Möödunud pühapäeval Mulgi rattamaratonil, kui 50 kilomeetrist oli läbitud ligi kolmandik ning kitsas rada, kus tuli sõita hanereas, juhtis võistlejad metsa alla, oli Eesti parimaid noorrattureid Henri Treimuth ootamatult kukkunud. Lausa niimoodi, et oli kukkumist näinud kaasvõistleja sõnul kägaras maas.
Ent veelgi suurem ootamatus tabas teda mõni sekund hiljem.
...Nii algab
mu lugu homses Postimehe Arteris, mis käivitus juhtumist Mulgi rattamaratonil. Ja kui keegi arvab, et põlesin vaimustusest seda lugu tehes, siis ta eksib.
Vastupidi võib-olla mõne inimese arvamusele, et mul meeldib s*tta loopida ja teistel vaipa alt ära tõmmata, ei ole see nii. Kohe üldse mitte. Võib-olla seepärast ei tegelegi ma põhitööna uuriva ajakirjandusega, kus teinekord võib asi taanduda sellele, et pikk töö ja vaev ikkagi ära vormistada, et keegi ka süüdi tembeldada, olgu see süü kui kaudselt tahes näidatud.
Mul on ratturite hulgas üksjagu tuttavaid. Ja tuttavate tuttavaid. Ja lihtsalt inimesi, keda ma ei teagi, aga kes mulle teinekord igasugu asju räägivad. Sest nad teavad, et olen ajakirjanik, ja ajakirjanikke tasub hoida informeerituna. Nii kuulsin juba esmaspäeva hommikul ka kokkupõrkest ning arvete õiendamisest Mulgi maratonil, osalisteks Treimuth ja Alges Maasikmets.
Mulle rääkis juhtunust rattur, kes toda kokkupõrget oma silmaga pealt nägi. Aga ühe osaleja tunnistus ei maksa veel midagi. Rääkisin saadud info põhjal võistluste peakohtuniku Raimo Ronimoisi ja teise kohtuniku Pait Periga. Rääkisin neile, mida olin kuulnud, ja palusin parandada, kui mu info on vale. Nad rääkisid seda, mida nemad olid otsustanud.
Aga kohtunikud ei olnud ju intsidenti oma silmaga pealt näinud. Peakohtunik oli küll mõlemad osalised üle kuulanud. Seega võtsin ühendust veel ühe ratturiga, kes samuti kokkupõrget oma silmaga tunnistas, ja palusin tal kirjeldada, kuidas tema seda mäletab. Sest ajakirjanduses valitsevad reeglid näevad ette, et vastuolulist materjali tuleb alati kontrollida kahest teineteisest sõltumatust allikast. (Need kaks ratturit ei ole klubikaaslased, samuti intervjueerisin neid kumbagi eraldi.) Teise ratturi kirjeldus juhtunust langes kokku varem intervjueeritud ratturi antud kirjeldusega.
Kuid loomulikult tuleb üle kuulata ka asjaosalised. Helistasin Maasikmetsale ning ütlesin, et tahan temalt küsida pühapäevase intsidendi kohta. Ta vastas mulle ühe lausega: «Mul ei ole midagi selle kohta öelda.» See on tema õigus. Keegi ei ole kohustatud enda kohta inkrimineerivaid ütlusi andma.
Helistasin Treimuthi treenerile Marek Johansonile ja palusin temalt Treimuthi telefoninumbrit. Ütlesin, mis küsimuses tahan Treimuthiga rääkida. Ta lubas ise kõigepealt Treimuthiga rääkida, sest ta ei olnud pühapäevase juhtumiga selleks ajaks veel kursis. Ühtlasi lubas ta Treimuthile edasi öelda, et soovin temaga vestelda, et noor rattur saaks siis otsustada, kas ta soovib minuga rääkida või mitte.
Järgmisel päeval helistasin Johansonile ja kuulsin, et Treimuth ei taha juhtunust rääkida, sest ta on oma ütlused kohtunikele juba andnud. Arusaadav. Loobumine minuga rääkimast on tema õigus.
Igatahes olin teinud kõik, mida ajakirjanik peab vastuolulise materjali kogumisel tegema.
