Pullerits: Kuidas spordivõistlused elama panna?

Olgu targu öeldud, et järgnev võib mõningaid šokeerida. Aga kui olete kinos vaadanud "Näljamänge" ("The Hunger Games"), millest Eestis kriitika on kahetsusväärselt loonud mulje kui mingite teismeliste tüdrukute linateosest, ja selle üle veidi sügavamalt järele mõelnud, siis küllap mõistate, et mu järgnevad ettepanekud, kuidas spordivõistlusi publikuhuvi rahuldamiseks elavdada, ei ole sugugi päris laest võetud.

Lühidalt, film on sellest, kuidas valitakse loosiga välja kaks tosinat 12-18-aastast noort, sõidutatakse nad pealinna, kus neid uhkelt vastu võetakse, kus neid üles mukitakse ja kus neile õpetust jagatakse, sest neid valmistatakse ette suureks telešõuks. Täpselt nii, nagu enamikus neis reality-saadetes, olgu nad paksudest, kes peavad tagumiku trimmi tantsima, või peenikestest, kes loodavad saada supermodelliks. Ka "Näljamängude" telesõus selgub võitja. Võidab see, kes ainsana, viimasena ellu jääb.

See on terav kriitika nüüdisaja vaatemängude ja publiku adrenaliinijanu pihta. Ka spordil, muide, on etendada sel eluareenil äärmiselt oluline roll. Filmist hargnenud mõtete najal kirjutasin spordis levivast trauma ja tervise, elu ja surma piiride pidevast kompamisest ja nihutamisest, just nihutamisest, Tartu Postimehes oma järjekordse kuukommentaari. Aga mõned mõtted, kuidas sporti veelgi vaatemängulisemaks, veelgi adrenaliinirohkemaks, veelgi põnevamaks, veelgi kaasakiskuvamaks muuta, jäid üle.

Vaatame näiteks murdmaasuusatamist, üht konservatiivsemat ja igavamat spordiala. Mis on olnud uuendused, millega ala publiku silmis elus hoida? Meenub uisustiili kasutuselevõtt 1980. aastate keskel. Siis sprindi lisandumine. Siis ühisstardist sõidud. Siis suusavahetusega sõidud. Siis lucky loseri reegel sprinterite ergutamiseks. Siis Tour de Ski ja suuskade vahetamise võimalus 50 km sõidus. Mõned etapid linnatänavail. Tundub, nagu oleks uuendusi palju, aga kvalitatiivset nihet pole toimunud. Suusatamine on jäänud endiselt igavaks suusatamiseks. Kahju kohe neist, kes vahivad 50 km sõitu algusest peale. Tavaliselt ei toimu 43-45 km midagi otsustavat. Ja ammugi ei toimu midagi närvekõditavat.

Aga vaadake "Näljamänge", millist etendust publik januneb. Ja seda, et publik januneb ekstreemset vaatemängu, näitab tõsiasi, et "Näljamängud" tegi ju maailma kinolevis juba esimese nädalavahetusega väga võimsa tulemuse. Niisiis, kui suusajuhid tahavad, et suusatamine elujõus püsiks, et keegi seda mõne aja pärast üldse vaataks, tuleb teha kardinaalseid muudatusi.

Näiteks võiks alustada sellest, et lubatud on kehaline kontakt ja vastase tehniline häirimine. Viimatinimetatust - see juba toimub, näiteks sprindis, kus murtakse keppe, aga kaootiliselt ja juhuslikult. Selline tegevus tuleb muuta läbimõeldumaks, süstemaatilisemaks. Kuidas, seda näitas kaks aastat tagasi kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu Eesti meistrivõistlustel sprindis, kui üritas poolfinaalis tõusu algul vasaku suusaga Kristjan Oolo suusakeppi puruks lüüa. Meie oma sangar näitab kätte, kuhu suusatamine võiks areneda - miks keegi teda ei kuula?!

Ja mõelge, kui huvitavaks läheks suusatamine, kui vastast võiks rajalt välja nügida. Esimesed 2-3 km võiks kehtida tõuklemiskeeld, et kõik saaks positsioonid sisse võtta. Seejärel aga on kõik lubatud. Jääb läbirääkimiste küsimuseks, kas tõugata tohib käega või küünarnukiga või õlaga või ainult suusaga ja kas suusakepiga tohib ainult lüüa või võib ka torgata. Kindlasti tuleks siin mängu ka meeskonnataktika, et näiteks kolm meest kaitsevad oma liidrit. Aga kujutage ette, kuidas selline võitlus publikule, kes nõuab ju üha paeluvamaid vaatemänge, võiks meeldida! Telereitingud tõuseks taevasse, ja koos telereitingute tõusuga tõuseb ka reklaamist saadav sissetulek. Ja saavad tõusta ka auhinnasummad. See ei ole mitte win-win, vaid see on lausa win-win-win olukord.

Televisiooni tähtsust ei saa siin eitada. Kõik spordialad võitlevad ju selle nimel, et olla telegeenilised. Samas on selge, et just televisiooni tungimine spordiareenile on see põhjus, miks sport on muutumas üha jõhkramaks, adrenaliinist pakatavamaks. Asi on selles, nagu isegi mõistate, et televisioon tõi spordi rahvale elutuppa. Rahva asemel võib siin kasutada ka sõna pööbel. Pööbel tahab aga just vaatemängu, ja mida hingematvamat vaatemängu pakkuda, seda rohkem pööbel pöördesse läheb. Võidab publik, võidavad telejaamad... sport on siin vaid vahend nonde kahe huvide teenimisel ja ihade rahuldamisel.

Paraku, tunnistagem, jäävad mu pakutud murdmaasuusauuendused lahjaks, sest nende võimaluste vastu, mida pakub laskesuusatamine, pole võimalik saada. Te saate aru küll, eks ju, kuhu nüüd arengustsenaariumid osutavad. Nagu "Näljamängudes" olid vibud ja nooled ja odad, nõnda on laskesuusatamises püssid. Ja "Näljamängude" kassamenu näitab, et publik on ekraanil valmis taluma inimeste langemist. Sellele isegi kaasa elama. Ses mõttes, nagu hoiatasin, on "Näljamängud" mõtlemapanev film.

Niisiis, laskesuusatajaile püssid selga ja rajale! Kui tiire on neli, siis ei lähe salve mitte 20 padrunit, vaid näiteks 23. Kes on täpne laskja, sel jääb padruneid üle. Mõistate?

Kuid publikut ei tohi mängust välja jätta. Publik tuleb mängu kaasata. Interaktiivsus - see on nüüdisaja võtmesõna. Selle olulisust rõhutas ka "Näljamängud". Publikule tuleb anda võimalus võistluse ajal hääletada. Parajasti enim hääli kogunud võistlejat ei tohi kirbule võtta. Rahval peab olema õigus oma lemmikut ju kaitsta. Rahva lemmik ei tohi langeda, sest siis rahvas pettub ja enam seda vaatemängu ei vaata.

Aga ärge arvake, et sellisest võistlusest saab arulage kõmmutamine. Ei saa. Nagu "Näljamängudes" muutus taktika oluliseks juba esimesest sekundist - pange tähele, mida soovitab peategelasele tema nõuandja enne, kui ta stardipukile asub -, saab taktika vägagi määravaks ka uuendatud laskesuusatamises. Näiteks võib sisse kirjutada reegli, et enne kolmanda tiiru läbimist ei tohi hakata omavahel arveid klaarima. Et selga võib panna tinavesti ja pähe kiivri - aga see tõmbab ju kiirust alla, kui eesmärk on laskeulatusest välja sõita. Valik on igaühe enda teha. Muidugi võib võistluse ajal kaitsvast lisavarustusest loobuda - aga seda juurde küsida ei saa. Ja mis saab siis, kui kiirustad laskmisega ja pärast teist tiiru ei ole sul enam ühtegi lisapadrunit (sest vähemalt 20 padrunit tuleb märklauda kihutada)? Millega sa siis ennast kaitsed? Millal võtta säästetud padrunid arvete klaarimiseks kasutusse? Juba pärast kolmandat tiiru või alles neljanda tiiru järel? Aga kui lisapadrunid enne neljandat tiiru ära kulutad, ent neljandas eksid ja pead minema karistusringile, mis tähendab, et muutud kergeks saagiks ja sul pole võimalust end kaitsta, mis siis saab?

Sellest, nagu aru saate, saab pöörane taktikaline ja adrenaliinirohke ala. Ala, mis meenutab ikka kordades rohkem seda tegelikkust, mis laskesuusatamisele aluse pani - patrullsuusatamine tõeliste pättide tabamiseks, kes võivad tõepoolest vastu tulistada -, kui seda lakeeritud roosat maailma, kuhu ohtlikust eluvaldkonnast väljakasvanud ala on surutud.

Ma saan aru, et paljud võivad olla šokeeritud. Aga veel kord: vaadake "Näljamänge" ja mõelge kaasa, millele see film ikkagi osundab, ja mõelge kõigile neile tegureile, mis on kujundamas nüüdisaja spordimaailma, ja mõelge sellele, mida inimkond oma ajusoppides, kuhu paljud piiludagi ei julge, aga millele "Näljamängud" samuti osundavad, tegelikult võib ihaldada.

Nüüd küsite, kas ma ise tahaks sellistest võistlustest osa võtta. Vastan: ei, ei taha. Ma ei sooviks osa võtta isegi eelkirjeldatud murdmaasuusavõistlustest. Aga! Ega "Näljamängudes" ka enamik vabatahtlikult võitlusse kippunud.
******
Campo Road (Highway 94), California. 6. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida kaks korda pildile.)

Foto 1: Laskesuusatamise MK-etapp Venemaal Hantõ-Mansiiskis. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 2: Katniss Everdeen (Jennifer Lawrence) astub "Näljamängudes" võitlusareenile. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Miks Eesti suusatase vajub allamäge?

Liiga lihtsalt lasevad paljud, sealhulgas mõnikord mu kolleegidki, end suusatreener Mati Alaveril teinekord ära rääkida. Ja rääkida see mees oskab! Tal on alati varuks igasuguseid võrdlusi, mis peavad näitama, justkui oleks kõik hästi ja läheks plaanipäraselt - ja isegi paremini, kui väliselt paistab. Üks klassikalisi võtteid on rääkida, kuidas Eesti nüüdsed distantsisõitjad on oma vanuse kohta paremad kui Jaak Mae ja Andrus Veerpalu sama vanalt.

Mind see jutt ei veena. Esiteks, kui nad ongi paremad - mis on küsitav ja vaieldav -, siis loogiline, et nad peavadki olema paremad. Sest kui Alaver Mae ja Veerpaluga alustas, olid nad kõik algajad, kel kogemusi napilt. Nüüd on aga Alaveril kogemusi kamaluga, mis tähendab, et nende põhjal võiks loomulikult loota paremaid tulemusi.

Aga oleks need tulemused head. Ei ole ju! Seda on viimastel nädalatel näidanud mitmed suusatamisest kirjutavad ajakirjanikud, ja selle kohta on oma seisukoha öelnud ka nii mõnigi sporti, treeningprotsessi ja spordimeditsiini jagavat isikut. Üks Eestis väga lugupeetud mees ütles mulle kohe õige karmilt, kui lahkas suusaakadeemikuks ja suusaprofessoriks tituleeritud Alaveri viimase aja vigu. Ta ütles sõna-sõnalt nii: "Mati Alaveri professori tiitel langeb sellega lasteaia tasemele!" Ta viitas ennekõike neile lapiskuile vigadele, mis Alaver on teinud seoses suusatajate hemoglobiinitaseme ootamatute kõikumistega ja piirnormide ületamisega.

Need on karmid sõnad, liiga karmid, ja siin pean asuma inimlikult Alaveri kaitsele. Professor ega ammugi akadeemik pole ta nagunii, aga lasteaia tase ka mitte. Vigu juhtub, eriti tegijail, selge see. Samas on neid vigu olnud tõesti ülemäära palju ja elementaarseid.

Kuid ühte ma Alaveri suust ei usu, kohe üldse mitte: nagu oleks Eesti suusatajate areng n-ö kontrolli all ja ootuspäraselt kulgemas.

Selleks tegin analüüsi: vaatasin Eesti suusatajate viimaste aastate arengukõveraid ja kõrvutasin neid konkurentidega. Võtsin aluseks FIS-punktid kui kõige üldisemad näitajad, kus ei tule liiga reljeefselt mängu ei ilmastikuolud ega muud välised tegurid. Ja tulemus on siin - vaadake seda!

Nagu näete, on peaaegu kõik Eesti suusatajad läinud sel hooajal kehvemaks.

Ja nagu viidatud artiklist lugeda saite, pakkusin selleks ka ühe võimaliku seletuse. Kindlasti ei ole see ainus seletus. Huvitav, milliseid võiks veel leida?
******Campo Road (Highway 94), California. 6. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida kaks korda pildile.)

Foto 1: Mati Alaver Otepää MK-etapi eelsel treeningul. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Mati Alaver (vasakul) ja ärimees Neinar Seli TÜ ja BC Kalev/Cramo korvpallimängu ajal tribüünil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma käivitasin Jaak Mae teemalise operatsiooni?

Huvitavad inimesed juhtisid nädalavahetusel tähelepanu, et Eesti kuulsa endise tippsuusataja Jaak Mae nime juures leidub FISi koduleheküljel märge "Not active. Not allowed - return to competition rule", aga sellegipoolest, vaatamata võistlemist keelavale märkele, osales Mae nädalavahetusel Eesti meistrivõistlustel. Huvitav on see, et Kaspar Kokal ei ole nimetatud märget nime juures, kuigi tema on ju ka tippspordist loobunud, ja Vahur Teppanil ka mitte, mis siis, et temagi on loobunud.

Kõige halvemad on olukorrad, kus valitseb selgusetus ja kus tekib põhjust igasugusteks kahtlustusteks. Mida inimesed selles olukorras teevad?

Osad võtavad tõsiasjad, punuvad need kokku oma teooriaks ja levitavad siis oma kahtlustavat teooriat tõe pähe.

Ajakirjanik, nagu mina, niiviisi toimida ei saa.

Ma ei saa vaadata mööda huvitavatest tõsiasjadest, mis on kõigile näha, kuid minu ülesanne on need tõsiasjad adekvaatse kontekstiga varustada. Ehk teha kindlaks, mis toimub ja miks.

Tegingi siis hommikul paar telefonikõnet. Ühe Eestis viimase aastaga tuntuks saanud suusakohtunikule, teise kohalikule antidopingu agentuuri esindajale ja kolmanda Margus Hernitsale, Eesti Suusaliidu peasekretärile. Kuna ükski neist polnud teema üksikasjadega kursis, siis ei ole minust kõige eetilisem neid siin tsiteerida. Küll aga lubas Hernits, kellele meilisin asjaolude kirjelduse, päeva jooksul vastata.

Aga vaatame nüüd, kust saab tavainimene infot kiiremini, kas alaliidust või ajakirjanikult!

Niipea kui tuleb suusaliidu vastus, annan sellest teada. Kuid seni tegin ise uurimistööd - oma põhitöö kõrvalt - ning selgitasin FISist järele, milles on asi. Aga ma pean teid ootelehele panema, sest ootan ka Eesti Suusaliidu kinnitust.

[Paus.]

Nüüd, kell 13:17, tuli ka suusaliidust Hernitsalt vastus:

"Jaak Mae märge FIS-i kodulehel tõepoolest tähendab seda, et ta ei tohi osaleda rahvusvahelistel võistlustel. See märge tekkis Jaagu nime taha, kuna ta teatas, et ei soovi enam tippsporti teha. Selle sooviga ei pea ta enam täitma ADAMS-it ehk andma dopingu agentuurile teada oma asukohast.
Eesti meistrivõistlustele saab üles anda sportlasi, kellel on Eesti Suusaliidu litsents ja stardimaks tasutud.
Mis puudutab Kaspar Kokka, siis tema ei ole FIS-ile teatanud, et lõpetab karjääri ja endiselt täidab ADAMS-it. Vahur Teppan aga pole kuulunud nende sportlaste hulka, kes FIS-i järgi peab täitma ADAMS-i vormi."

Mul ei ole põhjust selles seletuses kahelda, sest sama kinnitas mulle ka FISi esindaja Sandra Spitz. Ja sama oletuse tegid eelpool viidatud suusakohtunik ja antidopingutegelane.

Mis siit järeldada? Igasugused reeglid on keerulised. Kui kõiki nüansse mitte teada ja arvestada, võib nende tõlgendamisel eksida. Igasugused vihjed on vajalikud, aga vihjed jäävad alati vihjeteks, kuni neid pole kontrollitud. Ajakirjaniku ülesanne on neid kontrollida. Seda ma ka tegin. Vastasel juhul oleks hakanud levima alusetud kahtlused ja spekulatsioonid.
******
USA-Mehhiko piirile rajatud tara Campo Roadi (Highway 94) ääres, California. 6. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida kaks korda pildile.)

Foto 1: Jaak Mae (keskel) Jõulumäel Eesti meistrivõistlustel 3x10 km teatesõidus konkureerimas Kein Einaste (vasakul) ja Raido Ränkeliga. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix

Pullerits: Kes vastutab Veerpalu traagika eest?

Talvise Tartu maratoni eel kohtusin Eesti suusakoondise kauase endise liikmega, kes rääkis, mis küsimus painab norrakaid seoses Andrus Veerpalu positiivse dopinguprooviga. Mu vestluskaaslane viitas ka Norra tippsuusatajale, kelle nime olen paraku unustanud, kuid see polegi tähtis. Tähtis on see, mida norrakas oma küsimusega väljendas. Ta oli nimelt pärinud: "Kas see, mis Veerpaluga juhtus, oli ühekordne, või oli sedasi toimitud juba pikemat aega?"

