Pullerits: Kuidas enne tähtsat päeva end vormi ajada?

Päev enne suurt juubelit, mille juhatasid juba varakult sisse õnnesoovid kahelt endiselt, minust pisut vanemalt tippkergejõustiklaselt ning mida ei unustanud isegi Tbilisis noorte olümpiapäevadel viibiv EOK president Neinar Seli, kes (erinevalt enamikust siinse blogi lugejaist ja anonüümkommentaatoreist, kellest vaid mõni üksik taipas head sõnad öelda) samuti saatis oma õnnitluse, tegin viimase treeningu enne eluteel murdelise rajatähise ületamist. Mis te arvate, milline treening oleks selleks kõige paslikum?

Otse loomulikult ei hakanud ma tegema mingit aeglast pikka sõitu – nii vana ma ka veel ei ole. Ja ega temposõit, mis samuti ju ühtlane, polnuks samuti päris see õige asi. Mis üle jäi?

Mõistagi lõigutrenn.

Kodu juurest Tallinna maanteele – ja siis läks! Eelmise lõigutrenni tegin esmaspäeval, kui sõitsin algul lihtsalt 16 km ning seejärel tegin 25 minuti kestel tosin 350-400 meetri pikkust kiirendust. Sellele järgneval päeval sõitsime kolmeses grupis veidi üle 50 km, keskmiseks kiiruseks tuli ligikaudu 36 km/h. Nii kerget trenni ei mäletagi, loodetavasti aitas too hästi taastuda.

Mul polnud päev enne juubelit plaani, kui palju ja kui pikalt lõike teha. Hakkasin otsast lihtsalt pihta. Sõitsin 300-350 meetrit, mõnel puhul ka 400 meetrit maksimaalse pingutuse läveni ja siis istusin 600-800 meetriks taas sadulasse, tõmbasin veidi hinge. Kokku tegin niiviisi pisut rohkem kui poole tunniga 17 lõiku. Tartu tänavasõiduks 8. augustil on ju tarvis vormi koguda ja ettevalmistust forsseerida.

Ega ma tol päeval kokku palju sõitnud, kõigest 25,6 km 46.30ga (keskmine kiirus 33 km/h). Aitab küll, rohkem pole vaja. Ivo Suur rääkis mulle pärast Tartu rattarallit, mille ta lõpetas seitsmendana, et ega tähtis ole niivõrd see, kui palju sõidad, vaid see, milline on treeningu kvaliteet ehk mis sa sõidu jooksul teed. Igatahes on hooaja praeguses faasis rohkem kasu lühikesest ja intensiivsest lõigutrennist kui mingit pooleteise- või kahetunnisest kulgemisest.

Muidugi annab selline jõuline trenn minu vanuses tunda. Põlvedele, nimelt. Paremale põlvele, täpsemalt. (Oli see mu opereeritud põlv?) Eks siis, kui kõhred seal kulunud ja nende lahtised tükid välja lõigatud, käi põlve muud osad rohkem üksteise vastu. Eile seetõttu ei sõitnud – oli ju vaja juubelit tähistada, lisaks toimub sportlik areng ikkagi taastudes – ning täna on tunne põlves taas täitsa normis.

Küsite ilmselt taas, kui palju vatte ringi ajasin ja huvitute muudest spetsiifilistest näitajatest. Teate, ei tea, ja ei huvita ka. Ma ei vaadanud isegi aega, kui kiiresti ma noid lõike sõitsin. Palju tähtsam – kõige tähtsam – on tunne ja teadmine, et vaatamata vanusele on jalgades endiselt üksjagu särtsu ja teravust ning taastumisvõime üle ei maksa samuti kurta. 17, ütleme, et ligi pooleminutilist lõiku üle, ütleme, kuni pooleteiseminutilise taastumispausi (mille ajal ei veerenud ma niisama, vaid hoidsin kiirust 30 km/h tuuris) – kui palju on näiteks minuealisi (ja palju-palju nooremaid!) jooksumehi, kes on teinud lõigutrenni 17x200 m (paus 1.30) ja on pärast seda tundnud, et enesetunne on täitsa hea, tiptop?
***
Eilse juubeli puhul veel üks küsimus laiale ringile: kus asub Eestimaal pildil nähtav maja? (Foto autor: Priit Pullerits)

******

A jeep road leading towards the Maze Overlook, Canyonlands National Park, Utah 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.) 

Foto 1: Vaat nii, saite nüüd kõik! Andre Greipel ehk Gorilla võidab Tour de France'i viimase etapi Pariisis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Tänavuse Tour de France'i esikolmik. Nairo Quintana õnnitleb võitja Chris Froome'i, kolmandal kohal Alejandro Valverde. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Ratturid Tour de France'i viimasel etapil Pariisis suundumas Eiffeli torni poole. Foto autor: AFP/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Ratturid Tour de France'i viimasel etapil Pariisis. Fotode autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Chris Froome, Tour de France'i võitja. Foto autor: AFP/Scanpi

Pullerits: Kes on parim rattakommentaator ja kellest saab EOK president?

Juunikuu viimasel nädalavahetusel, mil ilm oli pilvine-tuuline ja trenni ei tõmmanud, tuli meelde, et veebis pidavat nägema Eesti meistrivõistlusi grupisõidus. Lülitusin ülekandelainele siis, kui sõita jäi veel üle 80 km ehk ligi kaks tundi. See on pikk aeg, ei kavatsenud seda kõike ekraani ees kulutada. Ometi oli raske ekraani eest minema saada.

Põhjuse sõnastasin sõnumis kahele reporterile, Sander Maasingule ja Rene Mandrile:

«Pühapäevane veebireportaaž Eesti rattameistrivõistluste grupisõidust oli suurepärane: asjatundlik, informatiivne, jutt jooksis ladusalt, nauditav oli jälgida. Väga hea töö! Võtke ETV kommentaatoritelt töö üle!
Aga kaks kriitikat ka: ühe grupist mahajäämise magasite maha (Hallop?) ja Reinule hakkasite isegi minusuguse tšainiku arvates liiga vara kulda kaela riputama - ta läks ju poolteist kilti enne lõppu eest, kuid juba kilda kohal oli näha, et tempot ei jätku, kiirus kukkus 41 peale - ma küll ei uskunud, et talle nii vara võib kulla kaela panna.
Kuid need kaks detaili ei riku asja. Peabki olema, mille arvelt edaspidi veelgi paremat reportaaži teha. Igatahes mulle oli see kõige asjatundlikum reportaaž, mida ma rattavõistlustelt eales kuulnud olen.»

Puhas rõõm oli kuulda ja tõdeda, et ETV oli Mandri (fotol paremal) palganud kommenteerima ka Tour de France’i. Parim valik, mida ETV selles vallas kunagi teinud. Jah, tunnistan, et Mandri jagas mulle eelmiseks rattahooajaks valmistudes soovitusi, mis tõid mu elu parima, 188. koha Tartu rattarallil, aga ausõna, ma ei kiida teda siin seepärast, et ta mind mullu aitas. Minu raudse veendumuse kohaselt on Mandri parim kaasreporter, keda ETV rattavõistluste kommentaatorina eales kasutanud. Miks?

Sest ta teab, mida ja millest räägib; ta on ise asja sees olnud; ta tunneb enamikku sõitjaid; ta jagab võidusõidu taktikat ja nüansse; ta oskab hästi rääkida. Ainult üks märkus, millest talle ka Touri ajal teada andsin: kui ta jagab mingit taustainfot, aga telepildis juhtub midagi kriitilist – näiteks keegi jääb teistest maha või satub raskustesse –, siis visaku oma tasutajutt kas või poole sõna pealt kus see ja teine ning lülitugu koheselt ümber selle seletamisele, mis juhtub ekraanil. Pärast võib taustaloo vestmisega rahulikult edasi minna.

Nüüd väike käiguvahetus. Kuulsin juuli keskel spordiringkondadest, et Eesti Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi (fotol vasakul) pidi hoidma end stardivalmis juhuks, kui EOK president Neinar Seli oma kohtusaagas kaotajaks peaks jääma ning seejärel ametipostilt taanduma. Mida selle infoga teha? Otse loomulikult: helistasin Teigamäele ja küsisin järele.

Teigamägi läks mu küsimuse peale päris lõbusaks. Aga ei kaotanud pinda jalge alt, vaid väitis, et pole sellele võimalusele üldse mõelnud. Samas lisas, et ma pole esimene, kes talle seesuguse küsimuse esitab. Kuid ta rääkis, et tal on kergejõustikuliidu juhina niigi tegemist kuhjaga.

«Loodetavasti on Eestis ambitsioonikaid inimesi, kes soovivad seda [EOK presidendi] tööd ja vastutust võtta,» ütles Teigamägi. Kuid praeguse seisuga, kinnitas ta, tema oma mitmete suurte ülesannete tõttu nende hulka ei kuulu. «Päevas on kaheksa tundi tööaega, midagi peab puhkuseks ja iseendale ka jääma,» lisas ta.

Saame näha. Praegu on küsimus EOK presidendi kohast siiski pelgalt teoreetiline, aga kui teema peaks muutuma reaalseks, võib kihla vedada, hakkavad nii mitmedki mehed küsimusele hoopis teise pilguga vaatama. Usun, et nonde vaatajate seas on kindlasti ka Teigamägi.
***
Homse juubeli puhul teile väike mõistatus kah: kes arvab ära, millise Eestimaa kohaga on pildil tegemist? (Foto autor: Priit Pullerits)

******

Horse Canyon in Elaterite Basin seen from the edge of a jeep road leading towards the Maze Overlook, Canyonlands National Park, Utah 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tanel Kangert (vasakul) ja Rein Taaramäe Eesti meistrivõistlusi grupisõidus. Foto autor: Alar Truu, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe (vasakul) ja Gert Jõeäär jagamas grupisõidus Eesti meistritiitlit. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Rene Mandri Londoni olümpiamängudel pressikonverentsil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Eesti Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi. Foto autor: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix

Pullerits: Uskumatu, kuid tõsi - kiirus muudkui tõuseb! Kus on piir?

LÕPPU LISATUD VÄRSKE INFO TÄNASE LÕIGUTRENNI KOHTA!
Unustage see, mida eelmise nädala keskel oma keskmise tippkiiruse kohta kirjutasin. Need andmed on nüüdseks vananenud. Laupäeva hommikul keerasin ajaloos uue lehekülje.

Kõik algas reede õhtul, kui sõitsin 1:30.05ga 47,6 km. See oli soojenduseks. Ega laupäeva hommikupoolikul tegelikult mingit rekordiplaani olnud, mõtlesin lihtsalt, et lähen teen ühe mõnusa sõidu, end n-ö rihmaks ei tõmba, sest ei ole ju mõistlik end nädalavahetuseks kooma ajada. Sedasi möödusid esimesed 10 km suure varuga. Hoidsin leistangi isegi ülevalt kinni. Aga kui pilgu Suunto randmekellale heitsin, nägin, et olin 10 km läbinud 17.53ga (keskmine kiirus 33,52 km/h). See oli ainult 13 sekundit aeglasem kui neli päeva varem rekordisõidul, kui saavutasin 41 km pikkusel ringil keskmiseks kiiruseks 35,34 km/h. Mõistagi lisas see indu, et vaataks, mida toovad järgmised 10 km, kui veidi kiirust lisada.

Ja nii tõdesingi 10 km hiljem, et olen teisipäevasest rekordigraafikust juba ette jõudnud. Toona läbisin 20 km 34.00ga, sedapuhku aga 33.37ga. See tähendab, et olin suutnud keskmise kiiruse tõsta 35,71 km/h-ni (10.-20. km lõigu keskmine kiirus 38,09 km/h). Enesetunne püsis hea, olin kaugel sellest, et keel olnuks ripakil ja hingamine nagu auruveduril. Isegi imestasin – ja tegin proovi –, et kui peaks kellegagi samal ajal juttu vestma, tuleksin sellega suurema vaevata toime, mis peaks olema märk tõsiasjast, et maksimaalse pingutuseni on veel ruumi kui palju.

Aastatega olen õppinud üksi sõites oma kiirust päris hästi hindama, nii et ei pea kogu aeg kompuutrit põrnitsemagi. Olen täheldanud, et enamasti tajun 1 km/h täpsusega ära, kui kiiresti sõidan. Sellegipoolest on kiirusemõõdik hea abimees, mis aitab motiveerida ja tempot säilitada. Kuid tööd tuleb ikkagi endal teha.

Niisiis lähenesin 30 km märgile ehk ligi kolmveerand distantsist hakkas selja taha saama. Mäletasin, et neli päeva varem jõudsin sinna 50.40ga. Heitsin õigel hetkel pilgu kellale – 49.46! Olin enda eelmisest rekordisõidust ligi minutiga ees. Huvitav, mis keskmisest kiirusest nüüd jutt võiks olla?

Kodus pärast arvutasin: läbisin 10. ja 30. kilomeetri vahelise 20-kilomeetrise lõigu keskmise kiirusega... 37,61 km/h!

37,61 km/h! Ohohoo...

Kusjuures sellele 20-kilomeetrisele lõigule eelnes 10-kilomeetrine lõik 33.52ga ning pärast seda tuli veel jätkata 11 km, et plaanitud ring tehtud saaks.

Nüüd oli küsimus selles, millise kiirusega jõuan linnapiirini, sest sealt edasi tuleb arvestada liiklusega, mis hakkab n-ö kaikaid kodaraisse loopima. Vähemasti motivatsiooni jagus. Aga ma ei lase sel piitsutada end sinnamaani, kus tunneksin, et nüüd on lagi ees ja jalad kanged ja kopsud hapnikuvõlas. Sellisest seisundist olen alati hoidunud, sest siis kaob ju treeningust mõnu. Täiega pingutamine jäägu ikka võistluste ajaks, mul on oluline, et sõidunauding kui säärane igal juhul säiliks. Ja et pärast lõpetamist oleks mõnus, mitte vastik olla.

Tunni ajaga jõudsingi linnapiirist sissepoole. Kui kellal lõi ette 1:00.00, heitsin pilgu kompuutrile. See näitas läbitud distantsiks 36,1 km/h.

Tunnisõidu tulemus seega 36,1 km!

Kas õnnestub murda kontrollsõidu ringi tulemusega uus, 36 km/h piir? Küsimus oli linnaliiklust arvestades kriitiline, ning kuna ees ootas ka Jakobi mäe tõus, muutus järjekordse kiirusbarjääri murdmine veelgi küsitavamaks.

Siiski tundsin, et saan Jakobi mäest kergemini üles kui eelmisel rekordisõidul. Poolel mäel möödusin kiirelt ühest teisest ratturist. Heitsin pilgu tema poole ja ütlesin: «Jõudu!» Kui mäe otsa jõudsin, vahetasin järjest raskemad «rauad» peale ja võtsin spurdiasendis kiiruse üles. Sain peagi kätte ligi 40 km/h.

Aga linn ei ole siiski koht, kus rekordeid taga ajada. Kui koduukse ees kella kinni vajutasin, näitas see, et olin sõitnud minuti ja seitse sekundit kiiremini kui neli päeva varem. Kodus tuvastas väike arvutus, et uue piiri ületamisest jäi siiski napilt puudu – ju see oli liiga aeglase alguse süü. Keskmiseks kiiruseks kujunes 35,92 km/h. Kuid elu uus tippaeg seegi.

Ja isegi kui 36 km/h piirist natuke puudu jäi, on ju kõvaks sõnaks siiski tõsiasi, et 41 km pikkuse treeningsõidu keskel läbisin 20 km keskmise kiirusega 37,61 km/h. See peaks olema ju arvestatav aeg, mida ei peaks olema trenninäitajana ka korralikus ratturite seltskonnas häbiasi letti lüüa, ega ju?
***
Täna, esmaspäeva õhtul võtsin käigult plaani lõigutrenni. Esmalt sõitsin 35 minutit keskmise kiirusega 31 km/h, seejärel alustasin 350-400 meetri pikkuseid spurdilõike, viimased 50-100 meetrit noist maksimumilähedase jõurakendusega. Valisin oma ühel stammringidest kiirendusteks sellised kohad, kus tee ikka pisutki vastumäge läheks, et saaks rohkem jõudu mängu panna. Tegin 25 minutiga 12 sellist kiirendust. Tunni ajaga, kui viimase lõigu lõpetasin, vaatasin kellalt, et läbisin koos 35-minutilise alustussõiduga ühtekokku 34,3 km - see pole ju lõigutrenni kohta, millest üle poole moodustas rahulik algussõit, sugugi kesine kiirus, ega ju?
******

A jeep road leading towards the Maze Overlook, Canyonlands National Park, Utah 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Gorillaks hüütav sakslane Andre Greipel (vasakul teine, punases) võidab Pariisis Tour de France'i viimase etapi. Foto autor: Xinhua / Sipa USA / Scanpix
Foto 2: Astana meeskonna liider itaallane Vincenzo Nibali (keskel) Tour de France'i eelviimasel etapil. Foto autor: GodingImages / Press Association Images / Scanpix
Foto 3: Tour de France'i viimane etapp Pariisis, vasakult kolmas kollases särgis tuuri võitja inglane Chris Froome. Foto autor: GodingImages / Press Association Images / Scanpix
Foto 4: Kollases särgis inglane Chris Froome Tour de France'i eelviimase etapi rängal tõusul. Foto autor: GodingImages / Press Association Images / Scanpix
Foto 5: Hispaanlane Alejandro Valverde Tour de France'i eelviimase etapi Alpe d'Huezi tõusul. Foto autor: GodingImages / Press Association Images / Scanpix

Pullerits: Mida näitab trennis saavutatud suurkiirus?

Arvestades, et ma ei ole profirattur, ja arvestades, et ma sõidan trennides üksinda, mitte grupis, nagu enamik ässasid suurtuuridel, oleks enda võrdlemine Tour de France’il osalejatega justkui kohatu. Ent mitte keelatud. Kas te teate, et esimest korda küündis Prantsusmaa velotuuri võitja keskmine kiirus üle 30 km/h aastal 1934? Kulus tervelt 22 aastat, kui võitja keskmine kiirus ulatus esimest korda üle 35 km/h.

