Pullerits: Kuidas saavutada vajalik löögihoog?

Paljude küsimus on õigustatud: kuidas sujub kevadine ettevalmistus?

Sujub, ikka sujub. Teatan vähimagi kahetsuseta, et viskasin suusad nurka 11. märtsil. Ja sinna on nad jäänud. Mis on muidugi halvasti. Sest vana määre tuleks enne suve ikka lasta alt ära kraapida ja suvine parafiin alla panna, on ju nii?

Sellest saadik olen jooksnud, ainult jooksnud. Mis on ühest otsast jällegi halvasti, sest ega ainult jooksmisest piisa. Peaks ka üldfüüsilist trenni tegema. Aga ehk jõuab. Harry Lembergilt, Pavel Loskutovi ja Tiidrek Nurme juhendajalt hankisin harjutused, mida jooksja peaks tegema, ja lasin need Postimehe fotograafil üles pildistada. Ega ma kade ole. Näitaks teile ka. Aga enne ei saa, kui Postimehe järjekordne vastupidavusalade lisa Maraton välja tuleb. Sinna läheb veel pisut aega. Seni on mul väike eelis. Aga kui ma oma töö tõttu ka eeliseid ei saa, siis kust neid veel võiks üldse tulla?

Näiteks Art Soonets, Scanpixi fotoagentuuri Baltimaade juht, sõitis juba Hispaaniasse rattalaagrisse. Läks eelist jahtima, mis muud.

Aga ega minagi paigal tammu. Lembergilt olen saanud nõkse, mis moodi sisukamalt jooksutrenni teha. Tunnistan ausalt: olen avastanud endale palju uut. Alustasin jooksutrenne rahulikult, isegi aeglasemini kui 5 min/km. Seejärel olen toonud trennidesse olulist vaheldust. Et millist?

Lemberg tutvustas mind Kenya jooksjate ettevalmistussüsteemiga. Siit ei maksa nüüd ennatlikult ja vääriti järeldada, et hakkan kevadel silkama nagu must jänes. Kuid loodetavasti vähemalt olulist tagasiminekut ei tule. (Eks püüdke 45-aastaselt areneda alal, mis seni on olnud teil tugevaim - ega ju lihtne ole? Küllap on isegi võimatu.)

Lühidalt: olen ikka treeninud sootuks teisiti kui seni. Usutavasti kvaliteetsemalt. Kui tänase trenni ka ära teen, saab kolme nädalaga 177 jooksukilomeetrit juba kokku.

Aga üks on veel selge: siin edasi minna ei saa. Vaja on keskkonnavahetust. Soodsamaid olusid. Ei, Kenyasse ma ei lähe. Aga kõrbealadele siirdun küll. Esmalt seal väike treeninglaager, mis, tõsi küll, seisneb puhkamises, sest vaja on ju lasta akumuleeritud mahtudel settida, seejärel väike vaimukosutus ehk suur lehetoimetajate aastakonverents. Sellepärast, olgu lisatud, kirjutasingi viimati inglise keeles. Et ennast vajalikule keelelainele saada. Mitte sellepärast, nagu mõni võis ekslikult oletada, et rahvusvahelist kõlapinda pälvida.

Hoian pöialt kolleegidele, kes õige asja eest võitlevad ja keda olen siin püüdnud toetada ja turgutada, et kogu see massiivne masinavärk, mis paragrahviväänajate abil on täistuuridel huugama pandud, ei suudaks peita üldsuse eest tõsiasju, mis on küll valusad, aga parem aus ülestunnistus kui juriidiliste kavalkäikudega vusserdamine, sest kui asja kalevi alla suruvad jõud peaksid peale jääma, siis, olgu lisatud, et on liikvel mõtted, et edaspidi ei saa mõni spordiala enam mingit suuremat lehepinda kui nupuveerul, ja seda ka ilma pildita.

Võtke vabalt - kevad ju!
******
Dubrovnik, Horvaatia. 26. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1 ja 2: Kenya jooksjad tegemas tempot krossijooksu MMil Punta Umbrias. Fotode autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Millised on kuuma teema uued arengud?

Yesterday I made a quick detour to Tallinn. Just business, nothing personal. Having spent only a couple of dozens of minutes at the editorial offices, I still found time there to talk briefly to a very knowledgeable source who is extremely well connected concerning the question which has caused excitement among all the sportslovers in our country, especially among the readers of this blog.

To tell you sincerely, I had already begun to lose some faith in the honesty and openness of the system which is officially dedicated to catching those who have used unlawful methods in order to gain advantage while competing with other mortals. Also, as you know, some readers had started to ask in the commentary section of the blog why no other journalist was discussing the topic which had been like a hot potato on those pages for several weeks. Some others, having become frustrated because of no clear signs of advancement in uncovering the burning issue, were becoming very agitated and restless and demanded immediate results, at the same time clearly anticipating that those results would never come.

So, I decided to channel all those questions and frustrations about the much-discussed topic to the most knowledgeable source among Estonian common people. (Don't expect me to be a fool and tell you who that source is.) The face of the source - as you see, I won't even give up the source's sex - lighted up, because the source had just received new information. And the information, to tell you honestly, was very concrete: who is going to do what and when?

I was amazed to learn from the source that some of the best and brightest people in Estonia in a certain field were engaged to solve the situation, although I would humbly suggest that the choice of Ants Nõmper would have been a better one because he is known in his specialty as the best man concerning the protection of private information. As you might understand there are some procedures which should be followed through in the upcoming days, but I was told by the source that there won't be too much time left to wait for the definite answer.

But let me remind you that I'm not the one who is pursuing that story, and I won't dare to steal the story from the person who has pursued it really hard and relentlessly. So, all I can tell you is that stay tuned and wait. Hopefully it will be all out and over in a couple of days.

Why did I write in English this time? You'll learn it in a couple of days. Meanwhile, you could give your uninformed guess.
******
Dubrovniku vanalinn, Horvaatia. 26. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Suusahooaeg läbi. Mehed pikali. Kas kogu Eesti suusatamine samuti? Ainult Jaak Mae seisab sel pildil, mis tehtud Jõulumäel Eesti meistrivõistluste 50 km sõidu finišis, veel püsti. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Miks pole välismaal mõtet võistelda?

Ikka juhtus, et jälle tülitasid konkurendid ja muidu huvilised mind lõppeval talvel küsimusega, kas ja millal ja kus kavatsen ma välismaratonil osaleda. Mitte ei saa aru, mis mõningaid inimesi seal piiritagustel maratonidel tõmbab, kuigi on ju lausa fakt, et Tartu maratoni rada ja küllap ka korraldus, kas või toidulaual oleva valiku poolest, on maailma parim. Uurisin siis mitmekülgselt ettevõtjalt Jüri Pärnikult, milline võitlus käib meile ühel lähemal, Tšehhi 50 km pikkusel klassikamaratonil võrreldes Tartu maratoniga. Ja tal oli rääkida järgmist.

Lendasime kaheksamehelise pundiga, kõik vanad orienteerujad, Tallinnast Prahasse, kus üürisime väikebussi, millega sõitsime edasi Libereci. Tšehhi maratoni Jizerská padesátka starti Bedřichovi külla saab võistluspäeva hommikul juba alates kella kuuest bussiga. Me läksime kella poole kaheksase bussiga ning jõudsime 25 minutiga kohale. Siis jäi rahulikult tund aega stardini. Need, kes tulid kohale autoga, pidid masina jätma kilomeetri kaugusele tasulisse parklasse ning jooksma mööda sõiduteed stardialasse.

Numbri sai eelmisel päeval kätte Libereci suurest kaubanduskeskusest. See on umbes sama, kui Tartu maratoni numbreid jagataks Lõunakeskuses. Jäi mulje, et inimesed olid nimme sinna meelitatud.

Maratonipäeva ilmaolud olid esmapilgul metsikud: neli plusskraadi, kergelt tibutas vihma. Otsustasin rajale minna karestatud, igasuguse pidamismäärdeta suusaga. Hommikul lookles määrdetelkide juures 50-meetrine saba, määrijad võtsid oma teenuse eest 30-40 eurot. Pärast selgus, et lihtsalt ka liivapaberiga töödeldud suusk, nagu oli mul, pidas ideaalselt.

Pole aimugi, mis nipiga see juhtus, aga endalegi üllatuseks sain stardikoha esimeses grupis, 101-500. Jizerská maratonil käib startimine lainetena. Viiesajalised grupid kogunevad väljale üksteise kõrvale. Niipea, kui eelmine grupp on stardikanga alt teele läinud, jooksevad järgmise stardigrupi liikmed stardialasse, panevad seal suusad alla ning jäävad oma stardikäsklust ootama. Aeg läheb jalakiibist käima siis, kui oled plagu alt läbi sõitnud. Kõige viimane grupp, 3501-4000, startis kella 9.35 ajal.

Esimesed kümme kilomeetrit kerib rada metsa vahel mööda mäekülge muudkui ülespoole. 6.-8. km vahel on tõusunurk eriti ebamugav, nii et raske on korralikult sammu sõita, vaid pead pigem nühkima. Seejärel jõuad platoole, kus puud muutuvad kiduramaks ning ümbruskonnale avanevad ilusad vaated.

Kohe pärast stardist väljumist koonduvad sõitjad kahele-kolmele rajale. Tõsi, too kolmas rada on selline, et seal ei mahu alati keppidega õieti tõukama. Hämmastas, et ka kahel ülejäänud rajal oli kepijälg juba esimese grupi tagumise poole sõitjatele muutunud sisuliselt kraaviks. Kepid vajusid pidevalt läbi. Nägin vähemalt kümmet meest, kes olid kepi ära murdnud. Sealsel rajameistril on Tartu maratoni rajameistrilt Assar Kütilt palju õppida.

Esimene joogipunkt oli juba 5.-6. kilomeetril, järgmine umbes kümnendal. Siis tulid toitlustuspunktid iga 10 km järel. Peamiselt pakuti teed, vett ja jõujooki, leiba ja soola, banaani ja šokolaadi. Imelik oli see, kuidas mõned toitlustajad võistlejaile apelsinilõike suhu suskasid. Tagapool tulijaile oli rada plasttopsidest nii paksult täis loobitud, et need kippusid kliistriga suusapõhja külge kleepuma. Inimestel oli igavene tegu, et neist lahti saada.

Platoolt laskudes on mitu kiiret ja pikka laskumist, pikim umbes 3 km. Sellest jääd koguni nii kangeks, et pead pärast keha ringutama. Tänu heale libisemisele võtsin igal laskumisel mitukümmend meest kinni. Aga rajavahetusega tuli olla hästi ettevaatlik.

Kuna suusajälgi on ainult kaks, on rada pidevalt rahvast tihedalt täis. Pikematel, 3-4 km pikkustel sirgetel on ilusasti näha, kuidas ees läheb sadu ja taga tuleb sadu suusatajaid. Seda, et kedagi näha ei ole, nagu võib juhtuda Tartu maratonil, Jizerskál küll ette ei tule. Lõpuprotokoll näitab, kuidas vaat et iga sekundi sisse mahub mõni võistleja.

Kokkuvõttes sain 915. koha, aega kulus 3:35. Peaminister Andrus Ansip oli 1298., aeg 3:49. Diplomit paraku ei saanud, sest selle järjekord oli meeletult pikk. Liiati küsisid korraldajad selle eest kaks eurot. Ka söögisabas seismisest loobusin. Kuuldavasti oli seal jagatud putru lihatükiga. Selle asemel läksime oma seltskonnaga Libereci veekeskusse, kus võtsime paar õlut, et saada tagasi osagi neist 3500 kilokalorist, mis rajale jäi. Õlu on sealkandis odav, Eesti rahas 11 krooni, mitte nii nagu Otepääl, kus sama suure klaasi eest küsitakse kolm korda rohkem. Ja korralduslikult on igal juhul parem, kui maratoni algus ja lõpp on samas kohas, mitte nii nagu Tartu maratonil.

Lõpuks pilk rahakotti. Jizerská padesátka maratoni eelarve (hinnad on arvestatud kroonidest eurodesse ja seejärel ümardatud):

Stardimaks 42 eurot
Lennupiletid Tallinn-Praha-Tallinn 187 eurot
Autorent 4 päevaks (8 inimese peale) ühe inimese kohta 37 eurot
Autokütus ühe inimese kohta 7 eurot
Ööbimine 4 ööks Libereci kesklinna hotellis 103 eurot
Söök 51 eurot

Kokku 427 eurot
******Dubrovniku vanalinn, Horvaatia. 26. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1 ja 4: Jizerska 50 km klassikamaraton eelmise aasta jaanuaris. Fotode autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Eestlased enne tänavust Jizerska padesatka maratoni oludega tutvumas. Pildi saatja: Jüri Pärnik
Foto 3: Jizerska 50 km klassikamaratoni pikk sirge. Pildi saatja: Jüri Pärnik

Pullerits: Miks on Andrus Veerpalu jäetud unustuse hõlma?

Aru ma asjast ei saa. Kirjutasin siin eile igati neutraalse loo, et uurida, kas kahekordset olümpiavõitjat ja maailmameistrit Andrus Veerpalu on lootust sel talvel veel võistlemas näha, ja pea ainus, mis ma selle eest sain, oli pahameel, et miks ma olen pahatahtlik. Soovitan selle süüdistusega esinenuil veel kord eelmist sissekannet lugeja ja näidata, kus kohas ma seda olen. See on igati faktipõhine ja neutraalne tekst. Samuti soovitan süüdistajail võtta arvesse, et see, mille peale nad pahaseks saavad, on mõtted ja assotsiatsioonid nende enda peas - aga nii võimas ma nüüd ka ei ole, et ma suudaks võõrastes peades segadust korraldada -, mitte minu tekst.

Mõned hakkavad nüüd kuulutama, et vaadaku ma oma seniste kirjutiste konteksti. No mis argument see selline on!? Te teate ju väga hästi, et ma olen ajakirjanik, ning ajakirjanikul on kohustus omada kriitilist ja skeptilist meelt. Ilma nende omadusteta poleks ta mingi ajakirjanik. Ja teiseks, ajakirjanikuna peangi ju suutma vaadata asju kord ühest, siis teisest küljest, nii poolt kui vastu küljest. Ehk varem vaatasin ühest küljest, eile ja nüüd siin vaatan teisest küljest.

Ja see teine külg seisneb nimelt selles, et mina olen siin riigis millegipärast ainus, kes ilmutab mingisugustki huvi Eesti viimase tosina aasta ühe edukama ja populaarsema sportlase käekäigu vastu ka siis, kui ta enam tiitlivõistlustel medaleid ei jahi. Kummalisel kombel on kõik teised Veerpalu täielikult ära unustanud. Nagu poleks teda enam olemaski. Et mis meelest, see keelelt? Et äraaetud hobused lastaksegi siin maal maha?

Hämmastav, kui lühiajaline võib olla lugejate ja ajakirjanduse ja kõigi teiste hoolivus. Seni kui Veerpalu tõi medaleid, tahtsid kõik end tema aupaistes soojendada. Mäletate Edgar Savisare jõulukaarti? Mäletate kõiki neid uhkeid vastuvõtte, suuri ja pidulikke kõnesid, mida riigi ja kohalike üksuste juhid tema auks medalivõitude järel pidasid? Aga nüüd on suursangar traagilisel kombel spordist loobuma pidanud - haigus ei hüüa tulles... - ja mitte keegi ei taha Veerpalust enam väljagi teha. Mitte kellegi jaoks ei ole teda olemas. Vabariigi president, kes korraldas eelmisel nädalal vastuvõtu noorele bioloogiateadlasele, ei ole Eestile kulda ja karda ja au ja kuulsust toonud mehe austamiseks leidnud sekunditki. Peaminister Andrus Ansip, suusalembese erakonna esindaja, kes ise käinud olümpial Veerpalule kaasa elamas, ei ole teda tehtu eest avalikult tänanudki. Isegi Veerpalu partner teatesprindis, Kein Einaste, ei tea temast midagi ega ole temaga sõnagi vahetanud.

Mulle ei mahu pähe, miks kõik on Veerpalu täiesti unustuse hõlma jätnud. Kas nii siis peabki Eesti riik ja rahvas oma kangelastest lugu? Et kui sinust enam medalinõudlejat pole, siis pista oma vanad medalid kappi klaasi alla, vahi vaikselt neid enne magama jäämist, aga ära meie elu rohkem sega. See, mis sa kunagi tegid, on nüüd möödanik, nii et saa üle, vana, sellest - sinu aeg on läbi. Kas nii?

Kas siin on mõni tark inimene, kes suudab ära seletada, miks on armastatud Andrus Veerpalust saanud Eesti riigis justkui persona non grata, kellega keegi enam justkui tegemist teha ei taha ja keda keegi tehtu eest avalikult tänama ei vaevu?

Ümber sõnastades ühte kuulsat ütlemist: õnnetu on see rahvas, kes ei oska lugu pidada oma kangelastest...
******
Dubrovniku vanalinn, Horvaatia. 26. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1 ja 2: Andrus Veerpalu ETV-Swedbanki noorte suusasarja etapil. Fotode autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Andrus Veerpalu seis ja saatus teadmata

Uurisin Eesti Suusaliidu kodulehelt, kas nädalavahetuse Eesti meistrivõistluste stardiprotokollid on juba väljas. Ei olnud. Ega siis muud, kui võtsin kõne Kein Einastele, et küsida, kellega tema paarissprindis stardib. Sest varem on ta Eesti meistrivõistlustel Jõulu suusaklubi esindades sel alal osalenud just koos Andrus Veerpaluga, ja edukalt.

Tutvustasin Einastele, kes olen ja kust helistan, Postimehest, ja küsisin, kellega ta sprinditeates stardib. Ta ütles, et koos Risto Mägiga. Küsisin igaks juhuks üle: mitte koos Veerpaluga, nagu eelnevatel aastatel? Ei, vastas ta. Löömaks kahte kärbest ühe hoobiga, pärisin ka, et äkki lööb Veerpalu kaasa 3x10 km teatesõidus. Ei, sain teada, seal on meeskonna kolmandaks liikmeks Alvar-Johannes Alev.

Kui küsisin, et Veerpalu siis ei tulegi starti, lausus Einaste, et see ei ole küsimus temale, vaid Veerpalule, ja tema sõidab nendega, kes võistlevad. Märkisin, et paljud ajakirjanikud on tahtnud Veerpalu telefonitsi kätte saada, kuid neile ei ole vastatud, mistõttu otsustasingi uurida, kas tema sama klubi esindajana teab Veerpalust midagi. Einaste tunnistas, et pole teda näinud ja ei ole temaga rääkinud.

Nagu näete, ei ole mul kahjuks teile konstruktiivset teavet pakkuda. See-eest pakkusin teile üle pika aja küsimärgita pealkirja.
******Dubrovniku jahisadam ja vanalinn, Horvaatia. 26. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Kein Einaste Holmenkolleni MMil paarissprindi võistluse järel. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas end mitme eesmärgi vahel põletada?

Teate, mõnikord ei jõua ise ka ära imestada, kuidas mul küll õnnestus Estoloppeti maratonidel taas stabiilselt tugev tulemus teha ja täita oma eesmärgid: jääda hoolimata lisanduvast vanusest, mis suvel jõuab juba 46. eluaastani, ikka esisaja sekka. Kõik ju pingutavad, ja paljud selle nimel, et mind võita. Sina ju pingutad, eks? Sinu sõber samuti? Näete, tema ka seal ponnistab. Oi, kui paljud pongestavad! Kõik rabavad. Aga tulemust sageli pole. Miks?

Küllap on see interdistsiplinaarse ja multifunktsionaalse nüüdisaja viga, kui vaadata enda ümber veidi laiemalt, mitte üksnes suusatamisele keskendudes. Vaadakem, mis toimub poliitikas, majanduses, kuid ka spordis. Selle asemel et pühenduda ühele konkreetsele eesmärgile - jõuda Estoloppeti maratonidel esisaja hulka -, aetakse taga mitut kala. Ja peamine jääbki saavutamata.

Keskenduda on vaja, sõbrad. Keskenduda!

Rohelised mõtlesid enne riigikogu valimisi, et tugevdavad oma ridu vabakandidaatidega. Nimekiri sai küll uhkem, aga mille eest rohelised tegelikult seisavad, muutus sogasemaks. Valijad, nagu näha, ei saanud segadusest sotti.

Rahvaliit muutus Villu Reiljani ja Ester Tuiksoo ajal erakonnast pigem äriühinguks. Seda, mis juhtub, kui poliitik kulutab osa energiast bisnisele, näitas juba Tiit Vähi juhitud Koonderakonna saatus. Paistab et samasugusele lõpliku huku teele juhtis Rahvaliidu samuti ärihuvidest läbiimbunud Juhan Aare.

Või mõelge suurärimees Oliver Kruudale. Äkki peaks ütlema: endine suurärimees? Sellest ajast alates, kui ta otsustas, et hakkab toiduainetööstuse kõrvalt proovima kätt ja õnne ka meediaäris (Kalev Meediat ikka mäletate veel?), on ta äriõnn allamäge veerenud. See, kui oskad piimatooteid valmistada, ei tähenda, et saad sama edukalt hakkama telepildi ja lehetekstide tootmisega.

Markantseimat tõestust, et keskenduda tuleb peamisele, mitte end mitmel rindel killustada, on viimasel ajal pakkunud siiski Eesti sportlased. Tartu Rock ja BC Kalev/Cramo on mõlemad tänavu osalenud või osalevad kolmes sarjas, mistõttu pole ime, et nende tulemused fänne hõiskama ei pane.

Mitmevõistleja Andres Rajat pidasid asjatundjad enne hiljutist Pariisi sise-EMi seitsmevõistluse medalipretendendiks. Aga ta ei lõpetanudki. Vigastus segas. Kas hooaja peaeesmärki silmas pidades oli mõistlik jahtida talve keskel kergelt vigastatuna Eesti 60 meetri tõkkejooksu siserekordit?

Samalaadsete küsimuste üle tasub juurelda üksjagu vigastusaltil Ksenija Baltal. Kui peaala on kaugushüpe, kas peab ajama taga tulemusi tõkkejooksus ja sprindis, rääkimata sootuks kõrvalisest, tööst Tallinna volikogus? Küllap sai ta ise ka sellest veast viimaks aru, kui volikogutööst loobus. Seda, et töö kõrvalt kaugele ei lenda, on kinnitanud ka kolmikhüppaja Jaanus Uudmäe. Parimaks näiteks, kuidas kahel rindel rabamine kummalgi edu ei too, on Eesti rekordiomanik naiste 400 meetri jooksus Egle Uljas. Ei ole temast enam tipptasemel jooksjat, ei ole kuulnud ka tema klaverikontsertidest.

Ja ärme unusta lõppevat suusahooaega. Kahe viimase aasta Tour de Ski valitsejad Dario Cologna ja Lukaš Bauer ei paistnud Holmenkolleni MMil millegagi silma. Küll aga tegi seal naiste klassis ilma Marit Bjørgen, kes Tour de Skil, muide, kaasa ei löönud.

Järeldus on üks: olgu juttude järgi pealegi hinnas need, kes meistrid mitmel käel, aga kes tahab läbi lüüa (ja mind võita ka, muide), peab keskenduma. Ja veel kord keskenduma. Mitte mitme asja vahel rapsima.
******Dubrovniku jahisadam, Horvaatia. 26. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Andrus Veerpalu pühapäeval ETV-Swedbamni noorte suusasarja etapil. Kas näeme uhkete sponsorlogidega dressis, ent rahvusvahelisest tippsuusatamisest loobunud Veerpalu tema noorpõlveradadel Jõulumäel Eesti meistrivõistluste stardis? Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Ksenija Balta tänavu Tallinnas Kuldliiga etapil. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Ksenija Balta tänavu 10. märtsil Tallinna volikogu istungil. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas nädala pärast näeme Andrus Veerpalu jälle võistlusrajal?

Võrumaa mehel Ain-Ivar Tupil oli kuratlik õigus, kui ta kuulutas siin blogis hiljuti, et ega talv veel läbi ole, suusahooaeg läheb edasi. Muidugi läheb! Järgmisel nädalavahetusel, reedest pühapäevani, toimuvad Pärnumaal Jõulumäel Eesti meistrivõistlused. Mis klubi esindab Andrus Veerpalu? Igaüks ju teab, et Jõulu Suusaklubi. Milline oleks veel kaunim võimalus, kui panna karjäärile kodurahva eest punkt oma klubi sama hästi kui koduradadel? See oleks nagu kandikul kõik ette toodud. Ilusamat ja sümboolsemat võimalust võistlusspordiga omade seas hüvasti jätta annab otsida.

Ilmselt on Veerpalul nüüdseks ka tervis piisavalt korras, et starti tulla. Igatahes selle nädala esmaspäeval oli ta suusklemas Mõedakul, kus peeti Eesti noorte meistrivõistlusi. Ja vaevalt saab siin olla takistuseks ka märge FISi kodulehel, mis teatab, et ta ei ole FISi võistlustel starti lubatud, sest ta on teatanud rahvusvahelise karjääri lõpetamisest, mistõttu ei kuulu enam dopingukontrollitavate nimekirja. Eesti meistrivõistlused ei ole ju FISi võistlus, kus osalemiseks peab olema FISi luba selles mõttes, et kuulud testitavate hulka, ega ju? Jaanuari keskel Mammastes osales Eesti meistrivõistlustel 15 km klassikasõidus 34 meest ja ma ei usu kohe mitte üks teps, et näiteks Riho Klement või Siim Mesikäpp või Vjatšeslav Murov pidid selleks mingite prooviandjate potentsiaalses listis figureerima.

Liiati on Veerpalu hooaja lõpus ikka Eesti meistrivõistlustel kaasa löönud. Mullu tuli ta samal ajal Haanjas koos Kein Einaste ja Risto Mägiga 3x10 km teatesõidus Eesti meistriks. Tunamullu jäi sama meeskond Jõulumäel Eesti meistrivõistlustel kolmandaks. See-eest tulid Veerpalu ja Einaste kaks aastat tagasi sealsamas Eesti meistriks paarissprindis. Nüüd on Jõulumäel kolmel päeval valida teatesprindi, teatesõidu ja 50 km sõidu vahel. Mis võiks olla põhjus, et me Veerpalu tuleval nädalavahetusel stardis ei võiks näha? Kindlasti aitaks ta oma osalusega maha võtta neid kahtlusi, mis seoses tema loobumisega tema ümber on kogunenud. Eelmisel nädalavahetusel helistas mulle puhkepäeva hommikul Eestis omas vallas väga hinnatud ja oma ala peensusteni tundev kolleeg, kes tahtis mulle teatada vaid ühte: "Tead," küsis ta minult, "kuidas Veerpalu oleks saanud kõik kahtlused maha võtta?" - "Nooh?" pärisin vastu. - "Kui ta oleks täna Jaak Mae karikavõistlustel starti tulnud." See olid FISi kalendri võistlus, ilmselt seetõttu ei saanud ta osaleda. Aga nagu öeldud, siis ei tohiks Eesti meistrivõistlustel küll see takistuseks saada.

Küllap ootavad suusasõbrad ka seda, et Veerpalu korraldaks ilusa ja meeldejääva lahkumispeo. Seda ootab ka üks Eestis uhkelt pärjatud endine tippsportlane, kes sel nädalal minuga vesteldes huvitus, kas ma ikka mäletan, mis moodi Veerpalu oma karjääri lõpetamisest teatas. Mõtlesin mõne sekundi ja vastasin siis: "Pressiteatega." Mu vestluspartner oli seesuguse sammu üle üksjagu hämmeldunud. Tõepoolest, ilmselt mäletate teiegi, mis moodi tegi sedasama eelmise aasta suvel Kristina Šmigun-Vähi: kogus rahva, sealhulgas ajakirjanikud terrassile ja teatas otsesõnu kõigile silma vaadates (kuuldavasti olnud seal pisaraidki, mis tegi selle lõpukuulutuse üksnes hingeminevamaks), mis otsuse ta on langetanud. Küsimus ei ole niivõrd selleks, nagu ootaks igasugu asjamehed, et Veerpalu neile snäkid-dringid välja teeks, vaid ennemini selles, et palju on neid, kes tahaksid talle öelda kõige senise eest siirad ja südamlikud tänusõnad.

Mis mind aga ausalt öeldes kõige rohkem imestama paneb, on see, kuidas ESL on jätnud alaliidule kulda ja karda toonud Veerpalu praeguses seisus, kus küsimusi lendab nii ajakirjanike kui sportlaste suult, üksinda kõigi nelja tuule kätte lõdisema. Mulle tundub, nagu oleks ta unustatud ja hüljatud. Millest selline distantseeritus?
******
Dubrovniku vanalinn, Horvaatia. 26. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Andrus Veerpalu nädalavahetusel Mõedakul Eesti noorte meistrivõistlustel. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Andrus Veerpalu sõitmas mullu märtsi lõpus Haanjas Eesti meistrivõistlustel 50 km võidu poole. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu tuleb kaks aastat tagasi märtsi lõpus Jõulumäel Eesti meistriks paarissprindis. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Miks mulle meeldib Andrus Veerpalu?

Eile õhtul läks Andrus Veerpalu teemaga taas kuumaks. Mõned on ütelnud, et teema tuleks unustada. Aga mis ma teha saan, kui mitu asjaga tegelevat inimest pöördub minu poole, et valusat küsimust arutada ja vaagida, kuidas edasi toimida. Siit on kõrvalseisjail muidugi lihtne tekkima igasugu järeldusi, mida mõned on tõlgendanud kui vimma Veerpalu vastu. Raske on leida midagi, mis oleks sellest tõlgendusest veelgi ekslikum.

Vaadake, kümme aastat tagasi, kui Veerpalu oli tulnud Lahtis maailmameistriks, kirjutasin sellise loo, mis nüüdseks oli ajaloo prügikastidesse kadunud. Postimehe IT-mehe abil kaevasin selle sealt välja, lugesin uuesti läbi ja leidsin, et kirjutaks sellele jätkuvalt alla. Loo pealkiri oli "Kuidas võita rahva süda" ja selle alapealkiri teatas: "Nii Erki Noolel kui Kristina Šmigunil leidub palju, mida Andrus Veerpalult õppida. Ja spordiga pole sel midagi pistmist." Lugege ja mõelge - ja öelge, mis arvate! Või ütlete nüüd, et olid ikka ajad... Muide, selle loo hindas Eesti Spordiajakirjanike Liidu ajakirjanduskonkursi žürii tol aastal Eesti parimaks.
*
Erki Noole olümpiavõitu ja Andrus Veerpalu maailmameistritiitlit võrreldes unustasid Eesti ajakirjanikud võidurõõmus omanäolise sarnasuse. Mõlema mehe kuldmedal rippus nimelt juuksekarva, täpsemini, komakohtade otsas. Tšehhi eksperdid kinnitasid jaanuaris Noole otsustava kettaheitekatse määrustepäraseks 0,9 sentimeetriga – mis on vaid kaks millimeetrit rohkem kui tema liignime pikkus siinses kirjapildis. Lahti kellasüsteem mõõtis Veerpalu võiduks 0,2 sekundit – mitu korda vähem, kui kulub aega tema perekonnanime hääldamiseks.

Aga see on ka peaaegu kogu sarnasus, mida Eesti kahe esimeessportlase vahel õnnestub täheldada. (Meenutagem: meedia jäi kimpu isegi mõlema mehe medali väärtuse võrdlemisel.) Mis siis, et ajakirjandus – see ainus kanal, kelle vahendusel Eesti rahvas Noolt ja Veerpalu tunneb –, on pühendanud mõlema suurtegudele kümnete külgede kaupa tähelepanu, pole need ometi üksnes resultaadid, mille järgi publik sportlasi hindab. Neil, ja samuti Eesti parimal naissuusatajal Kristina Šmigunil tuleb leppida, et peale tulemuste kajastamise kujundab meedia ka nende avalikku nägu.

Õigemini, Eesti tippsportlaste nägu ehk imagot ei kujunda üksnes meedia. Seda kujundavad meedia kaudu endast sportlased ise. Mis tõestab, et rahva silmis pole sportlast ilma meediata sama hästi kui olemaski. Ja mis omakorda annab ajakirjandusele litsentsi sportlaste vastu, olgu nad võidu harjal või vormi madalseisus, alati huvi tunda.

Sellest on nii mõnelgi sportlasel, sealhulgas Šmigunil ja Noolel, olnud aegade jooksul raske aru saada. Kaks aastat tagasi, mil Šmigun saabus pärast esimest MK-etapi võitu Tallinna lennujaama, pööras ta ära tervitajaist ja istus pikema jututa autosse. Ajakirjanikud jäid tulutult intervjuud noolima. «Tüdrukud olid väsinud,» põhjendas hiljem ema Rutt Šmigun. «Nad ei olnud terve öö maganud, ees oli pikk kojusõit ja järgmisel päeval taas võistlused.»

Vaevalt tahtnuks meedia noorelt suusatajalt lennujaamas seitset nahka koorida. Piisanuks neljast-viiest lühivastusest, kasvõi kõige triviaalsemast ja formaalsemast, lisaks mõned naeratused piltnikele – ja Šmigun oleks rahulikult minekule lastud. Ent tookordsest sõnatust vastuvõtust söövisid tuhandete poolehoidjate mällu dramaatilised telekaadrid sellest, kuidas pika ninaga jäänud fotograafid püüdsid õhtupimeduses läbi autoakna Šmiguni kaadrisse saada. Need olid kaadrid, mille üle ajakirjandus arutles veel kolm kuud hiljemgi.

Liiati tuletas see intsident meelde napilt aasta eest Šmiguni tabanud mootorsaaniõnnetust, milles eestlaste Nagano olümpialootus murdis rangluu. Toogi kord jäi meedia ukse, nimelt palatiukse taha. Ajakirjanikud, avalikkuse huvide kaitsjad ja rahuldajad, protestisid. «Šmigun on ikkagi avaliku elu tegelane ja peaks ajakirjandusega suhtlema,» lausus toonane Postimehe peatoimetaja Vahur Kalmre.

Meeldigu see tippsportlastele või mitte, neil tuleb Kalmre tõdemusega nõustuda. Kasvõi sellepärast, et ei Noole ega Šmiguni nimi ilmu eales tabloole ilma lühendita EST, Eesti. Kasvõi sellepärast, et nii MM-idel kui olümpial esinevad nad rahvusvärvides ja riigilipu all. Kasvõi sellepärast, et iga sportlase unelmvõistlusele, olümpiamängudele, ei kutsu ROK personaalselt teda, vaid kutsub rahvuslikke olümpiakomiteesid. Kasvõi sellepärast – ja see on siin kõige kulunum argument –, et sportlane ei sõida tiitlivõistlusele mitte oma, vaid rahva raha eest.

Nool, kellega meedia on aegade jooksul rohkelt piike murdnud, peaks värskelt mäletama põhjusi, miks sporti ei saa taandada üksnes tema isiklikuks vaevaks ja lõbuks. Sest mis lippu mähkis ta end Sydneys auringi sooritades? Mis hümni mängiti talle olümpiastaadionil pärast kuldmedali kaelariputamist? Kas samasugune kummaline tundeklõnks käinuks tal pjedestaalil kurgust läbi ka siis, kui tol võidul polnuks miljonile kaasmaalasele mingit tähtsust ja tähendust?

Vastustes neile lihtsatele küsimustele peitubki ajakirjanduse – ja ei maksa unustada, et ka üldsuse – kõrgendatud huvi põhjus sportlaste vastu. Ent see ei tähenda, et ajakirjanikud oleksid šmigunide ja noolte suhtes pahatahtlikult häälestatud. Vastupidi, ajakirjandus tunnistab sportlasi Eesti rahvusliku varana ja on neid enamasti kaitsnud, isegi kätel kandnud.

Näiteks pole ükski väljaanne tõstnud lärmi selle üle, et sportlaste esinemisi kajastades käib paratamatult kaasas kõige häbematum nn varjatud reklaam. Keegi ei protesti, kui Šmigun seab oma Fischeri suusad suurelt pildile. Või kui ta palub, et lehed ei avaldaks temast eelmise hooaja pilte, sest noil pole uute toetajate logosid. Või kui ta kirjutab BMW punase maasturi taustal alla järjekordsele sponsorlepingule. Ja keegi pole õieti huvigi tundnud, mis raha eest soetas Nool endale kalli Mercedese ning mis summade eest püstitasid Jaak Mae ja Andrus Veerpalu Otepääle uhked eramud.

Ajakirjanike heatahtlik suhtumine kumab läbi sellestki, mida nad ei ole Lääne kolleegide kombel pikalt-laialt kirjutanud, või on sootuks kirjutamata jätnud. Paljud Eesti toimetused, alates Luubist ja lõpetades Kroonikaga, on põrganud probleemile, kuidas Nool on nendelt intervjuu ja pildistamise eest raha nõudnud. Ning on solvunud, kui neile nõudmistele mittealistuvad väljaanded on ikkagi temast kirjutise ja fotod trükki paisanud. Kuid keegi pole Noole rahapressimiste küsimust suures meedias suure kella külge pannud.

Samamoodi on ajakirjandus vapralt alla neelanud mõrud pillid, kui Šmigunide tiim on ta korduvalt pika ninaga jätnud. Seda juba alates 1997. aasta Trondheimi MM-ist, kus Šmigun pärast finišeerimist lehemeeste eest üle võistlusrada ümbritseva piirdeaia ronis. Tunamulluse Ramsau MM-i eel hoidsid õed Šmigunid Eesti ajakirjanikke kuude kaupa infovaeguses, ehkki võtsid samal ajal jutule Soome sulerüütleid.

Tänavuse hooaja künnisel käis Postimees põhjanaabrite juures Olosel Kristina Šmiguni ettevalmistust kaemas, kuid tiimi mänedžer, Šmiguni elukaaslane Kristjan-Thor Vähi ei lasknud ajakirjanikke üle uksegi. Samas treeninud meeste koondise peatreener Mati Alaver ei keelanud midagi. Tulge, räägime, kutsus ta, ja tehke pilti, palju kulub – meeste köögist, magamistubadest, määrdetallist.

Põhjus, miks meedia neid tagasilööke on talunud, peitub asjaolus, et Šmiguni ja Noolega tuleb paratamatult hästi läbi saada. Muidu võib kaduda lootus neilt järgmise võistluse järel või järgmisel hooajal intervjuud saada. Ent see on kahe teraga mõõk, mida tippsportlased ajakirjanduse suunas viibutavad. Sest piisab neil vaid korra-kaks võistlustel ebaõnnestuda, kui seesama mõõk võib lõigata neid endid. Ajakirjandus ei allu enam nende vaikivale kontrollile.

Järelikult on see ka sportlaste endi elulistes huvides, et nad meediaga hästi läbi saaksid. Juhul, kui nad hoolivad, mis pildi ajakirjandus neist rahvale maalib. Ja nad hoolivad sellest. Seda tõendavad kasvõi Noole mitmed etteheited meedia aadressil. Kulus tal ju tükk aega, et vabaneda 1992. aastal Spordipeegli (kes üldse mäletab sellist ajakirja?) antud kõige lollima sportlase tiitlist. Ja Sydney olümpia kümnevõistluse järel keskendus üldsus meedia kaasaaitamisel eeskätt tema kettaheite tulemuse seaduslikkuse arutamisele. Nende kahe sündmuse vahele jäävad Saksa kergejõustikuväljaandes avaldatud dopingusüüdistused, mille ilmumise järel meedia sugugi ennastsalgavalt Noole kaitseks dzotile ei viskunud.

Mida Nool ka ei arvaks, kuid kõik need detailid – ja tema valulised vastureaktsioonid neile – on kujundanud tema avalikku imagot rohkemgi kui ta tulemused. Nagu on Šmigunide meediaapsud, millest möödunud nädalal esitas kokkuvõtte Seltskond, tekitanud publikus arusaamatust, kes on nad tegelikkuses. Pole ime, et need vastuseta küsimused andsid eelmisel sügisel pinnast alusetutele kuuldustele, nagu tahaks nad emigreeruda Ameerikasse.

Tõsi, Noolega suhtlevad Eesti ajakirjanikud möönavad, et aastate jooksul on tema lävimine meediaga muutunud vastutulelikumaks. Ehkki endiselt kumab aegajalt läbi «vana» Nool, kes kõike ainult rahas mõõdab. Kasvõi sügiseses teleintervjuus, kus ta keeldus nimetamast poolelioleva raamatu pealkirja kartuses, et äkki suurendab see mõne kaupluse läbimüüki.

Šmiguni kohta on nentinud eri põlvkondade kommentaatorid, alates manalateed läinud Toomas Ubast ja lõpetades SL Õhtulehe toimetaja Urmo Soonvaldiga, et sportlikult on ta ümbritsetud professionaalidega, ent avalikud suhted on usaldatud vähepädevate ja otsustusvõimetute vaagida. Seevastu need, kel on õnnestunud Šmiguni kaitsevallist läbi murda, kiidavad teda meeldiva, asjaliku, isegi teravmeelse vestluspartnerina. Paraku on neid läbimurdnuid liiga vähe, et nende loodav kuvand meediaareenil maksma pääseks.

Seni, kuni Nool tundub endiselt paljudele ülemäära enesekindla, ehk arrogantsenagi, ja Šmiguni tõeline olemus jääb sadadele kirjutistele vaatamata jätkuvalt mõistatuseks, on nii ajakirjandus kui rahvas valmis pikemalt vaagimata kuulutama uueks rahvussangariks Andrus Veerpalu. Malbe naeratuse ja tagasihoidliku olekuga suusamehe. Mehe, kes reageerib maailmameistritiitlile ehteestlasliku tagasihoidlikkusega: «Ei noh, hea võistlus oli.» Mehe, kes ei ärple startide eel suurte lubadustega. Mehe, kelle vaat et ainus emotsionaalne purse pärineb tänavuste Eesti meistrivõistluste tagaajamisdistantsilt, kus ta pärast allajäämist Jaak Maele suusakepi vastu põlve pooleks lõi. Pereisa, kes, nagu fotodelt näha, hoiab oma naist ja hoiab oma lapsi.

Pealegi pole Veerpalu mees, kes küsiks intervjuude eest raha või põgeneks pärast võistlust üle piirdeaia. Tema kutsub ajakirjanikud nonde intervjuusoovi peale endale Otepääle külla. Ja kui sulemeestel seal kusagil ööbida pole, lubab ulualustki anda.
******
Dubrovniku vanalinn, Horvaatia. 26. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1 ja 2: Andrus Veerpalu esmaspäeval Mõedakul Eesti noorte meistrivõistlustel. Fotode autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu Otepää MK-etapil 2011. aastal. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 4: Andrus Veerpalu Otepää MK-etapil 2011. aastal. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix
Fotod 5 ja 6: Andrus Veerpalu Otepää MK-etapil 2011. aastal. Fotode autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 7: Andrus Veerpalu jääb 2003. aasta MMil Val di Fiemmes 30 km ühisstardist sõidus kolme norralase järel neljandaks. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks meie Kiku toob ilmale võõrriigi kodanikke?

Kuidas teile meeldiks, kui näiteks Venemaalt tuleks sealsed naised Eestisse sünnitama? Ja seda sellepärast, et – see on oletuslik, mõeldud teoreetilise skeemina, sest tegelikkuses see meil õnneks nii ei ole – nende lapsed saavad siis automaatselt sünnijärgselt Eesti kodakondsuse, mis teeb neile tulevase elu Euroopas lihtsamaks.

Ameerikas, kus tõepoolest saavad seal sündinud lapsed automaatselt USA kodakondsuse, olgu nende vanemad Angolast või Ülem-Voltast, meeldib selline kodakondsuse valimatu jagamine järjest vähematele. Seda eeskätt seetõttu, et järjest rohkem Hiina naisi käib Ameerikas lapsi ilmale toomas. Mäletan, kuidas 1995. aastal, kui töötasin Alfred Friendly stipendiaadina (kümnele stipikohale Ameerika väljaannetes oli kogu maailmast 160 kandidaati) ligi pool aastat reporterina uudisteajakirja Newsweek Washingtoni toimetuses sisuliselt Valge Maja kõrval, rääkisid fondi juhid mulle eelmise aasta juhtumist, kuidas üks Hiina stipendiaat oli rasedust varjates Ameerikasse tulnud ja seal lapse ilmale toonud. Jama ja sekeldusi ja ebameeldivusi oli olnud palju, nentisid nad. Nende suhtumisest paistis selge pahameel.

See kõik ei oleks mul meeldegi tulnud, aga eelmisel nädalal helistas üks kunagine kolleeg ja muidu lahke tuttav, kes ütles, et Priit, sina julged sensitiivseid teemasid kajastada (selles ta vist ei eksinud; julgus on üks ajakirjaniku olulisemaid omadusi), seega võiksid arutleda selle üle, miks läks kahekordne olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi ka oma teist last ilmale tooma USAsse. See tähendab, et meie kuulsa olümpiavõitja teine järeltulija saab automaatselt USA kodakondsuse.

Ütlesin esialgu, et igaühe vaba valik ju, mida ja kus teeb, ning teiseks, Šmigun-Vähi nüüd ju rohkem eraisik – kas see on ikka avalik asi, mis kodakondsuse ta lapsele võtab?

Ekskolleeg polnud mu öelduga eriti päri. Ja ma ei saa öelda, et ma ei saaks omakorda olla tema vastuväidetega päri. Ta väitis, et Šmigun-Vähi kui rahva armastatud kangelanna on jätkuvalt küllap paljudele-paljudele eeskujuks. Tõepoolest, tahaks loota, et on. Sest ta on ju igati tubli eeskuju, kümneid kordi etem kui need, keda seltskonnameedia parnassile upitab. Aga kui armastatud kangelanna saadab oma tegude ja otsustega sõnumi, et hei, tüdrukud, näete, mida sünnitasin Ameerikas, sest nii on lapsele tulevikus parem, siis miks ei peaks ka ülejäänud fertiilses eas naised hakkama mõtlema sellele, et miks ka mitte – tühja sellest Eestist, saaks lapse kuidagi Ameerika hingekirja munsterdada.

Teiseks, tõepoolest, on keeruline argumenteerida, et Šmigun-Vähi pole enam avaliku elu tegelane. Jah, oma praeguste tegudega ilmselt mitte. Aga olümpiavõitja tiitel on ju selline, mida keegi ei saa kunagi ära võtta (kui just dopinguga vahele ei jää). Selle ette ei lisandu aja möödudes liidet «eks» nagu maailmameistri nimetuse ette. Järelikult jääb olümpiavõitja – ja liiati on meil neid nii vähe, mis muudab nad rariteetseks, ja rariteetsus tõstab vaid nende hinda – alatiseks avaliku elu tegelaseks. Mida tõestab ka tõsiasi, et kõigist viimastel nädalatel sünnitanud naistest on just Šmigun-Vähi Eesti avalikkuse tähelepanu köitnud (olgugi et sündmus ise leidis aset kaugel USAs).

Tagatipuks saadab Šmigun-Vähi ookeanitagune sünnitus sõnumi, et Ameerikas on arsti- ja sünnitusabi palju parem kui Eestis ning Eesti meditsiin on sisult ebausaldusväärne ja olemuselt vanaaegne. Ma ei taha sellega nõus olla, ja arvan, et arstid ei ole sellega nõus mitte üks teps. (Ain K., siin on sinu kord ja koht ja kohus sõna sekka öelda!) Mul ei ole siin Tartu-Tallinna lihtrongis statistikat käepärast, aga ma ei imestaks, kui Ameerikas oleks vastsündinute suremus ja muud sünnitamisega seotud komplikatsioonid rahvaarvuga suhestades palju sagedasemad kui Eestis.

Sellegipoolest jääb Šmigun-Vähile seaduslik õigus sünnitada seal, kus ta soovib. Aga kuna tema sünnitusest on eelkirjeldatud asjaoludel saanud avalik sündmus, siis on nii mul kui teil kõigil õigus arvata sellest, mida keegi vaid õigeks peab. Isiklikult arvan, et kui oled Eesti inimene ja Eesti kodakondne ja Eesti patrioot, siis sa toimid nii, et ka sinu lapsed seda oleksid. Lõppeks ei ole Eesti ju enam mingi nurgatagune arengumaa – me kuulume euroliitu, meil on käibel euro. Või olete teie, lugejad, tõesti rumalad ja lühinägelikud, et te ei toiminud oma lastele mõeldes samamoodi nagu Šmigun-Vähi? (Minu kohta see küsimus ei käi: olen uhke, et mu lapsed on Eesti kodanikud. [Usun, et samavõrd on selle üle uhke ka Jaak Mae ja Andrus Veerpalu jpt.])

See on siin nii personaalne küsimus, et enne, kui tormate sõna võtma, mõelge oma perekonnale, ja vastake endale: kas teie käituksite pigem nii, nagu käitus Šmigun-Vähi, või käituksite nii, nagu enamik meist, kes tahavad, et Eesti riik saaks kesta? Kesta, muide, saab ta vaid kodakondsete kaudu, neile toetudes.
******Dubrovniku vanalinn, Horvaatia. 26. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Kristina Šmigun-Vähi eelmise aasta detsembris Eestimaa uhkuse üritusel. Foto autor: Kalev Lilleorg, Naisteleht/Scanpix
Foto 2: Kristjan-Thor Vähi ja Kristina Šmigun-Vähi eelmise aasta detsembris Eestimaa uhkuse üritusel. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Õhtulehe ajakirjanik Jaan Martinson ja Kristina Šmigun-Vähi nende ühistööna ilmunud raamatu "Kristina" esitlusel. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kes aitab vastata valusatele küsimustele?

Esimest korda ei teagi, kust otsast alustada. Sest meeldigu see teile või mitte, aga palju teravaid küsimusi on õhus. Näiteks see, miks oli väidetavalt just tõsise haigusega voodis lamanud sportlane, kes ei pidanud ninagi toast välja pistma, ühtäkki 25. veebruaril Mammastes noorte suusakrossil. Inimesed küsivad mult, lootes, et ajakirjanikuna tean kõiki vastuseid; aga ei tea. Ja miks pidi üks tituleeritud sportlane karjäärile päevapealt lõpu tegema, olgugi et vorm oli ju eelnevate kuude ja nädalatega ilmselt väga heaks timmitud ning küllap oleks võinud selle väikse haiguse järel kerge vaevaga taastada, nii et raske töö ikka mingilgi viisil realiseerida? Mäletan, kuidas eelmisel aastal leidis sama sportlane pärast mitte just kõige ootuspärasema tulemusega lõppenud hooaja tähtvõistlust tarviduse oma suutlikkus proovile panna ja oma võimeid näidata ka sellistel aladel, mis pole kunagi tema leivanumbriks olnud. Jällegi: ma ei tea.

Aga see, et ma ei tea, ei tähenda, et küsimused kaoks. Vastupidi: mida vähem vastuseid, seda rohkem küsimusi. Ja mida rohkem vastuseta küsimusi, seda rohkem kahtlusi ja spekulatsioone.

Ärge nüüd tehke seda viga, et hakkate mind spekulatsioonide lõkkele puhumises süüdistama. Ajakirjanduses töötava inimesena - ja toimetustes ringleb üüratult palju informatsiooni, sest igal ajakirjanikul on sadu allikaid ja nende käest jookseb kokku ääretult palju infokilde - võin teile kinnitada, et mina olen selles teemas tähtsusetu ääremängija. Nende küsimustega tegelevad palju tõsisemalt hoopis teised tegelased. Tegelevad kuuldavasti ka välisajakirjanikud, ja küllap te isegi aimate, mis riikidest. Sellised uurimised ei teki enamasti tühja koha peale. Sest ega inimressurss ole raisata - et lased kellelgi nädalate kaupa kuulujuttude alusmaterjali tont teab kust taga ajada.

Kui millegi üle spekuleerida võib, siis kindlasti tasub arutleda selle üle - kas või profülaktilises mõttes ja kaugema tuleviku sääraseid võimalikke olukordi silmas pidades -, mida teie teeksite, kui teile keegi asjaga tihedalt seotud inimene väidaks, et ta teab, et üks Eesti nimekas sportlane, näiteks kaugushüppaja või mitmevõistleja või jalgrattur, on dopinguga vahele jäänud. Ütleme, et ta näitab selle kinnituseks teile isegi dokumenti. Aga sellest koopiat teha ei lase, sest siis jääks ta organisatsiooni siseinfo lekitamisega ilmselt vahele. Mis küsimused teid valdaksid?

Kas teil ei tekiks küsimust, miks organisatsioon, kes peaks valvama puhtuse järele, ei ole puhas, vaid mängib mingi teise organisatsiooniga musta kokkuleppemängu, ei tegutse ausalt ja erapooletult?

Seejärel, kujutame ette, et avaldate loo, mis toob välja info, mis küllap šokeerib iga kui viimast kaaskodanikku: meie armastatud kaugushüppaja või mitmevõistleja või jalgrattur, mitme tiitli omanik, rahva lemmik ja sangar - ja nüüd äkki dopingupatune?! Mis te arvate, kuidas kaaskodanikud reageerivad? Kellele nad kallale sööstavad? Keda materdama hakkavad? Kas ma eksin väga, kui väidan, et info avaldanud ajakirjanikku, mitte vahele kukkunud kaugushüppajat või mitmevõistlejat?

Aga miks? Miks on rahvas valmis uskuma pigem muinasjuttu kui tõde, ja on valmis "tapma" tõe tooja?

Ent mõtleme siit edasi, ja asi läheb veelgi komplitseeritumaks. Kas rahvas on pärast esimeste šokiemotsioonide lahtumist paari nädala või mõne kuu möödudes valmis muinasjuttu ikkagi edasi uskuma sama kirglikult nagu jahmatava tõe ilmnemise aegu? Või hakkavad ajapikku ka kirglikke muinasjutu kaitsjaid närima kahtluseussid? Ja kas nad vaatavad kõigele ilusale möödunule tagasi ikkagi samasuguse pilguga nagu sellal, kui kõik paistis veel kaunis ja muretu?

Ent ütleme, et ajakirjanik otsustab enda naha päästmiseks ja üldrahvaliku kodurahu hoidmiseks kogutud materjali mitte avaldada. Ta teab tõde, ta teab, kuidas asjad on olnud tegelikult, aga ta otsustab isikliku meelerahu kaalutlustest lähtudes, et ta ei räägi sellest teistele. Pange end selle ajakirjaniku olukorda. Mõelge, kas te ikka saaksite sellest varjamisest meelerahu? Või kaotaksite oma argpüksluse tõttu ajapikku kogu lugupidamise enda vastu? Ja kui kaua te suudate seda pitsitavat tõde endas kinni hoida, kui näete päevast päeva, kuidas kaaskondsed uitavad antud teemaga kokku puutudes järjekindlalt ja süüdimatult kogu aeg valedel jälgedel?

Eelneva arutluskäiguga ei üritanud ma muud kui teile pelgalt teoreetiliselt seletada, kui komplitseeritud võib olla mõni olukord. Olukord, kus on lõputult küsimusi, aga väga vähe üheseid ja selgeid vastuseid. Olukord, kus iga vastus toob juurde vaid uusi ja veelgi keerukamaid küsimusi. Olukord, kuhu oleme lõpuks mässitud kõik.

Küllap küsite, mida ma tahan. Väga lihtne: küsimusi on liiga palju, kahtlusi ja spekulatsioone lõputult. Loomulikult tahan, et ükski neist ei vastaks tõele. Aga seni, kui ajakirjandusringkondades nii Eestis kui välismaal on püsti nii palju veenva vastuseta küsimusi - ja see siin ei aita, kui keegi küsib, kas...?, ja saab vastuseks lühida "ei" -, siis on raske rahu saada enne, kui kahtlused on lõplikult kummutatud ja küsimused argumenteeritult vastatud. Olgu veel kord lisatud: neid küsimusi ja kahtlusi ei ole tekitanud mina, ma siin vaid refereerin neid. Nendest vaikimine ei teeks neid olematuks. Vastupidi, mida selgemini, põhjalikumalt, argumenteeritumalt nendest rääkida, seda paremini saab neid hajutada. Rahu tahaks. Uskuda tahaks, südamepõhjani tahaks uskuda, et kõik on ikka tõepoolest nii, nagu see seni on meile paistnud.
******Dubrovniku vanalinn, Horvaatia. 26. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: UEFA dopingukontrolli liikmed 2010. aasta mais Madridi Atletico ja Fulham FC kohtumise lõpuvile ootel. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Hispaania profirattur Alberto Contador siseneb 2009. aasta Tour de France'il dopinguproovi andmise ruumi. Foto autor: Reuters/Scanpix
Fotod 3 ja 4: USA profirattur Lance Armstrong 2001. aasta Tour de France'il dopinguproovi andmise ruumis. Fotode autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Kes oli talve stabiilseim suusataja?

Puhas rõõm on tõdeda, et ka kultuuriinimesed on lõpuks avastanud minu spordikirjutised. Ja ei saa ilma hakkama, kui peavad neid lausa tsiteerima.

Veelgi puhtam rõõm on märkida, et ka poliitikud on mu sportlikku tegevust märganud ning leidnud selles Eestile vajalikke jooni. Peaminister Andrus Ansip saatis valitsusliikmetele valimiste künnisel laiali e-kirja, mis lekkis Postimehe kultuuri- ja arvamuslisa AK toimetusele. Ansip kirjutab:

"Valimiste tulemuses pole kahtlust, minu võit on vormistamise küsimus. Kohtumistel valijatega olen kogenud rahva erakordset toetust oma karismale ja populaarsusele. Et veelgi edukamalt edasi minna, on vaja tuua valitsusse värsket verd. Minu uue valitsuse koosseis saab olema järgmine:
Priit Pullerits - haridus- ja teadusminister
Mati Alaver - justiitsminister
Katrin Šmigun - kaitseminister
Raul Olle - keskkonnaminister
Marju Länik - kultuuriminister (mida tema siin nimekirjas teeb? - P.P.)
Andrus Veerpalu - majandus- ja kommunikatsiooniminister
Aivar Rehemaa - põllumajandusminister
Jaak Mae - rahandusminister
Peeter Kümmel - regionaalminister
Anatoli Šmigun - siseminister
Üllar Jörberg - sotsiaalminister (??? - P.P.)
Kristina Šmigun-Vähi - välisminister
Kristjan-Thor Vähi - määrdeminister"

Justiitsminister Rein Lang kirjutas AKsse lekkinud kirjavahetusele tuginedes Ansipile ja senistele valitsusliikmetele nii: "See on ere näide talispordi kahjulikkusest. Ma olen kogu aeg rääkinud, et suusatamine hakkab ajudele."

Olgu kohe edasiste spekulatsioonide ennetamiseks märgitud, et mul pole vähimatki ambitsiooni valitsusse minna, aga sellegipoolest ei saa jätta küsimata, miks on Ansipi nimekirjas minu nimi esikohal, kuigi haridusministri koht pole sugugi võtmekoht, eespool palju tituleeritumatest meestest (ja ka mõnest naisest). Kas küsimus on stabiilsuses?

Tõepoolest, kes on olnud Estoloppeti sarjas viimaste aastate stabiilseim suusataja?

Tule, taevas, appi, mis küsimus see on! Mida see inimene üldse mõtleb, kes seesuguse küsimuse püstitab? Siin on läbinähtav katse taas intriigi üles tõmmata ning lugejatega manipuleerida, kas pole?

Sest sellele küsimusele ei saa olla mingit kahte, ammugi mitte kolme või veelgi enamat vastust. Õige vastus on: Priit Pullerits.

Check the facts, baby!

Jätame Tartu maratoni tulemused arvestusest välja, sest seal on osalejate arv mitu korda suurem kui teistel Estoloppeti sarja maratonidel. Vaatleme siis nimetatud suusataja tulemusi aastal 2011, alustades parimast:

81. - Haanja
82. - Alutaguse
87. - Tallinn
87. - Viru
96. - Tamsalu

Aasta 2010 tulemused:

78. - Tamsalu
79. - Haanja
82. - Tallinn
86. - Alutaguse
96. - Viru

Aasta 2009 tulemused:

65. - Tamsalu
67. - Alutaguse
74. - Tallinn
96. - Viru
106. - Haanja

Mida me siit välja loeme? Pealtnäha paistab, et kohtade järgi oli edukaim aasta 2009 (kuigi tol aastal läks kirja viimase kolme hooaja ainus kolmekohaline koht). Samuti paistab, et kahel viimasel hooajal on tulemused tasapisi kehvemaks jäänud.

Aga! Asi on selles, et ainult ühe näitaja järgi ei saa elus absoluutselt mitte midagi adekvaatselt ja objektiivselt kirjeldada, on ju nii (vt viidatud artikli punkt 3)? Järelduste tegemiseks tuleb vaadata rohkem andmeid. Siin tuleb meile appi Gaspar Sukk, kes on mu kaheksa suusahooaja tulemused mitmekülgselt kokku löönud. Vaadake, palun, seda tabelit (klikkige sellele - siis on paremini näha!):Kuid seegi pole veel kõik! Toodud tabelis ei kajastu see, kui palju olen trenni teinud. Samuti ei saa arvestamata jätta lisanduvat vanust. Siililegi selge, et kui ei alusta just nulist, on 45-aastasena raske erilist arengut loota. Näete, Jaak Mae pole veel 40-aastanegi, aga tulemused on juba märgatavalt alla käinud.

Koos võistluste ja maratonidega olen sel talvel suusatanud 1365 km. Eelmine tal olin samaks ajaks kokku saanud 1200 km. See, julgen väita, ei ole kuigi suur vahe, liiati sai lõppeval hooajal suusatrenne alustatud varem kui tunamullu. Ka sügiseses rullide ja jõusaali ettevalmistuses pole kahel viimasel hooajal olnud suurt erinevust. Nii et kui midagi väita, siis ehk hoopis seda, et äkki on treeningud mõlemal hooajal olnud liiga ühesugused - nii mahult kui sisult.

Nii palju saan teile spikriks anda, aga nüüd tahaks lugeda, milline on siinsete kommenteerijate tõeline analüüsivõimekus. Andke tulla, olen üks suur kõrv!
******
Dubrovniku vanalinna kitsas tänav, Horvaatia. 26. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1-5: Suusatajad Haanja maratonil. Fotode autor: Riho Lüüs

Pullerits: Kas Haanja maratoni tulemusega võib rahule jääda?

Inkassofirma Julianus Grupp endine omanik Jaanus Laidvee, seljas sinivalge Estonia kirjaga jope, lubas enne Haanja maratoni, et ootab mind rajal järele ja siis kulgeme koos lõpuni. Aga kui legendaarne reporter-tervisesportlane Malle Elvet talle tund enne starti ligi astus ja pärima hakkas, mis mehi ta üldse on - noh, et kus ja kellena töötab -, siis jooksis välkusutlus nagu vastu seina. Kuida sa ikka ütled, et elad mõnusat elu ja teed aga lõbuga sporti, sest millegipärast on meie ajastul muretu äraelamine ja täiega hobile pühendumine justkui häbimärgistatud. Arvan, et see on kadedusest.

Kõigepealt tuleb aga paljastada Elveti saladus ning ma kardan, et see ei tule rõõmusõnumina Tartu maratoni peakorraldajale Indrek Kelgule. Nagu väga hästi teame, väljendas Kelk meedia vahendusel rõõmu, et Tartu maratonil vajas vaid üks osaleja haiglaravi, ja sedagi seetõttu, et oli enne starti kukkudes sõrme murdnud. Kuid see, mis juhtus Elvetiga, oli palju hullem. Aga millegipärast ei ole see kajastunud ametlikus aruandluses. Kuid ajakirjaniku ülesanne on rääkida kogu asjasse puutuvast tõest, ükskõik kui ebameeldiv see on.

Nimelt oli Elvet kukkunud enne Kuutse toitlustuspunkti sedavõrd õnnetult, et kui aja ületamise tõttu rajalt maha võeti, sattus ta paratamatult meedikute vaatevälja. Nood viisid ta haiglasse, kus tuli välja kurb lugu. Nimelt selgus, et Elvet oli murdnud rangluu. Nii et paluks asjaomastel isikutel ajaloo annaalidesse teha oluline täiendus. Kuid nüüd tagasi Haanja maratoni stardipaika, kus ootas ees kaks üllatust.

Esiteks, stardinumber. Kui mulle Viru maratonil kaotanud Laidvee sai numbri 40, siis mulle ulatati naeratuse saatel number 156. Kujutate ette - 156! Kuna ma polnud juba kaks aastat esisajast välja jäänud (v.a Tartu maraton), vaid sõitnud ääretult stabiilselt, siis stardinumbriga üha tahapoole langemine tundus nii uskumatu, et pidin numbri väljastajalt lausa uurima, ega ta mulle äkki vale numbrit ulatanud. Ei, ei ulatanud.

Teiseks, Suusavendade tiimi esindaja ja sisuliselt minu isiklik määrdemees Jaanus Kunts müttas ihuüksi suuski määrida. Aga polnud minu suusad seal sugugi esimeses järjekorras. Peatähelepanu kulus hoopis Kein Einaste ja Vahur Teppani suuskadele. Teisalt, kui nii kõvad sõitjad teda usaldavad, siis ei peaks minusugune küll muretsema. Ja ega muretsenudki. Ma isegi ei pannud ettevalmistatud suuski enne alla, kui alles stardikoridoris.

Seal teatasin teise grupi kolmandast reast kaasvõistlejatele, et "mehed, mul on täna õudne minek!". Kõlab umbes nii, et hoidke alt, siit ma tulen. Aga tegelikult, kui süüvida sõna "õudne" tähendusse, siis tahtsin öelda, et ega seekord jõulist sõitu pruugi tulla. Hooaeg ju pikk olnud, kõik maratonid kaasa tehtud, mille nimel siin ikka enam pingutada. Aga õnneks polnud ilm päikseline, vaid soosis jõuvarude mobiliseerimist.

Ja kui vanu tuttavaid näed, siis ega neist maha ka taha jääda. Emeri Lepp (nr 104) oli algul enamiku aja käeulatuses, peagi sain kannule ka Tartu Ülikooli ajalooõppejõule Pärtel Piirimäele (nr 98). Veendusin, et suusad peavad ilusasti ja libisevad paremini kui enamikul teistel. Tartu Ülikooli geoloogia teadur Riho Mõtlep, kes klassikasõitudel mind viimasel ajal alati võitnud, kurtis, kui temast möödusin, et tal ei pea, kuigi määris kõvasti. Hõikasin, et mul peab küll, aga et see maksab ka. Uudishimulikele olgu öeldud, et eelmises vääringus 500 krooni eest selliseid suuski, nagu mul Haanjas all olid, küll ei saa.

Kui miski veel üllatas, siis see, et umbes 10. kilomeetriks, kui teist korda Haanja suusastaadioni külje alt läbi käidi ja valgustatud rajaosa laskumistele ning neile järgnenud tõusudele läksin, siis ei olnudki hing paelaga kaelas nagu eelmisel aastal. Sellegipoolest, kui palju ma ka ei ponnistanud, sõitis Piirimäe aegamööda eest. Tegelikult olin sellega arvestanud, et Haanja on temasugusele 67-kilosele hea maksimaalse hapnikutarbimise võimega jooksumehele ideaalne rada. Aga oli ka mul paar väikest salatrumbikest.

Esiteks terve hulk ergutajaid. Näiteks ühed täiesti suusaässa välimusega noormehed karjusid mind kusagil tosina kilomeetri läbimise järel metsa vahel ergutades lausa oma hääle ära. Mõned kilomeetrid edasi ulatas Teppani-suusavendade ema Tiia Teppan ühe teeületuse järel mulle turgutavat (mustika?)jooki. Pärast viimast TPd, kus ma oma kolmandat, seljataguse numbri alla kinnitatud geeli kätte ei saanud, möödusin kahest trenni tegevast suusatajast, kellele oma murest rääkisin, misjärel üks neist hooga järele sõitis, geeli numbri alt lahti rebis ja mulle ulatas. Just enne viimaste kilomeetrite pingutust. "Aitäh, elupäästja!" hüüdsin talle. Umbes 7-8 km enne lõppu pikal käärtõusul (mida paljud esmasõitjad peavad ekslikult kurikuulsaks seinaks, enne kui jõuavad mõned kilomeetrid hiljem tõelise seina alla...) jõudsin järele rahulikku trenni teinud Erkki Jallaile ning ütlesin talle, et oeh, Erkki, küll oleks abi vaja. Teadmata tegelikult isegi, mida ma sellega mõtlen. Jallai ütles, et pingutagu ma ikka ise, siis võin pärast enda üle uhke olla. Aga sellal, kui ma käärsammul üles rügasin, tõukas tema end sealt minust veidi eespool paaristõugetega üles, mis võib-olla (?!) pakkus lohutust, et saan sest tõusust jagu küllap minagi. Saingi, ja üleval lükkasin end Jallail eest, tema ergutus kõrvus mind saatmas. Ja seinatõusu tipus ulatas üks tumedas dressis noormees vähemalt neljamehelises suusatajate rivis oma joogipudeli just mulle, öeldes, et võta, joo ja viska siis raja kõrvale. Aitäh! Mõned kilomeetrid varem kurku kugistatud geeli jääknähud vajasidki suuõõnes allaloputamist.

Mis viga sedasi sõita, kui nii palju omakasupüüdmatuid abistajaid rajal, eks? Aga tööd tuleb ikkagi endal teha. Esimese ja teise TP vahel, kui tundus, et raskemad kohad on möödas, asusingi aktiivsemalt sõitma. Alustasin tempo tõstmist pärast pikemat laskumist taimestiku järgi hinnates soisele rajaosale jõudmist, kus sai paaristõukeid rakendada. Selleks ajaks olin veendunud, et mul on tõepoolest teistest paremini lippavad suusad, mis lisas enesekindlust.

Vabandust, et mul kõik numbrid meeles ei ole, kellele sappa võtsin ja kellest peagi möödusin. Kusagil oli mulle kohaks loetud 95., mis näitas, et kui tahan ikka saja sekka pääseda, tulebki kõvemini pingutada. Igatahes oli tore ja inspireeriv sõita, kui eespoolt õnnestus konkurente järjest alla neelata. Näiteks Jevgeni Vološin (nr 86) ja Alo Raudik (nr 100), keda olen aastaid oma pojaga Tartus sprindiringil harjutamas näinud. Enamik, nagu nägin, ei suutnud mu tempoga kaasa tulla. Usun, et kohe kindlasti ei liialda, kui väidan, et olin omasuguste seas üks aktiivsemaid sõitjaid. Siin on fotol näha, kuidas ma pingutasin.

Paar kilomeetrit enne kolmandat TPd jõudsin järele kolmikule, kuhu kuulusid Eesti perearstide juht, omaaegne keskmaajooksja Madis Tiik (nr 129) ning kaks Tartu Suusaklubi esindajat, Indrek Valge (nr 25) ja Riho Klement (nr 92). Tekkis koguni tunne, et võiksin neist mööda sõita. Aga siis otsustasin, et ei ole mõtet liiga uljaks minna ning sättisin end ilusasti nende seltsi. Klementile tunnistasin otsesõnu, et ärgu pabistagu, ega mul enamat ambitsiooni pole kui selle grupiga lõpuni kesta.

Aga eelviimases TPs, millele lähenedes olin suhu pigistanud teise geeli, tegin vormel-1-likult kiire tankimise. See käis nii. Vaatasin, et Tiik tõmbas vasakule. Sedasi oli mul paremal ees tühi vaateväli - vaat, miks on oluline TPsse võimalikult grupi ees saabuda. Juba kaugemalt osutasin käega sellele jootjale, kellelt otsustasin topsi haarata, ja sedasi pani too end minu lähenemiseks aegsasti valmis. Nii ei pidanud ma isegi peaaegu et hoogu maha võtma, vaid tuiskasin TPst läbi - ja tajusin, et sain grupikaaslastest lahti. Aga ees paistsid järgmised kaks meest, keda jälitada.

Mõistagi ei õnnestunud mul oma gruppi maha raputada. Peagi said nad mu kätte. Aga ise vedasin nad omakorda kahele eessõitjale järele. Kui noile kannule jõudsin, ajasin parema käe võidukalt taeva poole ja hõikasin üle õla Klementile, et näe, kinni võtsime need mehed. Mõnda aega sõitsime neil järel, siis läksime lõpuks mööda. Ikka mina ees ja teised kannul.

Tükk aega ei ilmutanud kaaslased vähimatki soovi mööda minna. Ausalt öeldes pani see veidi imestama - kas tõesti minusuguse tempo rahuldas neid? Kuid selgus, et ega siiski rahuldanud küll.

Veidi enne viimast TPd läksid Raudik, Klement ja Valge mööda. Jah, las veavad ka, ei olnud ma kade. Aga TPs jäin maha - sest käitusin just vastupidi sellele, kuidas olin toimetanud eelmises TPs. Hakkasin numbri seljapoolse külje alt geeli õngitsema, kuid ei saanud ega saanud seda kätte. Ilma geeli võtmata ei söandanud aga viimastele tõusudele vastu minna. Ja teate, mis siis ilmnes, miks ma geeli kätte ei saanud? Koukisin seda valelt poolt - sealt, kus geeli polnudki! Nii ma siis maha jäingi.

Kuid ma ei võtnud seda traagikaga, sest kohta oli mulle loetud juba 80. piirimaile, mis tähendas, et eesmärk peaks olema käeulatuses. Seinatõusu võtsin hästi rahulikult astudes - nagu olen siin juba varem rääkinud, siis mu taktika seisneb selles, et tõusudel ennast liigselt mitte kurnata ja pulssi ülemisi piirini piitustada. Minu selja taga parajat momenti seiranud Margus Sirvel (nr 69), kes Tamsalu maratonil oli koguni 39., läks must seejärel küll mööda, kuid ise neelasin ka kaks-kolm eessõitjat alla, näiteks Asko Kuusalu (nr 102). Aga kus on Laidvee, kes oli lubanud mind lahkelt järele oodata?

Ja sealt ta number 40 kaks kilomeetrit enne lõpp paistiski. Lühikesel teraval käärtõusul jäi ta mulle jalgu, mistõttu pidin teda ergutama, sest mööda ka seal ei saanud. Ai, kui ta teada sai, et mina selja taha olen jõudnud, lükkas ta kohe järgmise käigu sisse. Aga ega ta väga kaugele eest pääsenud. Viimasel, pikemal käärtõusul, kui lõpuni jäi kilomeeter, oli ta edu ehk viis meetrit. Kohaks loeti mulle seal 78. Kas tõesti murran lõpuks 80. koha barjääri? Teritasin kõrva, kunas hüütakse seal tagapool koht 79. Selgus, et vaid mõni sekund hiljem. Teritasin kõrvu veelgi enam, et kunas hüütakse 80. koht. Seda mu kõrv ei tabanud. Millest järeldasin, et isegi kui jälitaja mööda peaks saama, siis saan ikkagi seitsmega algava koha.

Pingutasin lõpus mis ma pingutasin, aga sedapuhku Laidvee minu eest pääses. Oli viie sekundi jagu kiirem. Pärast tunnistas, et pidi ponnistama, sest kes ikka tahab oma nime pärast leida Pulleritsule kaotanute nimekirjas. Niisiis, ülejärgnevat lõiku ärgu lugegu need, kes mind sedapuhku võita ei suutnud.

Lõpuks tuli välja, et kohalugejad olid raja ääres eksinud. Protokollis on mul 81. koht, aeg 2:34.57,7, kaotus Oslo MMilt Haanja maratoni starti lennanud võitja Algo Kärbile 25.45. Sellegipoolest jäin oma esituse ja tulemusega Haanja maratonil igati rahule.

Selja taha jäid superveteranide võitja Jevgeni Vološin (83., +0.40), Madis Tiik (85., +0.58), endine Eesti laskesuusakoondislane Janno Prants (89., +1.40), minuga konkureerimise arvestust pidav Aigar Mäesepp (95., +2.40; tema väitel olla ma tänavu teda Estoloppeti sarjas võitnud 3:2, mullu võitis sama tulemusega tema), Riho Mõtlep (99., +3.10), kolmas naine Silja Suija (103., +3.40), Tartu lühematel võistlustel mind viimasel ajal alati selge eduga alistanud Rein Kullamaa (112., +5.45), kõva kestussportlane Kaupo Sabre (129., +8.20), samuti superveteranide arvestuses väga sitke sõidu teinud TÜ arstiteaduskonna IT-peaspetsialist ja kõva matkaja Kalle Kiiranen (132., +8.25), mind sel talvel klassikas alatasa võitnud Suusahullude tiimi esindaja Ergo Rästas (136., +8.40), Tartu Maratoni klubi esindaja Arne Tilk (162., +10.30), Tallinna maratonil vahetult minu ees finišeerinud Janek Vana (166., +11.15), Karel Tammjärve õde Kati Tammjärv (168., +11.30), Anti Saarepuu õde Kertu Saarepuu (175., +12.15), Tartu maratoni pealik Indrek Kelk (184., +12.30), igikestev pikamaasportlane Tiit Tali, kellele 43 km ilmselgelt lühikeseks jääb (193., +13.15) jne, jne.

Pärast lõpetamist juhtus paar toredat kokkusaamist. Üks oli näitleja Jan Uuspõlluga, kel noorik käe kõrval, kurgualune uljalt lahti (kas ta ei peaks oma häält ikka hoolsamini hoidma?), nagu polekski ta sõitnud. Aga oli! Sai 791. koha 3:44.46ga. Rääkis, et ta on juba noorest peale suusatanud, nii et ei maksa tema osaluse pärast sugugi imestada. Ometi oli teda tore pärast võitlust pika distantsi läbinuna näha, sest ajakirjanduses on juba aastaid ringelnud jutud, et tal pidavat tuliveega hirmus intiimne side olema ja elu kahest otsast põlema. Paistab, et vale puha! Puhas spordimees.

Teiseks, te ilmselt ei usu seda, aga ligi astus üks Pihkva mees, kes küsis, kas mina olen Priit Pullerits. Johhaidii, mõtlesin, kas mind teatakse isegi Venemaal? Tuli välja, et jah. Pihkva mees rääkis, et kuigi oskab eesti keeles vaid paari sõna, on ta püüdnud alati mu jutte lugeda. Ma ei kavatsegi seda varjata, milline äraütlemata hea meel mul selle üle oli. See on ju lausa piiriülese koostöö arendamine! Pihkva mees rääkis, et talle meeldivad Eesti maratonid seepärast, et siin on kord majas. Näiteks Murmanski maratonil, kus ta on korduvalt 300 sisse sõitnud, on ta järgmine aasta saanud ikka numbri 700-900 vahele, sest seal käib asi tutvuste kaudu ja muid seesuguseid liine pidi.

Ja kolmandaks, küll mul andis ikka oodata Art Soonetsit, Scanpixi fotoagentuuri Baltimaade juhti, kes Tartu maratonil möödus minust finišisirgel nii, et isegi ei tervitanud. Sedapuhku võtsin temalt võimsa revanši: Soonets kaotas mulle rohkem kui tund ja 50 minutit. Mahtus napilt esituhande sisse - sai 979. koha. Ei, tal ei läinud varustus katki. Ju siis oli toss Tartu maratoni pingutusest nii väljas. Vaat, mida tähendab jõuvarude mittemõistuspärane jaotamine. (Psst, tegelikult läks ta matkama, aga ärme sellest kõva häälega räägi - ega protokollis ole ju kohta märkuste jaoks, et läks määrdega alt, sõitis slaalomisuuskadega jne).

Seedime nüüd need tulemused ära ja järgmine kord vaatame, mis sellest hooajast siis järeldada, eks. Ärme veel suurte järeldustega kiirusta!
******Dubrovniku vanalinn, Horvaatia. 26. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Haanja maratonist osavõtjad stardi ootel. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 2: Malle Elvet 2003. aastal suusarajal. Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix
Foto 3: Haanja maratoni esimene kilomeeter. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 4: Ämblikmees Haanja maratonil. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 5: Algo Kärp lükkamas end Haanja maratonil võidu poole. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 6: Priit Pullerits (vasakul) ja Madis Tiik 2009. aasta Tartu maratoni finišis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Haanja maratoni kõige järsem tõus 5 km enne finišit. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 8: Priit Pullerits Haanja maratoni kõige järsemal tõusul 5 km enne finišit. Tema kannul Margus Sirvel, Jevgeni Vološin ja Madis Tiik. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 9: Algo Kärp võidab Haanja maratoni. Paremal Postimehe reklaamplakat. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 10: Kas kassiks või neegriks võõbatud sõitja - oleneb vaatepunktist - Haanja maratonil. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 11: Pingviinikostüümis Jürgen Lõhmus, Haanja maratoni viimane lõpetaja: koht 1052., aeg 5:34.38,1. Foto autor: Riho Lüüs