Pullerits: Kuidas ma jõudsin eliidi hulka (midagi tegemata)?

Hurraaa, nüüd olen ma eliittegija! Vaat mis üllatused võivad elul varuks olla. Ja need tulevad sealt, kust ei oska neid teinekord oodatagi.

Uurisin Tartu nn jooksumaratoni - ei paindu minu näpud seda Otepää-Elva vaevu poolmaratoni klaviatuuril maratoniks ristimast - stardiprotokolle ja leidsin ühe tuttava nime, kes minu teada pole end üles andnudki. Nimelt avastasin 23 km jooksu stardinimekirja 56. realt oma nime, selle ees tiilti "eliit".

Mis toimub? Kuidas mu nimi sinna kirja sai? Kas nüüd pean vägisi jooksma tulema?

Esmalt pean ikka ortopeed Leho Ripsi juures vastuvõtul ära käima. Täna tahtsin minna, aga ajagraafik ei võimaldanud. Käisin hoopis Võrumaal Eesti nüüdisaja võimsaima ravija Kaika Laine juures. Ma ei hakka siin pikalt pajatama, mis ta mulle vestis - konfidentsiaalsus ennekõike! -, aga nii palju ta ütles, et hirmsamad ajad peaks mu elus möödas olema. See, kui järele mõelda, on nii oluline tõdemus, et selle seedimiseks läheb tükk aega. Mingi jalahäda on selle kõrval tühi-tähi.

Neile, kes veel ei tea, olgu teatatud, et eile ilmus Eesti esimene vastupidavusalade ajakiri Jooksja, väljaandja Donatas Narmont, kes pani stardikapitalina mängu 200 000 krooni, ja peatoimetaja Andrus Nilk Eesti Päevalehest. Aga ärge laske nimest ennast heidutada! Seal ei ole juttu sugugi ainult jooksmisest - tõestuseks kas või see, et kaanestaar on kaugushüppaja Ksenija Balta, kes, muide, on jooksnud 800 meetrit kiiremini, kui suutis möödunud talvel minu vastu olümpiavõitja Erki Nool (Balta 2.09 versus Noole 2.11), ja kes sügiseti teeb pikemaid krosse kui mina [tunniseid] -, vaid ka kõigist teistest kestusaladest, alates ujumisest ja orienteerumisest ning lõpetades rattasõidu ja seiklusspordiga. Näiteks suusatamisest kirjutab siinkirjutaja. (Kriitika ja vastukajad teretulnud!) Tiraaž on 10 000 ja see läheb jagamisele Viljandi järvejooksul, maijooksul, Elion Cupil ja Swedbanki tervisejooksul.

Nilk kinnitas eile, et eesmärk on arendada Jooksjast, mida ta otsustas oma vabast ajast teha koos Narmonti ja Urmo Raiendiga, treenimise ja sportimise teadmiste ajakiri.

Kui olete ajakirja nägema juhtunud, andke aga julgelt siin teada, mis sellest arvate ja mida võiks paremaks teha. Ma ei kuulu küll koosseisuliste tegijate kilda, ent huvitatud olen küll, et ajakiri jalad alla saaks. Sest ise, tundub, et oma jalgu niipea alla ei saa. Hoolimata sellest, et struktuurides esinevad kallutatud jõud on mind kallutanud märkamatult eliidi hulka.
******Alamo Square, San Francisco, California. 15. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Nilk tutvustab uut ajakirja Jooksja. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Andrus Nilk (vasakult), Ksenija Balta ja Donatas Narmont ajakirja Jooksja esitlusel. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Pullerits: Mis nõksuga jalad alla saada?

Kolme nädalaga ei muutu siin elus mitte midagi. Võid vahepeal käia Tallinnas, Oslos ja Saaremaal, aga paremaks selle ajaga midagi ei lähe.

See on ilmselt rõõmusõnum paljudele konkurentidele. Nad saavad ümber Viljandi järve jooksul automaatselt koha jagu parema tulemusega arvestada ja väga-väga suure tõenäosusega Otepää-Elva jooksul samuti. Kui jalg kolme nädalaga terveks ei ole saanud, kuidas võiks siis olla tõenäoline, et järgmise kahe nädalaga saab?

Seis on selline. Vasaku jala kannakõõlus on ikka hell. Ei, kui kõõlust mudida, siis mingit valuaistingut ei teki ja kusagil turset ka pole. Sageli isegi astudes ei anna tunda. Venitades ka pole valus. Aga siis ühtäkki tunnen, et kõõluse piirkonnas kuskil seespool on midagi korrast ära. Kuid tunne on täpselt seesugune, nagu oleks kõõlus ise haige.

Olen määrinud kõõlust regulaarselt Diclaciga. Olen käinud viis korda Rein Kingu juures laserravil. Aga paremaks ei lähe, mitte üks teps. Samas ei ole ma enam sugugi kindel, et probleem on kannakõõluses. Vahel tundub, et häda algab hoopis jalalabast, talla alt: mõnikord tunnen, et probleemi kolle oleks justkui seal.

See kõik on täiesti arusaamatu. Ilmselt oli, jah, põhjus selles, et hakkasin pärast suusahooaega kohe suure koormusega jooksma, esmalt 9 km ja siis kahel päeval 12 km otsa. Puhkepäevad olid ka ikka vahel, mitte jutti. Aga mis see tagantjärele tarkus siin enam annab. Kui keegi annaks nõu, kuidas jala korda saada, nii et end päris maha ei peaks kandma.

Asendustegevusena olen teinud rattasõitu. Võtsin naise kümne aasta vanuse Optima ja lasin Tähtvere rattapoes kulunud pedaalid ära vahetada. Poes küsiti, kas see on ratas, mille ostjale anti omal ajal kast õlut lisaks. Ütlesin, et kus nad sellega - ei antud mingit õlut. Aga ratas sõidab seniajani edukalt, mis siis, et mitmed tuttavad - eriti Haanja Rattaklubist - on ähvardanud, et kui selle rattaga veel välja peaksin tulema, siis nemad mind enam ei tunne.