Loomulikult, ma ei sõida 3000-4000 km, nagu Tour de France’il kaasa löövad profid, et oma ühe trenni näitajaid nende omadega võrrelda. Ja loomulikult ei jää mulle eales tee peale selliseid tõuse, nagu Alpides (ega ka, muide, selliseid ülikiireid laskumisi, nagu Alpides). Aga ikkagi!

Ikkagi, nagu ehk mäletate, tegin eelmise nädala teisipäeval, paar päeva pärast rohkem kui nädala pikkust puhkust, mille jooksul ei istunud kordagi ratta selga ega andnud endale ka muud kehalist koormust, ligi 41-kilomeetrise temposõidu ning sain keskmiseks kiiruseks täpselt 35 km/h. Jäin rahule, sest ega ma mullu kiiremini küll sõitnud.

Selle nädala teisipäeval võtsin sama ringi – Tallinna maanteed pidi Kärevereni ja sealt Kärknasse ning Jõgeva maanteed pidi Tartusse tagasi – uuesti ette. Mul polnud plaani teha temposõitu, sest laupäeval olin käinud Lähte rattamaratoni avatud raja sõidul ning see, tunnistan, osutus üksjagu kurnavaks; nagu tunnistasid nii Rene Mandri kui Caspar Austa, on Lähte rada vägagi raske; kokku väntasin laupäeval maastikuratast üle nelja tunni, neist 60 km maastikul kolme tunniga ning enne ja pärast avatud raja sõitu kokku 30 km tunni ja viie minutiga. Pühapäeval tegin mõõduka kiirusega 33,6 km pikkuse ringi peale, keskmine kiirus 32,3 km/h.

Niisiis, alustasin teisipäevast sõitu nii, et mõnus oleks. Ent ajapikku tajusin, et tunne on päris hea. Hakkasin kiirust tõstma, kuid ei ajanud seda kunagi nii üles, et oleksin jalad kinni sõtkunud ja hinge paelega kaela tõmmanud. Vaatasin Suunto käekellal vaheaegu: 10 km 17.40ga. 20 km 34.00ga. 30 km 50.40ga. Ohoo, siit võib isegi midagi tulla, tärkas mõte. Kui veidi vähem kui 41-kilomeetrise ringi lõpetasin ja kella kinni lõin ning kodus arvutuse tegin, sain keskmiseks kiiruseks 35,34 km/h.

See näitaja iseenesest ei ütle midagi. Arvud tuleb alati panna konteksti. See tähendab, et mu mõnuga alanud trenni kiirus oli lõppeks suurem, kui Tour de France’i 1973., 1975., 1976. ja 1980. aasta võitja keskmine kiirus. Edaspidistele võitjatele ma oma kiirusega enam vastu ei saa, aga te teate ka väga hästi, kuidas ja mille abil järgmiste tuuride oluliselt suuremad kiirused saavutati.

Mina tegin oma 35,34 km/h keskmist kiirust täiesti puhtalt, ilma igasuguste abiaineteta, pärast täispikka tööpäeva, ilma igasuguse soojenduseta ja eriettevalmistuseta, ja ma olen kindel, et see on näitaja, mille üle treeningul ei pea põrmugi häbenema. Jah, Eestis leidub minust kümneid mehi, kes suudaksid sõita kiiremini. See on fakt. Aga fakt on ka see, et Eestis leidub kümneid ja sadu tuhandeid mehi, kes ei saaks ka parima tahtmise korral sellele keskmisele trennikiirusele ligilähedale.
******

A jeep road in a dry wash leading towards the Maze Overlook, Canyonlands National Park, Utah 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Alberto Contador Tour de France'i 17. etapil Alpides pingutamas. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Nairo Quintana Tour de France'i kolmapäevasel etapil Alpides laskumas. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Astana rattur Michele Scarponi vedamas Tour de France'i 17. etapil Alpides tugevamate sõitjate väikest gruppi. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Koer elamas kaasa Tour de France'i 17. etapile Alpides. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kuidas endine rattaproff mind ära kasutas (ja mis pärast sai)?

Jõudsin endisele rattaprofile Grete Treierile (fotol paremal), Eesti edukaimale naismaanteeratturile (on ikka sõna...) järele siis, kui lõppes mets ja algas voore nõlval viljapõld. Tal oli valge rattasärgi seljal suurte siniste tähtedega kiri «Estonia» – see ta Lähte rattamaratoni avatud raja sõidul juba kaugelt ära andiski. Aga mis mind talle ära andis, seda ma ei tea, sest tõele au andes olin Treieriga varem suhelnud vaid korra, kui tegin temaga kahe aasta tagusel kevadel Postimehe vastupidavusalade erilehele Maraton kolmveerandtunnise intervjuu. Kuna Treier viibis tollal Hispaanias kirdeosas Kataloonis laagris, vestlesime Skype’i teel, ja kuna side tõrkus, siis panime videopildi üldse kinni.

Pisut enne seda, kui Treierile järele jõudsin, möödus minust metsa vahel koos kahe kaaslasega nii Prantsusmaa kui Hispaania klubides pedaalinud Raido Kodanipork (fotol vasakul), Barcelona olümpia üheksas mees grupisõidus. Küsis, kas tulen järgmisel nädalavahetusel, kui Estonian Cupi sarjas toimub Lähtel võistlussõit, samuti starti. Vastasin ausalt, et tulin sedapuhku rajale lihtsalt seepärast, et Lähte rajad asuvad mu kodulinnale Tartule lähedal, ning et maastikusõit pole mulle mingi lemmikala. Ta võttis selle küllap teadmiseks ja läks siis oma teed.

Tõepoolest, erinevalt enamikust teistest, kes saabusid Lähtele autoga, sõitsin laupäeva hommikul sinna kohale oma Ameerikast Salt Lake Cityst ostetud Treki sadulas. Puiestee tänaval jõudis mulle valge kaubikuga järele Caspar Austa (fotol paremal), kes oleks Eesti parim maastikusõitja, kui poleks Martin Lood, aeglustas käiku ja lasi kaassõitja-poolse akna alla ning küsis, kas lähen samuti Lähtele, nagu läks temagi. Ütlesin, et jah. Austa lausus seepeale, et tema küll nii kõva mees ei ole, et ratta seljas võistlustele sõita, mispeale kostsin, et eks tal tule siis rohkem trenni teha. Küsisin, kas ta mind tuulde ei tahaks võtta. Austa ütles, et palun väga – 120 sisse ja lähme. Seda oli jällegi mulle liiga palju. (Tema rekord auto tuules sõites on 127 km/h.)

Jõudsin Lähte spordihoone taha stardialasse viis minutit enne starti. Endine rattaproff Rene Mandri (fotol vasakul) seisis registreerimislaua kõrval ja jagas osalejaile rajakaarte. Küsisin, kui raske raja ta on valmis meisterdanud. Mandri ütles, et kolm tõusu on ikka väga rasked, kust tuleb ratast käe kõrval üles tõugata, ja üks noist on koguni nii raske, et sealt on isegi mootorratastel keeruline üles saada.

Alguses, Lähte ümbruse nõlvadel sõideti võrdlemisi mõõdukas tempos. Mu eesmärk oli liikuda niisuguse kiirusega, et jääks parajalt varu, et, nagu ütleb Art Soonets, ei peaks pärakut välja sõitma. Aga seal, kus tulid metsavahelised loksutavad lõigud, jäin pikast rivist maha, nagu alati seesugustel puhkudel. Ega hüpitaval maastikul ole ka kerge jalgu pedaalidel hoida, kui oled sõitma tulnud tavaliste Salomoni jooksutossudega.

Sellegipoolest leidsin end ühtäkki Treieri (fotol paremal) kannul. Küsisin, kuidas tal tervis ja kas tippspordiga on nüüd lõplikult lõpp. Kuulsin, et siis, kui ta telerist suurtuure näeb, lööb adrenaliini ikka keema, aga üldiselt peab ta sportides enesetunnet jälgima. Ei tahtnud teist inimest oma uudishimuga liiga tüüdata ning vajutasin üle põllu kulgeval lõigul seejärel veidi tugevamini pedaalidele. Kui keerasin vasakule, kruusateele, võtsin madala asendi, toetades käsivarred leistangile, ning väntasin isuga Vedu suunas.

Ühtäkki, enne Vedut, kuulsin selja tagant, et keegi tuleb hea hooga. Niipea kui heitsin pilgu kõrvale, lausus paremale küljele ilmunud Treier: «Näe, kasutasin sind ära.» Ja läks siis mööda, Tartu Ülikooli sinikollases vormis kaaslane kannul. Haakisin neile tuulde.

Aga Vedul panid nad mõlemad kiirust juurde. Hmm, mõtlesin endamisi, kas Treier ikka jälgib enesetunnet, ega ta üle pinguta. Rada kitsenes, peagi hargnes kruusalt metsavaheteele. Kiirus muudkui kasvas. Hakkasin tasapisi aru saama, mis toimub.

Toimus see, et Treier (fotol vasakul tagant teine) ja tema kaaslane kruvisid teineteise alla tempot. Niipea kui nad vahetasid, hüüdis Treier «hopp!» ja juhtohjad haaranud mees kihutas veelgi kiiremini edasi. Treier jälgis samal ajal üle õla, mida mina teen. Püsisin neil jätkuvalt tuules. Kuni ühel hetkel tundsin, et nad lasid vahetuse järel tempot alla.

«Nüüd on hea kontrasse minna!» hüüdsin neile selja tagant ja tõusin sadulast. Kuid tegu ei järgnenud. Treier blokeeris sujuvalt mu kiirenduskatse. Niisiis oli selge, et mind oli proovile pandud. Mis siis ikka, vaatame, mis edasi saab; jälgin tagant mängu.

Kiirus läks jälle suuremaks. Õnneks oli metsavahetee hea sileda jäljega. Istusin kindlalt tuules. Lasin teistel tööd lõhkuda. Kuni ühtäkki märkasin, et nad on nii hasarti täis, et ei märka isegi seda, mida nad teevad.

Kollasel tahvlil näitas must nool selgelt parempööret, aga Treier (fotol paremal) ja tema kaaslane põrutasid kiirust vähendamata otse. Muidugi olnuks efektne neilt nüüd vaikselt tagant ära vajuda, et näis, kas nad märkavad, et said must lahti, ja mis nad seejärel teevad – kas jätkavad valel rajal sõitmist ning millal taipavad tagasi keerata.

Aga sellised seatembud, isegi avatud raja matkasõidul, ei meeldi mulle mitte üks põrm. Hüüdsin neile jalamaid: «Hei, minu arust läks rada nüüd paremale!» Nad vaatasid üle õla. Näinud, et olen kinni pidanud – ja ei eksita neid valehüüdega, et siis kontrasse söösta –, pidasid ka nemad järsku kinni. Nad olid kihutades tõepoolest õige pöörde maha maganud.

Järgmised pool kilomeetrit, kus rada keeras korraks ka asfaldile, sõitsin rahulikult, et hasartseid konkurente järele oodata, kuid neil olid tagapool ilmselt juba uued plaanid. Liiati keerasid nad peagi ära vasakule, poolmaratoni rajale, aga mina suundusin paremale, maratoni rajale. Järgmised rohkem kui 30 km sõitsin ihuüksi, kui mitte arvestada, et umbes pooleteiseks kilomeetriks sain ühe Pelotoni klubi sõitja tuulde, kuid pärast Tartu-Jõhvi maantee ületamist läks ta järsul metsavahelisel tõusul, kust ma ei hakanud üles punnimagi, mul eest.

Ometi ei jäänud ma täiesti kaaslasteta. Järgmiste järsemate tõusude nõlvadel ja tipus ilmusid alati platsi kolm-neli Pelotoni klubi meest eesotsas endise väleda suusataja Kristjan Oologa, kes püüdsid mind iga kord veenda, et kõik eelnevad sõitjad on neist tõusudest üles sõitnud, ja et mina olen esimene, kes ratast käe kõrval lükkab. Nad muudkui ergutasid, et istuksin sadulasse tagasi. Kui pakkusin neile liivakarjääri kõige järsema tõusu tipus oma ratast, et näidaku eeskuju, kuidas sellest niiske lahtise liivaga nõlvast, kus Mandri sõnul on isegi mootorrattaga keeruline hakkama saada, üles vändata, lükkasid nad ettepaneku millegipärast tagasi. Ausõna, ei usu, et keegi sealt jalgrattaga tippu välja suudaks pedaalida.

(Selgus, et ei suutnudki. Helistasin just Austale ja pärisin, mida tema tollel tõusul tegi. Ta tunnistas, et pidi jala ikka korra poolel tõusul maha panema. Ta ütles, et oli ainus, kes sealt üles sõitis, mõned teised tema grupis tulid juba tõusu all sadulast maha [nagu minagi]. Austa lisas, et oli isegi üllatunud, kui suutis kümmekond kilomeetrit enne lõppu heinamaa järsust tõusust, kus asub mäefiniš, üles sõita – ja jällegi oli tema ainus, kes sellega hakkama sai. Tõsi, ta lisas, et ega palju puudunud, et oleks enne tippu pidanud jala maha panema, aga inimesed ergutasid nii kõvasti, et ta pressis siiski üles välja. Kokkuvõttes hindas ta Lähte rattamaratoni raja raskeks, sest enamiku distantsist tuleb muudkui jõuga sõita.)

Tosin kilomeetrit enne lõppu jõudsin järele ühele mehele, kes tundus pisut kurnatud. Andsin talle selja pealt käega hoogu ning kutsusin ta enda tuulde. Vedasin teda kruusateel, toetudes tuuletakistuse vähendamiseks taas käsivartega leistangile, 35-36 km/h. Vähem kui 10 km enne lõppu tunnistas ta, et külmavärinad tikuvad peale. Kahtlustasin tal kas kurnatust või päikesepistet. Selle ajaga oli meiega liitunud veel üks sõitja ning kahekesi aitasime teda tükk aega enda tuules. Küsisin aeg-ajalt, kuidas tal enesetunne on, ja ütlesin, et ta annaks niipea, kui enesetunne kriitilisemaks läheb, julgelt teada.

Õnneks jõudis ta ilusasti meie järele Lähtele tagasi. Pärast tänas kenasti, et teda aitasin.

Jah, Austal on õigus – Lähte rada on raskete killast. Kui temal kulus 60 km läbimiseks kaks ja pool tundi, siis minu kolm tundi ei olegi järelikult kõige hullem aeg.
******

A jeep road leading towards the Maze Overlook, Canyonlands National Park, Utah 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Grete Treier 2012. aasta oktoobris. Foto autor: Stanislav Moshkov, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Raido Kodanipork 2011. aasta novembris Tallinnas rattatreeningul. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Caspar Austa tänavu mais Mulgi rattamaratonil. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 4: Rene Mandri 2012. aasta juunis Rõuges Eesti meistrivõistlustel eraldistardist sõidus. Foto autor: Sile Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Grete Treier 2012. aastal Londoni olümpial enne grupisõidu starti. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 6: Grete Treier 2012. aastal Londoni olümpial grupisõidus /vasakult teine). Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 7: Grete Treier 2010. aasta aprillis. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 8: Caspar Austa võitmas tänavust Rõuge rattamaratoni. Foto edastas: Sander Maasing
Foto 9: Caspar Austa võitmas tänavust Rakvere rattamaratoni. Foto autor: Sander Maasing
Foto 10: Virmalised tänavu 17. märtsil Lähte vaatetorni taustal. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Mis pakub tugevaks esituseks motivatsiooni?

Kui uurisin paar päeva tagasi, miks seadis Eesti Kergejõustikuliit äsja Kolumbias Calis alanud U18 vanuseklassi MM-võistlustele lähetatud kaheksale noorsportlasele tingimuseks, et juhul, kui nad ei jõua 12 parema sekka või ei pääse saavutatud kohaga Eesti kolme edukaima sportlase hulka, tuleb nende vanematel või klubil tasuda vastavalt kergejõustikuliidu esitatud arvele pool lähetuskuludest. See ei ole väike summa, sest nagu avaldas mulle kergejõustikuliidu saavutusspordi juht Marko Aleksejev, õnnestus kõige odavamad edasi-tagasi piletid soetada 2000 euro eest – alaliit hakkas lennupileteid broneerima juba ligi aasta tagasi, aga neid sai välja osta vastavalt sellele, kuidas sportlased MMile pääsuks norme täitsid –, kuid viimase normitäitja pilet, mille alaliit ostis alles juuni lõpus, maksis juba 3500 eurot. Ta seletas, et kergejõustikuliit tahab anda noorsportlastele vähemalt võimaluse osaleda, sest näiteks Soome, Eestist palju jõukam riik, ei pane Calis üldse koondist välja.

Aleksejev lausus, et ehk annab võimalus Calis MMil kaasa lüüa noortele sportlastele lisamotivatsiooni suures spordis jätkata. Kuid ta lisas: «See ei ole siiski otseselt seotud, et kui sinna [Calisse] saad, siis oled otseselt motiveeritud ja paugutad viis aastat veel otsa.»

Jah, nii see on. Ajalugu teab lugematul arvul noorsportlasi, kes osalenud noorte tiitlivõistlustel, aga kes täiskasvanute võistlusklassi jõudes on suurelt areenilt kadunud. Ja see viibki lõppkokkuvõttes küsimuseni, kas sportlase motiveerimiseks tuleb teda ilmtingimata kaugele võistlema saata.

Vastus: ei tule.

Tõestus on siin. Vaatasin teisipäeval Tour de France’i, kus Chris Froome lõputõusul ülejäänutel pikalt eest sõitis. Pani jalad suure sageduse tööle ja lihtsalt vajus teistel eest. Inspireeriv? Igatahes. Lasin keskpäeval panna A&T Spordis Markku Ainsalul hommikupoolikul purunenud tagarehvi asemele uue ning suundusin õhtupoolikul Tallinna maanteelt välja Käreverre, kus keerasin Kärkna peale ja tulin Jõgeva maanteed pidi tagasi. Eesmärk oli teha korralik temposõit. Froome’i hea esitus innustas.