Mina ei ole inimhingede insener. Ma ei väida, et oskan inimeste ilmest palju välja lugeda. Aga spordivallas minust kogenumad ajakirjanikud rääkisid juba Salt Lake City taliolümpial, et koondise peatreener oli käinud mitu päeva mureliku näoga ringi, et kas tuleb halb uudis või mitte. Olgu veel kord rõhutatud: mina ei osanud Alaveri ilmele ja tujule mingit tähelepanu pöörata, ja et kellelegi midagi tundus, ei ole argument väitmaks, et midagi imelikku ja ebameeldivat võis juhtuda. Pigem, mäletan, ründasid Eesti ajakirjanikud olümpial mõnda rootsi ja norra kolleegi, kes oma kirjutises oli vihjanud Veerpalu imelise vormitõusu küsitavatele tagamaadele. Ent siin, mööngem, mängis rolli see, et veri on paksem kui vesi. Ehk välisvaenlase rünnaku korral koonduvad ka need jõud, kes muidu, üksnes omakeskis, esitavad samuti kahtlustavaid küsimusi.

Kõik eelnev, möönan, kuulub rubriiki - ja seda rubriiki on kritiseerinud ka Alaver - "keegi naine kuskil saunas rääkis". Hoopis iseasi on kõne, mille sain hiljuti ühelt inimeselt, kellel on pikaajalised isiklikud kogemused nii spordis kui meditsiinis (ja see inimene, olgu kohe öeldud, ei olnud Mihkel Mardna), ja kes andis mulle juba unustusehõlma vajuva, kuid endiselt lõpplahenduseta Veerpalu dopingujuhtumi kohta paar olulist niidiotsa.

Allikas väitis, et Veerpalu oli temale teadaolevalt kasutanud sellal, kui ta vahele jäi, kahte taastusvahendit, millest üks oli suu kaudu võetav ja teine nädalas korra süstitav. Nende kohta küsisin Tartu maratoni finišis otsesõnu ka endiselt suusakoondise arstilt Tarvo Kiudmalt, keda keegi polnud seni usutlema pääsenud, ja Kiudma mäletatavasti vastas, et üks oli hernesupp ja teine oli oasupp - ehk tegi seda, mida klassikaliselt tuleb ebameeldivate, tõele liiga lähedale tungivate küsimuste puhul teha: pöörata asi naljaks. Aga kas panite tähele: ta ei eitanud, et mu allika väide vastab tõele.

Tegin, nagu ikka sellistel puhkudel, reporteritööd - mina, tuletan meelde, olen siin ju ikka ainus, kes asja uurib, mitte ei kirjuta oma kujutelmadest, nagu mõned teised, kes üritavad mulle siinses sfääris konkurentsi pakkuda - ja sain ühelt äärmiselt kompetentselt allikalt sellise selgituse: ravimite vereringesse ehk veeni viimine on spordis keelatud, v.a meditsiinilistel näidustustel. Kuid trikk on selles, et mis on meditsiiniline näidustus, märkis mu pädev allikas. "Kui sportlane on totaalselt kurnatud, kas see on meditsiiniline näidustus?" esitas ta retoorilise küsimuse.

Siin on märksõnadeks Veerpalu + koormusastma + kopsuarst dr Erve Sõõru PERHist. Kahtlustus oli väikeste bronhioolide kahjustus külma õhu aastatepikkusest ahmimisest. Ravim: Symbicort.

Aga tuleme tagasi süstitavate ainete juurde. Põhimõtteliselt peaks ju sportlane teadma, mis talle süstitakse, kuid tegelikkuses ju ei pruugi. Just see viimatine asjaolu seletab ka, miks Veerpalu läks saatuslikul päeval pahaaimamatult dopingukontrolli. Tal oli ju mitmeid muid võimalusi.

Esiteks on teada, et Veerpalu tuli Otepääl esmalt kätte saada, ja see võttis veidi aega, enne kui ta dopingukontrolli saadi. Kui sa oled aga saanud kahtlasi süste, siis on sul võimalik tõepoolest dopinguküttide eest ära joosta, eriti kui sul eelnevalt ühtki hoiatust kirjas pole. Seega oleks Veerpalu võinud öelda, et oih, mul tuli kibekähku sõita Pärnusse ema või isa juurde - mida iganes. Ta oleks saanud hoiatuse, ei midagi hullemat. Alles kolmas kontrolli mitteilmumine toob kaasa diskvalifitseerimise. Aga Veerpalu läks dopingukontrolli. Miks?

Sest ta ei teadnud, mis aineid talle sisse oli manustatud. Seda, muide, kinnitab ka Veerpalu kehakeel aprillikuisel pressikonverentsil: niisuguseid pisaraid juba ei teeskle.

Kelle huvides olnuks Veerpalule aineid sisse süstida? Loomulikult peatreener Alaveri huvides. Tegin jälle reporteritööd ja sain asjaga seotud allikalt kinnituse, et Tartu Ülikoolis on kasvuhormooniga seonduvat uuritud juba pikka-pikka aega, lausa mitukümmend aastat. Näiteks juba 1980. aastatel tehti seal katseid hiirte peal, et vaadata, milline on kasvuhormooni mõju. Selles mõttes on asjakohane vahepeal kõlanud idee, et luua TÜsse kasvuhormooni uurimise keskus - selle tööga on seal juba ammu algust tehtud. (Keda kasvuhormooni mõju rohkem huvitab, sel soovitan lugeda minu sulest eelmisel nädalal Arteris ilmunud kirjutist "Skandaalne kasvuhormoon tõuseb üha enam aujärjele".)

Teine igati pädev allikas, kes teab, millest räägib, ja räägib ainult sellest, mida teab, kinnitas, et TÜs on hormonaalseid uuringuid ja teste tehtud tõepoolest aastakümneid, juba professor Atko Viru hiilgeajast saadik, ja et nende katsetega olid seotud ka legendaarne Fred Kudu ja aastaid NSV Liidu kümnevõistlejaid tohterdanud Toomas Savi, kauane Eesti Suusaliidu president. Ma ei ole veel asja uurima jõudnud, aga Tartu Ülikooli teadusraamatukogus leidub sel teemal mitmeid teadustöid. Üks huvitav raamat on näiteks "Dopingu ABC", rotaprindis väljaantud, kus on täpsed juhised, kuidas dopinguga ringi käia. Teadmisi oli! Nüüdisajal seda raamatukest niisama juba ei leia...

Siin on veel üks huvitav asi. Mäletate Veerpalu dopingurpoovi tulemusi õigustada püüdvat väidet, et pärast kehalist koormust pidigi kasvuhormooni tase organismis tõusma? Kõik õige, nii see toimub. Aga küsimus ei ole taseme tõusus, vaid teatud isomeeride vahekorras, nagu me nüüd teame. Ent mis iganes - kui pikk treening mõjub nii, et sportlase näitajad, olgu tase või isomeerid, lakke hüppavad, siis kõige lihtsam moodus selle tõestamiseks, et tegemist on loomuliku hälbega, olnuks Veerpalule uuesti koormust anda ja siis mõõtmised teostada. Millegipärast ei ole seda küsimusi ja kahtlusi hajutavat testi siiamaani tehtud.

Teine huvitav asi on see, et Veerpalu kaitse ei vaidlusta testide tulemust, vaid proovide tehnilist võtmist ja menetlemist. Miks tulemusi ei rünnata? Väga lihtne: siis läheks ilmselt avamisele ja uuesti analüüsimisele ka Veerpalu kõik varasemad proovid.

Ja siis saaks ka norrakad oma suurele küsimusele vastuse.

Kõige selle taustal on huvitav, miks Veerpalu oma suud endiselt kramplikult kinni hoiab. Jah, võib-olla on ta tagasihoidlik ja sõnaaher inimene. Aga võib-olla ei oska ta ise ka midagi öelda, sest ei saa aru ega teagi, mis temaga on tehtud?

Kõige kurvem kogu selle loo juures on asjaolu, et Veerpalu võib siin olla kui mitte suuresti süütu, siis osaliselt poolsüütu, ning tegelikud salasepitsejad ja niiditõmbajad käivad madalat profiili hoides vaikselt oma radu. Sel juhul on tegemist ekstrasuure alatusega: mees, kes on teistele tema ümber kuulsust toonud, on nüüd jäetud kõigi tuulte kätte üksinda seisma.

Lootus, nagu vahendas üks mu allikaid Veerpalu kaitsetiimi ühe võtmeliikme hinnangut, et rahvusvaheline spordiarbitraažikohus Veerpalu õigeks mõistaks, on üli...
******Julian, California. 6. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida kaks korda pildile.)

Foto 1: Andrus Veerpalu määrimas suuski veebruari lõpus Mammastes Põhjamaade noorte meistrivõistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Andrus Veerpalu ergutamas Eesti võistlejat Mammastes Põhjamaade noorte meistrivõistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu kaitsmas end lumesaju eest Mammastes Põhjamaade noorte meistrivõistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Miks suusatamine on tsiviliseerituile, aga jalgpall kaabakaile?

Miks mulle meeldib näiteks suusatamine, meeldivad ka rattasõit ja jooks, aga mitte jalgpall? Vastuse leiate tänase Õhtulehe tagaküljelt. Kui jalgpall tõmbab ligi selliseid inimesi, kes käituvad nii, nagu Kreeka, Euroopa uue paariariigi meistrivõistlustel, siis see, tunnistagem, räägib väga palju jalgpalli enda kohta.

Meenutage eesti vanasõna: ütle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes sa ise oled. Ehk lahtiseletatult: kui sa tõmbad ligi pöörast pööblit, arulagedat, laamendavat - nad võtsid isegi raudkangid staadionile kaasa! -, siis oled ise samasugune pööbellik, madal, armetu, närune, marodöörlik, destruktiivne. Jutt igasugusest jalgpallikultuurist on väljamõeldis, müüt, alusetu ilulemine.

Teen teile selle, millist destruktiivsust jalgpall oma pooldajais esile kutsub, veelgi piltlikumalt selgemaks. See, mis Kreekas juhtus, oleks sama, kui: 1) me ei lase Tehvandi staadionile norrakatest publikut; 2) me läheme sinna ise kohale, põues kumminuiad ja raudkangid; 3) kui mõni norrakas hästi sõidab (remargi korras: suusapublik ei pea paljuks ergutada ka omade vastaseid, ja kunagi ei lasta neile vilet) ja meie omasid edestab, siis võtame kangid ja nuiad välja ja korraldame isekeskis kakluse; 4) peksame ligi kümme oma inimest nii läbi, et nad tuleb tõsiste vigastustega haiglasse viia; 5) lõpuks paneme Tehvandi staadioni põlema; 6) nii et kohtunikel ei jää muud üle, kui suusavõistlus katkestada.

Öelge nüüd, kas suusatamises on kunagi midagi sellist juhtunud? Ja võtke teadmiseks, et jalgpallis on seesuguseid intsidente, ja palju hullemaidki, juhtunud kümneid ja kümneid.

Ma olen valmis kellega iganes kihla vedama, et suusa- ega jooksu- ega ka rattavõistlustel juhtu kunagi midagi sellist, mille võimalikkust demonstreerisid meile Kreeka, Euroopa kultuuri hälli jalgpallisõbrad. Palju õnne ka nende Eesti "kolleegidele" sel puhul!

Aga ärme lase mingil jalgpallil suusatamise ilu isegi kaude lörtsida. Talve lõpetuseks - kuigi Tartusse jõudis täna hommikuks tali tagasi - panen teile nautimiseks üles paar Riho Lüüsi tehtud pilti Tamsalu maratoni 15. kilomeetrilt, kus saate jälgida ja arvustada minu vabatehnikat. Minu taga sõidavad Hardi Ahman (nr 185), kes lõpuks sai 43. koha, ja Urmas Jool (nr 121), kes lõpetas 75. kohaga. Mul läks protokolli kirja 90. koht. (Piltide suuremalt vaatamiseks klikkige neile kaks korda.)******
Julian, California. 6. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida kaks korda pildile.)

Fotodel: Priit Pullerits Tamsalu maratoni 15. kilomeetril, tema taga sõidavad Hardi Ahman (nr 185) ja Urmas Jool (nr 121). Fotode autor: Riho Lüüs

Jaanus Laidvee: Mis pakkus Engadini maratonil valu ja mis ilu?

Guarda külakesse Šveitsis jõudsime Münchenist võetud rendiautoga eelmise reede pärastlõunal. Guarda asub mäe otsas 1700 meetri kõrgusel ja hotellis veedetud aja võib kõik vist kanda päevikus reale – alpituba (seda muidugi kõige lahjemas variandis).

Põhjus, miks pilvedele lähemale sai sõidetud, peitus Engadini maratonis, millel pikkust 42 km ja stiiliks vaba. Kunagi sai sõbraga võetud pähe mõte, et Worldloppet Master tuleks ära teha ja Engadin oli sellel teel seitsmendaks tähiseks.

Maraton toimus pühapäeval ja plaan oli maratonini jääval kahel päeval samuti suusatada, rajaoludega tutvuda ja Alpide ilu nautida. Reedel sai tehtud tutvust raja lõpuosaga (pildil vasakul) ehk peale läksin finišist, S-chanf’ist – see asub 1670 meetri kõrgusel. Ilm oli meeldivalt päiksepaisteline ja sooja varjus 3 kraadi.

Sõitsin paar tundi edasi-tagasi kuni pimedani. Et masu pole puutumata jätnud ka selliseid jõukaid kante nagu Šveits, seda näeb juuresolevalt pildilt, kuidas kohati rajaäärne tavernikultuur ja arhitektuur on muutunud (pildil paremal).

Engadinil on sarnaselt Tartu maratoniga start ja finiš eri kohtades: start antakse Malojast, mis asub 1820 meetri kõrgusel ja 15 km kaugusel piirkonna suurimast linnakesest St. Moritzist (mis on ka iseenesest väike koht, napilt üle 5000 elaniku). Rada kulgeb peaaegu täies ulatuses maantee vahetus läheduses ja autoga stardist finišisse on 37 km.

Laupäeval võtsime stardinumbrid St. Moritzi maratonikeskusest ja seejärel sõitsime starti, kus sai tutvust tehtud stardikoridoriga ja paaritunnise sõidu vältel raja esimese poolega. Ilm jälle päikseline, sooja varjus 4 kraadi, kuid nüüd oli tõusnud ka korralik vastu- ja küljetuul. Sellise tuulega maratoni sõita oleks piisavalt ebamugav, eriti sõidu alguses, sest esimesed 12-13 km kulgeb rada ainult lagedal järvel või tema kallastel (pilt paremal).

Rada on Engadinil kindlasti Worldloppeti sarja üks lihtsamaid: valdavas enamuses on tegu kas siledal või kerge kaldega allasuunalise liikumisega. Siiski on olemas ka mägisem osa koos mitme päris arvestatava tõusuga kilomeetritel 14 kuni 20. Ka viimased 5 km on natuke mägisem ja seal tuleb sõita nii, et üks käsi ja jalg asuvad teise kehapoolega võrreldes allpool, kuna liikumine toimub risti mäeküngaste jalamitega. Kuid see pole võrreldav sellega, mis oli jaanuaris Dolomitenlaufil Austrias, kus üks kepp oli teisest enam kui 15 km jooksul 10-15 cm allpool (ilma liialdamata) ja selline sõiduviis muutus juba tõsiselt ebamugavaks (pildil paremal Engadini raja skeem).

Kuna osalejate arvult on tegu Worldloppeti sarja kolmanda maratoniga Vasa ja Birke järel (pika distantsi lõpetas üle 9400 suusataja, koos lühikesega oli lõpetajaid üle 10 700) ning arvestades mägedest tingitud mitte kõige lahedamaid liiklusolusid, hakkasime hommikul liikuma küllaltki vara, enne kella seitset. Kuid meie üllatuseks polnud esimesel teepoolel peaaegu üldse autoliiklust märgata. St. Moritzile lähenedes (hotell asus St. Moritzist 50 km kaugusel) tekkis teedele küll sõidukeid, kuid arvestades rahvahulka oleks oodanud märksa suuremat liiklust. Ju siis hakkasime liikuma piisavalt vara, kuid mis veelgi tähtsam: inimesed lähevad kohale suusabussidega ja see teenus toimib laitmatult.

Oma autoga, nagu ka mõnel teisel Worldloppeti maratonil, starti üldse ei lasta. Autod tuleb jätta kolme parklasse, kas finišisse, St. Moritzisse või 5 km stardist. Tänu sellisele liikluskorraldusele ja laine-stardile hajub rahvas ühtlaselt laiali ja ummikuid ega seisakuid ei teki.

Jätsime auto St. Moritzi vahetusse lähedusse rajatud parklasse ja täpselt tund enne starti olime suusabussiga stardipaigas. Kuna starditakse järvejäält, siis stardikoridor on pööraselt lai, ühelgi teisel maratonil pole ma sellist laiust näinud (ülal vasakpoolse pildi pealt võib hinnata, kui palju meetreid kokku tuleb).

Kuna ruumi on laialt käes, siis kõik inimesed lastakse korraga stardikoridori sisse, mitte nii nagu näiteks Birkel ja Marcial, kus „õigesse“ koridori lastakse ainult startima hakkav grupp ja ülejäänud ootavad kõrval „metsas“. Ja seda koridori mööda liiguvad grupid siis järjest edasi kuni stardijooneni. Kui päris täpne olla, siis stardikoridore on kaks, vasakul vabamehed ja paremal klassikud ning nende vahel siis vabakäiguhoov (pilt paremal).

Hommikul ümbrikku avades vaatas sealt vastu roheline 32063. Jaa, võimsad numbrid, kuid ka mitte midagi enneolematut, kuna Birkel oli mõni aasta tagasi vaja tervelt üle 40 tuhande rinnale võtta. Kui mulle tundmatu härra suusataja finišis udu ei ajanud, siis roheline pidi tähendama rookie staatust.

