Pullerits: Kuidas Võru rattaralli mehi kurnas ja trööpas?

«Nooh, mandražeerid või?» küsis Art Soonets Haanja rattaklubist tund ja veerand enne Võru rattaralli starti.

«Loomulikult. Ma ei hakka varjamagi,» vastasin. «Hirm on. Mõtlen, et miks seda kõike vaja on.»

«Aaah, see on kõigiga nii. See läheb üle, kui stardipauk käib,» lohutas Soonets (või oli see teine Haanja klubi mees Olavi Mõts?).

Tund ja kümme minutit hiljem. «Miks nii negatiivne nägu?» küsis teises stardikoridoris mees tumedate rattapükste, heleda särgi ja läbipaistmatult mustade päikseprillidega. Lähemalt uurides tundsin ära, et see on Kristjan Port, kõigi dopingupättide hirm. Ja üks kahest teaduste doktorist stardis – teine oli Kert Martma. Ei tea, kas oma magistrikraadiga aastast 1995 – ehk ajast, mil magistrikraade ei jagatud möödaminnes igale kraadele, kes selle järele vaid käe sirutab, nagu nüüdisajal – kuulun vähemalt teaduspagasi arvestuses Võru rattarallil esikolmikusse?

Vastasin talle sama, mida Soonetsile (või Mõtsale?).

Miks ma peaksin varjama, eriti veel enda eest, et maanteesõit, kus stardis umbes kakssada meest, ajab pärast mulluseid kukkumisi ja luumurde hirmu naha alla? Vastupidi: kui ma selle ära unustaksin ja pea ees möllu keskele sööstaksin, vaat siis saaks inimest püsti lolliks pidada. Õnneks on Võru rattaralli selline – kiitus korraldajatele! –, kus raske profiili tõttu suured grupid sageli ja kiiresti väikesteks jagunevad. Sellele lootsingi.

Enne kui Pordiga stardist teele läksime, juhtisin ta tähelepanu tõsiasjale, et meie selja taga ongi vaid paar rida võistlejaid – neist üks selge aasialane Tiexin Guo –, nii et võimalus on kohe kõige sappa jääda.

Ja sealt ma end avastasingi, kui kolmandal kilomeetril ringteelt pikale vastutuulesirgele keerasime: heitsin vilksti pilgu üle õla ja nägin, et kedagi mu taga polegi, kuigi olin oma arust paljudest juba mööda saanud. Aga ju olid nood siis grupist lausa välja pudenenud. Püüdsin vasakult positsiooni parandada, kuid siis algas grupis nõksutamine ja tõmblemine.

Kuna tuul puhus kõvasti vastu, lasid esimesed, taibates ilmselt, et pole mõtet ees ennastsalgavalt rügada, mõne kiirema vändapöörde järel jala sirgu, nii et tagant vajus enamik noile selga, ja et sissesõitu vältida, valgus grupi tagumine ots kogu tee laiuses laiali. Selline tõmblemine käis korduvalt ning muutis taga sõidu närviliseks, kuigi kiirus kahanes mitut puhku kõigest 30 km/h-ni. Aga vasakult mööda ka ei saanud, sest tee oli servast servani rattureid täis.

Mu lootus oli, et esimesed teevad tõusudel peagi minekut ning tagapool kujunevad väiksemad grupid, kus on turvaline sõita. See juhtuski juba esimesel pikemal tõusul, kus olin grupi tagaotsas: minu ees lasid mõned mehed vahe sisse ja kui proovisin siis grupile järele minna – liiga vara veel gruppettot moodustada –, sain kiiresti aru, et vastutuult ja ülesmäge see ei õnnestu. Siis tuli selja tagant Port ning istutasin end talle rahulikult tuulde ning vaatasin, mis hakkab edasi saama.

Edasi sai sedasi, et eestpoolt pudenes veel mehi, kellele koos Pordi ja veel paari meile tuulde haakinuga möödudes hüüdsin, et «hei, võta sappa!», sest mida suurem gruppetto, seda ühtlasemalt saab tööd jaotada. Paari kilomeetriga kogusime kokku umbes tosinast mehest koosneva pundi.

Algul tundus, et gruppetto ei ole just ülemäära töötahtlik. Näis, nagu enamik võtnuks sisse mugavushoiaku ja lootnuks teistele. Otsustasin pundile elu sisse puhuda, liikusin kõige ette ning tõmbasin kiiruse ligi kilomeetriks 40 km/h-ni – et lähme ikkagi hooga. Kuid seejärel andsin endale mõtteis aru, et Priit, sa ei ole siin kindlasti kõige kõvem mees, ei maksa end liiga uljalt teiste heaks kulutada – võta nüüd mõnevõrra rahulikumalt.

Esimese ülevaate, kes gruppettos milleks suuteline on, sai Rõuge liivase teravnurkse keeraku järel teel Haanja poole 12-protsendilistel tõusudel. Panin eest aegsasti keti väiksele hammasrattale, et mitte lihaseid kangeks punnida, ning võtsin oma stabiilse rütmi üles. Jõudsin üles teisena. Kõige esimesena läks Port. Kusjuures tema ei vahetanud eest väiksele, sest ütles mulle hiljem, et kunagi juhtus, et ta ei saanud eest suurele hammasrattale ketti enam tagasi. Kui jõudsin järeltõusul Pordile järele ning teised tundusid tagapool vaevlevat, mõtlesin, et teeks Pordile ettepaneku üritada kahekesi eest sõita. Aga kui aeglane lauge tõus muudkui jätkus, mõistsin, et sellisel jõu pillamisel ja demonstreerimisel pole võistluse nii varases staadiumis mõtet.

Ja õigesti mõistsin. Sest pärast teist järsku tõusu, enne Haanjasse jõudmist, kui ka palavus hakkas keha kuumutama, tekkis sootuks vastupidine mõte: ei tea, kuidas küll veel kaks sellist ringi suudan läbi sõita. Nagu hiljem nii mõneltki gruppetto kaaslaselt kuulsin, esines noilgi aeg-ajalt raskeid ja endas kahtlema panevaid hetki.

Haanjast laskudes hoidsin meie grupis kindluse mõttes neljandat-viiendat positsiooni. Enamiku laskumisest vedas Port.

Aga kui teisele ringile suundusime, tuli ühelt kaaslaselt küsimus: «Kuhu sinu sõber Port jäi?»

«Ma ei tea,» vastasin. Olin ka ise jõudnud märgata, et Port, kes oli grupis olnud seni aktiivseim, oli kadunud kui tina tuhka. «Äkki keeras koju tagasi?» pakkusin huupi.

Ja õigesti pakkusin. Port rääkis mulle pärast, et esimese ringi lõpus oli tagumine jooks hakanud all imelikult käituma ning ta nägi, et rehvist oli kõvasti õhku välja jooksnud. Nii otsustaski ta tagasi Võrru sõita.

Rõuge poole vändates üritas üks minu vanuseklassi mees panna meie gruppi karussellitama, kuid sellest ei tulnud midagi välja. «Ilmselt on grupis erinevate võimetega mehed,» ütlesin talle, miks tema plaanist asja ei saa. Ja ilmselt ka erineva motivatsiooniga mehed, lisasin endamisi: küllap püüab mõni nimme jõudu säästa, et võimalikult vähese vaevaga finišisse jõuda.

Üllataval kombel läks teisel ringil kahe järsu tõusu vallutamine isegi kergemini kui esimesel. Aga võib-olla, et toimisin ka ise targemini, näiteks hoidusin sellest, et veaksin gruppi tõusu alla. Kui ennast enne tõusu väsitad, võib see tõusul rängalt kätte maksta. Eks rahustas ka see, et gruppetto näis sõbralik, keegi ei ilmutanud soovi atrõõvi minna, sh ka mina, sest selge, et niisugusel maastikul ja nii vara ei ole mõtet üksi kihutama hakata.

Haanjast laskudes jäid ette mitmed lühema maa sõitjad. Üks noist, turske sinises särgis mees, otsustas meie grupiga kaasa tulla ning arvas, et just kolmas-neljas koht, kus mina sõitsin, on talle paslik ja parim. Ta tikkus minu kohale ning mind rivist välja suruma. Ütlesin viisakalt, et sa oled nähtavasti lühema maa sõitja, võta meie rivis tahapoole. Näis, et ta võttis mind kuulda.

Kuid see ainult näis nii. Umbes minuti pärast oli ta minu kõrval tagasi ja hakkas mind taas paremalt poolt eesmiste tuulest välja suruma. Kui inimene ühe ütlemisega aru ei saa, tuleb kasutada teist tooni. Käratasin: «Kurat, ma ütlesin, et ära trügi siia vahele! Sa teed ohtlikud olukorrad!» Rohkem ma toda meest ei näinud.

Kolmas ring algas tavapäraselt rahulikult, kuid siis, peaaegu märkamatult, said kaks meest, Riho Ever ja Margus Mänd, teistega kümnemeetrise vahe sisse. Kuna olin hiljuti oma vahetuse ees just lõpetanud, ei olnud, tunnistan, ka minus tol hetkel võimu ega tahtmist, et neile järele söösta või grupp neile uuesti sappa vedada. Ja nii nad tasapisi eest läksidki. Mõne aja pärast, taas pooleldi märkamatult, ilma mingi spurdita, said eest minema veel kaks, Krister Aule ja Teet Kallakmaa. Vahepeal olid ka mõned tagant ära pudenenud, nii et jäime viiekesi: mina, Taavi Talve, Janek Trepp, Renar Pindel ja Raul Pavlov. Vähemasti näis me viisiku liikumine üksmeelne.

Kuid kolmanda ringi teisel järsul tõusul hakkas Pavlovi (loodan, et siin nimega ei eksi!) ratta käiguvahetaja tõrkuma ning nii jäime neljakesi. Võtsin vedamise suurelt jaolt enda peale, sest tundsin end hästi. Näiteks Trepp tunnistas, et tema oli teisel ringil enne Haanjat omadega päris läbi olnud ning suurte raskustega meie pundist kinni hoidnud. Pärast joogipunkti Haanjas küsisin veel meestelt, kas kõik on koos ja kas kõik on valmis, ning ütlesin, et lähme siis üheskoos, ma vean ees rahulikult.

Enda arust tegin ka viimasel tosinal kilomeetril suurema jao vedamistööst. Märkasin, et üks me nelikust, punases vormis Pindel (ega ma eksi?), hoiab kogu aeg taha ning vedama ei lähe. Ei tea, kas mõtleb lõpus meid kõiki selja taha jätta, arutlesin vaikimisi ja proovisin kümmekond kilomeetrit enne lõppu kiirust 50 km/h-ni tõmmates uurida, mis puust mehega tegu. Kuid maha ta ei jäänud.

Kuigi olime jäänud neljakesi, ei tähendanud see sugugi, et sõidu võiks turvaliselt lõppenuks lugeda. Küll ja küll on juhtunud, kus isegi paar-kolm meest on suutnud tagumistele kohtadele konkureerides üksteist asfaldile kukutada. Sedasi ütlesin umbes kaks kilomeetrit enne lõppu kaaslastele, et mina finišit panema ei hakka. Näis, et ega neilgi olnud seda plaani. Umbes 200 meetrit enne pööret lõpusirgele, paremale, võtsin Trepilt vedamise üle ning keerasin lõpujoone poole kõige ees.

Valisin staadioni kõrval tee keskel sirge trajektoori, et kui keegi mööduda tahab, oleks neile mõlemad tiivad valla. Loomulikult vajutasin pedaalidele kõvemini, kuid tagumikku sadulast ei ajanud, sest nagu olin lubanud: finišit tegema ei hakka. Aga kaaslased olid nähtavasti aumehed, usutavasti tunnistasid, et olin neljases pundis enim tööd teinud, ning mööda ei tikkunud. Protokolli läks noil minuga sama aeg 2:37.52. Minu kohaks kujunes 115., omavanuste, M50 klassis 17.

Oli tore sõit, sest õnnestus tervena üle lõpujoone saada. Ja see teeb iseenesest tuju heaks. See on peamine. Muu on sekundaarne. Kiirabil polnud kuuldavasti Võru rattarallil üldse erilist tööd. Erinevalt järgmise päeva Tartu rulluisumaratonist ja Tallinna-Tartu Gran Fondost.

Fotod: Pandivere tänavune rattaralli. Fotode autor: Kasper Mäe, Virumaa Teataja / Scanpix