Pullerits: Kaks suurt väljakutset - kas 800 meetri kombo või Rodeo? Valige!

Innustatuna või ironiseerituna Klubi Tartu Maraton kombost on lisaks Ain-Ivar Tupi ettepanekule teha kettaheites kümne heitega maailmarekod üle saja meetri tulnud ka ettepanek, mis on sellest üksjagu raskem: purustada 800 meetri jooksu kombos nelja 200-meetrise lõiguga minu maailma mastaabis mõttetu, kuid tänase Eesti kontekstis üllatavalt kõva 800 meetri isiklik tippmark 1.55,9. Eeltöö on selleks juba tehtud. Matemaatikas vahedamad pead on välja arvutanud, et 800m 1.55,9/4=28,975 200m kohta.

Kui räägime kogenud võhmameestest, kes näinud elus juba üksjagu vett ja vilet, oleks tõesti huvitav teada, kui palju on neid, kes suudavad 800 meetri kombos minu tippmarki lüüa. See tähendab 200-meetriseid lõike kiiremini kui 29 sekundiga. Kahtlen, et ajaloolane Pärtel Piirimäe suudab. Kahtlen ka selles, et sitke ultrajooksja Hannes Veide suudab. Kahtlen, kas terve Eesti peale leiduks kümme üle 40-aastast võhmameest - ülejäänud on poisikesed, varsaaru peas, las kasvavad veel -, kes sellega hakkama saaksid. See on liiga pöörane tempo. Omal ajal sai neid kahesajaseid tehtud 26-28 sekundiga, seega tean, et ega alla 28, isegi alla 29 sekundi need kergelt tule.

Seetõttu lubage esitada veel üks väljakutse.

Mingil arusaamatul põhjusel on siin viimasel ajal osa mehi käima tõmmanud rodeo (fotol paremal). See on puhas Ameerika sport, millel Eestis puuduvad traditsioonid, aga ikka ja jälle on mõni mees küsinud, kus rodeot teha saab.

Endalegi üllatuseks avastasin, et Rodeo - just suure R-ga Rodeo! - ei ole mulle võõras. Tuli meelde, et kaks aastat tagasi sai see tõesti ära tehtud! Ja ma ei püsinud sadulas mitte mõned hädised paar sekundit, vaid ikka palju kauem. Vaadake ise, kui te ei usu!

Foto 1: Hiljutisel kergejõustiku sise-EM-il võitis meeste 800 meetri jooksu 1.46,81ga poolakas Patryk Dobek. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Hiljutisel kergejõustiku sise-EM-il võitis naiste 800 meetri jooksu 2.03,88ga inglanna Keely Hodgkinson. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Rodeo tänavu veebruaris Texases. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma koostasin Eestis seninägematu edetabeli!

Ma polnud juba tükk aega koostanud edetabeleid, mille tegemine on mind kui spordi- ja andmehuvilist ikka ja jälle paelunud. Kunagi 1990ndate keskel, kui peatoimetasin ajakirja Favoriit, võtsin noorte kolleegidega teha Eesti koolide pingerea. Sellele järgnes ajakirjanike pingerida, mis alati tekitas palju furoori, sest seal küsisin juurde, kui palju hindajad kellelegi palka maksaksid. Hilisemast ajast tuleb meelde, et olen koostanud näiteks Eesti kõigi aegade parimate telesaatejuhtide pingerea. Ja loomulikult panen ma iga nädala kodutööde järel oma tudengid kogutud punktide alusel pingeritta, et nad teaks, kui hästi või halvasti neil teistega võrreldes läheb.

Nüüd, viimati, umbes kaks nädalat tagasi tulin mõttele, et panna kokku Eesti poliitikutest parimate avalike väitlejate pingerida.

See on vastutusrikas ettevõtmine, mida üksinda ei tasu teha. Niisiis kaasasin paar asjatundjat, kellega konsulteerisin, keda poliitikutest panna üldse hinnatavate hulka, ning samuti arutasin läbi, millist hindamismetoodikat kasutada. Seejärel koostasime hindamise kriteeriumid ning valisime välja tosin hindajat, et oleks esindatud kompetentsete valdkondade inimesed, kes oleksid erakondlikult sõltumatud, ning vähetähtsaks ei saanud jätta ka seda, et hindajate hulgas oleks piisaval arvul naisi.

Sellised edetabelid on põnevad! Olen nõus, et iga seesuguse edetabeli tulemus on hindajate nägu, kuid tulemus sai sellegipoolest vägagi tõsiseltvõetav. Sellega saate tutvuda siin. 

Kui teil on küsimusi, siis esitage need julgelt kommentaariumis ja ma vastan, ning saatke sinna ka oma arvamus, sest tagasiside on sellisel puhul väga väärtuslik, et kui edaspidi mingit järgmist pingerida teha, saaks see veelgi parem. Ehkki ma ei näe võimalust, et seda edetabelit võiks keegi sisuliselt üksinda, kuigi konsulteerijatele toetudes, minust Eesti ajakirjandusmaastikul paremini teha. Seda mainis ka üks lugupeetud konsultant, kes avaldas imestust, kui põhjalikult on mul kõik läbi mõeldud, et tulemus tuleks võimalikult usutav.

Sõna on nüüd teil!

Keda aga huvitab, mida arvab Eesti üks edukamaid ärijuhte, Graanul Investi juhataja Raul Kirjanen (fotol ülal paremal) praegusest olukorrast ning sellest, mis edasi saab, siis siin on minu intervjuu temaga - väga sisukas ja kaasa mõtlema panev lugemine. Soovitan!

Foto 1: Eelmise valitsuse raskekahurvägi pressikonverentsil: vasakult rahandusminister Martin Helme, peaminister Jüri Ratas ja välisminister Urmas Reinsalu. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kes neist on parimad väitlejad? Martin Helme (vasakult), Jüri Ratas, Urmas Reinsalu ja Tanel Kiik valitsuse pressikonverentsil. Foto autor: Tiina Oja, Postimees/Scanpix
Foto 3: Graanul Investi juhataja Raul Kirjanen firma peakontoris puhkepausil. «Elus tuleb energiat täpselt õigesse kohta sihtida, nagu golfiski,» ütleb ta. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas nüüd lähevad suusad tõesti puhkusele ja ratas saab elu sisse?

Eile, teisipäeval, oli hommikul taas suurepärane suusailm. Tööpäeva sissejuhatuseks liuglesin Tähtvere spordipargis ja dendropargis 58 ja pool minutiga 13 kilomeetrit. Rada oli ülimalt hea, tugev ja sile, aga pärast kella kümmet võis juba tasapisi tunda, kuidas päike hakkab lumele mõju avaldama. Ilmselt jäi see selle talve viimaseks ideaalilähedaseks suusasõiduks.

Kas aeg on varsti rattale istuda? Igatahes on mul ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nüüd uus rubriik. Rubriigi pealkiri «Pullerits tutvustab harrastajate õppetunde» räägib ise enda eest. Siin üks õppetund viiest, mida jagas uue rubriigi avategelane Kristi Kuldkepp.

Eelmisel aastal Kuusalu rattarallil, kus jagati ühtlasi välja Eesti meistrivõistluste medalid, sai Kuldkepp grupis ühelt mehelt sõidu ajal sõimata, et kuidas ta julges tema ees pidurdada. Mis siis, et see oli vältimatu, sest muidu juhtunuks õnnetus. Ja ega asi ainult sõimuga piirdunud: mees tahtis teda sõidu ajal pikali lükata.

Sellegipoolest oli Kuldkepp täis otsustavust lõpus medalikohta rünnata. Klubikaaslane andis nõu, et võtku finiši eel raja äärde, sealt pääseb paremini teistest mööda. Seda ta 500 meetrit enne lõppu tegigi. Aga 200 meetrit hiljem, kui kiirus oli 50 km/h, maandus ta selili asfaldile. Üks mees oli ees kukkunud ning tema sõitis talle selga. Kuldkepp nägi, kuidas ta ratas lendab üle tema pea. Siis sõideti talle omakorda tagant otsa. «Šokk oli suur,» sõnab ta.

Kuldkepi ratta jooksud oli n-ö kaheksas, kett maas, juhtraud kõver, jalg valus ja marraskil. Aga ta tuli ikkagi üle lõpujoone. Naiste koondarvestuses sai 5. koha.

Pärast aga tundis, et ei saa kaela keerata; ei saa istuvast asendist püsti. Arstitelgis selgus, et õlg on verine ja alaseljalt nahk maas. Kui Kuldkepp koju Tartusse jõudis, läks ta otsejoones EMOsse. Seal minestas voodil istudes kahel korral. Lõpuks tegid arstid kompuuteruuringu. Vigastusi ei leidnud, küll aga tuvastasid tugeva põrutuse.

Nädal aega ärkas Kuldkepp hommikuti, voodilinad selja külge kleepunud ja juuksed hüübinud verega koos.

Õppetund: iga võistlus on õppetund, kust tuleb teha õiged järeldused, et järgmine kord oskaks situatsioone paremini ette aimata ja targemalt sõita.

Millest veel rattaajakirja viimases, järjekorras juba 26. numbris juttu on?

*Peter Sagani maailmameistri ratas nüüd Eestis. Viies lugu sarjas «Jalgrattad seinal». Kõigepealt tuleb aga ära käia Bergenis aastal 2017.
*Eesti on rattaehitajatele hea paik – kui siin sõidab, siis sõidab igalpool. Liberator, Tuul, Nighthawk, E-Roll jt.
*Kümme Eesti proffi vastavad küsimusele, mis on 2021. aasta eesmärgid? Markus Pajur sai kokku ka Nairo Quintanaga...
*Ajakirjanik Priit Rajalo alustab sarja jalgrattamehaanikutega. Esimene on: Ahto Puu.
* Lugu maastikurattur Martin Loo 16 aasta pikkusest karjäärist – lõpuks hakkasid talle meeldima ka vihm, pori ja kivid.
* Rattaga Piirissaarde. Mööda jääteed.
* Kuidas pandi sel korral kokku rattameeskond Ampler Development Team – seekord poisse lausa neljast riigist.
* Rattaga lumisest mäest alla. Kütiorus.
* Rattaseltskond CC Rota Mobilis. Neist on pikk lugu, aga klubi liikmeks saamise valem jääb ikka saladuseks.

Foto 1: Tartu Tähtvere spordipargi nn Lauri ring. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Tänavune Tartu maraton. Foto autor: Kiur Kaasik, Klubi Tartu Maraton
Foto 3: Tanel Kangert selle hooaja rattaga. Foto: Eesti Jalgratturite Liit
Foto 4: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värskeim number. Kaanepildi edastas ajakirja toimetaja Vahur Kalmre

Pullerits: Kuidas ma sain ülimalt ilusa ja kasuliku suusaõppetunni?

Veidi enam kui nädal tagasi panin ikka täiega puusse, kui arvasin, et nüüd on talveilmad suusatamiseks läbi saanud. Lõppeva nädala keskel tuli aga ilus tali tagasi. Siin ei ole mõtet rohkem sõnu raisata. Vaadake parem videot, mille tegin äsja reedel, selle talve ilmselt parimal suusatamiseks sobival hommikul. Pilvitu. Päike. Külma neli-viis kraadi. Tuul nõrk, puhumas soodsas suunas, kergetel tõusudel selja tagant. Lumi teraline ja pisut jäine. Rada värskelt hooldatud. Ja rahvast kella üheksa ja kümne vahel vähe.

Siiski leidsin Tähtvere dendropargis üles suusatreeneri ja -õppejõu, endise Eesti noortekoondise liikme Allar Kivili, kes näitas, kuidas sõita rahulikus tempos ilusat pikka libistavat uisusammu. Nautige ning siis minge välja ja tehke järele – kuniks suusatalve veel jätkub!

Kel lugemismaterjali väheks jäi, siis siit saate lisa:

minu lugu netikommentaatorite hirmust ja brasiillasest jalgpallitreeneri kaitsjast vandeadvokaat Robert Sarvest;

minu lugu sellest, kuidas koolis õpetatav on matemaatikas, kirjanduses, vene keeles ja kehalises kasvatuses viimase 40 aastaga kõvasti alla käinud.

Foto 1: Allar Kivil suusatamas reede hommikul Tartu dendropargis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Suusataja reede hommikul Tartu dendropargis. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Meie omasid pekstakse! Ehk: kas omad teevad Heiki Nabile liiga?

Üks hinnang, mis tuli asjatundja suust asjasse puutuva instantsi suhtes, kõlas nii: «[Kolmetäheline ühendus] on helepruun mädane s***punn.»

See oli nii kõva ja südamest tulnud avaldus, et hakkasin asja uurima ja maad kuulama. Ja vaat, mis ma teada sain.

Põhjus, miks maadleja Heiki Nabi dopingujuhtum läks Harju maakohtusse, ei ole üldse selles, nagu püüaks ta peitu pugeda või dopinguloo lahendamist takistada. Milline väide vastab tõele, sest nagu nüüd teame, oli kohtutee ainus mõte, et tühistataks tema esialgne võistluskeeld. Seal ei ole juttu mingigi protseduuri takistamisest, samuti ei ole vaidlustatud dopingu kasutamise tuvastamise meetodit.

Kuuldavasti oli asi selles, et esialgne võistluskeeld olla juriidilises mõttes ebaõiglane, ebavajalik ja ebaproportsionaalne karistus, mis lisaks rikub WADA koodeksit ja Eesti dopingureegleid ning seda koguni mitmel eri tasandil. Mis teisisõnu tähendab, et kõike, mida on saanud esialgse võistluskeeluga rikkuda, on väidetavalt ka rikutud.

Esimene nõrk koht on selles, kes määras esialgse võistluskeelu. EAD kolleegium, aga peaks määrama EAD-st sõltumatu organ.

Teiseks on esialgne võistluskeeld määratud sama hästi kui automaatselt, põhjenduseks halb analüütiline leid. Kuid esialgse võistluskeelu määramine sõltub sellest, nagu mulle seletati, millist ainet on dopinguproovis leitud – kas määratletud või määratlemata ainet. Kui määratlemata ainet, siis on esialgne võistluskeeld automaatne. Kui määratletud ainet, siis tuleb mängu kaalutlusõigus, mis puhuks kehtib eraldi kord. Selle kohta peab otsuse, nagu mulle seletati, tegema pädev organ ja see peab olema proportsionaalne, mis omakorda tähendab, et selleks tuleb sportlane eelnevalt ära kuulata, mida aga ei ole väidetavalt tehtud, või kuulata ta ära pärast keelu määramist, mida ei ole samuti tehtud. «Diktaatorlik käitumine,» kõlas selle kohta iseloomustus.

Aga lähme edasi. Kui Nabi poolel astus mängu superadvokaat Paul Keres, võttis ka EAD advokaadi, sest senine tegevus oli minu kõrvu ulatunud hinnangul käpardlik.

EAD on minu arusaamist mööda lähtunud sellest, et letrosool, mida Nabi organismist leiti, ei satu organismi juhuslikult. «See on vale ja ebakompetentne seisukoht,» kuulutas mind valgustanud inimene. Ja tõesti, sellest, kuidas letrosool võib organismi sattuda juhuslikult, rääkis Õhtulehele spordifüsioloogia professor Vahur Ööpik. Kuuldavasti võivat see juhtuda, kui sportlane maadleb näiteks nn räpase sportlasega või kasutab räpase sportlase käterätikut või kasutab jõusaalis räpast atribuutikat. Kui palju letrosooli leiti Nabi organismist, selle kohta andmed puuduvad, kuigi tema esindajad on minu andmeil tahtnud seda teada saada juba 23. veebruarist saadik.

Edasi, Nabi esindajaid paneb imestama, miks avalikustati A-proovi tulemused, kuigi WADA koodeks seda teha ei luba. Tõsi, mäletame, et sama küsimus kerkis ka seoses Kristina Šmigun-Vähi A-prooviga enne Salt Lake City olümpiat.

Tagatipuks, kui EAD kohaldab rangelt enda reegleid, siis kerkivat päevakorda punkt, et esialgse võistluskeelu määramise korral on sportlasel õigus saada menetluse toimik. Siinkohal aga on Nabi meeskond saanud mu allika sõnul vastuse, et seda õigust Nabil ei ole.

«Siin on rikkumine rikkumise otsa, mis reaalselt mõjutab asja sisulist lahendamist,» kõlas minu kõrvu ulatunud resümee.

Aga mis edasi saab? 

Esialgse võistluskeelu osas ei pidavat otsus saabuma enne mai lõppu, mis tähendab, et siis on hilja hakata valmistuma Tokyo olümpiaks. Palju oleneb asjade edasises käigus ka sellest, mida ütlevad laboridokumendid. Minu andmeil ei lase Nabi meeskond asja otsustada EAD distsiplinaarkomisjonil, sest selleks puudub usaldus. Pigem viib Nabi tiim asja edasi CASi. Mis aga kõik kokkuvõttes tähendab, et olümpiale võib kriipsu peale tõmmata.

Seepärast läkski Nabi Harju maakohtusse, mis aga teatas täna, et jätab Nabi avalduse esialgu läbi vaatamata. Nabi meeskonna tagamõte oli, et kui saaks esialgse võistluskeelu tühistada, saaks Nabi vähemasti jätkata olümpiaks valmistumist, kuni selgub ka B-proovi tulemus.

Fotod 1, 2 ja 3: Heiki Nabi maadlemas 2017. aasta MM-võistluste finaalis Türgi esindaja Riza Kayaalpiga. Nabi kaotas. Fotode autorid: 1) imago/Xinhua/Scanpix; 2) ja 3) AFP/Scanpix

Pullerits: Kuidas Heiki Nabi tippadvokaati palgates enda usutavust õõnestab?

Paul Keres (fotol paremal keskel) on Eesti võimekamaid advokaate. On suur õnne, kui saad ta enda selja taha, nagu Aivar Mäe, ja suur õnnetus, kui ta on sinu vastasleeris, nagu Eesti Ekspressil. Neid kaasuseid, kus ta on kellegi «surmasuust» välja toonud, on ridamisi teisigi. Nüüd siis, nagu teame, panustab tema peale positiivse dopinguproovi andnud maadleja Heiki Nabi.

Et saada täpselt aru sellest, millele Keres Nabit kaitstes rõhub, nõuab asjasse süüvimist ja nüansside tabamist, milleks meil praegu siin, tunnistagem, pole aega ega ka tahtmist, sest see on teiste meeste probleem ja oma unikaalne elu, mille pikkus ainult väheneb, tahab samuti elamist. Aga ega see olegi tähtis, millele Keres mängib.

Siinkohal tuletan meelde, mida rääkis mulle hiljutises intervjuus Eesti parim dopinguekspert meditsiinidoktor Margus Annuk – ja mida ma siin blogis ei ole veel kunagi teile rääkinud.

Küsisin dr Annukilt, kas testimeetodid on ikkagi usaldusväärsed. Tuletasin meelde, et Andrus Veerpalu kasvuhormoonijuhtumi puhul tõestasid Eesti teadlased ju ära, et test oli vigane.

Dr Annuk vastas: «Toon siin näite. Kujutage ette, et sõidan S-klassi Mercedesega 50 märgi alt 130-ga läbi ja politsei peab mind kinni. Mul on advokaat kaasas. Ta küsib: kas kiirusemõõtja on taadeldud? Ei ole taadeldud?! Aga mis kiirusega ma siis sõitsin, kas see oli lubatud? Ja keegi ei karista mind. Samamoodi leitakse tippspetsialistid, kes hakkavad otsima nõrku kohti testisüsteemist.»

Ja just seda Keres teebki - võtab ette igasugu reeglid ja protseduurid. Kas ma heidan talle seda ette? Selle kohta ütles mulle hiljuti intervjuus vandeadvokaat Robert Sarv, Nõmme Kalju brasiillasest jalgpallitreeneri kaitsja, kes on tuntud ka selle poolest, et võttis pihtide vahele tolle neiukese, kes hakkas korraldama mullu suvel Alari Kivisaare kangutamist raadios saatejuhi kohalt, ja nõuab temalt nüüd valurahaks 75 000 eurot: «Need ei ole minu asjad, need on klientide asjad. Mina olen filter ja nui kliendi käes.»

Kui siin kellelegi midagi ette heita, siis Nabile, et ta on läinud seda teed, mida kirjeldab Mercedese näitel dr Annuk. Mis iganes konksu Keres leiab, et kogu seda dopinguproovi menetlemise protsessi õõnestada, ei ole siin pääsu tunnetuslikust järeldusest, et Nabi, kelle käes Keres on Sarve määratluse järgi üksnes filter ja nui, otsib pehmelt öeldes viimset õlekõrt, ent otse öeldes tegeleb tähelepanu kõrvale juhtimisega põhiprobleemilt: miks ta dopinguproov on positiivne ja kas ka B-proov võiks anda positiivse vastuse.

Siin ei ole kainelt ja loogiliselt mõeldes pääsu järeldusest, et küllap Nabi teab hästi, mis seal B-proovis samuti sisaldub – sest ta ju teab, mida ta on sisse võtnud või lasknud süstida ja mida ei ole – ja et arvatavasti ei erine B-proovi tulemus A-proovi tulemusest. Seetõttu on loogiline, et kasutada taktikat, mis aitab edasi lükata B-proovi avamise ja analüüsimise järel lõpliku tõeni jõudmist, ehkki samal ajal on laual küsimus, kas Nabi saab valmistuda Tokyo olümpiaks, sinna pääsemiseks ja seal osalemiseks; ent sellest veelgi tähtsam on küsimus, kuidas päästa oma nimi, nägu ja au, ja selle nimel, et midagi vähegi päästa, ei pruugi ükski ohver, sh Tokyo olümpia – mis niikuinii võib nüüdseks olla juba lauldud laul –, olla liiga suur.

Ent nende jaoks, kellele kogu seda etendust korraldatakse – ja siin on jutt Eesti spordihuvilistest, tegelikult kogu Eesti rahvast –, jätab viimaste päevade asjaajamine ning tippadvokaadi kaasamine paratamatult möödapääsmatult mulje ja tunde, et kogu selle äsjakäivitatud juriidilise protsessi üks eesmärke on takistada lõpliku tõe väljatulekut. Või vähemasti seada tõde, kui see välja peaks tulema, suurte ja ülikeeruliste küsimärkide alla, mis looks mulje, et on tehtud ülekohut ja liiga.

Nabi senine asjaajamise käik ei tekita minus usaldust, et Nabi usuks ise ka, et ta on puhas poiss.

Foto 1: Vandeadvokaat Paul Keres (keskel) 7. mail 2017 Tallinnas Harju maakohtus kohtuprotsessil altkäemaksu võtmises ja rahapesus süüdistatavate Tallinna Sadama eksjuhtide Allan Kiili ja Ain Kaljuranna üle. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kaitsjad (vasakult) Andri Rohtla ja Paul Keres tänavu 17. veebruaril Tallinnas Harju maakohtus, mille otsus tühistas Aivar Mäele ahistamise eest mõistetud trahvi. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Maadleja Heiki Nabi 16. detsembril 2019 Tallinnas Silberauto esinduses, kus sai aastaks enda kasutusse Mercedes-Benz GLC 220 d 4 MATIC Coupe. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas Heiki Nabi tuleb rongi alt välja?

Me ei tea ikka veel, mis saab Heiki Nabist, kuigi Tokyo olümpiani pole enam viit kuudki. Ja Nabi on üks väheseid Eesti medalilootusi. Küsimus on selles, kas leiduvad tegelased, kes suudavad ka Nabile tekitada usutava loo ja leida tõendid, millega positiivne dopingu A-proov kahjutuks teha.

Ütlen otse: lootused pole just ülemäära suured. Vanasti, jah, mäletate, kuulis vahele jäänutelt õigustusi, et keegi pani dopingut tema hambapastasse või spordijooki või et ta sõi steroide täis lehmaliha. Uurisin Eesti dopingueksperdilt doktor Margus Annukilt (fotol all vasakul), milliseid on nüüdisajal levinumad väited, et end puhtaks pesta. Ta rääkis järgmist.

Üldiselt esitatakse ikka suhteliselt banaalseid põhjendusi. Mulle on arusaamatu, kuidas ei saada näiteks aru, mis on toidulisand ja mis on ravim, ning poetakse väite taha, et toidulisand võrdub toimeainetelt ja efektiivsuselt ravimiga. See on nonsenss. Teine variant: otsitakse välja toidulisandid niisugusest maadest, kus pole ravimiameti rangeid reegleid. Siis viidatakse teaduskirjandusele, kus tõesti leiab analüüse, et keelatud ainete, peamiselt hormoonide või neurostimulaatorite protsent toidulisandites võib kõikuda 4-st 28-ni. Aga need toidulisandid ei ole mõeldud tippsportlastele. Need on mõeldud inimestele, kes ei käi võistlustel, vaid arutavad asja riietusruumis, mis on põhikolleegiumi koht, et see või teine lisand toimib hästi.

Ka see jutt, et enne tehti vabrikus hormooni või ravimit ja pärast samal masinal toidulisandit, on totaalne jama. Need ei ole enam nõukogude aja lihavabriku masinad, mis piiksuvad, sest öösel olid rotid ja hiired sinna sisse läinud.

Üks asi on veel lihtsam: näidaku sportlased karpi, kust nad on ravimit võtnud. Kui teame, et veres on mingi aine tase kõrge, ja teame, millise ainega on tegemist, siis mis probleem peaks olema seda ainet määrata tabletis, kus teda ei tohiks olla? Järsku ongi neis ravimeis keelatud ainet suures kontsentratsioonis sees? Siis seda karpi ei ole või on see kadunud. Sageli minnakse otsima õlekõrt, mille peale üles ehitada kaitse, aga mingisugust tõestust sealt ei tule.

Kui ilmnevad mingid erilised füsioloogilised näitajad, näiteks kõrge hemoglobiini või testosterooni tase, öeldakse sageli, et mul on niisugune geenimutatsioon, mis seda taset tõstab. Probleem tekib siis, kui on taseme langused, näiteks puhkusperioodidel. Geenidel ei ole ju puhkust! Geenimutatsioonid või -modifikatsioonid ei kõigu nädalate ja kuudega, need on alati paigas.

Tänapäeval on ka võimalik jälgida testosterooni sünteesiahelat (fotol vasakul), mis reedab ära, kas tegemist on dopinguga. Vanasti tehti analüüsiga kindlaks, kas testosteroon on kehaväline või -omane. Kehavälisega jäädi kohe vahele, praegu ka – need on rumalad, kes nii teevad, sest seda tõestada on lihtne. Aga elu läheb edasi ja nüüd võib leida sportlasi, kelle keha on iseenesest tootnud kõvasti testosterooni. Siin on järgmised võimalused: see on seotud geenimutatsiooniga, mida on kaasajal kerge määrata, aga seda taset saab ka kaudselt tõsta, mõjutades testosterooni tootmise ahelat mingi ainega, nii et analüüs näitab – testosteroon on kehaomane.

Edasi on küsimus, kas leiame ahelas üles need mõjutamise kohad, mis reedaksid ära, et organismiga on manipuleeritud. Aga see ahel on pikk. Maailmas ei ole väga palju teadlasi, kes selle lahti hammustaks. Lisaks, me saame otsida dopingust ainult seda, mida läheme otsima ja tahame leida. Me ei leia kunagi seda, mida me otsima ei lähe või mida me otsida ei tea. 

*

Nüüd mõelge ise, millised võiks selles protsessis olla Nabi šansid. Kui suured panused julgete teha, et ta tuleb rongi alt välja?

*

Selle nädala Arterisse tegin:

suure intervjuu Jüri Ratase ja Urmas Reinsaluga, kuidas nad täpselt aasta tagasi eriolukorra kehtestasid - aga eriti kaval on mu intervjuu kõige viimane küsimus, kas pole? 

kuidas aasta tagasi Eestis ühe esimesena raskelt koroonaviiruse haigusesse nakatunud ettevõtja Enn Veskimägi, kauane Eesti Jalgratturite Liidu juht paraneb (85% teest käidud, 15% veel minna);

ja kuidas valitsuse otsuste sunnil Eesti ühest ägedaimast spaast vesi välja lastakse ja mida see kõik kümnetele inimestele kaasa toob.

Foto 1: Heiki Nabi tunamullu 16. detsembril Silberauto esinduses, kui ta sai aastaks enda kasutusse Mercedes-Benz GLC 220 d 4 MATIC Coupe. Foto autor: Tairo Lutter, Postimes/Scanpix
Foto 2: Meditsiinidoktor Margus Annuk. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Heiki Nabi (paremal) pidamas 2018. MM-il Budapestis pronksikohtumist Kuuba maadleja Oscar Pinoga. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Kas tunned, kes on need testosterooni täis mehed Eesti suusapildilt täpselt 17 aastat tagasi?
Foto 5: Pilt laupäevases Arteris Priit Pulleritsu loo juurest. Mis kohaga ja kellega on tegemist? Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Tartu V Spa juhataja Gea Puidak 340 kuupmeetrist veest tühjaks lastud basseinis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma avastasin suusatades juhuslikult inimkatse tegija

Võiks ju seda sissekannet alustada hallides, lausa kurjakuulutavates toonides, nagu oli ilm üksvahe pühapäeva keskpäeval (fotol all), kui käisin Tartu dendropargis suusatamas. Kummalisel kombel on seda juhuslikult tehtud pilti kiitnud paljud inimesed ning üks küsis lausa luba mu klõpsatud fotot oma loomingus kasutada. Andsin.

Aga lähme sealt nädala jagu siiski veel tagasi. Sest siis juhtus järgmine lugu.

Nimelt polnud ma pikkade aastatega veel kunagi näinud, et ühtäkki, ilma igasuguse etteteatamiseta, justkui eikusagilt, ilmub Tartu laululava taga Tähtvere spordiparki raja äärde peentel jalgadel heledast puidust laud. Ja laual kaks pudelit.

Aju ei suutnud käigult raalida, mis see nüüd on. Liuglesin mööda. Ent nähtu jäi häirima.

Seetõttu pidurdasin, pöörasin ringi ja küsisin, isegi teadmata, kellelt: «Mis toimub?»

Vastus tuli mehelt, kes pisut eemal askeldas: «Algab inimkatse.»

Ja nagu tellitult, öeldu kinnituseks, ilmus peagi, justkui Deus ex machina, ka katsealune. Pikk, sale, lõug koroonaaja kombe kohaselt kergelt habetunud, tumedad dressid seljas.

Sander Hannus, kuulsin tutvustuseks.

Inimkatse, mis tal möödunud pühapäeval oli kavas, tekitas, mis siin salata, esimese hooga nõutust. 

Sellest, mis edasi sai, saate lugeda minu kirjutatud loost. Vihjeks nii palju, et minu teada mitte kunagi polnud keegi varem Eestis sellist inimkatset ette võtnud.

Foto 1: Tartu dendropark pühapäeva keskpäeval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Sander Hannus ülemöödunud pühapäeval kella pool 11 ajal hommikul Tartu dendropargis suusatamas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Sander Hannuse vabatehnika näide Tartu dendropargis. Fotoautor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks dopinguga sisse kukkunute eitusi ja õigustusi ei maksa uskuda?

Usun, et olen laupäevasesse Arterisse teinud ühe viimaste aegade põnevaima intervjuu - aastaid rahvusvahelises ravimiarenduses tegutsenud meditsiinidoktor Margus Annukiga, kes on ühtlasi Eesti Tõstespordiliidu president. Ta on dopinguteemal Eestis ilmselt suurim ekspert, ega muidu Eesti antidopinguagentuur teda selles rollis ei kasutaks. Ja ta rääkis ikka hirmpõnevaid asju, millest lehte mahtus kahjuks vaid väike osa.

Üks osa, mis ruumi puudusel välja jäi, teile siin preemiaks (kui ilusti käitute!)! Lasen sel vestlusel minna nii, nagu see meil kulges. Alljärgnevalt sellest, mis teile ka korda võib minna, sest moodsa dopinguni ei küündi te nagunii! Dopingust on kogu intervjuu Arteris.

Annuk: Ravimtööstuses on teatud riikides toodetud südamerohte, mis on geneeriliste rohtudena müügile lubatud, aga analüüsid näitavad, et neis ei ole ühtegi tilka, milligrammi toimeainet sees. Toimeaine maksab. Niisugused asjad ei ole üldse ime. Kui võtame toidulisandid, siis ei tasu osta odavaid, sest tihtipeale ostavad toidulisandid tegijad oma komponendid kokku, ja mida odavamalt, seda parem, et tekiks suurem kasu. Toidulisandite turg on hästi suur, võltstoodete osakaal on samuti suur, ja nood suruvad hinna alla. Arvan, et toidulisandite komponentide teadliku saastamise võimalus on suurem kui see, et see kogemata juhtub – see on tehniliselt peaaegu võimatu.

Pullerits: Kas toidulisandeist sportlasele mingit kasu ka on?

Annuk: Neid jagatakse neljaks. Ühed, nagu kreatiin, kus ei ole üldse kahtlust, et need on kasulikud teatud spordialadel. Siis on sellised, mille kasulikkus on veel kinnitamata, aga suure tõenäosusega kasu on. Siis need, mis on vähese tõenäosusega, et nad üldse mõjuvad. Ja need, mis kas on kahjulikud või ei oma üldse toimet.

Pullerits: Milles on erinevus?

Annuk: Kui ravimit välja töötatakse, alustatakse nii, et võetakse üks konkreetne molekul ja minnakse inimuuringutesse, et kinnitada selle ohutust, mitte efektiivsust. Efektiivsust vaadatakse pärast seda, kui ohutusega on asi klaar. Juhul kui ravim on hästi efektiivne, on kaks võimalust: kui tulevad ohumärgid, et näiteks sajal inimesel on tekkinud mingisugused probleemid, siis seda müügile ei lubata. Või teine asi: kui ravim on hästi efektiivne, aga kahjuks vaid 20 protsendil patsientidest, siis niisugust ravimit ka kahjuks turule ei lubata.

Aga toidulisanditele niisuguseid uuringuid üldse ei tehta. Need lubatakse rahulikult turule ja nad ei ole ka ravimiameti fookuses. Neid ei tohigi müüa selle klausliga, et nad kas leevendaksid, hoiaks ära või parandaks mingit haigust.

Kui lähete apteeki või internetti, siis kohtate seal imettegevaid ravimeid näiteks liigeste suhtes. Aga targem lugeja saab aru, kuidas neid lauseid on kokku pandud, et [positiivsete mõjujuttudega] läbi minna. Minu jutu mõte on see, et me ei tea toidulisandite tegelikke toimeid ja doseerimist ka. See teeb asja veel udusemaks.

Olen analüüsinud sportlaste menüüsid. Sageli võtavad nad mitut ja võtavad kombineeritud toidulisandeid. Nüüd tekib olukord, et kui vaatan, mis muutub ohtlikuks teatud kontsentratsioonist, siis need [komponendid] tihtipeale summeeruvad. See, kes on tootnud konkreetset toidulisandit, on seda mõelnud päevase tarbimise ja vajaduste järgi. Aga kui võtta neli erineva firma purki paralleelselt, siis tekib mingi overlap. Seetõttu me kunagi ei tea, kui suur on toidulisandite roll vigastuste puhul, mis need meie kõõlustega teevad, kui hapraks nad neid teevad, ka äkksurmade puhul ei osata tihtipeale öelda, mis oli põhjus. Sest toidulisandid ei ole kohustatud teste läbima.

Ja teine asi: kui toidulisandite ettevõttega rääkida ja öelda, et te teete reklaami selle mõjude osas, aga tooge mulle uuringud, siis mõned ütlevad, et neid ei ole vaja teha, need niikuinii hästi ei mõju.

See on põnev maailm, siin on palju asju, mis jäävad silmapiiri taha ja mida tavainimene ei oska isegi mõelda või küsida.
*
Sellest põnevast maailmast saate lugeda Arterist.

Foto 1: Dopinguküttide töövahendid. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Doktor Margus Annuk teadusmaterjalidega. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: WADA peakorter Kanadas. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Dopinguproovide analüüsimine dopingulaboris Keenias Nairobis. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Mehed, kas olete hommikuse konjakijoomise maha jätnud?

See oli nüüd küll eile tõeline maksahaak Eesti suusaspordiüldsusele, et Kajakene keelas ära Kerstikese maratoni. Kas me oleme lõpuks jõudnud sinna, et peame tõdema, et naised ei saa omavahel leitud kuldset keskteed ja hakkavad isakeselikult teineteisele tõestama, kumb on ikka kõvem ja kumma sõna maksab rohkem?

Ma oleks ikka arvanud, et peaminister, kes ju ametis presidendi armust ehk nimetamisel, oma leivaemale ehk riigipeale käru või käkki ei keera. Ilmselt olen olnud sinisilmne, ikka ja jälle uskunud inimestest üksnes head - ja pidanud taas pettuma.

Haanja maratoni ärajätmine on sõnulseletamatu ülekohus, mille, jätkem meelde, on teile korraldanud Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus (provokatsioon! - aga kelle?). Soovitan teil selle tingimata meelde jätta, mitte jälle lasta end otsustuspäeva eel meelitada mesijutust vonklevate silmade all. 

Teile jagatud maksahaak on seda suurem, et Jaanus Laidvee, selle blogi eriraportöör, uus tõusev täht Eesti suusameediataevas, oli lubanud, et kirjutab osalusülevaate ka Haanja maratonist. Te ju kiitsite ise, kuidas tema tase, mis üllatas teid juba tema debüüdil, Tamsalu maratoni kajastamisel, tõusis kolmandal etteastel, Tartu maratoni elamuste ja kogemuste vahendamisel veelgi kõrgemale. Meil jääb siin vaid ette kujutada - ja karta on, et me kujutlusvõime jääb pingutusist hoolimata piiratuks -, millist taset oleks Laidvee pakkunud siin pärast Haanja maratoni, mida ta minu teada peab oma lemmikuks.

Eesti suusameedial, võib öelda, on niidetud jalad alt ning talendil võetud küpsemisruum. Kas me sellist valitsust tahtsimegi? (Minu vastus: ei, ei ja veel kord ei!)

Nii et ärge unustage, kes seda tegi: Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus tegi. Ja riigipea - tema vaatab jõuetuna lihtsalt kõrvalt, vana, kuid kustunud suusahunti Jürgen Ligi parafraseerides: suured silmad (mis lähevad teatavasti eriti suureks rahvale kõnesid pidades) kinnise suu kohal.

Ah et miks ma konjakijoomise kohta küsisin? Teate ju küll seda küsimust. Tegelikult mõtlesin konjakijoomise asemel suusatamist. Ja minu vastus, vähemalt tänase, kolmapäevase seisuga kõlab: ei! Selle tõestuseks siinsed kolm pilti. Nii et ärge arvake midagi, et ma suusaradadelt kadunud olen. Täiesti vastupidi: olen viimaseid, kes sinna veel alles on jäänud.

Fotod 1-3: Tartu Tähtvere spordipark ja dendropark kolmapäeva, 3. märtsi hommikupoolikul kella 10 paiku. Fotode autor: Priit Pullerits