Pullerits: On aeg maailma rattameka vallutamine tõsiselt käsile võtta!

Ei oleks osanud arvatagi, et Art Soonetsile, kellelt ostetud Cube’i rattaga tegin veidi rohkem kui kaks nädalat tagasi raskel, paljusid mehi vihale ajanud Lähte rattamaratonil oma hooaja avastardi MTB sadulas, võiks millegagi muljet avaldada. Eriti millegi nii lihtsaga, nagu spordisärk (fotol paremal).

Aga Soonetsi tunnustuseks tuleb tunnistada, et ta oskas seda väärikalt hinnata. Ta luges kohe särgilt välja peamise, nime Moab, ja vaadates värvikat pilti, küsis, kas lasin selle endale spetsiaalselt teha. Sest särk näis nii ehe, teemasse ja originaalne.

Sellel olid loetletud mitmed maailmakuulsa Moabi kuulsad rattarajad (fotol all vasakul). Küllap, kui lähemalt uurida, tekiks teilgi küsimus, kas särgile on kirjutatud just need rajad, mille olen läbi sõitnud.

Seda erilist, totaalset rattasärki, millist Eestis pole mitte kellelgi teisel, otsisin, mis seal salata, suvel ikka tükk aega. Lõpuks leidsin selle Moabi peatänaval, milleks on tegelikult Moabi läbiv maantee nr 191, ühest tagasihoidliku, vähemärgatava sissekäiguga kauplusest. Ega hind olnud selline, mida leiab suurlinna tänavail t-särgilettidelt. Algne hind oli ikkagi tervelt 15 dollarit. Kätte sain selle kümnega. (Võrdluseks: Canyonlandsi rahvuspargi külaliskeskuses müüdavad Canyonlandsi pildiga särgid maksavad ligi 20 dollarit – aga need on ka Made in USA.)

Kui pilti uurite, siis näete, et seal on kirjas siiski mitu rada, mida ma ei ole sõitnud. Kes oskab ära arvata, millised? Vihjeks: üks on selline, mille olen läbinud maasturiga, ja üks on selline, millest olen läbinud varakevadiste ilmaolude tõttu umbes poole, ja ühest olen n-ö magusaima osa läbinud jalgsi. Kolmel pole aga üldse käinud.

Niisiis, järelikult on Moabis hoolimata sellest, et olen seal kahel korral rattaga sõitmas käinud (ühtekokku üle nelja nädala), endiselt radasid, mis ootavad läbimist. Ja neid radu teevad kohalikud seal muudkui juurde. Mis viibki meid nüüd peaküsimuseni.

Kuna Moab on rattasõpradele unelmate linn, ja seejuures pidevalt arenev, ja seejuures sugugi mitte nädala-kahega n-ö vallutatav, siis oleks mõistlik sinna pikema perspektiiviga investeerida. Et, lühidalt öeldes, oleks ikka korralik baaslaager. Selline, mida saaks ka teistega jagada, et esialgsed kulutused tagasi teenida ning suuta ühtlasi baasi ülal pidada.

Selleks on vaja leida sobilik, st paljupakkuv baas, ning seejärel panustajad.

Hea uudis: potentsiaalne baas on juba leitud! Mu suvist residentsi ilmselt teate (fotol vasakul), aga mööngem, et see jääb baasina siiski väikseks. See vajab olulist upgrade’i. Ja sellise upgrade’i leidsin Moabi lõunaservast – vaadake, kuidas see tundub!

Nüüd on siis vaid vaja kaasinvestorid leida ning seejärel ei olegi midagi muud, kui baas avatuks kuulutada. Kes tuleb ja lööb kampa?

Fotod 1-2: Priit Pulleritsu Moabi ratturite spordisärk. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Vaade Westwater Drive'ilt häärberile Moabi kaguservas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pullerits oma suveresidentsi tagahoovis La Camino tänaval. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kas Rein Taaramäe katkestab Vuelta või võidab seal etapi?

TÄIENDATUD! Nüüd, kui Rein Taaramäe kaotas Vuelta üleeilsel, neljapäevasel etapil kõige viimases, seitsmemehelises gruppettos võitjale 23.47 ja sai kirja tagantpoolt viienda, 185. koha, ning sai reedesel etapil kirja 153. koha kaotusega võitjale 15.39, võib oletada järgmist, hoolimata sellest, et ta on seni pidanud piirduma ühe riidepaariga (mis iganes on uudises viidatud paar riideid...).

Esiteks, et seis ongi nii halb, nagu tulemused viitavad, sest kõigil kuuel etapil pärast meeskondlikku temposõitu on ta lõpetanud teises sajas, ja vaid korra teise saja esimeses pooles, 133. kohal.

Teiseks, et kuna leping uue klubiga on taskus, siis ta ei näe motivatsiooni ega põhjust end Katusha-Alpecini särgis n-ö ribadeks pingutada ning veereb hooaja lihtsalt lõpuni.

Kolmandaks, et äkki – kui motivatsiooni pole – ronib ta peagi hoopis sadulast, nagu ta tegi seda mulluse Vuelta 7. etapil, millele eelnenud neljal etapil lõpetas ta samuti neli etappi teises sajas, milles vaid ühel küündis teise saja esimesse poolde, 145. kohale.

Neljandaks, et võib-olla, tunnetades, et head minekut pole, säästab ta jõudu ja kogub pooleledi meelega suuri kaotusi, et siis velotuuri lõpus, kui suured jälgivad üksteist ning talle enam keegi tähelepanu ei pööra, kasutada võimalust ning üritada etapivõitu, nagu ta tegi mullu Girol, kui võttis esikoha 20. etapil (fotol vasakul).

Ainult et mullusel Girol ei noppinud ta kordagi nii lootusetuid kohti, nagu nüüd Vueltal. Siis jäi ta enne etapivõitu ainult kolmel etapil teise saja sisse (kohad 102., 105. ja 122.). Enamasti lõpetas ta kohtadel 21.-63.

Teisalt, kui Taaramäe võitis 2011. aasta Vueltal 13. etapi, eelnes sellele kuus etappi, kus tal tuli samuti leppida kohaga teise saja teises pooles.

Millist varianti usute teie?

Foto 1: Rein Taaramäe, tänavuste Eesti grupisõidu meistrivõistluste kolmas. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe ja Priit Pullerits mullu juunis Tartus enne ühistrenni. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Rein Taaramäe mulluse Giro etapivõitjana autasustamisel. Fotode autorid: GodingImages / PA Images / Scanpix ja AP/Scanpix

Pullerits: Kuidas Võru rattaralli mehi kurnas ja trööpas?

«Nooh, mandražeerid või?» küsis Art Soonets Haanja rattaklubist tund ja veerand enne Võru rattaralli starti.

«Loomulikult. Ma ei hakka varjamagi,» vastasin. «Hirm on. Mõtlen, et miks seda kõike vaja on.»

«Aaah, see on kõigiga nii. See läheb üle, kui stardipauk käib,» lohutas Soonets (või oli see teine Haanja klubi mees Olavi Mõts?).

Tund ja kümme minutit hiljem. «Miks nii negatiivne nägu?» küsis teises stardikoridoris mees tumedate rattapükste, heleda särgi ja läbipaistmatult mustade päikseprillidega. Lähemalt uurides tundsin ära, et see on Kristjan Port, kõigi dopingupättide hirm. Ja üks kahest teaduste doktorist stardis – teine oli Kert Martma. Ei tea, kas oma magistrikraadiga aastast 1995 – ehk ajast, mil magistrikraade ei jagatud möödaminnes igale kraadele, kes selle järele vaid käe sirutab, nagu nüüdisajal – kuulun vähemalt teaduspagasi arvestuses Võru rattarallil esikolmikusse?

Vastasin talle sama, mida Soonetsile (või Mõtsale?).

Miks ma peaksin varjama, eriti veel enda eest, et maanteesõit, kus stardis umbes kakssada meest, ajab pärast mulluseid kukkumisi ja luumurde hirmu naha alla? Vastupidi: kui ma selle ära unustaksin ja pea ees möllu keskele sööstaksin, vaat siis saaks inimest püsti lolliks pidada. Õnneks on Võru rattaralli selline – kiitus korraldajatele! –, kus raske profiili tõttu suured grupid sageli ja kiiresti väikesteks jagunevad. Sellele lootsingi.

Enne kui Pordiga stardist teele läksime, juhtisin ta tähelepanu tõsiasjale, et meie selja taga ongi vaid paar rida võistlejaid – neist üks selge aasialane Tiexin Guo –, nii et võimalus on kohe kõige sappa jääda.

Ja sealt ma end avastasingi, kui kolmandal kilomeetril ringteelt pikale vastutuulesirgele keerasime: heitsin vilksti pilgu üle õla ja nägin, et kedagi mu taga polegi, kuigi olin oma arust paljudest juba mööda saanud. Aga ju olid nood siis grupist lausa välja pudenenud. Püüdsin vasakult positsiooni parandada, kuid siis algas grupis nõksutamine ja tõmblemine.

Kuna tuul puhus kõvasti vastu, lasid esimesed, taibates ilmselt, et pole mõtet ees ennastsalgavalt rügada, mõne kiirema vändapöörde järel jala sirgu, nii et tagant vajus enamik noile selga, ja et sissesõitu vältida, valgus grupi tagumine ots kogu tee laiuses laiali. Selline tõmblemine käis korduvalt ning muutis taga sõidu närviliseks, kuigi kiirus kahanes mitut puhku kõigest 30 km/h-ni. Aga vasakult mööda ka ei saanud, sest tee oli servast servani rattureid täis.

Mu lootus oli, et esimesed teevad tõusudel peagi minekut ning tagapool kujunevad väiksemad grupid, kus on turvaline sõita. See juhtuski juba esimesel pikemal tõusul, kus olin grupi tagaotsas: minu ees lasid mõned mehed vahe sisse ja kui proovisin siis grupile järele minna – liiga vara veel gruppettot moodustada –, sain kiiresti aru, et vastutuult ja ülesmäge see ei õnnestu. Siis tuli selja tagant Port ning istutasin end talle rahulikult tuulde ning vaatasin, mis hakkab edasi saama.

Edasi sai sedasi, et eestpoolt pudenes veel mehi, kellele koos Pordi ja veel paari meile tuulde haakinuga möödudes hüüdsin, et «hei, võta sappa!», sest mida suurem gruppetto, seda ühtlasemalt saab tööd jaotada. Paari kilomeetriga kogusime kokku umbes tosinast mehest koosneva pundi.

Algul tundus, et gruppetto ei ole just ülemäära töötahtlik. Näis, nagu enamik võtnuks sisse mugavushoiaku ja lootnuks teistele. Otsustasin pundile elu sisse puhuda, liikusin kõige ette ning tõmbasin kiiruse ligi kilomeetriks 40 km/h-ni – et lähme ikkagi hooga. Kuid seejärel andsin endale mõtteis aru, et Priit, sa ei ole siin kindlasti kõige kõvem mees, ei maksa end liiga uljalt teiste heaks kulutada – võta nüüd mõnevõrra rahulikumalt.

Esimese ülevaate, kes gruppettos milleks suuteline on, sai Rõuge liivase teravnurkse keeraku järel teel Haanja poole 12-protsendilistel tõusudel. Panin eest aegsasti keti väiksele hammasrattale, et mitte lihaseid kangeks punnida, ning võtsin oma stabiilse rütmi üles. Jõudsin üles teisena. Kõige esimesena läks Port. Kusjuures tema ei vahetanud eest väiksele, sest ütles mulle hiljem, et kunagi juhtus, et ta ei saanud eest suurele hammasrattale ketti enam tagasi. Kui jõudsin järeltõusul Pordile järele ning teised tundusid tagapool vaevlevat, mõtlesin, et teeks Pordile ettepaneku üritada kahekesi eest sõita. Aga kui aeglane lauge tõus muudkui jätkus, mõistsin, et sellisel jõu pillamisel ja demonstreerimisel pole võistluse nii varases staadiumis mõtet.

Ja õigesti mõistsin. Sest pärast teist järsku tõusu, enne Haanjasse jõudmist, kui ka palavus hakkas keha kuumutama, tekkis sootuks vastupidine mõte: ei tea, kuidas küll veel kaks sellist ringi suudan läbi sõita. Nagu hiljem nii mõneltki gruppetto kaaslaselt kuulsin, esines noilgi aeg-ajalt raskeid ja endas kahtlema panevaid hetki.

Haanjast laskudes hoidsin meie grupis kindluse mõttes neljandat-viiendat positsiooni. Enamiku laskumisest vedas Port.

Aga kui teisele ringile suundusime, tuli ühelt kaaslaselt küsimus: «Kuhu sinu sõber Port jäi?»

«Ma ei tea,» vastasin. Olin ka ise jõudnud märgata, et Port, kes oli grupis olnud seni aktiivseim, oli kadunud kui tina tuhka. «Äkki keeras koju tagasi?» pakkusin huupi.

Ja õigesti pakkusin. Port rääkis mulle pärast, et esimese ringi lõpus oli tagumine jooks hakanud all imelikult käituma ning ta nägi, et rehvist oli kõvasti õhku välja jooksnud. Nii otsustaski ta tagasi Võrru sõita.

Rõuge poole vändates üritas üks minu vanuseklassi mees panna meie gruppi karussellitama, kuid sellest ei tulnud midagi välja. «Ilmselt on grupis erinevate võimetega mehed,» ütlesin talle, miks tema plaanist asja ei saa. Ja ilmselt ka erineva motivatsiooniga mehed, lisasin endamisi: küllap püüab mõni nimme jõudu säästa, et võimalikult vähese vaevaga finišisse jõuda.

Üllataval kombel läks teisel ringil kahe järsu tõusu vallutamine isegi kergemini kui esimesel. Aga võib-olla, et toimisin ka ise targemini, näiteks hoidusin sellest, et veaksin gruppi tõusu alla. Kui ennast enne tõusu väsitad, võib see tõusul rängalt kätte maksta. Eks rahustas ka see, et gruppetto näis sõbralik, keegi ei ilmutanud soovi atrõõvi minna, sh ka mina, sest selge, et niisugusel maastikul ja nii vara ei ole mõtet üksi kihutama hakata.

Haanjast laskudes jäid ette mitmed lühema maa sõitjad. Üks noist, turske sinises särgis mees, otsustas meie grupiga kaasa tulla ning arvas, et just kolmas-neljas koht, kus mina sõitsin, on talle paslik ja parim. Ta tikkus minu kohale ning mind rivist välja suruma. Ütlesin viisakalt, et sa oled nähtavasti lühema maa sõitja, võta meie rivis tahapoole. Näis, et ta võttis mind kuulda.

Kuid see ainult näis nii. Umbes minuti pärast oli ta minu kõrval tagasi ja hakkas mind taas paremalt poolt eesmiste tuulest välja suruma. Kui inimene ühe ütlemisega aru ei saa, tuleb kasutada teist tooni. Käratasin: «Kurat, ma ütlesin, et ära trügi siia vahele! Sa teed ohtlikud olukorrad!» Rohkem ma toda meest ei näinud.

Kolmas ring algas tavapäraselt rahulikult, kuid siis, peaaegu märkamatult, said kaks meest, Riho Ever ja Margus Mänd, teistega kümnemeetrise vahe sisse. Kuna olin hiljuti oma vahetuse ees just lõpetanud, ei olnud, tunnistan, ka minus tol hetkel võimu ega tahtmist, et neile järele söösta või grupp neile uuesti sappa vedada. Ja nii nad tasapisi eest läksidki. Mõne aja pärast, taas pooleldi märkamatult, ilma mingi spurdita, said eest minema veel kaks, Krister Aule ja Teet Kallakmaa. Vahepeal olid ka mõned tagant ära pudenenud, nii et jäime viiekesi: mina, Taavi Talve, Janek Trepp, Renar Pindel ja Raul Pavlov. Vähemasti näis me viisiku liikumine üksmeelne.

Kuid kolmanda ringi teisel järsul tõusul hakkas Pavlovi (loodan, et siin nimega ei eksi!) ratta käiguvahetaja tõrkuma ning nii jäime neljakesi. Võtsin vedamise suurelt jaolt enda peale, sest tundsin end hästi. Näiteks Trepp tunnistas, et tema oli teisel ringil enne Haanjat omadega päris läbi olnud ning suurte raskustega meie pundist kinni hoidnud. Pärast joogipunkti Haanjas küsisin veel meestelt, kas kõik on koos ja kas kõik on valmis, ning ütlesin, et lähme siis üheskoos, ma vean ees rahulikult.

Enda arust tegin ka viimasel tosinal kilomeetril suurema jao vedamistööst. Märkasin, et üks me nelikust, punases vormis Pindel (ega ma eksi?), hoiab kogu aeg taha ning vedama ei lähe. Ei tea, kas mõtleb lõpus meid kõiki selja taha jätta, arutlesin vaikimisi ja proovisin kümmekond kilomeetrit enne lõppu kiirust 50 km/h-ni tõmmates uurida, mis puust mehega tegu. Kuid maha ta ei jäänud.

Kuigi olime jäänud neljakesi, ei tähendanud see sugugi, et sõidu võiks turvaliselt lõppenuks lugeda. Küll ja küll on juhtunud, kus isegi paar-kolm meest on suutnud tagumistele kohtadele konkureerides üksteist asfaldile kukutada. Sedasi ütlesin umbes kaks kilomeetrit enne lõppu kaaslastele, et mina finišit panema ei hakka. Näis, et ega neilgi olnud seda plaani. Umbes 200 meetrit enne pööret lõpusirgele, paremale, võtsin Trepilt vedamise üle ning keerasin lõpujoone poole kõige ees.

Valisin staadioni kõrval tee keskel sirge trajektoori, et kui keegi mööduda tahab, oleks neile mõlemad tiivad valla. Loomulikult vajutasin pedaalidele kõvemini, kuid tagumikku sadulast ei ajanud, sest nagu olin lubanud: finišit tegema ei hakka. Aga kaaslased olid nähtavasti aumehed, usutavasti tunnistasid, et olin neljases pundis enim tööd teinud, ning mööda ei tikkunud. Protokolli läks noil minuga sama aeg 2:37.52. Minu kohaks kujunes 115., omavanuste, M50 klassis 17.

Oli tore sõit, sest õnnestus tervena üle lõpujoone saada. Ja see teeb iseenesest tuju heaks. See on peamine. Muu on sekundaarne. Kiirabil polnud kuuldavasti Võru rattarallil üldse erilist tööd. Erinevalt järgmise päeva Tartu rulluisumaratonist ja Tallinna-Tartu Gran Fondost.

Fotod: Pandivere tänavune rattaralli. Fotode autor: Kasper Mäe, Virumaa Teataja / Scanpix

Pullerits: Lähte rattamaratoni karmid järeldused ja valusad õppetunnid

Lähtudes sellest, et Hawaii Expressi Estonian Cupi rattamaratonide sari on kõigile rattaharrastajaile mõeldud üritus, mis peab tingimata ots otsaga kokku tulema, et olla jätkusuutlik, mis omakorda tähendab, et see ei tohi inimesi eemale peletada, vaid peab neid, vastupidi, ligi tõmbama, ning arvestades, et peletavalt mõjub see, kui korraldajad teevad liiga raske, keerulise ja üle jõu käiva raja, siis ei saa mööda vaadata järgmistest tõsiasjadest, mis näitavad, et Lähte rattamaratoni läbiviijad tegid seekord väga riskantseid panuseid, eriti pidades silmas võrdlust teiste samasse sarja kuuluvate võistlustega.

Eelöeldu koorub välja sarja teiste võistluste tulemuste analüüsist ning võrdlusest Lähte rattamaratoni tulemustega. Olgu rõhutatud, et kõik järgnev tugineb rangelt must valgel kirjas ja ametlikult fikseeritud andmetele ning kõik emotsionaalsed kraaksatused, mis kommentaariumis võivad järgneda – ja mille nn stiilinäiteid saate lugeda eelmise sissekande kommentaaridest –, ei näita muud, kui kraaksatajate võimetust ratsionaalses ja andmepõhises arutelus kainelt kaasa rääkida. 

1. Lähte rattamaratoni võitja aeg - 2:22.41. See on tavapärasest palju kauem. Enamasti on sarjas püütud teha nii, et võitja aeg jääks kahe tunni kanti või alla selle. Näiteks eelmise, Kalevipoja 60-kilomeetrise rattamaratoni võitis Peeter Pruus ajaga 1:57.28. Valgehobusemäe 55-kilomeetrisel rattamaratonil oli Pruusi võiduaeg veelgi väiksem, 1:49.43.

2. Teiste paremate kaotus: kolmanda kümne mehed kaotasid Lähtel võitjale ligi 20 minutit ja rohkemgi. Seda on väga palju. 50. koha mees kaotas võitjale ligi 27 minutit. Seda on ülipalju - ja see ei olnud nõrk sõitja (Tõnno Palm). Kui juba teise kümne esimene mees, Viljar Kannimäe, kaotas võitjale 13 minutit, siis see, tunistagem, on kaotus, mida saab mõõta kalendriga – ja see ei ole normaalne, kui teise kümne parim kaotab nii palju, et selle ajaga jõuavad keenialased joosta 5 km; 5000 meetri jooks aga kestab... teate isegi, kui tapvalt kaua.

Võrdluseks: Kalevipoja rattamaratonil sai 20-minutilise kaotusega võitjale 78. koha, mis näitab, et rada oli jõukohane ka teistele peale paarikümne kiireima. Pooletunnine kaotus andis seal 156. koha, mis räägib sama, mida ütlesin äsja eelmises lauses.

Valgehobusemäel sai 20-minutilise kaotusega võitjale 143. koha, pooletunnise kaotusega aga 249. koha. See on taas kinnitus, et võistlusrada oli ka tavaharrastajatele jõukohane.

3. Tagumiste aeg: alates kohast 319 viibisid võistlejad, s.o harrastajad Lähte rattamaratoni rajal üle nelja tunni. Seda on üüratult palju. Korraldajad teavad väga hästi, et harrastajail jätkub jõuvarusid tavaliselt kaheks ja pooleks tunniks, pärast seda tuleb üks suur kannatamine - energiat lihtsalt ei jätku. Juba kolm tundi on piisavalt karm. Aga alla kolme tunni suutsid Lähtel sõita vaid 85 meest.

Kalevipoja rattamaratonil sõitsid alla kolme tunni 353 osalejat. Vaid veidi rohkem kui poolesaja viimase sõitja aeg läks üle kolme tunni. Üle nelja tunni sõitsid seal kõigest kolm kõige viimast.

Valgehobusemäel lõpetas tervelt 517 võistlejat maratoni kiiremini kui kolme tunniga. Üksnes 25 ratturil kulus distantsile aega üle kolme tunni. Ainuüksi see, et pikal distantsil jõudis seal finišisse koguni 542 sõitjat – ehk tervelt 151 rohkem kui Lähtel –, on kinnitus selle kohta, et Lähte võistlus oli liiga raske ja Valgehobusemäe maraton sõitjasõbralikum. 

4. Katkestajate arv: pika sõidu katkestas Lähtel tervelt 70 võistlejat! Nende seas olid sellised tuntud mehed, nagu Henno Puu, Jarek Mäestu, Andrei Grištšenko, Arvo Sala, Sten Saarnits, Heigo Paglant, Andrei Morjakov... no ma ei pea ju kõiki neid nimesid siin ometi üles lugema! Seevastu poolmaratonil oli katkestajaid ainult... üheksa! Selle tähendus: poolmaraton oli rohkematele sõidetav ja jõukohane.

Ei leidnud sarja koduleheküljel teiste eelnevate võistluste katkestajate arvu. Olen tänulik, kui keegi aitab ja need siia lisab. Siis saab võrrelda, kas noil rattasõitudel ronis ka nii palju osalejaid enne finišit sadulast, nagu Lähtel. Kuigi vastus, et ei roninud, on ilmselge isegi enne protokollide võrdlemist.

Ja isegi kui Lähte rattamaratoni läbiviijad eelnevast andmete kujukast võrdlusest oma järeldused teevad, seisab neil ikkagi ees raske ülesanne: kuidas anda tuleval hooajal teada, et sellist Stalingradi, nagu juhtus tänavu, enam Lähtel kartma ei pea?

Seni aga võib alustada knockouti lugemist: üks... kaks... kolm... neli...

Noh, kas toibute paugust enne, kui tuleb «...kümme! Knockout!»?

Fotod 1 ja 3: Rein Taaramäe ronib tunamullu hilissügisel Nõmme spordikeskuses Eesti meistrivõistlustel cyclocrossis sadulast. Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 4: Martin Loo tunamullu hilissügisel Nõmme spordikeskuses Eesti meistrivõistlustel cyclocrossis. Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Fotod 5 ja 6: Martin Loo kolm suve tagasi Jõulumäel Eesti meistrivõistlustel mägirattakrossis. Fotode autor: Arno Saar, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Õudne rattamaraton Lähtel niitis mehi nagu loogu

Esimest korda tõmmati mind pikali, kui sõidetud polnud kümmet kilomeetritki.

Maandusin otse samale, vasakule õlale, kus olin aasta eest murdnud legendaarsel ja rekordilisel Tartu-Valga soolosõidul rangluu.

Misjärel kogu see rivi, ligi kümme meest, kellest olin eelmistel kilomeetritel edukalt möödunud, läks minust tuima näoga mööda. Polnud nende asigi, et «man down! man down!».

Ajasin end tumemustas mudalas püsti. Õlg, nagu esimese asjana veendusin, oli jäänud terveks. Lükkasin oma Cube’i, mille olin ostnud kevadel Scanpixi Baltimaade pealikult Art Soonetsilt – ja mida Rene Mandri, nagu pool tundi enne Lähte poolmaratoni starti nägin, me vestluse ajal vaikse, kuid uudishimuliku ja asjatundliku pilguga üle mõõtis –, musta pehme mudala seest välja ning asusin pärast metsast väljumist, üle heinamaa kulgeval lõigul minust möödunuid püüdma. Ees, kruusal, Hansgrohe kiirenduskilomeetril, koitis tasumise tund.

Ega võistlemine olnud sedapuhku eesmärk, tõesõna. Mida sa võistled, kui stardid 35 km pikkusel poolmaratonil, mitte 65 km pikkusel pärismaratonil? See ju, vaadakem tõele ausalt näkku, ikka rohkem meelelahutussõit. Liiati oli see mul üldse 1) hooaja esimene maastikusõit ja 2) esimene numbriga sõit Cube’i sadulas. Tuli uute olude ja uue rattaga sina peale saada. Ja et hoida vaim mittevõistlevas konditsioonis, väntasin Tartust võistluspaika rattaga, mitte ei sõitnud sinna autoga. (Ausalt öeldes ei saa üldse aru noist, kes Tartust Lähtele autoga läksid – sinna ju vaid 15-16 km.)

Ja kuna stardinumber käskis mul startida kõige viimasest, neljandast grupist, polnud nagunii kusagile tormata. Lahkusin oma stardialast absoluutselt kõige viimasena. Et näis, kui kaugele sealt jõuan.

Juba Vedu metsade vahel kuulsin selja tagant ebameeldivat üllatust väljendavat naisküsimust, kas nii see rada kulgebki. Jah, hõikasin üle õla, nii see kulgebki, paljude-paljude kilomeetrite kaupa. Olin Lähte rada, kui mälu ei peta, sõitnud kaks või kolm suve tagasi matkasõidul ning sealt oli üht-teist meeles, mis üldjoontes ees ootab.

Raja esimesel mudasel ja langenud puudega sirgel lõigul võtsin paremale ning sain sissesõitmata pinnasel riskides hõlpsalt paljudest mööda. Kuid käänulisel metsasinglil polnud puude vahel hanerivist pääsu. Tuli rahulikult võtta. Kuni esimesel tõsisel mudalõigul jäi leistangi parempoolne sarv keset rada õõtsuva puu taha kinni ning nii ma külili mudasse maandusingi. See haises.

Tasumise tund kiirenduskilomeetril tuli muidugi karm. Juba heinamaal tuiskasin mitmest mehest mööda, aga enamikuga jäid arved klaarida kruusal. Ja seal ei andnud ma kellelegi armu. Näis, et keegi isegi ei üritanud kaasa tulla. Käristasin vahe nii suureks, et üle õla piiludes lõpuks järgmisi ei märganudki.

Kuid ma ei osanud siis veel arvata, et järgmised matsud ootavad peagi ees.

Siiski oli esimene pauk mind nii palju kainestanud, et edaspidi võtsin metsa vahel ettevaatlikumalt. Nii juhtuski, et pärast esimest TPd läksid üldse esimesed mehed minust ausas võitluses mööda. Oletada võis, et nood olid pika maa sõitjad. Karjääri-äärsel lainetaval singlil tajusin, et mu taha on moodustunud üksjagu pikk rivi, mis sundis veidi pingutama, et teistele mitte liiga tugevaks piduriks osutuda, sest möödumise võimalust noil polnud. Too võimalus saabus noil ootamatult karjääri tagaservas paksus pehmes liivas.

Nägin ette, et seal võin jänni jääda, ning kuna tulemuse peale sõitu ei teinud, otsustasin targu sadulast maha tulla – ja nii ebaõnnestunult, et lendasin kaldel selili. Õnneks polnud liivale maanduda mingi probleem. Vähemasti said kõik mehed minust muretult mööda. Aga pikal liivasel tõusul ronisid nad kõik sadulast ning sain rivi uuesti kätte. Selja tagant kuulsin tulemas järgmist gruppi.

Kui ma nüüd ei eksi, järgnes veel üks metsavaheline keeruline lõik, kuhu sisenedes, pärast lühikest järsku tõusu järgnenud vasakpöördel lendasin jälle külili. Seekord mitte porri, vaid metsa risu peale. Vedas, et seal mõnda kändu püsti polnud, nii et, nagu pärast tuvastasin, pääsesin pika pikikujulise verevalumiga reie ja puusa vahepiirkorras. Kuid järgmised olid kannatlikud, keegi ei karjunud ega õiendanud ega nõudnud teed, mille eest neile kiitus. Ja kuhu neil minna olnukski – paksu pimeda metsa all kivide vahel ja üle juurikate kulgev pehme rada pani nagunii enamikku ratast käe kõrval lükkama.

Maantee teistkordse ületuse järel sai jälle üle tüki aja sõitma hakata. See oli nagu õnnistus! Jätsin lähemad jälitajad selja taha ning asusin eesmistega vahet kinni «nõeluma». Järgnev kruusalõik oli võistluse mõnusamaid. Vaatasin, et mõned on haakinud sappa, ja otsustasin nendega kassi-hiirt mängida. Et oleks midagi huvitavat ka, sest läbi muda müttamine ja ratta lükkamine seda küll pole. Näiteks tõmbasin vasakule ja vaatasin üle õla, mida jälitajad teevad – kas hoiavad tuulde või hoiavad oma tempot. Kui tulid tuulde, ajasin end sadulast püsti, tõmbasin tagasi paremale ja panin ees plagama. Siis vaatasin jälle üle õla, kuhu tagumised jäid. Kui nägin, et üritasid järele tulla, tõmbasin ees kohe uue spurdi. Lahe! Nii on sõidul mingit mõtet ka, mitte pole tuim üksteise selja taga veeremine.

24. kilomeetril kruusateelt paremale EuroParki mäefiniši peale keerates vaatasin, et juba eelnevalt tuleb mingi järsk tee vastu. «Ah, ei viitsi!» ütlesin kahele jälitajale ja tulin sadulast maha – ma, ärge unustage, ei võistelnud ju. Lükkasin ratta teed pidi rahulikult üles ja istusin siis uuesti sadulasse, et laskuda kõige rängema tõusu alla. Seal lükkasid kõik teised ka oma ratast käe kõrval, polnud nad nii kanged mehed midagi, nagu «soojendustõusul» olid üritanud mulle endast muljet jätta. Mäe otsas jäid mõned mehed seisma ja tegid joogipeatuse. Sõitsin sellest TPst mööda nagu esimesestki – nii palju jõuab ikka iga mees endaga vett kaasa kanda, et mitte janusse jääda. Mul oli kaasas üks pudel. Sellest jätkus täpselt.

Aga kohati oli hirmus palav küll, ei salga. Vahepeal päikse käes oli selline tunne, nagu oleks pistnud pea sooja praeahju – nii kõvasti kuumutas kiivri all. Kuid siis tulid metsalõigud, kus sai alati vajalikku jahutust.

Salu küla vastutuulesirgel vaatasin, mida teised teevad. Keegi ei ilmutanud erilist initsiatiivikust. Veidi passisin koos teistega, siis panin juurde. Aga ega ma kaugele pääsenud – sest niipea, kui rada taas metsa serva keeras, lendasin kaldu mudasel lõigul kolmandat korda külili. Ja taas murtud rangluu küljele. Õnneks jälle valutult.

Järgnev soine lõik oli täiega sürr ja porr. Jah, kui mälu paika peab, siis eelnevalt, ilmselt pärast seda, kus olin teist korda külili lennanud, oli olnud samuti lõik, kus tuli ratast üle kõrgete juurikate ja läbi sügavate pehmete lohkude pikalt käe kõrval lükata. Aga nüüdne metsaalune musta pehme mudaga lõik – taevale tänu, et eelnevatel päevadel polnud sadanud! –, kui olin selles koos teistega juba paarsada meetrit mütanud, püüdes leida veidigi kandvamaid kohti, pani kõva häälega küsima: «Mis selle mõte on?»

Tõepoolest, mõelge: mis oli selle lõigu mõte? Teha rattad ja jalatsid ja keha eriti sopaseks, et siis kulutada sadade, tuhandete liitrite kaupa vett, et end ja varustust puhtaks kasida? Maastikurattasõit on kõike muud kui keskkonnasäästlik ala, mis paneb selle mõttekuses sügavalt kahtlema.

Igatahes sai mul – ja vean kihla, et ka paljudel teistel – tollest mudalõigust täielikult kõrini. Müts maha ja sügav kummardus nende ees, kes läksid pärast esimest ringi teisele ehk tegid kaasa 65 km sõidu. Ise poleks seda mingil juhul tahtnud. Milleks?! Ühe ringiga sai elamuse (elamuse?) piisavalt kätte, mida see teine veel juurde andnuks?

Kui metsast lõpuks välja sai, sain hakata kasutama oma tugevamaid külgi – tempot ja tõuse. Pikal põllumaa laugel tõusul võtsin kaugel ees liikujaile jõudalt järele ning Sootaga serpentiinina kulgeva tõusu all nägin lähemas haardeulatuses ligi kümmet meest. Panin pasliku käigu sisse ning tegin nonde kõigiga sotid veenvalt klaariks. Keegi isegi ei üritanud taha haakida. Põhitõusu lõpuks, kus rada keeras paremale, nägin n-ö järeltõusul eespool veel ligi kümmet sõitjat ning hakkasin nondega arveid klaarima. Osadega jäi asi laskumise peale, kus kasutasin taas taktikat, et sööstsin pärast järele jõudmist teise tee äärde – ikka tuulde haakimise välistamiseks. Lõpuks läksin möödumistega nii hoogu, et oleks seal, kus tuli maanteelt enne hekki paremale rajale keerata, oleksin äärepealt padrikusse sõitnud. Pidurid läksid asfaldil kahel korral lausa blokki, et kiirust maha saada. Hea, et enne kurvi neljandat korda külili ei lennanud.

Lähte järve ümbruses (fotol paremal), eriti laskumistel, võtsin ettevaatlikult ja rahulikult. Ei saa salata, et korduvad kukkumised olid hellaks teinud. Aga kui lõputõusu all nägin mehi pehme liivase raja ääres hirmsasti punnimas, tajusin uut šanssi. Näha oli, et nad vaevlesid. Olin kindel, et kui vähegi pingutan, näitan neile selga. Tõusudel olin seni tundnud end päris tugevalt.

Ja nii läkski, nagu olin kavandanud. Ei lasknud jalgu sirgu, vaid panin ühe hoo ja «soojaga» üles välja, ehkki üks mees minu ees püüdis mind ilmselt pahaaimamatult paremale nõlvast alla suruda, kuid sain enne mööda, kui ohtlikult kitsaks oleks läinud. Lõpus ei üritanud keegi vastu hakata.

Kuid ikkagi: raske oli. Kuradi raske. Ja see, Rene Mandri ja teised, ei ole ainult minu arvamus. Raja kõrval vedeles hulganisti kurnatud mehi, väga tuntuid ja väga kõvu, kellest ükski, mitte ükski ei kiitnud, et ohh, kui äge oli, et puhas nauding. Vastupidi: kõik – ja rõhutan, et need olid minust palju kõvemad sõitjad (sest nad olid ju lõpetanud enne mind!) – rääkisid, et oli meeletult raske. Üks pesi veega veritsevat põlve. Teised jagasid muljeid oma maokatest. Palju pahameelt oli selle üle, et liiga palju oli lõike, kus tuli ratast käe kõrval lükata. Üks ütles otse välja, et tehku korraldajad proffidele pealegi selline rada, nagu seekord, aga harrastajad ei maksa niisuguse rajaga küll piinata.

Ma ei kuulnud kellegi jutust sellist entusiasmi, et tahaks Lähte rattamaratoni uuesti sõitma tulla. Üks minust kõvem mees ütles otse, et oleks ta teadnud, et rada on selline, poleks ta küll hakanud Tallinnast kohale tulema.

Niisiis, Rene Mandri ja teised korraldajad! Mulle tundub, et juhul, kui te tahate, et inimesed ka järgmisel aastal Lähtele võistlema tulevad, peate seekordsete osalejate kommentaare väga tõsiselt võtma ning neist omad järeldused tegema. Nagu ütles üks kõva pika maa sõitja: jalgratas on ikka sõitmiseks, mitte lükkamiseks.

Lõpuks sain poolmaratoni lõpetanud 163 osaleja seas 43. koha. Lihtne aritmeetika ütleb, et 120-st sõitsin mööda. Algatuseks polegi ju nii paha, mis?

Fotod 1 ja 2: Valgehobusemäe rattamaraton. Fotode autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Fotod 3-6 : Tänavune Mulgi rattamaraton. Fotode autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 7: Mullune Tartu rattamaraton. Foto autor: Elen Kontkar, Scanpix
Foto 8: Mullune Tartu rattamaraton. Foto autor: margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 9: Järv Lähtel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix 
Foto 10: Tänavune Mulgi rattamaraton. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix

Pullerits: Veel üks rünnak meie ühiste vaenlaste vastu

Lähte rattamaraton võis ju olla tore - kuigi pärast võistlust meeste kommentaare kuulates nii öelda ei saa, ent sellest hiljem -, aga suures plaanis ei ole sel võistlusel mingit tähtsust. See ei muuda elus mitte midagi. Ei muuda isegi see, et Martin Loo (fotol paremal) võitis Gert Jõeäärt ja Alo Jakinit nelja ja poole minutiga ning Caspar Austat kaheksa minutiga.

See kõik on ajutine, tühine ja kaduv. Olulisi tegusid tehakse mujal.

Tegusid tehakse avalikul areenil. Just seal tuleb endast parim anda, seal tuleb panustada. Sest seal määratakse kogu riigi ja rahva edasine liikumissuund ja valikud.

Nädal tagasi avaldasin Postimehe toimetuseküljel loo "Eesti-foobia paradoksid", kus ründasin Eesti halvustajaid ja alandajaid meie seas. Esmaspäevase Postimehe toimetuseküljel võtan loos "Häbitud värvivahetajad" üles veel ühe järjest põletavama teema, kodakondsuse liiga kerge kinkimise, ja arvustan seda kergejõustiku MMilt toodud näidete varal. Mõlemad kirjutised ründavad vasakliberaalse maailmavaate esindajaid. "Eesti-foobia paradoksidele" ei osanud rünnatud midagi vastata, sest - ja see oli eriti kaval nõks! - kasutasin nende ründamiseks nonde oma võtteid - efektne, kas pole? Ei usu, et vastased "Häbitutele värvivahetajatele" samuti midagi mõistlikku vastu oskaks kosta.

Need kaks kirjutist on minu viimaste päevade panus Eesti suunamisse, palju olulisem panus kui see, mitmenda koha sain Lähte rattamaratonil. Aga tollest tuleb ka lugu - kuid tähtsad asjad ennekõike.

Foto 1: Martin Loo Lääne-Virumaal Rattabaasi rattakrossil. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Eesti kümnevõistleja Maicel Uibo abikaasa, Bahama kiirjooksja Shaunae Miller-Uibo (paremalt teine) jääb Londoni MMil 200 meetri jooksus kolmandaks. Foto autor: Chine Nouvelle / Sipa / Scanpix

Pullerits: Aitab nautimisest. Hakake ükskord pingutama!

Mida Eesti sportlased Londonis kergejõustiku MM-võistlustel tahavad?

Siin viimatiste areenile astunute vastuseid.

Magnus Kirt: «Üritan võistlust nautida.»

Janek Õiglane: «Eesmärk on MMil nautida võistlust ja seda melu.»

Karl Robert Saluri: «Tahaks midagi lahedat teha.»

Ma saan aru, et silmad peas punnis ponnistades head tulemust enamasti ei tule. Sest lähed krampi. Aga öelda lihtsalt, et lähen võistlust nautima, on ka – ja ma ei kavatsegi siinkohal ette-taha vabandada – puhtalt amatöörlik. Üdini harrastajalik.

Tippsportlane peab minema ja panema. See, mis Londonis toimub, ei ole mingi Lähte rattamaraton. Need on ikkagi MM-võistlused, kus maailma paremad võistlevad oma seast parima selgitamise nimel. Sinna ei tasu minnagi, kui sul pole selget ja kõrget sportlikku eesmärki.

Ja kui sul seda pole, siis jäädki areenil pehmeks. Sest pole võistluseks piisavalt häälestunud ega täielikuks pingutamiseks valmis.

Nautida võivad oma võistlust need, kes plaanivad minna homme Lähte rattamaratonile. Sealhulgas mina. Mina võin vastata nii – ja antud juhul vastangi, kuna igasugune maastikusõidu ettevalmistus tänavu puudub –, et «üritan võistlust nautida» ja «tahaks midagi lahedat teha».

Aga isegi see ei tähenda, et kavatsen täiesti pehme jalaga sõita. Täna õhtul lasen Tartu A&T Spordis tubeless rehvidesse isegi piima panna. Tulge umbes kella kuue ajal õhtupoolikul vaatama, kui ei usu.

Foto 1: Eesti kümnevõistlejad (vasakult) Janek Õiglane, Karl Robert Saluri ja Maicel Uibo Londonis MM-võistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ksenija Balta põrub MM-võistlustel kaugushüppe kvalifikatsioonivõistlusel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tänavune Valgehobusemäe rattamaraton. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix

Pullerits: Millised sportlased väärivad põlgust?

Kas vanast armastusest, pikkadest heledapoolsetest eha-aegadest või lihtsalt suvisest mugavusest midagi targemat teha, tunnistan, et olen mitmel õhtul vaadanud Londonist kergejõustiku MM-võistlusi. Hea meel on olnud näha, et näiteks minu omaaegsel lemmikalal, meeste 800 meetri jooksus, osales poolfinaalis mitmeid päris eurooplasi. Ja palju ei puudunud, et sel alal oleks läbi ja lõhki õiged eurooplased saanud kolmikvõidu (fotol vasakul). Ent samas, küllap olete isegi märganud, tuleb areenile palju, palju sportlasi, kes esindavad riiki, mida nad loogiliselt ja aumehelikult võttes ei peaks esindama.

Eriti hull on asi just seetõttu, et kodakondsus, mis on saanud Läänes (ebainimliku bürokraatia survel) inimese keskseks identiteedi tunnuseks ja määrajaks – sest rahvus ja muu säärane on ära põlatud –, on muutunud kõige pesuehtsamaks kaubaks, mida ostetakse, müüakse, vahetatakse. Minu arvates on see jõle ja vastik.

Mõelge sellele nüüd korraks enda pealt. Te olete eestlane, eks. Olete sündinud Eestis. Räägite eesti keelt. Te sugulased, samuti sõbrad ja tuttavad on Eestist ja enamasti ka eestlased. Olete Eestist ja eesti asjast sünnist saati läbi imbunud. Ja nüüd vastake küsimusele: miks, kuradi päralt, peaksite te Eesti kodakondsusest lahti ütlema ja võtma näiteks Rumeenia või Portugali või Ecuadori või Mehhiko kodakondsuse?

Ja veel: kas arvate, et pärast sellist sammu peaks kõik teised eestlased teile ütlema, et tubli, ja teile aplodeerima? Ärge lootkegi!

Jah, ma tean, mis siin õigustuseks tuleb. Et kui oled näiteks Keeniast, siis on raske saada Keenia koondisse, aga lihtne on saada Katari või Bahreini või Türgi koondisse. Ja et kui abiellud näiteks rootslasega ja lähed elama Rootsi, siis miks mitte võtta samuti Rootsi ehk abikaasa kodakondsus.

Sellised argumendid, õigemini eneseõigustused on otse öeldes jama. Ja seda, et need on jama, tõestab meie oma Eesti sportlane.

Meil on kümnevõistleja Maicel Uibo, kes on õppinud Ameerikas, tuli kolm aastat tagasi isegi USA üliõpilasmeistriks, tuli eelmisel MMil Pekingis kümnendaks ning abiellus tänavu veebruaris Bahama kiirjooksja Shaunae Milleriga, kes tuli eelmisel aastal Rio olümpial 400 meetri jooksus võitjaks. Nüüd pange tähele, mida me nende puhul näeme!

Näeme seda, et Maicel Uibo (fotol vasakul) ei võtnud kõigi nende aastate järel USAs Ameerika kodakondsust, vaid jäi truuks Eestile.

Näeme seda, et ta ei ole pärast abiellumist võtnud ka Bahama kodakondsust, ehkki Bahama värves oleks tiitlivõistlustele kindlasti kergem saada, kui suurte kümnevõistluse traditsiooonidega Eesti lipu all.

Näeme seda, et Shaunae Miller võttis küll mehe nime lisaks – nüüd on ta Shaunae Miller-Uibo (all fotol paremal) –, aga ta ei ole võtnud Eesti kodakondsust, ehkki Eesti eest pääseks ta tiitlivõistlustele ilma, et peaks koondisekoha eest vaevagi nägema.

Ja nüüd vastake, millise kuradi argumendiga õigustada kõiki neid, kes on hüljanud oma sünnimaa ning esindavad riike, mille hingekirjas on nad pelgalt kui medalimasinad!

Ja öelge, miks peaks sellistest sünni- ja isamaa reeturitest (öelda, et hülgajatest, kõlab õigustamatult pehmelt) lugu pidama ning neile võistlustel aplodeerima?

Minu õpetaja professor Juhan Peegel õpetas mind, öeldes, et ajakirjanik sa võid olla, aga inimene pead olema. Teda parafraseerides ütlen, et sportlane sa võid olla, aga oma sünni- ja isamaale sa pead truuks jääma.

Vastuväited? Oh, parem ärge üritagegi, teete end vaid lolliks.

Foto 1: Meeste 800 meetri finaal Londoni MMil. Finišijoonel vasakult inglane Kyle Langford (4. koht), poolakas Adam Kszczot (2. koht) ja võitja prantslane Pierre-Ambroise Bosse. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2 Eritreast pärit, kuid Rootsis esindav Meraf Bahta (vasakul), 2014. aasta Euroopa meister 5000 meetri jooksus, jäi Londonis MMil 1500 meetri jooksus üheksandaks. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3. Keeniast pärit Rose Chelimo tuleb Bahreini särgis Londonis maratonijooksu maailmameistriks. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 4: Maicel Uibo (vasakul) Rio olümpial, kus ta jäi kümnevõistluses 24. kohale. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Bahama jooksja Shaunae Miller-Uibo Londoni MMil 400 meetri poolfinaalis. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kes teist on valmis kaitsma meie Eestit selle alandajate eest?

Ma otsustasin: nii enam edasi minna ei saa. Kui kaua me laseme vasakliberaalsetel nihilistidel ja globalistidel Eestit, oma kodu- ja isamaad, mõnitada, põlata, alandada, solvata? Ükskord saab mõõt täis. Minul sai.

Niiviisi kirjutasingi esmaspäevase Postimehe toimetusküljele loo Eesti-foobiat põdevate ehk Eestit vihkavate inimeste kahepalgelisusest, küünilisusest, variserlikkusest, silmakirjalikkusest. Teisisõnu: võtsin need relvad, millega nood end progressiivseks pidavad vasakpoolsed armastavad teisi nüpeldada – erinevus rikastab! ei ole ilus anda teiste rahvaste kohta hinnanguid! ükski kultuur pole teistest halvem! ei tohi üles kütta rahvuslikku viha! jne – ning pöörasin nende relvad nende enda vastu. Efektne, kas pole? Alati on ju hea võtta vastase relv ning kasutada seda vastase enda peal – siis ehk on veidikegi lootust, et võib-olla nad saavad oma teguviisi idiootsusest aru. Kuigi kahtlane (ja sinisilmne) loota, et nad saavad...

Niisiis, mehed, aeg on heita endalt ennasthävitavad ahelad, mille vasakpoolsed on meile, eesti rahva enamusele salahilju kaela surunud, lüüa selg sirgu ja öelda kartmatult seda, mida me tegelikult mõtleme ja arvame ning mida tahame. Vasakpoolsed ongi seni kasutanud ära seda, et keegi ei ole neile vastu hakanud. Nagu alati igal ajal on üht või teist viisi diktaatorid ja vägivallatsejad, kelle hulka kuuluvad ka nüüdisaja vasakpoolsed – kes tahavad kehtestada oma maailmavaate ainuvalitsemise ning kes ei kõhkle selle nimel oma vastaseid kõige alatumalt ründamast, mõnitamast jne –, kasutanud ära seda, et keegi ei ole neile vastu hakanud.

Mehed, spordimehed, kas teie lasete end ja Eestit jätkuvalt Eesti-vihkajatel ja Eesti-foobidel mõnitada ja alandada? Kui jah, siis kus on teie eneseväärikus? Kui ei, siis mida olete valmis enda ja Eesti kaitseks tegema?

Minu esimene vastulöök Eesti-foobidele (või estofoobidele – sest vaenlane tuleb alati jõuliselt ja selgelt sildistada, nagu teevad vasakpoolsed, ja kellegi nimetamine foobideks on ju vasakpoolsete üks lemmikvõtteid) on esmaspäevase Postimehe teisel küljel (viitega lehe esiküljelt) kättesaadav siin.
*
P.S. Lauri Vahtre loetleb oma Postimehe kirjutises "Kelle päralt on tulevik" Eesti-foobid üles lausa nimeliselt. (Aga tal oli formaadist tulenevalt oma kirjutiseks ka kolm korda rohkem ruumi.)

Foto 1: Eesti lipud ja võidusammas. Huvitav, mis tuleks vasakpoolsete nn progressiivide meelest selliselt pildilt ära koristada? Foto autor: Georg Kõrre, Postimees/Scanpix
Foto 2: Sinimustvalgetes rahvusvärvides Eesti rahvuslipp ühendab eesti rahvast ja tekitab uhkustunde. On seegi vasakpoolsete nn progressiivide meelest natsism ja natsionalism? Foto laulu- ja tantsupeolt. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 3: Eesti lipp põsel ja peos. Rahvussümboolikaga tubli tüdruk justkui küsiks: aga kus on sinu rahvuslipp, ah? Foto laulu- ja tantsupeolt. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma Eesti võrkpallikoondisega jõusaalitrennis käisin (ja rattasõidust kuulsin!)

Niipea kui Rakvere spordihallis saali astusin, tuli Gheorghe Cretu mulle ligi, vaatas otse silma sisse, surus käe pihku ja ütles, kes ta on. Ta nägi mind ju esimest korda. Vastasin, et tean, ta on Eestis tuntud, tutvustasin ennast ning lubasin, et ei ole tulnud siia Eesti võrkpallimeeskonna EM-turniiri eelsesse laagrisse saladusi nuhkima. Mille peale Cretu lausus, muiet tagasi hoides, et kui läheb lubatule vastupidiselt, jääb see viimaseks korraks, mil ta mind koondisega kokku laseb.

Koondislased, nende seas Ardo Kreek, Andri Aganits, Kert Toobal ja Robert Täht (ülal fotol paremal), minu seekordne peamine tähelepanuobjekt, asusid kell 11 sooja tegema. Ja teate, milles see seisnes? Nad isegi ei sörkinud, vaid kõndisid ümber platsi. Mulle astus ligi koondise treener Rainer Vassiljev, kellele avaldasin pikema sissejuhatuseta imestust, et mis soojendus see selline on!

Vassiljev (vasakpoolsel fotol taamal paremal, esiplaanil Robert Täht) seletas mulle (vasakul), et võrkpalluritel ei olegi hea ega vajalik joosta; et üldvastupidavust koguvad nad... rattaga sõites. Täpsemalt, saalis pedaalides. Et neil on selleks erinevad režiimid ja harjutused.

Oot-oot, kas ma nüüd räägin äkki välja midagi sellist, mida ma Cretule lubasin, et ei räägi?!

Pärast seda, kui mehed olid platsile paar tiiru peale jalutanud ning põrandal venitusharjutusi teinud, suundusid nad koridoride rägastikus jõusaalinurka. Läksin Ardo Kreegi järel ning vaatasin, et ta pidi ustest läbi minnes kummardama, et pead mitte ära lüüa.

Jõusaalinurgas andis ÜKE treener Mirko Fasini (parempoolsel fotol keskel, esiplaanil Robert Täht) meestele inglise keeles juhiseid. Ma ei läinud esiritta trügima, vaid hoidsin tagasihoidlikult tahapoole ning pean tunnistama, et seoses saali halva akustikaga – kõrged laed, kõledad seinad – hajus enamik juhiseid minu kõrvus mööda ruumi laiali. Seevastu võrkpallurid, kui otsustada nende näoilme ja kehakeele järgi, said kenasti aru, mida nad tegema peavad.

Fasini jaotas mehed kolme gruppi. (Kogu koondis oli hommikuseks trenniks jagatud pooleks, teise grupi jõutrenn algas kell pool üks.) Iga grupp pidi tegema oma harjutusi ning siis omavahel kohti vahetama. Vaatasin, et koondislased võtavad rahulikult (vasakpoolsel fotol vasakul peatreener Gheorghe Cretu). Ju sellepärast, oletasin endamisi, et ikkagi esimene trenn pärast nädalapikkust puhkust.

Ahjaa, nii palju püüdsid mu kõrvad Fasini jutust kinni, et ülepingutada ei ole vaja, kuid harjutusi tuleb teha tehniliselt õigesti, kvaliteetselt.

Igatahes intensiivsust küll polnud. Puhkepausid olid pikad. Pakun, et pärast 10-sekundilist pingutust vähemalt kaks minutit kindlasti. Aga raskused, mis kangile läksid, olid muidugi sellised, millega oleksin paugust selja ära tõmmanud. (See pole liialdus: veidi rohkem kui nädal tagasi tõmbasin selja ära labidaga kõigest paar korda mulda tõstes. Helistasin seejärel kohe dr Leho Ripsile, kes andis mulle kähku kahe füsioterapeudi kontaktid ning ütles, et pean kiiresti massööri juurde saama. Järgmisel päeval saingi, aga ikkagi läks ligi nädal, enne kui selg end enam-vähem paremini hakkas tundma.) Näiteks Robert Täht (fotol ülal paremal), kel pikkust 192 cm ja kaalu 85 kilo, pani kangile 180 kilo ning sikutas selle maast lahti nagu naksti. Aganits pani kümme kilo rohkem peale ning tegi sellele samuti veenvalt tuule alla.

Aga kõige vahvam oli see, kui Fasini (vasakpoolsel fotol vasakul, paremal Robert Täht) märkas, et kõik ei sikuta kangi päris õigesti, misjärel ta astus ise ligi, näitas, kuidas sättida jalad, selg ja õlad ning... vinnas kangi mängleva kergusega maast lahti. «Nägite nüüd, poisid, kuidas peab harjutust tegema,» ütlesin nii, et mõni mees pidi seda kindlasti kuulma. Kuuliski. Sest mu remargile järgnesid sõbralikud naeratused.

Fotograaf Margus Ansu, kes kaasa tuli, ütles, et tema ei ole näinud teist nii hea duhhiga Eesti koondist.

Pärast jõusaalitrenni läksin Robert Tähega eraldi mängusaali, et teha paar erialalist harjutust. Nimelt mina söötsin ning tema hüppas, et päästa endast paari meetri kaugusele langevat palli (fotol paremal). Igaks juhuks hoiatasin, et vaadaku ette, kui ta seda teeb, sest ma ei taha võtta enda vastutusele, kui ta peaks randmele juhuslikult viga tegema. Aga ta ütles, et pole probleemi, ta on seda õppinud. Ka peatreener Cretu, kellele Täht olevat mõnikord lausa poja eest – ja keda Cretu kutsub Junioriks –, ei tõstnud meie harjutuste peale pilkugi, vaid püsis saali servas istudes silmadega eksitamatult arvutiekraanil.

Rakverre sõites olin saatnud Tähele sõnumi: «Tere hommikust, tuleme fotograafiga hommikusse trenni ka, saime loa alaliidult, tahame seal pilti ka teha, et saaks midagi ägedat, nii et edev särk selga ja naeratus näole, palun, eks ju! Priit P.» 21 minuti pärast sain vastuse: «Tere! Särgivalik tehti minu eest ära, aga eks olen valmis siis.» Vastasin lühidalt: «Priima!» Näete, kõik spordimehed, kuidas tuleb käituda - ja ajakirjanduse poolehoid kohe võidetud!

Pärast lõunasööki Villa Theresas istusime Robert Tähega (fotol alla vasakul) rohkem kui pooleteiseks tunniks laua taha: mina küsisin, tema vastas. Tema tellis endale tassi kohvi, mina mitte.

Alustasin nii: «Kurjamil on kuulus lugu «Mees sa ei tea (kui kiiresti ma löön)». Niisiis, kui kiiresti?»

Täht puhkes laginal naerma. «Alustame kohe sellise küsimusega või?»

«Loomulikult!» vastasin uljalt.

Edasist saate lugeda siit, laupäevase Postimehe Arterist. Seal räägib ta muu seas sellest, kuidas ta paari aasta eest parema käe randme ära murdis ning pidi suvel kaks kuus kipsis veetma. Ja ärge unustage ekskursiooni Moabi majas!

Kõigi fotode autor Margus Ansu, Postimees/Arter/Scanpix