Pullerits: Kellele tasub panustada?

Pärast seda, kui üks Reformierakonna oluline ja nimekas tegelane tunnistas mulle, et olukord enne valimisi on väga närviline ja Reformierakond saab seekord kindlasti vähem hääli kui eelmistel riigikogu valimistel, on mind asutud minu avalduste ja seisukohavõttude pärast juba vaikselt survestama. Kui esitasin siin blogis paar päeva tagasi nimekirja neist, kes hääletasid mullu hilissügisel kooseluseaduse poolt, ja kirjutasin, et «kes tahab, et võimuesindajad talle edaspidigi tünga teevad ehk võtavad vastu otsuseid, milleks nad rahvalt nõusolekut ja heakskiitu pole küsinud, andku riigikogu valimistel oma hääl Reformierakonna või sotsiaaldemokraatide kandidaatidele», võtsid mõned mehed seda silmnähtavalt halvasti varjatud ärritusega. Näiteks Meelis Atonen kirjutas Ameerika suurkorporatsiooni huve teenivas ja rahakotti täitvas Facebookis, et sedasi kirjutades, nagu eelmises lauses tsiteerisin, jäin ma mõnest ajakirjaniku vestluspartnerist kindlasti ilma (see mind küll ei heiduta: nagu näete, saan siin Atonenist pikalt kirjutada ilma, et temaga vestlema peaksin [ja ilma, et ta enda kaitseks midagi öelda saaks] - nii et täiesti sisutühi ähvardus) ja pani pahaks, et ma kujutavat end ette kole olulisena. Aga sel juhul: miks pöörata tähelepanu minu sõnavõttudele ja miks neile reageerida, kui ma olen ebaoluline, nagu Atonen kaude viitab? Ta lisas: «Rahva arvamusega manipuleerivad ikka need, kel mingit mandaati ei ole.» Küsin: kas siis tõesti neil riigikogulastel, kes sügisel kooselu- ehk ühtlasi homoseadusega manipuleerisid, ei olnud tõesti mingit mandaati? Ju siis ei olnud, kui Atonen seda avalikult tunnistab.

Lühidalt, nagu näete, on paljudel tegelastel närvid pingul, ja seda hoolimata sellest, et sügisel palju poleemikat tekitanud kooseluseadust ei ole poliitikud ega selles küsimuses nendega ühes paadis istunud, neile takka kiitnud ning pahatihti erapooletuse minetanud ajakirjandus kramplikult valimiskampaania ajal teemaks võtnud, vaid on hoidunud sellest kui pidalitõbisest. Sel teemal, nagu näete, julgevad nüüd rääkida vaid need, kelle südametunnistus on puhas ning kes on käitunud oma südametunnistuse ajel ning kelle selja taga on rahva enamuse moraalne toetus.

Nüüd mõelge, kas te tahate riigikokku aidata neid reformierakondlasi ja sotsiaaldemokraate ja ka mõnesid keskerakondlasi, kelle südametunnistuse puhtuses te kahtlete, kes ei julge teemat, mis alles hiljuti oli neile nii kohutavalt tähtis, enam poole sõnagagi puudutada? Miks nad ei julge? Aga sellepärast, et nad paaniliselt kardavad inimestele meelde tuletada, et nemad olid need, kes rahva arvamuse peale vilistasid ja sülitasid, ning loodavad, et see on unustatud ja nüüd saavad nad alustada puhtalt lehelt. Kuid ärge unustage: poliitikute eest räägivad nende teod, ja seepärast on igati kohane meelde tuletada - nagu ma lubasin sügisel seda enne valimisi teha -, kes hääletasid kooseluseaduse poolt.

Sotsiaaldemokraadid:
Jaak Allik
Maimu Berg
Tatjana Jaanson
Etti Kagarov
Kalev Kotkas
Mart Meri
Marianne Mikko
Jüri Morozov
Eiki Nestor
Heljo Pikhof
Barbi Pilvre
Karel Rüütli
Indrek Saar
Neeme Suur
Rannar Vassiljev

Reformierakondlased:
Arto Aas
Rein Aidma
Remo Holsmer
Jüri Jaanson
Kalle Jents
Kalev Kallemets
Tõnis Kõiv
Tiina Lokk-Tramberg
Lauri Luik
Rait Maruste
Kristen Michal
Meelis Mälberg
Kalle Palling
Mati Raidma
Laine Randjärv
Valdo Randpere
Paul-Eerik Rummo
Andre Sepp
Imre Sooäär

Keskerakondlased:
Lauri Laasi
Kadri Simson
Olga Sõtnik
Priit Toobal

Fraktsioonitud:
Rainer Vakra
Lembit Kaljuvee

Kinnitan, et minu südametunnistus on igatahes puhas ja see lubab mul kriitiliselt kirjutada ka neist, kes suusavõistlustel reeglitest lähtudes äärmiselt piiripealselt tegutsevad või suisa sohki teevad.
******

The western end on the jeep road over Elephant Hill, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Pullerits: Kes, kurat, varastas Raio Piiroja tuliuued suusad?

Meilt varastatakse ja meid röövitakse lausa päise päeva ajal, avalikult ja kõige kõrgemal tasemel. Mullusel sügistalvel varastasid ja röövisid sotsiaaldemokraadid ja reformierakondlased meilt usu õiglasse ja ausasse valitsemisse ning rahva arvamusega arvestamisse, kui surusid manipuleerides ja üldsuse tahte vastaselt läbi kooseluseaduse. Nüüd on küsimus, kas me tõesti premeerime sotsiaaldemokraatide ja reformierakondlaste sellist käitumist, valides nende esindajad taas riigikokku? Kas me teeme oinalikult näo, et seda kõike, mis sügistalvel juhtus, pole olnud? Kas näitame, et meil on haugi mälu, nii et miski meeles ei püsi? Kooseluseaduse vastuvõtmine oli sulaselge näide sellest ja kinnitus sellele, et võim on võõrandunud rahvast. Kas tõesti leidub inimesi, kes sellest hoolimata astuvad taas kord vanale rehale ning annavad hääle neile, kes on kord neile antud häälega käitunud röövellikult, vargalikult?

See vargus, mille ohvriks langes endine jalgpallur Raio Piiroja, on tegelikult köömes võrreledes selle vargusega, mille ohvriks langes sügistalvel meie usk Eesti demokraatlikku riigikorraldusse, süüdlasteks sotsiaaldemokraadid ja reformierakondlased. Kuigi, tegelikult, kui loete, mis Piirojaga juhtus, siis ega põhimõtteliselt vahet pole. Olgu varastatud suusad või röövitud usk – tegu on tegu.