Ometi saab selle rattaga ka sõita. Laupäeval tegin suures tuules tunnikese, keskmine kiirus tuli pisut alla 28 km/h. (Ah et kust ma tean? Ostsin lihtsa Cateye "pardakompuutri", et sõites hirmus tüütuks ja igavaks ei läheks.) Pühapäeva õhtul tegin veel tunnikese, siis tuli keskmine juba napilt alla 30 km/h. Arvestades, et Jaan Kirsipuu ütles mulle oma profikarjääri tipus, mil pärisin, kui kiiresti ta väntaks üksinda Tallinnast Tartusse, et kiirust 40 km/h suudaks ta ikka hoida, siis polegi see vast kõige aegalsem sõit, eriti seesuguse klippideta ja kümme aastat vana maastikurattaga, mis minu pikkusele on ilmselgelt väike.

Ja ega ma klippidega vändata saakski, see paneks valutava vasaku kõõluse liiga suure surve alla. Vajutasin vasaku jalalaba keskkohaga. Pärast oli ikkagi kand valulikum kui enne. Kes ütleks, mida ette võtta?
******Haas-Lilienthal House, San Francisco, California. 15. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Pavel Loskutov võitmas mullu ümber Viljandi järve jooksu. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 2: Jaan Kirsipuu eelmisel nädalal jalgratturite tänavasõidul Pärnus. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix

Pullerits: Kuidas Alaver kõigil naha üle kõrvade tõmbab?

Mati Alaver on väitnud, et kui 20 aastat tagasi saanuks Andrus Veerpalu ja Jaak Mae NSV Liidu meistrivõistlustel esimesi-teisi kohti, "tulnuks pioneerid Balti jaama vastu ja kinkinuks nelke. Puhkpilliorkester mänginuks".

Võib-olla. Aga võib-olla ka mitte. Nüüd tuli Veerpalu Liberecis teist korda maailmameistriks ja Mae lõpetas viiendana, aga kolleegid Postimehes raporteerisid, et Tallinna lennujaamas jäi kangelaste vastuvõtt tagasihoidlikuks. Tohoh, isegi MM-kuld ei too enam rahvast kohale! Lugesin toda uudist ehmatusega, seejärel tundsin piinlikkust ja kolmandas järjekorras sain tallinlaste peale kurjaks - see ju näitab, nagu oleks pealinlased ükskõiksed selle vastu, mis kõiki teisi erutab ja rõõmustab.

Vähemasti oskab Alaver asju suureks rääkida ja suudab niigi palju olukorda päästa. Tõele au andes on tema oskus asju suureks rääkida kadestamisväärne. Niiviisi suudab ta päästa paljusid olukordi, kus midagi rõõmsat vastu ei vaata.

Mäletate, kuidas mullu, väga kehva hooaja teisel poolel, kuulutas Alaver enne Otepää MK-etappi, et Eesti on maailma parim suusamaa. Mingi statistika põhjal kindlasti, aga eelmine hooaeg oli ikkagi kõigi aegade suuremaid katastroofe. Aga kuna Alaver on autoriteet ja saab niiviisi agendat seada, siis piisab, kui ta teeb mõne jõulise või intrigeeriva avalduse, mille meedia alla neelab, ning küsimused selle kohta, miks tulemusi ei tule, vajuvad paugupealt tagaplaanile.

Kuulge, see on ju sama, kui ma siin räägiksin teile Art Soonetsi anekdoodi. Küsimus: mis siis saab, kui une pealt läheb pauk lahti? Vastus: siis on paugupealt uni läinud! Kõik naeravad, kõigil on lõbus ja tähelepanu teemalt on hajutatud. Tüüpiline vee segamise taktika. Aga minuga ei lähe läbi - naasen siin kohe teema juurde.

Laupäevane Postimees vaagis sportlaste ja treenerite pärle ja kilde. Hea idee. Siit saab aga edasi minna. Pisut sügavama analüüsiga. Kuna mulle Alaver meeldib, ausõna, ilma vähimagi irooniata, siis mulle meeldib lahata tema kilde.

Veerpalu ja Aivar Rehemaa jäid Liberecis paarissprindis kaheksandaks. On koht ja ei ole ka. Selge see, et nii mõnigi unistas medalist. Ses mõttes oli tegu kerge pettumusega. Alaver ütles ka seepeale: "Oleme hullud, mina nende hulgas, ja hullud tahavad paarissprindi medalit." Suurepärane. Tunnistada ka ise suuri sihte ja nimetada end seejuures hulluks, andes mõista, et tegu on hullumeelse eesmärgiga, mille saavutamisest jäi puudu vaid see, et polda piisavalt hullud. Sellise lause peale ei ole kellelgi võimalik nina alla hõõruda, et miks tuli finaalis alles tagantpoolt kolmas koht.

Märtsi algul võtab Alaver ette suusatamise ammuse murelapse, järelkasvu teema. Ta kuulutab: "Olukord järelkasvuga on parem kui kunagi varem." Hea lause, sest olukord järelkasvuga on aastaid olnud selline, et hullemaks pole enam minna saanud: ikka teevad ilma vanakesed Mae ja Veerpalu ning Rehemaa kohta tuletatakse siiamaani meelde, et tegemist on kunagise juunioride maailmameistriga - aga kas keegi veel mäletab seda halli aega, mil ta maailmameistriks tuli? Veenmaks, et olukord on tõesti hea, kiidab Alaver Karel Tammjärve tulemusi ja viitab juunioride koondise peatreeneri Kalju Ojaste küsimusele: "Mati, kas see sõit ei pane sind mõtlema, et võtta Karel Libereci?" Jutt oli Skandinaavia karikaetapil 10 km uisutehnikas saadud 8. kohast, kaotust võitjale 25 sekundit. Lõpuks ütleb Alaver: "Tulevikus on Karel kindlasti üks mees, kes pretendeerib Vancouveri teateneliku viimasele etapile."

Tammjärv on küll tubli ja asjalik noormees, aga selleks ei pea suusatamisest teadma isegi mitte pooltki nii palju nagu Alaver, et mõista, et jutt Tammjärvest Vancouveri olümpial on absoluutne mull. Aga Alaver on suutnud pakkuda oma jõulise ja konkreetse sõnavõtuga taas uut jutuainet ning mis peamine - lükanud esile tõendi, et järelkasvuga on lood head. Kas ikka tõesti?

Kuid see pole veel kõik. Usutluses ETV-le viskab Alaver sellise lause: "Otsustades selle põhjal, kui palju on Jaak Mae Fischerilt endale saapaid varunud, siis ta tahab ilmselt Sotši mängudel Andrus Veerpalu vanema pojaga teatemeeskonnas sõita." Taas geniaalne, ent kui asjasse süüvime, siis kus on ikkagi selle lause loogika? Mida puutuvad siia saapad? Ja kas ta tõesti usub, et Veerpalu juunior läheb 20-aastaselt Sotši olümpiale Eestit esindama? Mina küll mitte. Esiteks võiks Veerpalu juunior kas või Miina Härma gümnaasiumi noormehe Martti Relliga suurema vahe sisse sõita. Tornios hooaja lõpus jäi ta Rellile igatahes alla.

Aga Mae-Fischeri-Veerpalu-Sotši lause on ju võimas - kuni selle sisusse süveneda.

Hooaja viimasel 50 km sõidul Trondheimis jäi Andrus Veerpalu kuuendaks. Kõik ootasid enamat. Alaver: "Süümepiinu mul pole, aga tunnen häbi sportlaste ja Eesti Suusaliidu ees. Minu valearvestus röövis Andruselt koha poodiumil." Lisas siis: "Minu oskamatus tiim kõige paremal moel toimima saada võttis meilt [poodiumile pääsemise] võimaluse. Mina ei saanud hakkama, sportlased võitlesid mehiselt."

Taas suurepärane esitus, siiralt. Sest kui peatreener end ise vabatahtlikult süüdi tunnistab, siis ei ole ajakirjandusel enam midagi kobiseda, et miks valearvestused said tehtud. Nii läkski: ega Trondheimis mahamängitud šanssi meedias rohkem kriitiliselt lahatudki.

Resümee: Alaver on tõepoolest oskuslikem meediaga suhtleja. Ta oskab öelda asju, mis võtavad ajakirjanikel sõnad suust - mis siis, et ta öeldus ei esine sugugi alati kõige tugevam loogika. Aga meedia peaks olema terasem, et mitte lasta endaga niiviisi manipuleerida. Olete nõus?

Loodan, et siin nüüd uut internetirünnakut ei järgne nagu eelmine kord. Aga kontrollida seda olukorda on raske, sest selle nädala enamiku veedan Oslos Schibstedi töötajate nõukogus, kus kontserni juhid ja ülemused tulevad aru andma, mis toimub.

Muide, jalaga on lood ikka kehvad. Ümber Viljandi järve jooksul ma kindlasti ei osale.
******Alamo Square, San Francisco, California. 16. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Norlandia laeval toimus reedel suusahooaja lõpetamine. Aavo Kärmas, Eesti Posti juhatuse liige (paremal), annab Alaverile üle nn tervikasja. Foto autor: Arno Saar, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Miks Veerpalu juunior on privilegeeritud?

Öeldakse ju, et vanemate patte ei ole õige nuhelda laste kaela. Kui nii, siis ei ole õige vanemate kangelastegude eest ka lapsi premeerida.

Aga mul on küll jäänud mulje - ja selle mulje tõestuseks toon ka fakte -, et
pIU-pAU - yor story is dead, man.
DEAD like dead fish...............
Hahahahaaaaaaaaaaaaaaaaaa...
******
Yerba Buena Gardens, San Francisco, California. 15. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Veerpalu aitab poeg Andreasel matemaatikat õppida. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma avastasin imelise trauma ravimise meetodi?

Art Soonets, igipõline konkurent, andis mulle eile hobusesalvi. Oli selle Tallinna hipodroomilt soetanud, ligi 400 krooni purk. Pidi aitama kõõluste venituste ja muude hirmsate hädade vastu. Ei tea, öö jooksul küll ei tunne, et kand ja põlv oleks paremaks läinud.

Aga Soonets on pakkunud muudki abi.

Tema oli see, kes utsitas mind võtma ühendust mehega, kelle juures käis ta ise oma lõhkist põlve, mis pärast rattasõidutraumat painduda ei tahtnud, korda tegemas. Kõigest kahe-kolme seansi järel oli ta taas liikuma saanud. Too mees, nagu selgunud, on aidanud veel paljusid teisigi, alates kettaheitja Aleksander Tammertist ja Läti tõkkejooksjast Stanislavs Olijarsist ning lõpetades Eesti kergejõustikulootuste Maris Mägi ja Grit Šadeikoga. Nüüd käib tema juures teiste seas oma reiehädaga keskmaajooksja Liina Tšernov.

Käisin uurimas, millega tegu. Siin on mu raport sellest, et seal, kus tavameditsiin tikub traumade, põletike ja muude hädade ees käsi üles tõstma, jääb paljudel loota vaid Eesti teadlase omatehtud aparaadile. Ja see aitab! Arstidki on sunnitud seda tunnistama.
***
Rein Kink märkas ligi kaks kümnendit tagasi, et temaga toimub midagi imelikku. Lausa sõnulseletamatut. Ta ehitas koos paari kolleegiga Tartu Ülikooli füüsika instituudis lasereid, kui täheldas, et haavad, mis sageli kuigi hästi kinni ei taha kasvada, hakkasid ühtäkki rutakalt paranema.

«Esmapilgul tundus see võimatu, fantastiline,» meenutab ta. Ja otsustas efekti omal käel uurida.

Täpsemini: oma jala peal. Kink oli korvpalli mängides teinud haiget vasakule põlvele, nii et see läks paiste. Põletik lõi sisse. Lõpuks oli ta sunnitud käima suisa kepiga, sest jalga ei saanud sirgekski ajada.

Viimaks otsustas ta abi otsida koos firmaga Estla ehitatud laserilt.

Kuu-pooleteise pärast sai põlv terveks. Ega ole enam häda teinud tänini.

Laseri kasutamine ravis oli tollal midagi enneolematut. Isegi Soomes ja Rootsis, eeskujuliku meditsiinitehnikaga riikides, vaatasid arstid kümnendi eest Kingu leiutisele alt üles. Üks tema esimese lasereid töötas mõnda aega Soomes nahahaiguste erakliinikus.

Nüüdisajal kasutatakse lasereid üha laialdasemalt kirurgias, ent võitluses haiguste ja traumade vastu pole need jätkuvalt erilist rakendust leidnud. «Oi kui palju arste jääks tööta, kui need kasutusele võtta,» väidab enne pensionile jäämist koos Kinguga lasereid konstrueerinud Mihkel Raamets. «Ja kui palju määrete ja salvide tootjaid jääks turuta.»

Raamets juhib tähelepanu oma näole, mis sai mõni aeg tagasi elektrikilbist sellised põletused, et nahk rippus. Nüüd pole õnnetuse jälgi nähagi. Tänu laserravile, väidab ta. Praegu käib ta Kingu (70) kabinetis vana 30-kilose laseriga õlavalu leevendamas. Lisaks kinnitab, et on laseriga ninasõõrmeid töödeldes saanud päevaga lahti nohust.

Tõsi see on, et nahahädade vastu on ka tavameditsiin lasereist abi otsinud. Kingu üks esimesi aparaate läks kasutusse just TÜ Kliinikumi nahahaiguste kliinikus, kuni seal soetati hiljuti tema masina asemele 800 000 krooni eest uuem ja moodsam.

Ent silmanähtavat kasu on Kingu laserist olnud muudegi murede vastu. See kiirendab vigastuste ravi ja haavade paranemist, võitleb põletike vastu ja leevendab valu, eemaldab edukalt tätoveeringuidki.

TÜ füüsika instituudi direktor Marco Kirm, endine teivashüppaja, sai näiteks kolme veerandtunnise seansiga lahti põlve põletikust. Samamoodi oli tal abi küünarnuki paistetuse mahavõtmiseks.

TÜ hambaproteesikeskuse arst-õppejõud Merike Vanjuk, Eesti parim naisorienteeruja, on saanud samuti abi põlvetrauma raviks, aga ka põrutusest tekkinud kannapõletiku vastu. Põlvehädaga käis ta esmalt ortopeedi juures süste saamas, aga need ei avitanud. Alles laserravi lõi korra majja.

Eesti rekordiomanik kõrgushüppes, TÜs hambaarsriks õppiv Anna Iljuštšenko vigastas kaks aastat tagasi reie tagakülge nii tõsiselt, et ei saanud üksvahe astudagi. Seal, kus tavameditsiin osutus pikka aega võimetuks, tõi lõpuks Kingu seadeldis leevendust. Mis iganes Iljuštšenko kudedes ka ei toimunud – ta tundis, justkui närvidest kiirgaks soojus eri suundadesse –, ent juba kahe seansi järel oli valu nagu peoga pühitud.

Kingu kabinetis lebab laual suur klade, mis on näiteid imelisest paranemisest paksult täis. Tema juurest astub päeva jooksul läbi kolm-neli eri elualade inimest. Näiteks raamatuköitja, kes ei suutnud reumatoid-artriidi tõttu isegi kohvitassi käes hoida, aga sai kuu ajaga näpud taas liikuma. Või Ukrainast pärit kolleeg, kes on abi saanud põlvesidemete rebestusest taastumisel, küünarnukipõletiku ravil ja samuti sõrmeliigestesse ladestunud soolade vastu. Või autolukksepp, kelle ekseemist kätel ei saanud tavameditsiin jagu isegi poole aastaga. Aga kõigest neli seanssi vaseaurude laseriga (neile, keda teadusandmed huvitavad: kiirgusjooned – 511 nm, roheline, ja 578 nm, kollane; keskmine võimsus patsiendi nahal 0,4 vatti) ja ta oli hädast prii.

Füüsikadoktor Kink väidab, et pooleteise kümnendi jooksul on 90 protsenti tema juures käinuist abi saanud. Peamiselt just need, kes on maadelnud põletike ja sporditraumadega, ehkki laser aitab ka näiteks kortse eemaldada. Ülejäänud 10 protsenti on kimpus peamiselt geneetiliste hädadega, mille vastu on tavaliselt võimetu ka tavameditsiin.

Kummalisel kombel pole siiamaani selge, milles seisneb laserkiire tervendav toime. «Tundub, et mõju on seotud palju vere stimulatsiooniga,» pakub Kink oma vaiksel ja tagasihoidlikul häälel. «Roheline kiirgus neeldub hemoglobiinis hästi.» Teaduskirjandus kinnitab, et laser suurendab immuunsüsteemi vastupanuvõimet ja võtab vähemaks valusid, samuti on sel antiobakteriaalne toime. TÜ kuus doktorandi, kes läbi aegade laserravi efekti küsimust uurima asunud, on paraku tulusamatele jahimaadele siirdunud ning asja pooleli jätnud.

Kui laser nii tõhusaks ravivahendiks on osutunud, siis miks moodne meditsiin (peale mõne erandi, nagu kõrva-nina-kurgu-, samuti silma- ja nahaarstid) selle pakutavaist võimalustest ikkagi kümne küünega kinni pole haaranud?

«Laserid on komplitseeritud ja kohmakad, neid on keeruline kasutada,» lausub TÜ arstiteaduskonna dekaan Toomas Asser. «Vähemasti valdkondades, kus oleme üritanud neid sisse viia, ei anna nad eelist teiste lihtsamate ravimeetodite ees.» Tema sõnul on laserravi tõhususest rääkivad andmed veel paljuski spekulatiivsed ning võivad seetõttu eksitada.

Ometi paljud inimesed usuvad lasereisse. TÜ Kliinikumi nahahaiguste kliinikus on pidevalt ukse taga kuuajaline järjekord, et saada sealse rohelise kiirega laseri abil lahti läbi naha kumenduvaist veresoontest, võtta õrnemaks pigmendilaike ja kaasasündinud tulemärke. «Kindlasti on see patsientidele üks võimalus,» kinnitab arst-õppejõud Külli Paasik.

Vähemalt ühele asjaolule ei vaidle vastu ükski arst: laserravil vaevalt mingit ohtlikku kõrvalmõju leidub.

Oleks vale süüdistada, et Kink, kelle uurimisvaldkond on madalatemperatuurne vaakum-ultraviolettspektroskoopia, pakub ilma loata raviteenust. Ta rõhutab ise, et on füüsik, mitte arst. «Ega ma ravi,» kinnitab ta. «Raha eest ei tee ma midagi.» Lehejutt Arteris läheb talle korda vaid sedavõrd, et arstid hakkaksid laserite raviomaduste vastu senisest suuremat huvi ilmutama.

TÜ Kliinikumi traumatoloogia-ortopeedia arst-õppejõud Leho Rips, innukas harrastusrattur, läks Kingu laseri mõju proovima enda sõnul positiivse pessimistina. Ta oli rattasõidust saanud seljavalud. «Tunne oli, et midagi toimub,» meenutab ta raviseansse. «Mingi aisting tekkis – järelikult on toime olemas.»

Ent lõplikku lahendust Rips oma seljahädale siiski ei saanud. Võib-olla käis ta ravil liiga vähe, vaid 10-15 korda, ja liiga pikkade vaheaegadega, vaagib ta. Võib-olla oli põhjus selles, et ta ei lisanud teisi ravikomponente, nagu jõuharjutused ning taastus- ja põletikuvastane ravi, sest tema väitel ainuüksi laserist kindlasti ei piisa. Meditsiin on ju kompleksne.

«Võib-olla on Kink välja töötanud ülimalt innovaatilise superriista, aga me ei oska seda hinnata?» küsib Rips. Pärast väikest pausi korrigeerib ennast: «Ma pigem ütleks, et me ei oska seda kasutada.»
***
Siin lõpetuseks Maris Mägi (21), sise-EMil 400 meetri jooksus 7. koha saanu kommentaar:

«Rein Kink on mind tõesti palju aidanud. Alustasin tema juures käimist, kui tekkisid probleemid ahhilleuse kõõlusega. Sain hädast lahti, kindlasti oli suureks abiks temalt saadud laserravi.
Hiljem olen Kingu juures käinud tagalihase kinnituskohtade probleemiga, kas siis põletikku või venitust ravimas. Sel talvehooajal aitaski osaliselt just sealne ravi mul kerge trauma kõrvalt paremini treenida ning paar võistlust kaasa teha.

Laserist on igas mõttes abi olnud, ka psühholoogiliselt. Kuna Kink tunneb oma ala hästi, teab ta, millega on tegu. See tekitab suuremat usku ravi tulemusse. Ta on igati asjalik ja meeldiv inimene, kes kunagi abist ära ei ütle.

Igal juhul väga positiive, et ta abivajajaid hätta ei jäta ja suure huviga aitab.»
******
Union Square, San Francisco. 15. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Füüsikadoktor Rein Kink näitab omatehtud laseriga, mis moodi ta ravis terveks sportides tõsiselt vigastada saanud põlve. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Liina Tšernov mullu Kadrioru staadionil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Rein Kink demonstreerib, kuidas laserravi võib usaldada lausa kinnisilmi. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kõrgushüppaja Anna Iljuštšenko. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Füüsikadoktor Rein Kingu konstrueeritud vaseaurude laser. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Leho Rips mullu sügisel Tähtvere spordipargis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Maris Mägi mullu suvel Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Mis niidab jalgu ootamatult alt?

See oleks naljakas, kui see poleks ennekõik kurb ja traagiline. Eile õhtupoolikul läksin korraks välja, et seina seest raha võtta, ja täiesti ilma mingi põhjuseta käis paremast põlvest nihestus läbi. Küll väänasin jalga nii ja naa, aga paremaks ei läinud. Isegi öösel andis tunda, nii et magada ei saanud. Ja kujutage ette, see juhtus mitte millestki. Vähemasti hommikuks polnud jalg paks, aga valulik ikka.

Aga see pole veel sugugi kogu traagika.

Märtsi viimasel päeval alustasin jooksmisega. Tegin napilt 6 km kerges tempos ja parem põlv jäi seestpoolt valusaks. Justkui oleks kaks luud hakanud teineteise vastu hõõruma. Kuna lund veel jagus, tegin kahel järgmisel päeval suusasõitu ja põlvevalu taandus. Siis hakkas lumi jõudsalt sulama ja asusin taas jooksma. Ülemöödunud laupäeval läbisin 9 km (tempo 4.40-4.45/km), pühapäeval läbisin 12 km (4.35-4.40/km) ja eelmise nädala teisipäeval samuti 12 km (4.35-4.40/km). Siis lõi paremasse kanda ahhilka piirkonda valu. Lasin pärast trenni jääkülma duši peale, aga suurt ei aidanud. Olen määrinud Diclaci salviga, aga ikkagi suurt ei aita. Käega katsud - ahhilka ise valu ei tee, vaid valu allikas tundub olema kuskil seespool pehmemates kudedes ja sidemetes. Paistetust mingisugust ei ole. Taas müstiline - kust see häda nii järsku kallale tuli?

Kolm päeva hoidsin jalga, ei teinud ühtki spordiliigutust. Laupäeval käisin kolmveerand tundi rattaga sõitmas, aga kui pöiaga pedaalile vajutasin, hakkas valu kohe tunda andma. Pühapäeval tegin teise kolmveerandtunnise rattaringi, vajutasin pedaalile rohkem talla keskosaga ja sõit oli n-ö seeditavam. Aga tunda on, et korras mu kand kaugeltki pole ja paranemine, tont teab millest, läheb väga visalt.

Kes oskab öelda, kuidas tekivad mitte millestki sellised valud nii kanda kui kõõlusesse ja kuidas neist lahti saada?

Kui asjalikke vastuseid ei tule, siis on tõenäosus, et saan osaleda Viljandi järvi jooksul, heal juhul 5-10 protsenti, ja tõenäosus, et suudan kaasa lüüa Otepää-Elva jooksul, maksimaalselt 50 protsenti. Karta on, et tegelikult isegi alla selle.
******Transamerica Pyramid, San Francisco, California. 15. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits mullu Tallinna sügisjooksu finišis. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits mullu Tartu rattamaratoni finišis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks Veerpalule kallale tungiti?

Gerd Kanteri mänedžer Raul Rebane rääkis möödunud reedel, et pärast Kanteri olümpiavõitu Pekingi kettaheiteringis oli talle ligi astunud vene ajakirjanik, kes oli pärinud vaid ühte asja: kas Kanter on puhas? Arusaadav ju, kui spordis on nii palju valemängijaid, eriti jõu ja ilu aladel, siis on raske uskuda ükskõik kelle aususse. Rebane vastas: jah, Kanter on puhas, sest nende tiimi põhimõte on teha puhast sporti. Ja teate, mida vene ajakirjanik oli seepeale vastanud?

Ta oli öelnud: küll tahaks seda uskuda, et Kanter on puhas, aga mitte ei usu!

See juhtum ei puutu absoluutselt Andrus Veerpalusse, kelle pihta külvas dopingu pruukimise kahtlusi Austria meedia, kuid seletab suurepäraselt, miks seesugused kahtlustused ja süüdistused nii kergelt lendu lähevad. Dopingu tarvitamine on lihtsalt sedavõrd massiline, et usk puhta spordi võimalikkusesse on kõikjal kõikuma löönud. Ja siis piisab, kui kusagil saab näha kas või kõige kaudsemat ja umbmäärasemat märki kellegi sohitegemise võimalusest, ning võetaksegi seda kui kinnitust väitele, et kus suitsu, seal tuld.

Mäletate näiteks, kuidas jäi 2007. aasta Tour de France'il veredopingu kasutamisega vahele Aleksandr Vinokurov? Juhtusin paar päeva hiljem nägema Jaan Kirsipuud ja ta oli tõelises hämmelduses, et Vino dopingut kasutas. Mulle jäi mulje, et Jass oli uskunud, et Vino on ikka puhas poiss. Aga mõelge nüüd: kui isegi Kirsipuu, kes teab kõige lähemalt, kuidas rattabisnises asjad käivad (ja see on ikka bisnis, mitte ainult sport), langeb oma sinisilmsuse ohvriks, siis on mõistetav, kui meie, lihtsurelikud, tikume arvama, et ju see keelatud ainetega mäng käib ikka kõikjal ja nii peenelt, et mingeid traagelniite pole lihtsalt näha.

Siin pole ilmselt juhuslik, et dopingukahtlustus Veerpalu aadressil tuli just Austriast. Mul on tuttav, kes pakkus, et sellised süüdistused on lendu lastud seoses lähenevate Vancouveri talimängudega. Pareerisin selle teooria väitega, et Austrial ei ole ju arvestatavaid murdmaasuusatajaid, vähemasti mitte klassikatehnikas, kelle teelt tasuks Veerpalu-suguseid kõrvaldada. Aga mu tuttav teoretiseeris vastu, et ega siis Veerpalu otsesemad konkurendid, näiteks norralased või rootslased, pole nii lollid, et tungivad Veerpalule kallale oma riigi territooriumilt - mõistlik on ikka jäljed kusagile kaugemale ja süütumasse paika peita.

Minu arust läheb seesugune teooria ilmselgelt vandenõuteooriate lahtrisse. Kuid Austrial on oma tähendus siin küll. Nimelt, inimestel on kombeks asju näha läbi oma rikutuse prisma. Tuletame meelde, miks jäi Salzburg ilma ülejärgmiste talimängude korraldusõigusest, nii et see läks Sotšile? Aga sellepärast, et Austria suusakoondist oli Torino olümpial räsinud suur dopinguskandaal. Siit edasi mõeldes on ju igati loogiline, kui austerlased, kes ise musta mänguga on vahele jäänud, arvavad nüüd, et kõik teised on samasugused petturid nagu nemad.

Nagu öeldakse: ässitaja ma ei ole, aga verd tahaks näha. Kui Mati Alaveril on mainekujunduskooperatiiv, mitte suusakoondis, siis ta peaks ikka juristid appi palkama ja neile austerlastele ühe õppetunni andma, sest vastasel juhul ei jää selle kooperatiivi mainest maailmas suurt midagi järele. Veerpalu kallal on juba niigi palju haukujaid olnud, eriti skandinaavlaste seas.

Aga kui suures meedias juba vihjete andmiseks on läinud, siis küsiks siin väikses blogis, kas keegi teab IGF-1 levist ja kasutamisest - no ütleme nüüd hästi üldiselt, et mitte austerlaste tasemele langeda - Eesti tippspordis?
******Moscone Convention Center, San Francisco. 15. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)
Foto 1: Andrus Veerpalu sakslase Tobias Angereri järel ja soomlase Sami Jauhojärvi eest Libereci MMil 4x10 km teatesõidus. Foto autor: Reuters/Scanpix Foto 2: Andrus Veerpalu (vasakul) lõpetab Trondheimis MK-etapi 50 km klassikasõidu norralase Petter Northugi järel viiendana. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu suusatamas Libereci MMil 15 km klassikasõidu kuldmedali poole. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kuidas minust sai Gerd Kanteri soojendusesineja?

Vaat see on mehe jutt! Gerd Kanter istus Tallink City Hoteli teisel korrusel Põhjamaade ajakirjanike ees ja tema mänedžer Raul Rebane teatas ilma vähimagi kõhkluseta, et 5. mail Ameerikas Salinases läheb Kanter heitma maailmarekordit. Aga milline on enamiku teiste Eesti tippsportlaste eesmärgi seadmine enne tähtsaid etteasteid? Püüan anda endast parima jms ebamäärane.

Sellisele spordimehele nagu Kanter on au olla soojendusesinejaks, nagu olin reedel Põhjamaade spordiajakirjanike 31. kongressil Tallinnas. Kongressile eelnes spordiajakirjanduse seminar, kus Kanter kui päeva nael oli koos Rebasega kõige viimane esineja ja minu ettekanne oli otse tema ees. Kanter ja Rebane rääkisid "Eesti spordi edulugu: müüdikriitika kui saavutuse organiseerimise meetod". Mul oli märksa lihtsakoelisem teema, aga et nimekale tandemile mitte väga palju alla jääda, siis püstitasin küsimuse: "Kuidas ma saboteerin Eesti rahvusspordiala... või hoopis edendan seda?"

Kuna auditoorium oli rahvusvaheline ja esinemine inglise keeles ja aeg 20-25 minutit, siis jõudsin vaid markeerida mõned oma üksikud viimase kahe aasta suusalood. Põhimõtteline küsimus oli selles, et kui kirjutan suusatamisest peamiselt kriitiliselt, siis kas see tähendab, et vihkan suusatamist, nagu aeg-ajalt on väidetud.

Vastus neile väitjaile on ei. Kuidas ma saan suusatamist vihata, kui tegelen sellega ise regulaarselt ja küllaltki suurte koormustega juba kolm talve? Kui ma suusatamist vihkaksin, ei paneks ma suuski allagi, ammugi mitte ei treeniks nädalas 8-10 tundi. Kui ma suusatamist vihkaksin, poleks ma möödunud nädalal, mil kevad sisse murdis, läinud suurest sulast hoolimata Tähtvere spordiparki tiirutama - nii mõnus oli! Võrreldes jooksuga, mis on valus kannatamine, ja rattasõiduga, mis on asfaldi- või porimaitseline (olenevalt, kus sõita), ja rulluisutamisega, mis on naiste poosetamisala (Evelin Ilves!), on suusatamine mõnus ja elegantne sitkete meeste ala.

Aga ikkagi: miks ma kirjutan suusatamisest kriitiliselt? Demagoogiliselt võiks vastu väita, et ega alati ikka kirjuta küll, kas või kuu aega tagasi, kui tõestasin, et tiitlivõistluste individuaalmedalite kirkuse järgi on Andrus Veerpalu viimase kümnendi maailma parim suusataja. Aga tuleb olla aus: enamik kirjutisi on, jah, kriitilise varjundiga. Ja sellel on paar lihtsat põhjust.

Igal juhul, olgu korratud, pole põhjus see, nagu ma vihkaks suusatamist. Põhjus on see, et olen ajakirjanik. Pean asju nägema võimalikult ausalt ja objektiivselt. Eesti üldises meediapildis on suusatamine saanud kiitust kamaluga - eks see ole mõne mehe ja ühe naise tulemustega ka ära teenitud. Ent kogu selle hurraa-patriotismi varjus on ka oma puudused. Neile olengi üritanud tähelepanu juhtida - selle tagamõttega, et kui kriitikat ei tule, siis suusajuhtidel tekib, nagu ütles Lenin, peapööritus edusammudest. Kui hoian luubi all ka vajakajäämised - et sprinterid ei suuda sõita täie jõuga rohkem kui kaks esimest ringi, et peatreener Mati Alaver on mitu meest auku treeninud (kui meenutada vaid viimaseid kirjatükke) -, siis loodetavasti sunnin asjaomaseid isikuid tegelema ka sellega, millest nad muidu võib-olla parema meelega mööda vaataksid.

Jolki-palki, nagu ütlevad venelased - ma tahan, et võiksin suusatamisest kirjutada ka kümne aasta pärast, aga kui ma rauda seni ei tao, kuni see veel pisutki kuum on (mõtlen, kuni suusatamine veel ikka elus püsib), siis võib paari aasta pärast raud nii maha jahtuda, et enam ei tule selle olemasolu kellelegi meeldegi.

Loomulikult on mul tulnud kriitika eest ka maksta. Arusaadav ju - ega kellelegi meeldi, kui tema tegemisi avalikult ja valusalt arutatakse. Nii võttis Eesti Suusaliit mult kaks aastat tagasi ära Suusalehe toimetamise (mida ma alati suure entusiasmi ja huviga tegin - veelkordne tõestus, muide, et jutud minu suusatamisvihast on pehmelt öeldes liialdatud) ja andis selle Eesti Päevalehele; nii kuulutas Mati Alaver, kes Õhtulehe ajakirjanike teada oli kõik mu varasemad kirjutised välja lõiganud ja kausta kleepinud, juba vähemalt poolteist aastat tagasi, et ta ei loe enam minu kirjutisi (pole hullu - ega ma kirjutagi talle, vaid lugejatele, sest selge on see, et Alaver teab minust palju paremini, kuidas asjalood suusatamises on; ja kui kellelgi tekib küsimus, et kuidas mu kriitilised kirjutised sel juhul siis suusatamist edendavad, kui Alaver neid ei loe, siis vastus on siin: tänu neile kirjutistele teavad ka kõik teised, kuidas asjalood mõnes vallas on, ja sedasi on väga raske neid probleeme ignoreerida); nii ei kuulu ma Šmigun Teami informeeritavate hulka (aga ma ei ole sinna ealeski kuulunud, nii et vahet pole).

Kõik need eelmise lõigu näited näitavad, et - paradoks-paradoks! - ükski neist sanktsioonidest ei ole andnud oodatud tulemusi. Ma ei pruugi küll toimetada Suusalehte, aga saan kirjutada suusatamisest igal pool mujal (ja rääkida sellest ka raadios); Alaver ei pruugi minu kirjutisi lugeda, aga ega see takista mul neid veel kirjutamast; Šmigun Team ei pruugi mind oma pressikatele kutsuda, aga vaadake ise, kui palju ta kas või selles blogis kõneainet on pakkunud. Ega ükski lugu jää seepärast veel kirjutamata, et sind proovitakse endast võimalikult kaugele suruda. Vastupidi, sellega tehakse suur viga: nii jätavad asjaosalised ennast ise ilma võimalusest asju seletada, oma vaatepunkti pakkuda. Kui nad seda ei tee, tuleb neil hiljem paratamatult silmitsi seista tõsiasjaga, et kusagil inimeste teadvusesoppides istuvad mingid kuskilt loetud lood, mis paratamatult mõjutavad alaveride ja šmigunide räägitava retseptsiooni. Sest vastuvõtu kontekst ei ole sugugi "puhas leht".

Ahh, see on kommunikatsiooniteooria jutt ja läheb keeruliseks...

Mõelge need, kes arvavad, et ma suustamist vihkan, veel ühele asjale. Kui Aivar Rehemaa kukkus paar aastat tagasi Alaveri tiimis musta auku, käisin tal Otepääl külas ja ta rääkis mulle kolm tundi oma lugu ja avastas selle käigus asju, mille peale ta polnud varem tulnudki. Mul oli hea meel, et sain teda aidata. Kui Erkki Jallaid tabas mõni aeg tagasi müstiline haigus, tegin sellest loo ja sain siis lugejatelt vihjeid, mis võiks Jallaid aidata. Saatsin need vihjed talle edasi - äkki on neist kasu. Kui Kaspar Kokal nurjus eelmine ja nurjus ka tänavune hooaeg, palusin tal oma käekäiku pikalt lahata ja tegin mõlemal puhul pika loo, ikka lootuses, et nii saab ta suures pildis püsida ja ehk leiab edasiseks pidepunkte. Kui Peeter Kümmel polnud veel mitte keegi, kui tal oli seljaga selline häda, et ta ei saanud hommikul maastki lahti, olin ma esimene, kes temast loo tegi - tagamõttega, et miks on noor spordimees oma murega täiesti üksi jäetud. Tegin Kümmelist pika loo ka selle hooaja hakul, pärast jalaoperatsiooni, et tema olemasolu üldsusele meelde tuletada.

Lihtne, väga lihtne on kirjutada võitjatest. Aga hoopis huvitavam on kirjutada neist, kes on pigem kaotajad. Sest sellest võib neile ka kasu olla. Ja kasu kogu Eesti suusatamisele.
******Marina, Baker Street, San Francisco, California. 15. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Gerd Kanter (vasakul) ja Raul Rebane jagamas autogramme 28. märtsil Pärnus. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 2: Gerd Kanter abikaasaga presidendi vastuvõtul Jõhvi kontserdimajas. Foto autor: Kalev Lilleorg, Naisteleht/Scanpix
Foto 3: Kristina Šmigun-Vähi suustamas märtsi lõpus Otepääl. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Priit Narusk (vasakult), Jaak Mae, Andrus Veerpalu ja Peeter Kümmel Jõulumäel Eesti meistrivõistlustel 50 km suusatamises. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix

Pullerits: Miks mõned tublid jäävad medalita?

Kui kõik Agu Sihvka kombel ausalt ära rääkida, algas järgnev lugu sellest, et mulle helistas väärt allikas, kes on kergejõustiku teemadel head komprat tilgutanud, ja soovitas vaadata Soome meistrivõistlusi teatesuusatamises. Juhtusite nägema? Teleülekanne (!) esimese ja teise etapi vahetusalast lõpetati siis, kui poolsada (!) meeskonda oli läbi läinud. Seejärel tekkis huvi võrrelda, kui palju on üldse Eesti ja Soome meistrivõistlustel osalejaid. Ja ehkki tuleb tõdeda, et Soome elanike arv on kolm korda suurem kui Eestil, on see ikkagi muljetavaldav, kui põhjanaabrite meistrivõistlustel osales meeste ja naiste paarissprindis vastavalt 43 ja 18 tiimi, samas kui Eesti meistrivõistlustel olid need arvud 12 ja 4. Meeste 50 ja naiste 30 km suusatamises sai Soome meistrivõistlustel tulemuse kirja vastavalt 109 ja 44, Eesti meistrivõistlustel 28 ja 8 sportlast.

Soome suusatamise massilisuse juurest jõudsin pärast endise esisprinteri Pavo Raudsepa telefonikõnet selleni, milline on Eesti meistrivõistluste tase ja osalevate sportlaste motiveerimine. Lugu ise on järgmine.

Eesti murdmaasuusatamise meistrivõitlustel jõudsid paarissprindis kolmandana finišisse Tamsalu koolitüdrukud Marii Raudsepp ja Kai Põldoja, kuid naiste arvestuses pronksmedalit nad ometi ei saanud.

Kolmandana astusid täiskasvanute konkurentsis pjedestaalile hoopis Tartu Suusaklubi esindajad Liis ja Kaisi Udumäe, kes pidid vahetus võistluses lisaks Tamsalu piigadele tunnistama ka Nõmme Spordiklubi noorsuusatajate Inna Kairite ja Tiina Alberti paremust.

Põhjus, miks 16-aastane Raudsepp ja 17-aastane Põldoja kolmanda koha autasuta jäid, tulenes võistluste juhendisse kirjutatud punktist, et nooremad kui 18-aastased sportlased saavad osaleda vaid oma vanuseklassis.

Selle punkti kohta avaldas nördimust Marii Raudsepa isa Pavo Raudsepp, hiljutine Eesti esisuusasprinter, kes oli sunnitud tõdema, et järelikult ei lähe tema tütar ja Põldoja oma saavutusega Eesti suusaspordiajalukku.

«Kas nemad siis ei olnudki naised?» küsis ta. «Tüdrukud olid nukrad. Nad said [juhendist] aru küll, aga nad olid ju ikkagi kolmandad!»

Pavo Raudsepp, kes jäi enda väitel ebaõiglaselt välja Nagano olümpiale sõitnud koondisest, kuigi oli sellal karjääri parimas vormis, on võtnud võitleva hoiaku, et enam ei tohi lasta kellelgi teenitud tasudest ilma jääda. Seepärast ta nädalavahetusel Pärnumaal Jõulumäel juhtunu vastu sõna võtta otsustaski.

Võistluse žürii liige Paavo Nael, Eesti Suusaliidu murdmaasuusatamise juhataja seletas, et noorteklassis, kuhu kuuluvad Marii Raudsepp ja Põldoja, on alati selgitatud Eesti meistreid täiskasvanutest ja juunioridest eraldi.

Kuna Jõulumäel tuli naiste paarissprindis starti kõigest kaks täiskasvanute ja kaks juunioride esindust ning viis paari noori, otsustasid korraldajad jätta ära ajasõidud ning saata kõik üheskoos kohe medalitele heitlema. Naela sõnul seisnes otsuse tagamõte selles, et alla 18-aastased sportlased saaks vahetus konkurentsis võrrelda oma võimeid vanematega.

Sellel, miks noorte tulemused ei läinud täiskasvanute medaliarvetusse, oli Naela sõnul veel üks põhjus – nimelt soolise diskrimineerimise vältimine.

Meeste ja meesjuunioride paare tuli starti 12 ning M-18 vanuseklassis kümme, mis tähendas, et neile tuli korraldada eraldi jõuproov. Sedasi, märkis Nael, võinuks noorteklassi poisid põhjendatult küsida, et miks nende tulemused ei lähe täiskasvanute arvesse, kui noorteklassi tüdrukute omad lähevad.

Ainult juhul, kui täiskasvanute ja juunioride ning noorte Eesti meistrivõitlused oleks peetud eraldi päevadel, võinuks alles koolieas poisid-tüdrukud ka meeste ja naiste arvestuses kaasa lüüa, lisas Nael.

Samas said noorteklassi kuuluvad suusatajad osaleda täiskasvanutega õlg õla kõrval ühises arvestuses naiste 3x5 km teatesuusatamises, kus starti tuli kuus kolmikut. Nii tuli Võru Suusaklubi esinduses koos Kertu Saarepuu ja Kaija Udrasega Eesti meistriks alles N-13 vanuseklassi kuuluv Regina Oja. Koos Liis Kalda ja Triin Ojastega sai Oti Spordiklubi koosseisus hõbemedali kahekordse olümpiavõitja Andrus Veerpalu tütar Anette Veerpalu, kes samuti kuulub N-13 klassi.

Kai Põldoja ja Marii Raudsepp jäid ka teatesõidus medalita – koos Kaili Sirgega pidid nad leppima neljada kohaga.

Mida arvate, kas Marii Raudsepp ja Kai Põldoja pidanuks saama paarissprindis täiskasvanute pronksmedali?
******
San Francisco, California. 14. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Peeter Kümmel (vasakult) Tartu Suusaklubist saadab Eesti meistrivõistlustel sprinditeates teele Vahur Teppani ja Andrus Veerpalu Jõulu Suusaklubist Kein Einaste. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 2: Thea Kask ja Adeele Arnek Jõulu Suusaklubist said sprinditeates Eesti noorte meistrivõistlustel neljanda koha. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 3: Marii Raudsepp (vasakul) ja Kai Põldoja said Eesti noorte meistrivõistlustel sprinditeates esikoha. Foto autor: Peep Raudsepp
Foto 4 ja 5: Eesti naiste meistrivõistlusted sprinditeates. Fotode autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix