«Tere!» ütlesin spordimuuseumis letitöötajale, kui olin esitanud talle oma pressikaardi. «Öelge, palun, kus siin Tanel Kangertiga kokkusaamine toimub.»
Vastus tuli selja tagant. Tanel Kangerti (fotol vasakul) enda suust. Et siin ta ongi. Tal olid jalas mustad torujate säärtega püksid, nagu nüüdisajal kantakse, ja seljas tumedat tooni džemper (või kuidas iganes neid kudumeid tänapäeval nimetatakse). Ta lükkas oma võidusõiduratast käe kõrval.
Tutvustasin Kangertile, kes ma olen. Ma polnud temaga elus varem kordagi silmast silma kohtunud, ehkki olen koos temaga kaasa teinud vähemalt kolmel võistlusel. Aga me klassivahe on nii suur, et sellal, kui tema on Tartu rattamaratonis finišisse jõudnud, olen vändanud ilmselt alles kuskil Palu TP kandis. Seletasin, et mul on talle terve hulk küsimusi, ning pärisin, kas võin tema vastuseid ka laiemale ringile avaldada, mille peale ta kostis, et loomulikult, sest tegemist on ikkagi avaliku üritusega. Ta oli nimelt tulnud laupäeval Tartusse spordimuuseumi, et kohtuda nendega, kes rattaspordi ja tema käekäigu vastu huvi tunnevad. Märkisin, et olgu pealegi tegemist avaliku üritusega, siis pean vajalikuks ja viisakaks, et ta ikkagi teaks seda ja oskaks arvestada sellega, et kuulajate seas on ka üks ajakirjanduse esindaja.
Kes juhtus pühapäeva õhtul vaatama ETV spordisaadet, nägi seal küllap ka lõiku Rein Taaramäega (fotol paremal). Ta rääkis, et tahaks veel vähemalt kümme aastat rattasõitja olla, sest see on tema elu, et ega ta muud oska ega tahagi teha. Mulle tundus, et ta hääles kumas kerge kurbusenoot, et mis küll saab, kui see kümneaastane jätkuv rattasõidusoov ei peaks rakendust saama.
Miks ma siin järsku Taaramäest rääkisin?
Aga seepärast, et laupäeval rääkis Kangert, kuidas ta kümmekond aastat tagasi, mil tal tekkisid põlveprobleemid, oli pidanud mõtlema, et äkki on rattakarjäär läbi ja mida siis edasi teha. Kangert avaldas möödanikku tagasi vaadates, et kindlasti ei arvanud ta tollal, et tal saab olema kümneaastane karjäär rattaprofina. Ta tunnistas, et toona läks tal mõte liikuma, mida edasi õppida.
Teada ju on, et ta on õppinud Vändras muusikakoolis, aga hiljem, tunnistas Kangert laupäeval, pole ta muusikaga tegelenud ega mingit pilli mänginud. Nii et muusika langes edasistest eluvalikutest välja. Mis siis olid muud valikud, tuli talle küsimus.
Kangert lausus, et üks mõte talle raskel ajal oli minna Tartusse ajakirjandust õppima. Ütles seda tõsisel ja asjalikul häälel. Ühtki muud teist valikut ta ei maininud.
Hiljem, kui kõik teised kuulajad olid laiali läinud, kaasas teadmine, et Kangert mõtles kümnendi eest minna Tartu Ülikooli ajakirjandust tudeerima, lähenesin talle personaalselt. Olen ju TÜs õpetanud ajakirjanikke juba 1991. aastast alates. Mitte keegi, kes TÜs ajakirjaniku diplomi saab, ei saa seda ilma minu kursusi läbimata. Niisiis küsisin, kui tõsine too mõte tal tookord ikkagi oli. Sest asjatundlikke spordiajakirjanikke, kes sporti seestpoolt näinud, on alati vaja. Liiati, nagu pooleteisetunnise küsimuste-vastuste vooru käigus veendusin, on Kangert väga hea rääkija: jutt on selge, keel hea, diktsioon korralik, vastused sisukad, laused korrektse alguse ja lõpuga. Olen oma elu jooksul usutlenud küllaga avaliku elu tegelasi, sh poliitikuid, kellest mõne intervjueerimise järel olen pidanud kahe käega pead kinni hoidma, et taevas küll, kuidas mul õnnestub usutlusest loogilised ja arukad ning sidusad vastused kirjalikuks intervjuutekstiks välja võluda.
Selleks ajaks, kui oma täpsustava küsimusega lagedale tulin, oli Kangert ilmselt aru saanud, et huvitun rattaspordist rohkem kui keskmine inimene raekoja platsil. Näiteks palusin, et ta näitaks oma ratta peal, kuidas elektroonilist käigusüsteemi reguleerida ja kuidas see toimib. Mida ta väga lahkelt tegi, demonstreerides, kuidas tagumist käiguvahetajat saab lausa kümnendiku millimeetri kaupa sättida, et kett hammasratastele ikka ideaalselt peale jookseks. Samuti uurisin, mis näitajaid ta leistangile kinnitatud kompuutril võistluse ajal jälgib. Üllatuseks kuulsin, et teinekord on selle ekraanil võrdlemisi suvaline pilt, mida sõidu ajal isegi mõnikord mõned konkurendid on tulnud kiikama. Kangert seletas, et ta ei vaata enamasti kilometraaži, sest kilomeetrid mööduvad ju nii aeglaselt; et palju parem on variant, kui vaatad kilomeetreid aeg-ajalt, kuna siis on rohkem heameelt, kui avastad, et näe, sada kilomeetrit juba läbitud.
Aga ikkagi, kui tõsine oli tema soov asuda Tartu Ülikoolis (fotol vasakul) ajakirjandust õppima?
Oma rahulikul ja asjalikul moel tunnistas Kangert, et see oli nali, mis ta vastuseks ütles.
Kui nii, siis oskab ta nalja teha väga usutavalt.
Ja muide, ärge arvake, et see oli ninanips, mida Kangert tahtis mulle teha – näiteks selle eest, et olen seni kajastanud rohkem Taaramäed, isegi temaga koos trennis käinud, aga temast pole kirjutanud peaaegu midagi. Sest küsimus, mida ta soovis omal ajal edasi õppida, ei tulnud minu suust.
Pooleteise tunni jooksul rääkis Kangert muudki paeluvat (loodetavasti ilma naljata). Seega saab siin blogis alguse Kangerti erinädal: iga päev annan uue infoannuse peale. Võtke siis seda arvesse ja ärge unustage siia iga päev tagasi tulla.
Foto 1: Tanel Kangert tänavuse Tartu rattamaratoni stardis. Foto autor: Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Tanel Kangert tänavuse Tartu rattamaratoni finišis. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Rein Taaramäe tänavuste Eesti maanteeratturite grupisõidu meistrivõistluste aegu Lähtel. Foto autor: Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Tanel Kangert ületamas tänavuse Tartu rattamaratoni finišijoont. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Tanel Kangert tänavuse Tartu rattamaratoni järgsel pressikonverentsil. Foto autor: Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Priit Pullerits kuus aastat tagasi jalgrattaga Tartu Ülikooli peahoone ees. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix