Pullerits: Kuidas pikki maid võidukalt läbida?

Ma ei liialda, aga 90 protsenti teist ei oska joosta. Kuid homme lähete ikkagi Viljandi järve jooksule ja ülejärgmisel nädalavahetusel Tartu nn jooksumaratonile? Äkki kuluks väike teoreetiline treening ära, et võistlus eluga lõpeks ja valutult läheks.

Milles tuum? Alustame 25 aasta tagusest Tallinna-Tartu maavõistlusest kergejõustikus. Kadrioru staadion, 800 meetri jooks. Tartu üks kolmest jooksjast olen mina. Tallinnast on väljas kõik Eesti paremad eesotsas Valdek Apivala ja Andry Prodeliga. Adrenaliin on üleval, tahtmine suur. Tempo on kohe algusest peale kõva. Minust välimisel rajal, seega mõni meeter eespool startinud Apivalale jõuan juba avakurvi keskel kõrvale. 200 meetri märki ehk teise kurvi sisenen teisena. Esimese ringi vaheajaks saan 54,5. (Kui palju on siin mehi, kelle 400 meetri mark on kõvem? Naistelt pole seda mõtet küsidagi...)

Teise ringi tagasirgeni kannatan tempo ära. Siis panevad kõvemad mehed käiku veelgi juurde. Lõpukurvi minnes olen juba üksjagu kange. Aga finišisirgel suudan hambad ristis siiski nii palju välja panna, et lõpuks saan kirja isikliku rekordi 1.55,9. (Tollane keskmine treeningmaht 120-130 km kuus (sic!), jooksustaaži kaks aastat pärast kaheaastast ajatappu vene kroonus, enne kroonut üks aasta.)

Pärast on tund-poolteist süda paha. Mulluses Eesti edetabelis olnuksin tolle ajaga 12. Tookord mahtusin vist ääri-veeri hooaja lõpuks 30 sisse. Nii palju siis Eesti jooksu nüüdsest tasemest...

Aga selle näite tuum peitub hoopis milleski muus. Kui võrdlete ringide aegu, 54,5 ja 1.01,4, siis vahe on ju kolossaalne. Teise ringi aeg on tublisti rohkem kui kümme protsenti esimesega kõrvutades aeglasem. Pole ime, et lõpus tuli kõva kangestumine ning hiljem oli enesetunne sant. Isiklik rekord tuli puhtalt tänu kannatusvõimele.

See näide oma illustreerib viga, mida teeb laias laastus 90 protsenti jooksuvõistlustel osalejaist – liiga kiire algus. Sellest rääkis reedese Postimehe vahel ilmunud minu toimetatud Maratonis jooksjaid ja jooksmist uuriv Martin Mooses (kelle vend Joosep oli Karksi-Nuia keskkoolis ameerika jalgpalluri Margus Hundi parim sõber), paar aasta tagune Eesti meister 3000 meetri takistusjooksus.

Jah, 800 meetri jooks on mõneti teistsugune, kui 11-12 või 23-24 km peamiselt mööda maastikku. Aga ainult mõneti. Martin Mooses tutvustas mulle üheskooos Maratoni artiklit ette valmistades paari välismaist uurimust tempo valiku kohta, ja sealt tulid välja kõnekad tõsiasjad.

Muidugi tuleb silmas pidada seda, et rekordijooksud on teistsugused kui tiitlivõistluste jooksud (v.a üksikud erandid, nagu näiteks meeste 800 meetri jooksu Londoni olümpiafinaal). Kui vaatan Martin Moosese tutvustatud graafikuid, siis Wilson Kipketeri 800 meetri maailmarekordijooksus (1.41,11) oli tempo 200 m märgis 8,5 m/s, siis langes 400 m märgiks pisut alla 8 m/s, püsis sellisena 600 m märgini ning kukkus seejärel finišiks 7,5 m/s-ni. Selle graafikuga võrreldes jooksin oma isikliku rekordi enam-vähem samasuguse ajatrajektoori järgi, ehkki amplituud kiireima ja aeglaseima tempo vahel oli küllap palju suurem kui Kipketeril.

Ent kui vaatame Pekingi olümpiafinaali jooksu, siis näeme graafikult, et 200 m märgis on võitja tempo 8 m/s, seejärel tuleb teises kurvis tohutu tempo langus, 7 m/s-ni, kuid sealt alates, 300 meetri märgist kuni 700 meetri märgini toimub ühtlane ja pidev tempo tõus kuni pisut üle 8 m/s ning lõpusirgel taas väike tempo langus.

Mida me siit näeme? Näeme seda, et maailmarekordijooksus hoitakse ühtlasemat tempot kui tiitlivõistluste taktikajooksus. Kusjuures, pange tähele: Moosese tutvustatud graafikutelt tuleb välja, et mida pikem distants, seda ühtlasemalt on maailmarekordi püstitaja jooksnud. (5000 ja 10 000 meetri maailmarekordijooksus on tempo graafikul peaaegu et horisontaalne sirge. Kes on 800 meetri jooksnud, see teab, et tegemist on pika sprindiga, kus algusest peale tulebki panna peaaegu täiskiirusega ning loota siis enam-vähem lõpuni vastu pidada.) Tiitlivõistlustel seevastu on tempo sageli vägagi hüplik.

Mida on siit teiesugustel harrastus- ja rahvasportlastel järeldada? Nimelt seda, et kui lähete homme jooksma ümber Viljandi järve või ületuleval nädalavahetusel Otepäält Elvasse, siis katsuge maksimaalselt hea tulemuse saavutamise nimel hoida võimalikult ühtlast tempot.

Vaadake veel järgmisi kõnekaid arve: kui mitu protsenti moodustas maailmarekordijooksus (2008. aasta seisuga) – need on need ühtlase tempoga jooksud ehk sellised, mida on soovitav ka teil teha – distantsi teise poole kiirus esimese poole kiirusest. 800 meetri jooksus oli see näitaja 93,9% (nagu ütlesin, 800 meetri jooks on pikematest aladest mõneti erinev). 1500 meetri jooksus oli see 102,3%, 5000 meetri jooksus 101,3% ja 10 000 meetri jooksus 100,6%. Ehk tempo oli võrdlemisi ühtlane. Ühtlaseks loetakse tempot, kus distantsi esimese ja teise poole aeg ei erine teineteisest rohkem kui kolm protsenti.

Niisiis, teie ülesanne – vähemalt 90 protsendil teist – on ju väga lihtne: alguses tuleb tagasi hoida! Pidage meeles, et te ei jookse 800 meetrit, kus alguses kõva hooga minema pannakse, et näis, äkki kestate lõpuni välja. Rohkem kui 10 km pikkustel jooksudel, uskuge mind, küll ei kesta.
******

Canyonlands National Park, view from Hurrah Pass, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mulluse Tartu nn jooksumaratoni start. Foto autor: Eleri Lõhmus, Valgamaalane/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits mulluse Tartu jooksumaratoni finišisirge algul väiksel künkal. Foto autor: Enn Säre
Foto 3: Mulluse Tartu nn jooksumaratoni esimesed kilomeetrid. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Rahulolu mulluse Tartu nn jooksumaratoni lõpetamisest. Foto autor: Eleri Lõhmus, Valgamaalane/Scanpix

Pullerits: Miks eurooplastest meeste spordis asja pole?

Olles reede hommikul saanud teiselt poolt Atlandit uudise, et meie mees Margus Hunt jäi NFLi drafti esimeses ringis valimata, sammusin Stockholmi külje all läbi Arlanda lennujaama ning mõtlesin, et huvitav küll, miks eurooplastest ameerika jalgpallis asja pole. Ja miks ameerika jalgpall Euroopas elujõuline pole.

Vastust ei tulnud kaugelt otsida. Lennujaamad annavad hea pildi elanikkonna kohta, ja see pilt, mis avanes nii Arlandas kui Oslo lähistel Gardermoeni lennujaamas, seletas paljugi.