Ja tulemus tuligi igati korralik. Arvestades, et polnud juuli algusest saadik kaheksa päeva jutti kordagi trenni teinud – võtsin aja maha ja puhkasin –, läbisin 41,1 km pikkuse ringi 1:10.22ga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 35 km/h. Selle näitajaga võis igati rahule jääda. Või äkki oli tegemist juhusega?

Eile tegin lisakontrollsõidu. Hommikupoolikul läbisin 31,3 km mõõdukalt 59.37ga, keskmine kiirus 31,5 km/h. Õhtupoolikul aga tegin taas tugevama sõidu: 30,9 km 51.57ga ehk keskmine kiirus koguni 35,68 km/h.

Nagu näha, ei ole vorm ilmselt kusagile kadunud. Laupäeval on plaanis teha kaasa Estonian Cupi Lähte etapi matkasõit. Iseasi, mis selleks küll motivatsiooni võiks pakkuda?
******

A jeep road descendiing into Big Water Canyon, Bagpipe Butte in the background, the Maze, Canyonlands National Park, Utah 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Hans-Christian Hausenberg Kolumbias Calis alanud U18 vanuseklassi MM-võistlustel paljajalu kõrgust hüppamas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Pealtvaataja ergutamas Tour de France'il Richie Portet Austraaliast. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Inglane Chris Froome (kollases särgis) ja Nairo Quintana Kolumbiast on Tour de France'i teisipäevase etapi lõputõusul teistest ette rebinud. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kuidas vene kroonus tehti jalgrattasõitu?

Ausalt öeldes ei tule meelde, et oleksin 1980. aastate keskel vene kroonus ehk Nõukogude armees teenides jalgratast näinud. Sellega polnud seal midagi teha. Mäletan, et isegi Venemaal nii poppi ala, nagu jalgpall, mängisin armeeteenistuse kestel vaid korra, ja sedagi talvel, aga see-eest alussärgi väel.

Aga mõned mehed tegid siiski ka rattasõitu.

Tõmbame nüüd au- ehk spordimehelikult joone vahele ning need mehed, kes on Nõukogude armees teeninud, hoidku madalat profiili. Jälgime kõrvalt mängu, kas noored mehed suudavad välja mõelda, kuidas sai Nõukogude armees harrastada rattasõitu, kui, nagu ma ütlesin, polnud ajateenistuse kahe aasta jooksul kordagi ühtki jalgratast isegi mitte käeulatuses. Vihjeks nii palju, et tolles rattasõidus pandi kohe algusest peale hirmus tamp peale.
******

Find on a photo a trail to the Maze, Canyonlands National Park, Utah 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Astana meeskond Tour de France'i 9. etapil, meeskondlikul temposõidul. Foto autor: GodingImages / Press Association Images / Scanpix

Pullerits: Kuidas politsei võistluse korraldajad liistule tõmbas?

Politseinikud ilmusid kohale varasel pärastlõunal ja täiesti ootamatult. Neid oli tervelt kolm ja nad saabusid tunnusmärkideta sõidukiga. Olin selle ja kõige järgneva vahetuks tunnistajaks. Nii et kõik edasine põhineb autentsel esmaallika infol.

Viibisin möödunud reedel Lääne-Virumaal Vao külas, kus uurisin kohalike elanike seas maad võtnud pahameelt, sest sealses Eesti ainsas pagulaste majutuskeskuses elab juba 85 inimest, mitte 35, nagu algselt oli kavandatud. Lugu «Vao rahvas kurdab pagulaste arvu üle» ilmus kolmapäevases Postimehes. Ent samal ajal oli Vao küla jõudnud Eesti uudisvoogu ka seoses tõigaga, et sajad mootorratturid kavatsesid sõita selle nädala laupäeval Vao külla sealsele esmakordselt peetavale ratsavõistlusele «Vao karikas», et avaldada toetust Vao küla elanikele.

Seoses plaanitava ratsavõistlusega politseinikud saabusidki. Usutlesin parajasti võistluse korraldajat Mihkel Mehistest MTÜ Vao Ratsaklubist, ja kuna ta pidi minema politseinikke vastu võtma, kutsus ta ka mind kaasa. Et kõik oleks kohe algusest peale selge ja läbipaistev, tutvustasin end politseinikele, kes ma olen. Nad ei väljendanud sõnagi selle vastu, et ma edasist väitlust tunnistan. Omalt poolt hoidsin suu kinni ega sekkunud kordagi. Kuid tegin ratsabaasi teise korruse laua taga istudes avalikult ja aktiivselt märkmeid, millele nüüd järgnevalt tuginengi.

Kohe esimestest sekunditest oli tunda, et pinge on õhus. Olin kuulnud külajutte – ja tunnistan, et külajutud võivad alati olla täiesti valed ja liialdatud –, mis rääkisid, et seoses tsiklimeeste saabumisega olla korrakaitsjate eelistus, et võistluse korraldajad ei saaks avaliku ürituse korraldamise luba. Rõhutan, see oli külajutt ja võib täiesti vabalt olla täiesti alusetu ja pahatahtlik. Ent fakt on see, et ürituse korraldamise loa pidi andma kohalik omavalitsus, seega Väike-Maarja valla juhtkond, ja tol päeval, reedel, oli neil oma otsuse langetamiseni jäänud aega selle nädala teisipäevani.

Kui politseinikud olid autost väljunud, ütlesid nad, et tulid kooskõlastama ürituse turvaplaani. Selle peale lausus Mehiste, et ta on rääkinud teiste Eestis peetavate ratsutamisvõistluste korraldajatega ning lisas, et nonde sõnul ei ole turvaplaan iialgi aruteluks tulnud. Politseinikud ütlesid, et nemad tahavad ürituse korraldajatega lihtsalt läbi rääkida, et kõik oleks turvaline ja leitaks parim lahendus kõigi huvides. Seepeale kutsus Mehiste politseinikud õuest talli teisele korrusele, kus kolme politseiniku ja Väike-Maarja vallavanema ning Mehistega liitus veel kolm ratsaklubi esindajat.

Keegi pani lauale küla kaardi ja edasine arutelu keskendus sellele. Politseinikke huvitas liikluse ja parkimise korraldus võistluse ajal. Nad esitasid üksteise järel konkreetseid küsimusi: kellele kuulub mingi tee? Kellele kuulub mingi põld? Kas teil on liikluse reguleerijad? Kui viimasele küsimusele tuli vastuseks «jah», järgnes sellele pikk sõnavõtt kolmest politseinikust kõige kogukamalt, kes ütles, et reguleerija saab olla ainult vastava väljaõppega ametnik ja seda korda reguleerib määrus, mille numbrit ta hetkel peast öelda ei oska.

Esimese viie-kuue minutiga surus politsei minu hinnangul korraldajad nurka. Nähes, et küsimustele vastates jääb alati viimane sõna politseinikele, pöördus Mehiste nende poole ettepanekuga: «Kuulame pigem lahendusi.»

Politseil olid varuks järgmised küsimused: kas mootorratturid tulevad ühes pundis või eraldi?

«Võtame rahulikult, ärme lähme emotsioonidesse!» püüdis Mehiste isa, hobusekasvataja Jaanus Mehiste olukorda rahustada.

Edasi keskendus arutelu viitadele ja liiklusmärkidele. Politsei tundis ka huvi, kellele kuulub maa, kuhu on mõeldud parkla, kuid saanud Jaanus Mehistelt vastuse «meile», läks see teema päevakorrast maha.

Politsei muretses, ega liiklus küla vahel kinni jää. Politsei ütles, et ei saa tulla võistluse ajal liiklust reguleerima, sest tal pole ressurssi, aga lisas, et on valmis aitama. Politsei selgitas, et osutab ürituse korraldamisele nii suurt ja põhjalikku tähelepanu seepärast, et kohale saabub suur mass inimesi.

Jaanus Mehiste: «Meil kogemused puuduvad.»

Politsei: «Selleks me siin olemegi, et teid aidata.»

Kui probleemid näisid lõpuks lahenevat, üllatas kogukaim politseinik korraldajaid, soovitades neil küsida kooskõlastuse Päästeametilt, kui peaks tekkima evakuatsiooni vajadus või tulekahju. Korraldajad lubasid seda teha.

Jaanus Mehiste resümeeris liikluskorralduse teema: «Praegu leidsime lahenduse.»

Politsei: «Jah, kindlasti.»

Aga politsei küsimused polnud sellegipoolest otsas. Näiteks: kuidas on korraldatud piletite müük ja piletiala eraldamine?

Korraldajad vastasid, et pileteid pole, vaatama võivad tulla kõik, kes soovivad.

Mihkel Mehiste: «Tsiklimehed on meile samasugused pealtvaatajad nagu teisedki.»

Politsei uuris, mis saab siis, kui keegi hakkab alkoholi jooma.

Palume tal lahkuda, vastas Mehiste.

Aga kes korda peab ja mis õigused on turvamehel, päris politsei.

Võistlus toimub eramaal, selgitas Mehiste.

Aga kui see on avalik üritus, lausus politsei, siis muutub eramaa avalikuks maaks. Ehk küsimuse tagamõte: kes avalikul areenil korda peab?

«Aga kas meil selleks politsei ei olegi?» tuli vastuküsimus kohalike leerist.

Politsei: «Avalikul üritusel korra tagamine on korraldaja vastutus.»

Mihkel Mehiste: «Ratsavõistlus on rahumeelne üritus. Oleme kuulutanud selle alkoholivabaks.» Ta viitas levitatud juhistele, mis on pealkirjastatud «Hoidkem end Vaos!».

Lõpuks, pärast umbes pooleteise tunni pikkust arutelu, mille protokollis Väike-Maarja vallavanem ja mille lõpuks politsei tunnistas, et on järgmisele kohtumisele juba hilinenud, esitas kogukaim politseinik veel ühe küsimuse. Sedapuhku mulle. Ta uuris, mida mina sellelt kohtumiselt sain.

Kui küsiti, siis vastasin, ja ausalt. Ütlesin, et mulle jäi mulje, et politseinikud tulid kohtumisele vaenulikult – võib-olla kasutasin isegi sõna «agressiivselt», sest enda sõnu ma ju samal ajal üles tähendada ei saanud – ja nagu Ameerika filmis, mitmekesi, ning tulistasid küsimusi üksteise alla, nii et mulle jäi mulje (rõhutasin, et see on pelgalt mulje), et nende eesmärk on korraldajad niimoodi nurka suruda, et nad tõstaksid käed üles ja teataksid, et hea küll, me loobume selle võistluse korraldamisest, sest me ei suuda kõiki neid nõudmisi, mida politsei esitab, ning kõiki eeskirju ja reegleid lihtsalt täita. (Lugejaile: eelnevas kirjelduses olen hoidnud võimalikult neutraalset joont ja tooni ning edastanud ainult lausutud sõnu, kuid sellise ajakirjanduslikult neutraalse esituse juures lähevad paraku kaotsi kõik need emotsioonid ja pinged, millest – minu hinnangul – oli läbirääkimiste ruum mitte ainult tiine, vaid suisa paks.)

Politsei kuulas mu kõrvalseisjana (õigemini, kõrvalistujana) antud hinnangu viisakalt ära. Ütlesin neile, et mu hinnang ei ole sugugi pahatahtlik, vaid ütlesin neile ausalt, ilma ilustamata, mis mulje võib kõrvaltvaatajale jääda, kui minu arvates ennast nii jõuliselt, liiga jõuliselt kehtestama tulla. Olen veendunud, et ma ei olnud politsei vastu ülekohtune. Igatahes oli politseil võimalik seda minu kohta väljendada, kuid ta ei teinud seda.
******

Flint Trail leading towards the Maze, Canyonlands National Park, Utah. 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: MTÜ Vao Ratsaklubi liige ja Vao küla aktivist Mihkel Mehiste koos kuldse retriiveri Anniga. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Mihkel Mehiste koos kuldse retriiveri Anniga. Tagaplaanil vasakult ratsutajad Piret Ervald ja Merit Mehiste. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Mihkel Mehiste koos dobermann Narnijaga. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Mihkel Mehiste koos Vao talli ratsahobuse, belgia soojaverelise täku Must de Lison BWP-ga. Foto autor: Priit Pullerits