Tänase Postimehe vahel ilmub lisa "Mõistlik tarbija", mille toimetaja palus mul kirjutada, kas trenni tehes ja sportides saab kokku hoida. Muidugi saab! Siin tuleb mu aruanne.
Kui Status Clubi liikmemaks küünib 10 000 kroonini, siis kas see on kinnitus arvamusele, et sport, nagu muudki hobid, on nüüdisajal ainult pururikkaile?
Võtke lõdvalt! Ainult loll maksab sportimisele nii metsikult peale. Mõnusa, isegi võitlusvõimelise kehalise vormi saab palju soodsamalt. Kuid päris null krooni eest siiski ka mitte.
Alustame jooksmisest, mis spordialadest ilmselt odavaim: selleks pole vaja muud kui paari jooksususse. Dress võib olla vabalt mitme aasta vanune, isegi kulunud, sest ega maanteeservas või metsa all teid keegi nagunii sellise pilguga piidle, et kui moekalt te riietute.
Ent jalanõude arvelt ei maksa kokku hoida. Jooksin aastate eest vaevalt 200 krooni maksnud tossudega. Algul polnud vigagi. Aga pikapeale hakkasin hommikuti voodist tõustes tundma, et jalad on kanged ja kergelt valusadki. Paar kuud hiljem tekkisid ahhilleuse kõõluste ümber muhukesed. Jooksmine muutus järjest piinarikkamaks.
Lõpuks ei jäänud muud üle, kui minna spordiarsti juurde. Sain valuvaigistava süsti ning pärast mõnenädalast puhkust võisin taas sörkima hakata.
Kuid mis kord juba untsu läinud, ei seda päris terveks enam saa. Varsti olid kannavalud tagasi. Koguni nii teravalt, et isegi kõndida ei saanud. Tuli heita noa alla. Sellele järgnes kolmenädalane taastusravi ning mitu kuud lonkamist, enne kui taas normaalselt liikuma sai hakata.
Milleks nii pikalt oma hädadest pajatan? Aga selleks, et teid veenda: õige jooksujalats on elulise tähtsusega. Mu trauma tekkis just sellest, et tossud oli odavad, ja mis on odav, on teatavasti vilets.
Niisiis, kui tahate, et jooksmine kulgeks valutult, ärge mingil juhul ostke pelgalt paarisajakrooniseid jooksususse. Asjatundjad soovitavad eelkõige Asicsi ja Nike’ mudeleid. Need maksavad 2000 krooni ringis. Aga kui soostute leppima eelmise aasta mudeliga, on lootust, et saate hinnaalandust. Mul õnnestus tänu sellele Asicsi algselt 1900 krooni maksnud tossud osta 1300 krooni eest.
Spordipoed pakuvad lisaks kõiksugu kallist ja kirevat jooksuvormi. Nii lühikeste pükste kui särgi eest küsitakse silmagi pilgutamata 700 krooni. See on täiesti mõttetu väljaminek. Minge ostke tavaliselt poest 100 krooni maksvad püksid ja särk ning te jooksete nendes sama kiiresti, nagu 700-kroonistes.
Jooksmine on paljude arvates kahjuks nüri ja kurnav. Palju vahvam on õdusas spordiklubis rassida, kas pole?
Mis seal salata, käin isegi sügistalviti, kui ilmad vastikuks pööravad, spordiklubis treeninguisse vaheldust otsimas. Olgu jõusaalis müttamas, ujumas või sõudeergomeetrit vinnamas. Ega see odav lõbu ole. Arena spordiklubis maksab üks treeningkord 150 krooni, kuukaart 700 krooni ja aastakaart 7200 krooni. Pole just kuigi kutsuvad hinnad, eks?
Ent siingi annab hea õnne korral kokku hoida. Paljud firmad maksavad oma töötajate sportimise kinni. Nii teeb seda Tartus Arena klubis ka Postimees, mistõttu võin alati sinna harjutama minnes rahakoti koju jätta. Peaasi, et töötõend oleks taskus.
Kevadeti, nagu maanteedel näha, istub suurem jagu aktiivset elustiili armastavaid inimesi rattasadulasse. Rattad aga pole kuigi odavad.
Maastiku- või universaalratas, mil on 24 käiku ja mis ka vastu peab, maksab alates 5500 kroonist. Maanteeratas maksab alates 8900 kroonist. Kuid arvestades, et ega maastikurattaga maanteel korralikult sõita saa ja maanteerattaga maastikul ammugi mitte, tuleb igakülgse sõidumõnu saamiseks osta vähemalt kaks ratast.
Siiski on võimalik ka odavamalt hakkama saada. Olen aastaid osalenud nii Tartu rattarallil kui rattamaratonil abikaasa 21-käigulise rohkem kui viie aasta vanuse Optimaga, mis maksis uuest peast alla 4000 krooni, ning suutnud selle seljas keskmikele arvestatavat konkurentsi pakkuda. Mullu sõitsin rattarallil kõige tagumisest stardigrupist 709. kohale, sügisesel rattamaratonil sain 671. koha.
Sel kevadel istusin rattarallil peenikeste kummidega maanteeratta sadulasse. Mullusega võrreldes jõusin sellega rohkem kui kaks ja poolsada kohta ettepoole, 435ndaks. Kuid see ei tähenda, et oleksin endale uue ratta ostnud. Ei, sain võistluseks spetsiaalratta laenutusest. (Ja ausalt öeldes maksis laenutamise kinni Postimehe kolleeg Hindrek Riikoja, kellele pakkus sportlikku hasarti näha, kui palju ma korraliku sõiduvahendiga oma tulemust parandada suudan.)
Paraku ei piisa rattaga sõitmiseks ainult jalgrattast. Vaja on kiivrit (hinnad algavad 390 kroonist), tagumikku säästvaid polsterdusega pükse (alates 490 kroonist), käte hõõrumise eest kaitsmiseks kindaid (alates 250 kroonist) ja silmade kaitsmiseks putukate eest prille (alates 290 kroonist). Kui tahate, et jalad kindlalt pedaalil püsiksid – ning lisaks pedaali surumisele seda ka tõmmata saaksite –, tuleb osta rattakingad, mille hind algab 1500 kroonist. Ja kuna maastikuratta pedaalid on erinevad maanteeratta omadest, tähendab see kahekordset väljaminekut.
Nüüd, kui rattasõit tundub juba lootusetult kallis, olgu teile inspiratsiooniks öeldud, et kasutan tütre kiivrit, kindad lõikasin vanadest nahkkinnastest, prille kannan nii või naa ning rattakingade asemel olen saanud täiesti rahuldavalt vändatud tavaliste Adidase tänavatossudega. Rattavormi hankis mulle Eesti Meedia kontserni kolleeg Art Soonets firma kulul.
Talvine suusatamine on ses mõttes rattasõiduga sarnane, et sealgi on vaja kahte sõiduvahendit: eraldi on vaja osta nii klassika- kui uisustiili suusad. Muidugi võib sõita ka nn kombisuuskadega, mis sobivad mõlemaks juhuks, aga uskuge mind: sõit ei saa olema kuigi kerge ega kiire.
Suusatasin paar aastat Fischeri nn rahvakombisuuskadega, mis maksid tuhat krooni. Aga kui palju ma ka nendega ei pingutanud, paljud mehed lihtsalt libisesid mööda, mängeldes ja pingutamata. Rahvasuusk ei pea lihtsalt määret korralikult all.
Kuid tiptopp võistlussuusad maksavad palju, üle 5000 krooni. Õnneks annab hinda kõvasti alla lüüa. Selleks tuleb suusad osta vastu kevadet, mil spordipoed on valmis kauba vaat et omahinnaga ära andma, peaasi, et see lattu seisma ei jääks. Nõnda maksingi tunamullu kevadel Fischeri klassikasuuskade eest ja mullu kevadel Atomicu uisusuuskade eest mõlemal puhul 5000 krooni asemel 3500.
Paraku nõuab erinev suusastiil ka erineva pikkusega keppe: uisku sõites on vaja üksjagu pikemaid keppe kui klassikarajal. Ent võib üritada leida nende kahe pikkuse vahel kuldset keskteed, kompromissi. Enda arust olen selle saavutanud ning ajan juba mitmendat aastat läbi ühe kepipaariga. Tulemustes vahet pole: Estoloppeti maratonide sarjas olen nii uisu- kui klassikavõistlustel jõudnud esimese poolesaja piirimaile.
Loomulikult ei saa seesugust kokkuhoidu endale võimaldada need, kellele sportimine tähendab ennekõike enese kehtestamist ühiskonna jõukuse redeli kõrgematel pulkadel. Neil peavad ilmselt isegi sokid olema kullakarva.
Kuid elu näitab, et varustuse rahaline väärtus ei pruugi olla põrmugi korrelatsioonis tulemustega võistlusrajal. Spordis otsustab ennekõike siiski sisemine sisu, mitte väline sära.
Minu kokkuhoid
Jooksmine
Asicsi tossud – 1300 krooni (alghind 1900 kr)
Lühikesed püksid – 50 krooni
Eesti koondise särk – tasuta (võidetud ajakirjanduskonkursil)
Spordiklubi
Arena aastapääse – tasuta (tööandja Postimees maksab)
Jalgrattasõit
Maastikuratas Optima – tasuta (naise oma)
Kiiver – tasuta (tütre oma)
Rattakindad – tasuta (lõigatud vanadest nahkkinnastest)
Rattakingad – puuduvad (sõidan Adidase tänavatossudega)
Ratturi võistlusvorm – tasuta (tööandja Postimees tegi välja)
Suusatamine
Fischeri klassikasuusad – 3500 krooni (alghind 5000 kr)
Atomicu uisusuusad – 3500 krooni (alghind 5000 kr)
Exeli kepid – 1000 krooni (kasutatud; alghind 1900 kr)
Suusakindad – 50 krooni (tavalised ehituskindad)
USA koondise võistlusdress – tasuta (võidetud ajakirjanduskonkursil)
Eesti koondise võistlusdress – tasuta (võidetud ajakirjanduskonkursil)
Foto 1: Üks mu lemmikpaiku jooksmiseks: Grand Staircase-Escalante looduskaitseala USAs Utah' osariigis. Foto: Corbis / Scanpix
Foto 2: Jooksja USAs Idaho osariigis. Foto: DigitalVision / Scanpix
Foto 3: Kas pole inspireeriv horisont pika jooksutrenni tegemiseks? Taamal paistab Monument Valley Utah' ja Arizona osariigi piiril USAs. Foto: DigitalVision / Scanpix
Foto 4: Ilupilt jooksjatest. Foto: Stockbyte / Scanpix
Foto 5: Jooksja keset kõrbe. Foto: Corbis / Scanpix