Pullerits: Millega premeerida tublisid lugejaid enda sünnipäeva puhul?
Tänase sünnipäeva puhul tegin järjepidevatele jälgijatele väikese, kuid kõneka kingituse. Viin teid sinna, kuhu ihkasin minna juba rohkem kui 20 aastat tagasi (fotodel).
Tookord võtsin teekonna ette rendidžiibiga. See oli ainus kord, kui Ameerikas õnnestus saada rendikompaniilt Jeep – Grand Cherokee (fotol all vasakul). Anti Las Vegases lausa platsil valida, et võta, millist tahad. Võtsin punase. Sellega oli plaan läbida tollal, 2002. aasta suvel mitmeid Edela-Ameerika ehk Metsiku Lääne maasturiteid, millest kuulsaim, paljude arvates koguni kurikuulus, oli ligikaudu 100 miili ehk rohkem kui 160 kilomeetri pikkune White Rim Road. See asub Utah’s Moabi lähedal Canyonlandsi rahvuspargis.Tagantjärele mõeldes oli minna sinna eelneva maasturisõidu kogemuseta, kaasas naine ja kaks last, ikka paras julgustükk. See on absoluutselt inimtühi tee, mis kulgeb Colorado ja Rohelise jõe kõrgete kallaste läheduses ümber suure kõrgendiku nimega Island in the Sky, Taevasaar. Seal ei ole sellist võimalust, et ah, enam ei viitsi, keeran mingit teed pidi kõrvale ja lähen minema. Seal ei ole ühtki bensiini- ega teenindusjaama, seal pole ühtki elamist – seal pole mitte kui midagi peale metsiku looduse.Sellel teel on kaks otsa, mõlemad väga karmide serpentiinidega, mida näete ka mu lisatud videos. Kui neist alla ei saa, siis White Rim Roadile asja pole; ja kui üles ei saa, siis White Rim Roadilt ei pääse. Selle video paningi kokku oma sünnipäeva puhul, sest see on üks ägedamaid metsikuid teid kogu Ameerikas. Videos, nagu näete, sõidan enamiku ajast seda teed jalgrattaga.Tollest teekonnast mööda White Rim Roadi võiks pajatada pikalt, sest närvilisi hetki oli palju. Ööseks pidin tõusma mööda väga järsku nõlva Murphy Hogbacki kõrgendikule (fotol vasakul kõrgendikult laskumine), kus oli reserveeritud telkimiskoht. Panin ühe pereliikme spotteriks – te ikka teate, kes see on? – ning pärast ütles ta, et ei olnud tõusu lõpus, kus olid suured kivid, nii kõveriti telgedega autot varem eales näinud. Telkimiskohas tõusis nii vali tuul, et tükk aega ei saanud autost väljagi tulla.Lõpuks, kui telgi püsti saime ja magama läksime, ei tulnudki und, sest kogu öö olin ärevil, mis moodi see tee homme lõpuni sõita. Kuskil nelja viiendiku peal ootas raskeim lõik, Hardscrabble Hill, mille all kohtasin ühte kastiautoga meest, kes läks matkama, ja tema ütles – ta oli tulnud teisest otsast –, et ta polnud seda mäge kogu oma elu jooksul nii kohutavas seisus veel näinud. Aga ta lisas, et kui hätta jääme, siis ta tuleb õhtul seda kaudu ära ja saab meid loodetavasti välja aidata.Tol poolteist päeva kestnud teekonnal mööda White Rim Roadi nägin esimest korda, milleks maastikurattad on loodud. Hommikul, kui telkimiskohas alles asju kokku panime, tõusis mootori möirates Murphy Hogbacki otsa üks maastur, mis saatis rattureid. See on tol teel tavaline, et ratturid võtavad kaasa saatemasina, mis veab varustust, kuigi on ka neid, kes on selle tee läbinud ühe päevaga, ent seda peetakse väga raskeks katsumuseks. Ärge unustage, et suvel on sealkandis õhutemperatuur pidevalt 40 kraadi ümber ning kogu joogivesi tuleb endal kaasa tassida (või lasta seda saateautol vedada). Vestlesin veidi ühe ratturiga ja avaldasin arvamust, et sellisel teel on rattaga ilmselt kohutav sõita – ma olin ju näinud oma maasturiga vett ja vilet. Kuid ta vastas, ja tunnistan, et minu üllatuseks, et ratastele sellised teed just loodud ongi.Ligi poolteist kümnendit hiljem sõitsin seal ise rattaga (fotol paremal) ja sain kinnitust, et õigust rääkis too juhuslikult kohatud rattur. Kui te ei usu, siis vaadake ja veenduge oma silmaga ise. Siis ei pea kulutama aega ja vaeva ega riskima, et kõike omal nahal kogeda. Või kes teab, äkki läheb nii, et saate ise ka hamba verele?
Fotod 1-6: Priit Pulleritsu perekonna teekond White Rim Roadil 2002. aasta südasuvel. Fotod Priit Pulleritsu erakogust
Foto 7: Priit Pullerits 2016. aasta kevadel Shafer Traili serpentiinidest üles sõitmise järel. Foto Priit Pulleritsu erakogust