Pool tundi enne starti sai suusad asetatud oma grupi teise ritta kõige äärmisele positsioonile. Kuna ma välismaratonidel tavaliselt võistlemas ei käi, vaid eelkõige loodust ja melu nautimas, siis registreerisin ennast nimelt kaugemasse gruppi, et ei peaks hulludega koos kohe lammutama hakkama.

Tegelikult polegi ma ühelegi maratonile nii külmalt peale läinud kui seekord. Enne starti ei viitsinud end soojaks sõita ega joosta, ainult võimlesin natuke. Suusad panin alla kaks minutit enne pauku. Kuna plaan oli nagunii rahulikult alustada, siis jätsin soojenduse seekord esimeste kilomeetrite ülesandeks.

Isegi suusad olid stardihetkeks muutunud määrdeta suuskadeks (see tõdemus tõi kohe meelde AV suusareklaami). Lasin suusad määrida A&T Spordis Mustamäel, kuid kahe päevaga läbitud 55 km jäisel, abrasiivsel lumel oli kulutanud viimsegi määrderaasu ja põhjad olid hommikul ebameeldivalt valged. Kuna aga rada oli tugev ja jäise struktuuriga, õhk 5 külmakraadi ümber, siis nendel kohtadel, kus mul plaanis sõita oli, polnud tegelikult vahet, kas olid määrdega või määrdeta suusad – libises piisavalt niisamagi.

Muidu ladusas korralduses oli siiski ka tõrvatilk. Stardikoridoris olles hakkasin otsima kohta, kuhu saaks koti üleliigse varustusega jätta, kuid sellist ala stardikoridori ümbruses (nagu näiteks on Tartu maratonil, kus iga stardigrupi juures on oma aiake), ei lähemal ega kaugemal, polnud. Mu üllatus oli suur, kui mulle tundmatu proua suusataja lausus, et varustus oleks tulnud jätta sinna, kus buss meid maha pani ehk umbes 300 meetrit eemale inimmere taha. Kuna stardini oli 15 minutit, siis oli selge, et endal kott sinna toimetada, sabas seista ja õigeks ajaks tagasi jõuda, on mission impossible.

Samal hetkel möödus Worldloppeti meister ja ühtlasi ka Tehvandi staadioni meister Erki Täht, ümber pea eelmise aasta Estoloppeti teleülekannetestki tuttav kaamera, kes tervituseks ütles, et läheb ka sõitu eelkõige nautima ja melu filmima. Kui ta aga kuulis, et mul pole kotikandjat ühes, siis lisas kiirelt, et ise ma kotti enam ära viia ei jõua ning esitas sinna otsa värvika etüüdi, mis moodi ta eelmine kord Engadinil sama probleemiga vaevles, siis südame rindu võttis ja pakialasse sööstis, kuid kui stardijoonele tagasi jõudis, olid lahkunud nii tema grupp kui ka suusad... Suusad polnud küll õnneks inertsist rahvaga kaasa libisenud, vaid keegi ülipüüdlik korraldaja oli need vedanud kaugele teisele poole koridori, kust ta need lõpuks üles leidis ja 10 minutit hiljem koos järgmise grupiga startima pidi.

See ei tundunud stsenaariumina, mida oleksin tahtnud järgi teha, ja seega toppisin soojendusriided alles viis minutit enne starti kotti, otsisin lähikonnast kõige ausama silmavaatega mulle tundmatud proua ja härra, kes olid mitte kaugelt – Itaaliast – sõitu vaatama tulnud, ja andsin koti nende kätte ning palusin pakialasse viia. Seekord kõhutunne toimis ja sain asjad finišis kätte täpselt sellest autost, kuhu ma oleks nad ka ise pannud (pilt ülal paremal).

Ma ei kujuta ette, kui on külmem ilm, mis moodi need vennad, kes õhukeste kombedega panema lähevad, ellu jäävad, kui 30-40 minutit enne starti peavad soojendusasjad mitmesaja meetri kaugusele jätma ja siis võistluskombes end lahti sõitma ja minuteid veel koridoris lähet ootama. Nähes kogu muud ladusat korraldust, on selline lahendus muidugi ülimalt jabur ja sõitjatega mittearvestav. Seda tuleks siis minejatel edaspidi kindlasti arvestada.

Kell 8:50 tuli minna ja oli see alles lai minek! Meie grupp (main class A) oli 2000 inimest, kuid kellelgi ei saanud tekkida küsimust, et rajale ei mahu või mööda ei saa. Kui on huvi, tõmba ükskõik kumba äärde ja muudkui mine, pole võimalik, et järvele ära ei mahu. Ilm oli ilus, päike paistis, tuult peaaegu polnud, ka määrdeta suusk lippas normaalselt. Huvitav oli see, et vaatamata laiale rajale oli küllaltki palju katkisi keppe maas. Ei oskagi öelda, miks see nii oli, igal juhul on olnud esimestes gruppides kõva andmine.

Ise sõitsin selliselt, et püsiks grupi peas, sest kui laskumised hakkavad, on nii märksa turvalisem.
Kui järv hakkas lõpuks peaaegu selja taha jääma, tuli 10. km-l esimene TP ja loomulikult haarasin esimese kätteulatatud topsi – no mis asi see oli?! Ebameeldiv, soe ja soolane jook – puljong, kurat. Sülitasin selle kohe välja ja TP tagumise laua ääres õnnestus saada midagi tuttavamast menüüst ehk jõujooki ja sellega sai suu ära loputatud. Varem pole mulle puljong ette sattunud, seega ei tea, kas seda on ka eelmistel sõitudel pakutud või mitte, kuid mulle see sõidu ajal ei sobi.

Kui sõidetud sai 14 km ja algasid kitsamad tõusud, toimusid mitmetes kohtades kiftid hargnemised, kus üks rada läheb lühemat teed, aga on järsem, teine pikemat teed, aga on laugem. Seda on ka mujal nähtud, kuid siin oli seliseid hargnemisi päris mitmeid ja just tagumistes gruppides on sellisest lahendusest hajutajana palju kasu.

Samal hetkel, kui algasid esimesed tõusud, hakkas juba eelmine grupp, 10 minutit varem startinud 1200 „eliitsuusatajat“ (grupiks neil nimetus „eliit C“), selg ees vastu tulema. Kas natuke vara pole eliidi kohta, mõtlesin. Aga neid muudkui tuli... ja põhimass langes just sellele kõige kitsamale ja mägisemale kuuekilomeetrisele lõigule. Kohati oli rada paksult matkajaid täis ja tuli ka ise matkasamm sisse võtta, mis aeg-ajalt võrdus ka koha peal seismisega. Ühe tõusu all, kus moodustus suurim tropp, mida nägin - suurusjärk 150 inimest - vaatasin ka kella: seisuajaks tuli üks minut 40 sekundit (pildil ülal vasakul Jaanus Laidvee Engadini maratonil).

Kui tõusud võetud, algas 20. km-st alates mitu head ja pikka laskumist ja kuidagi läks ühel neist jäisematest kaldpinnal vasak suusk kandi pealt ära, viskas jala risti ja täie hoo pealt paremale küünarnukile pikali. Õnneks polnud keegi otse taga ja ka enda varustus jäi terveks. Mis aga terveks ei jäänud, oli küünarnukk. Sama, mida suvel opereeriti ja mille pärast ma klassikat see hooaeg sõita pole saanud. Uisutehnikaga on lihtsam, kuna saab vajadusel sõita rohkem jalgadega ja mitte nii intensiivse kätetööga. Parem küünarnukk tulitamas, tõusin püsti ja hakkasin vaikselt edasi kangutama, aga kuna käsi oli igal tõukel ikka ebameeldivalt valus, läksin üle peamiselt ühekäelisele tõukeviisile. Ajaga asi natuke paranes, kuid ebameeldiv valu jäi sisse kuni lõpuni.

Umbes 15 km enne lõppu sattusin sõitma võistluskombes ja tagant kena mutšiku järel (kirjeldus ei välista, et eest ei olnud, seda tagant paraku ei näe) – ilus liivakell, jalad sirged. Siin lugevatele naistele, eriti aga sulle, Kaisi: antud käsitlus pole seksistlikus, vaid tunnustavas kõneviisis ja palun end mitte häirituna tunda. Eesti kombe kohaselt aga tagant lükkama ja patsutama ei hakanud ja mõned kilomeetrid oli vaat et töö ja vile jälle koos, sest käevalu vajus mõneks ajaks tagaplaanile. Ühel laskumisel tegi siiski massi vahe oma töö ja libisesin mõneti tahtmatultki mööda, kuid õnneks jäime suures tuhinas mõlemad püsti. Edasi tulid aga teised kombed ja uuesti käevalu.

Üks ebameeldivus tabas mind veel ka eelviimasel laskumisel, 600-700 meetrit enne finišit, kui vasakkurvis just minu ees mees kukkus ja otsasõidu vältimiseks pidin sõitma sabapiduriga piirdevõrku. Aga lõpuks sai finišijoon ikkagi ületatud ja pärast lõpetamist omavahel muljeid vahetades on ikka hea tunne, kuid käe olukord Nirvaana-laadset seisundit muidugi ei võimaldanud.

Rongiga sai St. Moritzisse ja bussiga sealt edasi parklasse sama ladusalt kui hommikul starti. (Pildil ülal paremal Jaanus Laidvee diplom.)

Kentsakas kogu loo juures oli see, et eestlastest olin protokolli järgi esimene. Mis ei näita midagi muud kui seda, et kõik tulid eelkõige olusid nautima, ja kindlasti ka seda, et tugevad olid koos Priiduga Tamsalus maid jagamas ja meil toimus seal neutraalsel pinnal midagi Mehikoorma lahtiste meistrivõistluste sarnast.

Miks Engadin on Worldloppeti sarja suurim vabatehnikamaraton, sellest on tagantjärgi väga lihtne aru saada. Suurepärane korraldus ja eeskujulik logistika, suurepäraselt ettevalmistatud rada lihtsa ja rahvasportlasele väga kontimööda profiiliga (kogu raja ulatuses on ka vähemalt kaks korralikku klassikajälge sees), kevadine (enamasti päiksepaisteline ja soe) toimumisaeg, Alpid. Lihtne mõista, kuid kindlasti raske teostada.
******Montezuma Valley Road (Highway S22), Borrego Springs, California. 6. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida kaks korda pildile.)

Foto 1: Engadini maratoni satrt. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Ülejäänud fotod Jaanus Laidvee kogust

Pullerits: Kes lahendab lõppenud hooaja müsteeriumi?

Veel enne, kui ma diskuteerisin õhtul tütrega Rick Santorumi reproduktiiv- ja kontratseptiivpoliitika üle - ja seda ütlen siin nimme neile, kes mõni aeg tagasi püüdsid väita, et ma ei tea poliitikast tuhkagi (Rick who? what policy?- chew that, inglourious basterds [Tarantino!]) -, olin astunud pealinnas läbi Status Clubist, kus, kujutage ette, on aastane odavaim pakett üle 1400 euro ("Rikastelt tulebki raha ära võtta," laususin sealsele administraatorile), ja kus kohtusin mehega, kes on toonud Eestisse välisraha ligi miljard krooni, ja seal nägin teisel korrusel mõtlemapanevat vaatepilti: Eesti avalikus sektoris väga tuntud mees, kes, muide sõidab uhke Saksa autoga, mis ei ole MB ega BMW, hoidis mõlemas käes raskeid hantleid ja tegi nendega kella poole kuue ajal õlavöötmele trenni. Olin varem ka kuulnud selle mehe kohta, kelle kontor asub Tallinna vanalinnas suures hoones, et ta pidavat jõusaalis käima, aga ajakirjanduses, nagu öeldakse, ei trumpa miski üle seda, kui oled kõike oma silmaga tunnistanud.

Aga meil ei maksa siin keskenduda niivõrd sellele, kes see mees oli, vaid küsimus on pigem selles, et miks ta oma kiiduväärse harrastuse kohta teadmist ainult endale hoiab, ja veel rohkem sellele, kas avalikus sektoris ei peaks temasugused just olema üleüldiseks eeskujuks, kes ka tavalistele inimestele saadaks oma isikliku eeskujuga signaali, et tervise eest tuleb hoolitseda. Muidugi, Status Club on viimane koht, kust seda signaali saata - aga kui meil leidub avalikus sektoris inimesi, kes tervislike eluviiside nimel vaeva näevad, siis on ka kurjast lasta neil seda nurga taga teistele varjatult teha.

Siin on, mille üle arutada. Ja siin oskavad kindlasti sõna sekka öelda ka need, kes Santorumist kuulnudki pole, rääkimata tema seisukohtade tundmisest.

Nende kahe aruteluaine vahele jääb oma raskusastmelt küsimus, mida järeldada minu tänavusest suusahooajast. Triatloni harrastav Gaspar Sukk on aastaid vabast tahtest minu tulemuste üle arvet pidanud ja need tabelisse pannud (vt all; klikake tabelile kaks korda, et seda üksikasjalikult näha ja uurida). Tänavused näitajad tekitavad aga üksjagu segadust, nõutust ja hämmeldust. Millest need ikkagi räägivad? Kas keegi oskab seletuse anda - aruka, faktidele tugineva?******Christmas Circle, Borrego Springs, California. 6. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida kaks korda pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits paneb nüüd suusad peagi nurka. Foto on tehtud Postimehe Tartu toimetuses. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Aeroobikatreener Riina Suhotskaja Status Clubis. Foto autor: Karel Koplimets, Naisteleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas Jaanus Kunts mind Tamsalus lendama pani?

Ma ei tea, mida Jaanus Kunts Suusavendade tiimist üksinda laupäeva hommikul Tartus leiutas ja nikerdas, aga tulemus oli fantastiline. Mulle tuli juba peatselt pärast Tamsalu maratoni starti meelde anekdootilik lugu hiirest, mille kulminatsiooni ülesehitust ma täpselt ei mäleta, aga kus lõpurida kõlas umbes nii, et tooge kõik kassid siia, ma neile alles näitan!

Ma ei saanud kuidagi aru, mida kõik küll pärast starti venisid. Kuhu oli jäänud lennukus? Kas varasematele maratonidele? Igatahes kui tuli põllu peal esimene tõus, sai mul rivis tilpnemisest villand, võtsin paremale värskele lumele ja läksin tõusul kergelt libistades vähemalt kümnest mehest mööda. Probleemitult. Probleem tekkis siis, kui otsustasin paremal jätkata, suusaga lahtisesse lumevalli põrutasin ja siruli lendasin. No nii: esimene pauk juba kirjas! Kukkusin vähemalt kaks korda sama palju tahapoole, kui olin möödudes ettepoole saanud.

Ja ikkagi olid suusad fantastilised! Polnud vahet, kas sõita kõvaks silutud rajal või kõrval värskel lumekihil - ikka libises kõigist paremini. Jätkasin möödasõite, eriti elektriliinide kõrval lainetaval reljeefil. Eestpoolt tulid üha uued mehed selg ees vastu. Ja siis tulid mõned tõusud - ja ka need ei teinud midagi hullu. Sain suusad neil hästi libisema ja kandusin justkui iseenesest üles. Kergelt. Hakkas kohale jõudma, et seekord teen kõva sõidu, seda enam, et paljud kahekohalise numbriga mehed olid püsti hädas - küsigu nood Kuntsilt, kuidas tulnuks määrida! - ja jäid järjest jalgu. Ning mis samuti tähtis: enesetunne oli hea, tundsin, et reservi jagub küllaga.

Pärast esimest TPd põllu peal, kui kõva rulluisutaja Sulev Lokk (nr 117) oli vahepeal eest saanud, jätsin järjekordsed kolm meest selja taha ja tulin Lokile tagant järele sellise hooga, et hüüdsin: "Ja siit ma nüüd tulen!", mille peale Lokk kohe kõrvale võttis ja mind targu mööda lasi. Et ma saaks järgmisi mehi püüdma minna. Muudkui vups ja vups neelasin neid alla. Keegi luges raja ääres kohaks 78. No pagan, mõtlesin, kui nii edasi läheb, on lootust numbriga 6 algavale kohale.

Enne Pariisi mägesid sain kätte päris innukalt töötanud neliku, kus rahmeldas ka sugulane/hõimlane Asko Nurm (nr 95), kes on selleks talveks kõvasti ja plaanipäraselt harjutanud. Vaatasin korra üle õla tagasi, viibutasin parema käega mu tuulde võtnuile ning hüüdsin: "Näete, järele võtsime!" Tegelikult, mis võtsime - mina võtsin! Ja siis kui tõusud ja laskumised tulid, läksin nelikust ka mööda, nii et teise TPsse jõudsin kõige ees.

Olin tükk aega sõitnud koos Võru Suusaklubi noormehe Hardi Ahmaniga (nr 185), aga teises TPs kasutas ta ära seda, et otsustasin võtta kaks joogitopsi, ja ründas mäge esimesena. Enam ma teda rajal ei näinud. Pärast protokollist vaatasin, et ta sõitis mul eest ära seitsme ja poole minutiga, sai 43. koha, tuli oma vanuseklassi võitjaks ja edestas isegi Viru maratoni võitjat Even Toomast. Aga nii tubli noormehega pool distantsi võrdselt sõita pole ju paha saavutus.

Edasi lasin teistel meestel ka tööd teha. Jaak Teppan on mind aastaid õpetanud, et ei ole vaja kogu aega ees kühveldada. Aga sedakorda tuli seda siiski teha, sest teistest polnud eriti initsiatiivikaid sõitjaid. Küll aga kinnitas pilk üle õla, et minu tuules suutsid nad püsida küll. Olin enda sappa koondanud vist umbes 15-mehelise rongi. Aga tagasiteel lasin targu ees vedada Urmas Joolil (nr 121) ja Lokil. Nende taga oli väga mõnus sõitu nautida. Vahel tekkis tunne, et peaks ikka ise uuesti ette minema, aga tuletasin Jaak Teppani hoiatavaid õpetussõnu meelde.

Kõik oli kena, kuni umbes tosin kilomeetrit enne lõppu otsustas Anti Arak (nr 126) rahu rikkuda. Ta rebis ühel väljal ette ja pani tempot juurde. Mul jäi Loki tuules umbes viie-kuue-meetrine vahe sisse. Teised ei mallanud minu taga enam passida ja hakkasid mööda suruma, neli-viis meest järjest. Lasin neil minna, aga siis ei saanud ise ka aru, mis järsku juhtus - igatahes lendasin kitsal metsasihil kõhuli. Tagajärg oli ootamatu. See lend tõmbas mu paremat jalga kuidagi imelikult, nii et sääremarjalihas läks valusalt krampi. Keerasin end rajal selili, võtsin jalast kinni ja hakkasin seda venitama. Selle ajaga said veel mitmed minust mööda. Kui valu veidi järele andis, ajasin end püsti ja vaatasin, kuidas liikuda kannatab. Kuid sellised matsud ja üllatused löövad ikka rütmi totaalselt sassi. Kulus vähemalt kilomeeter, kui mitte kaks, enne kui end uuesti leidsin.

Aga ühte tahaksin siiski neile öelda, kes tükk aega mu taga sõitsid: miks pidi pidevalt mu keppidel tallama? Sõidu jooksul ligi kümme korda. Ausõna, see ei ole meeldiv. Kui ikka kepi otsa peale astutakse, siis kätt ette viies rebib selline tegevus nii õla- kui küünarliigest. Mul on aga parem küünarliiges niigi hooaja teisest poolest valus, nii et kui parema käega keppi kellegi suusa alt lahti rebida, siis kujutate vast isegi etee, milline valu küünarnukist läbi lööb. Pole liiast paluda, et olge hoolsamad, jälgige eessõitja liigutusi ja ei ole vaja tal hammastega kogu aeg tagumikus kinni olla.

Enne viimast TPd tundsin, et hakkan kosuma, sest sain taas nii mõnestki mööda ja jõudsin Aimer Peensalule (nr 42) täiesti sappa. Kuid TPs toimetas ta kiiremini, sai uuesti eest, püüdis kinni kolm eessõitjat ning neile ma enam järele ei saanudki, kuidas ka ei püüdnud. Ja tõele au andes ei olnud suusad viimasel 15 kilomeetril ka enam nii lennukad nagu alguses. Ei tea, kas kehvema libisemisega mehed olid selleks ajaks juba nagunii selja taha jäetud või kulus Kuntsi meistritöö ajapikku lihtsalt ära.

Lõpukilomeetritel, nagu finišis teada sain, passis mu selja taga Tartu Suusahullude tiimi liige Andres Pae (nr 96). Tundus, et tõusudel oli ta parem, kuid lausikuil ja laskumistel lasi vahe sisse. Lõpusirgele tuli ta vahetult minu selja taga, üritades möödumiseks vaba rada saada vasemalt, seega suurema kaarega. Mida teie oleksite minu asemel selles olukorras teinud?

Otsustasin hästi kergelt vasakule suruda. Nõnda mul õnnestuski teda kuue kümnendikuga võita. Pärast lõpetamist tunnistasin talle koheselt, et ega see minust vist väga ilus tegu olnud, aga ma nii väga tahtsin teda võita. Pae vastas, et ega ta vist poleks nagunii mööda jõudnud. Protokolli läks mulle 90. koht ajaga 2:31.44,3, kaotust Tamsalu-mailt pärit võitjale Timo Simonlatserile 26.20. Eesmärk sai täidetud - taas saja sees.

Pärast, kui sõitsime Ragnar Loova musta Chrysler 300M-ga tagasi Tartusse - väga šeff Ameerika auto! -, küsisin suusatreenerilt ja Eesti Terviseradade tegevjuhilt Jaak Teppanilt, kes saavutas tänavuse talve 35 treeningkilomeetri pealt 351. koha ja kaotas mulle ligi poole tunniga - ta tunnistas, et sai juba esimese 500 meetriga vereklombid kurku -, et kas minu tegevus lõpusirgel oleks diskvalifitseerimist väärt. Kuulake nüüd eksperti, sest Teppan on neljanda kategooria suusatreener, ja ta ei ole seda kategooriat saanud nii, nagu sai Erki Nool: Teppan ütles, et mu teguviis oli täiesti õige ja loogiline ja isegi inimlikus plaanis ei pea ma süümepiinu tundma, sest esiteks on eessõitjal alati eesõigus ja teiseks ei lõiganud ma Pael rada diagonaalis läbi ja tagatipuks olid lõpusirgel koridorid tähistamata.

Aga meil oli autos veel neljaski mees, Oliver Lüütsepp. Ta on Tartu Pere Leiva üldfüüsilise ettevalmistuse treener, alles teist hooaega suuskadel, ja sai elu sõiduga 105. koha. Ta kaotas mulle vaid pisut rohkem kui poolteist minutit. Aga kui selliseid mehi "metsast" ka tuleval talvel rajale juurde tuleb, läheb esisajasse murdmine muudkui raskemaks.

Kuid vara veel konkurentidel rõõmustada. Jaak Teppan kinnitas, et ta näeb mul piisavalt reservi.
******
Font's Point, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida kaks korda pildile.)

Foto 1: Tamsalu-Neeruti maratoni start. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 2: Pildimälestus Tallinna maratoni teiselt ringilt - võistlejate rivi veab Priit Pullerits. Foto autor: sportfoto.ee (Priit Pulleritsu ostetud foto)
Foto 3: Timo Simonlatser võidab Tamsalu-Neeruti maratoni. Foto autor: Tarmo Haud

Pullerits versus dr Holden: Mis on suusarajal õige mehe mõõt?

Järgnev on näide sellest, kuidas Haanja100 korraldaja Ain-Ivar Tupp alias dr Holden üritas mind ära rääkida ja kui edukalt või edutult see tal õnnestus. Ai, küll ta pingutas! Kas teie annaksite talle järele?

Ain-Ivar Tupp alias dr Holden:
Kui tavapäraselt lõpeb tavapärase suusataja tavapärane hooaeg Haanja maratoniga (sel aastal küll Tamsalu-Neeruti maratoniga), siis on olemas teatud seltskond suusamehi ja ka -naisi, kel on viimasel kahel aastal saanud tavaks oma suusahooaeg lõpetada Haanjas, eesmärgiga läbida 100 km suuskadel. Täpsem info selle sündmuse kohta on saadaval Haanja100 kodukal. Küsin siinkohal otse, kas ajakirjanikuhärras ja tunnustatud suusapolitseinikus on piisavalt meest, et minu poolt heidetud kinnas vastu võtta? Kas Priit Pulleritsus on ainest vähemalt kuuetunnise võistluse läbimiseks?

Priit Pullerits:
100 km suuskadel?! Jah, ma olen kuulnud, et oled püüdnud teha sellest tõelise eesti mehe mõõdupuud. Aga mis on asja mõte? Ei noh, kas tänapäeval ei ole inimestel tõesti ajaga midagi targemat peale hakata, kui kulutada seda tiirutamiseks rajal, mis lõpeb täpselt seal, kus algas?

Muidugi on minus nii palju meest, et sõita läbi 100 km ja vajadusel veel 1 km alla ja peale kah. Kuid mis ma selle eest saan? Las ma ütlen sulle, mille saan. Väsimuse kindlasti. Tüdimuse samuti. Võib-olla ka villis käed ja jalad. Ja terve päev tühja lahmitud... Aga kui preili Pippa Ühendkuningriikidest sõitis Rootsimaal 90 km läbi seitsme tunniga, siis mulle oleks 100 km kuue tunniga nagu mööda lume lasta.

Aga ma ei näe motivaatorit, dr Holden! Mõistad? Motivaatorit ei näe.

Ain-Ivar Tupp alias dr Holden:
Ei, Priit, eksid! "Tõelise Eesti Mehe" mõõdupuuks on ja jääb ikka Tartu maraton. Kellele 3,5, kellele 4 ja kellele 6 või isegi 8 tunni pikkuse katsumusena on see massiüritus saanud Eesti tavalise harrastaja (ka sinu enda) ülimaks eesmärgiks.

Mina pakun midagi muud - pakun võimalust mõõtu võtta endaga, sest 100 km pikkune distants ei ole ainult võitlus oma füüsisega, vaid seal tuleb mängu ka mentaalne pool. Rajal olles ei ole kogu aeg vaja panna ja mahajääjaid lugeda, vaid jääb aega ka mediteerimiseks ja mõtlemiseks maailma asjade üle. Haanja Suusa100-l ei ole kaotajaid, on ainult võitjad!

Eriti naljakas on muidugi sinu suust kuulda väidet, et inimesel pole midagi targemat ajaga peale hakata, kui kulutada seda rajal tiirutamiseks. Lausa koomiliseks muudab selle väite sinu enda treenimine 850 meetri pikkusel ringil!

Pippat ja Vasat pole mõtet mängu tuua, sest Vasa 90 km ja 800 tõusumeetrit ei ole võrreldav 20 korda Haanja viiese läbimisega ja umbes 2 km vertikaalse kogutõusuga.

Mida ma oskan sinu motiveerimiseks pakkuda? Ilmselt ainult seda, et paljud sinu blogi kurjad kommenteerijad tõmbaksid peale sinu kuuetunnist pingutust ja 100 km läbimist ikka korralikult kuraasi maha ning positiivsete kommentaaride hulk blogis ületaks negatiivsete oma. Tavaliselt on vastupidi. Kutse on ikka veel jõus!

Priit Pullerits:
Mentaalset poolt saan ma kogu aeg rakendada, teisipäeval näiteks alustasin tööd kella 8 ajal hommikul ja lõpetasin kell 23:40 - vaat see on vaimne rakendatus! Füüsisele see muidugi midagi juurde ei anna - aga kas 100 km suuskadel annab?

Teiseks, vaja on ikka panna, mees mehe ja hammas hamba vastu. Kogu aeg peab olema eesmärk, et saaks teistel isastel eest ära või saaks teised isased selja taha jätta. Aga Haanja 100 pakub võitlust... iseendaga. Ma saan endaga võidelda ka Tähtvere 850-meetrisel ringil, ja kui enam ei viitsi, siis lähen koju - vaat see on lõbu ja mõnu suusatamisest.

Äkki seletad minusugusele masohhismi mittejagajale, mis pagana nõksuga sa oled nii paljudele meestele oma hullu idee maha müünud, et 100 km tuleks läbi suusatada? Mul on tunne, et kui sa nüüd veel veidi pingutaksid veenda, siis sa suudaksid noist vähemalt pooled panna uskuma, et seda distantsi tuleks läbida hoopis targurpidi, ja teise poole panna uskuma, et seda tuleb teha purjus peaga.

Ain-Ivar Tupp alias dr Holden:
No ma üritan veidigi oma mätta ostast selgitada, miks näiteks Haanja Suusa100 on parem kui Estoloppeti kahetunnine sutsakas või Tartu maraton.

Ma ei oska tavaosaleja seisukohast kirjeldada seda suurt enesega rahulolemise tunnet, mis lõpetamise järgselt saunas meestega taastusjooki tarbides peale vajub. Ise olin eelmise aasta sõidul n-ö poole jalaga ka samal ajal asja korraldamas, seetõttu tulenes minu rahulolu nii läbimisest kui kogu päeva kordaminekust. Füüsilise poole pealt säärane pikk pingutus kasu ei tee, pigem lõhub organismi, aga see väike keha lõhkumine on pisiasi võrreldes selle kogemusega, mis sellisest sõidust saadakse. Kogemus toitumise osas, kogemus oma keha kuulata, vajadusel tempos järele anda, endas kindel olles juurde vajutada jne. Lisaks veel teadmised suuskadest-määrimisest ja riietumisest - alustatakse ju miinuskraadiga, päeval on õhk olnud ligi +10 ja õhtul taas miinuses.

Miks on ikka ja jälle vaja panna mees mehe, hammas hamba vastu! Ürgaeg on ju möödas, kui "isasem" sai endale parema soojätkaja. Kellele ja milleks on vaja tänapäeval ennast spordirajal tõestada ja oma eneseuhkust teiste silmis tõsta? Palju maalähedasem on ära panna rajale, lumele, ilmale ja miks mitte ka korraldajale, kes selle 100 km sõidu välja mõttes. Muuseas, rattarajal paljud nii teevadki - peale iga lõpetamist väidavad, et ma sain nende käest ära, kuna nad sõitsid raja läbi!

Minu hullu ideed pole sulle seletada vaja ega mõtet - kui sa oled selleks kunagi valmis, saad isegi aru. Hetkel on kellelegi ärapanemine sulle olulisem kui pikast eneseteostusest saadav hingerahu. Ligi kolmveerand Haanja Suusa100 osalejatest üldjuhul ei osale (enam) Estoloppeti sõitudel (eranditeks "alati kohal" mehed Indrek Pak ja Sulev Muru) või üldisemalt üldse suusavõistlustel. Aga sajale nad tulevad ja täitsa kaine peaga! :))

On sul veel mõni vabandus?

Priit Pullerits:
On küll! Esiteks, kuidas saab võistelda elutute asjadega, nagu lumi ja määrded ja ilmaolud? Kas ma lähen pärast lumele ütlema, et näed, olid vesine, aga ikka jõudsin lõpuni? Lumi ei tee selle peale teist nägugi, sulab edasi või külmub koorikuks. Sama hästi võin kodus minna peegli ette ja öelda, et küll ma olen ilus ja muskliline. Peegel ei tee mind selle eest tunnustuseks ilusamaks - ega tee ka inetumaks, kui tahab vastupidist väita.

Teiseks, miks on selline jõuproov iseendaga (?) hooaja lõpus? Käisin kolmapäeval suusatamas ja kuigi rada oli kiire, tundsin juba poole tunni järel, et rohkem ei viitsi, et pole mõtet. See sõitmine mind enam ei arenda, mida ma siin lumel ikka tuiskan või tuian... 50 minutit venitasin välja, sellest oli enam kui küll. Aga kuus-seitse tundi! No mida warcky! Tee selline võistlus hooaja algul, kui on vaja baasi laduda - siis võiks asjal jumet olla, et tuleks lühemal distantsil, näiteks 70 kilomeetril (kui selline kavas oleks), kaasa tegema. Aga nüüdseks, nagu tundsin, on tahe ennast tagant piitsutada maas, ja mitte ainult mul, vaid ka Eestis väga tuntud ja hinnatud onkoarstil, nagu teada sain.

Ain-Ivar Tupp alias dr Holden:
Demagoogia, demagoogia, demagoogia! Sa ei pea lumele midagi ütlema, vaid endale pead mantrana korrutama, et vaatamata sellele, et minu vastu olid lumi, vihm, suusad, rada, rahvusvaheline imperialism ja blogilugejate vihkamine, suutsin ma kõigele vaatama kogu jamast üle olla ja 100 km suuskadel ära teha. Aga sellest sa vist aru ei saa, sinu jaoks on oluline rida protokollis ja tahapoole jäänud (prominentsete) suusatajate nimed.

Hooaja lõpus on see sündmus seetõttu, et Haanja rattasada on ennast nii hooaja raskeima ja hooaja viimase üritusena teostanud. Paljud tolle sõidu osalejad väidavad, et peale sadat saab rattast nii siiber, et enne kevadet seda enam välja ei võeta. Ilmselt sama on suusaga - ka sel aastal kirjutas üks osaleja, et osaleb Haanja Suusa100-l ja sõidab sõna osteses mõttes oksendamiseni, siis tuleb maha ja ei ühtegi suusasammu enam. Siinkohal jõuamegi Haanja Suusa100 ühe põneva lisani: sõita saab täpselt nii palju, kui süda lustib. Karmid vennad teevad ikka 100 nagu karmidele tegijatele omane, ülejäänud täpselt nii palju, kui neile hooaja lõpus vaja on. Nii et kavas on distantsid 25-100 km, igaühelt vastavalt tema võimetele. Ehk protokolli pääseb siis, kui on läbitud vähemalt viis ringi.

Ja veel, osaleda saab nii klassikalises kui ka vabatehnikas. Vaba kasuks otsustades on ju võimalik mõni ring vahepeal klassikat lasta, uisulihas puhkab ja määrdemees teeb vahepeal suusad paremaks. Klassika kasuks otsustades tuleb algusest lõpuni seda vana tehnikat kasutada. Valik on osaleja teha!

Haanja Suusa100 ei lõpe osaleja jaoks kusagil õues supi söömisega, meil saab iga osaleja peale sõitu sauna ning peale sauna korraliku kõhutäie pubis Finiš. Suusatalv peab ju lõppema mõnusalt!
******
Font's Point Wash Road, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida kaks korda pildile.)

Foto 1: Haanja100 mulluse suusavõistluse start. Kõigi siinsete fotode autor Külli Leola.
Foto 2: Haanja100 võistlejaterivi lõpuosa suundumas esimesele ringile.
Foto 3: Liidrid minemas uuele ringile: Artur Palok (nr 50), Raivo Pärnpuu (nr 44), Tarmo Neemela (nr 440) ja Siim Sellis (nr 50). Jootja 100 meetri sprindi üllataja Jaan Rakaselg.
Foto 4: Sixten Sild Haanja100-l.
Foto 5: Naiste arvestuse võitja ja kolmas, vasakult vastavalt Karin Kallaste ja Olga Jepifanova Venemaalt.
Foto 6: Suusavahetuse aeg.
Foto 7: Klassikaute parim Ivar Ivanov.
Foto 8: Kiireimad 100 km läbijad (vasakult) Raivo Pärnpuu, Artur Palok ja Siim Sellis.