Mitte ühegi kolme päeva jooksul Skandinaavias ei kohanud ma ainsatki meest, keda põhimõtteliselt võinuks pimedal alleel peljata. Kui te kasutate oma elukogemust, oma seitsmendat meelt ja kõhukoopa vilunud tunnet, ei ole pääsu järeldusest, et Euroopas ei leidu kuigi palju võitluslikke mehi. Pealtnäha näevad nad seal kõik ju nii kenad, viksid ja viisakad välja, aga midagi pole parata: nad on poliitiliselt korrektseks surutud maailmas muutunud allaheitlikus ja leplikuks, üleliia kompromissialtiks ja sedasi võitlusvõimetuks, ütleks isegi, et selgrootuks ehk äärmuspaindlikuks. Iseenesest võib sellest isegi aru saada: ühiskonnas võimutsev meelsus, mis mõistab hukka igasuguse ügrmehelikkuse pisimagi ilmingu, on muutnud nad nõrgaks. Igat sorti feministid ja heterofoobid, immigrandid ja tolerandid ning vasakliberaalid on kehtestanud oma vankumatu diktatuuri, millele vastuhakkajad suunatakse valju häbistuskisa saatel sotiaalsesse gulaagi.

See on üks põhjus, miks Euroopa käib alla, ja see on ka üks põhjus, miks eurooplastest pole asja ameerika jalgpallis, tõeliste meeste mängus. (Margus Hunt: "I’m really starting to enjoy the physicality – the violent part of the game.") Mängus, kus läheb vaja jõudu ja kiirust, plahvatusvõimet ja tapjainstinkti, ja üllatus-üllatus – tohutult palju peaga raalimist! Küsige Jaan Martinsonilt, Eesti parimalt ameerika jalgpalli asjatundjalt, kui te mind ei usu. Las ta seletab teile, kui palju peab iga mängumees õppima pähe kombinatsioone – ja neis n-ö une pealt orienteeruma. Sadu! Korvpall, ammugi mitte soccer ei ole kombinatoorikalt ameerika jalgpalliga võrreldavgi. Ameerika jalgpall – see on male muruväljakul, ütles mulle Martinson reedel, pool ööpäeva enne Hundi valimist Cincinnati Bengalsi ridadesse.

Ma ei varja, et mind vaimustab Margus Hundi edu ja pääs NFLi. Loodan, et nüüd hakkab see mäng, mis Eestis teenimatult vähe tähelepanu on pälvinud, ka siinmail rohkem meedia ja rahva huviorbiiti tõusma. Seni on siinmail ja üldse Euroopas ruulinud soccer, mis, vaadakem tõele näkku, on ameerika jalgpalliga võrreldes ikkagi üks plikade vaba aja viide. Ega muidu naiste soccer nii levinud oleks ja ega muidu seda siinmailgi tüdrukute seas hirmsasti arendataks. Jah, ka ameerika jalgpallis on naiste nn pesuliiga, aga vaadakem taas tõele näkku – see pole seal ju tõsine sport, see on, kui kasutada eurooplaste üht meelisväljendist, seksistlik meelelahutus (mina küll ei arva, et see on seksistlik; mina arvan, et need, kes ütlevad, et pesujalgpall on seksistlik, on lihtsalt lollid ja koledad – umbes nii ütleks arvatavasti nende kohta ka Peep Pahv), kus tähtis pole tulemus, vaid peamine on äge ja atraktiivne välja näha.

Laupäevases Arteris kirjutasin pika loo Margus Hundist. Tegin selleks piisavalt palju reporteritööd. Ehk teisisõnu: viisin end tema taustaga kurssi. Ei, ma ei üritagi Martinsonile ses vallas konkurentsi pakkuda, aga kindlasti polnud vale otsus õigel ajal õige rongi peale hüpata. Ma tean, et vastavad ringkonnad hoiavad end väga täpselt kursis, kes sel teemal midagi kirjutab. Näiteks kui usutlesin Arteri loo jaoks Margus Hundi ema, tuli mulle üllatuseks välja, et ta oli lugenud minu kirjutist tema pojast, mis ilmus Tartu Postimehe kuukommentaarina. Enamgi veel: ta mäletas isegi täpselt tolle talvise kirjutise pealkirja!

Eurooplastest, jah, pole selliseks tõeliste meeste mänguks asja. Neis pole vastavat ainest. Vaadake neid, milline on nende mentaliteet, mis peegeldub juba kas või pealispinnal, välimuses. Milliseid jalatseid nad kannavad, milliseid pükse, millist särki. Enamik näeb välja nagu mingist disainiajakirjast kopeeritud metroseksuaalid. Vaadake, mis on nende ajaviide. Veiniklaasi taga õhtuti küünlavalgel targutada. Või mingi vidina peal pöidlaga klimberdada. Kui palju on nende seas näiteks selliseid, kes suudaks Tartu maratoni alla nelja tunni läbi sõita või ratta seljas kolm-neli tundi pedaalida, olgu maastikul või maanteel? Vähe, väga vähe.

Meenub, kuidas sattusin paar aastat tagasi nägema Taani kuningalossi vahtkonna liikmeid. See oli naljanumber! Need poisid olid nii lõdvad ja pehmed, et mul oli tunne, et läheks ja võtaks neilt paljakäsi püssi käest ära. Ega Norra kuningalossi kaitsjad sugugi tõsisemad näi. Ma olen käinud ka Annapolises USA Mereakadeemias ning seal, olgu öeldud, vaatasid otsa ikka hoopis teisest puust mehed. (Okei, see oli väike demagoogia, sest võrdlesin mingeid suvavendi elukutseliseks sõjaväelaseks õppijatega, aga küllap teate isegi, kui nõrgad on Euroopa relvajõudude esindajad võrreldes näiteks Ameerika omadega; õnneks paistab, et Eesti parimad relvakandjad on ikka pigem ameeriklaste kui eurooplastega ühte masti.)

Igatahes on Margus Hunt tõeline Eesti mees tõelisel meeste alal. Tema tegemised ameerika profijalgpalli liigas väärivad palju, palju rohkem jälgimist ja põhjalikumalt kajastamist kui kõigi Eesti socceri mängijate mänguminutid Euroopa liigades kokku. Margus Hunt on tõeline imemees – vaadake kas või tema näitajaid NFLi treeninglaagris! Mitte ühelgi Eesti socceri-mängijal ei ole talle võimetelt midagi vastu panna, suusatajatest rääkimata. Ma ei tea, kuidas teie, aga mina hoian hinges ja südames palju rohkem ja tugevamini pöialt Hundile kui ükskõik millisele socceri-mängijale. Loodan, et teie ka. Lõpuks ometi on keegi Eesti meestest tõeliselt suures meeste spordis tegijate hulka pääsenud.

Nagu keegi kuskil ütles: tänane päeb tuleb kuulutada Eestis Margus Hundi draftivaliku päevaks ning edaspidi tuleb sel päeval heisata riigilipud.
******

Chicken Corners 4x4 Road, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Margus Hunt (punases, nr 92) murrab mullu oktoobris maha vastaste mängujuhi. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Karmide meeste karm mäng: Cincinnati Bengalsi mängija Kevin Kaesviharn kaotab vastast maha murda püüdes kiivri. Selle aasta aprillis jõudis Ameerikas föderaalkohtusse kaasus, kus tuleb arutlusele, kas endised profijalgpallurid saavad kaevata seoses peaajutraumadega NFLi juhtkonna kohtusse. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Kinda värvidest on näha, et parempoolne on meie mees, Margus Hunt. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Cincinnati Bengalsi mängija Chinedum Ndukwe (vasakul) haarab 2009. aastal vastast nii kõvasti, et too kaotab kiivri. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Nii mängib Cincinnati Bengals ameerika jalgpalli. Wide receiver Jerome Simpson teeb efektse õhulennuga touchdowni. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Kaunis tantsutüdruk Seattle Seahawksi ja Cincinnati Bengalsi kohtumise ajal. Foto: AFP/Scanpix
Foto 7: Cincinnati Bengalsi tantsutüdruk. Foto: AFP/Scanpix
Foto 8: Cincinnati Bengalsi wide receiveri Jerome Simpsoni võimas hüpe. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Millega spordihuvilisi konkurente üllatada?

(Be warned: the pictures here might be shocking! They come from the archives of Schibsted, a Scandinavian company.)
So, here I am in Norway, getting updated on all the new digital developments of Schibsted, a Scandinavian company which aims to be globally the number one online classifieds company and strives to build world-class digital Media Houses – and owns Postimees –; here I am and having got to know a new smart guy named Frode in company’s top management, who has graduated from Harvard University and has lived and worked in America for 16 years, having launched new companies there and now having returned to Norway and being recently hired by Schibsted to carry out digital transformation more vigorously; so, here I am and thinking why the hell, if everybody wants to be digitally extracompetent, has nobody so far launched an app which would help sportsmen like me and you. Where is an app which would guide our training process? I mean, first, you put in data: your age, hight, weight, BMI, VO2max, personal bests from recent times, the training you have done so far, and also the goals you would like to achieve, say, by fall 2013. Then the app will figure out what kind of training you should do on a daily and weekly and monthly basis to reach those goals. For example, it would say how you should train for the next week starting tomorrow. It would say that you should run 10 km in 45 minutes if weather is normal, and in 46 minutes if it’s windy and rainy. But, unfortunately, say, you have to skip tomorrow's training for whatever reason. Then the app would recalculate automatically how you should train the day after tomorrow and for the whole following week.

Wouldn’t that be nice and easy? Why has nobody launched an app like that? Or maybe has, but I just don’t happen to know about it? Probably not... Anyway, there are much more sophisticated digital products on the market, and that would be a shame if athletes didn’t have a device like that available.

Why did I write about it in English? Do you really think that just to show off that I could? No. I wrote it in English to draw international attention to that topic. (And also to set myself globally more apart from Dr Holden who probably couldn’t do that. But, of course, he is more skilled in many other things than me, like milking cash out of ordinary folks by urging them to ski or run 100 km – definitely a remarkable achievement! For Dr Holden, of course, not for those poor skiers and runners.)

Edasi sulaselges eesti keeles. Reedel ehk homme peab minu andmeil ilmuma Postimehe vahel juba kümnes vastupidavusalade erileht Maraton. Seekordne sisu on järgmine.

Eesti parim naisrattur Grete Treier jagab kogemusi, kuidas ratturina suveks heasse sõiduhoogu saada, ning selgitab, mille poolest erineb naiste võistlus meeste jõuproovist, samuti räägib, kuidas suhtuvad mehed naisrattureisse.

Doktorikraadiga (2004) Jarek Mäestu annab illustreeritud ja üksikasjalikud juhised, mis moodi rulluisutajana asfaldil tehniliselt ideaalselt veereda – nii sirgel kui kurvis.

Doktoriõpet läbiv Martin Mooses jagab nõu, mil viisil jagada pikal jookuvõistlusel energiat, et seda jätkuks distantsi lõpuni, ja kuidas valida algusest peale õige ja paslik, mitte liiga kiire tempo.

Ortopeed-traumatoloog Leho Rips annab rohkem kui kuraditosin soovitust, mida tuleb teha selleks, et hoiduda sportides vigastustest.

Kaasblogija Art Soonets esitab üksikasjaliku aruande, kui palju maksab Lõuna-Euroopas harrastaja spordilaager, ja võrdleb, kas mõistlikum on rattalaagrisse minna Itaaliasse või Hispaaniasse.

Treener Harry Lemberg tutvustab nippe, mida tuleb silmas pidada, et maastikul õigesti joosta: kuidas võtta tõuse, kuidas laskuda.

Ja lõpuks paljastavad Eesti suurte massispordivõistluste korraldajad trikid, mille abil mõned sohki teevad.
*
Ja lõpuks õnnestus mul midagi võita ka. Sain Norras Schibstedi üritusel Scibstedi-teemalisel quizil (22 küsimust) koos Norra Aftenposteni mehe Periga esikoha (igas võistkonnas oli kaks liiget). Võite küll arvata, et mis see siis nii väga ära on, aga siin tuleb meeles pidada seda, et isegi Schibstedi kontserni juht, rääkimata väiksematest suurjuhtidest, jäid minust tahapoole. Hurraa!
******

Kane Creek Canyon, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Hull lugu! Doping ei paista enam rattaspordivõistluste suurim probleem. Mida teha sellise tüübiga, kes jälitab mulluse Tour de France'i 17. etapil Hispaania rattureid Alejandro Valverdet (ülemisel pildil) ja Egoi Martinezit (alumisel pildil)? On ta homo? Liputaja? Lihtsalt pervert? Fotode autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kuidas massispordiüritustel sohki teha?

Mul tekkis üks intrigeeriv küsimus: kas suurte rahvaspordiürituste korraldajaid on võimalik ninapidi vedada? See küsimus oli isegi konkreetsem: kas näiteks Tartu nn jooksumaratonil on võimalik saada tulemus kirja ilma kogu distantsi läbi jooksmata?

Ega muidu teada saa, kui kindlaks ei tee. Ehk vaja on empiirilist katset. Ent jurist ütles, et tema seda ei soovita. Arusaadavail põhjusil. Aga äkki leidub vabatahtlikke katsejäneseid?

Ei, see ei ole laest võetud ega sulepeast imetud provokatsioon. Suures Ameerikas elab Michigani osariigis Clarkstonis minust aasta vanem Kip Litton, kes töötab hambaarstina ning võttis paar aastat tagasi eesmärgiks joosta igas Ameerika osariigis vähemalt üks maraton alla kolme tunni. Küsimus oli selles, kuidas!

See on pikk lugu, mis ilmus tema kohta suurepärases ajakirjas The New Yorker, ja kuna teil vaevalt leidub aega ja tahtmist see läbi lugeda, siis võtan tolle uskumatu loo teie jaoks siin lühidalt kokku.

Kip Littoni imeliste jooksude kohta kerkisid esimesed küsimused pärast 2010. aasta Missoula maratoni, kus ta sai 1322 lõpetaja seas oma vanuseklassis teise koha. Tema vanuseklassi võidumees hakkas talle tundmatu mehe jooksu lähemalt uurima ja tuli välja, et kuigi Litton oli saanud kirja poolel distantsil fikseeritud vaheaja, ei olnud ta jäänud mitte ühelegi rajal tehtud fotole, v.a enne lõpujoont tehtud ülesvõtted. Litton kandis tumedaid päikseprille ja tumedat pesapallimütsi, nii et teda oli raske ära tunda ja tuvastada. Andmeotsing tõi välja, et ta oli selleks ajaks läbinud oma elus juba 25 maratoni. 2009. aastal oli ta osalenud keskeltläbi ühel maratonil kuus, kõik erinevates osariikides, saanud neist kõigil aja alla kolme tunni, tulnud kaheksal korral oma vanusegrupi võitjaks ning Lääne-Wyomingi maratonil koguni üldarvestuses esimeseks. Aeg alla kolme tunni on igati kõva saavutus, sest vaid kuus protsenti kuulsal Bostoni maratonil osalejaid saab sellega hakkama, kirjutab The New Yorker.

Missoula maratoni M40 vanuseklassi võidumees uuris Littoni 2009. aasta maratone ning avastas, et ühelgi neist ei olnud ta jäänud distantsi kestel ainsalegi fotole. Temast leidus pilte vaid lõpusirgel ning kahel maratonil ka võistluse alguses. Lisaks tuli välja, et mitte kunagi ei olnud Litton startinud esimesest grupist, vaid alati kaks või viis minutit esimestest hiljem teele lähetatud jooksjate seltsis.

Ilmnes muudki huvitavat. Ühel maratonil oli ta läbinud distantsi teise poole tervelt 11 minutit kiiremini kui esimese (pigem juhtub ikka vastupidi). Teisel maratonil oli tal stardis ja finišis seljas erinev särk ja jalas erinevad tossud. Kui selline info ka võistluste korraldajate kõrvu hakkas jõudma, otsustasid nii mõnedki noist Littoni diskvalifitseerida. Kui korraldajad sel teemal temaga ühendust võtsid, siis Litton ei protesteerinud, vaid tunnistas, et ju ta oli tõesti pahaaimamatult raja valikuga eksinud ning kuskilt kogemata lõiganud.

Kõige kummalisem oli aga lugu Lääne-Wyomingi maratoniga, kus oli olnud ainult 29 osavõtjat ja mille Litton võitis. Kui asja lähemalt uurima hakati, tuli välja, et sellist võitlust ei ole toimunudki! Maratoni veebikülg ja tulemused on väljamõeldud. Osalejate seas olid sellised levinud nimedega inimesed, nagu Joseph Smith, Kevin Scott, Sue Johnson, Karen Nelson jpt. Selle peale tekkis paljudel juba kahtlus, kas Kip Littoni nimeline mees ise üldse olemas on. Jah, on küll.

Üks huvitavamaid leide tuli välja 2010. aasta Bostoni maratonilt. 30 km märgis on näha kuut võistlusvormis jooksjat, kõik liikumas hoogsal sammul alla kolme tunni tempos. Nende varju, raja serva, hoiab tumedate prillide ja tumeda mütsiga, põlvini pükste ja tumeda pikakäiselise, ilma võistlusnumbrita särgiga Litton, kes erinevalt teistest liigub pooleldi jalutades. Ometi sai ta lõpuks kirja aja 2:52.12. Lõpupildile oli ta jäänud juba korralikus võistlusvormis.

The New Yorkeri ajakirjanik sõitis Littonile külla. Ta kõnetas teda siis, kui Litton lähenes oma töökohale, aga ei saanud temaga jutule. Seejärel astus ajakirjanik Littoni järel sisse tema hambaravifirmasse, mispeale Litton ähvardas kutsuda loata tema eravaldusse tungimise eest ajakirjanikule politsei. Ajakirjanik lahkus.

Mõni aeg hiljem kohtusid nad siiski ühes lihtsas söögikohas. Aga ka seal ei õnnestunud ajakirjanikul Littonilt ühtki ülestunnistust välja meelitada. Litton leidis igale küsimusele vastuse. Näiteks Missoula maratoni kohta väitis ta, et jalg hakkas valutama, mistõttu ta tõepoolest lõikas, ning väitis, et oli hiljem esitanud korraldajaile ise avalduse, et tema tulemust ei arvestataks. Seda tõestavat kas või tõsiasi, et ta jättis oma vanuseklassi teise koha auhinnale järele minemata.

Mitte ainult The New Yorkeri ajakirjanik, vaid paljud Ameerika jooksuharrastajad püüdsid lahendada mõistatust, kuidas Litton ikkagi sohki tegi. Kas ta sõitis vahepeal autoga? Raske uskuda, sest suurte maratonide ajal on liiklus väga piiratud. Või äkki suutis ta muukida sisse ajavõtusüsteemi? Ajavõtufirmad välistasid sellise võimaluse. Või sõitis jalgrattaga? Seda enam, et tal on kirjas mitu duatloni tulemust.

Keegi ei tea siiamaani, kuidas ta seda tegi. Mis tähendab, et ilmselt õnnestuks hea eeltöö korral ka Eesti võitluste korraldajaid ninapidi vedada. Kes on söakas ja võtab selle järele kontrollida? Olen valmis kaaluma tema eduka eksperimendi kohta loo avaldamist. Et miks ma seda ise ei tee? Aga sellepärast, et isegi kui ma siin varakult ja igati selgelt kuulutaksin, et teen näiteks Tartu nn jooksumaratonil ajakirjanduslikku eksperimenti, kas seal on võimalik sohki teha, pole mul ilmselt elu lõpuni võimalik sulgeda nende suid, kes hakkavad esinema väitega, et tegin ükskord pettust, kusjuures nood väitjad unustavad mugavalt ära, et see oli pelgalt eksperiment. Sellise eksperimendi tegemiseks on, ütleme otse välja, vaja tundmatumat meest, keda peaaegu keegi ei tunne ja kelle tegemised peaaegu kellelegi korda ei lähe.

Ja ärge arvake, et see sohi tegemise teema, nagu algul mainisin, on laest võetud või sulepeast imetud. Selle nädala reedel Postimehe vahel ilmuvas vastupidavusalade lisas Maraton saate lugeda, kuidas Eesti massispordiüritustel on kasutatud parema tulemuse saavutamiseks ebaausaid võtteid.
******

Kane Creek Canyon, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Sinine jooksja Londoni maratonil. Foto: Reuters/Scanpix
Foto 2: Jooksja vajab Londoni maratonil abi. Foto: Reuters/Scanpix
Foto 3: Sellises rahvamassis, nagu Londoni maratonil, on ju lihtne märkamatuks jääda ja sohki teha, kas pole? Foto: Reuters/Scanpix
Foto 4: Meesjooksja saadab Londoni maratonil terroristidele sõnumi. Foto: Reuters/Scanpix
Foto 5: Paistab, et pildil vasakul olev mees võitleb Londoni maratonil krampide või väsimusega. Aga kes teab? Foto: Reuters/Scanpix
Foto 6: Jooksjad taastumas pärast Londoni maratoni lõpetamist. Foto: Reuters/Scanpix

Pullerits: Kes pakub mulle konkurentsi?

Nagu targemad mehed teavad, siis nende hulgas, kes hiilgavad ka peaga, mitte ainult jalgadega, on näitajaks see, kui palju sind tsiteeritakse. Ma ei mõtle, et kusagil blogosfääris või netikommentaariumis, pean silmas ikka erialaajakirjandust. No vaatame siis.

Lugesin laupäeval Go Reisiajakirja värsket numbrit, kus Andre Nõmm viitab ühele mu kirjutisele seiklusspordist (lk 26) ja nimetab minu blogi kultusblogiks.

Pühapäeval sattus mul oma asjades korda luues kätte ajakirja Jooksja tänavune esimene number, kus triatloni harrastav Reigo Lehtla kirjutab jalgrattasõidust: «Nagu mugavusala, kui tsiteerida Priit Pulleritsu:...» (lk 43). See mugavusala mõiste läks käibele siit blogist (nagu ka sõna heterofoobid, mida olen juba siin-seal kohanud).

Samas ajakirjas kirjutab Villu Zirnask Estoloppeti maratonisarjast (lk 22): «Oma suurimaks suusasaavutuseks võin vist pidada tõika, et ühel aastal olin harrastussuusatamise suurkuju Priit Pulleritsu järel Estoloppeti sarja kõige ühtlasemate tulemustega osaleja – selle arvutas välja üks Pulleritsu blogi statistikahuviline lugeja.»

Teisipäevases Postimehes avaldasin toimetuse palvel pika arvustuse tõsielufilmist «Sinivalge vale» (arvustus on lehe tasuliste lugude rubriigis, seda tasuta ei jagata), kus kasutasin mitmeid motiive, mille võtsin oma blogi esmaspäevasest sissekandest. Pärast leheloo ilmumist rääkisin EOK auliikme, Eesti antidopingu organisatsiooni looja Peeter Mardnaga, kes oli võtnud kinni minu väljatoodud tähelepanekust, et dopinguga vahele jäämise korral võtavad sportlased kogu süü endale ja teised poevad peitu – täpselt selline muster kehtis ka pärast Andrus Veerpalu dopinguskandaali puhkemist, kui tule alla jäi ainuisikuliselt Veerpalu, aga muud asjaosalised eesotsas Mati Alaveriga tõmbusid vaikselt kõrvale ja hoidsid madalat profiili.

Mardna nentis Eesti Olümpiakomitee täiskogul, et seadusandluses on vaja teha muudatusi, et dopingujuhtumite korral saaks sportlaste kõrval karistuse ka teda mõjutanud taustajõud. Oma ettepaneku tegemiseks sai ta tuge ka minu sõnavõtust.

Suur aitäh kõigile viitajatele! See näitab, et siin aastatega kirjutatu-avaldatu ei ole läinud kurtidele kõrvadele. Nüüd ootaks dr Holdeni ehk Ain-Ivar Tupi tsiteerimisskoori viimastest kuudest.
******

Kane Creek Canyon, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Maanteesõitjad 14. aprillil Hollandis Valkenburgis. Fotode autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Oi-oi-oi, ai-ai-ai, mis küll minu pepust sai?

Mis, te mõtlete nüüd või, et asi keerab päris perversseks? Või et püüan vääääga teistsuguseid ligi tõmmata?

Mööda, hullult mööda.

Möödunud pühapäeval ajasin ratta välja. Et tiivad liiga kiiresti selga ei kasvaks, alustasin Ameerikast toodud Treki maastikurattaga. Sõitsin algatuseks 24 km – ja teate, kui kaua? 1:04! Aga tühja sest ajast! Hullem oli see, et tagumik jäi juba tosina kilomeetri järel valusaks.

Järgmisel päeval sõitsin veel MTBga, ikka tagumikuvalu trotsides, siis istusin teisipäeval Scotti maanteeratta sadulasse. See vähemasti liikus edasi. Tegin 33,6 km pikkuse ringi, aga juba poolel maal hakkas taguots taas kõvasti häda tegema. Viimasel viiel-kuuel kilomeetril pidin juba iga kilomeetri järel end sadulast püsti ajama, et kannikate valu leevendada.

Nüüd olen viis päeva järjest sõitnud, teinud keskeltläbi tunniseid ringe, aga tagumik on endiselt sensitiivne. Ei mäletagi varasemast, et hooaja alguse tüüphäda oleks nii pikalt vaevanud. Ei tea, kas peaks mõneks päevaks puhkust võtma?

Kiirused on olnud väiksed, ülekanded kerged. Jah, eile 28-kilomeetrise ringi lõpus proovisin, kas saan 50 km/h kätte – jah, sain, ja selleks polnud sugugi vaja raskeimat rauda sisse panna. Tõsi, eks tuul ka aitas omajagu kaasa. Aga enamasti olen sõitnud nii, et oleks kerge kerida. Kui siia juhtub mõni rattasõitu jagav tegelane – mõtlen neid, kes tõesti asja jagavad, mitte neid, kes oma arust jagavad –, siis oleksin tänulik, kui ta annaks mõned juhised, kuidas on kevadel õige koormusi seada. (Pulsivöö andmete kasutajail palun mitte tülitada.)

Ühte ütlen aga kohe: ärge lootkegi, et hakkan mingeid kahe- või kolmetunniseid trenne tegema. Et miks siis mitte? Põhjendan.

Esiteks, kahe-, kolme- ja neljatunniseid trenne on mõtet teha ainult neil, kes tahavad Tour de France’ile pääseda või kel ei ole midagi targemat teha. Ma ei usu, et teist keegi isegi mingile Kataloonia velotuurile pääseb, isegi Eesti grupisõidu meistrivõistlustel pjedestaalile mitte (ma ei räägi siin mingist veteranide pseudovanuseklassist), nii et võtke rahulikult – pole mõtet üritadagi ega ennast asjatult koormata (juhul muidugi, kui te ei taha just treenimise Eesti meistriks saada). Igatahes mul on küll palju targemat teha kui tunde maanteel nühkida. Kahju neist, kelle elu on nii hall ja üksluine, et õhtust õhtusse pedaalide pikalt sõtkumine on päevas suurim vaheldus.

Teiseks, ärge tegelge enesepettusega ega arvake, et rattasõidust sünnib suurt kasu. Tuletan meelde: rattasõit on mugavusala. (Kuidas nii, imestate? Väga lihtne: kõik vastupidavusalad, mida saab teha istudes, oma keharaskust kahel jalal mitte kandes, on teataval määral mugavusalad [kuigi neid saab, mõistagi, harrastada nii, et keel ripakil ja silme eest must, nagu näiteks sõudmist]). Ainuüksi rattasõit iseenesest teid palju ei arenda. (Sellest räägib järgmisel nädalal Postimehe vahel ilmuvas minu toimetatud Maratonis pikemalt Grete Treier.) Seega, need, kes loodavad sportlikku arengut, peavad nüüdseks olema ladunud tugeva üldfüüsilise põhja. (Treier lõpetas põhja ladumise märtsi lõpuks ning istus alles siis ratta selga – aga tema sõidab, erinevalt meist kõigist, ka võitude nimel.) Kust te selle põhja talvel saate? Loomulikult suusatamisest! Ehk siis: see, kes tahab, et tema rattatreeninguist ka midagi kasu tõuseks, peab olema talvel suusatanud vähemalt 1715 km. Vastasel korral ehitate oma unelmate lossi lihtsalt sohu.

Kolmandaks, nagu öeldud: rattasõit on mugavusala – ja sellest tuleb mõnu tunda. Mõnu saab tunda just siis, kui teha umbes tunnine ots, kõik edasine muutub suuresti nüristavaks nühkimiseks. No olgu, kaks korda nädalas, kui on hea ja jõukohane seltskond, võib ju ka mõne kahetunnise sõidu teha, aga rohkem küll mitte.

Neljandaks, kas te tõesti arvate, et kui treenite minust kaks või kolm korda rohkem, rääkimata sellest, et teil on kevadel tänaseks läbi sõidetud juba 1000-2000 km minu 135 vastu, siis võidate minusugust pika puuga? Loomulikult, kindlasti leidub neid, kes võidavadki, aga ma räägin siin enamikust. Olgu, olete grupi jagu eespool. Aga tõenäoliselt olete minuga samas grupis. Kuid pole välistatud, et mõni jääb isegi tagumisse gruppi. Nii et kui laias laastus keskmise võtame, siis mingit vahet need suured kilometraažid ei tekita. Või vähemasti ei ole nende vahede saavutamiseks kulutatud aeg ja energia proportsioonis saavutatud vahe suurusega. Mis lihtsat loogikat pidi edasi minnes tähendab, et sel hullumeelsel treenimisel, mis kevaditi maanteel lahti läheb, pole enamiku jaoks sportlikust vaatevinklist mingit mõtet.

Nüüd ilmuvad kindlasti välja need, kes kukuvad suure suuga jutlustama, et ega nad sõidagi tulemuse nimel, et nemad naudivad niisama loodust. No mis jutt see on?! Maanteel sõites tuleb jälgida liiklust, mitte loodust! Kindlasti väidavad mõned, et teevad oma pikki sõite puhtast naudingust. Mina teen oma sõite ka! Aga sellega on nagu hea söögi söömisega: sa pead söömise lõpetama enne, kui süda läikima ja kõht valutama hakkab. Ehk teisisõnu: rattasõidust saab parima naudingu siis, kui mitte vändata tüdimuseni, vaid siis, kui ronida sadulast tundega, et ohh, oleks tahtnud veel sõita. Viimasel juhul säilib rattasõidutahe ka suve teise poolde, esimesel juhul ei või selles nii väga kindel olla.

Niisiis, kui mõni on end juba nii kooma sõitnud ja ikka veel asjast aru ei saa: võtke, mehed, ratta seljas rahulikult, ärge ponnistage üle, sest need lisatunnid ja lisakilomeetrid, mis te muu elu arvelt vaevaga kogute, ei too teile kokkuvõttes pea mingit eelist, või kui toovadki, siis on see eelis tühine, isegi naeruväärne.

Ja kui te mind ei usu – sest paljud peavad uhkuseasjaks kuulutada, et teevad risti vastupidi sellele, mida ma räägin –, siis kuulake korraks, mida rääkis mulle nädala algul Scanpixi fotoagentuuri Baltimaade juht Art Soonets, kes käis sõitmas koos tuntud traumatoloogi-ortopeedi Leho Ripsiga, saavutades keskmiseks 24 km/h. Ta imestas, kuidas pühapäeval, kui lumi oli äsja just sulanud, käis maanteedel juba hirmus kihutamine (minu keskmine oli tol päeval mäletatavasti 22 km/h), paljudel silmad poolenisti pahupidi peas. Soonets küsis, mis sellistest küll mõne kuu pärast saab.

Mis saab, mis saab?! Siililegi selge, et midagi ei saa.
******

GMC Terrain on Hurrah Pass Road, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-7: Jalgrattur aprilli keskel Itaalias Toskaanas. Fotode autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Miks mu suusaentusiasm asendus suusakriitikaga?

2005. aasta talve hakul sõitsin koos Eesti suusakoondisega Beitostöleni MK-etapi korraldajate antud bussis võistluskohast Oslosse. Minu taga istus peatreener Mati Alaver. Olime lahkunud võistluste toimumispaigast veidi enne seda, kui Andrus Veerpalu läks teatesõidus viimasele etapile. Viimane hetk, mida enne bussi astumist mäletan, oli see, kuidas Veerpalu tagasihoidliku, sisuliselt paarist soojakust ja ühest heinaküünist koosneva suusastaadioni lähistel kruusasel teel soojendusjooksu tegi. Kuid teistel oli vaja lennuki peale kiirustada, seetõttu enamik enne teatesõidu lõppu Beitostölenist lahkuski.

Alaver oli kindlasti väsinud – kahepäevane võistlus, esimene suurem mõõduvõtt enne paari kuu pärast algavat Torino olümpiat, oli ju selja taha jäänud. Ent kasutasin juhust ja pommitasin teda igasuguste küsimustega. Aga ega ma ka ühtejutti kõike pärida jõudnud. Pidin minagi väikse pausi tegema. Kui siis mõne aja pärast end uuesti ringi keerasin ja järgmise küsimusega lagedale tulin, märkasin seda esitades, et Alaveri silmad olid kinni vajunud. Vabandasin, et tal tukastada ei lasknud, ja valmistusin pead taas sõidu suunas keerama, kui Alaver vastas midagi umbes sellist: peatreener ei pea magama, vaid peab alati olema valmis küsimustele vastama.

Tegelikult olin selleks ajaks jõudnud kirjutada juba mitu kriitilist lugu Eesti suusatamisest. Neist kuulsaim oli Postimehes aasta varem üle kahe külje avaldatud «Kes peab tundma end süüdi, et Eesti naiste suusatamine langes põrmu?», kus ligi pool aastat kestnud reporteritöö (mille käigus ei jäänud usutlemata küll peaaegu mitte kedagi, kes Eesti naiste suusatamisega viimase pooleteise kümnendi jooksul vähegi seotud oli) näitas mullegi üllatuslikult, et peasüüdlaseks osutus Alaver. (Nimetatud kirjutis pälvis Eesti aasta parima olemusloo preemia 10 000 krooni.) Too aeg, eelmise kümnendi keskpaik, oli ühtlasi aeg, kui mu suhtumine Eesti suusatamises toimuvasse asendus esialgsest vaimustusest neutraalsema ja kriitilisema lähenemisega.

Mu lähem kokkupuude Eesti suusatamisega oli saanud alguse neli aastat enne eelkirjeldatud Beitostöleni MK-etappi, kui tollal Postimehe sporditoimetust juhtinud Andrus Nilk, kellega olime koos töötanud juba Spordilehe päevil (tõsi, mina küll peamiselt koolivaheajal praktikandina ja ülikooli õppetöö ajal Tartust vabakutselisena), küsis mult Postimehe toimetuse koosolekute ruumis, kas tahan sõita ajakirjanikuna Salt Lake City olümpiale. Mida siin veel küsida?! Loomulikult tahan. Ja selleks, et end teemaga lähemalt kurssi viia, läkitas Nilk mind mitut puhku Eesti suusavõistlustele, et end ühtlasi suusatajatega tuttavaks teha.

Too oli Eesti suusatamise kuldaja algus. Salt Lake Cityst tuli kolm medalit, küllap oleks tulnud rohkemgi, kui Kristina Šmiguniga ei oleks juhtunud loll dopinguproovieksitus. Ja otse loomulikult oli põnev sellest kõigest osa saada, selle tunnistajaks olla. Liiati, kui kõik läheb hästi, on nii treenerid kui sportlased ajakirjaniku suured sõbrad, sest kes ei tahaks, et nende edust raporteeritaks. Loomulikult olid ka ajakirjanikud sportlaste ja treenerite suured sõbrad, sest kes ei tahaks ilusatest võitudest raporteerida. (Ausõna, palju meeldivam on kirjutada medalivõidust kui dopingukahtlusest, kuigi paljudel inimestel võib ekslikult olla vastupidine mulje.)

Sellisel positiivsel foonil tekib iseenesest tiivustavaid ideid. 2004. aasta juunis käisin koguni neli päeva suusatajatega Otepääl laagris ja tegin kaasa nende hommikused trennid. Väga tore oli! Vahva kogemus ja mälestus kogu eluks.

Ma ei saa siiamaani öelda, et olnuksin sinisilmne. Sest mida oli siis kahtlustada? Mitte midagi. Suusatajad olid rahvuskangelased. Enamgi veel: kui keegi üritas nende kohta midagi halvasti öelda, nagu vihjas Salt Lake City olümpia ajal Veerpalu osas dopinguvõimalusele üks talimängudele akrediteeritud Rootsi ajakirjanik, siis tundus, et hea meelega oleks Eesti ajakirjanikud eesotsas koguka Gunnar Pressiga talle pressikeskuses kere peale andnud.

Aga ühtki endast lugupidavat ajakirjanikku ei saa keegi teha enda õukonnalaulikuks. Ükski endast lugupidav ajakirjanik ei hakka heauskselt kellegi pressiesindajaks. Ajakirjanike ülesanne on kirjutada nii heast kui halvast, nii võitudest kui põrumistest. Igal juhul ja igas olukorras on aga ajakirjanike ülesanne esitada kriitilisi, valusaid küsimusi. Siinkohal eksivad rängalt kõik need, kes on aegade jooksul ette heitnud, et olen kuritarvitanud suusatajate usaldust: et võitsin nende poolehoiu ja siis järsku hakkasin hoopis karmimaid kirjutisi avaldama. Kohe kindlasti ei maksa noil arvata, et Alaver on nii loll, et oleks lootnud, et saab mõne ajakirjaniku oma PR-vankri ette rakendada.

Ükski arukas ajakirjanik pole kodustatav. Targad mehed saavad sellest väga hästi aru. Võtme või peaminister Andrus Ansipi. Mäletate, kuidas ta 2009. aasta Tartu maratonil pärast stardigruppe eraldavate lintide eemaldamist teiste suusatajate vahelt numbri 999 all ettepoole, isegi minust, kes ma startisin 201-300 grupist, mööda trügis. Olin Ansipit varem ka suusavõistlustel kohanud, ikka mõne sõna juttu teinud, sest Ansipile meeldis samuti ajakirjanikega suhelda (veel siis, kui ta oli Tartu linnapea, kutsusin ta ülikooli oma tudengitele Tartu-teemalist pressikonverentsi andma – ja ta tegi seda väga pühendunult, üle pooleteise tunni, nii et kui tudengid juba nihelema hakkasid, siis manitses sõbralikult, et kannatage ära, ise ju kutsusite mind enda ette esinema), aga tolle ettetrügimise panin juba järgmisel päeval ajalehte, nii et Klubist Tartu Maraton saadud info kohaselt oli Ansip hommikul korraldajaile helistanud ja muretsenud, kas ta nüüd diskvalifitseeritakse. Ent sellest hoolimata võttis Ansip mind ülemöödunud suvel lahkelt enda seltsi rattaga Tallinnast Tartusse sõitma ning andis tolle sama aasta lõpus mulle jõulukuul kodus ligi kolmetunnise intervjuu, mis oli oma avameelsuses sedavõrd krestomaatiline, et Eesti poliitikute seas muutus teemaks, kuidas ka nemad saaksid mulle nii hea ja elulise ja vahetu intervjuu anda.

Olukord on muutunud, armastavat Ansip öelda, kui tuleb mõnest esialgsest lubadusest taanduda. Sama kehtib ka minu ja Eesti suusatamise suhete kohta – Eesti suusatamise olukord on võrreldes kuldajaga palju muutunud. Ja ma oleksin üks nirune ajakirjanik, kui ma seda muutust ei näeks ega arvestaks – ja kui ma Eesti suusatamise käekäigu kohta kriitilisi, valusaid, ebamugavaid küsimusi ei esitaks. See on minu ja mu ametivendade esmakohus. Mitte elada sinisilmselt möödaniku kullasäras.
******

Kane Creek Canyon, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Veerpalu 2003. aasta novembris Beitostöleni MK-etapil 15 km vabastiilidistantsil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kristina Šmigun oma hiilgeaegadel, 2003. aasta novembris Beitostöleni MK-etapil 10 km vabastiilidistantsil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu kihutamas 2002. aasta Salt lake City olümpial 50 km distantsil hõbemedali poole. Foto autor: Jarek Jõepera, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: EOK president Mart Siimann õnnitleb Salt Lake City 50 km sõidu järgsel vastuvõtul medalivõidu puhul Andrus Veerpalu ja Mati Alaveri. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 5: Peaminister Andrus Ansip (vasakul) on lõpetanud Tartus Tammelinnas oma eramu ees kuuetunnise rattasõidu mööda Piibe maanteed Tallinnast Tartusse. Paremal heledas särgis Priit Pullerits. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks ajakirjandus ei paljasta dopinguinfo lekitajat?

Pühapäevaõhtune tõsielufilm «Sinivalge vale» ETV2-s tekitas kurva äratundmise. Kas panite tähele, kuidas peaaegu kõik need, kes Soome suusatajate dopingutarvitamisest arvatavasti teadsid ja sellega tõenäoliselt seotud olid, vältisid lausa paaniliselt sellest rääkimist ja pugesid peitu? Miks poeb inimene peitu, kui tal ei oleks midagi varjata? Tal poleks vähimatki põhjust seda teha. Eriti koomiline, kas märkasite, oli see, kuidas Soome suusatreener fuajees pikkade sammudega ümber posti jooksis ja kaamera eest klaasuste vahele pages. Ja kuidas Manuela di Cental hakkas intervjuu ajal järsku kohutavalt kiire siis, kui ajakirjanik pistis talle nina alla paberi tema kunagiste verenäitudega. Tal hakkas nii kiire, et oleks lausa mikrofoniga vehkat teinud.

Oli ju koomiline, kas polnud?

Ja nüüd mõelge: kuidas käitusid kõik need ligi kaks aastat nood, kes olid seotud Andrus Veerpalu dopinguskandaaliga? Millegipärast ei tule meelde ühtki korda, kui nad oleks rahvale selgitusi jaganud, avalikkuses kerkinud küsimustele ajakirjanduse vahendusel vastanud.

Teiseks, kas panite tähele, kuidas Soome suusatajad ausa ja siira näoga valetasid, et ei ole nad mingit dopingut tarvitanud? Näiteks Virpi Kuitunen. Või too meessuusataja, kes ütles, et suusatab kiiresti seepärast, et armastab suusatamist. Kuni nad kõik vahele kukkusid. Ja isegi siis, kui vahele jäid, ajasid nad palju asju tagasi.

Ja nüüd mõelge: miks pidanuks uskuma neid Eesti dopinguskandaaliga seotud inimesi, kes samuti kinnitasid, et ei ole midagi olnud ega ole midagi näinud?

Küllap panid terasemad vaatajad tähele, et ka selles filmis olid konfidentsiaalsed allikad, kes andsid vihjeid (näiteks kas või too inimene, kes helistas ajakirjanikule bensiinijaama unustatud meditsiinikohvri asjus) ja tilgutasid filmitegijaile taustainfot. Ja kui te eriti hoolikalt järele mõtlete, siis küllap saate aru, et ilma selliste leketeta pole võimalik selliseid uurivaid lugusid tehagi.

Selliseid konfidentsiaalseid allikaid tuleb hoida. Paljud teist ei taha sellest aru saada, sest ikka ja jälle tõstatatakse järjepidevalt küsimust, kes küll lekitas ajakirjandusele Veerpalu esimese dopinguproovi tulemused.

On absurdsus kuubis nõuda, et ajakirjandus tooks selle välja, kes oli lekitaja. See ajakirjanik, kes seda teeks, oleks puhtakujuline tõbras ning ta tuleks päevapealt vallandada.

Ma ei ole oma kolleegidelt kunagi küsinud, kes andis neile info Veerpalu positiivsest A-proovist. Enamgi veel: nad ei peaks mulle seda ütlema. Ega olegi öelnud. Ma ei ole neilt siiamaani kuulnud, kes see info lekitaja oli. Nad on oma allikat hästi kaitsnud.

Samamoodi ei räägi ka mina teile sageli, kes on need konfidentsiaalsed allikad, kes mulle salainfot toovad. Kui ma nad reedaks, siis enam nad infot ei tooks. Ja jutul lõpp. Hullem veel, kui ma kas või ühe allika reedaks, siis oleks ka teistel konfidentsiaalsetel allikatel põhjust uskuda, et võin nemadki paljastada – seega kaotaksin kellegi nime välja öeldes mitte ühe allika, vaid enamiku neist. Aga ükski ajakirjanik pole parem, kui on tema allikad.

Mõni aeg tagasi kirjutasin pikema kommentaari, miks tuleb Veerpalu dopinguproovi lekitajat kaitsta. Kuna see küsimus kerkib jätkuvalt päevakorda, olgu see siin alljärgnevalt korratud.

Selge see, et paljud inimesed ja asutused püüavad infot peita või varjata. Ajakirjandus peab omakorda leidma mooduseid, kuidas infot kätte saada. Selleks on vaja omada asutustes, mille kohta ajakirjanik huvi tunneb, allikaid, kes räägivad talle, mis tegelikult toimub, või toovad talle dokumente, mis samuti näitavad, mis tegelikult toimub.

Näiteks piltlikustame: minu kõrvu jõuab infot, et Pelotoni rattaklubis pannakse dopingut. Kui ma lähen klubi mänedžeri juurde, siis loomulikult ütleb ta mulle, et ei panda (ja võib-olla ähvardab igaks juhuks, n-ö profülaktika mõttes ka kohtusse andmisega). Selliseid teid pidi ei jõua infot hankides kusagile. Aga kui mul on Pelotoni klubiga seotud inimeste hulgas mõni allikas, näiteks endine massöör, mehaanik, endine klubi liige, või praegune massöör, mehaanik, klubi liige, kellel südametunnistus piinab, sest ta näeb nädalast nädalasse, kuidas käib dopingu manustamine, siis ta võib otsustada mulle sellest ühel hetkel rääkida, võib otsustada lausa selle tõestuseks dokumente anda (tšekid, retseptid, fotod, videod, lindistused jne). See sõltub mõistagi ajakirjaniku veenimisoskusest ja suhetest allikaga, kas ja kuidas ta suudab allika tegutsema panna. 

Nüüd on kõigil väga oluline järgmist tähele panna, mis on rahvusvaheline ajakirjanduse üldtunnustatud praktika: pole ajakirjaniku asi huvi tunda, kust allikas need dokumendid sai ja kas tal on nende levitamiseks üldse mingi juriidiline õigus, kui ta on otsustanud need dokumendid mulle ise näha tuua.

Niimoodi on ajakirjandusse jõudnud palju-palju materjale. Kõik Eesti lehed on sel viisil hangitud teavet täis. Ja niimoodi, olgu teadmatuile rõhutatud, toimub ajakirjandus absoluutselt igal pool. Niimoodi õpetavad kõik ajakirjandusõpikud, kuidas infot saada. Niimoodi sai Postimees Indrek Neivelti kohta panga- ja maksudokumente, niimoodi said Watergate'i afääri paljastajad Woodward ja Bernstein infot oma allikalt (Deep Throat). (Watergate’i salaallika kohta soovitan lugeda kahte lugu: siin ja siin).

Enamgi veel: kogu ajakirjanduse töö seisnebki selles, et leida üles õiged ja kompetentsed allikad, kes on nõus ja valmis infot jagama. Sest süsteemid, olgu meelde tuletatud, tegelevad alati sellega, et infot varjata või peita (vt ESL ja Veerpalu juhtum aastal 2011; vt Autorollo; vt Reformierakonna rahastamisskandaal jne). Aga ajakirjandus on ainus kanal, mis valguskartlikku infot süstemaatiliselt päevavalgele püüab tuua: näiteks, kui Pelotoni klubis pannakse dopingut, siis see paljastada, sest see on ju ausa spordi reeglite rikkumine ja teiste võistkondade suhtes ebaaus.

Usutavasti ei saanud neil, kes vaatasid filmi «Sinivalge vale», jääda arvamust, et see, mis seal näidati, toimus hoopis ühel teisel planeedil ning meil ei ole siin väikses Eestis kõige sellega mitte mingit pistmist, sest meie oleme ju üdini ausad. Oi ei! Kui Soomes leidus veel mõningaid otsustavatel kohtadel inimesi, kes püüdsid tõeni tungida, siis Eestis kuulutas ju peaminister Andrus Ansip isiklikult, et tema usub Veerpalu. Kui ta olnuks riigimees, pannuks ta kokku sõltumatu komisjoni, kellele teinud kohuseks kogu tõde, ükskõik milline, päevavalgele tirida, selle asemel et summutada igasugune uurimine, mis on Mati Alaveri suusalaboreis tegelikult toimunud, juba eos.

Meie riigis käib hull kinnimätsimine ja selle asemel, paraku, korraldatakse nõiajaht tollele, kes julges kalevi alla surutavad mustad asjad avalikuks tuua. Selline riik ja sellised inimesed...
******

Hurrah Pass 4x4 Road, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jari Isometsä teeb 2004. aasta veebruaris pärast dopingukaristuse kandmist comebacki suurde sporti. Foto autor: Scanpix Sweden / Scanpix
Foto 2: Mika Myllylä abikaasa Suviga 1999. aastal Soome presidendi vastuvõtul. Foto autor: Lehtikuva/Scanpix
Foto 3: Virpi Kuitunen aastal 2007. Foto autor: Scanpix Sweden / Scanpix
Foto 4: Soome võidukasteatenelik Lahti MMil 2001. Vasakult Janne Immonen, Harri Kirvesniemi, Sami Repo, Mika Myllylä. Immoneni positiivse dopinguproovi tõttu jäid soomlased kuldmedalitest ilma.
Foto autor: Lehtikuva/Scanpix

Pullerits: Mis hinne panna lõppenud hooajale?

Kui Eesti suusakoondise tänavuse hooaja võib hinnata selgelt mitterahuldava hindega – ega Aivar Rehemaa ühekordne sähvatus MMil üldhinnet muuda, nagu ei aita koolis üksik «neli», kui ülejäänud on kõik «ühed» ja «kahed» –, siis tuleb ausalt hinnata ka oma hooaega, seda enam, et lõppeva nädalaga saab suusahooaeg vististi tõepoolest otsa.

Kuigi võitlusvaimu jagub veel küllaga. Selle tõestuseks Tartu Postimehes ilmutatud lugu «Vaadata pealt või tegutseda?».

Loomulikult ei ole mul lõppevast talvest ette näidata tulemust, mille pärast rind kummi ajada. Aga vaatame lõppenud hooaega rahulikult, liigsete emotsioonideta. Kas ei ole põhjust arvestades vanust, mida suvel koguneb juba 48 aastat, tunda siiski heameelt, et suudan suusatada kas või nii, nagu suudan? Et suudan paaristõugetega raiuda järjest kümneid kilomeetreid, sealhulgas mägedest üles? Et suudan joosta ka tõuse paraja hooga? Et pärast kiirendusi ei jää hing paelaga kaela rippuma?

Jah, Eestis on mõnikümmend minuvanust, kes suudavad seda samuti ja suudavad seda kõike isegi minust paremini. Müts maha nende ees! Aga ma ei ole ka kunagi väitnud, isegi mitte arvanud, et olen mingi etalon, mis siis, et paljud mehed minu alistamise või mulle kaotamise järgi oma võistluse õnnestumist hindavad.

Mõistlik on siinkohal mõelda teistpidi: kui palju on Eestis minuvanuseid, kes samuti suusatavad, aga kellel pole minu vastu mingit šanssi? Ja kui palju on minuvanuseid, kes võiksid sporti teha, aga ei tee, vaid on kehaliselt nõrgad, kel puudub vähimgi sitkus, aga kes selle-eest on ülekaalulised, igasuguste ebatervislikest eluviisidest tingitud hädade küüsis?

Ja veel: kui palju on Eestis minust nooremaid, kes samuti suusatavad, aga kes sellegipoolest mulle vastu ei saa?

Ei, ma ei räägi seda selleks, et veenda ennast ja teid, et oi, küll ma olen ikka kõva mees. Veel kord: minust on mõned palju tugevamad. Küsimus on hoopis selles: kas minu vanuses ei peaks heameelt tundma selle üle, et suudan niigi palju, nagu sel talvel suutsin või nagu lähimöödaniku talvedel olen suutnud? Arvan, et peaks.

Seda enam, et novembri keskel minu paremat põlve opereerinud arst ei andnud mulle maratonideks eriti lootust. Ta prognoosis, et saan neid sõita 30 protsenti aeglasemini kui varem. Ometi sõitsin Tartu maratoni läbi mitu minutit kiiremini kui kunagi eales. Ja suutsin korralikult pingutada ka Haanja raskel ja tehniliselt kohati nõudlikul rajal.

Kas ei peaks saavutatud tulemustest rõõmu tundma, kui arvestada, et paljud on arvustanud, et mu tehnika on kaugel ideaalsest; et määrdemehe Jaanus Kuntsi (Suusavendade tiim) sõnul pole mu klassikasuusad minu kehakaalu arvestades sobiliku paindega; et mu üldfüüsilised näitajad jäävad selgelt maha enamiku teiste omadest; et ma ei käinud selle hooaja eel mitte ühtegi korda jõusaalitrennis; et seoses operatsiooniga tekkis magusal ettevalmistusperioodil treeningutesse pikk paus, kus arendustöö asemel pidin tegelema taastavate treeningutega; et olen suutnud treenida piiritlemata tööajaga ajakirjanikutöö, sellele lisanduva Tartu Ülikooli õppetöö ja igasuguste muude nn haltuurade kõrvalt?

Nii ei jää üle muud kui kuulutada: oma lõppeva suusahooaja pean hindama heaks.

Kes arvab teisiti? Palun argumenteerida!
******

Kane Creek Canyon, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits Tartu maratoni hommikul tund aega enne starti Tehvandi suusastaadionil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix 
Foto 2: Mälestus lõppevast ilusast romantilisest talvest Vooremaal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pullerits vahetult pärast Tartu maratoni lõpetamist. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix