Pullerits: Miks on jalgratturid normaalsemad kui jalgpallurid?

Andsin Scanpixi pildiagentuurile, selle blogi kaassõnaõiguslasele, vähemalt visuaalse külje pealt, võimaluse näidata, milleks ta võimeline on. Lasin nimelt Scanpixi otsingumootoril otsida pilte, millel oleks tätoveeritud jalgpallurid ja tätoveeritud jalgratturid. Jalgratturite pilte tuli välja kuus, kusjuures neljal neist oli BMXi sõitja ja kahel ameeriklased (noist üks naine). Aga mis te arvate, kui palju pilte pakkus Scanpix tätoveeritud jalgpallureist?

Pakute, et sada? Või kakssada? Või kolmsada? Äkki koguni viissada?

Ei, ligi seitsesada.

Ja ma parem ei hakka üldse otsima pilte, kus on kõrvarõngaga jalgratturid ja jalgpallurid, idiootse-tobeda soenguga jalgratturid ja jalgpallurid, igasuguste muude n-ö ja nn modernse ajastu «aksessuaaridega» jalgratturid ja jalgpallurid. Selle asemel küsin: miks on nii, et erinevalt jalgpallureist (ja ka korvpallureist) on jalgratturid – aga ka jooksjad ja suusatajad ja üldse vastupidavusalade harrastajad – oma välimuselt normaalsed?

Las ma ütlen teile, miks. Lühike vastus on selline: erinevalt jalgpallureist pole jalgratturid, jooksjad ja suusatajad mingid kehkadiveid. (N-ö ja nn modernsel ajastul nimetatakse kehkadiveisid belletristlikult moeikoonideks.)

Kas Rein Taaramäel on tätoveering? Aga Tanel Kangertil? Või Gert Jõeäärel (fotol paremal)? Või kõrvarõngas? Ei ole näinud, et oleks. Neil, usun, ei ole aega ega tahtmistki sellise värgiga tegelda. Nad pole mingid kehkadiveid.

Ma ei kujuta ette, et mu noorpõlve iidol, inglise jooksja Sebastian Coe oleks hakanud jalgu ja käsi tätoveerima. Sellised asjad ei käi lihtsalt heade jooksjatega kokku. Jajah, aeg oli siis ka teine ja tollal olid isegi jalgpallurid tätoveerimata. Aga mis on vahepealsete aastatega juhtunud, et jalgpallurid on hakanud tegelema enese «ehtimisega», kuid vastupidavusalade harrastajad mitte?

Tunnistan, et ei suuda seda ammendavalt ja kompaktselt sõnastada, millest räägib jalgratturite (ja jooksjate ja suusatajate) välimuse erinevus võrreldes jalgpalluritega (ja korvpalluritega), aga kui veidi mõtlete, saate isegi aru, millest see räägib. See räägib nende erinevast ellusuhtumisest, maailmavaatest, põhimõtetest, sellest, mis on neile elus oluline. Ma ei tea, mida arvate teie, ja ega see mind ka huvita, aga mul on hea meel, et näen ise välja selline, nagu jalgratturid ja jooksjad ja suusatajad, mitte selline, nagu jalgpallurid ja samuti korvpallurid.

Foto 1: Horvaatia jalgpallikoondise kaitsja Vedran Corluka. Foto autor: AFP/Scanpix 
Foto 2: Slovakkia jalgpallikoondise poolkaitsja Marek Hamsik, Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Gert Jõeäär kolm suve tagasi Tartu rattarallil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Tanel Kangert mullu pärast Eesti meistrivõistluste lõpetamist grupisõidus Vändras. Foto autor: Alar Truu, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Milles eksivad Eesti rattasõitjad?

See ei tule enamikule üllatuseks, kui tunnistan, et paljud peavad mind valesti ja vähe treenijaks. Tõsi see on, et ega mulle üle tunni ja veerandi rattaga sõita meeldi. Tüütuks muutub ja tippspordiks läheb ära kätte. Aga tund ja veerand on just piisav aeg, et veri keema lüüa ja füüsilist toonust säilitada. Kõik, mis sellele järgneb – ajalises mõttes – (ja nüüd tuleb üllatus), on suhteliselt mõttetu. Lühidalt: ajaraisk. Kui palju muud kasulikku ja huvitavat õnnestuks selle ajaga oma kordumatus elus ära teha, mis kulub maanteel või metsas kilomeetrite ja treeninguaja kogumisele!

Rein Taaramäe (fotol ülal paremal ja all vasakul), nagu ta rääkis mulle kahe ja poole nädala tagusel ühistreeningul, sõitis tol perioodil päevas sageli kolm-neli, isegi viis tundi. Kas raiskas samuti aega? Ei, absoluutselt mitte. Sest rattasõit on tema töö. Mis võiks olla kellelgi selle vastu, kui saaks samuti oma põhitöö päevas nelja või viie tunniga ära teha?

Aga enda arust õiged mehed, üksjagu sõidumehed, on väitnud vastu, et hoopis minu tunni ja veerandi pikkused sutsakad on mõttetud, sest need on liiga lühikesed ega arenda. Ohh mis rumal jutt. Kui nonde meeste kahe või kolme tunni pikkused trennid nii kasulikud oleks, peaks nad minusuguse üüratusse kaugusse jätma. Aga ei jäta ju. Tartu rattarallil sõitsin rahulikult teises grupis ning vaid alguse stardikoht grupist 201-300 röövis võimaluse, et peagrupiga Tartust väljudes kaasa minna. Napilt viis-kuus meetrit jäi puudu, et Riia ja Soinaste tänava ristmikul peagrupp kinni püüda.

Ma tean, mida paljud praegu hüüda tahaks: et jälle ajan oma vana ja liiati vale juttu. Kuid need hüüdjad eksivad jälle.

Selleks et jäärapäiselt oma kivinenud arvamuse raiujad veidigi ehk lõpuks mõtlema panna, ei jää mul üle muud, kui võtta appi Taaramäe. Tolsamal kuulsal ühistreeningul, mille kestel räägitut ma ei ole seni avaldanud, avaldas ta ühe asja üle tõsist imestust. Jah, nüüd pean selle välja rääkima, sest see teenib Eesti rattasõidu üldisi huve.

Niisiis, mille üle imestas Taaramäe?

Nagu küllap teate, osales ta juuni algul Eestis paaril maastikusõidul. Ta ei võitnud neid, küll aga sõitis esimestega palju koos. Ja siis ta täheldaski üht kummalist asjaolu.

Nimelt rääkis Taaramäe oma kogemuste põhjal mulle, et Eestis sõidetakse maastikurattavõistlustel esimene tund päris kõvasti. Aga ainult esimene tund. Siis toimub muutus. Nimelt, märkis Taaramäe, langeb pärast esimest tundi sõidutempo märgatavalt. Järelikult jaksu enam ei jagu.

See, millest Taaramäe rääkis, pani mindki imestama. Kuidas saab esiotsa meestel sõidutempo oluliselt langeda, kui eesotsas sõidavad mehed, kes harrastavad rattasõitu ikkagi Eesti kontekstis tõsisel tasemel, igal juhul palju-palju tõsisemalt kui mina, kes ma teen tunni ja veerandi pikkusi sõite?

Järelikult teevad nad trennis midagi vääriti, harjutavad valesti. Või ei ole nende kahe-kolmetunnistel trennidel olulist mõtet. Sest kuidas saab olla võimalik, et Eesti mõistes eliitklassi sõitjad kestavad üksnes tunni ning seejärel muutuvad jalad tuntavalt nõrgemaks?

Arvatavasti, kui nad tahavad saavutada treeningutega efekti, tuleb neil sõita sageli ikka neli-viis tundi korraga. Kahe- või kolmetunnised trennid neid suurt ei aita. Nonde asemel võiks nad piirduda minu kombel ka tunni ja veerandiga – ega tulemus sellest halveneks. Tunni peaks nad võistlustel ikkagi vastu – nagu seni.

Fotod 1-4: Rein Taaramäe siirdumas juuni alguses Tartus harrastajatega ühistreeningule. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas väärtuslikku aega tasub ikka spordile kulutada?

Äsja viiekordse ultratriatloni läbinud Rait Ratasepp (33, fotol vasakul) üllatas mind ja pani mõtlema. Kohtusime eelmise nädala lõpus, uurisin temalt, kuidas edeneb ränga katsumuse järel taastumine. Jutt läks ka Tartu rattarallile. Ratasepp tunnistas, et pole seda juba mitu aastat sõitnud. Küsisin, miks. Ta vastas, et viimane sõit lõppes Otepää kandis suure kukkumisega ning enam pole ta tahtnud selles loteriis osaleda. Sest järjekordne kukkumine võiks tema edasisele elukäigule pitseri vajutada.

Mõtlemapanev, eks ole? Kusjuures Ratasepp pole sugugi esimene, kes on mulle rääkinud kukkumise demotiveerivast mõjust Tartu rattarallil. Mõttekoht ürituse korraldajaile, kas pole?

Ratasepa (fotol paremal) äsjane pingutus oli kolossaalne – ta oli teel 110 tundi ja 9 minutit – ning taastumine, nagu kirjutan selle nädala laupäeva Postimehe Arteris Kehataju rubriigi loos, imeline. Võrdluseks, statistikahuvilistele, lisan ühed oma kevadised näitajad.

Mul kulus peaaegu sama palju aega Tartu Ülikoolis tudengitele uudise algkursuse läbiviimiseks. (Tõsi, minu tulemus ei sisalda söögi- ega puhkepause; ent samamoodi ei sisalda see ka absoluutselt kogu aega, mis õppetöö läbiviimisega seotud, näiteks on arvestusest puudu kõiksugune ettevalmistus loenguteks, kontrolltöödeks jne.)

Veebruaris alustas 80 tudengit. Tempo püsis kogu aeg ühtlaselt tugev, igaks nädalaks tuli teha kodutöö ning valmistuda hommikuseks kontrolltööks. Pole ime, et nii mõnedki ei pidanud vastu ja katkestasid. Juuni keskpaigaks jõudis fnišisse 55. Aga huvitav küsimus on see, mis too pingutus mulle kui tempo dikteerijale maksma läks.

Kokku, nagu öeldud, kulus mul aktiivsele õppetööle peaaegu sama palju kui Ratasepal kõigi pausidega ultratriatloni läbimiseks – 108 tundi ja 17 minutit. Täpsemalt: loengutele 24:00; kodu- ja kontrolltööde parandamisele 68:07; kolme eksami läbiviimisele 5:00; eksamitööde parandamisele 11:10. Ma ei ole küll võrdlust teinud, aga ilmselt pühendasin kevadel igal nädalal rohkem aega õppetööle Tartu Ülikoolis kui suusa- või rattatreeninguile. (Seda muidugi juhul, kui jätta arvestama 16-päevane Moabi rattaseiklus, kus viibisin rattaga väljas 99:51 ning puhast sõiduaega kogunes 65:59.)

Aga kõiki huvitab arvatavasti hoopis see, kui palju ülikoolitöö sisse toob. See ei ole saladus. Arvutage ise. Ühe loengutunni (loengu pikkus on 1:30 ehk kaks akadeemilist tundi) tasu on 20 eurot, muude tegemiste tasu tunnihind (arvestus käib ikka akadeemilistes tundides) poole väiksem.

Kuid naaskem arvude maailmast sportlike emotsioonide maailma. Ilmselt on nii mõnedki teist kuulnud maailma ühest tuntumast maastikusõidurajast, Porcupine Rim Trailist. See on ohtlik rada – vaadake mälestustahvlit fotol paremal. Arvan, et seda ei ole sõitnud ükski eestlane peale minu (aga see rada on kavas sügisesel Priit Salumäe juhitaval eestlaste rattaekspeditsioonil Moabi). Ent ma ei ole kitsi – jagan hea meelega oma kogemust ka teiega.

Siiski tuleb nentida, et eelviidatud video ei näita raja kõige raskemaid ja vastikumaid lõike. Noil lõikudel – ja neid oli ebameeldivalt palju – tegelesin takistuste ületamisega, mitte raja jäädvustamisega. Algus tundub Castle Valley kõrgel serval (fotol vasakul) isegi lihtne (veel kord: videol on näha raja siledamad kohad). Dramaatilisemaks läheb video teises pooles, kus raha kulgeb Jackassi kanjoni ja seejärel Colorado jõe kanjoni kõrgel ja kitsal serval. Jackassi kanjoni äärel nood kaks ratturit, kellele on pühendatud eelnäidatud mälestustahvel, surma saidki. (Neil, kes kardavad kõrgust, ei soovita video teist poolt vaadata.)

YouTube soovitas, et laseksin videot väreluse vähendamiseks töödelda. Olin nõus, aga kui tulemust nägin, imestasin, et see on väga kaugel tõelistest oludest – liiga ilustatud. Andsin YouTube’ile korralduse taastada video selle originaalversioonis. Vaatame, kas ja kuidas ta sellega hakkama saab.

Loodetavasti on see motiveeriv sõit eesootavateks vabadeks päevadeks. Tegutsege kiirelt, jõuate nende päevadega ka ise koha peal ära käia ja maailmakuulsat rada omal nahal järele proovida – aga olge ettevaatlikud! Don’t blame me!

Foto 1: Ultratriatleet Rait Ratasepp rattapukil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ultratriatleet Rait Ratasepp eelmise nädala laupäeval basseinis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits ja profirattur Rein Taaramäe üle-eelmise nädala õhtupoolikul enne ühistreeningule siirdumist. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Mälestustahvel Porcupine Rimi maastikurattarajal hukkunud noormeestele. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 5: Porcupine Rim Castle valley serval, taamal La Sali mäed. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 6: Porcupine Rimi rattarada Jackassi kanjoni serval, taamal Colorado jõe kanjon. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Mida paljastavad meile Euroopa jalgpallikaklused?

On vähemalt kahte sorti Euroopat. Ühte esindavad need, kes korraldasid nädalavahetusel suudlusmaratoni:

Teist esindavad need, kes kogunevad Euroopa jalgpallistaadionidele ja nonde ümbrusse:

Nood esimesed on praegusel raskel, kriitilisel ja võitluslikuks kiskuval ajajärgul basically useless. Nood teised on ainsad, kellele Euroopa saab raskes, et mitte otse öelda sõjalises olukorras loota ning kes on vähegi valmis oma nahka turule viima, kui selleks vajadus tekib. Ehk teisisõnu: kui Euroopat ähvardavad mitmesugused eksistentsiaalsed kriisid ja eskaleeruvad konfliktid, ei ole suudlejad (ega ka meie aja ahtolobjakad) need, kes läheks seda kaitsma. Lähevad need, kes jalgpalliareenil oma tundeid (ja muskleid) näitavad ja keda nonde ideoloogilised vastased paariaiks tembeldavad.

Euroopa õnneks on neid, kes staadionile kogunevad, märgatavalt rohkem (vt fotol paremal ja all vasakul) kui neid, kes suurlinnade platsidel äsja teatesuudlust korraldasid (vt kõige esimene foto).

Kuid Euroopa tragöödia on selles, et valitseva mentaliteedi määrab suudlev vähemus, mitte staadionidele kogunev rahvustundest ergastatud enamus. See tõsiasi teeb Euroopa nõrgaks ja haavatavaks – propagandasõjas lähtuv pealetung Idast ning migratsioonikriisist lähtuv pealetung Lõunast, mõlemad seni jätkukursil –, aga mitte ainult: selline olukord, kus ühiskonnas on tekitatud vaikiv enamus, muudab ühiskonna ka plahvatusohtlikuks. Frustratsioon ja stress otsivad ju väljapääsu. Selle kõige väljenduseks, nagu kirjutan tänase Tartu Postimehe jalgpalli EM-ist lähtuvas kuukommentaaris, on otsati ka tribüüni- ja tänavalahingud Prantsusmaal.

Võtta kõigest 2800 tähemärgiga kokku jalgpalli EMi kattevarjus toimuva kaklus-EMi puutepunktid Euroopa viimatiste protsessidega paneb kirjutajale suure surve. Aga veelgi suurem on see surve, millega tuleb juba enne kirjutama asumist arvestada: kui su vaatepunkt ei ühti nn Euroopa peavoolu normidega, vaid esitab noile väljakutse, tulevad hääleka vähemuse esindajad, enda arvates kõige euroopaliku esindajad, sulle tõenäoliselt halastamatult, sõjakalt kallale. Praegusel ajal on nonkonformistlike ja mittekonjunktuursete seisukohtade esitamine kõrgendatud riskiastmega tegevus. Sama riskantne, nagu oli nõukogude ajal kompartei peajoonega vastuollu minek. Tänahommikuses raadiointervjuus juba vahendas saatejuht mulle kartust, et näis, kas homseks üldse elus olen.

Jah, teiste vihkamist on ühiskonnas tõesti palju. Eriti, kas olete märganud, paistavad sellega silma need, kes räägivad vihkamisest kui millestki äärmiselt taunitavast. See vihkamine, mida me nonde nn vihavastaste esituses näeme, on ju sama, mida oleme näinud nende esituses Tiit Ojasoo juhtumi puhul: ega ennast igasuguste vägivalla vastastena deklareerijad enne jäta ja rahule jää, kui on suutnud oma vaimse, sotsiaalse ja verbaalse vägivalla, lausa terroriga teise inimese maani mutta tampida ja hävitada nii, et ta enam kunagi ei tõuse.

Närvide rahustuseks tasub vaadata midagi kaunilt kulgevat, näiteks seda.

Foto 1: Suudlejad Roomas. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Ungari jalgpallisõber. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Ungari jalgpallikoondise poolehoidjas suundumas Marseille's staadionile. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Eestlaste sugulasrahva, ungarlaste rahvustunne lõõmamas Prantsusmaal Bordeaux's. Foto autor: Ugo AMEZ / SIPA / Scanpix 
Foto 5: Rahvustunde apoteoosi nullimine: ametimehed püüavad lammutada Horvaatia meeskonna külakuhja, millega on ühinenud ka üks Horvaatia jalgpallisõber (all punases särgis), pärast seda, kui horvaadid on kõmmutanud palli türklaste väravasse. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Vaadake, kust ja kuidas saab erilise rattasõidukogemuse!

Vean kihla, et midagi sellist pole te rattasadulas näinud. Veel vähem – midagi sellist pole te sadulas ka kogenud. Eestis pole selleks lootustki, ka Euroopas mitte.

Aga nädalavahetuseks inspiratsiooni tahate? Ja jaaniajaks? Te ei pea ju end mustal maanteel ega mustal metsaalusel halliks sõitma. Kui tahate tõeliselt värvikat emotsionaalset rattalaksu, siis selle saate just siit. Nautige – ja mõelge, kui äge võiks olla seda omal tagumikul järele proovida! (Sest film on alati petlik ja mahedam kui tegelikkus.)

PS. Teravsilmad, leidke ülalolevalt Jedi Slickrocki pildilt minu jalgratas! (Foto autor: Priit Pullerits)

Pullerits: Kas julgete endale otsa vaadata - miks te tegelikult sporti teete?

Ultrasportlaseks tituleeritud Rait Ratasepa 19 km ujumist, 900 km rattasõitu (olgugi suurem osa sellest pukil) ning 211 km jooksmist (fotol paremal) on kahtlemata sportlik kangelastegu, kuid mitte ainult. See, mis ta tegi, ei ole normaalne. Ja kuna teod defineerivad inimest – teate ju küll seda nn moodsa aja lollloosungit, et «ma ei kritiseeri ju sind, ma kritiseerin sinu tegu», nagu oleks tegu inimestest lahutatud ja lahutatav –, siis tuleb tõdeda, et Ratasepp ei ole normaalne.

Normaalne inimene sellist katsumust läbi teha ja vastu pidada ei suuda. Isegi siis, kui ta selleks treenida püüaks. Sest ta ei peaks sellisele treeningukoormusele lihtsalt vastu.

Niisiis, Ratasepp on pehmelt öeldes kiiksuga, et ta sellise inimkatse üldse ette võttis ja lõpuni viis. Ju tal pidi selleks olema mingi vajadus. Normaalsel inimesel sellist vajadust ei teki. Sest kui tekiks, siis meist enamik teeks seda, mida tegi Ratasepp. Aga ei tee ju.

Kuid meil ei maksa Ratasepasse kinni jääda. Sest tegelikult see, millele Ratasepp targu, kavatsematult osutab, on see, et meil enamikul, kes me pühapäevaharrastajast tõsisemalt sporti teeme, on mingi kiiks. Normaalne inimene ju ei veedaks nädalas kuus, seitse, kaheksa, isegi rohkem tundi sporti tehes, kui see pole tema põhitöö. (Tunnistan, et olen pärast Tartu rattaralli kukkumist olnud võrdlemisi vähesportlik ning teate, selles pole midagi hullu: aega on rohkem, saad teha paljusid muid asju, alalõpmata pole tampi peal, samuti tunned end puhanumana.)

Vaadake endale ausalt näkku ning küsige, miks te sporti teete? Jah, esimese hooga vastate, et meeldib, et see annab hea enesetunde, et hea on olla vormis, et olete lapsest saati teinud ja muud viisi ei saa, et armastate rattasõitu/jooksmist/rulluisutamist/suusatamist jne, jne. Jah, eks ole ka neis vastustes oma osa tõde, kuid mitte kogu tõde.

Tegelikult on siin vaja psühholoogi, kes selguse majja tooks, kes teeks professionaalse süvaintervjuu, mis selgitaks, miks me tegelikult sporti teeme ja mida tahame sellega saavutada. Tudengipõlves armastasin seda küsimust, miks keegi sporti teeb, esitada teistele eakaaslastest kergejõustiklastele, ja mida sügavamale ma oma küsimustega tungisin, seda suuremasse kimbatusse vastajad läksid. Ilmselt sattusin oma küsimusi esitades neis mingi piiri või barjäärini, mille taha/alla nad ei olnud valmis mingil põhjusel vaatama. Aga just tolle piiri või barjääri all või taga peitub tõeline põhjus.

Nood põhjused on sellised, mida enamik meist ei taha ilmselt tunnistada. Meid kõiki kujundavad ju meie läbielamised. Neid läbielamisi on igasuguseid, ka selliseid, mida püüame alla suruda, unustada, olematuks mõelda. Aga nad jäävad ometi kuskile ajusoppi või hingesügavusse alles. Olete te kindel, et te ei tee sporti seepärast, et tahate mingist alaväärsuskompleksist üle saada? Et te ei tee sporti seepärast, et mingit lapsepõlvetraumat kompenseerida? Ja kui te räägite saavutusjanust, siis mis seda tagant torgib? Jah, ütleme, et tahate tunda end teistest paremana – aga miks te tahate tunda end teistest paremana?

Need küsimused, nagu aru saate, on vaid kõige esmased, mille abil saaks tungida teie spordiharrastuse tegelike käivitajateni. Nendest küsimustest edasi minnes – ja minu ajakirjaniku intervjueerimisoskusest pole siin enam abi, teile oleks vaja ikka elukogenud psühholoogi – ning neile vastuseid otsides ei saa te ainult teada, miks te sporti teete, vaid saate teada ka väga palju iseenda kohta. Aga kas te seda tahaksite?

Kuna Ratasepp on teinud ennast oma ultratriatloniga avaliku elu tegelaseks, oleks huvitav teada, mis teda tegelikult selliseks ebanormaalseks katsumuseks on sundinud. Ükskõik, mis ta meile intervjuudes räägib, pole see suure tõenäosusega peamine. Kuid arvatavasti ei saa me tõelisi põhjusi mitte kunagi teada.

Kuid Eesti psühholoogidele võiks meeste spordiharrastuse pärispõhjuste väljaselgitamine olla põnev ülesanne. Huviga loeks nende uuringu tulemusi. Sest normaalne inimene ei läheks sportides hulluks või lolliks, normaalne inimene võtaks asja lihtsalt mõnuga - vaat niimoodi.

Foto 1: Rait Ratasepp lõpetamas teisipäeva hilisõhtul esimese eestlasena viiekordset täispikka triatloni. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Marko Vilipson (vasakul) siirdumas reede õhtupoolikul trenni koos profirattur Rein Taaramäega. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits reedeses Rein Taaramäe korraldatud ühistrennis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pulleritsu vastremonditud maanteeratas Nissan Navara kõrval. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma püsisin 55 km Rein Taaramäe tuules ja kõrval?

Rein Taaramäe saabus kokkulepitust viis minutit varem, Katjuša küpse kirsi punane vorm seljas, nagu peab (fotol vasakul).

«Ei olegi kedagi või?» küsis ta, kui olime tervitanud.

«Kuidas ei ole?» imestasin. «Mina ju olen.»

Selles mõttes oli Taaramäel siiski kogemata õigus, et ega minagi olnud otsustanud, kas must sõidumeest saab. Olin ju alles kümme minutit tagasi saanud A&T Spordi mehaanikult kätte oma maanteeratta (fotol paremal), mis oli Tartu rattarallil kukkumise tagajärjel kannatanud. Keevitaja oli käiguvahetaja kinnituskõrva saanud ikkagi raami külge kinnitatud – see osutus palju keerulisemaks tööks, kui esialgu arvata võis – ning edasi oli mehaanikul tulnud tegelda muude puuduste kõrvaldamise ning osade seadistamise ja häälestamisega. Katsesõidud, kas remonditud ratas maanteel vastu peab, olid tegemata.

Aga Taaramäe oli kutsunud hakkajaid huvilisi poolesajakilomeetrisele treeningsõidule. Kuidas sa jätad minemata, kui Eesti edukaim rattur kutsub? Aga kui ratas juba esimesel kilomeetril streikima peaks hakkama?

Hämmastav on oletatav põhjus, miks Taaramäed (fotol vasakul) ootas nii vähe rattureid, kui ta Tartus Autospiriti platsile jõudis. Ilm ei olnud just suvine. Taevas sõudsid tumehallid pilved, tibutas vihma, puhus kõva tuul, temperatuuri oli vaevalt kümme kraadi. Ometi on siingi blogis kümned mehed kõvamehe kombel kuulutanud, et ei ole halba ilma, on halb riietus, ja et ega mees suhkrust ole, et vihma käes ära sulab jne. Ent todapuhku ilmus kogu sellest verbaalsest kõvatamisest ehk tühipaugutamisest hoolimata välja kõigest kaheksa meest, kes Giro d’Italial ja Vueltal etapi võitnud ning Tour de France’il kahel aastal parima noorratturi valget särki kandnud Taaramäega sõitma söandasid tulla. Mage värk, ütlen kohe. (Okei, ma saan aru ühest pikka kasvu sõidumehest, kes on aastaid väitnud, et Taaramäest ei saa võidumeest, sest ta olla end valesti ja ületreeninud – küllap temal on selliste väidete pärast piinlik ja ta passis –, aga teised?)

Ei olnud seal enam pikalt arupidamist. Ajasin dressid seljast ning tõstsin oma remonditud Scotti maanteeratta Nissan Navara kastist välja (fotol paremal). Veendusin parkimisplatsil, et jooksud käivad ringi küll. Isegi käike sai vahetada. Heitsin pilgu kellale. See oli juba üle kuue. Aga start pidi olema kell kuus.

«Hakkame minema ka või?» küsisin Taaramäe ümber kogunenud väikselt seltskonnalt. See ei olnud niivõrd küsimus, kui pigem ettepanek, et hakkame liikuma (fotol vasakul).

Taaramäe andis teada, milline on marsruut, ning asus siis koos Pelotoni sõitja Marko Vilipsoniga ette tuult murdma (fotol all paremal).

Hoidsin kõige lõppu. Jätsin eelmistega isegi rohkem kui viiemeetrise vahe. Ei, mitte sellepärast, et kartnuks pärast Tartu rattaralli kukkumist teiste tuules sõita, vaid seepärast, et polnud lõplikult veendunud oma ratta käitumises. Mehaanik oli öelnud, et kõige raskem käik ei lähe sisse – kuidas ta käiguvahetajat ka ei timminud, siis seda viga kõrvaldada ei õnnestunud. Ilmselt on käiguvahetaja samuti kukkudes viga saanud, oletas ta. Taandusin Külitsele viival kergliiklusteel grupist ligi 30 meetrit ning proovisin raskeimat «rauda». Pärast käigu vahetamist tegin väntadega kaks tiiru, siis läks kett raskeima käigu peale küll – kuid jalamaid mitte. On kellelgi ideid, mida teha?

Kui keerasime Tartu-Valga maanteelt Nõo peale, taandus ka Taaramäe (fotol all vasakul) eesotsast ning nihkus kõige sappa, minu kõrvale. Juttu jätkus kauemaks:

-Taaramäe enesetundest pärast Giro d’Italiat;
-Ilnur Zakarini tervisest ja edasistest šanssidest;
-Girol Taaramäe võiduga lõppenud etapi taktikast ja otsustavatest kilomeetritest;
-kuidas Taaramäe oleks toda võiduga lõppenud etappi sõitnud siis, kui saanuks eest ära koos Tanel Kangertiga;
-rasketel mägietappidel nõutavast pingutusest;
-kehakaalust;
-suurtuuride puhkepäevade üleelamisest;
-Girol Taaramäe kukkumisega lõppenud etapist;
-rattasõidul kukkumise oskusest;
-maailma tippsprinterite sõidumaneerist;

-milline kolmest suurtuurist on raskeim ja milline kergeim (arvake ära!);
-etapi marsruudi ja reljeefi tundma õppimisest enne starti;
-Taaramäe (fotol paremal) praegusest treeninguperioodist ja treeningsõitude ülesehitusest;
-Lähte maastikusõidust (mulle oli ette kantud, et Taaramäe oli tehnilistel lõikudel lasknud osadel meestel eest minna, aga sirgetel tõmmanud nii, et noodsamad mehed olid taga ainult inisenud, ja kui seda Taaramäele rääkisin, küsis ta imestunult: «Kust sa tead?» [Ma olen ju ajakirjanik, mul peavad silmad ja kõrvad olema igal pool!]);
-sõitudest Eesti maastikuvõistlustel;
-jne, jne.

Ilmselt olete pettunud, et vahendan teile siin ainult teemasid, aga mitte seda, mida täpsemalt Taaramäega rääkisime (fotol vasakul). Kuid see oli siiski eravestlus ning selle sisu ei peagi kuuluma avaldamisele. Muidu mõraneb usaldus. Teisalt oli Taaramäe kuulutanud trenni välja avaliku üritusena, mis tähendab, et kõige täiesti salajas hoidmisele ta vaevalt loota võis. Ent need teemad, mida siin mainisin, on tegelikult minu küsimused, mida pärisin, mitte ju Taaramäe vastused. Kes tahtnuks asjust üksikasjalisemalt kuulda ning oma küsimusi esitada, oleks pidanud koos Taaramäega reede õhtul trenni tulema. Paljud teisedki osalised said temaga kõrvuti sõita ja vestelda.

Ühte tõsiasja ma siiski mainin, sest just see on see, mis teeb Taaramäest (parempoolsel fotol vasakul) mulle (parempoolsel fotol paremal; nagu näete, polnud mul joogipudelitki kaasas) hästi sümpaatse võidusõitja. Vaadake, Taaramäe ei ole robot, kes kuulab tuima näoga ainult seda, mida raadio teel öeldakse. Temas on tahtmist panna. (Kiri minu pükstel: «Panna on vaja!») Sest rattasõidus tuleb nii palju teha pikka ja musta tööd ning ükskord tahaks selle eest ka preemiat saada, nagu ta seletas. Preemiaks on võit. Aga sa ei võida, kui sa ei pane, vaid teed ainult ja üksnes nii, nagu raadios öeldakse. Ma saan suurepäraselt aru, mida Taaramäe silmas peab. Sest mulle ka ei meeldi sõita esimesest viimase meetrini tuimalt kambas, vaid vahepeal tahaks ikka actionit ka saada. (Jah, kas või trennis, sest ma ei ole ju tippsportlane, kel aastas kümneid võistlusi, kus paugutada, ja ammugi ei ole ma see mees, kes ratta seljas midagi võitma hakkaks – aga see ei tähenda, sorry, et mulle meeldiks kuust kuusse lamba kombel teistega koos määgida. [Olen Lõvi tähtkujust.])

Kokku sõitsime Taaramäega 55 km, milleks kulus 1:46, mis teeb keskmiseks kiiruseks 31 km/h. Taaramäe olla küsinud, kui trenn lõppes – nii grupi eesotsast teavitati –, et ega ta meid tempoga liiga ära väsinud. Ei, seda küll mitte.

Tõstsin Autospiriti platsil maanteeratta Nissan Navara kasti (fotol vasakul) ning sõitsin koju. Kui duši all ära käisin, algas suuremat ja kõvemat sorti sadu. Ride over.

Kõigi fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas maanteesõidul on nüüd lõpuks ometi kriips peal?

Enamik seda ei tea, aga paljud kindlasti aimavad, et olen juba poolteist nädalat jalamees. Tartu rattaralli lõppes ju teadagi millega. (Ja kui ei tea, siis süüdistage ainult ennast.) Aga too lugu ei ole sugugi lõppenud, vaid ähvardab jõuda teatud instantside ette, kes asuvad ilmselt peagi seoses rattaralli ning selle järelmitega kohut mõistma. Kaebus on igatahes sisse antud ja menetlusse võetud. Kellelegi koidab sealt hele laks.

Sellises pingelises olukorras, kus oled liiati jalamees, jääb üle vaid rahustada närve ning vaadata, mis moodi saab maailma ühes kenamas ratturite kohas rattaga ka rahulikult, ilma ennast lõhkumata sõita, kuigi rada võib olla veelgi ohtlikum, kui see on asfaldirallidel.

Rattaralli haavad on siiski paranemas. Verekoorik põlvelt, õlalt, küünarnukilt ja puusalt on juba enam-vähem maha tulnud. Aga parem jalg on kukkudes ikkagi nii palju põrutada saanud, et siiamaani annavad mingid närvid või kõõlused teatud asendeis tunda. Esimestel päevadel pärast rattaralli kukkumist oli ärritus nii suur, et keeruline oli trepist üles ja alla minna. Kas või pisutki põlve kõverdades kiirgas säärde õrritav valu. Nüüd saan siiski juba peaaegu lonkamata käia.

Haavad paranevad loodetavasti iseenesest, aga rattaga on sootuks teine lugu. See iseenesest ei parane, ja seepärast olengi olnud jalamees. Raami küljes olev nn kõrv, mille külge kinnitub käiguvahetaja, oli kukkumisest sissepoole kõverdunud ja ühest servast katki murdunud. Küsimus oli selles, kas nüüd läheb kogu ratas mahakandmisele.

Mu Scotti rattal on alumiiniumraam ning ees ja taga karbonkahvel. Käiguvahetajat hoidev kõrv on jällegi mingist tundmatust sulamist ning kinnitatud karbonkahvli külge. Kas seda parandada saab?

Kolleegi abiga leidsin Tartus spetsialisti, kes teeb keerulisi keevitamisi. Viisin talle ainult rattaraami – minu viga – ning ta tegi kõrva korda. Et milles seisnes viga? Oleks pidanud talle viima ratta koos tagajooksu ja käiguvahetajaga, sest kui need seejärel külge panime, selgus, et parandatud kõrva tuleb veidi õigesse asendisse painutada. Muidugi tähendas see, et kõrva tekkis pragu. Ja tuli kõik uuesti teha.

Aga meistrimees oli tasemel ning meisterdas uue kõrva. Pealtnäha sai täitsa ilus.

Viisin ratta siis mehaanikule, et ta sätiks käiguvahetaja peale. Seal oli vaja üksjagu timmimist. Kui palju ta ka ei pusinud, oli tulemuseks paraku see, et kõige raskem käik peale ei lähe. Tõenäoliselt on käiguvahetaja (Shimano üheksa käiku) ka löögi saanud, oletas mehaanik. Mis teisisõnu tähendab, et kui läheb tõeliseks panemiseks, siis ei ole minust panijat, sest lihtsalt üks käik jääb vajaka.

Ja see tähendab omakorda, et niiviisi ei ole mõtet ega lootustki enam võistelda. Lühidalt: maanteerattasõidule tuleb kriips peale tõmmata.

Ega jää siis muud üle, kui tuleb vana Trek, mille pealt on filmitud eelviidatud video, uue Nissan Navara peale tõsta ja nädalavahetusel metsa minna.

Foto 1: Priit Pullerits kolm aastat tagasi siis veel täiesti terve Scotti maanteerattaga Tartus Vabaduse sillal. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits koos viga saanud Scotti maanteerattaga Tartus Turu tänaval kohas, kus ta kukkus enne Tartu rattaralli lõppu. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits mullu suvel Tartus harrastajate tänavasõidul ründamas Vanemuise kontserdimaja kõrval tõusu. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks naiste tulemused kedagi ei huvita?

Pärast Tartu rattarallit küsis soomlanna Iina Lumiaho, kes tuli naiste arvestuses kolmandaks ning üldarvestuses 299. kohale, miks ei pälvinud naiste paremad võrreldes meestega mingit tähelepanu. Konkreetselt, mäletate, viitas ta minu blogile, kus oli pilte meeste autasustamisest, aga puudusid pildid naiste autasustamisest.

Vastus sellele küsimusele – lisaks sellele, et Postimehe fotograaf ei jäädvustanud naiste autasustamist – peitub reljeefselt alljärgnevas. Minu kokkukogutud ja esile toodud statistikast näeb, et rattarallil on naiste tase võrreldes teiste Tartu kuubiku võistlustega üks nigelamaid. Vaadake ise! (Ürituse nime järel on kirjas naiste esikolmiku kohad. Olen vaadelnud vaid põhivõistluse ehk pikema maa protokolle, sest ega näiteks Tartu rattaralli lühema maa esikolmik pälvinud ka mitte kusagil mitte mingit tähelepanu.)

Tartu rattaralli: 41., 216., 299.;
   esi-500s 6 naist, esi-1000s 31 naist
Tartu jooksumaraton: 44., 61., 93.;
   esi-500s 49 naist, esi-1000s 173 naist
Tartu linnamaraton: 21., 28., 53.;
   esi-500s 93 naist, esi-1000s 110 naist (546 lõpetajat)
Tartu rattamaraton: 127., 146., 178.;
   esi-500s 9 naist, esi-1000s 27 naist
Tartu rulluisumaraton: 17., 29., 49.;
   esi-500s 108 naist, esi-1000s 139 naist (570 lõpetajat)
Tartu suusamaraton: 58., 88., 111.;
   esi-500s 7 naist, esi-1000s 21 naist

Nagu näete, siis mitte ühelgi teisel Tartu kuubiku alal ei pääsenud esikolmikusse nii kehva kohaga, nagu Lumiaho 299. koht rattarallil. Näiteks rulluisumaratonil tuli pjedestaalile jõudmiseks saada üldarvestuses koht koguni esi-50 sees. (Veelkordne kinnitus minu ammusele väitele, et rulluisutamine on naiste ala.)

Nagu näete, siis mitte ühelgi teisel Tartu kuubiku alal ei leidu esimese 500 lõpetaja seas nii vähe naisi, nagu rattarallil, kõigest kuus.

Tõsi, kui vaatame Tartu kuubiku alade esimest tuhandet lõpetajat, siis rattamaratonil ja suusamaratonil oli nende hulgas naisi (resp. 27 ja 21) veel vähem kui rattarallil (31). Aga see-eest oli neil aladel naiste esikolmik, millele ju Lumiaho oma küsimusega keskendus, üldkonkurentsis palju tugevam kui rattarallil.

Niisiis, lühidalt ja kokkuvõtteks. Nagu kirjutasin laupäevases Postimehe Arteris, on rattaralli alfaisaste ala, kus naistel on peaaegu olematu sõnaõigus. Seni kui naised ei suuda rattarallil sekkuda konkurentsi nii arvukalt ja nii tugevasti, nagu näiteks Tartu linnamaratonil ja jooksumaratonil või rulluisumaratonil, pole mitte midagi parata, et nii üldsuse kui ajakirjanduse huvi nende saavutuste ja tegemiste vastu on sedavõrd tagasihoidlik.

Olgu rõhutatud, et kõik, mis ma eelnevalt kirjutasin, tugineb faktidele. Ja kui hakkate vastu argumenteerima, siis loodan näha samuti faktilist argumentatsiooni, mitte tühipaljast feministlikku ega tont teab mis -istlikku lahmimist.

Foto 1: Tartu rattaralli esikolmik (vasakult): Mihkel Räim (2.), võitja Matti Manninen (Soome) ja Silver Mäoma (3.) Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Klubi Tartu Maraton juhataja Indrek Kelk autasustamas mulluse Tartu rattaralli naiste paremaid. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Tüdrukud ergutamas mulluse Tartu rattaralli osalejaid. Kus on trummipoisid? Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Millega lõppes Tartu rattaralli kurjakuulutavaim õnnetus?

Olukord väljus kontrolli alt siis, kui keegi hakkas grupis krabama raami küljest joogipudelit. Tartu rattaralli lühema maa sõitjad olid selleks ajaks läbinud umbes kümme kilomeetrit, jõudnud Külitse kanti Ropka paisjärve äärde. Kiirus küündis üle 40 km/h. See, mida too joogipudeli võtmine põhjustas, oli tänavuse ralli kõige dramaatilisem ja kõige kurjakuulutavam õnnetus.

Ja see ei juhtunud tundmatu inimesega. See juhtus 62-aastase Madis Ligiga, Kuku raadio baritonihäälse vanemtoimetajaga (ta on ülemisel vasakpoolsel pildil tee ääres paremal inimsumma keskel külili maas).

Tal polnud midagi teha. Keegi vajus talle kukkudes küljelt peale. Ligi lendas seejärel järgmisele otsa. Lõpuks moodustus umbes kümneliikmeline külakuhi.

Ligi lebas maas ja ootas, millal ratturite mass möödub. Siis hakkas end tasapisi liigutama. Teda pani imestama, et käed ja jalad surisesid kummaliselt. Keegi rattureist, kaaskannatajaist, aitas ta püsti. Ligi astus tee äärde ning pidas targemaks seal piirde kõrvale maha istuda.

Turvateenistuse tsikkel oli kinni pidanud ning selle juht teatas, et kolme minuti pärast saabub kiirabi.

Ühtäkki märkas Ligi, et tal ripub kaelas kaks paela. Need, nagu ta mõistis, olid tema kiivri paelad. Kummagi paela otsas oli väike tükk kiivrit.

Eriti kummaliselt käitus üks kukkunu, kel särk kõhu pealt lõhki. Käis tuimal sammul mööda teed edasi-tagasi nagu tunnimees ja muudkui rääkis omaette: «Ei tea, kas õlled on ikka külmas. Ei tea, kas õlled on ikka külmas.»

«Vabandust, kas sõidate edasi?» kuulis Ligi ühtäkki küsimust.

Ei. Ta oli kohe aru saanud, et tema sõit on selleks korraks sõidetud.

Järgmine küsimus talle oli selline, tuli vene keeles: «Vabandust, kas see on teie jalgratas?» Küsija osutas maas lebavale rattale.

Jah, oli küll Ligi oma.

«Kas ma võin sellega edasi sõita?» saabus uus küsimus.

Ligi polnud kade, lubas küll. Niisiis võttis vene mees oma rattalt esijooksu alt, kinnitas selle Ligi ratta alla ning väntas minema. Enne küsis Ligi telefoninumbri ja lubas helistada, kui finišisse jõuab.

Saabuski kiirabi. Meedikud läksid Ligile appi. Aga Ligi osutas ühele turskele mehele, kelle olukord näis hullem – huul oli juba paksult paistes. «Võtke tema esimesena,» soovitas ta meedikuile.

Seejärel hakkas ühel kukkunud naisvõistlejal halb. Tema tuli teisena ette võtta. Alles siis saabus Ligi kord.

Nii nad siis kolmekesi kiirabiautosse talutatigi: turskel mehel nägu verine ja naisel käsi kaela pandud. Ligi tuli autosse tõsta kanderaamil. Igaks juhuks surusid meedikud talle kanüüli käevarde.

Kui ligi Maarjamõisa haiglasse jõudis, küsis ta kiirabi töötajailt, kas ta on rattaralli üks esimesi ohvreid.

«Ohh ei!» kõlas vastuseks. «Juba Riia tänaval läksid esimesed rangluud.»

Arstid asusid Ligi haavu puhastama. Tal oli neid üle keha, lisaks otsa ees. Puhastamist saatsid lakkamatud küsimused, kas ta ikka mäletab, mis temaga juhtus. Jah, mäletas väga hästi. Samuti lasid arstid tal käsi ja jalgu tõsta ning silmadega oma näppu jälgida. Nad kontrollisid, kas ta on ikka n-ö kodus. Oli.

Haavad puhastatud, saatsid arstid Ligi kompuutriuuringule. Seal pidi selguma täpsem tõde. Ja selguski.

«Nii hästi siiski ei ole läinud, nagu algul paistis,» alustas arst Ligile kompuutriuuringute tulemuste tutvustamist. Ja lisas nentivalt: «Kolm kaelalüli on katki.»

Hea uudis oli arstil siiski ka: selgroole ohtu pole.

Arstid paigaldasid Ligile kaelatoe ning lasid ta kodusele ravile.

Juba mõne tunni pärast sõitis Ligi autos mööda sealtsamast, kus oli kukkunud. Lasi auto kinni pidada, et näidata tütrele kohta, kus kukkus. Ja mis ta nägi! Lisaks kahele maas lebavale joogipudelile ning kiivri tükkidele märkas ta piirde all prille. Need olid tema omad. Need olid õnnetuse ajal sinna lennanud.

Õhtul käis Ligi veel sõbra sünnipäeval.

Kuid esmaspäeval, kui Ligi Kuku raadiosse tööle läks, oli ta olukord muutunud. Silmad läksid paistesse ja nende ümbrus muutus mustaks nagu pajapõhi. Ta helistas arstile ja küsis, mis nüüd saab. Arst vaatas veel kord eelmisel päeval tehtud pilti ning kinnitas, et ärgu muretsegu – need on ajutised nähud ning üldiselt on kõik korras. Igaks juhuks palus Ligi teisipäeval ülemuselt siiski vaba päeva.

Venelane, Moskva mees, kes oli Ligilt ratta saanud, lõpetas lühema maa 2:13ga. Ta oli aumees: Ligi sai ratta pühapäeva õhtul kella poole kuu ajal, mil lõpetasid viimased sõitjad, rattaralli parklast kätte. Järgmisel päeval rääkisid nad Vene mehega telefonis ning too ütles, et kui Ligi Moskvasse satub, tulgu talle tingimata külla. Igatahes lubas ta uuel aastal taas Tartu rattarallile tulla.

Ligi peab kaelatuge kandma kokku neli nädalat. Ta saab kaela kenasti liigutada. Tugi on peamiselt selleks, et ta endale kogemata äkilise liigutusega valu ja liiga ei teeks.

Protokolli läks talle elus esimest korda kirja katkestamine.

Foto 1: Tartu rattaralli lühikese maa sõidu kukkumine Ropka paisjärve läheduses. Foto edastas: Madis Ligi
Foto 2: Esimene reaktsioon pärast rattavõistlusel suure kiiruse pealt kukkumist on tavaliselt šokk: mis nüüd küll juhtus, jäin ma ikka terveks, mida edasi teha? Priit Pullerits seedib Tartu rattaralli finišisirge algul läbielatut. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 5: Kukkumine Kuusalu rattarallil tosin aastat tagasi. Fotode autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Selja taha jäänuid ergutava loosungiga võistlusvormi kinkis Priit Pulleritsule mullu 50. aasta juubeliks Scanpixi ja Postimehe kollektiiv. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 6: Kukkumine Tartu rattaralli lõpusirgel 2007. aastal. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Eluline ettepanek! Kuidas muuta Tartu rattaralli ohutumaks?

Ärge uskuge arve! Ametlikud andmed ütlevad, et Tartu rattarallil sai arstiabi 55 osalejat. Kui seda arvu usute, siis lasete endale maalida rattarallist liiga roosilise pildi. Selles külakuhjas, kuhu mina lendasin, lebas kokku vähemalt kümme meest, aga ma ei usu, et kõik neist lasid end medpunktis tohterdada. (Ükskõik, mis selle põhjus siis oli: oli verd nende arvates liiga vähe või läksid nad koju ja panid seal ise plaastri peale.) Samuti ei maksa uskuda, et enamik pääses tost külakuhjast ilma ühegi kriimu või põrutuseta. Näiteks kuulsin Joel Zirelilt, kes napilt külakuhjast terve nahaga mööda sai, et vähemalt kaks osalejat, kes samuti püsti jäid ja eluga pääsesid, olid sellest hoolimata ikkagi oma haavad ja paugud kirja saanud.

Mida siin öelda tahan, on see, et ilmselgelt oli äsjasel rattarallil vigastatuid palju rohkem kui ametlikes andmetes kirjas, 55. Mis tähendab, et väita ametlikele andmetele tuginedes, et Tartu rattaralli on ohutu, on sinisilmne ja eksitav.

Korraldajate õnneks annab asja parandada. Ja päästa.

Sedapuhku on mu kõrvu jõudnud üllatavalt palju avaldusi, et inimesed on loobunud rattarallil osalemast või et enam, järgmisel aastal nad starti ei tule. Ma ei räägi siin ühest-kahest-kolmest inimesest. Räägin enamatest. Põhjus, miks nad on loobunud, on rattaralli üüratu ohtlikkus. Nagu endine rattaproff Allan Oras edastas mulle ühe tema tuttava iseloomustuse rattaralli kohta: hakklihamasin. Üks, kes on suurte ohtude tõttu loobunud, on minuvanune, Pelotoni klubis tuntud sõitja. Kui senine ohtlikkus kestab, siis pole ime, kui korraldajail ei õnnestu edaspidi osalejate arvu suurendada, ükskõik kui palju nad ka ei pinguta.

Vaatame pika võistlusmaa statistikat, kui paljud on rattaralli lõpetanud:

2008 – 1494
2009 – 1642
2010 – 1839
2011 – 1817
2012 – 1894
2013 – 1874
2014 – 1758
2015 - 1696
2016 - 1535

Mida me näeme? Näeme viimasel viiel aastal pikal võistlusmaal lõpetanute arvu vähenemist – ja seda peaaegu 20 protsendi võrra. Kusjuures siin ei saa tuua põhjuseks seda, et ilm oli mõnel aastal halb või kuupäev oli ebasobiv vms. Välised tegurid on püsinud enam-vähem konstantsed. Samas jällegi on ilmne, et rattasõidu populaarsus on selle ajaga üksnes suurenenud.

Suure tõenäosusega on üks põhjusi, miks Tartu rattaralli pikal võistlusmaal on osalejaid vähemaks jäänud, tõsiasi, mida nentis mulle Zirel: ta on viimasel kümnel rattarallil näinud kaheksal korral, kuidas viimasel viiel kilomeetril on juhtunud kukkumisi.

Taas alguse juurde tagasi tulles: võib ju argumenteerida, et 55 meditsiinijuhtumit kahe võistlusmaa peale on tühine arv, aga need 55 võivad väga vabalt mõelda, et ei, järgmisel korral enam ei tule, sest rattaralli on liiga ohtlik; ja nendega juhtunud õnnetused võivad väga kergesti mõjutada ka noid, kes õnnetusi tunnistama juhtusid. Mis tähendab, et rattaralli kestma jäämise seisukohalt on ka üksainus õnnetus liiga palju.

See siin seni, nagu aru saite, oli kriitika. Nüüd asja konstruktiivsest poolest – mida teha, et õnnetuste arvu vähendada?

Olen kaugel sellest, et pakkuda välja, et ärme aegu ja kohti arvesta. Võistlus peab jääma. See on spordi mõte ja selle kallale kippuda ei tohi.

Minu pakutav lahendus on lihtne – ja loomulikult on see siin esitatud asja üle arutlemiseks, mitte lõpliku, valmis seisukohana, millele vastu vaielda ei tohi.

Võtan eeskuju suurtest rattavõistlustest, kus grupid saavad ühesuguse aja. Et isegi kui grupp lõpetab 15 sekundi jooksul, saavad grupi viimased liikmed võrdse aja esimestega. Kuid see ei lahenda ohtlikkuse probleemi, sest võitlus ei käi aja peale, vaid koha nimel. Ja siit tulebki minu ettepanek.

Nimelt, kõik, kes lõpetavad ühes grupis – ja nii palju, kui ma tean, loetakse gruppi kuuluvaks kõik need, kes ei kaota eelmisele sõitjale rohkem kui sekundiga –, ei saa mitte üksnes sama aja, vaid saavad ka sama koha.

See tähendab, et kui minu grupis lõpetas esimesena, 119. kohaga Vladislav Sikanov, siis temaga võrdse aja (3:19.09) ja koha (119.) saavad kõik 169. meheni (Alar Kupp, 3:19.13). Kupi järel tekkis kuuesekundiline vahe, mis tähendab, et alates 170. kohast (Oskari Kargu) saavad kõik kuni 184. meheni (Raino Kesper, kaotus Kupile kolm sekundit) sama aja (3:19.19) ja koha (170.).

(Olgu lisatud, et keegi ei kahtlustaks mind peidetud omakasupüüdlikkuses, et minu 226. koht ei muutuks, sest kaotasin eelmisele 13 sekundit, küll aga saaks minust sekund ja koht hiljem finišeerinud Üllar Petrovitš minuga sama aja ja koha. [Või siiski?! Rahvusvahelistel võistlustel kehtib ju vist reegel, et kui kukud viimasel kolmel kilomeetril, saad grupiga sama aja, kas pole nii? Äkki peaks rattaralli korraldajailt nõudma, et peaksin saama Sikanoviga sama aja? Aga küllap on siin kindlasti mõni nõks, mis selle välistab, oletatavasti see, et nimetatud reegel kehtib arvatavasti ainult mitmepäevasõitudel, mitte ühepäevasõitudel; aga arvestades, et Tartu rattaralli on osa Kuubiku sarjast, siis oleks siin vist ikkagi mõistlik ja põhjendatud toda 3 km kukkumise reeglit kohaldada?])

Kuid tagasi minu ettepaneku juurde, kuidas muuta rattarallit ohutumaks. Usun, et kui näiteks sajaliikmelises grupis kõik teaksid, et lõpetagu nad grupis esimese või viimasena, saavad nad ikkagi sama aja ja koha, võtaks see lõpukilomeetreil tõmblemist kindlasti vähemaks. Jah, alati jääb võimalus, et grupi peast otsustavad tosin meest ikkagi ässade kombel plehku panna – las nad lähevad. Vähemalt saavad need, kes tahavad kindla peale lõpetada ning riske vältida, rahulikult üheskoos lõpuni kulgeda, ei pea hakkama iga koha nimel kaasa kihutama ja rapsima, mis muudaks viimastel kilomeetritel sõidu palju ühtlasemaks ja mõistlikumaks.

Loomulikult peavad rattaralli esimesed saama sõita hammas hamba vastu ning aja ja koha peale. Seega on minu ettepanek, et minu siin kirjeldatud ettepanekut rakendataks alates teisest ehk peagrupile järgnevast grupist või alates neist gruppidest, mis lõpetavad teises sajas ja hiljem. Las esimesed sada selgita pealegi nn absoluutse paremusrea, kus maksab iga sentimeeter.

Siin näib ikkagi, et paar nüanssi jääb siiski õhku. Nimelt, kui 119. koht läheb kirja näiteks viiekümnele mehele, siis ikkagi tuleb nad kuidagi protokollis järjestusse seada. Üks võimalus on panna nad ritta tõepoolest lõpetamise järjekorras, kuid kõigi nime ette jääb ühesugune kohaarv, 119. See, tunnistagem, võib ikkagi põhjustada tõmblemisi. Niisiis, teine võimalus oleks, et kõik 119. koha jagajad paigutab arvuti järjestusse täiesti juhuslikus järjekorras. See võtaks küll tarviduse lõpus hulluks minna palju vähemaks.

Teine nüanss, mis näib õhku jäävat, on see, kuidas koostada järgmiseks rattaralliks stardigruppe, kui näiteks sada meest on saanud sama aja ja koha. Kuid olen ka sellele mõelnud.

Oletame, et minu uuendus rakendub järgmisest aastast. Järgmise aasta stardiprotokolli saab teha traditsioonilisel moel nagu seni, tänavuste (ja vajadusel mulluste) tulemuste põhjal. Aga ülejärgmisel aastal võiks teha uuenduse, et arvesse läheb näiteks kolme viimase rattaralli kombineeritud tulemus või viimasest viiest aastast kolme parima ralli kombineeritud tulemus. (Kombineeritud selles mõttes, et näiteks söödad viimase kolme aasta aja ja koha arvutisse ning arvuti programm paneb su nende põhjal rattarallile registreerunute seas pingeritta. Ütlete, et keeruline? Minge nüüd! Sellistel puhkudel ütlen alati: kui ameeriklased saatsid kuuekümnendate lõpus inimese kuu peale, siis ei ole võimalik, et Eestis ei suuda keegi koostada valemit stardinumbri arvutamiseks. Usun, et selle valemi suudaks välja töötada iga vähegi taibukas matemaatikatudeng.)

Sedasi, arvestades varasematest aastatest rohkemaid tulemusi, tasandub üksiku ebaõnnestumise liiga suur mõju järgmise aasta stardikohale ning ühtlasi väheneb veelgi vajadus hakata lõpukilomeetreil iga koha nimel tõmblema ja ohtlikke olukordi tekitama.

Miks ma usun, et see ettepanek on hea ja kõigile kasulik? Aga kas või sellepärast, et see mõte tuli mulle duši all, ja elu on näidanud, et kõik mu parimad mõtted tulevad just seal.

Arutelu alaku! Tooge julgelt välja mu ettepaneku nõrgad küljed, esitage vastuväiteid, et saaksime neid siis üheskoos kõrvaldada ning Klubi Tartu Maraton saaks siit hea idee, mis lubaks taastada Tartu rattaralli aastatetaguse, kaduma kippuva hiilguse. Praegu, nagu te loodetavasti laupäevasest lehest lugeda saate, võib seda võistlust iseloomustada kahe sõnaga: alfaisaste verepulm.

Fotod 1 ja 2: Nii sõideti Tartu rattarallit aastal 2003. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Tartu rattaralli aastal 2002. Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix
Foto 4: Estonian Cycling Weekend 2010. Foto autor: Karli Saul, Scanpix 
Foto 5: Tallinna-Tartu GP 2010 finiš Tartus. Esiplaanil võitja Denis Flahhaut, teine Jaan Kirsipuu ja kolmas Erki Pütsep. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Väike õnnetus Tartu rattaralli lõpusirgel neli aastat tagasi. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 7: 2013. aasta Tartu rattaralli lõpuheitlus. Foto autor: Karli Saul, Scanpix