Peakohtunik Ronimois oli soovitanud, et oleksin teema käsitlemisel delikaatne, ning avaldanud arvamust, kas pean nimesid tingimata kasutama, sest üks osaline on noorsportlane. See kõlas igati mõistliku kaalutlusena, mistõttu rääkisin Tartu Ülikooli kahe ajakirjandusõppejõuga, kelle teemade hulka kuulub ka ajakirjanduseetika. Rääkisin mõlema õppejõuga eraldi, et saada sõltumatu arvamus. Kirjeldasin mõlemale sündmust, mida kajastan, ja küsisin, kas võin teha ajakirjanduseetiliselt vea, kui avaldan kokkupõrkes osalenud noorsportlase nime. Mõlemad ütlesid, et ei näe nime avaldamises mingit eetilist rikkumist, sest pole põhjust nime peita. Lühidalt: tegemist on avaliku sündmusega; tegemist on Eesti juunioride koondisse kuuluva sportlasega; tegemist ei ole alaealisega; tegemist ei ole pelgalt süütu ohvriga, sest ka Treimuth sai kohtunikult karistuse, suulise hoiatuse; tegemist on juhtumiga, mille osalised on nagunii
protokollist kergesti tuvastatavad.
Seega, nagu näete, arvestasin tõsiselt kohtunik Ronimoisi esitatud mõtet, mis siis, et Ronimois oli siiski vaid kohtunik (s.t kõrvalseisja), ta ei ole Treimuthi eestkostja, nagu ka Treimuth ei ole tema hoolealune.
Aga lähme kõigi võimalike küsimustega lõpuni. Olen juba kuulnud väidet, et ma olin saanud toimetuses käsu sellest kokkupõrkest kirjutada. See ei vasta vähimalgi määral tõele. Esmaspäeva hommikul ei teadnud sellest juhtumist Postimehe sporditoimetuses keegi. Selle info viisin toimetusse mina. Tavaliselt on nii, et see, kes info toob, see sellest ka loo teeb, sest tal on kõik vajalikud niidiotsad juba käes. Seega jäi ka minu ülesandeks sellest juhtumist kirjutada. Tegin loo teemalt laiemaks, käsitledes ka paljusid teisi vägivallajuhtumeid Eesti spordis.
Alati võib küsida, kas ma pidin selle juhtumi ikka toimetusse viima ja kas ma pidin sellest kirjutama, kui keegi ei käskinud.
Esiteks, ma olen ajakirjanik. Ma töötan informatsiooniga. Hangin seda, kontrollin seda, avaldan selle, kui info osutub õigeks ja on avaldamisväärne. Info varjamine ja peitmine oleks ametieetika jäme rikkumine.
Teiseks, tegemist on päevakajalise teemaga, sest kõik vägivallaga seonduv on viimasel ajal aktuaalne. Päevakajalisus (teema, millest inimesed räägivad) on üks seitsmest klassikalisest uudisväärtuse kriteeriumist, millele antud juhul lisandub konflitsus (löömine), prominentsus (Maasikmets kui olümpial võistelnud tuntud sportlane ja Treimuth kui juunioride koondise liige) ja erakordsus (löömine rattavõistlustel pole tavaline tegu).
Kolmandaks, vägivalla varjamine on sama hea kui selle soodustamine.
Neljandaks, kui keegi tahab selles loos kellegi peale viha kanda, siis kõige lihtsam on, nagu ikka, taguda sõnumitoojat. Mitte seda, kes teist näkku lõi. Seda, et löömine toimus, ei kinnitanud ainult kaks pealtnägijat, vaid ka peakohtunik, kelle sõnul oli Maasikmets talle oma tegu tunnistanud.
Ja lõppeks, nagu ei varjanudki minu eest kaks ratturit, kes intsidenti pealt nägid, olid nad nähtust jahmunud. Tsiteerin teile seda tunnistajat, kes juhtumit algusest lõpuni hästi lähedalt nägi. Ta ütles, et tema meelest võiks Treimuth minna selle juhtumi järel politseisse ja seal avalduse teha; ta ütles, et tema arvates ei peaks sellistel, kes teistele kätega kallale lähevad, olema spordis kohta, arvestades, kui tuntud sportlasega on tegemist. Ta ütles, et kui juhtum peaks jõudma politseisse, on tema valmis politseile tunnistusi andma.
Mul on oma mõtted, kuidas võiks juhtunut väärikalt ja spordimehelikult lahendada. Aga ma ei saa neid siin avaldada, sest sellisel juhul muutuksin ma suhtekorraldajaks või lepitajaks. See läheks vastuollu minu rolliga antud olukorras – ja see on ajakirjaniku roll. Lõppude lõpuks peavad asjaosalised ise jõudma järeldusele, kuidas seda intsidenti klaarida sel moel, et juhtunu saaks jätta selja taha nii, et kõik võiksid elu ja spordiga rahulikult edasi minna ning kõik, mis siit kaasa võtta, oleks õppetund, mis moodi mitte kunagi ei tohiks üheski olukorras käituda.
Fotod 1-5: Tänavune Mulgi rattamaraton. Fotode autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
