Pullerits: Mis nõksuga püsti jääda?

Ma kukkusin eile jälle. Jälle kukkusin, mõistate? Käisin proovimas sponsor Hindrek Riikojalt saadud püss-rattaga (lisaks clipless pedaalid) rattaralli esimesi ja viimaseid kilomeetreid. Aardla raudtee viaduktist panin üles, nii et kiirus püsis stabiilselt 40 km/h peal. Kui vangla (Tartu häbiplekk - kes kurat küll selle siia ehitada lasi, ega Ansip ometi?) suunas kerget kallakut pidi väntasin, tõusus kiirus 60 km/h-ni ja ma ei püüagi varjata, et hirm tuli peale.

Asfalt oli küll sile ja liiklust ka tol õhtusel hetkel polnud, aga kujutage ette, kui sealt kihutab alla mitukümmend meest korraga. Tahate selle peale mõelda? Art Soonets, kes stardib pühapäeval esimeses grupis, käis eile kahe kamraadiga Saverna ja Otepää vahel rada proovimas ja rääkis, et seal läks ühel laskumisel kiirus 70 km/h peale. Ja isegi tema tunnistas, et kerge hirm hakkas.

Vangla kõrvalt pikale sirgele keerates tuleb olla tähelepanelik, sest seal oli eile mitmel pool asfaldi panemist - aga asfalti ei pandud ühtlaselt kogu teele, vaid tükati, nii et mitmel pool turritasid teravad randid või madalaks freesitud järskude äärtega kohad. Kui seal mõni mees neist mööda võib hakata poogendama, on kuri ilmselt peagi karjas. Ja kari pikali.

Mina kukkusin Riia ja Puusepa tänava ristmikul, kui vaatasin punase tule all, et ega autosid tule, saan üle ristmiku veereda, aga siis äkki tuli ja pidin seisma jääma. Ja kuidas ma ka ei püüdnud paremat jalga pedaali küljest lahti saada, kuidagi ei saanud. Kukkusin kõmdi! külili. Nüüd on parem põlv ka verine.

Mis nüüd teha? Kas tõesti on lahendus selles, et rattarallil tuleks ohutuse mõttes teha soolosõit? Või on siiski mõistlikum teine variant: püüda hakata mõne grupi ees tuulemurdjaks, sest see oleks ka suuresti sama mis üksinda kulgemine? Igal juhul peaks ma oma seljale lisaks numbrile 417 kleepima sildi, mille teksti võiksin kohandada Good Charlotte'i loo pealkirjast (ja refräänist): "Keep Away From My Girl". Minu puhul siis: "Keep Away From My Bike".

Seesugune äpu sõitja nagu mina siin vaevalt kedagi tiivustab, nii et las ma pajatan teile hoopis loo Eesti noorest jooksjast, keda meesteajakiri FHM on hinnanud ilusamaks kui Beyonce ja Rihanna, Halle Berry ja Eva Longoria, Pamela Anderson ja Keira Knightley, Madonnast rääkimata.
***
Euroopa treenereil, kes nägid kevadel Portugalis Maris Mägi treeninglaagris, tekkis ajapikku ühesugune küsimus. 21-aastane Mägi oli võtnud Tartu Ülikooli inglise filoloogia õpingutest end viieks nädalaks vabaks, et koguda soojal maal vormi, mis võimaldaks tal Eesti parima 400 meetri jooksjana mitte üksnes Berliini kergejõustiku MM-võistlustele pääseda, vaid seal vähemasti eeljooksust järgmisse ringi jõuda.

Kuid välistreenerid, kes eestlanna jooksusammu kõrvalt nägid, leidsid, et tema tõeline võimekus võiks avalduda hoopis poole pikemal võistlusmaal. Üksteise alla küsisid vilunud silmaga asjatundjad nii Soomest, Luksemburgist kui Iirimaalt, kas ta 800 meetri jooksu ei kavatse proovida.

Sel talvel korra hallis proovis. Jooksis 2.10,65, mis jäigi sisehooajal Eesti parimaks. Ise pärast tundis, et ei osanud kõike välja panna, jõudu jäi ülegi. Vähese kogemuse viga.

Kuid välistreenerite pärimised polnud põrmugi õhust võetud. Ilmselt pidid nad blondis Mägis, kelle meesteajakiri FHM paigutas sel kuul maailma saja seksikaima naise pingereas 27. kohale – ettepoole Tyra Banksist ja Natalie Portmanist, rääkimata Ines Karust ja Liis Lassist –, midagi sellist, mis võiks olla geneetiliselt determineeritud.

Tõepoolest, Maris Mägi isa Taivo hoiab 800 meetri jooksus Eesti kõigi aegade edetabelis ajaga 1.47,9 neljandat kohta. Ema Anne Mägi mahub sel distantsil Eesti naiste absoluutses pingereas kuuendasse kümnesse.

Aga vara, pisut liiga vara on loota, et kolm kevadet tagasi Miina Härma gümnaasiumi lõpetanud Maris Mägi võtaks niipea tõsisemalt jalge alla kaks staadioniringi, mille Eesti rekord 2.02,1 püsib juba pea 27 aastat Raissa Ruusi nimel. «See on ajaliselt tema psüühikale veel liiga pikk,» nendib treenerist isa, «ta ei suuda nii joosta, nagu võimed lubaksid.»

Algaval suvel näeb ta eesmärgina, et tütar jookseks staadioniringi 51 sekundi sisse. Heal juhul tähendaks see Ateena olümpia ajast Egle Uljasele kuuluva Eesti rekordi 51,91 ohustamist.
Mägi senist edenemist vaadates oleks tegu suure arenguhüppega, sest juba viis hooaega tagasi, kõigest 16-aastase koolitüdrukuna, saavutas ta Bulgaarias EK-võistlustel aja 53,69, mis tähistas Eesti rekordit. Nüüdseks on ta suutnud tollest tulemusest kärpida vaevalt sekundi.

Siin on omad põhjused. Esiteks ridamisi vigastusi. Reie tagakülje kinnituskohad on puusavaagna kandis juba noorest saadik hellad ja tundlikud olnud. Paar aastat tagasi tekkis vasaku sääre välisküljele luuümbrise põletik, mis ei tahtnud kaduda enne, kui arstid oma instrumentidega sinna ligi tungisid. Kahe viimase hooaja lõpus on teinud valu vasaku jala kannakõõlus, mida on aidanud laseriga ravida füüsik Rein Kink. Siis, kui staadionile minna ei saanud, käis Mägi Auras ujumas, endal mõnikord pisarad silmis, et joosta ei saa.

Teiseks püüab ta võrdselt hakkama saada kahel rindel, nii spordis kui ülikoolis. Kaks esimest kursust on ta lõpetanud TÜs hoolimata kevadlaagreist ja vajadusest suve hakul tippvormi teritada igati õigeaegselt.

Isa väidab, et sedasi topelt pingutades on tütar pidanud võistlusrajal lõivu maksma. «Ilmselt oleme kaks suve sellega alt läinud, et ta üritab kõike hästi teha ja tõmbab end niiviisi tühjaks,» oletab Taivo Mägi. «Suve algul on seetõttu tekkinud mõõn: ta ei pruugi leida õiget võistlusrütmi ja võimalusi jääb väheks, et oma tulemus ära joosta.»

Maris Mägi lisab (kuid ei kurda, sest kogu pika usutluse vältel ei väsi ta lõkerdamast, tunnistades, et ongi selline üdini rõõmsameelne): «Rabelemist on palju, kui kahe asja vahel tõmbled. Siis lähevad asjad natuke metsa. Taastumine ja puhkus ei pruukinud olla piisav, kui hilja magama saad, pluss stress ja pinge.»

Nõnda ongi ta otsustanud, et tõukab sportlike tulemuste nimel bakalaureuse astme mõned viimased eksamid tuleva aasta kevadesse.

Eelmine aasta juba andis õppetunni, et kahte asja samaaegselt edukalt teha on keeruline, kui mitte võimatu. Õpingutega püsis ta küll järje peal, aga kõik katsed täita Pekingi olümpia norm 52,35 jooksid tühja, kui palju ta ka ei üritanud. Mis siis, et tundis: vajalik kiirus peaks olema jalgades sees. Aga kätte ta seda kiirust ometi ei saanud.

«Mõtlesin üle, tahtsin nii väga olümpiale saada,» tõdeb Mägi. «Hirm oli sees, et äkki ei saa, ja see hoidis kinni.» Järeldus, mille ta tegi: «Ei maksa asju nii keeruliseks ajada.»

Üks liiga keeruline samm, mida lähiajal teha, oleks välistreenerite kaudse utsituse ajel 400 meetri jooks poole pikema ala vastu vahetada. Seda sel ja suure tõenäosusega ka tuleval hooajal ei juhtu. Tänavune peaeesmärk on augustis Berliini MMil korralik tulemus 400 meetris, mis viiks edasi teise ringi, ning enne seda edukas esinemine juulis Belgradis universiaadil ning Kaunases kuni 23-aastaste EMil. Ehkki treenerist isa mõneti kahtleb, kas kahele juulikuisele lähestikku toimuvale suurvõistlusele võrdselt panustades ei järgne taas altminekut.

Ent talvisel sise-EMil Torinos näitas Lõvi tähtkujus sündinud Maris Mägi, et suudab kõigest viietunnise vahega teha kaks kõva jooksu. Poolfinaalis jäi ta siiski esimesena finaali ukse taha ning pidi leppima seitsmenda kohaga.

Aga mis siis saab, kui vaatamata varasemast pikemale kevadlaagrile ning senist rohkem tagaplaanile surutud õpinguile loodetud arenguhüpet ka tänavu ei tule?

«Peab tulema,» vastab Taivo Mägi, lisades muigega: «Kindlasti ei hakka me kaaluma treeneri vahetust.» Ta näeb edasiseks reservi kiiruse arendamises jõu arvelt, samuti treeningmahu ja intensiivsuse suurendamises. «Me ei ole veel piiri peale läinud,» lisab ta, «eksperimenteerinud ega laksutanud.» Selle viimase all peab ta silmas tugevaid anaeroobse suunitlusega lõigutreeninguid, mis on veerandmailereile hädavajalikud.

Ometi ei ole välistatud, et lähiajal võtab Maris Mägi tõsisemalt proovida 400 meetri tõkkejooksu. Ta annab endale aru, et kiiruslik varu pole tal piisavalt suur, et puhta 400 meetri distantsil tulevikus maailma tippudele teravat konkurentsi pakkuda. Küll on tema trumbiks kiiruslik vastupidavus, mis tõketega võistlusmaal võib anda rivaalide ees märgatava eelise. Möödunud suvel sai ta sel alal kirja 57,91, Eesti kõigi aegade kolmanda tulemuse.

Kui Mägi kunagi ka 800 meetri jooksu peaks tõsisemalt jalge alla võtma, siis isa sõnul üksnes pärast seda, kui on läbi teinud 400 meetri tõkkejooksja ettevalmistuse. Selles, et tütar on valmis pingutama, ta ei kahtle. Sest tütar on perfektsionist, maksimusi tagaajaja.

«Aga ta on rõõmsameelne maksimalist, mitte hull enesepiitsutaja,» täpsustab Taivo Mägi. «Kui ta on midagi eesmärgiks võtnud, siis ta selle nimel ka tööd teeb.»

Igatahes tema, erinevalt Euroopa treenereist, kes läbinägelikke, ehkki taganttorkivaid küsimusi esitavad, tunneb enda sõnul koos abikaasaga suurt vastutust, et andekat tütart õigesti treenida.
******Grace Cathedral, San Francisco, California. 16. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Niiviisi õhutati kaks aastat tagasi New Yorgis ohutut rattaliiklust. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Ameerika laulja Beyonce Knowles New Yorgis "Today" telesaates Matt Lauerile intervjuud andmas. Foto autor: AP/Scanpix
Fotod 3, 5 ja 6: Maris Mägi on nõudlik ja enesekriitiline pildistatav. Igas asendis ja suvalises kohas ta fotole ei hüppa. Ikka ontlik tuleb välja näha. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Maris Mägi jooksmas tänavu talvel Lasnamäe kergejõustikuhallis. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks vanaviisi enam jätkata ei saa?

Hurraa! Või hurraa....?? Sponsor saatis juba eelmise nädala lõpus clipless pedaalid ja kingad. Panin pedaalid Optimale peale (nagu sadul sea selga, eks?). Teisel sõidul, kui kodu ette tagasi jõudsin ja kinni pidasin, keerasin parema jala pedaali küljest lahti, aga maha tulemiseks kallutasin vasakule. Vasakut kinga kätte ei saanud. Müraki käisin asfaldile külili. Peopesa sai paugu, küünarvars samuti ja põlv oli verine. Õnneks paiste ei läinud. Aga hakkab juba ratturi moodi välja nägema, kas pole?

Eile sain sponsorilt ka võidusõiduratta, kõvera leistangiga ja peenikeste kummidega. Lasin Tähtvere jalgrattapoes viimasel minutil enne sulgemist Kalle Kirsiaial Optimalt pedaalid ümber Merida võidusõidurattale panna (mul endal pole kodus nii kitsa peaga võtit, et saaks pedaale maha ja peale keerata). Siis läksin proovima, kuidas on.

Küljetuulega läks Jõgeva poole suunduval kergliiklusteel ilma vaevata 35 km/h sisse. Mis seal salata, Optimaga andis üle 30 km/h juba pingutada. Laugetel, tõesti laugetel tõusudel ajasin tagumiku sadulast püsti. 40 km/h tuli ludinal sisse. Optimaga saavutasin sellise kiiruse allamäge parajalt kõvasti vändates. Tegin uue sõiduriistaga harjumiseks 32 km ringi, aega läks 1:03 ehk keskmine siis pisut üle 30 km/h, kümme minutit kiiremini kui samasugustes ilmastikuoludes Optimaga kolm nädalat tagasi. Peaks nagu vahe olema küll.

Aga sellest hoolimata on mul kõigile suur-suur palve: kui näete pühapäeval rattarallil rajal Postimehe sinivalges rattakostüümis sõitjat numbriga 417, siis palun hoidke kaugemale. Treeningkiirused kiirusteks, aga arvestage, et minusuguse puhul on tegemist ikkagi algajaga, kes sõidab sponsor Hindrek Riikoja hangitud rattaga ning Riikoja pedaalide ja kingadega ning kõik see ainult suurendab mu ebakindlust ja ohtlikkust kaasvõistlejaile - nii et palun, ärge number 417 tagant nügige ja külgedelt trügige. Omalt poolt luban, et teen ka kõik selleks, et teistesse lugupidamisega suhtuda ja mitte probleeme tekitada.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, sest rattaaeg tuleb ja läheb, aga talv - see on Eesti firma-aastaaeg (teate ju ise seda vana ütelust, et Eestimaa suvi on kolm kuud viletsat suusailma). Ja siin on palju uut ja huvitavat.

Tiit Pekk andis FISi kalendrikonverentsilt Horvaatiast Dubrovnikust teada, et sprindis kaob telemeeste soovil B-finaal. Sellele kulunud aeg läheb edaspidi välkintervjuudeks ja võitjate esitlemiseks. Pole veel teada, kas uuendus hakkab kehtima juba Vancouveri olümpial, aga see on oluline muutus, mis saadab Eesti sprindikoondisele selge sõnumi, et vanaviisi enam jätkata ei saa.

Nimelt, eestlaste taktika on ju veerandfinaali pääsemise korral olnud selles, et poolfinaal läbida poolsirge jalaga, sest A-finaali pääsu ei loodeta ega usuta. Sedasi on säästetud energiat B-finaaliks, kus nii mõnigi mees, nagu Peeter Kümmel või Anti Saarepuu, on suutnud tänu poole jõuga läbitud poolfinaalile head minekut näidata. Aga uuenduse korral pole sellest taktikast enam tolku, sest B-finaali lihtsalt enam ei toimu. See tähendab, et nüüd peavad ka Eesti mehed hakkama suutma sõita kolme sõitu järjest täie jõuga.

Jääb loota, et siit sundolukorrast leiavad mehed lõpuks motivatsiooni kvalitatiivselt uuele tasemele pürgmiseks. Sest vanaviisi jätkates tulemused kokkuvõttes halvenevad. Kui jääd poolfinaalis viimaste hulka, nagu on jäädud taktikalistel kaalutlustel seni, siis kokkuvõttes esikümnesse ei peaks asja enam olema.

Veel teatas Pekk, et on alanud ettevalmistused, et iga nelja aasta järel toimuks tiitlivõistlustest vabal hooajal tuuri formaadis MM. Nagu Tour de Ski. Otsust selle kohta on oodata aasta pärast FISi kongressil, lausus Pekk, mis tähendab, et esimene võimalus sellist tuuri korraldada oleks aastal 2012. Plaanis on kümne päevaga kaheksa võistlust, aga medalikomplekte saab olema üks.

Pekilt uudiseid veel nii palju, et Ruka minituuri saabuval hooajal ei tule, sest ees on ju olümpiahooaega ja korraldajatel jääks ettevalmistusteks liiga vähe aega.

Aga seni pidage meeles, vähemalt nädalalõpuni: hoidke numbrist 417 kaugemale.
******Cable car, Washington Street, San Francisco, California. 16. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Olümpiavõitja hispaanlase Samuel Sanchezi rattakingad. Foto autor: AFP/Scanpix Foto 2: Liidergrupp mullusel Tartu rattarallil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix Fotod 3 ja 4: Lahtirebimiskatse liidergrupist mullusel Tartu rattarallil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Miks ratturid kevadel kodumaa hülgavad?

Tarmo Mõttus, kel kulub juba viies aasta suur osa vabast ajast ratta seljas, tundis kenal kevadhommikul, et hommikusöök ei taha kuidagi kõhtu minna ja pulss... oi-oi-oi – see kerkis ainuüksi ratta peale vaatamisest taevastesse kõrgustesse.

Asi oli selles, et ees ootas kahenädalase treeninglaagri kulminatsioon, nn nõelasilmasõit: 180 km, mille sees rohkem kui 3000 tõusumeetrit. Tõsisem tõus vältab 15 km, terve tunni ühtejutti.

Elukutselistele pedaalijatele pole need näitajad teab mis hirmutavad. Aga Võrumaa mees Mõttus – nagu ka ülejäänud 15 meest, kes nõelasilmasõidu üheskoos temaga Mallorcal ette võtsid – pole proff ega ole ka esimeses nooruses. Ta ei jahi tiitleid ega medaleid. Ta on Eesti Loto müüginõunik, vanust 37.

Kuid Mõttuse suguseid harrastussportlasi, kes juba enne, kui päike siinmail maanteed jääst ja sopast puhtaks pühib, sõidavad kaugetele maadele asfalti mõõtma, on viimasel ajal üha juurde tekkinud. Hawaii Expressi turundusjuht Priit Salumäe, kes on aidanud rattahuvilistele lõunalaagreid korraldada juba kaheksa kevadet, pakub, et märtsis-aprillis võib Lõuna-Euroopas väntamas kohata vähemalt 200 entusiasti. Peamiselt Hispaanias ja Itaalias, aga ka Prantsusmaal. Ja isegi Egiptuses.

Enamiku lemmikpaigaks, kus suviseks hooajaks pikkade treeningutega kilometraaži koguda, on siiski Mallorca. Kinnisvara rendiga tegelev Aivo Kukk (52) sõitis sinna esmakordselt harjutama viis-kuus aastat tagasi – sõber oli maha teinud tema algse plaani lennata treenima Sitsiiliasse, kus ratturid pidavat autodega surnuks kihutatama – ning avastas eest rattameeste paradiisi. Kevadisel kõrghooajal võib sealsetel teedel kohata päevas kuni 3000 harrastajat, alates Vana Maailma pensionäridest ja lõpetades Kanada amatöörsportlastega.

Esimest korda käis Kukk, mullune Eesti seenioride meister eraldistardist sõidus, Mallorcal koos pojaga. Järgmisel aastal kutsus juba sõbrad kaasa. Tänavu ajas kokku koguni kümnese seltskonna. «Pundiga on lõbusam,» nendib ta.

Hawaii Expressi lõunalaagri tiimi suurus küündis tänavu Itaalias Toscanas 40 liikmeni, kellest neljandiku, tõsi, moodustasid ratturite naised-lapsed. Kaks aastat tagasi Hispaanias Alicantes käis neid veelgi suurem grupp, ligi 80-pealine.

Loomulikult on kõigil mõttes lõunalaagri abil sportlikku suutlikkust tõsta, aga see pole nui neljaks eesmärk, kinnitab Salumäe Hawaii Expressist. «Me ei ole tõsised higistajad,» lausub ta. «Kõik muidugi kaifivad, tahavad ratast sõita, aga mitte selle nimel, et mingil võistlusel saada 37. koha asemel 28. koht. Oluline ei ole ainult võistlustulemus, vaid ka relax.» Ehk ajaviide.

Siiski, kohaliku kultuuri ja kunsti nautimise, gurmaanitsemise ja veinide degusteerimise kõrvalt käib vintske pedaalimine, milleks Eestis varakevadised ilmad erilisi šansse ei annaks. Sissekanded Salumäe treeningpäevikusse räägivad järgmist: seitsme tunni ja kümne minutiga 177 km; kahel järjestikusel päeval seitse ning viis ja pool tundi, kokku 324 km, neist tõusumeetreid 5000. Ühtekokkui kogunes tal viieteistkümne treeningpäevaga üle poolesaja treeningtunni ehk ligi poolteist tuhat kilomeetrit.

Põhiline tegur, mis harrastusrattureid kevaditi üha rohkem soojale maale meelitab, ongi Lõuna-Euroopa soojad ilmad. Tarmo Mõttus Haanja Rattaklubist nägi eelmine aasta Mallorcal kahe nädala vältel vaid ühel päeval vihma. (Jah, just nägi, sest too päev oli juhtumisi puhkepäev.) Sel kevadel siiski nii õnnelikult ei läinud: vihma pladistas neljal päeval. Ometi kogus ta 16 päevaga 1300 km.

Teine oluline lõunasse tõmbav tegur on sealne vaheldusrikas maastik. Mallorcal pakuvad kaardid rattureile treeninguks kümneid marsruute, nii lausikul kui mägedes. «Sealne loodus on iga päev erinev, nii et aeg läheb märkamatult,» kiidab Aivo Kukk. «Eestis küll ei viitsiks ühe trenniga nii palju, neli kuni seitse tundi sõita.» Tema kogus Mallorcal kolme nädalaga 1760 km.

Kolmandaks, märgib Mõttus, ei anna ratturitega harjunud paikade liiklust Eesti omaga võrreldagi. «Eestis mõtled, kas jääd auto alla või ei jää,» räägib ta. «Siin mõnes trennis läheb närv lausa püsti: miks peab autoga nii külje alt läbi vuhisema?! Mallorcal sain näha vaid ühte püstist sõrme, ja selles olin ka ise süüdi.»

Tagatipuks, väidab Salumäe, on lõunalaagreis taastumine palju parem kui Eestis. Ei, mitte niivõrd kosutava päikse tõttu, vaid ennekõike seepärast, et harjutada saab pingevabalt. Töistest ja kodustest muredest priina.

Seesugustes paradiislikes tingimustes ei kujunenudki nn nõelasilmaring, mis Mõttusel hommikul söögiisu röövis, sugugi tapvaks. Kaheksa tunniga, mille sisse jäi tunni jagu pausikesi, sai 180 km läbitud. Keskmine pulss: 143. «Polnudki nii hull,» tõdeb ta.

Kus ta siis hull sai olla! Eelmisel aastal kogus Mõttus Mallorcal hooajaks nii tugeva põhja – seda hoolimata laagris järsu koormuse tõstmise tõttu põetud mitmepäevasest haigusest –, et suutis suvel läbida Austrias 209 km pikkuse nn kemmerguralli, kus tõusumeetreid... oi-oi-oi – neid tuli kokku üle 7000. Tänavuse treeninglaagrid vilju läheb ta maitsma suvel Itaalia Dolomiitidesse.
***
Ratturite kevadlaagrid
Hawaii Expressi ratturid on iga kevad otsinud vahelduse saamiseks uusi harjutamispaiku:
2002 Vinci, Toscana, Itaalia
2003 Lorca, Hispaania
2004 Šibenik, Horvaatia
2005 Palma Nova, Mallorca, Hispaania
2006 Montaione, Toscana, Itaalia
2007 Alicante, Costa Blanca, Hispaania
2008 Orbetello, Toscana, Itaalia
2009 Montepulciano, Toscana, Itaalia
Allikas: Priit Salumäe, Hawaii Express

Lõunalaagri hind
Kui palju maksab kahenädalane rattalaager Lõuna-Euroopas?
Lennupiletid 4500-6000 krooni
Majutus nelja inimese apartemendis 3000-4000 krooni
Ratta rentimine 2000 krooni
Toit 1500 krooni
Kokku 11 000-13 500 krooni
Allikad: Tõnis Erm, Aivo Kukk, Tarmo Mõttus
******
The Red Voctorian, Haight-Ashbury, San Francisco, California. 16. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mallorca Challenge veebruaris Magalufi ja Palma Nova vahel. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Mallorca Challenge veebruari algul Palma de Mallorcas. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Haanja Rattaklubi liikmed Pait Hirv (vasakul) ja Margo Hurt on aidanud Mallorcal harjutades ka kilpkonna sadulasse. Foto autor: Tarmo Mõttus
Foto 4: Mallorca Challenge veebruari algul Palma de Mallorca katedraali taustal. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Hawaii Expressi kevadlaagrilised Itaalia päikese all Toscanas enne järjekordsele ühistreeningule siirdumist. Foto autor: Janne Salumäe
Foto 6: Palma de Mallorca. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: San Gimignano küla Toscanas Vernaccia tee ääres. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kui kõva mees oli Aivar Otsalt?

Ma olen esimene, kes kirjutas Aivar Otsaltist Eesti ajakirjanduses. See oli 1980. aastate teises pooles, kui Otsalt oli Aivar Ojastu järel Eesti paremuselt teine veerandmailer. See on ehk üldteada fakt. Vähem on teada sellest, et tegime Otsaltiga palju koos trenni. Tema oli tollal Heiti Annuse parim õpilane ja ma üritasin ka jooksmises midagi korda saata. Mõnikord, muide, õnnestus mul teda isegi edestada.

Enne sõjaväes käiku 1984-1986 ei teadnud ma Otsaltist suurt midagi. Ütlesime vaid mokaotsast teineteisele tere. Enne kroonusse võtmist arenes tutvus siiski nii kaugele, et hoidsime üksteist armeeteenistuse ajal kursis, kuidas asjad edenevad. Eks me mõlemad lootsime spordiroodu pääseda. Ma ei tea Otsalti liinidest, aga mul olid omad süsteemid, millest ma tõepoolest kuigi palju ei mäleta. Aga need süsteemid hakkasid liiva jooksma, kui Tallinnas Lasnamäe kogunemispunktis kutsus üks ohvitser mind kõrvale ja suunas mind ümber Leningradi suunas minevale rongile. Mäletan, et sealt kogunemispunktist käis läbi terve hulk treenereid, kes üritasid oma hoolealuseid minglt viisil päästa. Ma ei tea, kui edukalt.

Kuid teisele poole Peipsit Luuga utšebkasse sattudes säilis mul endiselt veel spordiroodu lootus, sest ühel päeval tuli sealses hiigelsööklas mu juurde odaviskaja Raul Kalvi ja ütles, et oli saanud tugeva signaali, lausa kirja, et meid püütakse Leningradi sõjaväeringkonda jätta, et siis sealt ajapikku meid kusagile spordiroodu munsterdada. Minu LenVO-sse jäämine tähendas seda, et mind saadeti põhjapolaarjoone taha endisele Karjala alale raketidivisjoni. Paraku sinna spordiroodu lootused ka kustusid, sest enam keegi minuga ühendust ei võtnud, kuigi ise üritasin LenVO spordiroodu esindajaga sidet pidada. Trenni asemel sain tunda karmi polaarkliimat, esimesel talvel oli jaanuaris ja veebruaris õhutemperatuur pidevalt miinus 41-42 ja kasarmus ei läinud kordagi soojemaks kui pluss viis kraadi. Aga tühja sellest kasarmust: kolm nädalat tuli sellal veeta metsas telkides.

Otsaltil läks mõnevõrra paremini. Aga eks ta oli ka hulga kõvem jooksja. Minu teada sattus ta lõpuks Riia spordiroodu, aga nii palju kui mäletan, tehti seal üks hetk mingi nn suurpuhastus ehk löödi plats puhtaks, saadeti enamik mehi väeosadesse laiali ja minu mälu järgi vist Otsalt ka.

Pärast demobiliseerumist hakkasime rohkem koos trenni tegema. Otsaltil läks endise vormi taastamine kiiremini. Mul oli tosinkond lisakilo (kaalusin 80 kg!), aga sellgipoolest suutsin vähem kui kolm kuud pärast demobi joosta 800 meetrit 2.10ga - aga oi, see oli õudne. Teine ring oli absoluutne suremine. Otsalt, mäletan, tegi sellal, kui mina võitlesin veel kaalu alandamisega, juba lõigutrenni.

Järgmisel kahel hooajal tegimegi kevaditi palju lõigutrenne koos. Tavaliselt lõppesid need sellega, et Otsalt tuli üle lõpujoone meetrit 5-10 eespool, mina kannul. Jooksime 26-28 sekundi kanti, mäletan. Kord, kõige kiirema ponnistusena, suutsin 5x200 meetri seerias (paus kaks minutit) teha viimase lõigu 25,5ga.

Sügiseti tegime aeg-ajalt ka rahulikke lühemaid krosse koos. Sest mäletan, et ega Otsalt pikki otsi, mis läksid üle 6-7 km, eriti jooksnud. Ja talviti tegime sisehallis pikemaid lõike ühiselt. Mäletan, et 600 meetri lõigujooksudes ei olnud temast mulle mingit vastast, ja tuhande meetri lõike ta ei tulnudki jooksma.

Aga võistlustel ilmnes muidugi suur klassivahe. 600 meetri jooksus edestas ta mind ikka 3-4 sekundiga ja aeg-ajalt harva, kui suvel 800 meetrit proovis, oli ka mõistagi nobedam. Oli ta ju ikkagi 400 meetri jooksus alla 48 sekundi mees.

Kes tahab Otsalti sporditeest rohkem teada, peab üles otsima minu leheküljepikkuse kirjutise temast Spordilehes umbes 1988. aastal. Internetiotsingutest kahjuks pole abi.
******San Francisco, California. 16. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Aivar Otsalt eelmise aasta detsembris. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Aivar Otsalt eelmise aasta novembris. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 3: Aivar Otsalt aprillis 2006. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma avastasin megarikka suusataja?

Elu on ikka imelisi kokkusattumisi täis. Näiteks selle nädala algul kohtusin Eesti mehega, kes on hirmrikas, koguni nii rikas, et ei ela enamik aega siinmail, vaid palju kallimas kohas. Rääkisime asjadest, mil pole spordiga vähimatki pistmist, kuni ta ühtäkki ütles, kui pärisin, kuidas ta end rahamaailmast välja lülitab, et on hakanud suusatama. Küsisin, et ilmselt mäesuusatama, mille peale ta kostis, ei ei, hoopis murdmaasuusatama.

Ärijutud jäid kohe tagaplaanile. Küsisin, miks ta kohe ei öelnud, et on hakanud suusatajaks, oleks saanud kohe algusest peale ajada tõsist suusajuttu. Ta kostis selle peale: "Ma ilmselt ei konkureeri veel [ta mõtles, et minuga - PP], aga eks ma järgmine aasta üritan tulemust oluliselt parandada."

Sel talvel läbis jõukas ärimees suuskadel ligi 500 km. Tegi kaasa isegi ühe Worldloppeti maratoni, aga ma ei saa teatud põhjustel öelda, millise. (Põhjus on töine. Nädala lõpus võin öelda.) Ütles, et põnev oli. Oli alustanud tagant otsast ja jõudnud kaks korda kõrgemale kohale, kui oli esimese vaheajavõtu koht. Märkis, et päris keeruline oli nii paljudest meestest mööda sõita. Jutt on ikka tuhandetest.

Tal oli enda sõnul ka naljakas põhjus, miks ta ühtäkki suusatama hakkas. Taas ei saa detailidesse laskuda, aga ta oli kõrvalt märganud teatud suusatajaid, kuidas need näevad väga head, atleetlikud ja terved välja, ning järeldanud, et see on treenimise tagajärg, ja siis otsustanud, et peaks ise ka treenimisele rohkem rõhku panema. "Ja kui rõhku hakkasin panema, oli vajalik end ka kusagil proovile panna," lisas ta mulle.

Mis ma muud oskan öelda, kui eks nuputage, kes see minuealine mees võiks olla.

Mina pean sel ajal nuputama, kuidas pühapäeval Tartu rattaralli sõidetud saaks. Ratast igatahes veel ei ole ja eile otsustasin, et oma naise Optimaga ikka ei ole mõtet starti tulla, sest kujutage ette, mis ümberringi juhtuma hakkab, kui peaksin sellega ilmuma II stardigruppi, kuhu korraldajad on mulle koha reserveerinud. Osa mehi saaksid naerukrambid, teisi tabaks totaalne segadus, kolmandail kaoks üldse arusaamine maailma asjadest. Aga kui läheksin targu tagapoole startima, siis võtaksid korraldajad mind valest stardigrupist startimise pärast maha. Ei tea, kas on taas mõistlik koju jääda, nagu jäin jooksuvõistluse ajaks?
******Haight-Ashbury, San Francisco, California. 16. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: murdmaasuusatajaks hakanud Eesti suurärimees. Foto autor: esialgu varjatud, et pildistatu identiteeti kaitsta. Foto pärineb Scanpixi arhiivist.

Pullerits: Kuidas minust sai rulluisutaja (aga ainult korraks)?

Ma olen lubanud, et rulluisutamisega ei tegele. Aga ükskord pidin ikkagi proovima. Siin on nüüd tulemused:

Einoh, presidendiproua on tegija. Olin vandunud, et ei pane elu sees rulluiske jalga – rulluisutamine ju valdavalt naiste ala, mis meestel sellega pistmist, arvasin –, aga kui lõpuks toimetuse palvel panin, tundus asi katastroofiline.

Selline tunne oli, et kohe libisevad jalad alt. Hoolimata tõsiasjast, et tasakaalu, mis rullidel püsimise võtmetegur, pidanuks küllaga jaguma: olen sõitnud sadu kilomeetreid rullsuuskadel, lumesuuskadest rääkimata. Aga üllatuslikult selgus, et sellest polegi suuremat abi.

Järelikult, kui presidendiproual, Eesti esirullitajal, nahk ja luud ikka jätkuvalt terved, peab ta olema tegija, mis muud.

Tõsi, ega ma oma rulluisudebüüti päris nõuetekohaselt teinud. Nagu paljud, kes oma võimeid ja oskusi üle tikuvad hindama, lasin läbi tüüpilise vea: tõmbasin jalga liiga suurte rullidega uisud. Nonde 100-millimeetrine läbimõõt on algajale liiast, sest kiirus tõuseb ruttu ning koordinatsioon kaob käest. Õppimist, nagu paneb südamele Tartu Extreme Spordi kaupluse juhataja Urmo Fuchs, tuleks alustada ikka väiksemate, 80-84 mm rullidega.

Ometi leidub peale minu teisigi, kes hüva nõu kuulda ei võta ja endast liiga hästi arvavad. Fuchsilt ostis hiljuti proffidele mõeldud 10 000-kroonised uisud naine, kes, nagu rajal selgus, ei püsinud nende peal püstigi. Tõi need peaaegu uuena poodi tagasi, aga raha sai tagasi napilt poole.

Selleks, et esimene sõit (kui sõidust esimesel korral üldse asja saab) viimaseks ei jääks, soovitab Extreme Spordi mehaanik Arto Rammul teha esimesed sammud rulluiskudel pläta-pläta nagu väike part. Pole paha, kui leidub mõni tugigi, kas või lapsevanker. Seejärel, tuues kergelt väljapööratud jalgadel kandu vaheldumisi teineteise ligi, hakkab tasapisi tekkima libisemine.

Oo jaa, ja kuidas tekib, sain tunda. Hoog, eriti suurte rullidega, tuleb nii lihtsalt, et varsti on jalad laiali nagu vasikal. Rocki korvpallimeeskonna paar tantsutüdrukut, kes suudavad jalgu loopida taeva suunas, olid Rammuli nähes rulluiskudele astudes kiiresti maaga lühiühenduse saanud. Kes asfaldile laksakaga maanduda ei taha, peab esimese asjana hoopis pidurdamise selgeks saama.

Lühidalt ja keerutamata: rulluisutamise valutult selgeks saamiseks tuleb nõu küsida asjatundjatelt. Kutsusin appi Tartu Ülikooli spordipedagoogika ja treeningõpetuse instituudi teaduri Jarek Mäestu, kes Eesti rulluisuvõistlustel sõidab teise kümnesse.

Rulluisutades tuleb arvestada, et pidurdusmaa on pikk nagu rongil, hoiatab ta. Selleks, et seisma jääda, tuleb kannapiduriga uisk ette viia. Kui pidurit pole – see pidi võistlemisel segama –, peab pidurdava jala sõidusuunaga risti enda järel lohisema jätma. Aga ettevaatust: see nõuab harjutamist, et pidurdav uisk libisema ei hakka ja jalgu harki ei tiri.

Pooleteise tunniga, väidab Tartus Tähtvere spordipargis teisipäeviti ja neljapäeviti koolitusi korraldav Rammul, peaks rulluisutamisest n-ö pildi ette saama. Aga edasi? «Edasi tuleb teha palju iseseisvat tööd,» lausub ta.

Õppimist raskendab kukkumishirm. Selle vastu ei aita muu kui kiiver ning peopesade, küünarnukkide ja põlvede kaitsmed. Kiiver on eriti oluline algajaile, kes prantsatavad pahatihti selja peale. See tähendab halvimal juhul fataalset matsu kuklasse.

Aga pole vilunud sõitjailgi õnnetustest pääsu. Urmo Fuchs lendas mõni nädal tagasi Tartu-lähedasel Raadi ülerahvastatud rajal kiiruselt 30 km/h kokkupõrke vältimiseks napilt valguspostist mööda. Käsivars oli marraskil, puus paistes, riided lõhki, peopesa verine.

Alustajate tüüpiline viga, nagu on märganud Rammul, seisneb selles, et sõidetakse kas liiga sirge seljaga või liiga ettepoole kägaras. Mäestu, kelle mullune rulluisukilometraaž küündis 3500ni, andis mulle nõu, et laseksin põlved natuke kõveraks, kuid hoiaksin keharaskust uisul, pigem pisut kannale kui varvastele.

Teine probleem on Rammuli tähelepanekuil tasakaalutunnetuse saavutamine. Sujuva ja mõnusa rulluisutamise nõks peitub just selles, kuidas kanda keharaskust ühelt jalalt teisele. Kes valdab suusatamise uisutehnikat, noil peaks see oskus selge olema. Teised vajavad selle omandamiseks ilmselt harjutusi.

Kui elementaarsed oskused käes, õigemini küll jalas, tuleb jälgida, et uiskudega hoogu andes ei läheks tõuge liiga taha nagu suusatades, vaid 20-40 kraadi sõidu suunas, märgib Mäestu. Keha tuleks hoida paigal, mitte ümber kujuteldava pikitelje loperdamas, ning käed lõdvalt kõrval, lisab ta.

Esimesed kilomeetrid, mis seal salata, tunduvad rulluiskudel üksjagu heidutavad. Just hirm komistada on see, mis kammitseb. Aga kui vaadata, kuidas Mäestu-sugused tippharrastajad, käed seljal, kiirusega kuni 40 km/h mööda vuhisevad, tuleb võtta seda kui märki, et vankumatu harjutamise korral ei pruugi miski olla võimatu.

Ega vist olegi, tõepoolest. Rammul sõitis mullu Tartu 2. rulluisumaratonil viiesajandalt stardipositsioonilt 84ndaks (36 km 1:11ga). Ta väidab, et rulluisuvõistlustel pannakse esimese kilomeetriga lõpukohad laias laastus paika ning viimasel poolel kilomeetril klaaritakse vaid omavahelisel arved, kuid vahepeal ei toimu absoluutselt mitte midagi. Ehk lihtsalt liueldakse üksteise sabas.

Kui nii, siis pean võtma alguse sõnad tagasi: ei ole presidendiproua (192. koht Tartus) siiski mingi tegija. Sest rulluisutamine pole muud kui mugavusala. Mõistagi juhul, kui see ennast veristamata selgeks saada.

Kasulikku infot:

Kus õppida rulluisutamist?

Rollerblade’i rulluisukoolitused Tallinnas
Esmaspäeviti kell 19 Pirital Lillepi pargis
Neljapäeviti kell 19 Haaberstis Saku suurhalli ees parklas

Rulluisukoolitused Tartus
Teisipäeviti kell 19 Tähtvere spordipargis algajaile
Neljapäeviti kell 19 Tähtvere spordipargis edasijõudnuile

Näpunäiteid varustuse soetamiseks

Algaja rulluisud: ratta läbimõõt 80-84 mm, hind alates 2400 kroonist
Edasijõudnu rulluisud: ratta läbimõõt 90 mm, hind alates 3800 kroonist
Harrastaja rulluisud: ratta läbimõõt 100 mm, hind alates 4400 kroonist
Aktiivse harrastaja rulluisud: ratta läbimõõt 110 mm, hind alates 5700 kroonist
Tähelepanu: rattal on numbrid alates 78/A-st kuni 85/A-ni. Mida väiksem number, seda pehmem ratas, ja mida pehmem, seda sobivam algajale.
Ratta raamile on märgitud maximum wheel size ehk maksimaalne rataste suurus, milliseid saab sellele raamile alla panna. Seda arvestades ei pea sõiduoskuse arenedes ostma uusi rulluiske, vaid piisab rataste vahetamisest.
Mõnele raamile on võimalik paigutada ette näiteks kaks 90 mm ja taha kaks 100 mm läbimõõduga ratast, mis aitavad hoida keharaskust eespool.
Saapa puhul on oluline sääre kõrgus: mida kõrgem, seda kindlamini toestab jalga ja seda paremini sobib algajale. Profid sõidavad madala saapaga, mis võimaldab jalga pöiast paremini välja keerata.
Ühe uisu kanna all on pidur, mida saab vastavalt soovile ümber tõsta teise uisu alla.
Laste uiskudel on saapa suurus nelja numbri ulatuses reguleeritav, et jala kasvades ei peaks tingimata ostma uusi uiske.
Tähelepanu: rattaid on soovitav regulaarselt hooldada, eriti pärast vihmaseid ilmu, et laagrid ei kuluks.
Rulluisutajale sobib rattasõidukiiver, selle alla tasub palava ilma korral siduda rätik, et higi ei voolaks näole.
Kaitsmed peopesadele, küünarnukkidele põlvedele, hind sõltuvalt materjalist ja kaalust 400-900 krooni.
Jalga põlvpüksid; rattapüksid ei sobi, sest nonde polster võib hakata hõõruma.
Ülemiseks otsaks sobib taskutega rattasõidusärk või aeroobikasärk.
Sobivad rattasõiduprillid, mis hoiavad ära sitikate lendamise silma.
Uiskude transportimise kott (hind 500 krooni), kus on uiske hea ka üle talve hoida.

Allikas: Urmo Fuchs, Extreme Sport
Coit Tower, Telegraph Hill, San Francisco, California. 16. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Priit Pullerits (vasakul) teeb Tartus Tähtvere spordipargis esimesi arglikke samme, samas kui Tartu Ülikooli teadur Jarek Mäestu temast nagu muuseas mööda vuhiseb. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu kaupluse Extreme Sport juhataja Urmo Fuchs näitab tõsise harrastaja ja tavaharrastaja rulluiske. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma rattasõidu selgeks sain?

Huvitav, mida pikemaks päevad lähevad, seda vähem saan aru, mis moodi mul õnnestus talvel nii-ii palju trenni teha. Sel nädalal pole näiteks veel kordagi end liigutama pääsenud. Aga mis seal ka imestada: neljal esimesel päeval olen pidanud Tallinnas käima. Neli päeva jutti! Sinna sisse on mahtunud pikem kohtumine Tanel Padariga, kes on, muide, kõva spordimees: käib paar korda nädalas jõusaalis, ehkki väliselt näeb välja väga minu mõõtu (185 cm pikkuse juures 75 kg, mul 186,5 cm ja ca 71 kg), läks kolmapäeval lohesurfi õppima, endal kodus kapp täis spordikotte, kus on erinevate alade varustus, alates jalgpallist ja lõpetades jäähokiga. Eile, pärast hommikust loengut Tartu Ülikoolis, oli pärastlõunal etteaste Tallinnas Eesti Ajalehtede Liidu aastakoosolekul Eesti lehejuhtidele sellest, mis toimub maailma leheturul ja millised on lähiaastate prognoosid. Selle kõige ettevalmistamine võttis terve pühapäeva ja siis veel igal õhtul paar tundi peaaegu keskööni. Ja ma ei hakka siin eriti rõhutama, et tudengite tööde parandamisele läks nädalavahetusel 8:11 ehk umbes sama palju aega, kui kulus talvel mõnel kesisel nädalal suusatrennile.

Masu?

Mis masu? Rabelemist on nii palju, et trennigi ei jõua.

Aga ükskord jõudsin küll. Ja see oli väga vajalik trenn. Koos ortopeedi-traumatoloogi Leho Ripsiga, kes päeval oli vaadanud mu jala seisu ja kutsus õhtupoolikul koos pedaalima, et mu rattasõit paika panna.

Siit tuleb nüüd veelkordne tõestus, miks on vaja personaaltreenerit.

Seni olin sõitnud kõige raskema ülekandega - seepärast, et jalgades jõudu arendada, sest ega rattasõit ole mõni selline ala, mida ma tulemuse nimel treeniks. Rips oli käinud Tartust Elvas ja väntas tagasi, sõitsin talle vastu. Ta siis vaatas, kuidas sõidan, ja tegi olulised korrektuurid.

Esiteks pani ta mul sadula kõrguse millimeetri pealt õigeks. Siis näitas ja selgitas, kuidas tuleb pedaalida. Mitte kõvasti pressides, vaid kergelt kerides. Olgu, panin siis ka käigu kergemaks - ja nagu Rips ütles, et nüüd tekib vist mõte, et mis asja ma siin teen, et see pole mingi trenngi. Tulime allatuult kergelt 26-27 km/h. Ja see polnud tõesti mingi trenni moodi, jalad käisid kiirelt ja kergelt ringi.

Aga lõpuks ometi vaevus üks inimene lihtsalt ja loogiliselt (ja arrogantse üleolekuta, nagu enamik anonüümseid nõuandjaid teadagi kus!) seletama, miks peab väntama kergelt. Nii nagu mina sellest aru sain, siis sellepärast, et jalad harjuksid kiire tööga, sest kui kogu aeg pressida, nagu olin pressinud, siis vajalikul hetkel ei ole kiirust kuskilt võtta, sest jalad ei olegi harjunud kiirema tööga. Nii lihtne see kõik paistiski!

Ainus häda oli see, et kiirelt kerides tikkusin sadulas hüppama. Rips ütles, et sellest saab paari kuuga lahti, aga võib-olla läheb ka aasta. Teiseks oli imelik see, et reie- ja säärelihased hakkasid tagant imelikuks muutuma. Just "imelik" oleks see iseloomustav sõna, sest ma ei saanud aru, mis seal neile mõjuda võib.

Nõnda ma siis sõidangi nüüd tänu ühekordse personaaltreeneri väärt nõuannetele kerge ülekandega - siis, kui aega saan - ja arvatavasti ei ole see kõige parem uudis neile vänta-/pänta-jalgadele, kes rattarallil end minu klassi/masti sõitjaks peavad. Aga eks hakaku ka siis kiiremini ja kergemini pedaalima.
******
Lombard Street, San Francisco, California. 16. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kliikida pildile.)

Fotod 1 ja 3: Leho Rips (ees) ja Allan Oras kannul mullu sügisel Tartus Tähtvere spordipargis Priit Pulleritsu korraldatud võidusõidul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tanel Padar. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Miks suusatajad on viljakad?

Suusatajad on võrreldes paljude teiste alade harrastajatega tõesti viljakad, kas pole? Andrus Veerpalu - neli last; Jaak Mae - kolm last; Priit Narusk ja Anti Saarepuu - minu teada kumbki kaks; Kaspar Kokk ja Peeter Kümmel kumbki üks (aga nad noored mehed alles); Aivar Rehemaa küll null, aga ta vahetas kuuldavasti ka pruuti, nii et vara veel.

Olete mõelnud, miks see nii on? Ma eile mõtlesin - ja välja mõtlesin. Appi tuli endine sõudetuus Peeter Mardna, Tervishoiuameti järelevalveosakonna juhataja, (peaaegu) kõigi Eesti sportlaste tohterdaja Mihkel Mardna isa, kes rääkis mulle... no ma pean selle loo ikka teistele ka edasi rääkima.

Asi algab meeste aluspükstest. Kuuldavasti pidid terved seemnerakud vajama valmimiseks 220 päeva. Selleks on neil vaja (teadagi, kus) temperatuuri alla 35,7 kraadi. Kui temperatuur on kõrgem, on seemnerakud pehmelt öeldes kidurad ja ei suuda munarakku tungida. Siit tuleb ka põhjus, miks Euroopa meestel on viljakusega raskusi. Nad on üle läinud istuvale eluviisile mugavates toolides - hommikul istmesoojendusega autos tööle sõites, siis päeva kontori nahkses toolis veetes, siis õhtul diivanil teleri ees lösutades - ja lisaks kannavad veel kitsaid aluspükse, mis kokkuvõttes toob kaasa selle, et too kaadervärk, mis seemnerakke peaks tootma, on pidevalt ülekuumenenud.

Nüüd meenutame talve ja suusatamist. Mina ei tea, kuidas teistel, aga mul on alalõpmata see murde, et hargivahe kipub külmuma, isegi paari miinuskraadi juures. Kujutan ette, et eks see ole üksjagu mureks parematelegi suusatajatele. Igatahes on seemnerakke tootev kaadervärk neil enamasti pigem jaheda kui ülekuumenenud temperatuuriga, ja kuna suusatrennid on ka pikad, siis ei kummita neid istuv eluviis. Ehk nagu Mardna seenior ütles: see, mis on loodusest rippuma loodud, peab ikka rippuma, mitte olema vastu keha surutud.

Küsimus lahendatud ja seletatud, kas pole?

Seda teemat võiks muidugi edasi arendada. Kui suusatades saab viljakust turgutada, siis mida teeb sellega rattasõit? Pühapäeval käisin sõitmas ja mitte kannikates peituvad luud, vaid sõna otseses mõttes hargivahe hakkas sadula peal valu tegema. Ma olen vana mees, mind see viljakuse teema isiklikult põrmugi ei huvita, aga rattasõiduga tegeleb järjest rohkem noori mehi, kellel on küll põhjust enne kümme korda mõelda, kas ikka tasub tundideks sadulasse ronida. Kui veresoontel sealkandis (mõtlen, et jalge vahel) sadulaga ikka liiga teete, siis pärast ei maksa minna naist süüdistama, et doktor, appi, lapsi ei tule.
******Muir Woods National Monument, California. 16. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Veerpalu (paremal) oma perega sügisel 2007. Foto autor: Aldo Luud, Naisteleht/Scanpix
Foto 2: Erkki Püttsepp Tallinna rattasõidul 2006. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Mis maksab enesekindlus?

Probleemi põhjus on lõpuks käes. Mu jalad läksid käest (milline väljend!), sest olin endas liiga kindel. Uskusin, et talvel suusatades tehtud põhjalikud mahutrennid on andnud kevadiseks jooksuhooajaks hea baasi, nii et muud ei jää üle kui jalad selga võtta (milline väljend taas!), pisut jooksuvormi timmida ja siis võidukalt finiši poole kihutada. Teada on, mis sellest sai. Trauma sai. Aga ma ei ole ainus, kel enesekindlust on jätkunud. Mõnel mehel on seda minust hulga rohkem - lugege altpoolt. Kuid miks pole loodetud tulemust?
***
Hämmastav, kuidas Gerd Kanter, kes alustas tippkarjääri kõrbejana, on muutunud. 2003. aasta MM-võistlustel Pariisis, kuhu ta sõitis Euroopa sisemeistrina, ei suutnud ta enamat kui 56.63, ligi kümme meetrit vähem isiklikust tippmargist. Järgmine aasta Ateena olümpial, mille eel oli ta viinud Eesti rekordi 68.50ni, tuli järjekordne nurjumine: eelvõistluse 60.05 jättis ta teise kümne lõppu.

Sellise seeria peale ei osanud Kanter Ateenas kosta muud, kui «rõõmupidu on neil, kes ootasid, et mu närvid alt veavad». Hiljem leidis ta, et ebaõnnestumise põhjus peitus sisemises pinges. Sisemine pinge tekib sageli ebakindlusest.

Kuu aega tagasi Tallinnas Eesti ja Põhjamaade spordiajakirjanike ees paistis Kanter aga enesekindluse musterkehastusena. Vanad altminekud oli ta kasulikeks õppetundideks pööranud. Kõrbemine Ateenas, märkis Kanter, oli pannud mõtlema, mida teisiti teha – just tänu sellele oli tulnud olümpiavõit Pekingis. Mänedžer Raul Rebane avaldas koguni, et oli tundnud end hirmus õnnelikuna, kui Kanter 2005. aasta MMil Helsingis Virgilijus Alekna viimase katsega kuldmedalist ilma jäi. Too kaotus oli andnud Rebasele usu, et järelikult võidab Kanter Pekingis – sest võitnuks ta juba Helsingis, oleks kõik liiga kiiresti tulnud.

Nõnda seisidki Kanter ja Rebane aprilli algul mitme riigi ajakirjanike ees ning Rebane teatas, rahulikult, ilma suurustlemata, kuid enesekindlalt, et 5. mail Ameerikas läheb Kanter püstitama maailmarekordit. Too enesekindlus oli nii jahmatav, et pidin Kanterilt üle küsima, kas tõesti on eneseusk nõnda suur, et seesugune veksel välja käia. Ma ei mäleta täpselt, mida Kanter vastas, kuid olulisem oli kehakeel: tema hoiakust, silmavaatest, hääletoonist kumas endastmõistetav veendumus oma suutlikkuses.

5. mai oli teisipäev. Kanter ei heitnud San Diegos 70 meetritki. Nii palju siis enesekindlusest?

Ega enesekindlus üksi soovitud tulemust too, aga teisalt pole ilma enesekindluseta soovitud tulemust lootagi. Küsimus on selles, kas enesekindluse väljanäitamine aitab tulemust paremaks teha.

Erki Nool oli möödunud kümnendil Eesti spordis enesekindluse demonstreerimisel pioneeriks. Mäletate, kuidas ta lubas Atlanta olümpial kuldmedalit püüda? Juba enne olümpia algust tembeldati ta selle ulja avalduse tõttu ülbikuks.

Enesekindluse tõrviku uusim kandja on Kalev/Cramo korvpallur Tanel Kurbas, kes kuulutas hiljuti, et ihkab NBAsse pääseda. Selleks pani ta end kirja NBA drafti, mis siis, et istub koduklubis valdavalt pingil.

Pole tähtis, kuidas sportlane end motiveerib – eks ole Kantergi öelnud, et tuleb julgeda unistada ning seada sihid hästi kõrgele –, aga sõnadest ja mõtetest üksi ei piisa. Kui Kanteril on tulemused, sest tal meeskond ja süsteem, siis Andrus Värnikul, odaviske eksmaailmameistril, pole viimati olnud seda ega teist; on ainult suured sõnad, ei sõnade väärilist resultaati.

Miks oli Kanteril vaja suurte sõnameistrite sekka astuda? Pärast olümpiavõitu oli näha, et ta rahunes liialt maha: jagas intervjuusid ja autogramme, naeratas lahkelt kõigile. Ilmselgelt oli tal vaja uut ärritajat. Seda enam, et tal ei paista enese avalik tagantpiitsutamine olevat sedasi veres nagu Noolel või Kristina Šmigun-Vähil, kes sajatasid pahatihti tuld ja tõrva, et võidunälga üles kütta.

Liiati on Kanter liiga intelligentne inimene. Vaevalt see spordis on alati voorus: loomupärasest enesekindlusest võib tulla vajaka, sest intelligentne inimene ju kahtleb. Lõppeks ärgem unustagem: ega Kanter nüüdki, hoolimata ebaõnnestumistest ammutatud õppetundidest, ülemäära enesekindlaks ole muutunud. Pekingis, kas mäletate, poleks paremuselt teine katse talle pronksmedalitki toonud.

Ometi, vaatamata püstitamata maailmarekordile, on Kanteri enesekindlus eriliste tagajärgedega. Keegi pole talle suurte sõnadega püstitatud eesmärkideni küündimatust nina peale hõõrunud. Mitte seepärast, et uue nädala algul on üks rekordiüritus veel varuks. Ka mitte seepärast, et ta on olümpiavõitja. Ennekõike siiski seepärast, et kui enesekindlus pole ärplev, vaid tugineb tõsisele tööle, oleks nurjumise järel parastada kurjast.

Aga kui enesekindlusega jahitud maailmarekord jääb mitme meetri kaugusele, kas ei ähvarda see viia Kanterit tagasi sinna, kust kõik alguse sai – ebakindluse lätetele?
******Lombard Street, San Francisco, California. 16. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Gerd Kanter jagamas märtsi lõpus Pärnus autogramme. Fotode autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix

Pullerits: Mis niidab jalad alt, ootamatult?

Siit tuleb nüüd, kuidas kellelegi, kas hea uudis või halb uudis. Hea uudis neile, kes on tahtnud minust lahti saada. Halb uudis neile, kes ei ole tahtnud minust lahti saada. Mulle endale igatahes halb uudis, aga parata pole miskit.

Mis siin pikalt keerutada: eile läksin (tõmmake nüüd kopsud sügavalt õhku täis!) Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku traumatoloogia osakonna ortopeedia eriala arst-õppejõu - kas keegi on, muide, kunagi mõelnud, miks pagana pärast peavad raviasutustel nii neetult pikad nimetused olema? - Leho Ripsi juurde. Mullusügisesel rattamaratonil sai ta 90. koha ja aasta tagasi rattarallil oli 165. Nii et igati tõsine spordimees.

Aga ma ei läinud, et törts spordijuttu ajada. Ta juhatas mind pikema sissejuhatuseta sidumise ruumi ja ütles, et võtaksin pükid jalast. Seda ma arvasin, et asi niisuguse pöörde võtab. Siis pidin mitu korda üle toa kõndima, paar korda varvastele tõusma, misjärel sain käsu lavatsile kõhuli heita. Veidi arsti asjatundlike sõrmedega takseerimist ja see, mis ühtedele on hea ja teistele halb uudis, oligi selge: vasaku jala kannakõõluse põletik.

Leho Rips ei hakanud mulle lohutavaid illusioone pakkuma. Ütles otse, et kolm kuud läheb raviks vähemalt, ning lisas, et ega ta mingit garantiid ei anna. Joosta ei soovita - arusaadav ju. Rattaga sõita siiski lubas - aga kas see jälle mind kuigipalju rõõmustab. Ujuda ka võib (aga mulle ei meeldi), kuid konna mitte (seda naiste stiili ma ei oskagi, ja kui oskaks, ega siis ujuks). Rullsuuskadega sõita võib, kuid ainult paaristõuget. Rulluiskudega ka võib sõita, aga sellistega, millel esimesed rattad väiksemad kui tagumised, et kannale surve ja koormus väiksem oleks. Aga te ju teate, mida ma rulluisutamisest arvan, nii et see langeb ära.

Mida siis ette võtta? Kompleksravi, mis muud. Kõige tähtsamad, seletas Rips, on harjutused. Selleks, et ma neid õigesti teeksin, saatis ta mind koheselt Tartu hinnatuima taastusraviarsti Margus Mustimetsa juurde, kes paar aastat tagasi taastas mu opereeritud parema kanna liikuvuse. Tähtsuselt järgmine on õige tallaga jalanõude kandmine, kus kand oleks toetatud. Ja alles tagumises järjekorras tulevad igasugused geelid ja tabletid ja jääkuubikud. Rips ütles, et uuringud näitavad, et määrete ja geelide peamine toime seisneb selles, et neid paar korda päevas nahapinnale kandes masseeritakse valu tegevat piirkonda. Laserravil Rein Kingu juures soovitas ta edasi käia.

Aga kust see häda ühtäkki tekkis? Rips pakkus, et tegu oli liiga suurte koormustega. Ja pole tema väitel vahet, et talvel olin peamiselt suusatanud, mis ju iseenesest ei tohiks kannakõõlust koormata. Koormab küll, väitis Rips.

On kellelgi veel mõni väärt soovitus varuks? Üldise konkurentsi mõttes oleks ju siiski kõigest hoolimata kasulik, arvan, et ma raja äärde vedelema ei jääks, vaid ükskord ikka jalad alla võtaks, kas pole nii?
******Muir Woods National Monument, California. 16. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Leho Rips Tähtvere spordipargis sprindirajal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Füsioterapeut Margus Mustimets tööpostil, patsienditoolil teine füsioterapeut Tuuli Bürkland. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kes paljastab libasportlased?

Kõike ei saa ju alati kandikul nina ette tassida, nagu seni olen teinud. Proovige samuti mõnikord minu nahas olla ja igasuguseid asju välja uurida. Näiteks: mis küll toimub vasakpoolsel pildil ja kellega on tegu ja millest see kõik teile räägib? Oskate ära arvata?

Vaadake ka allpool paremal seda teist pilti, et võiksite veenduda, kui keeruline on teinekord õigust tuvastada. Isegi siis, kui teile on vihjed antud. Niisiis, kes on see Eestis hästi tuntud inimene, kes paistab sellel pildil? Vihjeks nii palju, et ta on noorpõlves tegelenud iluuisutamisega, aga mitu aastat tagasi rääkis ühele ajakirjanikule, et ta on tegelenud kujundujumisega ning too ajakirjanik oli teda isegi uskunud ja sel teemal loo avaldanud. Kuigi tegu oli totaalse blufiga. (Mis kahjuks näitab, kui kergesti mõned ajakirjanikud lasevad end lolliks teha.)

Aga lõpetuseks tahan öelda kõigile neile, kes süüdistavad mind provokatiivse ajakirjanduse viljelemises. Kuulge, see on ju täiesti normaalne (ei, mitte süüdistamine [see on ebanormaalne], vaid provokatiivse ajakirjanduse viljelemine). Lugesin just Newsweekist, et selle uut toimetajat, peagi 40 saavat Jon Meachemi iseloomustab kirg hea kirjutamisoskuse vastu (ka mulle meeldib see, kuid ma ei tiku end Meachamiga võrdlema [sest tema kannab tavaliselt halli ülikonda, mina aga tumedat]), samuti põhjaliku reporteritöö ja - pange nüüd tähele! - provokatiivse, ent mitte parteilise ajakirjanduse vastu. Aga see meeldib mulle ka. Ja ärge arvake, et Meacham on suvaline kirjatsura. Ei, ta võitis äsja Pulitzeri preemia president Andrew Jacksoni biograafia eest ning on varem kirjutanud veel kaks biograafiat (eks uurige ise järele, kellest, ega kõike pea ka kandikul nina ette tooma).

Nii et elagu provokatiivne ajakirjandus, siin blogis ja loodetavasti mujal ka (peale Newsweeki). Vastuväited?
******Museum of Modern Art, San Francisco, California. 15. juuli 2oo8. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1 autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2 autor: Kalev Lilleorg, Naisteleht/Scanpix

Pullerits: Miks tuleb tempo kõva hoida?

Kui oma ratta – mis oma?! teadagi, kelle oma tegelikult – Kalle Kirsiaiale putitada viisin (kui ratas Eesti tipptasemel ei ole, siis olgu vähemalt mehaanik), küsis ta, kas see on juba kümme aastat vastu pidanud. Arvan, et rohkemgi veel, vastasin, ja loodan, et peab üksjagu kauemgi veel, sest ei näe põhjust, miks peaksin selle maha kandma. Kirsiaed, muide, erinevalt siinse blogi mitmest lugejast (eriti Haanja Rattaklubi meestest – kas kuulete seal metsade vahel?), ei tikkunud mu ratast nähes küll mind kritiseerima või siunama või minust ära pöörama, vaid ütles, et nojah, sa teed nagunii sellegagi teistele pähe.

Ega ikka tee küll. Eriti, kui kett on välja veninud ja tikub üles viskama ning ainult korralik õlitamine hoiab seda hammasratastel. Aga vähemalt lasin käiguvahetaja välja vahetada, sest muidu sai üksnes kõige raskema rauaga sõita. Ent, tegelikult, ega mul neid õrnemaid raudu väga vaja olegi, sest kui ikka korralikult pingutada, saab ka laugematest mägedest rohkem kui 30 km/h üles sõita (eile sõitsin: tuleb lihtsalt talda vajutada).

Lõppude lõpuks, enne, kui mind tümitama asute, püüdke silmas pidada, et ega rattasõit ole mulle eesmärk omaette, mille nimel trenni teha. Rattasõit on asendustegevus, kui kannatrauma joosta ei lase ja suusahooaega annab veel oodata. Raske rauaga ja 30 km/h ligi sõidan seepärast, et tugevdada jalgu ja hoida üldist toonust, n-ö lõõrid pisutki töökorras. Aga seda viimast on raske saavutada, sest võid ju üle 30/h tunnis uhada, aga hingamine säilib ikka selline nagu jalakäijal. Ju vist sõidan liiga aeglaselt siiski?

Need, kes unistavad minuga Tartu rattarallil sotid selgeks teha – palun väga, ma ei üritagi seal võistelda. Mis võistlemisest saab juttu olla, kui mul on sel kevadel ehk kuu ajaga sõidetud vaid 268 km – talvekuudel isegi suusatasin sama ajaga märksa rohkem –, lõppenud nädalal näiteks vaid 115 km. Trenniaega ei kulunud eelmisel nädalal nelja ja poolt tundigi. Tartu rattarallil on eesmärk teha korralik pikk treening jalgade tugevdamiseks, ei muud.

Ausalt öeldes tuleb ratturite ees müts siiski maha võtta. Rattasõit on nii nüri ja tüütu ala, et need mehed, kes jaksavad seda teha nädalas mitu korda kaks-kolm tundi korraga, on vaimselt ja psühholoogiliselt palju sitkemad kui minusugune, kelle kohta mõned imestavad, et kuidas ma küll suudan talvel Tähtvere spordipargis maniakaalse järjekindlusega teha päevast päeva kümneid suusaringe. Ausõna, aga mul saab juba tunnisest rattasõidust totaalselt villand. Tunnise suusasõidu järel aga hakkab õige maitse alles tulema.

Kuid ärge mind päris maha ka kandke. Hindrek Riikoja, kes läks mõni kuu tagasi Postimehe palgalt põllumajandusministeeriumi leivale, on mulle lubanud sponsorluse korras tänavusekski rattaralliks korraliku võidusõiduratta hankida. Kuid häda on selles, nagu Kalle Kirsiaed seletas, et ilma klippideta ei anna see mu naise alla 4000-kroonise Optima ees erilist eelist. (Seda tõestab ka mu mulluse rattaralli keskmise kiiruse võrdlus tunamulluse kiirusega, mis ei olnud hoolimata paremast rattast sugugi märkimisväärselt suurem.) Kirsiaed seletas, et ilma klippideta teevad mu jalad ühe vändapöörde ajal vähemalt kümnendiku, kui mitte koguni viiendiku jagu vähem tööd.

Kust ma need klipid saan ja kuidas nendega sõitma õpin? Ainult sel juhul, kui saan tehnoloogiliselt teistega võrdsesse seisu, on mul mõtet rattarallil võistlema tulla. Kui ei saa, asendub võistlus treeninguga. Ja pool, ei, koguni kolmveerand lõbu jääb ära. Ei, mitte mul. Vaid neil, kes mind võita tahavad. Nagu näiteks dr Holden ehk Ivar Tupp Haanja Rattaklubist. Kuigi talle piisab ka palju vähemast – sellest, et ma jalatrauma tõttu talle Klubi Tartu Maraton neliküritusel konkurentsi ei saa pakkuda.
******
Alamo Square, San Francisco, California. 15. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Sigvard Kukk (vasakul) ja Jaan Kirsipuu aprilli lõpus tänavasõidul Pärnus. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 2: Mullune Tartu rattamaraton. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Rattavõistlustel, näiteks mullusel Tartu rattamaratonil, kohtab igasuguseid tüüpe, kes tõestavad, et rattasport on naljaasi. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix