Pullerits: Mis teeb jooksmise rattasõiduga võrreldes rõvedaks?

Maailm on oma tolerantsusega peast segi läinud. Tänasest Postimehest loeme, et Saksamaa meistriks kaugushüppes tuli kunstjalaga Markus Rehm, kes hüppas 8.24. Tema äratõukejalg, too kunstjalg, on 15 sentimeetrit pikem kui teine, terve jalg. Mees peaks saama riigi meistrina osaleda ka EMil, aga Saksamaa kergejõustikuliit ei taha teda sinna lasta.

Minu hinnangul ei peaks samuti Rehmi ja Oscar Pistoriuse sugused kunstjalgadega inimesed saama tervete inimestega konkureerida. Aga nüüd on just Rehmi ja Pistoriuse näite varal džinn pudelist välja lastud – eks püüdke edaspidi väita, et kunstjalgadega sportlased ei peaks saama luust ja lihast jalgadega inimestega koos samade medalite pärast võistelda. Ja see kõik, pange nüüd eriti hoolega tähele, on taas kord tekkinud ei millestki muust kui tolerantsuse ja mittediskrimineerimise diktatuurist.

Kogu probleem oleks lahendatav lihtsalt: võistlusmäärustesse tuleb lisada punkt, et kaugushüppes, jooksus, rattasõidus, kus iganes tohivad tava- ehk tervete inimeste klassis võistelda need, kellel on luust ja lihast kaasasündinud jäsemed ning need, kellel on kunstjäsemed, võistlevad invasportlaste klassis (näete, ega neil puude – tänapäeval tuleb öelda erivajaduse! – tõttu võistlemata jää, nii te diskrimineerimist pole). Muidu jõuame varsti sinna, et näiteks rattasõidus ilmuvad starti mehed, kellel on – lähtudes meditsiinitehnika kiirest arengust – mingi südametegevust tugevdav aparaat või kopsumahtu ja hapniku tarbimise võimet parandav seadeldis vms.

Hiljuti lugesin, et rattasõidus on võistlustel keelatud isegi kompressioonsukkade kasutamine. Mulle meeldib selline konservatiivne hoiak rattasõidus. Ma pole täpselt uurinud, mis on selle keelu põhjus, aga mulle meeldib see kas või esteetilistel kaalutlustel. Minu silmis on viimaste aastate üks rõvedamaid «uuendusi» jooksuvõistlustel tihked jooksupüksid, mis rõhutavad kubemepiirkonna reljeefsust, muutes jooksuvõistlused sedaviisi justkui homoparaadiks. Teine inetu «uuendus» on kompressioonsukkade/-põlvikute kasutamine.

Spordi üks võlusid on see, et sport peaks olema ilus. Kompressioonpõlvikud, olgu või lumivalged, kubemepükstest rääkimata, on aga röövinud jooksmisest loomuliku ilu ning on teinud selle samasuguseks mutantlikuks ja ebaesteetiliseks, nagu on Rehmi ja Pistoriuse kunstjäsemed. (Rattaspordis on tihked püksid tuuletakistuse vähendamise nimel õigustatud, lisaks istutakse enamik aega sadulas, nii et väliselt pole nagunii näha, mis sorti püksid seal kellegi jalas on.) Kompressioonpõlvikute all ei näe me jooksja treenitud lihaseid ega pikki kõõluseid – need varjavad jooksja peamiste töövahendite esteetika. Lisaks sellele, kas olete märganud, kui inetuks, lõdvalt jämedaks muudavad pikkade reieosadega kubemepüksid jooksja põlve kohalt tema reielihased.

Mulle meeldib, et rattaspordis ei ole kompressioonsukkade ja -põlvikute kasutamine lubatud. Seetõttu on rattavõistlusi ka esteetiliselt hea vaadata. Jooksjad võiks samuti nende kasutamise ära keelata, kui tahavad, et nende spordiala säilitaks mingigi inimliku esteetika ega muutuks robotlikuks. Pealegi, kui kompressioonpõlvikud keelata, jääks kõik jooksjad nagunii ühesugustesse võrdsetesse tingimustesse.

Võiks küsida ka nii – isegi peaks küsima: miks peaks mõned, kes, ütleme, et tõepoolest saavadki kompressioonpõlvikutest teatava eelise võrreldes konkurentidega, kellele need sama tõhusalt ei mõju, niisugustest välistest, mitteinimlikest, tehnilistest teguritest teiste ees eelise saama? Minu arvates peaks spordis võistlema eeskätt inimesed ja nende loomulikud võimed, eriti nii loomulikul spordialal, nagu jooksmises, mitte otsima lisaeelist teaduslaborites nn inimkeha pikendustest, olgu selleks kompressioonsukad või kunstjäsemed.
******

Hell's Revenge jeep trail, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Noored kubemepükstes jooksjad. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 2: Kompressioonpõlvikutega jooksjad Tartu nn jooksumaratonil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Normaalses jooksuriietuses jooksja Tartu nn jooksumaratonil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Ainult loll kustutab finišis janu õllega!

Mõned teist ilmselt usuvad, et kesvamärjuke teeb teile pärast võistlust head. Oi, mehed, te eksite!

Te küsite küllap trotslikult vastu: aga kes ütles, et õlu spordivõistlusel jõudu ei anna? Ja hüüate kooris vastu: annab küll, annab küll, ja kuidas veel!

Uurime järele. Indrek Kelk, Klubi Tartu Maraton juhataja, on lugenud nii mitmegi maratonihundi memuaare, kus nood on pihtinud, et mõte finišis, Elva männimetsade all ootavast kuumast meeõllest on andnud pika suusasõidu viimaseks kolmandikuks jõudu juurde. Ma ei tea, nagu vaevalt teab Kelkki, kas unistus õllest on motiveerinud ka neid, kes näiteks Tartu rattarallil või rattamaratonil finiši poole rügavad - tõsi, seal peab selle teenimiseks olema küll vip-külaline, aga õlu jääb sellegipoolest õlleks -, ent arvata võib, et kui õlu käepärast, siis ära ei ütle sellest just paljud. Ikka õigustades, et see aitab neil paremini endasse tulla.

Seni, nagu aru saate, olen siin lasknud kõlada valdavalt emotsioonidel. Aga mis pilt avaneb siis, kui kuulata kainet mõistust? Ehk läheneda küsimusele teaduslikult.

Professor Ronald J. Maughan, sportlaste toitumise tunnustatumaid asjatundjaid maailmas, möönab hiiglaslikus spordimeditsiini kogumikus, mille head allikad mulle Tartu Ülikoolis ulatasid, et paljud peavad õlut pärast finišeerimist heaks joogiks, sest usuvad, et see aitab taastada pingutuse ajal kaotatud vedelikuvarusid organismis.

Ent uurimused, millele Maughan viitab, ei tiku seda arvamust kinnitama. Jah, kui juua lahjat, 2-3-protsendilist õlut, siis sellest pole vähemasti hullu. Aga kui libistada kurgust alla 4-protsendilist ja veelgi kangemat kesvamärjukest, siis kuue tunni järel ehk taastumisperioodi lõpuks – isegi juhul, kui olete joonud poolteist korda rohkem, kui sportides vedelikku kaotasite – olete ikkagi n-ö kuival. (Tartu maratonil pakutava porteri kangus on kuus ja pool protsenti.)

Samuti ei pea professor Maughan uuringutele tuginedes õlut sugugi heaks energiavarude taastajaks, sest esiteks sisaldab see vähe elektrolüüte ning teiseks tekitab täiskõhutunde, mis omakorda tähendab, et pärast pingutust muutub söögiisu väiksemaks. Samuti takistab õlu organismis glükogeeni varude taastamist – aga just glükogeeni varud lähevad tugevasti sportides käiku.

Ent need pole veel kõik hädad. Teadupoolest põhjustab pikk ja tugev pingutus lihastes ja kudedes mikrotraumasid. Kui seejärel alkohoolseid jooke tarbida, siis ei mõju need pisikahjustustele põrmugi nagu palsam, vaid aeglustavad nende paranemist, ilmneb prof. Maughani uurimusest. Ja veel üks asi, märgib ta: kui külmas ilmas alkoholi tarbida, suureneb sooja kadu nahapinnalt ehk külmetustunne poeb hõlpsamini ligi.

Need tõsiasjad on teile tõenäoliselt uudiseks, sest miks muidu, nagu on täheldanud Tartu maratoni peakorraldaja Indrek Kelk, on mõni mees käinud pärast finišeerimist tasuta õlle sabas kaks või isegi kolm korda, ehkki igale maratonilisele on mõeldud üksainus 300-milliliitrine tops õlut. Ta on täheldanud, et isegi mõned verisulis spordimehed on püüdnud kätt õlle järele sirutada, ent pidanud häbelikult silmi maha lüües leti eest eemalduma, kui õllejagajad on nende vanust küsinud.

Tegelikult võiks noored öelda õllejagajaile, kes neile õlut keelasid, suure aitäh. Sest prof. Maughan tõdeb oma uurimuse kokkuvõttes, et paljud noist, kes peavad õlut taastumisvahendiks, unustavad, õllekilk peas, õige ja korraliku taastumise, samuti unustavad märjad riided kiiresti kuivade vastu vahetada ja ei otsi, õllest julgust juurde saanuna, külma eest kaitset ega märka esimesi alajahtumise märke.

Hea uudis on see, et siiski osaleb vähemasti Tartu maratonil arvukalt ka neid, kes õllelõksu ei lange. Sest miks muidu on võistluse korraldajad saanud iga aasta õlle mõningase ülejäägi tootjafirmale tagasi saata.
******

Hell's Revenge jeep trail, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kes teab, mida need neiud teevad? Nemad reklaamivad kevadise jäähoki MMi ajal Misnkis Ohota õlu. Foto autor: Lehtikuva/Scanpix
Foto 2: Jalgrattaspordi häbistajad, õlletopsid käes, Inglismaal Tour de France'i esimese etapi ajal. Foto autor: SIPA/Scanpix
Foto 3: Ohh õudust. Vaat, mida õlu noore inimesega teeb. Masendav hetk Õllesummerilt. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Ja mis on sel neiul pistmist õllega? Ta patseerib Õllesummeri laval, loodab saada sealseks iluduskuningannaks. Kas teie annaksite talle oma hääle? Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
***
Preemiaks suvise vastupidamise siin blogis eest ning ühtlasi hoiatuseks, et te edaspidi eeskujulikult käituksite ja mõtlematuid rumalusi ei teeks, üks unikaalne pilt, mille andis mulle üks salaallikas. Selle pildi avaldamisõigus kuulub ainult mulle, mujale seda siit minu kirjaliku loata kopeerida ei tohi ega mujal minu loata avaldada ka mitte.

Pullerits: Kust saada muljetavaldav rattasõiduvorm?

Kahe päeva pärast tuleb mul aasta juurde, aga vorm läheb ajaga ainult paremaks. Eelmisel nädalal, kui nii mitmedki imestasid, kas lähen tõepoolest palavuses rattaga sõitma, läbisin kokku 268,5 km. Sellest rohkem kogunes kilomeetreid viimati Tartu rattaralli nädalal.

Ja oleks nood kilomeetrid möödunud nädalal siis lahja tempoga kogunenud...

Eile, pühapäeval, sõitsin 47,2 km. Mingit plaani ega eesmärki polnud, alustasin mõõdukalt, kuid ajapikku lisasin muudkui kiirust. Olete ju märganud, et Tour de France’il sõideti samuti lõpuosa algusest palju kiiremini? 7-8 km enne Tartut üritas küll üks vastukihutav must Range Rover mind jälle möödasõidul rammida – ja kui tema tähelepanu võitmiseks äärejoonest poole meetri kaugusele vasakule tõmbasin, vajutas too pohhuistist ülbik vaid signaali ega kavatsenudki kiirust alla tõmmata ega oma sõiduritta tagasi rivistuda, mille peale kostitasin teda ka teatava kõneka žestiga (järgmine kord peaks jääma seisma, sadulast ronima ja ratta keset oma sõidurida risti pikali viskama, nii et kui roolikeerajast idioot sinna otsa põrutab, on pärast hea öelda, et näe, vedas sul, raisal, jõudsin ratta seljast kraavi hüpata, muidu oleks sa, vana värdjas, mu surnuks sõitnud, aga nüüd pääsed üksnes sellega, et pead mu ratta välja maksma) –, aga sellest närvekõditavast intsidendist hoolimata sain aja 1:20.20, mis teeb keskmiseks kiiruseks 35,24 km/h.

Paar päeva varem, teisipäeval, läbisin 47,2 km veelgi kiiremini, 1:18.20ga, mis teeb keskmiseks kiiruseks lausa 36,14 km/h. Nii kiireid temposõite pole ma varem eales suutnud teha. Või mis temposõit?! Istun lihtsalt sadulasse, mitte mingi temposõidu, vaid tavalise maanteeratta sadulasse, ei mingit soojendust ega muud ettevalmistust – lihtsalt hakkan sõitma ja kiirust jätkub. Ligi 50 km ihuüksinda keskmise kiirusega 36 km/h niisama oma lõbuks sõites – no see ei saa ju olla halb tulemus.

Nagu näete, on mul hea ja uus vorm. Kes tahab ka endale head rattavormi, siis neile kirjutasin laupäevasesse Postimehesse pika ja põhjaliku loo, kust sellise vormi saab ja miks selline vorm on hea. Ahh, mis ma siin ikka pikalt seletan ja üle räägin – lugege ise! (Igasuguste väärarvamuste ennetamiseks: minu kirjutise, minu vormi ja uue vormi tagaja vahel puudub igasugune seos.)

Ja vajutage kiirust ka ning kandke tulemustest ette!
******

Hell's Revenge jeep trail, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tour de France'i võitja itaallane Vincenzo Nibali tuuri viimasel etapil Pariisis Champs-Élyséel Arc de Triomphe'i taustal. Foto autor: GodingImages / Press Association Images / Scanpix
Foto 2: Vincenzo Nibalit õnnitleb Tour de France'i võidu puhul tema abikaasa Rachele. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Eesti endine tipprattur Allan Oras oma uuel tööpostil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Andras Laugamets: Kuidas kuumaga sportides ellu jääda?

Tuleb kurvastusega tõdeda, et kõik spordisündmused, mis toimuvad rohkem kui 25 soojakraadiga ja kestavad üle 45 minuti, toovad kaasa rohkelt osavõtjate kuumarabandusi. Mitmed spordisõbrad on lõpetanud intensiivravis ja nende ellujäämine on olnud omamoodi ime. Palavus provotseerib ka südamelihase infarkti ja insuldi teket.

Kuumarabandus on eluohtlik seisund, mis võib lõppeda surmaga. Organismis toimunud muutused võivad kahjustada organeid ja peaaju nii, et inimene jääb küll elama, aga on invaliid.

Kuumarabanduse tunnused: teadvisehäired, desorientatsioon («peast segi»), sageli agressiivsus kuni koomani, intensiivne higistamine ja rasketel juhtudel higistamise lakkamine, oksendamine.

Seoses erakordselt palavate ilmadega mõned soovitused rattamaratoni meditsiiniteenistuselt.

* Hinnake oma tervist! Juhul kui kannatate mõne krooniline tervishäda käes, mis täna ja praegu küll tunda ei anna või olete eile ohtralt alkoholi tarvitanud, oleks mõistlik täna rajale mitte minna.
* Sõitke tavapärasest rahulikumalt, pigem matkake. Te ei tunne hästi oma organismi käitumist nii ekstreemses kuumuses.
* Võtke kaasa töökorras mobiiltelefon.
* Jooge enne janu teket, soovitavalt vähemalt üks liiter tunnis ja kindlasti ka enne starti. Selleks, et higistada ja kaotatud mineraale taastada, on vaja juua õiget jooki.
* Rajal olles aitavad teid kiirabitöötajad ATV-del ja kiirabiautod, igas toitlustuspunktis on Punase Risti esmaabiandjad.
* Tundes rajal pearinglust, peavalu, iiveldust, minestustunnet, lihaskrampe või üldist suurt nõrkust, lõpetage koheselt liikumine ja hakake jooma, seisundi mitteparanedes helistage 112.

* Juhul, kui teil või mõnel kaasvõistlejal on halb olla – desorienteeritud/teadvuseta, oksendab, ei suuda seista –, jääge tema juurde kuni kiirabi saabumiseni. Proovige jahutada: eemaldage riided, katke päikese eest, lehvitage tuult, kastke veega, kui võimalik jne.
* Olles terviserikke või trauma tunnistajaks või ise sellesse sattudes ning eeldades, et seisund vajab meditsiinilist sekkumist, helistage hädaabinumbril 112 – teid ühendatakse rattamaratoni meditsiiniteenistusega. Oluline on siinjuures edastada abivajaja asukoht ja põhikaebus. Tähelapanu: rajatähistus näitab, kui palju on jäänud lõpuni! Hea oleks peale abi kutsumist jääda kannatanu juurde kuni kiirabi või ATV saabumiseni.

Korraldajad on tellinud kolm kiirabi, varunud ohtralt juua, aga ellujäämine sõltub ikka igaühest endast.

Omamoodi ilus on surra oma lemmikharrastuse käigus või sellest saadud kahjustustesse, aga kas seda peab just tegema parimas eas, sadulas ning Elvas?!

Autor töötab SA-s Tartu Kiirabi ning on Klubi Tartu Maraton paljude ürituste meditsiiniteenistuse pealik.
******

Moab seen from Hell's Revenge jeep road, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Itaallane Vincenzo Nibali Tour de France'i 18. etapil päikse käes mäest üles pressimas. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Hispaanlane Haimar Zubeldia Tour de France'i 18. etapil päikse käes mäest üles kihutamas. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Joomine on kuuma ilmaga pedaalides väga tähtis. Pildil Mikel Nieve Iturralde Hispaaniast Tour de France'i 18. etapilkuumust trotsimas. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kus tuleb õppida ratast valitsema?

Kus on küll Eesti vaprad rattataltsutajad? Jah, kus? Ilmselt leidub meie maanteedel ja maastikel küllaga mehi, kes arvavad, et nad on sigaosavad. Suudavad foori taga 24 sekundit võidukaga paigal seista, minna 42-kilomeetrise tunnikiirusega kurvi, mis kannatabki 42 km/h-ga läbimist, ja sõita kuskil Rõuge rajal niiviisi mäest alla, et jalga maha ei pane. Vägev!

Vägev?

Mina ei arva, et ma oskan ratast hästi valitseda. Ma isegi ei arva, et ma oskan seda keskpäraselt teha. Aga palun, ärge teie ka, kes te isegi 43 sekundit rattaga kohal suudate seista ja Toomemäe treppidest alla riskite sõita, arvake, et olete mingi meisterlik sadulamees.

Mida siis teha?

Aitab küll siin Eestis jukerdamisest. Käige ära American Southwestis - imekaunis, eks ole? -, näiteks Utah’s, ja katsuge omal nahal järele, mis seal teha saab ja mida seal ka tehakse.

Inspiratsiooniks vaadake seda, mida mehed teevad Lõuna-Utah’s Zioni rahvuspargi lähistel – olen seal pargis käinud kolm korda, väga vägev –, ja siis ehk mõistate, kui suur on teil arenguvaru. Jah, mõnikord lõpevad nood sõidud seal ikka üksjagu õnnetult, aga harjutamine, teadagi, teeb meistriks. Vaat need mehed seal Utah’s on ehtsad ja tõelised rattavalitsejad. (kes tahab läbi Zioni rahvuspargi sõita, saab seda teha siin - see on nagu sõit Disney lõbustuspargis.)

Äge, kas pole?
******

Castle Valley seen from La Sal Loop Road, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jalgratturid Zioni rahvuspargis Lõuna-Utah's, kus kandis toimub ka maailma pöörasemaid rattavõistlusi, Red Bull Rampage. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Zioni kanjon Lõuna-Utah's. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Miks autojuhid ülbitsevad ratturitega?

Paistab, et miski ei taha siin elus muutuda. Vähemasti mitte paremuse poole. Sõitsin rattaga Tartust välja Tallinna poole. Polnud veel Tiksojanigi jõudnud, kui raudteeületuse järgsel sirgel, kus sõitsin ilusasti omal sõidupoolel, tee äärejoonest pool meetrit vasakul, nägin, kuidas vastutuleva sõiduauto tagant alustab ühe teise sõiduauto juht möödasõitu. Mida fakki?!? Hei, ma olen ju ka teel! Silma järgi hinnates sööstis möödasõitja vähemalt sajakilomeetrise tunnikiirusega minu sõidureale.

Tõstsin vasaku käe leistangilt taeva poole, et endast veelgi rohkem märku anda. Mul on ju erkkollane kiiver, mis peaks niigi vastutulijale hästi silma jääma (ja uus vorm ka – sest vana olid konkurendid õppinud liiga kergesti ära tundma.) Aga möödasõitja ei võtnud kiirust maha ega rivistunud oma sõiduritta tagasi. Vastupidi: ta pani kiirust veel juurde.

Kuidas teile meeldib, kui sõidate teel ilusasti omal poolel, teile tuleb auto vastu ning tolle auto ja teie vahelt üritab keegi 100 km/h läbi trügida? Julgustav? Tore, eks?

Enne, kui möödasõitja minuni jõudis, vaatasin talle läbi tuuleklaasi otsa (ega seal midagi näha olnud – sest väljaspoolt läbi klaasi sisse suurt ei näe –, ent tähtsam on see, et möödasõitjale pidi jääma mulje – sest seestpoolt välja näeb väga hästi –, et vaatasin talle otse silma) ning koputasin vasaku käega kiivrile ja meelekohale, et kuule, idioot, potentsiaalne süüdimatu mõrtsukas, mis sa õige teed.

Ei saanud viit kilomeetritki edasi sõidetud, kui Tallinna poolt tuli vastu kolonn autosid ning üks juht alustas sellest pikka möödasõitu. Olin eelmisest situatsioonist endiselt kuri ning kuna möödasõitva autoni jäi ohutult 200-250 meetrit ja kolonnini 100-150 meetrit, kaldusin oma sõidurea äärejoonest sõidurea keskele ning haarasin leistangist ülevalt, et end rohkem nähtavaks teha.

Mõjus. Möödasõitja reastus kiiresti oma sõiduritta tagasi, misjärel tõmbasin ka mina kohe tagasi oma teeserva. Õppetund jõudis autojuhile kohale, vähemalt selleks korraks.

Vaevalt viis kilomeetrit hiljem, enne Kärevere silda üle Emajõe, tekkis kolmas samasugune situatsioon. Selleks ajaks, tuleb tunnistada, oli mu võitlusvõime eelnevatest masendavatest olukordadest nii palju langenud, et enam ei jaksanud teha muud, kui taas möödasõitjale otsa vaadata (õigemini: luua talle mulje, et vaatan) ja lihtsalt pead raputada.

Mis meie teedel toimub?!

Aga vaat, mis toimub. Laupäevases Postimehes avaldasin selle kohta pika, eluliste näidetega (vähemalt ühte, aga tõenäoliselt kahte neist, kelle näited tõin, peaks siinsed lugejad teadma-tundma) ja rohke statistikaga ning asjatundjate kommentaaridega varustatud ja kirglikult kommenteeritud (181 lugejate kommentaari!) loo. Karm lugu, kas pole?
******

La Sal Loop Road, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tanel Kangert (paremal) koos Tour de France'i liidri meeskonnakaaslase Vincenzo Nibaliga tuuri esmaspäevasel vabal päeval pedaalimas. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Peagrupp Tour de France'i 15. etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Jack Bauer (Uus-Meremaa, vasakul) ja Martin Elmiger (Šveits) Tour de France'i 15., 222 km pikkusel etapil peagrupi eest jooksus. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Astana meeskond Tour de France'i esmaspäevasel vabal päeval pedaalimas. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kas Tour de France on muutunud mõttetuks?

Mida teevad need, kes läinud Jõgeva või Tartu rattarallit sõitma sooviga, et kihutaks koos peagrupiga ja saaks kirja tugeva tulemuse, aga siis millegipärast maha jäänud? Mu tagasihoidlikud tähelepanekud näitavad, et nii mõnedki kaotavad sel juhul motivatsiooni, löövad käega ja katkestavad. Sest miks ennast tühja nimel rihmaks tõmmata, näib raalivat nende aju, kui peagi on tulemas uus võistlus, kus võiks uuesti soovitud tulemust püüda.

Tänavusel Tour de France’il toimuks justkui midagi sarnast, kuigi siin on mängus üks valus lisategur, mis mehi – ja milliseid mehi! – enneaegselt sadulast viinud. Mark Cavendish – kukkus, vigastas, katkestas. Chris Froome – kukkus, vigastas, katkestas. Alberto Contador  – kukkus, vigastas, katkestas. Touri on pooleli jätnud ka Andy Schleck. Samuti Fabian Cancellara, et valmistuda sügisel Hispaanias toimuvateks MM-võistlusteks.

Kui nii nimekad ässad suurtuuri katki jätavad, peaks see olema korraldajaile tähelepanu nõudev signaal, et midagi tuleb võistluses muuta. Kui vahe parematega käriseb lootusetuks, siis mis peaks kedagi üldse sadulas hoidma? Ainult kaks asja: 1) kui vaja meeskonnakaaslast tuuri võidule aidata, nagu Tanel Kanget aitab Vincenzo Nibalit; 2) kui panna oma panused sellele, et äkki õnnestub siis, kui staaride jõuvahekorrad on enamjaolt selged ning paljud muud ässad loobunud, võita mõni etapp, nagu loodab Rein Taaramäe.

Miks ja mille nimel enamik neid, kes pole Astana mehed ega pretendeeri etapivõidule, edasi väntavad, sellest on loogiliselt võttes raske aru saada, sest, nagu kõik kohalikudki rattamehed teavad, siis, nagu räägitakse, polevat mingit vahet, kas lõpetad mingi rattaralli (või Tour de France’i) 51. või 131. kohaga – nagunii keegi sellele erilist tähelepanu ei pööra ega sellest mingeid põhjapanevaid järeldusi tee.

Nii mitmedki spordialad, nende seas ka väidetavalt maailma üks igavamaid alasid, murdmaasuusatamine, on muutnud võistluste olemust (vältimaks siinkohal tobedat võõrsõna «formaat»), et huvilistele rohkem pinget pakkuda. Aga Tour de France käib laias laastus samas rütmis ja taktis, nagu sada aastat tagasi. Kellele kuradile pakuvad huvi need tundide pikkused lauskmaaetapid, kus pinevaks läheb alles viimastel kilomeetritel? Miks peab kogu võidusõidu kolme nädala peale venitama? Tehku kohe tuuri algul korralik eraldistart, et algusest peale tõmmataks selged vahed sisse – kui mina jõuan nädalas trennis mitu 30-40-kilomeetrist eraldistarti sõita, siis kuidas elukutselised ei jõua?! Reljeefid olgu kohe algusest peale vaheldusrikkamad (ei, mitte nii tapvad, et sprinterid juba avaetapist alates mägedest üles ei saa), et need soosiksid äraminekuid – see teeb tuuri üksnes paeluvamaks. Distantsid olgu lühemad, siis läheks ikka kohe stardist paugutamiseks ega aetaks grupis tühja loba.

Tänavu toimub 101. Tour de France. Uut sadat on mõistlik alustada uuendustega. Senine süsteem on igav. Nagu ma ei vaata jalgpalli, ei vaata ma ka Tour de France’i. Sest mida seal vaadata on? Ma võiksin vaadata, aga võistluse korraldajad ei ole teinud absoluutselt midagi selleks, et ma tahaksin vaadata.

Sama passiivsed ja käpardlikud on Tour de France’i ülekandvad telekompaniid, igatahes Eurosport. Oletame, et ma tahan teada, kas Taaramäel, kes on jooksikute grupist maha jäänud, on lootust, et peagrupp teda enne lõpujoont alla ei neela. Kust ma seda teada saan? Mitte kusagilt. Sest Eurosport seda ei näita. Ometi on just see kõigi nende huvi, kes Taaramäele pöialt hoiavad ja tema käekäigust huvituvad. Ma saan aru, et kaameraid iga sõitja selja taha ei jätku – aga kas see saab olla mingi vabandus? Ei saa. Kurat, maailmas on tuhandeid absurdseid mobiilirakendusi, mida keegi ei vaja, aga miks ei ole keegi tulnud selle peale (miks peab selle ettepaneku tegema minusugune tehnikavõhik?!), et paigaldada iga võistleja rattale mikrokiip, mille abil saab siis iga huviline näiteks oma mobiililt – aga miks mitte telekapuldi abil ka teleriekraanil, kus on ikkagi suur ja korralik pilt – jälgida, kuidas suureneb või kahaneb vahe Taaramäe ja gruppi vedava kelle iganes vahel? See teabegraafika, mida pakub Eurosport, on nii mannetu ning ajast ja arust, et lausa hale vaadata.

Ja kuna seal ei ole midagi vaadata, siis ma Tour de France’i ei vaatagi. (Olgu, toimuks sõit Utah’s, siis minusugusele pakuks vähemalt Utah’ vaated huvi, kui midagi muud vaadata ei ole. Aga Prantsusmaa koos oma tühisusest ja Vene-sõbraliku presidendiga ei ole minu maitse. [Nõus, see on minu probleem; ega ma seda teistele «pähe» määrigi.])

Kui teie ka ei taha Tour de France’i vaadates oma aega mõttetult kulutada, siis siin on teile üksikasjalike juhistega kaks marsruuti, kus võiksite ise rattaga nädalavahetusel sõitmas käia. Üks variant on sõita Hiiumaal ümber Kõpu poolsaare (kaart on viienda slaidina) ning teine võimalus on teha tiir ümber Pühajärve ja Kekkose rajal (kaart on samuti viienda slaidina) – saate nii proovida asfalti kui metsaaluseid teid.
******

GMC Terrain on Castleton-Gateway Road, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Rein Taaramäe (keskel) veab Tour dr France'i viiendal etapil jooksikute gruppi. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2. Alberto Contador on Tour dr France'i kümnendal etapil kukkunud. Peagi saab võidusõit tema jaoks läbi. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Nicolas Roche (Iirimaa) asub meeskonnakaaslastele vett kandma. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Peagrupp (taamal) saab peagi Rein Taaramäe (ees vasakul) jooksikute grupi Tour dr France'i viiendal etapil kätte. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Suur päevalill lisab Tour de France'ile värvi. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kui kaua tuleb taluda rattaspordis seksismi?

Ma ei näe sellele mingit loogilist seletust: naised jooksevad maratoni, naised osalevad täispikal triatlonil, naised tõstavad ja poksivad ja maadlevad, hüppavad teibaga kõrgustesse ja suuskadega kaugusesse nagu mehedki, rääkimata sellest, et mängivad meeste kombel täismõõtudega platsil 90 minutit jalgpalli, aga niipea, kui nad lastakse karjaga maanteele sõitma, ütlevad mehed – sest nende käes on rattaspordis otsustamisel jäme ots –, et aitab teile 140 kilomeetrist küll, nagu näiteks Londoni olümpial, samal ajal kui mehed sõidavad 180-190 km ja sageli üle 200, mõnikord isegi üle 230 km.

Kas tõesti on jalgrattanaised nii allaheitlikud, et sellise alavääristava ja alahindava suhtumisega lepivad?

Samas pole kahtlust, et spordivõistluste korraldajad näevadki naisi pigem lillekeste rollis. Küllap olete näinud Tour de France’il etappide järel autasustamisi. Kui õnnitleja number üks on enamasti mees, siis need, kes värvilise särgi saajale lillekimbu ja parimale pehme lõvi ulatavad, on eranditult naised. Kusjuures, pange tähele, mitte suvalised naised, vaid noored, saledad ja ilusad naised. Niisiis ei toimu siin kogu maailma silme all – ja üdini poliitkorrektne läänemaailm vaatab seda üllatavalt tuima ja lepliku pilguga pealt – ainult sooline eelistamine, vaid eelistus käib ka vanuse ja seksapiili põhjal. Ja see ei ole ainult rattaspordis nii. Usutavasti nägite hiljuti, kuidas rallisõitja Ott Tänak poseeris oma uue autoga, kõrval samuti kaks neidist.

Londoni olümpial, ehk mäletate, toimus siin väike murrang. Inglased tõid autasustamistseremooniale medaleid kandma ka mehed. Peab tunnistama, et pilt ei olnud meeliülendav ega midagi kaunist. Pigem robustne. Või pedelik. Tõepoolest, iga normaalne mees saab aru, et mees ei sobi kaunistuseks. Miks, selle on väga tabavalt kokku võtnud üks mu kolleeg Postimehes, kui nentis, meeste-naiste looduslikku-loomulikku ilu hinnates, et paljas naine on ilus, aga paljas mees on naeruväärne. Sotši olümpial sai asi õnneks taas õigele rajale tagasi keeratud: seal kandsid medaleid ja lillekimpe jälle naised.

Ma ei ole näinud naiste võidusõitude autasustamisi. Huvitav, kas seal on need, kes lilli ulatavad, samuti naised, nagu Tour de France’il ja teistelgi velotuuridel (ja spordivõistlustel), või siiski mehed, arvestades, et autasustatakse naisi? Kui on naised, tekib küsimus, et kui naised sobivad musitama ja embama naisi, siis miks ei peaks meeste võidusõidul sobima mehed musitama ja embama mehi.

Üks seletus on see, et sport on maskuliinne ning meestele üldiselt meeldivad naiste omavahelised õrnused, aga ühelegi normaalsele mehele ei meeldi, kui omavahel peaks hakkama õrnutsema mehed. See on lihtsalt disgusting, tülgastav. Ent seesugune seletus tähendab lihtsa asja liiga keeruliseks ajamist. Lihtne ja loogiline seletus peitub hoopis selles, et naine on looduse kroon, ilu kehastus – ja kogu lugu, jutul lõpp. Keegi peab ju karme-karuseid spordimehi kaunistama. Mõni nn ilusmees võitja kõrval vaid naeruvääristaks (vt üle-eelmise lõigu teine pool) võitjat – ja kogu sporti.
*
PS: Jalgpalliteema lõpetuseks: ma ei olnudki ainus, kes ei vaadanud jalgpalli MMil ühtegi mängu (mille eest Aivar Pohlak mind hurjutas). Ühtegi mängu ei vaadanud ka Argentina president.
******

La Sal Loop Road, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kaunitar aitab itaallasele Vincenzo Nibalile Tour de France'i kümnenda etapi järel selga kollase liidrisärgi. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Särasilmsed noored naised saabuvad pärast Tour de France'i 11. etappi ümmardama parimat noorratturit prantslast Romain Bardet'd. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Inglased on pannud Londoni olümpial kreeka-rooma maadluse autasustmisel mehed lilleneiuks. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 4: Venemaal osatakse endiselt naiste ilu hinnata. Vene suusataja Aleksandr Legkov Sotši olümpial 50 km suusatamise võitjana autasustamisel. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 5: Eleonora van Dijk (paremal) Hollandist, Ameerika naiskonna Specialized-Lululemon sõitja, embab tiimikaaslast võidu puhul mullusel MMil Itaalias. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kuidas oopiumspordi eiramine arendab meelekindlust?

Ma ei vaidle vastu, et inimestele on vaja lõbu ja meelelahutust. Jah, mulle ka. Aga minus, kes ma, arvan, et suudan mõelda märgatavalt kainemalt kui keskmised Eesti inimesed, tekitab küsimusi ja võõristust see, kui millestki minnakse n-ö jäägitult pöördesse; eriti, kui pöördesse lähevad täiskasvanud; eriti, kui pöördesse minnakse asjust, mis otseselt ei puutu sinusse endasse.

Nüüd said jalgpalli MM-võistlused õnneks läbi. Täna, esmaspäeva hommikul, kui tööle tulin, vaatasin Postimehe veebist järele, millega eilne finaalmäng lõppes. Ei vaadanud teles finaalist ega pronksimängust ühtegi sekundit. Minu ainsaks nn libastumiseks lõppenud MM-turniiri ajal jäi see, et Brasiilia ja Saksamaa mängust vaatasin lõiguti kokku kolm-neli minutit, ja seda ka seepärast, et samal ajal näitas kõrvalkanal tõsielufilmi Tour de France’ist, kust klõpsasin paar korda ETV kanalile, et näha, kui koomiliseks võib jalgpall kiskuda. Avapoolaja keskel kiskuski koomiliseks, muidu oli enamasti igav nagu alati.

Siim Kallas ütles mulle siis, kui peaminister oli ja kui Euroopas ning Eestiski võttis maad Ameerika-vaenulikkus, et kerge on olla Ameerika vastu, hoopis raskem on olla Ameerika poolt. Sama kehtib lõppenud nelja nädala puhul: kerge oli jalgpallivaimustusega kaasa minna. Selles ei ole midagi kõneväärset. Hoopis tähelepanuväärsem on see, kui õnnestus jalgpallihullust eirata. Kas peaksin ütlema, et ei ole uhke seepärast, et seda suutsin?

Mida ma seetõttu kaotasin, et jalgpalli ei vaadanud? Ei suuda mitte midagi sellist välja mõelda, millest võrreldes teistega ilma jäänuks või puudust peaksin tundma. Mida võitsin? Vaat see nimekiri tuleb pikk: alates sellest, et võitsin aega tegelda oma asjadega, mitte muretseda teiste, mulle täiesti võõraste käekäigu pärast, ja lõpetades sellega, et ei kulutanud oma närve elamaks kaasa seal, kus minu poolehoiust või vastuseisust ei muutu absoluutselt mitte midagi. Need kaks, aeg ja närvirakud, on teatavasti taastumatud.

Jah, ma olen uhke, et ma ei vaadanud jalgpalli MM-võistlusi. Ja tean, et paljud tulevad mulle selle pärast kallale. Kuid miks nad tegelikult tulevad? Sest neis pole iseloomu ja meelekindlust, sirgeselgsust ega põhimõttekindlust seista vastu sellele tarbetule ažiotaažile, millega viidi kuuks ajaks maailma tähelepanu kõrvale sellelt, mis toimub Ida-Ukrainas, Kesk-Aafrikas või siinsamas Eestis kas või seoses kooseluseaduse läbisurumisega või uue erakonna moodustamisega, mis, kui ma poleks sellel silma peal hoidnud, tulnuks enamikule kui välk selgest taevast. Parafradeerides Karl Marxi: «Jalgpall on oopium rahvale.»

Mida arvata maailmast ja rahvaist, kes on oopiumist sõltuvuses?

Tõestuseks, et minu maailm on laiem kui jalgpall (või jalgrattasõit), võite lugeda minu vestlust näitleja Piret Kaldaga, kus on teemaks väga elulised asjad ning mis on veebis osutunud loetavuselt äärmiselt populaarseks (püsib juba alates laupäevast Postimehe online-küljel üpriski eesotsas) ja innuga kommenteeritavaks.
******

Castle Valley seen from La Sal Loop Road, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tanel Kangert (keskel helesinises särgis istumas) on kukkunud Tour de France'i reedesel, 234,5 km pikkusel etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Tanel Kangert (taamal helesinises särgis) on pärast kukkumist Tour de France'i reedesel etapil püsti tõusnud ja valmis sõitu jätkama. Esiplaanil lamab Paul Voss (Saksamaa). Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kuidas trenn pinevaks ja põnevaks muuta?

Sõidetud sai üle 25 km, aga midagi huvitavat polnud rohkem kui 20-mehelises grupis juhtunud. Vändati vastu tugevat tuult rahulikult 30-32 km/h. Tegin Haanja Rattaklubi esindava paarimehega ka oma vahetuse, üle 2 km, sikutasime ees kiiruse 33-34 km/h-ni, aga elavnemist see ei tekitanud.

Siis, Saadjärve kirdekaldal, enne küllaltki rasket, aegamööda järsemaks muutuvat tõusu Elistvere suunas, tuli ühel sõitjal kett maha. Enne seda olin just mõelnud, et peaks tõusul äkilisemaid liigutusi tegema. Kaaslase tehnilise probleemi tõttu tekkis üleüldine peataoleks, mida peaks tegema. Mõned lasid kiiruse alla, mõned läksid tavapärases tempos tõusu ründama. Kõhklesin mõne hetke, mis teha, ja siis otsustasin tõusul sitkust proovida. Doktor Leho Rips, ikkagi õige ja tõeline doktor, kes poolteist aastat tagasi mu põlve opereeris, tuli kaasa.

Tõusu tipus tõmbasime pisut hinge. Liiati, tuli ju gruppi järele oodata. Vaatasin üle õla, kui kaugel teised on. Nägin, et juba tulevad, ehk 50-60 meetrit maas.

«Nüüd peaks ründama,» tegin dr Ripsile ettepaneku.

Ta ei võtnud vedu.

Ajasin siis tagumiku sadulast ning kiirendasin. Tuli ju allamäge lõik – seal on hea hoog üles saada.

Ei, mul polnud plaani. Tahtsin lihtsalt näha, kui kaugele ja kui kauaks mind eest lastakse.

Läksin tugevas külje- ja vastutuules 33-34 km/h. Laskumisele järgnenud kerge kaldega tõusul vaatasin taha. Grupp oli vähemalt saja meetri kaugusel. Jätkasin ees üksinda tööd.

Soitsjärve lõunatipu kandis, umbes 3 km hiljem, sai grupp mu kätte.

«Mis sa endast mõtlesid?» päris dr Rips.

«Tahtsin proovida, kas õnnestub grupil eest ära sõita,» vastasin.

«Hull oled või? Vastutuulega?!»

«Vahet pole. Peaasi, et saaks trenni huvitavaks teha.»

Vahetasime veel mõned remargid, siis küsisin dr Ripsilt: «Kas sulle meeldib see, mis praegu toimub?» Viitasin sellele, et grupp liigub korrapärases paarisrakenditega rivis ühtlases tempos, vaeva nägema ei pea.

Dr Rips mõtles sekundi-poolteist, siis vastas: «Nojah, ega vist.»

«Peaks pärast Elistveret tõusul uuesti ründama,» püüdsin teda ärgitada. «Grupp võtab seda nagunii rahulikult.»

Dr Rips ei paistnud eriti entusiastlik. Aga kui grupp keeras Elistverest Tabivere suunas, võttis ta vasakule tee serva ja tõstis kiirust. Läksin talle järele. Keegi teine kaasa ei tulnud.

Pikal tõusul läks dr Rips võimsalt. Nii võimsalt, et sai minust 30-40 meetrit ette. Ei hakanud üle punnima. Eelmisel, Saadjärve lähedasel tõusul olin ju näinud, kuidas ta tõmbas endal hinge hoopis rohkem kinni kui mina – jah, alati tuleb ka konkurentide füsioloogilisi märke lugeda (ehkki pole välistatud, et eriti kavalad tüübid võivad sind meelega eksitada ja petta) –, nii et otsustasin jätta väikse reservi, et ülal omakorda kiirendada.

Heitsin tipus pilgu selja taha. Grupp oli jäänud vähemalt 150, kui mitte 200 meetri kaugusele. Nüüd võtsin omakorda vasakule, kiirendasin, jõudsin dr Ripsi kõrvale, tõmbasin tagasi paremale, et ta saaks mulle sappa haakida, ning jätkasime pärast laskumist laugel sirgel kiirusega pisut rohkem kui 50 km/h. Kui kiirus langes alla 50 km/h, andsin vahetuse dr Ripsile üle. Mõne aja pärast, kergel tõusul, ajasin end sadulast ja kiirendasin üles, sealt kohe väiksele laskumisele, uuesti kiirendusega tõusust üles ning pilk õla alt tahapoole näitas, et ilmselt olin vahe sisse saanud.

Aga tõenäoliselt mitte olulise vahe, sest 2 km hiljem Tabiverre jõudes tõmbas dr Rips mulle taas kõrvale. Keerasime koos Tartu poole.

«Mulle aitab,» teatas dr Rips.

Vaatasin tagasi Elistvere suunas. Grupp tuli 100-150 meetrit meist tagapool.

«Nüüd peaks uuesti kiirendama,» utsitasin teda.

«Ei, mul sai lõik läbi.»

Mis pagana lõik, mõtlesin. Nüüd just küljetuulega huvitavaks lähebki. Panna tuleb!

Võtsin uuesti kiiruse üles, et saagu mis saab. Sõidetud oli 45 km.

Aeg-ajalt piilusin üle õla. Grupp jäi endiselt 100-150 meetri kaugusele. Läksin küljetuulega 33-35 km/h, enne Äksit, laugjal allamägelõigul, rohkem kui 40ga. Pärast Äksit keeras aga tuul paaril korral keerutades nii valusalt näkku, et tõmbas kiiruse 31 km/h ligi. Oli selge, et peagi neelab grupp mu alla.

Veidi enne seda, kus talutee keerab Äksi nõia juurde, veeres grupp tagant kõrvale. Aga kaks meest, kiivrita, olid seal seda hetke nähtavasti hoolega valvanud, atakkisid ja läksid atrõõvi. Ja grupp lasi neil südamerahus minna...

Sõitsin paarsada meetrit grupi paremal küljel tuulevarjus, tõmbasin hinge, siis ajasin küüru selga ja läksin uuesti. Pigem tagamõttega, et saaks gruppi kiiremale liikumisele ärritada. Aga grupp jäi passiivseks.

Nägin, et jooksikud olid saanud ligi sajameetrise edumaa. Tekkis mõte, et üritaks nad kätte saada. Suutsin vähendada vahe 50 meetrini, aga siis mõistsin, et tugeva küljetuule käes käib üksinda kahe kiirendava mehe jälitamine üle jõu. Liiati järgnes peagi Lähte mäe küllaltki järsk tõus, milleks tuli jõudu säästa.

Ja läkski nii, nagu olin prognoosinud. Kui Lähte tõusu algosas eelnenud laskumisel inertsist saadud hoog rauges, tuli tagant grupp oma massiga ja ma tõenäoliselt ei eksi, kui väidan, et grupp oli otsustanud mulle vahepealsete irriteerimiste eest kambaka teha. Mehed ründasid tõusu küllaltki jõuliselt.

Kuid olin nende seesuguseks lükkeks valmis. Jah, raske oli, kuid sain kiiruse tõusul uuesti üles ning haakisin grupi sappa. Ei pääsenud nad kusagile eest.

Ent nüüd oli selge, et grupp on otsustanud pisut erksamalt tööle hakata. Mehed väntasid mõnuga. Laskumistel kihutati rohkem kui 60 km/h, neile järgnenud tasastel lõikudel hoiti paar kilomeetrit kiirust 50 km/h ligi. Umbes 5 km enne Tartut tekkis aga raske seis.

Jäin grupi lõpus vasakul ääres vastiku tuule kätte. Just sel ajal tõstsid esimesed mehed ees kõvasti tempot. Veidi eestpoolt lasti vahe sisse. Mul, tuleb tunnistada, polnud ka jalgades enam endist särtsu. Kolm meest jäid maha, mina üks neist. Oi, kui loll lugu!

Aga kogusime end paarisaja meetriga. Ja kuna grupp loobus ka vunkimisest – ilmselt sai neilgi jaks või tahtmine otsa –, siis kilomeetri pärast olime kõik kolmekesi jälle pundis. Edasi liikusime ühtlases mõõdukas tempos 35-36 km/h.

Pool kilomeetrit enne Tartut saabus minu ja Haanja Rattaklubi mehe kord vedama minna. Mõtlesin, et prooviks veel korra. Tõstsin kiiruse 37-38 km/h peale. Paarimees jäi maha. Siis tõstsin kiirust veelgi, üle 40 km/h, vaatasin kähku üle õla – ja veendusin, et saingi minema.

Lisasin veel juurde, läksin 41-42 km/h, ja jäingi ette. Rohkem kedagi teist eile enam ei näinud.

Kokku sõitsin 71 km 2:02.27ga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 34,8 km/h. Arvestades ühissõidu aeglase ja rahuliku algusega ning samuti sellega, et märkimisväärse osa ajast olin üksinda atrõõvis, polegi see näitaja ehk kõige magedam.
******

La Sal Mountains seen from Castleton-Gateway Road, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Astana meeskonna ratturid toetamas Tour de France'i neljapäevasel etapil võidusõidu liidrit Vincenzo Nibalit (kollases särgis). Foto autor: GodingImages / Press Association Images / Scanpix
Foto 2: Jan Bakelants (Belgia) Tour de France'i neljapäevasel, kuuendal etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Cofidise meeskonna sõitja Luis Angel Mate Mardones (Hispaania) Tour de France'i neljapäevasel, kuuendal etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Ratturid Tour de France'i neljapäevasel etapil. Fotode autor: GodingImages / Press Association Images / Scanpix 
Foto 6: Johan Van Summeren liigub Tour de France'i neljapäevasel etapil pärast kukkumist mootorratturi abil grupile järele. Foto autor: GodingImages / Press Association Images / Scanpix 
Foto 7: Sakslane Andre Greipel Lotto Belisoli meeskonnast võidab Tour de France'i neljapäevase etapi. Foto autor: GodingImages / Press Association Images / Scanpix 

Pullerits: Miks jalgpall ei saa vastu rattaspordile?

Eile sel ajal, kui ETV kandis üle täiesti ebahuvitavat ja ääretult ühepoolset jalgpallimängu, mis oma tragikoomilisuses meenutas seda kuue aasta tagust sauna, mille Eesti sai Bosnialt ja Hertsegoviinalt, näitas sõsarkanal ETV 2 Taani tõsielufilmi «Eneseületus». See, kui mõni ignorant toda ekraanilugu vaatama ei juhtunud, rääkis Bjarne Riisi juhitud Taani rattameeskonna CSC (nüüd Tinkoff-Saxo) tegemistest Tour de France’il. Seal oli ka juttu, et rattasport on maailma kõige raskem spordiala.

Tõepoolest, võrdleme. Jalgpalli MM kestab neli nädalat, pooled meeskonnad peavad turniiri jooksul vaid kolm mängu, neli enim mängivat meeskonda peavad seitse mängu. Tour de France’il on pisut rohkem kui kolme nädala jooksul kavas tervelt 21 etappi.

Miks peavad jalgpallurid mängude vahel kaks-kolm päeva puhkama – liiati, kui meeskonnas on rohkem kui kahe koosseisu jagu mängijaid, nii et vahetusmehi on võtta enam kui küll –, kui nende kohtumised kestavad vaid poolteist tundi (mõnikord koos lisaajaga kaks tundi), samal ajal kui jalgratturid peavad hakkama saama kõigest kahe puhkepäevaga, kusjuures nende tööpäevad kestavad viis-kuus tundi jutti, ilma vaheajata?

Jalgpallurid, kui nad ei ole just Saksamaa meeskonnast, läbivad pooleteise tunni jooksul keskmiselt heal juhul 10 km. Ja ei ole nii, et enamik sellest maast läbitakse kiirendades. Ehk siis nelja nädalaga joostakse parimal juhul 70 km. (70 km on keskmise harrastusjooksja – mitte profijooksja! – nädalamaht.) Jalgratturid läbivad kolme nädalaga 3664 km. Nende kogu sõiduaeg küünib saja tunni ligi. (Ja kiirendusi ehk sadulast püsti ajamisi tuleb neil etapi jooksul teha vähemalt sama palju kui jalgpallureil ühe mängu kestel.)

Samuti ei ole õige see, et jalgpallurid peavad mängu jooksul rohkem mõtlema kui jalgratturid. Kes vaatas eile õhtul «Eneseületust», see sai aru, kui suur roll on rattaspordis peaga tehtaval tööl. (Usun, et ka minu võimetekohasest paremad sõidud on õnnestunud tänu peaga töötamisele.) Lisaks, nagu teate, saavad jalgratturid pidevalt korraldusi tiimijuhilt, mis tähendab, et pole rattasport sugugi selline ala, et tõmbad küüru selga ja lükkad autopiloodi peale ja muudkui väntad.

Miks siis jalgpall on ikkagi populaarsem kui rattasport? Sest jalgpall on primitiivsem. Sest jalgpallist saavad ka tuhajuhanid aru. Sest palli taga ajada oskab igaüks. Lisaks tundub see jõukohane. Aga rattasport – see nõuab palju suuremat pingutust ja kannatust (mida enamik ei taha, sest suurem jagu inimesi on laisad ja mugavad), see nõuab spordialast peenemat arusaamist. Rattasport ei ole – ütleme selle nüüd otse välja – igale matsile võimete- ja mõistusekohane. Rattasport on liiati meeste ala, sest kui seda harrastavad ka naised, ei ole naiste võidusõidud enamasti pooltki nii pikad kui meeste omad, erinevalt jalgpallist, kus naised mängivad samu pikki mänge kui mehed.

Tagatipuks, ei maksa jalgpalli Eestis ületähtsustada. Tänase Postimehe pikas ja põhjalikus loos näitan puhtalt faktidele tuginedes, et ei ole jalgpall Eestis sugugi nii vaadatav, nagu jalgpallifännid tahavad teisi veenda, et on, ja et eriti vilets on jalgpalli vaadatavus Eestis võrreldes Soomega – mis oma tasemelt jääb MM-turniirist sama kaugele nagu Eestigi. Erinevalt rattaspordist, kus meil on kaks meest, kes sõidavad Tour de France’il. Üks neist kavaldab, et koguda piisavalt suured kaotuseminutid, mis lubaks mägedes etapivõitu rünnata ilma, et suur grupp ja liidrid sellest ärevusse satuksid.
******

A view from Castleton-Gateway Road, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Astana meeskonna ratturid veavad Tour de France'i teisipäevasel etapil peagruppi ehk kaitsevad Vincenzo Nibali kollast liidrisärki. Fotode autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Tour de France'i teisipäevase etapi finišiheitlus. Võidab Marcel Kittel (keskel) Saksamaalt. Foto autor: AP/Scanpix