JA OLGU KOHE ALGUL AEGSASTI HOIATATUD: ärgu mõelgugi peavoolumeedia käituda varga kombel ning varastada siit seda uudislikku infot Piiroja suuskade kohta ilma, et ta annaks korrektse ja korralikult nähtava lingitud viite siia blogisse, kus on materjal originaalkujul ehk kooseluseadust käsitleva konteksti ja raamistusega!

Piiroja tellis endale Jõulumäe spordibaasi sulailma uisusuusad. Anu Taveter, Andrus Veerpalu õde, kes oli õpetanud Piirojale paaril korral klassikatehnika nõkse, pani tuttuutele suuskadele sidemed peale ja jättis need määrderuumi.

Siis, mõni päev hiljem, helistas Taveter Piirojale ning küsis, kas ta käis Jõulumäel suusatamas. Jah, Piiroja oli käinud tol päeval Jõulumäel suusatamas. Taveter lausus seepeale, et jumal tänatud, et ta võttis ja viis oma suusad ära. Piiroja küsis vastu, et kurat, millest sa räägid – tema pole mingeid suuski ära viinud.

See, mis oli juhtunud, oli järgmine. Üks noorem meesterahvas oli spordibaasi administraatorilt küsinud määrderuumi võtme. Ta oli öelnud, et on trennipoiss ning oli unustanud oma suusakepid määrderuumi. Määrderuumis seisis viis paari tuliuusi Fischeri suuski. Millegipärast valis mees nonde seast just Piiroja paari. Videolt on näha, kuidas mees kõnnib, Piiroja suusad näpus, halli värvi autoni, mis seisab heki taga, paneb suusad sinna sisse ja sõidab siis minema. Enne seda oli ta määrderuumi võtme administraatorile ilusasti tagasi viinud.

Inimesed, kes tundmatut nägid, on kinnitanud, et tunneks ta ära, kui teda veel näeks.

Nood olid esimesed suusad, mis Piiroja oli endale oma kaalu järgi tellinud. Seni oli ta sõitnud kasutatud suuskadega. (Näiteks Tartu teatemaratonil sõitis ta Vahur Teppani suuskadega, kui Kein Einaste paari viletsate libisemisomaduste tõttu tookord kasutuks põlgas.)

Piiroja avaldas arvamust, et ega varas tema suuskadega õnnelikuks saa, ning oletas, et ta on nendega juba paar korda kolakat pannud. «Õnneks ei viinud ta autot ära, ainult suusad,» lisas Piiroja.

Aga vaadake eelneva taustal stiilinäidet neilt, kes on rahva usaldust petnud ehk käitunud rahva usaldusega vargalikult – kuidas nad nüüd kargavad kraesse neile, kes ei ole pätina käitunud. Kagu-Eestis sotsiaaldemokraatide ridades riigikokku kuulunud ja sinna uuesti kandideeriv Inara Luigas kirjutab oma Facebooki lehel asja ees teist taga Priit Sibulast, kes ei ole kooseluseadust rahva tahte vastaselt läbi surudes rahva usaldust kuritarvitanud ning kes on lubanud seista perekonna eest:

«Ma pidasin Priidust kuni tänase päevani lugu. Masendav, kui madalale mõni inimene langeb valimiste ajal. Ajame siis IRLi poliitikute eestvedamisel kõik teisitimõtlejad ahju või saadame Siberisse. Väga lame, Priit, väga lame. Kindlasti pole sa PARIM kandidaat Kagu-Eestis. Nagu reklaamid. On sinust paremaid. Palju paremaid. Sa vist tahad võimatut - et Sind pühitsetaks PÜHAKUKS. Jumal hoidku inimesi Sinu eest. Sa oled halb inimene. Lihtsalt halb inimene. Anna andeks, aga see on aus arvamus Sinust.»

Ainult üks küsimus: kui keegi oleks öelnud midagi sellist kooseluseaduse läbisuruja kohta, siis mis te arvate, kas ta oleks pääsenud vihakõne pidamise süüdistusest? Muide, Jürgen Ligi kaotas palju leebema FB-sõnavõtu pärast ministrikoha. Aga sotsiaaldemokraadid, nagu näete, võivad öelda, mida vaid tahavad – sh Jevgeni Ossinovski Ligi kohta – ja mitte üks hiir ei piuksu.

Valik on teie.
******

Jaanus Laidvee and a jeep descending Elephant Hill, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Enne Tartu maratoni seisab Tehvandi staadionil lademes suuski, mida võiks varastada. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 2: Suusad Valgehobusemäe baasis. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja/Scanpix
Foto 3: Tuliuued suusad ootavad omanikke: pealpool Peltonenid, allpool Fischerid. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Teisipäevane suusavõistlus Jõulumäel. Fotode autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 6: Hawaii Expressi pood Valgas 2003, pildil Hawaii Expressi hooldemees Marko Nõmmik koos Fischeri suuskadega. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix

Pullerits: Kellele näitame trääsa, keda kiidame?

Esmalt tähtsaimast: kes tahab, et võimuesindajad talle edaspidiga tünga teevad ehk võtavad vastu otsuseid, milleks nad rahvalt nõusolekut ja heakskiitu pole küsinud, andku riigikogu valimistel oma hääl Reformierakonna või sotsiaaldemokraatide kandidaatidele. Siin on need "rahvaesindajad" kirjas nimeliselt! Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatliku erakonna esindajad on mullu sügisel kooseluseadust menetledes tõestanud piisavalt, et rahva arvamus ei loe neile - ütlen otse - sittagi.

It's payback time!

Samal ajal on ilmunud Kristo Reinsalu ja Andrus Nilgi kirjutatud-koostatud 600-leheküljeline raamat "Eesti jooksjate lood", mille kohta avaldasin Postimehes ka arvustuse. See on kiiduväärne raamat. Siin aga küsimused Reinsalule.

Raamatus pole Ilja Nikolajevi lugu (küll on aga Roman Fosti, kelle mark on Nikolajevi omast nõrgem), kuigi maratonijooksu kõigi aegade kolmandana ta seda vääriks. Kas lugu oli olemas ja viskasite selle viimasel hetkel raamatust välja, kui tuli tema dopingu-uudis?

Valisime raamatusse 800 meetrist kuni maratonini Eesti paremikku kuulunud jooksjad, kelle hulgast pidime veel osa sportlasi välja jätma. Valiku tegemisel pidasime nõu Harry Lembergi ja teiste jooksutreeneritega. Nikolajev ei kuulunud kordagi kandidaatide hulka. 

Raamatus ei ole ka Eesti ilmselt kõigi aegade suurima jooksja, Enn Selliku lugu. Järelsõnas on vaid mainitud, et Sellik on loobunud koostööst kirjutava pressiga. Kas teda tõesti ümber veenda ei õnnestunud, ja kui ei õnnestunud, siis miks mitte kirjutada lugu tema kohta avalike materjalide ja teda tundvate inimeste mälestuste põhjal, nagu on raamatus Jüri Lossmani lugu?

Südamest on kahju, et kahekordne olümpialane Enn Sellik loobus koostööst. Selliku kogemusest oleks väga palju õppida. Kindlasti väärib ta oma raamatut. Soovisime kirjutamisel teha kõigi jooksjatega värsked intervjuud. Sellik polnud sellega päri, seetõttu ei olnud paslik koostada temast lugu ka varem ilmunud tekstide ja teiste inimeste mälestuste põhjal.

Kes olid valikus esimesed, kes raamatust välja jäid, ja miks?

Niimoodi ei saa nimeliselt kedagi välja tuua. Veel mitmest jooksjast saanuks kirjutada huvitava loo. Aga kuhugi tuli panna punkt - ikkagi oli juba üle 600 lehekülje koos. Valitud jooksjatest ei tahtnud aga kedagi välja jätta.

Mis oli raamatu tegemisel kõige raskem, keerulisem, vaevanõudvam?

Ilmselt kõige enam aega nõudis tulemuste kontrollimine. Tuli appi võtta kergejõustikuedetabelid, ajaleheartiklid, treeningupäevikud. Just päevikutega tutvudes jõudsime jälile mõnele veale, mis oli varasemates kirjutistes liikvele läinud. On võimalik, et mõnesse tulemusse lipsas ka meil viga, olen tänulik, kui sellele juhitakse tähelepanu.

Kelle lugu tundub raamatus kõige põnevam, kaasakiskuvam, dramaatilisem - ja mille poolest?

Autorile on kõik lood võrdselt armsad. Võib-olla kõige enam süvenesime Andrusega Toomas Turbi loo koostamisse. Toomas osales tööprotsessis aktiivselt, esitas küsimusi nii kirjutajatele kui ka endale ning koos otsisime vastuseid. Olen siiralt tänulik kõigile jooksjatele, kes olid valmis uuesti läbi elama ning mõtestama oma tegusid jooksurajal.

Mis innustas seda raamatut tegema, sest see oli ju ikka mahukas töö?
Mõtlesin, et meie jooksukuulsuste teadmisi ja kogemusi peaks edasi andma. Üks eesmärk oli ka see, et äkki tänu raamatule avastatakse taas möödunud aegade tipptegijad. Kõik nad väärivad rohkem tähelepanu. Kohtumised nendega olid minu jaoks äärmiselt põnevad. Kohati tekkis kiusatus igaühest veel pikemalt kirjutada - nii et ma ei tundnud kordagi, et töö olnuks liiga suur.

Alati tagantjärele näeb, mida oleks võinud teha teistmoodi, paremini. On midagi sellist juba välja koorunud?

Eks aeg annab arutust. Oleme avatud tagasisidele ja vastukajale.

Mis on see, mida jooksuhuvilised siit raamatust kõige rohkem peaks saama?

Soovin, et nii noorsportlased kui ka oma lõbuks jooksjad leiaksid raamatust inspireerivaid mõtteid, mis annavad sporti tehes uue hingamise. Võin kinnitada, et eeskujudele mõeldes muutub jooksusamm kergemaks.
Väga hea meel on, et Tartu Ülikooli emeriitprofessor, Eesti kõigi aegade paremaid pikamaajooksjaid Ants Nurmekivi kirjutas meie raamatukangelaste tegemistest tõukuvalt harivad lühianalüüsid. Ta oli raamatu teostamisel ka suur moraalne toetaja. Samuti tasub heita pilk treeningukavadele.
******

A jeep descending Elephant Hill, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Sõnum on selge: pange kooseluseadus põlema! Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 2: Raamat "Eesti jooksjate lood". Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Enn Sellik 2013. aasta suvel Rakveres. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: Enn Sellik jooksmas 1975. aasta rahvaste spartakiaadil Moskvas Lužniki staadionil. Foto autor: Gunnar Vaidla / Eesti Spordimuuseum / SL Õhtuleht /Scanpix
Foto 5: Enn Sellik (nr 732) jooksmas 1980. aasta Moskva olümpial Lužniki staadionil. Foto autor: Gunnar Vaidla / Eesti Spordimuuseum / SL Õhtuleht /Scanpix
Foto 6: Enn Sellik jooksmas 1974. aastal läbi vihma. Foto autor: Gunnar Vaidla / Eesti Spordimuuseum / SL Õhtuleht /Scanpix
Foto 7: Kristo Reinsalu lõpetamas 2013. aasta oktoobris Tartus poolmaratoni 2. kohaga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas otsustada Tartu maratonil reegleid rikkunute saatus?

Kuidas edeneb Tartu maratonil uisku sõitnute diskvalifitseerimine, küsisin neljapäeva pärastlõunal Klubi Tartu Maraton juhilt Indrek Kelgult.

Ta ütles, et žürii ei ole selle teemaga veel lõpuni jõudnud, mõned videod on vaja veel üle vaadata. Neljapäevaks oli Kelk läbi vaadanud umbes tosin küsitavat olukorda, ent kinnitas, et enamik neist sanktsioone ei vääri. Ta lisas, et midagi väga katastroofilist pole silma jäänud.

Kelk lausus, et ta ei pea õigeks rahvaspordiüritusel inimesi diskvalifitseerida, kui nad pooleldi juhuslikult uisku lükkavad. Kuid ta kinnitas, et paar teistest ilmselgemat uisutehnikajuhtumit on siiski fikseeritud ning nende suhtes võivad järgneda sanktsioonid, kui õnnestub teha kindlaks patustaja rinnanumber.

Küsisin, mida ta arvab liidrite seas täheldatud uisutehnika kasutamise kohta.

Kelk ütles, et case’i ei ole. Ta seletas, et pooleldi uisu lükkamine radade vahetusel või rajast väljas sõites on piiripealne asi, mille korral ühisstardist sõitudes, ka rahvusvahelisel tasandil, sanktsioone enamasti ei rakendata.

Paljud on täheldanud, et Otepää MK-etapil sai Piret Pormeister seesuguse uisutamise eest, nagu võis näha ka Tartu maratonil liidrite seas, nn disklafi. Kelk seletas, et Otepääl oli kavas aja peale sõidetav lühike distants, ning oletas, et kui Pormeister oleks samasugust sammu kasutanud näiteks ühisstardist sõidus, poleks diskvalifitseerimist järgnenud.

Küsisin Kelgult, kuidas määratleda seda piiri, kuhu maani on uisutehnika kasutamine sallitav ja kust maalt enam ei ole.

Ta lausus, et raudse reegliga seda piiri paika panna ei saa, vaid iga juhtumit tuleb vaadelda eraldi, kas näiteks jalg libiseb kogemata kõrvale, et paremini tasakaalu hoida, või tõugatakse sellega ikka sihikindlalt hoogu juurde. «Kui ei ole pikalt uisutamisega tegu, ei hakka me üksikuid libastumisi karistama,» ütles ta.

Tehnikakontoll peab klassikamaratonil jääma Kelgu sõnul preventiivseks, mitte muutuma repressiivseks. Preventiivsus tähendab seda, selgitas ta, et osalejad teavad, et tehnikakontollid viibivad raja ääres ning jultunud uisutajad võidakse diskvalifitseerida.

Kelk avaldas neljapäeval lootust, et reede õhtupoolikuks saavad kõik videod läbi vaadatud ja arutatud ning langeb ka otsus, keda diskvalifitseerida. Noile läheb protokolli kirja DSQ.
*
Kes soovib veel kord vaadata filmi "Kellele lüüakse pulsikella", saab seda teha sellele lingile klõpsates!
******

A jeep descending from the top of Elephant Hill, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Leedulanna Ugne Kastanauskaite üritamas Faluni MMil põhivõistlusele pääseda. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Leedulanna Martyna Biliunaite üritamas Faluni MMil põhivõistlusele pääseda. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Naiste sprindi finaal Faluni MMil, kõige ees Marit Björgen, tema kannul Stina Nilsson ja Maiken Falla. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Mehed Falunis korrektselt klassikarajal. Foto edastaja: ERR
Foto 5: See karu on vabast loodusest vale liikumise tõttu diskvalifitseeritud. Tema topise üle on võtnud kontrolli Miss Venemaa 2012 Jelizaveta Golovanova. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kelle tulemus Tartu maratonil diskvalifitseeritakse?

Ennekõike olgu meelde tuletatud: ärge unustage täna, kolmapäeva õhtul kell 22.40 vaatamast ETV ekraanil tõsielufilmi «Kellele lüüakse pulsikella», kus mul on au ja rõõm olla peategelaseks.

Aga endiselt on lahendamata küsimus, kes saab Tartu maratonil rahvakeeli kellad ehk kes võetakse vale sõidutehnika kasutamise pärast maha ehk diskvalifitseeritakse.

Kandidaate on palju. Ja ilmselt pääsevad paljud, kes reegleid rikkusid, puhta nahaga. Näiteks endine tipptriatleet Ain-Alar Juhanson rääkis mulle, et alustas Tartu maratoni kõige tagant ning tegi juba esimestel kilomeetritel valju häälega hoiatuse kahele osalejale, kes nahaalselt uisutasid. Juhanson kinnitas, et nood võtsid teda kuulda. Ent vaevalt nad tehnikakontrolli vaatevälja jäid ja kontrollile huvi pakkusid.

Samuti nägin Tartu maratoni finišialas tehnikakontrolli juhti Allar Kivilit, suusaõppejõudu ja -treenerit. Ta rääkis, et Tartu maratonil oli tosinas punktis väljas seitse tehnikakontrollijat. Ja neid, kes vale sõiduviisi kasutasid, oli tema sõnul ikka päris palju, näiteks ühes kontrollpunktis tuvastasid kontrollijad neid tervelt 20. Ühtlasi lisas Kivil, et üks mees, kes jõudis autasustamisele ehk 12 parema sekka, kasutas samuti selliseid suusasamme, mille eest Piret Pormeister Otepää MK-etapi sprindisõidus diskvalifitseeriti.

Kivil ütles pühapäeval, et kedagi ei hakata diskvalifitseerima enne, kui vastav žürii on kokku tulnud ja tõendusmaterjalid üle vaadanud. Tahaks neile lisada veel ühe materjali: jälgige siin lingitud ERRi maratonilõigul ajajoonel alates kella 13.50st kuni 14.20-ni, kuidas Kuutse TPs pärast pööret vasakule mäest alla teisel kohal sõitev suusataja – ilmselt Eldar Rönning – teeb ligi kümme uisusammu järjest. Kui see ei ole uisutehnika, siis mis on uisutehnika? Samas arvan, et žürii seda ilmsemast ilmseimat uisutamist ei arvesta, sest see toimus vahetult pärast TPd, kui sportlane jõi, ning see uisutamine ei mõjutanud võistluse käiku. Mis teisalt tekitab jälle küsimuse: milleks siis kehtestada reegleid, et klassikalises tehnikas peavad suusad liikuma paralleelselt ning kõrvale tõugata ei või? Ja kui sellise ilmselge tehnikarikkumise puhul teha erand, siis miks mitte teha erandit ka teistel juhtudel, kui osaleja kasutab ligi kümmet uisusammu järjest, sest eales ei saa veenva kindlusega väita, et need sammud tõepoolest mõjutasid võistluse kulgu?

Aga rikkumisi oli teisigi. Reporter Lembitu Kuuse juhib eelviidatud lõigul tähelepanu, kuidas ajajoonel kella 11.20 kandis, kui suusatajad saavad rajal juua, rikuvad nende abistajad ilmselgelt võistlusreegleid, sest, nagu Kuuse viitab, peab jootmine toimuma paigal seistes. Aga vaadake, kuidas üks jootja täiest jõust kaasa jookseb ning norrakale uue pudeli selja taga joogivöösse topib.

Olen täna püüdnud saada ühendust nii tehnikakontrolli juhi Kivili kui Klubi Tartu Maraton juhi Indrek Kelguga, kuid kummagi telefon ei ole päeva jooksul vastanud. Arvatavasti on nad vaadanud läbi tehnikakontrolli salvestisi ning lähiajal saame teada, kelle nimi protokollist kustub.

Kuid teie ärge unustage täna õhtul vaadata filmi «Kellele lüüakse pulsikella». Olgu nii palju lisatud, et seda filmi tuleb vaadata lõbusas ja entusiastlikus meeleolus – jah, õlu tuleb seekord isegi kasuks –, sest mis puutub minusse ja filmi tegijatesse, siis me ei teinud seda mingite tõsiteaduslike eesmärkidega. Enamgi veel: minu eesmärk ja vaikimisi esitatud tingimus oli, et sellest ei tohi saada mingi tuim ja surmtõsine higifilm, vaid selles peab olema intriigi ja irritatsiooni ja provokatsiooni. Eks seal ole muidugi nii üht kui teist. Trikk on selles, et tavavaatajaile tuli luua mulje, nagu oleks harrastussport hirmus julm ja professionaalne ja halastamatu, mis minu arust on ka õnnestunud, aga neile, kes on ise asjas ehk mängus sees, on ilmselt arusaadav, et asjaosalised, nii mina peategelasena kui ka filmitegijad, võtavad kogu asja mõnuga ja muigega suunurgas. Teie nüüd teate seda, süüdimatud kõrvalseisjad aga mitte. Seetõttu ongi ebaadekvaatsed järelreaktsioonid avalikkuses küllap garanteeritud. Mis laias laastus ongi kogu projekti eesmärk – et see film ei jääks mingiks suvaliseks reafilmiks, mis kohe unustatakse, mida keegi ei mäleta ja mis mingeid emotsioone ei tekita.
******

A jeep climbing up Elephant Hill Trail, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tartu maratoni tagumise otsa sõitjad Matu teeninduspunktis punasel joogitopsiväljal. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 2: Viienda tuhande sõitjad Tartu maratonil. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 3: Tagumise otsa sõitjad Tartu maratoni stardi järel Tehvandi suusastaadionilt lahkumas. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 4: Pealtnäha rahulikud suusasahistajad Tartu maratonil. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 5: Näib normaalne suusamees või -naine, aga milleks need playboylikud jänesekõrvad Tartu maratonil? Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix

Pullerits: Iga päev teleekraanil ehk kes aitab pidada tänast võitlust?

Niipea kui olin üle Tartu maratoni lõpujoone libisenud, astus vastu ETV vahedaima sõna ja loomingulisima keelekasutusega spordireporter Tarmo Tiisler, nägu naerul, ja küsis, kas intervjuud saab. No ikka saab! Kolleegi tuleb alati aidata. Veidi seal passima pidi, enne kui otseülekandes usutluseks paslik hetk saabus, aga saigi selle ajaga hingamine taastatud, nina puhtaks pühitud ja lõuad üles soojendatud, sest millegipärast on mul sageli nii, et olgu väljas külm või mõõdukas ilm, siis pärast pikka pingutust ei taha keel väga pehmelt liikuda ja lõuad samuti mitte. (Intervjuud näete siia lingile klikkides, ajaribalt 01:51.25.)

Tiisleri selja taga passis oma kaamera ja mikrofoniga parajat hetke Kanal 2e reporter Martin Mae. Kui Tiisler oli oma info kätte saanud – ja oma jao infot ka mulle edastanud, näiteks, et Raio Piiroja saabus finišisse juba tükk aega tagasi (mis ta seal siis nii kaua kohmitses? -  märkasin Piiroja kümmekond meetrit eemal aia najal dressiga mässamas) –, tuli oma küsimustega välja Mae. Ja arvestades «Reporteri» formaati, pakkusin talle – kuna seisime Piiroja kõrval –, et korraldame Piirojaga vaidleva dialoogietenduse. Tegimegi, aga ma ei tea, kas see ka eetrisse kunagi läks. Õhtune «Reporter» näitas vaid lühikest lõiku küsimusega, kas ja kuidas ma tulemusega rahule jäin. (Ajaribalt 2.30.)

Eile, esmaspäeva õhtuks oli ETV vastutav toimetaja Kajar Kase palunud mind «Ringvaatesse». Lubasin eelmise nädala lõpus minna, kui Tartu maratonil terveks ja ellu jään. Jäin. Läksin kella veerand seitsmeks Solarise keskuse teisele korrusele «Ringvaate» stuudiosse kohale, näole tehti paks puuderdus, uurisin saatejuht Grete Lõbult, kui pikk on planeeritud saatelõik ning kui palju küsimusi ta kavatseb esitada, et teaksin, kui pikalt vastata. Ta ütles, et üheksa minutit ja sinna sisse mahub ka üks filmilõik. (Pärast selgus, et saatelõik läks siiski ligi minut pikemaks.)

Kes eile õhtul intervjuud «Ringvaates» ei näinud, näeb seda siin – klikkige lingile!

Üks põhjus, ja ilmselt peamine, miks «Ringvaate» tegijad mind saatesse kutsusid, oli see, et kolmapäeval, homme kell 22.40 jõuab sarja «Eesti lood» raames ETV ekraanile Andres Keili ja tema kahe kamraadi vändatud tõsielufilm «Kellele lüüakse pulsikella», mis, mis seal salata, keskendub peamiselt minu spordiharrastusele. Ent sõna saavad ka mitmed teised, kes tutvustamist ei vaja (vähemalt selle blogi stammlugejaile): Caspar Austa, Kristjan Port, Andras Laugamets, Henno Puu, Alar Nigul, Paul Lõiv. Enda arust on saanud täitsa tore film, mida, mõistagi, ei maksa üleliia tõsise näoga võtta – ja eks selle arvestusega saigi selles kaasa löödud, et oleks lõbus ja intrigeeriv ja kohati ka irriteeriv. Tõsi, eks paaris kohas ole režissööri käärid teinud efektseid lõikeid, aga kõik see käib asja juurde, sest ärgem unustagem, et kunst, ka dokumentalistika, on kellegi tehtud mingisugune lõige elust, millega püütakse oma sõnumit eriti reljeefselt ja mõjusalt edastada. Eelvaate sellele filmile leiate siit – klikkige lingile!

Aga veel enne, kui homme, kolmapäeva õhtul jõuab ekraanile «Kellele lüüakse pulsikella», tuleb mul täna osaleda saates «Vabariigi kodanikud», mis on välja reklaamitud nii: «Äsja valminud uuring Eesti meeste hoiakutest ja käitumisest toob välja kummalise vastuolu. Ühelt poolt peab Eesti mees tähtsaimaks armastust, perekonda ja lapsi, kuid samas on ta eluviisid ebatervislikud ning võõras pole ka riskantne seksuaalkäitumine. Küllap mängivad siin oma osa iganenud ühiskondlikud hoiakud ja ootused ning väärarusaamad mehelikkusest. Mõelge kaasa ja kirjutage!»

Ma ei oleks pärast Tartu maratoni andnud niisama kergelt nõusolekut sõita kahel päeval järjest Tartust Tallinna ja tagasi, kui tänase «Vabariigi kodanike» teema ei oleks midagi sellist, mis siinse blogi lugejaid poleks sügistalvel erutanud ja kaasa tõmmanud. Olen saanud aru, et küsimus, mis eesti meestest on saamas ja saanud ning milliseid uusi, minu arvates kahtlasi ja küsitavaid nn paradigmasid eesti meestele peale surutakse, on tõelistele meestele väga oluline ja kordaminev küsimus. Just seda mööndes ja arvestades andsin nõusoleku «Vabariigi kodanikes» kaasa lüüa.

Seega, mehed, täna kell 20.05 on meile ETV ekraanil väga olulise teemaga saade. Arvatavasti ei saa mul seal kerge olema, sest tõenäoliselt hakatakse ründama meeste tugevust, sildistama seda põlastusväärseks, ning suruma peale ja õigustama pehme mehe malli, mis, nagu arugi saate, on praeguses julgeolekuolukorras suitsidaalne. (Mul oli eile Tallinnas rohkem kui pooleteisetunnine kohtumine nii Eestis kui Euroopas üli-ülikõrgel kohal olnud mehega ning see neljasilmajutt, mida ta mulle rääkis, oli väga murettekitav.)

Niisiis, mida ma teilt täna palun, ja seda täie tõsidusega, on teie toetus. Saatesse saab näiteks kirjutada – ärge jätke seda tegemata, kui asi dramaatiliseks kisub. Mul pole aimugi, milline on stuudiokülaliste jõudude vahekord ning kuidas õnnestub end seal kehtestada, aga oletada võib, et üheks peamiseks rünnatavaks võetakse mind – ja sedasi ka paljusid teid, kes te olete siin mehelikkuse debatis mind toetanud. Muidugi pean ma oma võitluse seal üksinda võitlema, ent uskuge, see aitab, kui saab tunnetada samal lainel meeste seljatagust.
******

Jeeps climbing up Elephant Hill Trail, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.) Leia pildilt kolm uudishimulikku pealtvaatajat!

Foto 1: Punane joogitopsiväli Tartu maratonil Matu teeninduspunktis. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 2: Kiirabi ootamas probleemidega sõitjaid Tartu maratonil Matu teeninduspunktis. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 3: Tõsine paaristõuketöö Tartu maratonil Matu teeninduspunkti lähistel. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 4: Tartu maratoni stardipauk on antud - nüüd teele! Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 5: Nemad võtavad Tartu maratoni pealtnäha rahulikult ja pingevabalt. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 6: Võistlejad lõikavad Tartu maratonil üle klassikajälgede nii, et lumi lendab. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Fotod 7 ja 8: Kes saab aru, kas need sõitjad Tartu maratonil naudivad päeva või pingutavad? Fotode autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix

Pullerits: Mis juhtus Tartu maratonil?

«Sa oled ikka kõige külmema kõhuga mees,» lausus Jaak Teppan, kui oli Tehvandi hooldekeskuse ruumis nr 111 koos teiste Suusavendadega ligi kakssada Tartu maratoniks määritud suusapaari omanikele välja jaganud ning sinna olin jäänud maratonilistest vaid mina, ja ma polnud veel kõiki dressegi seljast saanud, kuigi stardini jäi kõigest kuus minutit.

Aga kuhu oligi kiirustada? Olukorrast tuli endale kainelt aru anda. Esiteks kõigile teada-tuntud kurguviirus, mis oli juba üle kahe nädala metsikuid köhahooge tekitanud – see ei soosi just kopsude tegevust. Teiseks, sel talvel olin teinud vaid kolm klassikatrenni, ja needki kõik Tartu maratoni nädalal. Kolmandaks, suusad, millega maratonile kavatsesin minna – ma polnud nendega elu seeski varem sõitnud. Kui Suusavennad tunnistasid mu senised klassika-Fischerid aegunuks, osutas abikäe endine Eesti koondislane Vahur Teppan, kes ütles, et võib ühe oma Fischeri paaridest, nr 18, mulle anda. See lahkus ja abivalmidus võttis esimese hooga lausa sõnatuks. Aga Teppan mõtles seda täiesti tõsiselt. Niisiis lõime käed. Ainus häda, ja seda neljandaks, et Teppani suuskadega starti minnes pidin jalga tõmbama pursuidi saapad, sest minu Salomoni klassikasaapad tema Rottefella sidemetega ei klapi. Tõsi, viiendaks, väikest muret tegi ka see, kas suudan Teppani ja tema sõidustiiliga sobivad suusad tõusudel kinni vajutada, sest algselt valmistas ta endale ette kaks paari tagamõttega, et läheb paslikematega ise rajale, kuigi oletas, et suure tõenäosusega jääb nr 18 paar mulle – aga ega ta selles enne lõpuni kindel saanud olla, kui oli hommikul suuski testinud. Ja hoolimata sellest, et ta läks ise tulemuse peale sõitma, leidis ta veidi vähem kui tund enne maratoni starti ometi aega, et mulle usaldatavale nr 18 paarile kaks kihti pidamist juurde määrida ning pidamisala ka pisut pikendada. Kuid olen aru saanud, et Teppani töövõime – ja abivalmidus – ongi lausa piiritud.

Ometi polnud ükski neist viiest peaprobleem.

Peaprobleem oli see, et und ei tulnud. Kohe üldse ei tulnud. Pikalt ei tulnud. Proovisin igasuguseid trikke ja nippe. Miski ei aidanud. Aeg jooksis. Und ei kuskil.

«Persse!» vandusin, kui hommikul kell kuus mobiil äratussignaali andis. Ja mööduski kogu öö nii, et ei saanudki sõba silmale.

Rootsis Göteborgis arstina töötav vend, kes oli saabunud Tartu maratoni sõitma ja ööbis minu pool, vaatas hommikul mureliku näoga otsa ja küsis, kas püsti ikka püsin.

Selle uneta ööga oli asi otsustatud ja tehtud.

Tuli sõita enesekriitiliselt ja varuga. Mitte lükata sisse kõige teravamat käiku. Pidevalt jälgida, et üle ei kõrvetaks. Ometi tõmbasin juba esimestel kilomeetritel selja ära, nii et tekkis väike hirmgi, ega see nii hulluks lähe, et sõitmist takistab. Õnneks ei läinud, aga kogu võitluse vältel andis tunda küll. Igas toitlustuspunktis tegin rahulikult peatuse, otsisin vöökotist geeli, pigistasin selle suhu ning jõin korralikult peale. Tuli ju kõigiti vähendada neid ohte, mida võis tekitada magamata öö.

Teppani suusad libisesid hästi, eriti alguses. See tekitas koguni pisukest optimismi. Ei märganud, et laskumistel kellelgi midagi võrdväärset kõrvale olnuks panna.

Aga raskused, nagu võiski arvata, ja nagu oletas ka Teppan, tekkisid tõusudel. Minu pehmet sõiduviisi arvestades oli pidamine hell. Seetõttu, eriti distantsi teisel poolel, otsustasin paljud järsemad tõusud joosta jäljest väljas kääri. Tulemus oli paraku see, et distantsi keskosas tuli tagant üksjagu möödujaid, ka päris suurte rinnanumbritega. See kinnitas, nagu öeldakse, et sedapuhku pole minu päev.

Jah, see tegi meele mõruks, aga ajapikku oskasin sellega leppida. Lõppeks oli ju neidki, kes sattusid minust veelgi täbaramasse olukorda. Näiteks ajaloolane Pärtel Piirimäe, kes murdis kepi ning sai asenduskepi, mis oli ilma rihmata. Ta tunnistas raja teise poole algul, et sedasi ta vist lõpuni küll ei jõua.

Pärast eelviimast, Palu TPd, võtsin asja juba stoilisemalt, et tuleb, mis tuleb, ei hakka naba paigast venitama. Proovisin mõne mehega ka vestlust arendada, aga peale uhke tumeda parukaga Tõnu Hendriksoni polnud enamikul suuremat jututuju.

Sedapuhku lõppes Tartu maraton mulle viimaste aastate kõige kehvema, 418. kohaga. Ka aeg oli viimaste aastate aeglasemaid, 3:37.21.

Siiski jäid paljud tuntud spordi- ja suusamehed minust tahapoole: 420. Anti Arak, 425. Ergo Rästas, 443. Tarvo Kiudma, 447. Priit Jaagant, 451. Henri Kaasik-Aaslav, 452. Olavi Israel, 472. Kaarel Toss, 482. Kristjan Savisikk, 534. Olavi Mõts, 538. Eino Karvak, 554. Kaupo Jalasto, 555. Ivar Heinola, 562. Jürgen Selgis, 581. Tõnu Endrekson, 582. Cardo Soosaar, 589. Geir Suursild, 598. Kaija Vahtra, 601. Veikko Täär, 603. Andre Laine, 605. Vahur Veeroja, 606. Heigo Paglant, 626. Allan Jaaska, 629. Paavo Rõigas, 656. Viljar Kannimäe, 689. Jürgen Ligi, 724. Madis Rahu, 739. Alo Raudik, 803. Randy Korb jne.

Kuid usun, et uneta ööde meeste konkurentsis võisin jõuda pjedestaalile, äkki koguni selle kõige kõrgemale astmele. Kuigi sellist võistlusklassi pole. Kahju. Mulle see vist sobiks.
******

Jeep Wrangler climbing up Elephant Hill Trail, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Jaanus Laidvee. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mis nüüd juhtus? Kas saaniõnnetus Tartu maratonil. Foto autor: Tarmo Haud, Scanpix
Foto 2: Eldar Rönning Norrast võidab Tartu maratoni. Foto autor: Tarmo Haud, Scanpix
Foto 3: Tänavuse Tartu maratoni esikolmik: (vasakult) Audun Laugaland Norrast (2.), Eldar Rönning Norrast (1.) ja Martti Himma Eestist (3.). Foto autor: Tarmo Haud, Scanpix

Pullerits: Kuidas Tartu maratonil vastu pidada?

Kõik avaldavad Tartu maratoniks üksteise võidu määrdesoovitusi, nagu mõistlik inimene läheks homseteks keerulisteks oludeks – jäine rada! – ise määretega solberdama. See teema tuleb jätta spetsialistidele. Õnneks paljud seda teevadki. Eile oli näiteks Suusavendade tiimi määrdestaabis tihe sisse-välja liiklus, isegi Kristjan Oolo oli appi tulnud ja Vahur Teppan lükkas samuti kahe käega jõuliselt üle suusapõhjade, Jaak Teppanist ja Jaanus Kuntsist rääkimata. Töö kees nii, et sõiduvahendite vastuvõtuga ja väljastamisega tegeles eraldi näitsik.

Aga see, mida spetsialistid teie eest teha ei saa, on maratoni eel ja ajal süüa-juua. Kummatigi ei avalda selle kohta keegi eriti soovitusi. Täidan selle tühiku.

Täna: juua 750 ml vett koos Zero High5 lahustatud tabletiga (electrolyte & magnesium sports drink)

Pool tundi enne starti: 45 gr Enervit Pre Sport geel (carbohydrates based energy product)*

Rajal igas TPs:

1) 60 ml SiS (Science in Sport) isotonic fast energy gel pineapple flavour (no need for water) + kaks topsi vett
2) 60 ml Maxim instant energy gel drink cola flavour (no need to ad water) + kaks topsi vett
3) 60 ml SiS (Science in Sport) isotonic fast energy gel lemon & lime flavour (no need for water) + kaks topsi vett
4) 66 ml IsoGel High5 sport nutrition orange + tops vett ja tops energiajooki
5) 60 ml SiS (Science in Sport) isotonic fast energy gel blackcurrant flavour (no need for water) + tops vett ja tops energiajooki

Pärast finišit: 80 gr Enervit 37% Hi-protein bar with vitamins

Peamine: ärge hakake enne maratoni katsetama ainetega ja geelidega-vedelikega, mille mõju te ei ole enda peal varasemalt proovinud. Näiteks krampidevastast vedelikku tarbides on väidetavalt 50-protsendiline tõenäosus, et keerab kõhu segi ja siis on potile jooks. Te ei taha ju seda?

Meeleolul loomiseks soovitan lugeda Raio Piiroja seiklustest ja äpardustest tänavustel Estoloppeti maratonidel!

*Kõik sissekandes märgitud geelid on ostetud täna, laupäeval Lõunakeskuses Tartu maratoni võistluskeskuses täishinna ja isikliku raha eest pärast seda, kui olin geelimüüjaid nende müüdava kauba kohta põhjalikult küsitlenud.
******

Priit Pullerits at the entrance to Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Jaanus Laidvee. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: 41. Tartu maratoni toitlustuspunkt 2012. aastal. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: 41. Tartu maratoni toitlustuspunkt 2012. aastal. Foto autor: Margus Ansu, Õhtuleht/Scanpix 
Foto 3: Kodumaine Ohhoota ehk 41. Tartu maratoni toitlustajad Kuutse toitlustuspunktis 2012. aastal. Foto autor: Margus Ansu, Õhtuleht/Scanpix 

Pullerits: Ootamatu probleem enne Tartu maratoni!

Kolmapäeva õhtul, enne selle nädala teist paaristõuketrenni, võttis Jaak Teppan Suusavendade tiimist mu klassika-Fischerid, uuris neid piki põhja – ja ei naeratanud. Ta on tänavu lati hirmus kõrgele seadnud, ajab täiust taga, kui sõitja temalt seda soovib. Tartu teatemaratoniks valmistas ta mu auguga uisu-Fischerid ette nii hästi, et keegi teine ei saanud oma sõiduvahenditega neile vastu. Libisemist jätkus nendega isegi kolmanda vahetuse sõitjale Jaanus Laidveele enam kui küll, nii et ta ei jõudnud pärast ära imestada ega kiita, kuidas suusad mõnuga lund lõikasid. Tagatipuks käis pärast vähemalt kolm konkurenti meie käest uurimas, et, mehed, kurat, mis te alla panite. Aga kust meie teadsime, mis seal all oli?! Ütlesime, et küsigu Jaak Teppanilt.

Aga nüüd väljendas Teppani nägu murelikkust. Ta kutsus enda kõrvale ka Jaanus Kuntsi, kes on Eestis vaieldamatult parim minu klassika-Fischerite tundja, ning palus tal mu suuski takseerida. Meeste omavaheline mõttevahetus kujunes asjalik-kriitiliseks. Lühidalt: nad leidsid, et mu klassika-Fischerid on aastatega üksjagu vatti saanud ning kõige teravamasse harrastajate konkurentsi nendega juba naljalt ei murra.

Kust saaks mulle kähku uued suusad, pani Teppan pea tööle. Pakkus kohe välja paar varianti. Aga mõni suusapaar oli liiga pehme, teisel olid peal jälle valed, minu saapaga sobimatud sidemed. Otsinguisse lülitus isegi kohalike poliitjõudude tippesindaja, kes helistas ilma, et keegi oleks palunud, endisele Eesti koondislasele Anti Saarepuule Võrumaal, sest teada oli, et Saarepuul olla üks klassikapaar vaba, kuid vastus tuli, et need on minusugusele liiga jäigad, mistõttu vaevalt suudan neid tõusudel kinni vajutada.

Seega, sellal, kui siirdusin Tähtvere spordipargi ovaalile paaristõukeid lihvima, käivitasid Suusavennad kampaania, kust saaks Priidule uued suusad. Pärast selle küsimuse tõstatamist hakkas rajal tunduma, et praegused suusad teevad eriti hullusti lippadi-lappadi – mis tegelikult oli tingitud sellest, et päeval pehmetes tingimustes oli klassikarada loppi sõidetud ning õhtul, kui lumi tahenes, lõid kõik konarused ja ebatasasused jms segavad faktorid jõuga välja.

Otsingukampaania jätkub, ent samal ajal on tekkinud uued küsimused. Nimelt teatas Tartu teatemaratoni meeskonnakaaslane Indrek Teppo, alla-üheksa-tunni-triatleet, kolmapäeva õhtupoolikul: «Täna oli maratoni trass kui raudtee. Kella järgi olin küllaltki rahuliku paaris lükkamisega Matult Tehvandil 37 minutiga. Kui rada oleks pühapäeval nii kiire, siis pidamist vaja ei läheks.»

Ehk teisisõnu: arvestades, et maratonipäeva hommikuks ja päevaks lubab pärast praeguseid plusskraade selgelt külmapügalaid, on kerkinud päevakorda variant, et minna starti uisusuuskadega. (Miks räägitakse, et «lähen starti uisusuusaga»? Kas see tähendab, et teises jalas on klassikasuusk või pole teises jalas üldse suuska?) Seda varianti toetab tõsiasi, et raskemad tõusud asuvad raja algusosal, mil kätes peaks jaguma veel piisavalt rammu ja särtsu. Raja teisel poolel, allamäge- ja lausikulõikudel, annaks uisusuusad aga juba meeletu eelise. Risk on muidugi see, kas käed kolme ja poolt tundi paaris tõugates vastu peavad, ent samas maksab arvestada, et distantsi teisel poolel ei ole uisusuuskadel sõites vaja nii meeleheitlikult punnitada, nagu klassikasuuskadel osaledes – uisusuuskadel saaks inertsi hästi ära kasutada.

Igatahes neile, kes kahtlevad, kas maraton kulgeb ikka Elvani või lõpeb äkki Palul, olgu kinnitatud, nagu kinnitas mulle ametlikult Klubi Tartu Maraton esindaja: võistlus kulgeb Elvani ning Palul lõpetamist ei ole korraldajad kaalunudki, sest esimesed 70 protsenti rajast on seisukorras 5+ ja viimasele 30 protsendile rajast võib panna hindeks 4 või 4-.

Kes vajab pühapäevaks lisaks praktilistele soovitustele ka motivatsioonilaengut, soetagu homme, laupäeval Postimees, kus kirjutan Postimehe spordirubriigis – kui sporditoimetuse juhataja Peep Pahv selle ikkagi avaldab – endise jalgpallikoondislase Raio Piiroja imelistest sõitudest ja kummalistest äpardustest senistel Estoloppeti maratonidel. Seal koorub välja nii mitugi ootamatut ja seletamatut asjaolu, mis peaks mõtlemispainet pakkuma paljudele.

Ütlesin Piirojale, kui me pika vestluse lõpetasime: «Hõika Tartu maratonil, kui mööda sõidad!»

Ta vastas: «Ma pole kindel, et mööda sõidan.»

Mida arvate teie?
******

A view over canyon country from Hamburger Rock campground near Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaak Teppan Suusavendade meeskonnast oma määrdestaabis Tartus Tähtvere spordipargi kõrval suuski ette valmistamas. Tema vasaku käe küünarnuki kõrval paistavad seina ääres kokkupanduna Priit Pulleritsu klassika-Fischerid. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (keskel nr 5) on Tartu teatemaratonil lõpetanud avaetapi ning andnud vahetuse üle Indrek Teppole. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits ja Jaanus Laidvee Tartu teatemaratonil Palu TPs. Foto autor: Erki Täht
Foto 4: Indrek Teppo (vasakul suusatajaist tagumine) lähenemas Tartu teatemaratonil Kuutse TP-le teatevahetusealasse, vasakul tumedas on Priit Pullerits valmis jagama talle infot, kus täpselt ootab teatevahetust meeskonna kolmanda vahetuse sõitja Jaanus Laidvee. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 5: Vahur Teppan lähenemas Tartu teatemaratonil võitjana finišisse. Foto autor: Tarmo Haud, Scanpix
Foto 6: Tartu teatemaratoni sõitjad kelguga pealtvaataja, telemehe ja rajatöölise vahel. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix