reede, august 30, 2024

Pullerits: Rasmus Mägi eksib - Eesti kergejõustik on omadega ikka täitsa pekkis

Rasmus Mägi (fotol paremal) ütles Pariisi olümpial pärast 400 meetri tõkkejooksu finaali, et tema hinnangul «Viro urheilu ei ole perseestä» ehk Eesti sport pole perses.

Tahaks kuulda selle hinnangu kinnituseks argumente. Võib olla pe***s ei ole, aga headest aegadest kehvemal tasemel küll. Kinnituseks kas või tõsiasjad, et Pariisi pääses ainult 25 sportlast (neist kaks, Heiki Nabi ja Mart Seim, viimasel tunnil seetõttu, et tekkis ootamatult vaba koht) ning ei saadud ainsatki medalit. Kohad esikümnes on tublid, aga ikkagi poodiumilt väljas.

Kogu spordi taseme analüüsimine läheb pikale, mistõttu vaatame olümpia suurimat ja peamist ala, meeste kergejõustikut, mille seis peaks ka Mägi hinnangut esmajoones mõjutama.

100 meetri jooksu tänavust edetabelit juhib Karl Erik Nazarov 10.31ga. Sellega ei saa tiitlivõistlustel startigi. 200 m selle aasta edetabelijuht on Lukas Lessel (fotol ülal vasakul) ajaga 21,27. Euroopa tase, mis ei ole maailmatase, algab sekund kiiremast ajast. 400 m edetabelis on eesotsas Rasmus Mägi ja kümnevõistleja Johannes Erm 45,51 ja 46,81ga. Kolmas aeg on alles 47,26.

800 meetris on neli meest suutnud joosta alla 1.50, neist kiireimana Uku Renek Kronbergs (fotol paremal) 1.47,32. Ma mahuksin oma 1.55,9ga ja paremuselt teise ajaga 1.56,0 mõlemaga esikümnesse, täpselt kümnendaks.

1500 meetrit on kaks meest suutnud joosta 3.48ga, kolmas aeg on juba 3.50 ning üheksas aeg juba üle nelja minuti, ligi 4.05.

5000 meetrit juhib Tiidrek Nurme 14.10ga. Edetabeli kuues aeg on juba üle 15 minuti.

10 000 meetrit pole keegi suutnud joosta alla 30 minuti. 

Maratoni edetabelit juhivad Leonid Latsepov (fotol vasakul) ja Nurme vastavalt 2:13.38 ja 2:14.50ga. Kolmas on ultratriatleet Rait Ratasepp 2:28.56ga. Pole ime, et paljud tikuvad maratoni ületähtsustama, sest maratonis on tase nii nõrk, et siin on kõige kergem Eestis paremate hulka saada. Näiteks kümnes aeg on 2:55.52.

Tahate veel tõendeid allakäigust?

Kõrgushüppe edetabeli esimene tulemus on 2.12 ning teine ja kolmas võrdne naiste maailmarekoridga 2.10. 11. tulemus on juba alla kahe meetri – 1.99.

Kaugushüppes on seis veidi rõõmustavam – tänu Ermile, kes hüpanud 7.91. Aga kümnes tulemus on ainult 7.18.

Teivashüppes on kõrgeimale saanud Eerik Haamer (fotol paremal) – 5.42. Kolmas on Janek Õiglane 5.30 ja viies Erm 5.20ga. Üheksas tulemus jääb juba alla viie meetri – ainult 4.85.

Kolmikhüppes on Viktor Morozov saanud kätte 16 meetrit – 16.17. Kuid juba teine tulemus ei küüni 15 meetrinigi – kõigest 14.56.

Kuulitõukes on kaks meest suutnud saada kirja rohkem kui 19 meetrit, neist parimana Jander Heil 19.59. Aga juba neljas on kümnevõistleja Karel Tilga 16.59ga.

Hiljutisel paraadalal kettaheites pole keegi suutnud ületada isegi 60 meetri joont.

Odaviskes on ainult kaks meest suutnud visata kaugemale, kui 70 meetrit. Juhib Kunnar Erich Viisel 72.85ga, teine on Õiglane 71.89ga. 

Kui vasaraheites poleks Põhja-Ameerikast pärit Adam Paul Kellyt (fotol vasakul), kes heitnud 74.33, oleks parim Toomas Tankler 63.96ga.

Nagu näha, siis nii mitmelgi alal kuuluvad tippu kolm kümnevõistlejat, ilma kelleta oleks pilt veelgi masendavam. Teiseks, kindlasti on enamik siin nimetatud nimesid enamikule täiesti tundmatud, mis on seletatav sellega, et oma Euroopa mastaabis kesiste tulemustega pole nad suutnud Eestis uudiskünnist ületada ning sedasi pole neil ka olnud võimalust spordihuviliste mällu kinnistuda.

Eesti kergejõustik ei ole ainult alla käinud, vaid on ikka täiesti pe***s, kui kasutada Rasmus Mägi pruugitud sõna. Kes vastutab?

Foto 1: Olümpiamängud Pariisis. 400 meetri tõkkejooksu finaal. Rasmus Mägi. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kiirjooksja Lukas Lessel kergejõustiku talvistel meistrivõistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Keskmaajooksja Uku Renek Kronbergs 2022. aasta märtsis. Foto autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 4: Leonid Latsepov Roomas EMil poolmaratoni jooksmas. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 5: Eerik Haamer hüppamas teivast mullu juunis Poolas Chorzowis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Eestit esindav Adam Kelly Rooma EMil vasaraheite kvalifikatsioonivõistlusel. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix

kolmapäev, august 28, 2024

Pullerits: Uskumatu, kui madala pulsiga on võimalik saavutada pööraseid tulemusi!

Rait Ratasepp (fotodel) lõi mind pahviks. Saime kokku ja ta näitas mulle andmeid, mille kogus kuu algul, kui läbis kümne päevaga kümme täispikka triatloni koguajaga 99:49.47 ehk keskmiselt üks triatlon 9:59-ga. Ent rohkem kui too aeg hämmastas mind, kui madal oli tal selle pika võistluse kestel keskmine südamelöögisagedus.

Seda kõike saate näha ja lugeda loost, mille ma pärast Ratasepaga kohtumist Postimehele tegin.

Jätame ujumise kõrvale, see ala kõnetab ja huvitab siin väheseid, ning vaatame rattasõitu ja jooksu.

Esiteks tuleb märkida seda, et Ratasepp läbis esimesel seitsmel päeval 181 km pikkuse rattadistantsi stabiilselt keskmise kiirusega 35-36 km/h. Kolmel viimasel päeval kiirus veidi langes, kahel viimasel päeval 33,6-33,7 km/h-ni, ent asi polnud väsimuses, vaid vihmases, jahedas ja tuulises ilmas. Mitte ainult et selline keskmine kiirus, nagu 35-36 km/h tundide kaupa, ei käi meist siin enamikule üksinda hoida üle jõu, aga vaadake ka tema pulssi: esimesel päeval 128, järgmisel 118, siis 115, 112, 111, 109, 108, 107, 102, 103. Uskumatu, kas pole?

Vaatame ka vändapöörete arvu minutis. Kahel esimesel päeval keskmiselt 86, kolmandal päeval 83 ja siis järgnevatel päevadel ühtlaselt 80-81. Ja nüüd vaatame võimsust päevade kaupa: esimesel päeval 212, siis 203 ja 205, edasi kahesaja ringis ning kolmel viimasel päeval kahel korral 192 ja korra 190. Nüüd on teil mõõtkava ees, saate minna õhtul proovima, kas suudate tund aegagi sama. Võite homme raporteerida, kuidas õnnestus.

Maratonijooksus oli Ratasepa pulss kahel esimesel päeval keskmiselt 129, järgmisel seitsmel päeval jäi see näit 121 ja 125 vahele ning viimasel päeval oli kõigest 115. Tema maratoniajad jäid 3:09 ja 3:19 vahele, mis iseenesest pole kuigi kiire, kõigest 4:40 tempo, ent ärgem unustagem, mis kõik sellele päeval eelnes. Ratasepa maratonitempot suudavad ilmselt paljud tund aega vabalt hoida, kuid küsimus on selles, mida näitab samal ajal pulss.

Ja veel üks hämmastav asi: kui vähe Ratasepp võistluspäevade ajal öösel magas. Kõige pikem uneaeg oli 6:17 ja kõige lühem 4:04 (kolmas öö). Keskmiselt magas ta öösiti 5:20. Ausalt, kes meist suudaks tavalise, füüsilisest pikast pingutusest vaba elutempo juures nii vähese uneajaga hakkama saada ning adekvaatsust säilitada?

Fotod 1-3: Rait Ratasepp kümnekordseks ultratriatloniks võidusõiduratast ette valmistamas. Fotode autor: Jakob Meier
Foto 4: Rait Ratasepp oli Lääne-Virumaal Vinnis peetud ultratriatloni võistluse üks korraldajaid. Foto autor: Jakob Meier

laupäev, august 24, 2024

Pullerits: Kuidas Eesti Pariisi olümpial kolmest kuldmedalist ilma jäi?

Läbimõeldud tegevuse ja varakult käivitatud algatuse puhul oleks Eesti saanud Pariisi olümpialt kolm kuldmedalivõitjat.

Kas teate, mis kentsakad ja absurdsed alad olid Pariisis kavas? Hüva, 4x400 meetri segateatejooksuga oleme harjunud, ehkki jääb arusaamatuks, kellele seda enamasti teise ešeloni võistlust vaja on. Kavas oli ka 4x100 meetri kombineeritud segateateujumine. Kergejõustikus jagati kulda-karda koguni maratonkõndimise segateatevõistluses (või kuidas iganes seda värdala nimetada). Judos oli kavas segavõistkondade võistkonnavõistlus. Ja ärme unusta talisporti: taliolümpial on kavas teatekelgutamine.

Lühidalt: igasuguseid totraid võistkonnaalasid topitakse kavva. Mis tekitab küsimuse, miks ei ole kavas võistkondlikku kümnevõistlust. EMil ju jagatakse maratonijooksus medaleid meeskondlikus arvestuses – miks ei võiks seda siis teha ka Eesti paraadalal?

Pariisis oleks Eesti (Janek Õiglane, Johannes Erm ja Karel Tilga) saanud võistkondlikus arvestuses kümnevõistluses kuldmedali. Te muidugi kontrollige igaks juhuks mu liitmistehted üle, aga sain nende kolme peale kokku 25 518 punkti. Teiseks oleks tulnud Saksamaa 25 363 punktiga ja kolmandaks USA 24 943 punktiga. Need olidki kolm riiki, kes said/suutsid välja panna kolm kümnevõistlejat.

Eesti kergejõustikuliidu president on Erich Teigamägi. Ta võiks näidata initsiatiivi ning selle asemel, et tuua Eestisse igasuguseid väikseid võistlusi, mis on ainult kulu, suruda koos sakslaste, aga miks mitte ka koos norrakate ja hollandlastega – kes võiks Pariisi olümpia tulemuste järgi olla huvitatud riigid – hakatuseks vähemalt EM-võistluste programmi ka kümnevõistluse meeskondlik arvestus. Oleks Eestil iga kord vähemalt vägagi kindel medališanss.

Foto 1: Sven Roosen (vasakult, Holland), Johannes Erm ja Harrison Williams (USA) Pariisi olümpial kümnevõistluse viimase alal, 1500 meetri jooksu lõpetamise järel. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Pariisi olümpial embavad teineteist kümnevõistluse lõpetamise järel Johannes Erm ja Janek Õiglane, neid piidleb nende ees neljanda koha saanud Sven Roosen Hollandist. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Eesti kümnevõistlejad (vasakult) Johannes Erm, Janek Õiglane ja Karel Tilga Pariisi olümpial pärast võistluse lõppu. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

kolmapäev, august 21, 2024

Pullerits: Kas Eesti naiste rattasõidu tase jääb alla isegi Afganistanile?

Teoreetilises plaanis on virgastav, et Madis Mihkels edestas Pariisi olümpial meeste maanteesõidus viie sekundiga Wout van Aerti, kes juhtis kolme etapi järel Vuelta velotuuri. Praktilises plaanis on aga jahmatav, et kuigi Eestis on juba pikki aastaid näha, kuidas maanteesõit on naiste seas üha populaarsem, polnud meil naistest kedagi, kes Pariisi asfaldil stardijoone lähedalegi saanuks, samal ajal kui Afganistani rattureid oli stardis koguni kaks.

Afganistanis on teatavasti võimul Talibani valitsus, kes on naiste spordi ära keelanud. Eestis võib sportida iga naine, kes tahab, ja kus tahab ja kui palju tahab.

Muidugi ei treeni need kaks Afganistani ratturit, õed Fariba ja Yulduz Hashimi (fotol vasakul), Afganistanis. Fariba, kes sai Pariisis grupisõidus 78 lõpetaja seas 75. koha (+11.24), esindab profitiimi WCC, nagu ka grupisõidus katkestanud, kuid eraldistardist sõidus 35 osaleja seas 26. koha saanud õde Yulduz. Nii võib ju öelda, et pole nad mingid Afganistani ratturid, ent teisalt saab küsida: kus on samaväärsetes maanteesõidunaiskondades Eesti ratturid?

Samuti võib väita, et Hashimide kohad pole ju midagi märkimisväärset. Ega ole tõesti. Ent see ei võta maha küsimust, miks ei olnud Pariisis stardis ainsatki Eesti naisratturit, mis on ju veelgi haledam läbikukkumine kui see, et Afganistani ratturid jäid protokolli lõppu – ehkki mitte kõige viimasteks.

Loomulikult tuleb siin süüvida protsessi, kuidas keegi olümpiale üldse kvalifitseerus. Sealt selgub, et Hashimi-õed said individuaalse kutse. Eesti häda on see, et me kuulume Euroopasse, kus on kõva rattasõidu tase ning suurvõistlustele kvalifitseeruda seetõttu väga raske. Ent vaatame siis UCI kvoodiränkingut. Naiste maantee grupisõidus leiame 11.-20. kohta jagamas ka sellised riigid, nagu Usbekistan ja LAV – nemad said starti saata kaks ratturit. 21.-45. kohta jagavad teiste hulgas Soome, Tai, Ruanda, Mauritius, Alžeeria ja Namiibia – pole just teada-tuntud kõvad maanteesõiduriigid. Aga kõik said grupisõidus välja panna ühe sportlase. Eesti ainuke kvalifitseerumiskoht maanteerattavõistlusteks tuli meeste grupisõidus.

Olgu nende afgaanidega, kuidas on – fakt on see, et Afganistani naised olid maanteesõidus olümpial, Eesti naised mitte –, ent kõnekas tõsiasi meie rattasõidu tagasihoidliku taseme kohta võrreldes lähinaabritega on ka see, et kui Eestist sai lisaks Mihkelsile Pariisis stardiõiguse ka maastikurattur Janika Lõiv, siis näiteks Leedust oli Pariisis neli, Lätist kuus, sõdivast Ukrainst viis ja Soomest kolm ratturit. Kahe ratturiga olid teiste hulgas olümpial esindatud sellised riigid, nagu Surinam, Namiibia, Mongoolia, Eritrea ja Costa Rica.

Küsimus on selles, mis saab edasi. Rein Taaramäe ilmselt peagi loobub. Janika Lõiv on juba aastaid tagasi saavutanud oma võimete lae. Nii jääbki Eesti rattaspordi au ja eksistents rahvusvahelisel areenil minu Rahinge järve äärse lõigu kange konkurendi Madis Mihkelsi kanda.

Foto 1: Afghanistani rattur Fariba Hashimi (paremal) Pariisi olümpial naiste maanteesõidus jooksikute pundis. Jooksikuid veab neutraalne sportlane Hanna Tserakh. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Afghanistani ratturid õed Fariba ja Yulduz Hashimi Pariisi olümpial enne naiste maanteesõidu starti. Foto autor: IMAGO / SW Pix / Scanpix
Foto 3: Fariba Hashimi Pariisi olümpial naiste maanteesõidus grupi eesotsas. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: UCI president David Lappartient kätleb Pariisi olümpial autasustamistseremoonia eel Fariba Hashimiga. Foto autor: Reuters/Scanpix

pühapäev, august 18, 2024

Pullerits: Millega üllatasid olümpia kergejõustikuvõistlused?

Puhkuse tõttu Hiiumaal jäid Pariisi olümpia kergejõustikuvõistlused tagaplaanile, kuid hiljem tulemusi uurides ilmnes nii mitugi üllatavat tõsiasja, mis ilmselt paljudel märkamata jäid. Jah, seda teab igaüks, et Armand Duplandis võitis teivashüppe maailmarekordiga 6.25 ja Sydney McLaughlin-Levrone 400 meetri tõkkejooksu samuti maailmarekordiga 50,37 ja et Karsten Warholm ei võitnudki meeste 400 meetri tõkkejooksu ning Jakob Ingebrigtsen jäi 1500 meetri jooksus sootuks medalita. Protokolle vaadates on aga näha, et... ja need on minu hinnangul huvitavad ning talletamist väärivad tõsisasjad:

valge ameeriklane Grant Fisher võitis pronksmedali nii 5000 kui 10 000 meetri jooksus;

üldse olid valged ameeriklased jooksudes tublid: lisaks Fisheri kahele medalile võitis Cole Hocker 1500 m (fotol vasakul) ja Kenneth Rooks sai 3000 m takistusjooksus hõbeda;

naiste hulgas oli Faith Kipyegon edukam kui Ingebrigtsen: võitis 1500 meetris kulla ja 5000 meetris hõbeda;

Hollandit esindav Sifan Hassan suutis medalile tulla lausa kolmel distantsil: 5000 ja 10 000 meetris võitis pronksi, maratonis tuli olümpiavõitjaks;

Beatrice Chebet tegi lassevireni: võitis nii 5000 kui 10 000 meetri jooksu;

brittide uus esiletõus keskmaajooksus: Keely Hodgkinson võitis 800 meetrit (fotol vasakul), Georgia Bell tuli 1500 meetris kolmandaks, meestest tuli Josh Kerr 1500 meetris teiseks;

Femke Bol jäi küll oma põhialal, 400 meetri tõkkejooksus alles kolmandaks, kuid võitis ikkagi täiskomplekti medaleid: hõbeda naiste 4x400 m ja kulla 4x400 m segateatejooksus (fenomenaalse lõpuga; fotol all paremal);

ameeriklanna Jasmine Moore võitis kaks medalit kahel hüppealal: tuli nii kaugus- kui kolmikhüppes kolmandaks;

vasaraheites läks nii meeste kui naiste kuldmedal Kanadasse;

naiste ja meeste odaviskes, traditsioonilisel eurooplaste alal, läks Euroopasse vaid üks medal: Nikola Ogrodnikova Tšehhist võitis naiste arvestuses pronksi; tervelt kolm medalit, sh nii naiste kui meeste kuld, läksid Aasiasse.

Oma üllatuseks avastasin, et medaleid jagati ka käimise teatemaratonis – kellele seda jampsi vaja on?!

Enamik eelmainitud tõdemustest ja tõsiasjadest jäi vist Eesti spordiajakirjanduse olümpiakajastuse radari alt välja, kas pole nii?

Mida huvitavat, tähelepanuväärset ja üllatavat teie märkasite?

Foto 1: Rasmus Mägi on kukkunud Pariisi olümpia 400 meetri tõkkejooksu finaali viimasel tõkkel. Foto autor: ZUMAPRESS.com/Scanpix
Foto 2: Ameeriklane Cole Hocker võidab Pariisi olümpial 1500 meetri jooksu. Foto autor: ZUMAPRESS.com/Scanpix
Foto 3: Keely Hodgkinson võidab Pariisi olümpial 800 meetri jooksu. Foto autor: Chine Nouvelle / Sipa / Scanpix
Foto 4: Femke Bol toob Hollandi teateneliku Pariisi olümpia 4x400 meetri segateatejooksus võitjana finišisse. Foto autor: Chine Nouvelle / Sipa / Scanpix

kolmapäev, august 07, 2024

Pullerits: Miks Eesti kümnevõistlejate tulevik paneb muretsema?

LISATUD VIDEO!

See, mida Eesti mehed Pariisi olümpial kümnevõistluses läbi elasid ja kogesid, pani mind pead vangutama.

Janek Õiglane ütles avapäeva järel: «[Arst] Mihkel Mardna ja [füsioterapeut] Risto Jamnes on mind täna nii rõvedalt putitanud, et... Nad on mind elus hoidnud.»

Karel Tilga ütles pärast võistluse lõppu: «Füüsiliselt olen ühes tükis. Aga tegelikult vist pole. Igalt poolt valutab.»

Need on vaid kaks näidet sellest, mida nad on rääkinud oma olümpiakogemusest. Ega Johannes Ermilgi kõik muretult läinud. Nad on noored mehed, usuvad, et küll ära paranevad.

Üht kogemust on mul neist siiski rohkem – elukogemust. Ja eluaastaid. Need kogemused ja aastad on mind viinud kokku paljude spordiarstidega. Ja kõik nad ütlevad, et see, mis on nooruses kahjustada saanud, hakkab vanemas eas tunda andma. Sellepärast on mul nende noorte tugevate meeste pärast mure: kui nad oma keha nii kõvasti lõhuvad, siis mis elu ootab neid ees kahe ja kolme aastakümne pärast?

Sellele nad praegu muidugi ei mõtle. Praegu on nad traumadest ja tervisehädadest hoolimata maailma tipus, suutlikumad kui keegi teine – võiks öelda, et küllap tundub meri põlvini. Aga me kõik saame ükskord vanemaks. Ja siis hakkab organism võlgu, mis on tuleviku arvelt võetud, sisse nõudma.

Äkki tasuks sellele ka mõelda, mitte ainult sellele, kuidas järgmiseks võistluseks veel paremasse vormi... ja vigastustest terveks saada.

Seetõttu, näete, tasub ka rattasõite rahulikumalt võtta – nautida saab niimoodigi.

Foto 1: Karel Tilga Pariisi olümpial teivashüppevõistluse ajal. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Janek Õiglane Pariisi olümpial pärast kümnevõistluse lõppu. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Eesti kümnevõistlejad Pariisis. Vasakult Johannes Erm, Janek Õiglane, Karel Tilga. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

laupäev, august 03, 2024

Pullerits: Kas Elisabeth Pihela peab andma treenerile hundipassi?

Nii ei saa see asi enam edasi minna.

Enne Pariisi olümpia naiste kõrgushüppe kvalifikatsioonivõistlust teatas Delfi, et 20-aastane Elisabeth Pihela (fotodel) sihib kohta finaalis. Ega Delfi seda ise välja mõtle. Ajakirjandus vahendab ikka seda, mida sportlane või tema treener räägib. Samuti teatas Delfi, tsiteerides Pihelat: «Tunnen end üllatavalt hästi.»

Tulemust teame. Pihela sai üle ainult algkõrgusest 1.83.

See oli selge juba enne võistlust, et ega Pihela finaali pääse. Kui hooaja parim tulemus on 1.90, isiklik rekord mullusest 1.92, kvalifikatsiooninorm on 1.97, siis on ülesanne ääretult raske. Sisuliselt võimatu. Mida näha saimegi. Tulemuseks 26. koha jagamine.

Kuid teame: võidab sportlane, kaotab treener. Ja ükskõik kui palju süüd Pihela enda peale võtab – «Eks treener andis samasuguseid näpunäiteid nagu alati. Aga kui mina ei suuda oma ära teha, siis näpunäidetest pole kasu. Mina olen staadionil. Tema võib mulle ükskõik milliseid õpetussõnu anda.» –, ei saa siin piirduda ainult tolle üheainsa olümpiavõistlusega. Vaadata tuleb suuremat pilti.

Ja suurem pilt räägib meile sellest, et hooaja kahel tähtsamal võistlusel, EMil ja olümpial, on Pihela läinud alt, hüpanud vastavalt 1.85 ja 1.83. Need on tipptasemel, kus ta püüab võistelda, kesised tulemused.

Suur pilt tähendab seda, et peame vaatama Pihela arengut. Vaatame siis:

2019 – 1.85
2020 – 1.85
2021 – 1.87
2022 – 1.88
2023 – 1.92
2024 – 1.90

Lisan siia ka Pihela mulluse ja tänavuse hooaja viie parema tulemuse keskmise, nagu üks kommentaator nõudis, väites, et hooaja parimate tulemuste võrdlus ei näita midagi:

2023 viie parema keskmine 189,8 (summa 949 cm);
2024 viie parema keskmine 188,4 (summa 942 cm);
Ehk siis tänavu viie parima võistluse keskmine 1,4 cm vähem kui mullu.

Lisagem, et 2022. aasta sügisel Pihela justkui loobus tippspordist, pool aastat eriti ei treeninud, mullu kevadel aga alustas taas harjutamist, sedapuhku Grit Šadeiko (vasakpoolsel fotol vasakul) juhendamisel. Ehk siis puhkuse ja värskuse pealt hüppas kohe mullu juunis Pärnus 1.92. See langeb igati kokku käsitlusega, et kui sportlane suundub uue treeneri käe alla, siis sealt ükskõik mis asjaoludel saadav uus laeng aitab tavaliselt tulemustes edasi.

Küsimus on selles – nagu abieluski, muide –, mis saab siis, kui uudsus ja värskus on kadunud ning saabub argipäev.

Siin tulebki mängu treeneri kui vanema ja kogenuma partneri roll. Kuid tulemused näitavad, et Šadeiko pole suutnud seda rolli täita. Ma ei hakka hellitama, vaid ütlen otse: ta on oma treenitavat alt vedanud. Sportlane ei saa aastaga nii ära laguneda, et ta teeb oma tähtsaimad võistlused tasemel, kus ta oli koolitüdrukuna aastail 2019 ja 2020.

Siit jõuame taas küsimuseni, mille kergitasin juba mullu ja mis tekitas elavat vastukaja: kas maailma tippu pürgivaid ja selle tipu lähedal võistlevaid sportlasi saavad ikka treenida need, kel treenerina kogemust napilt? Šadeiko (isiklik rekord kõrgushüppes 1.80) on lõpetanud Tartu Ülikooli kehalise kasvatuse ja spordi erialal aastal 2022 ning tegutsenud samast aastast TÜ Akadeemilises Spordiklubis treenerina.

Kindlasti on Pihelal mugav treenida koos juhendajaga, kes on ilmsesti turvaline ja vahel küllap vajadusel ka sõbranna. Aga kui palju ta tipptasemel kõrgushüppest ikkagi teab? Ja oletame, et isegi teab – see on wild guess, mööngem –, ent siis on küsimus selles, miks ei suuda ta neid teadmisi treenitavani viia. Sest mis kasu on treeneri teadmistest, kui ta ei suuda panna sportlast neid rakendama? Järelikult on ta teadmiste rakendamise osaga ebapiisavalt tööd teinud.

Olen kuulnud mitmelt allikalt, et Pihela on tõsise suhtumisega sportlane. Kui nii, peab ta endalt hiljemalt selle hooaja lõpus tõsiselt küsima: kas ma usun, et Šadeiko suudab mind kõrgushüppajana arendada? Ja kui usub, siis küsigu endalt tingimata jätkuküsimus: miks ma seda usun? Kui sellele küsimusele veenvat vastust ei tule, peab ta tegema südame kõvaks ning teatama Šadeikole, et nende teed lähevad lahku ja ta otsib endale uue treeneri. Siin ei ole aega veel ühte aastat raisata, et lihtsalt loota, et äkki siiski midagi tuleb. Seni ei ole igatahes tulnud midagi. Pihela tase on nõrgemaks läinud.

Fotod 1-3, 5 ja 7: Elisabeth Pihela Pariisi olümpia naiste kõrgushüppe kvalifikatsioonivõistlusel. Fotode 1, 2, 5 ja 7 autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix; foto 3 autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Treener Grit Šadeiko ja Elisabeth Pihela 1. augustil Pariisi olümpiamängudel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Treener Grit Šadeiko andmas Pariisi olümpia naiste kõrgushüppe kvalifikatsioonivõistlusel nõu Elisabeth Pihelale. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

neljapäev, august 01, 2024

Pullerits: Miks suveolümpia ei suuda mind endaga kaasa tõmmata?

Varsti saab nädal olümpiast läbi, siin mõned mu valusad järeldused.

Olümpia on liiga suur, et seda hoomata ja jälgida. Enamikust aladest, mis toimuvad, pole mul aimugi. Ja ega ausalt öeldes huvita ka, mis juhtub näiteks maahokis või naiste poksis. Seetõttu ei maksa arvata, et kui Eesti sportlane mõne hea etteaste teeb, st esikaheksasse jõuab, siis maailmas seda keegi üldse märkab. Seda ei märgata isegi Lätis või Soomes. Kui paljud panid tähele, et lätlane sai BMXi trikisõidu finaalis korraliku tulemuse (tema kohta ei tea – kes seda jälgida jõuab ja ega huvita ka).

Suuruse tõttu on olümpial raske huvi tekitada. Alasid on nii palju, et paratamatult küsid: miks pean isegi osa nende vaatamiseks aega kulutama? Hästi ausalt, mida seni vaadanud olen: korvpallis Serbia ja Puerto Rico teine poolaeg ning USA (fotol vasakul) versus Lõuna-Sudaan; 3x3 korvpallis Serbia-Holland ja Läti-Hiina (22:8!); ujumises Eneli Jefimova ja Kregor Zirgi finaal ning Jefimova 200 m eelujumine ja Zirgi 400 m eelujumine, lisaks mõned ujumisdistantsid vahetult enne ja pärast Jefimova ja Zirgi võistlusi; paar minutit meeste riistvõimlemise rööbaspuu harjutust; BMXi meeste trikisõit või kuidas iganes selle ala nimetus on. Eee... ongi vist kõik? Ei saa ju lasta olümpial oma suve ära rikkuda, suvel tuleb olla väljas ja ise sportida, mitte vahtida telekat.

Olümpial on raske kaasaelamist tekitada, sest sport ei ole mu elus enam nii tähtsal kohal, nagu lapsepõlves. Siis teadsin paljudel olulistel aladel lausa esikaheksa tulemusi, medalivõitjate teadmine oli elementaarne. Nüüd tean näiteks, et Tokyo olümpial võitis meeste 3x3 korvpalli Läti (tean seda sellepärast, et võitis Läti) ning tavakorvpalli USA mees- ja naiskond (loomulikult, sest kes veel?!). Muude alade tulemustest pole aimugi. See-eest mäletan seniajani, et Müncheni olümpial võitis 1500 m jooksu Pekka Vasala (Lasse Vireni kangelastegudest, mida ta kordas Montreali olümpial, ei hakka parem rääkimagi), 5000 meetris jäi neljandaks Steve Prefontaine, 800 meetris alistas Dave Wottle lõpumeetritel Jevgeni Aržanovi (kuigi venelane viskas pikali), naiste kaugushüppes eraldas esimest ja teist kohta sentimeeter, kõrgushüppes võitis 16-aastane Ulrike Meyfarth (nime õigekirjaga võin eksida, aga ausõna, ma ei kasuta siin teatmeallikaid, räägin n-ö peast), osaviskes võitis läänesakslane Janis Lusist kahe või nelja sentimeetriga, vasaraheite võitis Anatoli Bondartšuk, kümnevõistluse Nikolai Avilov Leonid Litvinenko ees, kes tegi ülitugeva 1500 m jooksu jne, jne. Kes võitis 800 m Tokyos?... No ei tule meelde. 

Olümpial on meeletult suureks paisunud alade arvu tõttu sportlasi nii palju, et enamik neist jääb tundmatuks. Kui küsida, kes võiks olla 800 meetri jooksus favoriidid, siis tuleb pähe ainult ühe prantslase nimi, Tual, sest see on hästi lühike nimi. Mingi alžeerlane on ka, kuid nime ei tea. Aga Moskva olümpia 800 meetri paremusjärjestus? Steve Ovett, Sebastian Coe, Nikolai Kirov, Agberto Guimaraes. 1500 meetrit: Coe, Jürgen Straub, Ovett, Andreas Busse. Mnjah, omal ajal olid suured sportlased, nüüd võidab ühel hooajal üks, teisel teine, kolmandal kolmas... lihtsalt nimed, mis vahetuvad. Miks peaks neid meelde jätma? Miks peaks need üldse meelde jäämagi?

Olümpial on palju minu jaoks täiesti ebaolulist ja mõttetut. Näiteks naiste poks, mille kohta The Guardian avaldas liiati loo, et seal osaleb kaks naist, kes eelmine aasta ei läbinud naiseks olemise testi. Näiteks 3x3 korvpall, kus Läti meehed on küll tugevad, aga kui seda vaatad, siis see on nagu mingi lohutusturniir nõrgematele mängijatele – ei ole ju loogiline, et favoriidiks peetavas Läti meeskonnas on üks tegija hiljuti Kalev/Cramos mänginud mees. Ja siis kõik need vaatemängulisusele pretendeerivad uued alad, nagu 4x400 m segateatejooks, kus paljud panevad välja B-koondise. Lühidalt: palju on sportlikku müra ja ebaolulist. Või teisisõnu: olümpia on nagu mingi veebiväljaanne, kus asjalikud lood on kõrvuti Elu24 lugudega mingite naiste lõputust omavahelisest kismast, mis on nii tüütu, nii tüütu, aga mida, kahjuks, suur osa lugejaid huviga jälgib, olgugi et pelgalt meelelahutuse eesmärgil.

Olümpia pole veel poole pealgi, aga on juba hakanud tüütama. Lülitad teleri vabal hetkel käima, vaatad, mis sealt tuleb – tuleb taas midagi sellist, millest ausalt öeldes on kama kaks. Võid ju vahtima jääda, aga iseloomu peab olema – pead endalt küsima, milleks sa seda vahid, mida see sulle annab, kas see pole aja kulutamine millelegi, mis on sulle tegelikult ebaoluline, selle asemel, nagu ütlesin, et võtta ise Eestimaa suvest, mis võtta annab.

Üks suur hea asi on see, et venelasi on minimaalselt. Ja needki ei paista silma. Nagu näha, mitte keegi maailmas ei tunne neist puudust.

Foto 1: Hispaania rannavõrkpallurid Paula Soria Gutierrez ja Liliana Fernandez olümpia alagrupimängus Egiptuse vastu. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: USA korvpallurid (vasakult) Kevin Durant, LeBron James ja Anthony Davis olümpia alagrupimängus Lõuna-Sudaani vastu. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Egiptuse rannavõrkpallur Marwa Abdelhady olümpia alagrupimängus Hispaania esindaja Liliana Fernandezi vastu. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: LeBron James mängimas olümpia alagrupiturniiril Lõuna-Sudaani korvpalluri Nuni Momoti vastu, kes oli tolles kohtumises oma meeskonna resultatiivseim. Foto autor: ChineNouvelle/SIPA/Scanpix
Foto 5: Hiina 3x3 korvpallimeeskonna mängija Zhu Yuanbo üritamas olümpia alagrupiturniiril saata midagi korda lätlaste vastu. ChineNouvelle/SIPA/Scanpix
Foto 6: Prantsusmaa rannavõrkpallur Clemence Vieira olümpiaturniiril palli järele hüppamas. Foto autor: ZumaPress.com/Scanpix