Kui vaatame Pekingi olümpia seni väga kiirete jooksude ja Tiidrek Nurme 1500 meetri eeljooksu vapra esituse valguses Eesti kõigi aegade edetabelit, siis näeme üllatuseks, et 800 meetris hoiab 1.49,5ga ja 1000 meetris 2.21,5ga vastavalt 11. ja neljandat kohta Tõnis Matsin, kes saavutas oma ajad 40 aastat tagasi. Suur küsimus: kus on edasiminek??? Vaatame enne, kui hakkame lahkama Nurme esitust ja Eesti jooksu šansse üldse, mis imesid tehti meil jooksus vanasti.
Matsin, Tartu Ülikooli treenerite täiendkoolituskeskuse juhataja, võttis 1963. aastal Eesti-Soome maavõistlusel Rein Tölbilt (isiklik mark 800 meetris tollal 1.47,9) kui kangelaselt autogrammi, aga juba kolme aasta pärast jooksid nad rind-rinnas. Ja ega Matsin ainult jooksmist harrastanud. Ta tegi ka teisi alasid, suusatamisest lauatenniseni, lisaks viskas oda ja ja ketast, nii et Fred Kudu kutsus teda isegi kümnevõistluse trenni. Siis sattus jooksma 400 meetrit, kus sai aja 52,5. Seejärel ilmus Tallinnast koolinoorte ühingust treener, kes kirjutas talle plaani, et tehku 800 meetri trenni. Matsin ühe talve tegigi. Aga kaugeltki mitte nii palju nagu Endel Pärn, kes jooksis 600 km kuus, oli Matsini väitel hirmus süsteemne vend, tõusis hommikul kell kuus, et harjutada, ja lõpetas seejuures kooli medaliga. Siis sattusid nad Kadriorus noorte matšil 800 meetris konkureerima ning Matsin võitis. Samal suvel toimus Minskis koolinoorte spartakiaad, kus Pärn tuli 1.55ga hõbedale, Matsin oli 1.57g
a viies ja 400 meetris samuti viies. Kuid juba järgmine aasta, 18-aastaselt, jooksis Matsin Tallinnas 800 meetris NSV Liidu noorterekordi 1.51,7, parandas eelmist rekordit ligi kolm sekundit, aga kuna ta jooksis koos täiskasvanutega, siis mõni aeg tema rekordit ei kinnitatud, kuni reeglit muudeti. Tema tulemus pidas NSV Liidu noorterekordina vastu ligi kümnendi. Juba 1966. aastal sai ta NSV Liidu juunioride meistrivõistlustel pronksi ja 1967 hilisema Müncheni olümpia hõbemedalimehe Jevgeni Aržanov järel hõbeda, 1968. aastal tuli meeste konkurentsis viiendaks.
Miks ta siis olümpiale ei jõudnud?
«Midagi jäi staadionitreeningus puudu,» lausus mulle Matsin, «ilmselt kiiruslikust vastupidavusest ja spetsiaaltreeningust, ja korralikust võistlemisest. Siin oli kõik ette teada: kui Tölpi platsis ei olnud, siis lasid viimased 200-300 meetrit lihtsalt kiiremini.»
Olgu lisatud, et Matsini markideks jäid 40 meetris 48,9, 100 meetris 11,3 ja 200 meetris 22,7.
Nüüd, pärast pikka sissejuhatust, ei jää üle muud kui tõdeda: olid vanasti ikka sitked mehed. Ja uurida Matsinilt, miks Eestis praegu enam sitkeid mehi pole. (Usutluse lühiversioon ilmus tänases Tartu Postimehes.)
Mille arvelt Tiidrek Nurme suutis Pekingis oma jooksu ära teha?
Ta suhtus asjasse ratsionaalselt. Ta valis hea taktika, et läks ise ette. Arvan, et ta üritas aega joosta, sest siis tekib šanss – sinust jooksevad küll paljud mööda, aga sa võid ajaga edasi saada.
Vorm on tal ikka väga hea. Tal oli vastas seitse-kaheksa musta ja neli-viis valget, aga ma ei osanud näha, et keegi temast tehniliselt selgelt paremini jooksis.
Nii et temast võib asja saada?
Arvan küll. Saan aru, et ta ise arvab ja treener Harry Lemberg ka usub, et 5000 meetrit on tema õige distants. Ju tal on kiiruse varu ikka väike. Eks kiiruse kallal peab töötama, kui ei taha ainult aega joosta, vaid ka pildi p
eale saada. Head mehed, nagu Steve Coe ja Sebastian Ovett, olid ikka väga kiired vennad.
Kui Pavel Loskutovi mitte arvestada, siis oli Nurme esimene Eesti kesk- ja pikamaajooksja, kes olümpiale sai. Miks seis nii nukker on – ja oleks ka praegu ilma Nurmeta?
Nikolai Vedehin ei ole keskmaas kujult üldse kehvem kui Nurme, võib-olla isegi parem. Aga kuju on emotsioon. Kui omal ajal Peter Snellile tagasi mõtlen, siis tema oli täielik sepp. Ta oli 182 cm pikk ja kaalus 81 kilo. Ta oli nii tugev. Tüübid on ikka erinevad, kes läbi suudavad lüüa.
Kevadel sai kümmekonna vana jooksjaga vaieldud. Nad ütlesid, et Nurme ja Vedehin jooksevad 3.44, et sealt ei tule midagi. Ma ei uskunud, et Nurme juba tänavu sellise tulemuse ära teeb. Vedehinil, kes on jooksnud 3.42, ei ole nii täkke läinud, aga küll tal läheb.
Ent nemad on ka kaks ainukest, kas pole nii?
Raivo ja Taivo Mägi oleks omal ajal klassi poolest olümpiavõistlejad olnud. Siis oli Haapsalu poiss Urmet Uusorg, temaga oli küll imelik lugu. Hea mees oli igatepidi, aga ta hulluke käis iga kevad treeneriga kaks kuud Miamis lõunalaagrit tegemas. Küsisin, kuidas see võimalik on, seal on nii kuum. Ta treener ütles, et nad harjutavad hästi varahommikul ja hästi hilja. Ütlesid, et neile meeldib. Ei oska öelda, kas ta pani treeninguga mööda või… 800 ja 1000 meetri rekord on tema käes, aga ta karjäär kadus ära, tulid traumad. Tal oli kuju hea, kiirus hea – jooksis 21,85ga 200 meetrit. Tal jäi potentsiaal kasutamata. Rohkem ei oska küll kedagi nimetada.
Kas jooksmine on liiga raske ala või nõuab kohutavat andekust?
Kui võrrelda muu maailmaga, siis on ikka vaesemad riigid jäänud jooksmises sõelale. Autosid pole, arvuteid-telekaid pole, rahvas liigub rohkem. Neil on looduselähedus. Ja siis on suguharude värk ka, kust need kergekondilised ja jooksuhimulised tulevad. Keenias pidi olema Eestist väiksem plats, kust kõik pikamaajooksjad on leitud. Ülejäänud pidid olema ei midagi. Ja muidugi kõrgus – Keenias on 2000 meetri kõrgusel kiltmaa, kus kõik jooksjad on sündinud. Eks sünnipärane baas on hapniku omastamise võime heaks ajanud. Ja liikumine otsa. Lugesin, et kui seal laps alustab treeningut, on ta juba 15-20 tuhat kilomeetrit läbi silganud. Aga meie lapse võtad arvuti tagant… Liikumine ei ole kuigi meelepärane. Midagi huvitavat teeks nad küll, aga lihtsalt minna monotoonselt jooksma on praegu mallist väljas.
Samas on valged mehed ka ikka joosta suutnud.
Absoluutselt. Ma ei ütle, et aafriklastel on meeletu eelis. Muidugi on teatud tüübid – Nigeeria mehed ja naised on lihases, nemad on sprinterid, nad ei jookse pikka maad. Etioopia ja Keen
ia jooksjad on pika kondiga. Harry Lemberg tõi siia Gustav Sule võistlustele üks aasta neid neli-viis tükki – nagu kloonid, masinast välja lastud. Kujult ja jooksu poolest, pikad jalad ja ettepoole kaldes, taga teeb jalg suure kaare. Kipchoge Keino jäi omal ajal sellise jooksuga silma, nagu kukkus edasi, läks nagu muuseas. Samal ajal Lasse Viren nagu kõndis teiste vahel, kes olid kõik valges vahus ja vehkisid hirmsalt. Viren oli äärmiselt ratsionaalse jooksutehnikaga, ei ta tõstnud ees jalga ega taga.
Nii et Lääne tsivilisatsiooni mugavuse tagajärg?
Arvan küll, et ei panustata enesepiitsutamise peale. Võrreldes ujumistreeninguga on jooksmine ikka väga vaheldusrikas – kujuta ette, et paned kloorivees iga päev nagu Michael Phelps kuus tundi, ajad 12 000 kalorit sisse.
Ameerika on ka heaoluühiskond, aga ujumises on neil meeletult tegijaid, ehkki see on monotoonne ala. Järelikult kuidagi see stiimul ikka tekib inimesel. Meil on ka ujumine hea, aga ikkagi oleme alles 1972.-1974. aasta maailmatasemel.
Ometi on olümpial meil üheksa ujujat ja ainult kaks jooksjat. Millest selline vahe? Mõlemad nõuavad suurt tuima tööd.
Ju on see enesepiitsutamine, et iga ilmaga välja minna, samuti pikk talv. Mäletan, et kui käisin koolis ja võtsin õppimist tõsiselt, sai talvel ainult pimedas harjutada. Kergejõustikumajas panid tunked selga, siis 
laululava juurest jooksid üles ja uhasid mööda Tallinna maanteed esimese suure metsani või paar kilomeetrit mööda metsa. Laupäeval pikamaamehed jooksid veel Kärevere sillani. 20-kilomeetriseid otsi sai tehtud küll. Ka Fred Kudul oli iga pühapäev oma mitmevõistlejate ja hüppajatega Kaagveres metsajooksutrenn.
Puhtalt jooksule spetsialiseerunud treenereid meil palju pole. Enn Sellik proovib ja Endel Pärn üritab, Lemberg on ka muu töö kõrvalt täiesti hobi korras. Aleksander Tšikinil oli kõigi alade tegijaid, olid Alfred Pisuke ja Elmot Heido, Raimond Luts on nüüd koolidirektor. Arvan, et natuke on sai ka selle taga, et treenerid pole väga motiveeritud jooksjaid leidma ja treenima.
Omal ajal spordiminister Juhan Unger, kes oli bioloogia kandidaat ja jagas asja, ütles, et igas külas on Sellik, tuleb vaid hirmsalt uurida ja see Sellik välja selekteerida. Ütlesin tollal, et Eestis sünnib Sellik kord saja aasta jooksul, no võib-olla kaks. Tal võib füsioloogiliselt olla anne olemas, aga kui ta ei ole lapsena liikunud ja motivatsiooni ei leia end piitsutada, siis ta ei ole jooksutalent. Jooksutalendil on kõik need omadused kokku.
Tegelikult jäid ka Sellikul tulemused jooksmata. Sest venelased tahtsid temalt pigistada ainult tiitlivõistlustel ja maavõistlustel medaleid. Ega teda kusagile mujale jooksma lastud.
Praegustes tingimustes võiksid tolle aja mehed, nagu Rein Tölp ja Mart Vilt, olla väga head.
Äkki ei olegi mehed paremaks läinud, vaid on paremaks läinud rada ja taaastumisvahendid?
Arvan, et sekund on küll 800 meetris raja ja tingimuste taga, aga rohkem mitte.
Treeningutarkust on raske hinnata. Meie ajal tuli Arthur Lydiardi uus mood liiga jõuliselt peale. See oli mahutrenn. Tölp 
harjutas Tokyo olümpia aegu 300 km kuus, aga Lydiardi mall oli 600 km. Ja kõik hakkasid silkama rohkem, et selles on nipp.
Tegelikult olid Tölbil seni mäkkejooksud ja kiirustreeningud, ta kannatas meeletut lõhkumist, kogus kolm-neli kuud baasi, siis hakkas võistlema.
Coe’ ja Ovetti ajal olid meeletud lõigutreeningud, samal ajal on Inglismaal hästi populaarsed maastikukrossid.
Ujumises on huvitav, et maailma liidrid on hästi noored, aga jooksjad jõuavad palju vanemas eas tippu. Millest see erinevus?
Miks ujumine on ka populaarsem – meil on kõik sprinterid, 200 meetrit on kõige pikem ala, vaid Ameerika tüdruk Anna-Liisa Põld ujus 400 meetrit. Pingutus on lühike. Inimene on nõus trenni tegema, end piitsutama, aga võistlus on hästi konkreetne, pingutamist on vähem.
Aga kui sa 400 või 800 meetri jooksus oma võimed täiesti mängu paned, on pärast keel ripakil tund aega, kaunis segi keerab organismi.
Asi on ka selles, et jooksjaid on vähe. Kui tekiks täht, kui Tiidrek ja Vedehha hakkaks 1500 meetrit kõvemini jooksma, küll noortel tekib tahtmine ka proovida. Aga kui tähte ees ei ole või aeg läheb mööda, nagu läks Selliku aeg…
Tüdrukutest on Maris Mägi ja Egle Uljas samuti jooksutalendid, aga Uljasel on juba viies treener, iga aasta muudab süsteemi. Ta läks minu arvates liiga kiiresti üle 800 meetri peale, ta oleks võinud veel hoida kahte distantsi, et kiirust ü
les töötada, aga vaevas end kohe ära 800 meetriga, nüüd ei jõua kumbagi joosta.
Alasid on ka palju. Rahvas lihtsalt jaguneb ära. Näiteks saalihoki: laps on emotsionaalne – mis viga tal seda mängida. Nüüd hakkab tennis jalgu alla saama, Urmas Sõõrumaa arendab seda, tekib väljakuid. Seal treener ei ütle, et äkki saadan su sulgpalli mängima. Kergejõustikus aga on palju võimalusi, laps proovib ühte, teist ja kolmandat. Vaadatakse, et ohh, tõkked lähevad hästi, või hakka keskmaad tegema.
Aga kui noorena pannakse jooksma ja ettevalmistust ei ole ning 400 meetrit ära jooksed, siis enam pärast ei taha. Neid tüüpe, kes jaksavad ennast piitsutada, ei ole palju.
Mis oleks vaja, et meil jooksjaid juurde tuleks?
Üks esimesi asju on see, et oleks tähed ees. Siis, et oleks puhtalt jooksutreenereid, kes annavad süsteemse mitmekülgse põhja ja leiaks sealt siis jooksumehed üles. Seda on Endel Pärn ja Enn Sellik üritanud. Nemad tõidki Nurme Ülenurme kooli, neil oli seal spordiklass, lisaks veel viis-kuus kutti, kellest praegu suurt ei kuule, aga kui viiest-kuuest tuleb üks, on juba väga hästi.
Ja treeningkeskkond. See peab olema maakoht. Asfaldiinimesest, kes on sündinud linnas, ei tule jooksjat. Tema vaated ja hobid… Maapoisist on tunduvalt rohkem lootust.
Jooksja kasvatamine eeldab täpset valikut. 10.-12. eluaastaks peab selge olema, kas ta tahab joosta ja seda trenni teha. Aga noorelt keskmaas tulemust taga ajada – mu enda karjäär ka kannatas sellepärast, et liiga kiirelt ja liiga vara tuli. Noorena on lihtne end läbi kõrvetada, eriti jooksus, kui hirmsat lõigutreeningut teha. Omal ajal tuli Sillamäelt ja Narvast noori jooksjaid palju, aga nad kadusid pärast nagu tina tuhka.
******
Horseshoe Bend, Page, Arizona. 27. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Täissuuruses vaatamiseks klikkida pildile.)
Foto 1: Tiidrek Nurme sööstab Pekingi olümpial 1500 meetri eeljooksus rajale. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / ScanpixFoto 2: Tõnis Matsin Tartus Tähtvere spordipargi servas oma korterelamu ees. Foto autor: Priit Mürk, Postimees / ScanpixFoto 3: Tiidrek Nurme veab Pekingi olümpial 1500 meetri kolmandat eeljooksu. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / ScanpixFoto 4: Tiidrek Nurme seiramas Tartus Gustav Sule mälestusvõistlustel Keenia jooksjat. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / ScanpixFoto 5: Tiidrek Nurme veab Pekingi olümpial 1500 meetri kolmandat eeljooksu. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / ScanpixFoto 6: Tiidrek Nurme hakkab Pekingi olümpial 1500 meetri eeljooksus eelviimases kurvis kiirematest maha jääma. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / ScanpixFoto 7: Nikolai Vedehin (nr 103) mullu Debrecenis U-23 EM-võistlustel. Foto autor: Aleksandar Djorovic, Scanpix
Lõpuks ometi lahendas Eesti Olümpiakomitee president Mart Siimann igaveseks kippunud küsimuse, mis on olümpiamängudel edu mõõdupuu. Kas võimetekohane esinemine, ilus eneseületus, Eesti rekordi püstitamine või koht esikümnes. Ei ükski neist. Kassbasiiliolikult muheledes ütles ta Pekingi mängude lõpupäeval usutluses ETV-le: «Olümpiamängudel loeb medal. Siin ei loeta viimaseid kohti.»
vaatasin, kui mitmendale kohale Eesti sportlane lõpp-protokollis protsentuaalselt paigutus. Kui näiteks Tiidrek Nurmele läks 1500 meetri jooksus 50 osaleja hulgas kirja 27. koht, siis sellega oli ta protsentuaalselt 54. Edasi jagasin protsendirea kümneks võrdseks osaks ehk detsiiliks ning vaatasin, millisesse detsiili Eesti esindajad oma tulemusega paigutuvad. Nurme asetub 54 protsendiga kuuendasse detsiili. 
vabalt), kümnevõistleja Mikk Pahapill ja kolmikhüppaja Kaire Leib ak, kes kõik paigutuvad kolmandasse detsiili.
