Tunne oli, nagu käiks ettevalmistus kosmoselennuks. Kõik maised riided tuli maha jätta. Ja siis astuda ruumi, mis oli täis keerulist, asjatundmatulegi silmale hirmkallist aparatuuri. Sellist, millega lihtsurelik ei oskaks mitte midagi pihta hakata. Taamal suure klaasakna taga kolm eririietuses meest. Ruumi sisenenuga, kel valge pikk rätik põimitud ümber niuete, asus tegelema kaks kaitseriietuses naist.
Tuli kahe astmega puittrepist ronida üles ja istuda lavatsile. Keha külge kinnitati hulk klemme ja elektroode – vähemasti sellisena need paistsid, võib-olla õige nimetus on midagi muud. Ettevalmistus oli pikk ja põhjalik, tundus, et veerand tundi vähemalt, misjärel pidi lõpuks, nagu filmides nähtud Juri Gagarin, pikali heitma ja rohkem mitte liigutama. Siis seati aparaadid ümberringi paika. Üks suur helehalli värvi agregaat paigutati rindkere kohale, sellest umbes 15 sentimeetri kõrgusele. Tekk pandi ka enne starti peale, sest ruumis oli jahe – konditsioneer töötas.
Seejärel kaks naist, kes ettevalmistusi tegid, taandusid, ja ligi astusid kaks meest, mingid erilised tumedate raamidega prillid tihedalt silme ees.
Üllatuslikult õnnestus säilitada rahu, kuigi olukord pidanuks olema pingeline. Seepärast oligi põhjust jahedust peljata, et kui närvipingele peaks lisanduma külmatunne, tekivad tahtmatud ja kontrollimatud värinad ja vapped, mis võivad edasist tegutsemist segada.
Üks torge oli veidi valus, aga ainult korraks. Edasi ei tundnud suurt midagi. Ei, mitte sellepärast, et pilt oleks eest kustunud või kustutatud. Seda polnud kellelgi plaanis. Isegi mingit osalt keha «halvavat» tuimastust ei tehtud. Võib-olla ainult midagi väga-väga lokaalset. Sest algul tehti kaks augukest ja siis mõne aja pärast veel kolmaski. Kahte oli vaja selleks, et leida probleemi allikas, ja kolmandat selleks, et asuda sealt kaudu probleemi likvideerima.
Päris palju sai meestega protseduuri ajal juttu aetud. Enne ikka igaks juhuks küsitud, kas küsida üldse tohib, et neid mitte segada. («Miks te nii raske eriala valisite?» – «Sellepärast, et kergemaid polnud saada.») Meeste silmad oli enamasti naelutatud hiiglaslikule ekraanile, mis oli vähemalt sama suur, nagu LG OLED teleril mu kodus. (Ei, ikka vist märksa suurem.) Hiiglaslikul ekraanil oli igasugu pilte ja graafikuid, nagu ühes lennujuhtimiskeskuses igaühe ettekujutuse järgi olema peab. Peale enda nime ja lühendi HR ei tulnud seal midagi arusaadavat ette. Nii palju vanem ja kogenum mees siiski näitas ja seletas, millele nad keskenduvad. Lõuna-Ameerikat meenutaval värvikireval kujutisel asus see lõunatipus.
Neid kahte meest tuli usaldada täielikult, sest ega muud varianti ju polnudki. Vanem ja kogenum mees on omal alal ikkagi Eesti tippspetsialist. Lisaks nooruses täitnud ühel Eesti kuulsusrikkamal alal meistersportlase normi, kuigi see ei puutu siin asjasse (kusjuures läbis viimase ala nii kiiresti, et isegi enamik siinseid võhmamehi ei küüni ilmselt eales sellise tasemeni). Tema erialast kogemust kinnitab see, et ta leidis probleemse paiga kerge vaevaga üles. (Hiljem ütles, muide, et ta polnud midagi sellist oma elu jooksul näinudki.)
Siis, kui päris lahendustööks läks, ütles kogenum mees, et nüüd võiks küsimused mõneks ajaks ära jätta. Ja isegi kui tema soovitust mitte kuulda võtta – ent loomulikult tuli alluda! –, oleks järgnev nagunii võtnud küsimise tuju ära, sest eks mehed pidid ikka haiget ka tegema, muud võimalust polnud. Ja haiget sai sellepärast, et teadvus polnud ju põrmugi välja lülitatud; liigutada sai nii sõrmi, mida tasus pinge maandamiseks aeg-ajalt teha, kui ka varbaid, kui tahtnuks, aga targem oli ikkagi püsida liikumatuna.
Sirakad olid päris karmid, mistõttu, nagu raportisse pärast kirja läks, pidid mehed neid tegema fraktsioneeritult. Kõigepealt kolm korda, millest kolmas oli eriti hull. Pani lausa vanduma – aga siiski viisakuse piires. «Ai, täitsa pekkis!» võis olla üks lendu läinud repliike, hambad ristis. Kuigi hambad ristis ei oleks pidanud seda asja vist taluma, nagu eelinfost võis järeldada. Aga eks inimeste tundlikkus ole erinev.
Siis andsid mehed veidi kosumisaega, läksid klaasakna taha midagi uurima ja vaatama. Kuid tulid peagi tagasi ja andsid veel kaks või kolm sirakat, millest üks läks õige pikaks, vähemalt pooleminutiliseks. Kuid noorem mees ergutas, et «tubli, väga hea, pea veel vastu». Sai peetud.
Kogu see «lend» koos põhjaliku ettevalmistusega kestis kaks tundi ja 10 kuni 15 minutit. Palju rohkem kui Juri Gagarini oma (tund ja 48 minutit). Pärast pidi muidugi taastuma ka, üle üheksa tunni ainult lamama. Selg jäi päris valusaks. Kuid vähemalt põis pidas kangelaslikult vastu.
Milles siis ikkagi asi, sai kogenud mees kuulda järgmisel päeval küsimust. «Halb iseloom ja kehv tähtede seis,» vastas ta muigega.
Tähelepanu: neil fotodel pole selle looga siin mitte mingit seost!
Fotod 1 ja 2: Arstid tööl Kielis Saksamaal. Fotode autor: Caro/Ruff/Scanpix
Fotod 3-5: Arstid tööl Tallinnas Eestis. Fotode autor: Albert Truuväärt, Scanpix
