Pullerits: Kas lõpuks koidab elu tippvorm?

Mul tekkis Haanja maratonil mind üllatuslikult tervelt kolme ja poole minutiga edestanud Ain Veemeesiga (Veemehega?) huvitav arutelu, milline peab olema klassikatehnikas õige paaristõuge. Kuna Veemees võitis mind mäekõrguselt ja enamgi veel (Haanjas polnud ju mäge, mille otsa ronimiseks [sic!] oleks kulunud kahte minutitki), võib öelda, et tõe kriteerium on praktika ja õigus on temal. Ta väitis, et ma ei tõuka kätega lõpuni.

Minu head nõuandjad on rääkinud mulle teistsugust juttu. Juba aasta tagasi panin Tartu Suusaklubi jõusaalis tähele, kuidas Vahur Teppan tegi suusaergomeetril paaristõukeid: ta alustas neid võrdlemisi keha lähedalt ega viinud käsi sugugi taha lõpuni välja. Olin üllatunud. Ta seletas, et just niiviisi nüüdisajal sõidetaksegi. Sama rääkis mulle sel talvel ka Kristjan Oolo - ja küsisin temalt seda just telefonis üle: et oluline on tõuke algus, mis tuleb teha teravalt ja jõuliselt, ning tõuke lõpp ei anna mitte midagi juurde, s.t et tahapoole puusi ei ole mõtet käsi sirutadagi.

Aga arutelust tubli konkurendiga selgus, et ta pidas silmas muud: et mul ei tööta paaristõuke ajal kere ja jalad piisavalt kaasa. Seda olen ise ka tunnetanud. Eks see ole kasutamata reserv, mille abil on ehk tulevikus võimalik paremaks saada.

Kuid tegelikult tundub, et seis pole üldse paha. Isegi tundub, et mingi vormitipp hakkab saabuma. Käisin eile taas oma auguga uisu-Fischeritega Tähtvere spordipargis lõbusõitu tegemas. Oolo on mulle vist ikka meeletult head sõiduvahendid hankinud. Nendega on raske ennast talitseda: algul läksin rajale mõttega, et liigutan kergelt, n-ö tiksun, aga kus sa sellega! Need Fischerid, mil on siiamaani all Viru maratoni pulber, mis seal jäi kulutamata - aga mis nüüd on vist vahepealsete lõbusõitudega päris viledaks triigitud -, ju lausa lendavad rajal. Kas tõesti saab asi olla suuskades või...? Või on asi selles, et need annavad juurde suure portsu enesekindlust? Või olen vahepeal, kuigi raske uskuda, eks ju, äkki midagi õppinud ka?

Eile tegin rajal, mida tahtsin, ja mõnuga. Kui tahtsin, läksin mogreniga vastu kergele tõusunukile, et vaadata, kuidas inerts sealt üles kannab. Kui tahtsin, sõitsin jõepoolsel sirgel keppideta uisutades. Kui tahtsin, vajutasin seal mogrenit; ja paarisajameetrise kiirenduse lõpetanud, lasin korraks selja sirgu, et siis teha stardikiirendust, ja stardikiirenduse otsa mogreniga tempo hoidmist. Lühidalt, nagu ütlesin, tegin, mida tahtsin, ja häda polnud miskit. See oli kõigest mäng, ilma mingi plaanita, ja kümme ringi läbisin niiviisi improviseerides oma selle talve kiireima ajaga, 29.20ga ehk 2.56ga ring. Kunagi jaanuari teises pooles sõitsin seal ringipikkuseid lõike 2.30ga ja mõned sekundid peale. Nüüd ei hakanud igaks juhuks katsetama ega mõõtma, kui kiirelt ringiga hakkama saaks. Äkki lasen looma veel liiga vara välja.

Ma ei eita, et järsku mulle ainult tundub nii, et minek on kerge ja lennukas, et äkki siis, kui tuleb panna jalg teistega joonele, ilmneb, et ei ole seda kergust ja lennukust kusagil või oli see kõik pelgalt illusioon. Aga sellele ei ole mõtet mõelda. Mõelda tasub sellele, et uute Fischeritega on tunne neetult hea, minek on fantastiline, parim, mida vist elus olen kogenud, ja eneseusk on tänu sellele kõvasti kasvanud: 46-aastaselt - ja selline minek! Seda ongi kõige olulisem enne järjekordset mõõduvõttu tunda. Muu selgub juba võistluse enda käigus ja ei me seda ette tea, mis konkurents toob.

Igaks juhuks täna õhtul oma head minekut teistele näitama ei lähe. Kolmapäeval teen vast rahuliku sõidu - loodan, et suudan pidureid peal hoida - ja neljapäeval panen adrenaliini kerimiseks vahest paar purakat. Kes tuleb kampa?
******Font's Point, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile - kaks korda!)

Fotod 1-4: Priit Pullerits Haanja maratoni kõige raskemal tõusul veidi vähem kui 5 km enne finišit. Fotode autor: Riho Lüüs

Pullerits: Millise tõe paljastas Haanja maraton?

"Pullerits, sõida, ära mölise!" Alles finišis sain teada, et too ergutaja, kelle hüüd selja tagant kostus, ei olnud Haanja maratoni umbes 10. kilomeetri pika tõusu algul keegi konkurentidest, vaid haanjamatkad.ee spordiürituste korraldaja Ain-Ivar Tupp, kes luges mulle kohaks 91. Sõitsin numbri 81 kannul - hõikasin talle: "Väga hea, number 81, hoia sellist tempot!" -, kes, nagu peagi välja tuli, oli sugulane Asko Nurm - "Priit, sina või? Ma olen Asko!" hüüdis ta üle õla - , kes Tartu maratonil võitis mind viie minutiga. Ta lisas, et suusad ei pea, millele vastasin, et mul ka eriti mitte, ja siis, kui paaristõugetega enam kõrgemale lükata ei jõudnud, läksin radade vahel üle jooksule, mis, nagu välja tuli, osutus vägagi efektiivseks edasiliikumise mooduseks, pigem kiiremaks võrreldes nendega, kes jäljes üles püüdsid pressida.

Tollal tundsin vastuolulisi tundeid. Kohati oli hing olnud päris paelaga kaelas, aga siis oli enesetunne jällegi selline, et naerata ja vestle. Paelaga kaela sattus hing pikkade tõusude lõpus, kus pidi tõesti väga keskendunult ja pingsalt tööd tegema, et edasi saada, aga kergem hakkas laugetel lõikudel ja laskumistel, kus, nagu ilmnes, olid mu suusad libisedes üle keskmise konkurentsivõimelised.

"Ära mölise!"-hüüatusele vastasin heatujuliselt, et "mida?! - mina olen siin kõige rohkem vait!". Nurm rääkis ju palju rohkem ja vist olid ka mõned teised mehed suud paotanud. Aga mulle meeldis, et maratoni väikse nöögi ja tögamisega võetakse, sest kerge aasimine ja huumor peabki asja juurde käima. Ei ole mõtet sõita ainiti nii, et silmad pahupidi peas ja kedagi kõrval ei näe ega kuule. Omavaheline sõbralik lõõp teeb maratoni üksnes lõbusamaks.

Suuskadest sain juba paarisaja meetri järel enne paremale metsa vahele keerates aru, et pidamisega tuleb seekord raskusi. No peaaegu üldse ei lasknud tõugata! Ühelt poolt oli kindlasti Tartu maratoni suurepärane pidamine mind ära hellitanud ning lootsin Haanja märjal lumel sama ludinal hakkama saada. Teisalt aga pole mu klassika-Fischerid mulle kõige õigemad. Hooldemees Jaanus Kunts Suusavendade tiimist on juba vähemalt kaks aastat rääkinud, et mu Fischerid on imelikud ning ta peab kõvasti vaeva nägema ja nuputama, et need pidama saada. Ja see, muide, ei ole olnud otsitud vabandus juhuks, kui määrdega peaks miskit viltu minema. Pärast Haanja maratoni lõpetamist kohtasin Võru legendaarset suusatreenerit Laur Lukinit (õpilasi: Arne Sirel, Mati Alaver, Raul Olle, Erkki Jallai, Priit Narusk jpt), kes - ma ei saa seda kuidagi märkimata jätta - avaldas Postimehe kauase lugejana tunnustust mu suusakirjutistele ning kinkis mulle tänutäheks koguni oma sajaleheküljelise raamatu "Laste ja noorte murdmaasuusatamise treeningust" - heitis pilgu mu suuskadele, vajutas nende põhju vastastikku ning nentis, et nende suuskadega mul küll kõige parem vist sõita pole, sest neid suudab pidama vajutada vaid see, kel kaalu üle saja kilo, ning lisas, et ega need pika pidamisala tõttu ilmselt ka kõige paremini libise.

Oi, kuidas mu lähikonkurendid nüüd rõõmustada võivad, et olen nendega maid jaganud endale mittesobivate suuskadega! Lukin ütles otse: müügu ma need suusad maha ning ostku oma kaalule paslikumad asemele. Niisiis, rivaalid, nüüd minge ja mõelge, mida teha, kui ma järgmiseks talveks korralikud klassika-Fischerid muretsen! Nagu muretsesin selleks talveks auguga uisu-Fischerid, millega käisin eile, pühapäeva hommikul Tartu Tähtvere spordipargis ligi tunniajalist lõdvestussõitu tegemas ja keskmiseks kiiruseks tuli - uskuge või mitte, aga nii see oli! - 16,1 km/h.

Umbes sellal, kui sain "ära mölise!"-ergutuse, tundsin, et Tartu maratonil valusaks jäänud küünarnukk hakkab valu tegema, eriti just tõusudel, kust püüdsin algul vahelduvtõugetega üles rühkida. Olin küünarnukki nädal aega hoidnud, ei olnud teinud mingit klassikatrenni, ja maratoniks tõmbasin selle ümber isegi toetava teibi. Pidin alatasa otsima käele sellist asendit, et valu sisse ei lööks.

Üht olen ajapikku veel õppinud: ei tohi üle piiri pingutada. Kui ikka jaks hakkab kustuma, siis tuleb tagasi tõmmata. Enda seisundi hoolikas kuulamine, mitte teiste järgi tempo sättimine, on edu võti. Umbes 15 km enne lõppu jõudis mulle järele paadunud harrastussportlane, neegri rastasoenguga Tõnu Hendrikson (nr 314), kes mulle järele jõudmisest innustununa pani tempot veelgi juurde. Ja see maksis talle kätte. Paar kilomeetrit hiljem TPs jäi ta maha ja maha ta jäigi, lõplikult, kaotades mulle üle 50 sekundi. Pärast tunnistas ise ka, et läks liiga hoogu.

Ise jälgisin ainult oma seisundit. Kui kõvemini ei jaksanud, lasin eesmistel minna. Nii jäingi distantsi keskel mitmeks kilomeetriks metsade rüppe lausa üksi. Tajusin, et nii ongi toredam, keegi ei hinga kuklasse ega talla suusakandadel ega ähvarda alalõpmata mööda trügida.

Oluline põhjus, miks ma esimeses TPs oma grupist maha jäin, peitus selles, et võtsin enne TPd Dexali geeli ja kui selle peale haarasin jõujooki, läks see mulle kurku ja viskas silme ees pildi märjaks. Ei saanud õieti hingatagi. Kahjuks ei saanud kuskilt ka vett peale. Võtsin teise jõujoogitopsi ja loputasin sellega kurguklombi alla. Selle ajaga kadusid eesmised oma teed. Sedapuhku oli mul lisaks Dexalile kaasas ka kaks Squeezy geeli ja pean ütlema, et need - üks vanillamaitseline, teine lõpu eel võtmiseks kofeiiniga - tundusid keele alla ja kõris palju mahedamana.

Loomulikult ei lastud mul üksindust ja rahu liiga kaua nautida. Esmalt jõudis järele Andre Laine (nr 154), kes hoidis kuni lõpuni minu tuulde, enne kui finiši eel mööda kihutas, ning seejärel ka Kaarel "Alati kohal nr 57" Toss ja Klubi Tartu Maraton pealik Indrek Kelk. Nemad, erinevalt Lainest, läksid mööda. Kuid neist otsustasin kinni hoida. Kelgule ei oleks mitte tahtnud kaotada, ja Tossile ka mitte - ta ikka minust nii palju vanem! Tõusudel jäin nende vastu ilmselgelt jänni. Laskumistel jälle pääsesin lähemale. Õnneks ulatas umbes 10 km enne lõppu majade vahelt läbi minnes mulle joogitopsi Sparta esindaja (kas Kristel Laurson? Aitäh!) - jõin mõnuga ja sain sellest selgelt turgutust.

Enne järsku tõusu 5 km enne lõppu said Kelk ja Toss umbes 50-60 meetriga eest. Olin arvestanud, et tõusule eelneval laskumisel libisen neile pisut järele. Aga minu ees oli veel üks võistleja. Laskumise eelsel laugel tõusunukil tegin kiirenduse ja tuiskasin temast mööda, et saaksin minna järsule tõusule omas rütmis. Seda, olgu mainitud, nimetatakse peaga sõitmiseks, kus rajaolusid tundes ja oma väljavaateid hinnates tuleb õigeaegselt langetada vajalikud otsused.

Järsku tõusu võtsin rahulikult astudes, et üle ei pingutaks, ning sain Kelgule ja Tossile peaaegu järele. Aga mitte siiski nii järele, et oleksin sappa saanud. Ja kuna umbkaudse arvestuse järgi olin esisajast vist välja langenud, ei hakanud endast ka viimast välja pigistama. 2-3 km enne lõppu, kui rajale tulid ka lühikese maa sõitjad ja suusajäljed muutusid sea songermaaks, lasin kolm meest veel mööda. Nad said laugetel lõikudel suusad märgatavalt paremini pidama. Pidin lootma rohkem paaristõugetele, kuid seal oli pidev häda, et kepid vajusid läbi. Ent vähemasti metsade vahel, kui Hendrikson mööda läks, nägin tema järel sõites, et paljudest kohtadest, kust ta üles sõitis, sain ma sama kiiresti üles pelgalt paaristõugete toel, käte jõul. Ikka tasus neid dendropargi ringil arendada, jõudsin järeldada.

200 meetrit enne lõppu, kui ka Laine lõpuks mööda kihutas, loeti mulle raja äärest kohaks 96. Tohoh üllatust! Sellega oli ju eesmärk täidetud - taas koht esisaja seas. Ja kuna peagi koristati protokolli umbes 60. realt ka N60 klassis sõitnud lätlanna, kerkisin 95. kohale. Kaotust võitnud Algo Kärbile ei tulnud poolt tundigi ning 10. koha omanik Artur Palok edestas mind vähem kui 19 minutiga. Arvestades, et sõitsin suuskadega, mida ma pidama ei saanud - sest need lihtsalt ei sobi mulle! -, peaks arenguvaru ehk reservi olema ikka kõvasti. Lihtsalt teistel meestel oli neile palju kohasem varustus.

Nagu Kelgul, kes võitis mind pisut üle 30 sekundi. Ta oli mul finišis vastas ja näitas lõbuga, laialt naerdes, oma keskelt kollaseid suusapõhjasid, ja lausus, et vaat, millise suusaga tulnuks täna sõita - määrdeta suusaga. Nojah, seda kõvemaks võin pidada oma 95. kohta.
******
Font's Point Wash Road, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Haanja maratoni start. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 2: Priit Pullerits usutlemas Tallinnas SAS Radissoni hotelli restoranis Haanja maratoni päeval ilmunud Arteri tarvis Mari-Ann ja Tunne Kelamit. Foto autor: Tunne Kelam
Foto 3: Võru legendaarne suusatreener Laur Lukin. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Mälestus Tartu maratonist. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Haanja maratoni võitja Algo Kärp. Foto autor: Tarmo Haud

Pullerits: Miks suusavõistlustel levib sohi tegemine?

Peame resoluutselt rääkima väga taunimisväärsest ilmingust Eesti suusavõistlustel. See on häbematu sohi tegemine.

Näiteks täna sõitsid Haanja maratonil väga paljud uisku. Kuna võistlus oli klassikalises tehnikas, siis ei ole nende teguviisile mingit õigustust. Ja siin tulevad ka konkreetsed nimed, kes võistlusreegleid rikkusid ja "uisutasid". Mul on nende kohta kolm tunnistajat.

Kõigepealt nr 604, Edgar Polt, 471. koht 3:41ga. Kahe tunnistaja kinnitusel sõitis ta uisku tervelt viimasel kümnel kilomeetril ja seda hoolimata sellest, et mitmed kaasvõistlejad olid talle korduvalt märkuse teinud.

Edasi, nr 704, Priit Juurikas, 478. koht 3:42ga. Ta oli korduvalt kasutanud uisusammu vähemalt viimasel kahel kilomeetril tõusudel.

Ja nr 735, Mati Palu, 482. koht 3:43ga. Tema oli samuti kasutanud vähemasti viimastel kilomeetritel osadel tõusudel uisusammu.

Need, olgu märgitud, ei ole ainsad patustajad. Inimesed, kes mulle nendest juhtumitest rääkima tulid, kinnitasid, et uisutehnika kasutajaid oli palju teisigi, lihtsalt nad ei suutnud nende kõigi numbreid meelde jätta.

Võistluse järel teavitasin nendest juhtumitest ka Indrek Kelku, Klubi Tartu Maraton juhatajat, kes tegi oma määrimata suuskadega suurepärase sõidu, saades 90. koha. Ta edestas mind poole minutiga; sain 95. koha (niisiis taas jälle saja sees!). Kelk ütles, et ka Tartu maratonil jäädi uisutehnika kasutamisega vahele. Ja üllataval kombel oli üks vahelejäänuist triatleet Priit Ailt, kes diskvalifitseeriti. (Teine uisutehnika kasutamise pärast diskvalifitseeritu oli Peeter Luik, nr 5633.) Kelk ütles, et Ailt kasutas enne teist TPd tõusul vähemalt saja meetri pikkuses libistavat uisusammu ning see on videos fikseeritud.

Te võite üritada öelda, et las need tagumise otsa sõitjad, nagu Edgar Polt, Priit Juurikas ja Mati Palu, kasutavad pealegi uisutehnikat, sest ega nad paremate hulka nagunii küüni ja paremustabelit oluliselt mõjuta. Palun ärge kasutage seda argumenti! See on sohitegemise õigustamine. Nagu näete, kaasvõistlejaid häirib teiste ebaausus ka võistlejaterivi tagaotsas. Vägagi häirib! Ja lõppeks, kui võistlus on välja kuulutatud klassikalises tehnikas, peavad klassikalises tehnikas sõitma absoluutselt kõik. Ning tagatipuks: sport peab olema aus!

Mida selliste sohitegijatega ette võtta? Kelk ütles, et diskvalifitseerimiseks tuleks tõendusmaterjalina arvesse vaid videopilt. Kas tõesti peavad osalejad hakkama korra hoidmiseks ise mobiiliga filmima? Korrale kutsumine, nagu juba ütlesin, sellistele inimestele vähemalt Haanja maratonil ei mõjunud. Äkki peaks kehtestama ikka reegli, et kui kolm inimeste kinnitavad kellegi sohi tegemist, siis võtaks võistluse kohtunikud ka neid kuulda ja vaeks vähemalt nende protesti?
******Font's Point Wash Road, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kas teile ei tundu mõne suusataja suusasamm Tartu maratonil mitteklassikaline? Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Väike külakuhi Tartu maratonil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Korralikud sõitjad Tartu maratonil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kes on süüdi Veerpalu prohmakas?

Esmalt meeldetuletus: kõik homme suusatama ja kilomeetrid kirja, et saaks kamba peale ikka maakerale tiir peale tehtud!

Nüüd teraval teemal. Omamoodi kentsakas oli kõrvalt jälgida tele- ja lehekolleegide hiljutisi pingutusi tuvastamaks, kes oli süüdi, et Andrus Veerpalu käis Otepää MK-etapi eel ja aegu Eesti koondise suuski testimas, mille eest teda ähvardab kolmeaastase võistluskeelu algamine otsast peale. Küll võeti liistule Eesti Suusaliidu büroo juhataja Ülle Viinapuu, küll päriti aru MK-etapi peakorraldajalt Jaak Maelt, helistati isegi Veerpalu advokaadile Aivar Pilvele - kuni jõuti järelduseni, et süüdlast nagu ei olegi.

Kuidas ei ole? On küll. Neid tuleb vaid otsida õigest kohast.

Tartu maratoni kutsutud külaliste telgis kohtasin Peip Reedit, kes vastutas eliitvõistlejate asjaajamiste eest, ja küsisin tema kui suusatamist hästi tundva inimese arvamust. Siin on tema enda kokkuvõte sellest, mis ta ütles: "Minu arvamus oli, et situatsioonis, kus otsest süüdlast justkui pole, on igal juhul alati üks tuvastatav süüdlane - inimene, kes vastutab organisatsiooni jooksva juhtimise eest, seega tegevjuht." Paneme ametile nime ka juurde: seega peasekretär Margus Hernits. Nii, üks süüdlane on leitud.

Aga otsime edasi. Kes on suusakoondise peatreener ehk vastutab selle eest, kes koondise dressis koondise asju ajab? Kuna peatreenerit ametlikult pole, tuleb otsida tema kohusetäitjat. Ja siit jõuame teise süüdlaseni. See on Raul Olle.

Olle süüdlaste pinki sattumisel on veel eriti oluline lisatähendus. Kas mäletate, milline vusserdamine on käinud koondise sisulise peatreeneri koha ümber pärast seda, kui suusaliit Mati Alaveri sellelt kohalt ametlikult taandas? Loomulikult mäletate. Ja siit koorubki õppetund: kui asuda millegi kallal susserdama-vusserdama, selles kas või heauskselt kaasa lüüa, siis varem või hiljem saad sellise vusserdamise-susserdamise eest oma vitsad. Ja seda on Olle, muidu meeldiv ja viisakas ja lahke inimene, nüüd paraku saanudki. Ei oleks tal olnud vaja lolli mängides ambrasuurile viskuda. Näete, ongi esimese valusa laengu juba pihta saanud.

Ja muidugi, ja ennekõike, on süüdi Andrus Veerpalu ise - kust otsast ka ei vaata, sellest tõsiasjast ei saa mööda vaadata. Heita siin ette juristile, et miks too vastavaid eeskirju läbi ei lugenud ja neid Veerpalule ei tutvustanud, on põhjendamatu. Veerpalu on täiskasvanud inimene ja peab oma tegude eest vastutama ise.

Aga kas panite tähele, kes siit olukorrast taas puhtana välja tuleb? Muidugi Alaver, Mati Alaver! Tema ei vastuta millegi eest, kuigi vaid lihtsameelne võib uskuda, et kogu ses juhtumis, mis Veerpalu taas löögi alla viis, polnud Alaver peamisi niiditõmbajaid.
***
Nüüd märksa maisemast küsimusest, mis ometi pole lihtsam: mis saab Haanja maratonist? Parem küünarnukk annab endiselt tunda ning targemad ja kogenumad mehed - nende seas üks lugupeetud suusaasjatundja - on hoiatanud, et küünarnukihäda tuleb võtta täie tõsidusega. Eile õhtul, pärast Tartu maratoni järgset kahte puhkepäeva, loobusin seetõttu isegi õhtusest suusasõidust ning tegin selle asemel kerge 6 km jooksuringi. Kui laupäeval Haanjasse starti tuleksin, seaksin küünarnuki tervise uuesti ohtu.

Teiseks, täna tulid Haanjast ärevad noodid. Art Soonets teatas, et tema sõbrad Võrumaalt olid ette kandnud, et Haanja maratoni rajad on sisse ajamata, väljas valitseb pehme ja niiske ilm ning tagatipuks on mõlemad traktorid katki. See ju lõhnab maratoni ärajäämise järele!

Tegin seda, mida tegema pean: helistasin asjameestele. Peakorraldaja Urmas Veeroja ei saanud kätte, seetõttu helistasin järgmisena kohalikule vallapealikule Juri Gotmansile. Ta rääkis, et ühe traktori on nad juba töökorda saanud, ja lubas, et saavad peagi teise ka; tunnistas, et vahepealse tuisu tõttu on maratonirada praegu sellises seisus, et kõik kohad pole jäljes läbitavad; kinnitas, et maratoni ärajäämist karta ei tasu, sest lund on piisavalt; ja avaldas lootust, et kuna maratoniraja põhi sai kaks päeva tagasi kinni pressitud, siis usutavasti vastu laupäeva ööd tulev külm lubab sisse tõmmata tugevad suusajäljed.

Praegu ei tea, kas tulen tema sõnu kontrollima, ja kui tulengi, kas siis teen kiirkontrolli või uurin asja rahulikult, ent põhjalikult. Mõistate küll, mida silmas pean?
******Coyote Canyon 4x4 Trail, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Veerpalu Otepää MK-etapil Tehvandi staadionil Eesti koondise treeningul. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Andrus Veerpalu (keskel) Otepää MK-etapil Eesti koondise treeningul koos Anti Saarepuuga (paremal). Vasakul seisab Mati Alaver. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits Tartu maratoni rajal. Foto autor: OK Põlva Kobras

Pullerits: Kas Tartu maraton on sattunud varaste huviorbiiti?

Tänavune Tartu maraton oli tõesti karm. Mitte ainult ilmastikuolude ja konkurentsi tiheduse poolest. Vaid ka selle poolest, mida tegid võistluspaigas mõned inimesed. Minuga samas vanuseklassis osalenud Vaido Tenisson (ajaga 3:40.56 sai ta tubli 457. koha), kes on Tartu maratonil osalenud üheksa korda ning viimased neli aastat lõpetanud esimese viiesaja seas, rääkis ehmatava loo.

"Kõik oli suurepärane, sõit läks hästi ja olen korraldusega rahul. Mõru olukord tekkis siis, kui telgis kuiva särki selga vahetasin. Pärast seda oli üks minu suusk ja kaassõitja Olev Matti üks suusk kadunud. Algul arvasin, et minu suusk on just Matti kätte sattunud, kuna tema üks minu suusaga sarnane suusk oli sealsamas alles. Sain korraldajatelt kiiresti tema telefoninumbri, kuid selgus, et temal polnud ühtegi suuska enam. Seega võttis keegi ühe suusa ühest ja teise teisest paarist, kas kiirustades või asjatundmatult.

Olen juhtunust andnud teada nii Sportinfo kaudu foorumisse kui ka Tartu maratoni korraldajatele. Tagasisidet pole tulnud.

Kas tõesti leidus Tartu maratonil kaassõitjate hulgas sportlane, kes omastas pahatahtlikult endale varustust, või on tõesti tegemist inimliku eksitusega? Aga sel juhul oleks ju üks omanikuta paar suuski pidanud sinna alles jääma!

Minu suusk oli Fischer RCS Classic plus (vaata fotot paremal!), kaaskannataja Mattil Fischer RCS Carbon Lite, selle aasta mudelid ja ostetud sel talvel, välimuselt sarnased, kuid siiski erinevad; ka sidemed olid minu ja Matti suuskadel erinevad.

Kõik see juhtus finiši kinnises alas, riietustelgi ees kella 13 ajal. Selleks ajaks oli sinna alasse jõudnud umbes tuhat finišeerinut.

Loodan, et kui teised spordisõbrad sellest teada saavad, oskavad nad enda varustusel silma peal hoida. Või tekib kellelgi südametunnistus? Loodan siiski veel, et see oli inimlik eksitus ja antakse endast teada. Minu kontaktid on 53444441 ja vaido.tenisson@alecoq.ee. Olev Matti telefon on 5056829."
*
Teistele: huvitav, kas see on üks esimesi juhtumeid, kui suurel rahvaspordiüritusel läheb tõeliselt hinnalisi asju kaduma, või on seda varem ka kusagil kellegagi juhtunud? Mul on ettepanek, ja uskuge, palun, sugugi mitte omakasupüüdlik, vaid olulist teemat tõstatav (kui see teema ikka on oluline?): palun jätke siia kommentaariumi kirjeldusi juhtumeist, kus on aset leidnud samasuguseid vargusi! Minu meelest väärib see teema ka meinstriim-ajakirjanduses tõstatamist, et inimesi hoiatada, kuid ma ei saa seda teha ilma eluliste näideteta. Palun lisage, mis aastal ja mis üritusel mingi vargusjuhtum aset leidis, kirjeldage seda lühidalt, samuti korraldajate reaktsiooni, ja millega juhtum viimaks päädis. Olen ajapikku aru saanud, et paljud ei taha oma nime all esineda; hästi, aga sel juhul jätke enda kohta mingidki tõsiasjad (vanus, kui sagedane ja mis tasemel ning mis laadi üritustel osaleja te olete), et lugejail tekiks mingigi arusaamine, kui innuka ja pühendunud harrastajaga on tegu. Ajakirjanduses ei saa esineda zombied.
******Desert Gardens, Coyote Canyon 4x4 Trail, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Külli Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile. Leidke videos sama kaader, mis on sellel pildil!)

Fotod 1-4: Priit Pulleritsu ühesammulise paaristõuke näide Tartu maratoni viimastel kilomeetritel. Tema selja taga Joonas Oja. Fotode autor: Riho Lüüs
Postituse paremal pool avaldatud suusa foto saatis Vaido Tenisson

Pullerits: Kuidas ma sõitsin elu kiireima Tartu maratoni?

Nagu tavaks, otsustas uni silmist lahkuda kella kahe paiku öösel. Kui end pikkamisi uuesti unne olin surunud, nägin, kuidas sööstsin pool tundi enne Tartu maratoni lähet stardikoridori ning kohe läks kakluseks: ühe soomlasega tekkis tõsine rüselus, kes parema koha saab. Tuuseldasime teineteist ikka päris armutult.

Tegelikkus ei erinenudki seekord unenäost kuigi palju. Juba viis minutit enne koridoride avamist oli stardivärava 301-500 taha kogunenud vähemalt 30-pealine mehesumm. Näitasin väravas seisnud neiule aegsasti oma numbrit, et stardialasse valgumine kiiremini läheks, aga kui ta siis kaks sinist nööri lõpuks eest võttis, tormas meestemass talle laviinina peale ning numbrite kontrollimisest ei tulnud midagi välja. Spurtisin esirea suunas ning jõudsin oma suusad maha panna sama kohta noolinud mehest vaid paar sekundi murdosa varem. Mu suusaninad olid paarkümmend sentimeetrit eespool ning nii tuli sama platsi rihtinud mehel taanduda minu selja taha.

Stardi eel vaatasin, et sportlaste arst Mihkel Mardna on eelmises stardigrupis minust kahe suusapikkuse jagu eespool. Kui absurdselt see ka ei kõla, kuid selline vahe võib täitsa vabalt saada Tartu maratonil otsustavaks. Nii tihedaks on muutunud konkurents.

Esimene põnev hetk saabus 4. kilomeetril, kui maratonirada keerab asfalttee servale. Sinna laskudes nõelus minu ees üks noormees rada vahetada ning plärtsatas ühtäkki rajale külili. Kõrvale polnud võimalik hüpata, oleksin teistele küljelt sisse sõitnud. Sedasi ei jäänud muud üle, kui võtta hetkega vastu otsus: tuleb kukkunust üle hüpata. Sisse sõitmine olnuks kõige totram lahendus. Ja hüppasingi. Peaaegu ideaalselt. Aga vasak suusk jäi kukkunu käe või kepi taha kinni ning keeras selja taga risti. Ent imekombel õnnestus püsti jääda. "Täitsa osav!" kiitis kõrval sõitnu. "Jah, vedas," vastasin.

Aga tõusul, näis, et tekkis mõnel mehel juba probleeme. Sattusin vasakpoolseimale rajale ning see venis ja venis. Siis nägin paremal tühikut ning põikasin sinna. Ei tohi ju kohe alguses rivaale kuigi kaugele lasta. Poslavitsa laskumisel sain veenduda, et suusad ei libise sugugi viletsamalt kui konkurentidel. Aga paremini ka mitte.

Matu ajavõtupunkti jõudsin 38.55ga (ehk kolm ja pool minutit aeglasemalt kui teatemaratoni avavahetuses uisku sõites), 297-ndana. Juua jõudsin vaid pool topsi, sest ega seal keegi eriti peatunud. Karukausile liginedes tuli tagant mustas Sparta vormis näitleja Veikko Täär ning võtsin talle sappa. Kuid kaussi laskudes paistis tema silmanähtavalt minust suurem kehakaal maksvusele ning ta libises vähemalt poolsada meetrit eest ära. Kuid Harimäe tõusu alates nägin, et ega tema kehakaal selle ründamisel küll kasuks tule.

Ausalt öeldes sõitsin piiri peal. Või pigem isegi üle selle. Seal, kus rada läheb kruusatee äärde, tuli tagant Eesti suusakoondise endine arst Tarvo Kiudma ning soovis möödudes jõudu. Mul polnud mahti tema poole pilkugi heita, ammugi miskit vastata - ükski jõuraas polnud niisama raisata. Pärast ütles Kiudma, et olin olnud näost lubivalge, ning ta arvanud, et minuga on peagi kaputt.

Nägin Kiudmad taas finišialas, kus ta sooja õlut rüüpas, ning kasutasin juhtust, et küsida küsimusi, mida kõik ajakirjanikud on tahtnud talt küsida, aga kellelgi pole õnnestunud. Kuid nüüd ei olnud tal võimalik eest ära joosta. Niisiis, pärisin: mis olid need kaks ainet, mida ta Andrus Veerpalule enne dopingukontrollis vahele jäämist sisse süstis?

Kiudma hakkas laginal naerma. Siis ütles, et üks oli hernesupp ja teine oli oasupp.

Kuid mul oli veel üks küsimus: kas ta süstis aineid vereringesse, mis on keelatud, või lihastesse?

Kiudma vastas, et otse seedetrakti.

Muidugi võib öelda, et Kiudma ajas mulle kärbseid pähe. Aga! Aga iga vähegi kogenud ajakirjanik teab, et kui intervjueeritav huumorivastustega kõrvale põikleb, siis on see kindel märk sellest, et ta püüab midagi varjata. Uus teadmine seegi!

Ent Harimäe tõusu lõpus toimus väike ime: hakkasin kosuma. Avastasin, et kõige efektiivsem on sõita ühesammulist paaristõuget, andsin hea amplituudiga hoogu, püüdsin hoida lõtvust ning muutusin omasuguste seas lausa tempotegijaks. Kui Täär laskumise alates midagi vöökotist koukima hakkas, sain temast uuesti mööda.

Kuid Harimäe laskumine ei olnud nii kiire nagu varasematel aastatel. Mitmes kohas tuli ikka kätega, kohati koguni jalgadega hoogu juurde anda. Põhjus tundus olevat tuules, mis selja peal numbri purjeks paisutas. Siit järgmiseks korraks õppetund: tuulise ilma korral tuleb number tugeva teibiga selja külge kinnitada, et iilid selle alla ei pääseks. Spordis ei ole pisiasju!

Paar kilomeetrit enne Ande TPd sattusin kokku rattur Caspar Austaga. Ta tunnistas ausalt, et rattaga oleks sama rada ikka palju kergem läbida. TPsse sisenesime koos, aga seni kui seal geeli võtsin ja kaks topsi jõujooki jõin, kaotasin ta silmist. Tääri samuti. Olin langenud 317. kohale.

Selleks ajaks sai enam kui selgeks, et unistus kohast 200 hulgas kuulub sedapuhku utoopiate kilda. Rajal ei tulnud ju peaaegu kedagi selg ees vastu, ennemini lähenes tagant hordida kaupa hagijaid. Umbes kolmandiku distantsi järel, enne ühe väiksema tee ületust, kui üle sissetõmmatud jälgede optimaalseimat trajektoori rihtisin, lõin suusakepiga kogemata suusa pihta, misjärel panin parema põlve ja käed maha. Sellest hetkelisest vääratusest piisas, et vähemalt kümme meest sõitis halastamatult mööda.

Samas avastasin tasahilju, mis on minu trump: vahelduvtõugetega sõidetavad tõusud. Jälgisin hoolega tehnikat - olin veel nädala algul saanud Tartu dendropargis Vahur Teppanilt viimased tehnikanõksud -, et ma ei hakkaks sipsima, vaid sõidaksin võimalikult pika ja libistava sammuga. Sel moel sain mitut puhku paljudest rivaalidest mööda.

Ühtlasi üllatas, kui palju oli raja ääres minu ergutajaid. Peaaegu igas kohas, kus veidigi suuremast pealtvaatajate summast mööda sõitsin, hüüdis mõni mind ees- või perekonnanime pidi, et paneksin hoogu juurde. Teatemaratoni tiimikaaslane Jaanus Laidvee alias Johan Olsson käis jaksu soovimas isegi kahes TPs. Suusavendade määrdemehed Kristjan Oolo ja Jaanus Kunts ergutasid enne Peebu punkti. Arvan, et ei liialda, kui väidan, et olin üks enim nimeliselt ergutatud suusatajaid eilsel võistlusel. Suur-suur aitäh kõigile, kes ei pidanud paljuks häid sõnu kaasa öelda. Ma kuulsin teid kõiki ja teie sõnad tegid südame soojaks!

Kuutse TPs sain ametliku protokolli järgi 291. aja, kuid Peebu punktis olin langenud 313. kohale. Raja äärest luges keegi mulle Peebul siiski 301. koha. See oli märk, et ilmselt läheb raskeks ka miinimumeesmärgi täitmine. Olin selle seadnud 300. koha piirile.

Kummalisel kombel taastus Harimäe eel valusaks kiskunud enesetunne ajapikku täiesti normaalseks. Kohati tundsin, et võiks juurdegi panna, ent hoidsin targu tagasi, sest Tartu maraton on ikkagi 63 km pikk. Võtsin endamisi vastu otsuse, et palju mõttekam, kui end ribadeks pingutada, on finišeerida mõnusa enesetundega.

Kui viletsad olid lagedates kohtades libisemisolud, see ilmnes laskumisel Palu TPsse. Vanasti sai seal pika kiire liu, aga nüüd tuli enamik laskumist läbida keppidega hoogu juurde lükates ning muist aega sõita koguni kinnituisanud jäljest väljaspool. Protokolli järgi jõudsin Palule 302-na.

Paar aastat tagasi, mäletan, olid Palult alanud paaristõukelõigud minu trumbiks. Kuid aastad on teinud oma töö. Kaks talve tagasi hakkas vasak ranne seal kõvasti valutama. Mullu lõi roiete vahele piste. Vasaku randme hoidmiseks kasutasin tänavu, nagu mullugi, spetsiaalset toetavat teipi. Sellest oli kasu. Kuid juba enne Palu punkti oli hakanud tunda andma uus ja ootamatu häda.

Parem küünarnukk läks tasapisi valusaks. See mure sundis paaristõukeid ettevaatlikult tegema, ei lubanud täie jõuga "kühveldada". Iga tõuke ajal käis küünarnukist valu läbi ning tuli jälgida, et see väljakannatamatuks ei muutuks. Koormuse vähendamiseks kasutasin teistest rohkem ühesammulist paaristõuget.

Umbes 14 km enne lõppu hüüdis suusatreener Jaak Teppan raja äärest: "Ära vea!" Tõepoolest, minu selja taha oli kogunenud viie-kuue-meheline rivi. Lasin selja rohkem sirgu ning hüüdsin üle õla: "Ja nüüd kõik see mees - minge mööda!" Ja kujutage ette: nad läksidki. Huvitav, kas keegi teine ei pidanud vajalikuks Teppani sõnadest õppust võtta?

Viimases, Hellenurme TPs sain ametlikel andmetel kirja 325. aja. Seda ma siis ei teadnud. Aga olulisem oli see, et enesetunne oli igati kontrolli alla ja jõudu jagus. Kummatigi, nagu ka varasemail kordadel, kujunesid need viimased 8 km üksjagu venivaks. Sain tuulde ühele sinises vormis mehele, kelle numbrit kahjuks ei mäleta - ja kelle üks kepp oli lühem kui teine -, ning hoidsin rahulikult tema rütmi. Tema kannul läks isegi too vastik 5.-6. km vaheline algul paremale ja siis vasakule keerav tõus peaaegu märkamatult. Seda enam, et püüdsin jätkuvalt libistada.

Pärast paari lonksu kohvi tundsin, et võiks hakata kiirust tõstma. Sain mööda vähemalt neljast mehest. Ja need, kellest mööda sain, nagu kõrvad selja tagant tuvastasid, ka maha jäid. Lõpuni jäi vähem kui kilomeeter, kui ühtäkki ilmus selja tagant paremalt jõuliste liigutustega soomlane (nr 400). Tühja temast. Aga mõnikümmend sekundit hiljem kuulsin, kuidas raja äärest ergutati Evelit. Ja peagi lendas vasakult hoogsate tõugetega mööda nr 10017, Eveli Saue. Mul polnud mitte millegagi vastata, absoluutselt mitte millegagi. Sedasi võttis ta mult Alutaguse maratonil saadud kaotuse eest Tartu maratonil revanši.

Võtsin viimasel 400 meetril sihikule tartlase Andreas Kraasi (nr 747), olin talle kogu aeg lähenenud, aga siis, S-kurvist väljudes, kaotasin hetkeks tasakaalu - ja sellest piisas, et hoog peaegu täiesti rauges. Samal ajal vajutas ta gaasi põhja ning enne, kui ma uuesti liikuma sain, oli tal juba 20-25-meetrine edu sees. Lõpusirgele laskudes heitsin pilgu üle õla ja veendusin, et tagantpoolt pole enam kedagi ohustamas. Nõnda oli koht selge. Või äkki siiski mitte?

Mingil ajel otsustasin, et üritan Kraasile järele spurtida ning panin käed innuga tööle. Lähenesin talle silmnähtavalt, aga enne sai distants otsa, kui mööda oleks saanud. Jäin talle sekundiga alla. Aeg 3:33.05 on kiireim, mida ma Tartu maratonil eales välja olen sõitnud. Kuid see andis alles 327. koha.

Vahetult lõpetamise järel oli imelik tunne. Ei mingit hingeldamist, kurnatust, väsimust. Samas nägin, kuidas nii mõnigi mees lumel külili lõõtsutas. Marko Kaljuveer ETVst pistis kahe minuti järel mikrofoni nina alla ja lasi mul vist oma kolm-neli minutit eetriaega täita. Õnnitlesin kõiki konkurente, kes mind edestasid, ning tänasin oma abilisi ja toetajaid, tänu kellele tegin ajaliselt elu parima maratonisõidu - ja seda sugugi mitte ideaalsetes rajaoludes.

Üks intervjuu antud, tuli lõpukoridori teises servas anda veel viieminutiline intervjuu noortele ajakirjanikele. Ja pärastpoole, kui külaliste telgis oli juba kõht kinnitatud, sai antud veel kolmaski intervjuu - sedapuhku taas ETV-le. Ma vist ei eksi, kui ütlen, et olin eile üks enim usutletud maratonisõitjaid. Ja siia otsa tuleb veel lisada õhtupoolikul kodus kirjutatud kaks lehelugu, üks Tartu Postimehele ja teine Postimehe spordirubriigile. Too viimane täitis terve külje.

Paljud on imestanud ja küsinud, miks tuli koht alles 327. Aga vaatame, kui palju oli tänavu stardis välismaalasi. Tegin selle statistikutöö teie eest ära. Esimese 50 sekka mahtus 13 eestlast, esisajasse 39. Esimese 200 hulgas oli eestlasi 105 ja esimese 300 seas 173. Eesti suusatajate arvestuses sain 192. koha. Kaks aastat tagasi olin kodumaises arvestuses tunduvalt kehvema ajaga 96. Nüüd oli eestlastest 96. tipptriatleet Priit Ailt.

Vaatame nüüd neid, kes minust tahapoole jäid - ja keda ma vähemalt nime pidi tunnen:

334. Anti Arak +0.28
337. Kaupo Sabre +0.33
338. Toomas Jõgeva +0.35
352. Aigar Mäesepp +1.38
356. Pärtel Piirimäe +2.04
360. Alar Just +2.11
371. Raul Arula +2.42
377. Tarmo Mõttus alias Vigurivänt +2.51
381. Ivo Tupits +3.12
409. Kurmo Neemela +5.17
411. Alar Reiska +5.21
416. Sulev Kraam +5.29
420. Andre Laine +5.36
437. Andrus Lein +6.23
438. Arvi Suurpere +6.29
447. Mihkel Mardna +7.00
451. Ivar Heinola +7.07
458. Meelis Veilberg +8.00
474. Alges Maasikmets +9.25
482. Mihkel Järveoja +9.50
488. Tõnu Endrekson +10.02
499. Pavel Loskutov +11.15
507. Randy Korb +11.47
508. Jürgen Ligi +11.48
552. Karli Lambot +13.56
575. Art Soonets +14.56
619. Priit Salumäe +17.33
632. Sulev Lokk +18.13
741. Sixten Sild +23.02
749. Kalle Kiiranen +23.22
755. Sandor Liive +23.29

Päris esinduslik nimekiri ju, kas pole?
******Desert Gardens, Coyote Canyon 4x4 Trail, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Külli Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 3: Priit Pullerits läbimas Matu toitlustuspunkti. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht
Foto 2: Viimased ettevalmistused enne Tartu maratoni starti. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Liidergrupp Matul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Tartu maratonil eliitsõitjate eest hoolitsenud Peip Reedi karjub Aivar Rehemaa peale. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Algo Kärp (nr 64) veab suusatajate rivi Peebu TP lähistel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Tuisk enne Palu TPd. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 8: Jaak Mae lõpuspurt Tartu maratonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 9: Jörgen Brink (nr 6) võidab Daniel Richardssoni ees Tartu maratoni. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 10: Priit Pullerits on lõpetanud Tartu maratoni. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Millega lõpeb Tartu maraton?

Laupäeval Alutaguse maratoni 36 km 2:01ga, pühapäeval Tartu teatemaratoni avaetapi 12 km 35 ja poole minutiga, esmaspäeval 100 meetri maailmarekordivõistluse kutsutud külaliste neljas koht, teisipäeval Tähtvere spordipargi ovaalil Arvi Suurpere (stardinumber 336) järel hästi aeglaselt "uisutades" 13,7 km 1:01ga, kolmapäeval ehk eile Tartu dendropargis koos Priit Roodeniga (nr 218) 13 km klassikas 1:03ga ja täna, neljapäeval viimane liigutamine, umbes tunnike vabatehnikas taas kergel ovaalil. Siis kaks päeva puhkust - pagan, just tuli sättida reedeks üks Tallinna-käik... - ja pühapäeva hommikul tuleb valmis olla.

Milleks?

Stardinumber 354 on mulluse määrde varase ärakulumise tõttu viimaste aastate viletsamaid. Aga ma pole seal kauges stardigrupis üksi. Sealtsamast leian ainuüksi numbrite 301-400 alt veel mitu tuntud nime, nagu Art Soonets, Sixten Sild, Veikko Täär, Valdur Jaht, Alar Just, Jaanus Ritson, Arvi Suurpere, Janek Vana, Priit Karjane, Gaspar Sukk, Dainis Hirv, Aigar Mäesepp, Ivar Heinola.

Mida siit järeldada?

Ei muud, kui et konkurents saab olema hirmus kõva. Tundub, et kõigi aegade kõige pöörasem.

Mis võiks olla eesmärk?

Tundub, et see aeg, kui sai kahesaja sisse sõita, kahel korral koguni 150 piirile, on jäänud pöördumatult möödanikku. Paistab, et nüüd läheb eriti kõvade tegijate piir 200, mitte saja koha pealt. Ja 300 sisse jõudmist võib lugeda päris tubliks ja arvestatavaks tulemuseks.

Raske on mingit arvulist eesmärki püstitada. See sõltub nagu teatemaratonilgi sellest, kui palju selgelt tugevamaid konkurente kohale tuleb. Nende vastu ei aita enda pildituks sõitmine ega ideaalne libiseminegi - olgem realistid, nagunii tuleb selgelt tugevamaile alla jääda.

Mis võiks aidata?

Esiteks, ei tahaks uskuda, et Suusavennad tänavu määrimisega sedavõrd eksivad nagu mullu. Hullemaks ei saa kohe kindlasti minna. Teiseks, ehk aitavad ka kogemused: Tartu maratoni on juba piisavalt sõidetud ning rada ja selle olud ning reljeef hästi teada. Kolmandaks, kui rada muutub ilmaga pehmeks, siis pidavat eelis olema minusugustel kergetel, 71-72-kilostel meestel. Neljandaks, ilmselgelt oleks külm ilm minusugustele väikese rasvaprotsendiga võistlejaile nuhtlus, sest üksjagu energiat kuluks lihtsalt sooja tootmisele. Sel pühapäeval seda muret pole.

Mis ei tule kasuks?

Esiteks, kindlasti vanus: minu eas muutub inimene paratamatult kehalistelt näitajatelt kehvemaks; see on loodusest nii seatud ning ainult noored, alla 43-aastased, kel isiklik kogemus puudub, võivad sellele vastu vaielda - loomulikult alusetult. Teiseks, konkurents, nagu eespool viitasin, on aastatega üha tihedamaks muutunud. Kolmandaks, tänavune suusakilometraaž on kõigest 500 ringis ehk poole vähem kui tunamullu, mil tegin elu parima sõidu; aga see mure kummitab vist enamikku harrastajaid - vahe on selles, kui suuresti ühele või teisele kilometraaži nappus tunda annab. Neljandaks, see nädal on töiselt kiskunud küllaltki aktiivseks ja pingeliseks, mis tähendab, et pole saanud äkki piisavalt puhata. Viiendaks, kindlasti ei soosi stardikoridorist 301-500 teele asumine kiiret algust, mis lubaks hea koha varakult kätte saada.

Lisaks tuleb pühapäeval mängu veel terve hulk tegureid, mida keegi praegu ette ei oska aimatagi. Sest muidu võiks ju paremusrea puhtmatemaatiliselt paika panna. Õnneks spordis asjad nii ei käi. Kahjuks töötavad ootamatud asjaolud enamasti iga võistleja, sh minu kahjuks.
******
Coyote Canyon 4x4 Trail, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Külli Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Peaminister Andrus Ansip möödunud pühapäeval Tartu maratoni avatud raja sõidul Matu kontrollpunktis. Foto autor: Raivo Tasso, Maaleht/Scanpix
Foto 2: Suusatajad möödunud pühapäeval Tartu maratoni avatud raja sõidu stardis. Foto autor: Raivo Tasso, Maaleht/Scanpix
Foto 3: Tartu esimese teatemaratoni ja avatud raja sõidu osalejad. Foto autor: Raivo Tasso, Maaleht/Scanpix

Pullerits: Küsige Tartu maratoni kohta kõike, mida vaid teada tahate!

Enne, kui lähme kolmapäevaste otsustavate sündmuste juurde - ja te hakkate dikteerima, millest meinstriim-meedia räägib! -, mõningaid huvipakkuvaid infokilde vanade asjade jätkuks.

Esiteks, eile trehvasin Tartu Lõunakeskuse ees 100 meetri suusasprindivõistlustel Jaak Maed, kellega olen avalikul areenil viimasel ajal üksjagu maid jaganud ja piike murdnud. Pistsin Maele käe pihku, ütlesin tere, laususin, et see, mis me vahel on olnud, on just business, nothing personal, ja lisasin, et hea meelega räägiksin temaga kunagi asjad selgeks, sest mulle ei meeldi, kui miski on n-ö õhku rippuma jäänud. Mae oli igati päri, naeratas vastu, patsutas mind kergelt seljale ja soovis edu etteasteks suusasprindis.

Teiseks, ja olgu see otse välja öeldud: suusasprint oli kohutav! Mul oli ajasõidus tunne, nagu oleksin esimest korda elus suuskadel: paigalt ei saanud minema, liigutuste vähimgi koordinatsioon kadus esimeste tõugetega, paaristõugetele üle minnes vajus kõik veelgi rohkem laiali, nii et isegi ennast kõrvalt vaatamata oli aru saada, kui kohutav too vaatepilt võis olla. Järeldus: 100 meetri suusasprint on absoluutselt teine ala kui nn tavasuusatamine ja seda ilma eelnevalt harjutamata kaasa teha ei tasu. Siiski pääsesin viiendana kutsutud külaliste finaali.

Kvalifikatsiooni ja kohasõitude vahepeal proovisin leida paslikku edasiliikumise viisi, ent tulutult. Siiski sain külaliste finaalis päris talutavalt minema, olin vist muist aega kolmandal kohal, aga kergelt vastumäge raja lõpus kadus lõpu eel korraks tasakaal, suusk läks koguni rajast välja ja nii lükkas Jaanus Pulles end minu ees kolmandaks. Loomulikult olin pettunud. Eesti ajakirjanduses pälvis minu kaotus kutsutud külaliste sprindi võitnud jalgpallur Gert Kamsile tähelepanu nii Postimehes kui Õhtulehes, kus kurjad inimesed, kellest keegi kusagil midagi kuulnud polnud ega kuulegi - ei suusarajal ega ka muudel elualadel -, hoidnud parastades sappi kokku.

Kolmandaks, suusatamises ehk elu kõrvalalal jäin küll pjedestaali kõrvale, ent samal ajal saabus teade, et vähemasti põhialal, ajakirjanduses, olen jõudnud pjedestaalile. Minu lugu sportlaste seas tuntud traumatoloogi-ortopeedi Leho Ripsi töönädalast pääses Eesti mulluste parimate olemuslugude konkurentsis kolme parema sekka. Et te ennatlikult ei arvaks, et ma sellest õhku tõusen, olgu otsekoheselt öeldud, et minu tagasihoidliku, ent asjatundliku prognoosi kohaselt läheb siin võit umbes kahe nädala pärast Sulev Vedlerile.

Neljandaks, pühapäevasest Tartu teatemaratonist palus mul reportaaži kirjutada ka Tartu Postimees. Siin see lugu on. Olgu lisatud, et mõned lehes kommenteerima tõtanud stiilitundetud inimesed pole suutnud nii paljukestki aru saada, et lugu on kirjutatud eneseiroonilises võtmes. Nagu üks mu võistkonnakaaslane selliste kohta tabavalt ütles: "Ja need, kes sisse pikitud huumorist, irooniast ja eneseirooniastki aru ei saa, no ega sellistega olegi midagi teha... Kindlasti pole mõtet nende peale aega liialt kulutada."

Aga nüüd viimaks peamisest. Kui tahate milleski olulises tõepoolest kaalukat sõna sekka öelda, siis kohe avaneb teil selleks suurepärane võimalus. Kasutage seda! Nimelt on mul homme Kuku raadios kella ühe ja kahe vahel taas juhtida saade "Vahetund Postimehega" ja kuna pühapäeval toimub Tartu maraton, siis otsustasin stuudiosse kutsuda Klubi Tartu Maraton juhataja Indrek Kelgu ja SA Eesti Terviserajad tegevjuhi, neljanda kategooria suusatreeneri Jaak Teppani. Ärge arvakegi, nagu ma ise saate juhtimisega hakkama ei saaks. Aga kindlasti arvake - ei, olge selles veendunud! -, et ma ei suuda ka parima tahtmise korral küsida neilt seda, mida teie oluliseks peate.

Niisiis, siin on teile ettepanek. Kui teil on seoses Tartu maratoniga küsimusi Kelgule või Teppanile, kes kolm talve tagasi sai Tartu maratonil 70. koha, siis jätke need siia blogi kommentaaride rubriiki. (Kordan: saates lähevad esitamisele vaid küsimused, mis käivad Tartu maratoni kohta.) Te olete ju läbi aegade huvitunud, kuidas ikka neid stardikohti jaotatakse ja miks stardimaks tõuseb jne. Kui te siin neid küsimusi püsti ei pane, siis ega ma ise hakka ka omalt poolt pärima seda, mis kellelegi korda ei lähe.

Niisiis: läkitage oma küsimused! Ja oleks kena, kui te küsimuse juurde märgiksite, mis on vähemalt te eeesnimigi ja kust kandist olete pärit ja mis on teie tase suusatamises. Siis on kenam küsida, et "35-aastane Paul Märjamaalt, kes on tosin aastat omal käel trenni teinud, tahab teada, et...?", mitte, et "keegi tundmatu kusagilt, kelle kohta keegi midagi kuulnud ei ole ega kuulegi, aga kes arvab, et nüüd peaks meie siin stuudios teda kuulda võtma..."

Teeme koos Eesti parima suusasaate!
******Stanlunds Resort, Borrego Springs, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits 100 meetri sprindi võistluse ajasõidus. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jaanus Pulles (tagaplaanil) lööb 100 meetri sprindi kutsutud külaliste võistluse finaalis kolmanda koha heitluses Priit Pulleritsu. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits annab pärast 100 meetri sprindi finaali intervjuud võistluste teadustajale Margus Aderile. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Teisipäeval korrastasid rajamasinad Tartu maratoni lõigul enne Hellenurme põlde võistlusrada. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Mida arvata esinemisest esimesel teatemaratonil?

LISATUD ÜKSIKASJALINE TEATEMARATONI ANALÜÜS KÕIGI OSALEJATE KOHTA - KLIKI SIIA (kliki lingile "download"!)
Ma kohe kartsin sellise tiimiga liituda. Olgu öeldud, et ega ma sinna ise trüginud. Kutsuti. Kui teateneliku ülejäänud kolme liikme kohta infot sain, ütlesin neile otse, et ega ma solvu, kui nad viimaks otsustavad mind välja arvata ja kellegi teisega asendada.

Meie nelik ajaloo esimeseks Tartu teatemaratoniks oli Eesti paremini hoitud saladusi. Mitte miski, erinevalt Eesti Suusaliidust, ei lekkinud mitte kusagile. (Kas neil, kes üritasid siin hiljuti mu usaldusväärsust seoses reaalse seljavaluga kahtluse alla seada, on veel midagi kobisemist?) Konspiratsioon oli maksimaalne. Meil olid isegi kodeeritud nimed. Omavahel meilitsi pidevalt lävides ja üksteist ergutades ning oma tegemistest vastastikku teavitades kasutasime varjunimesid Johan Olsson, Silvio Fauner ja Jiři Magal. Minu panus oli vähemasti see, et pakkusin need nimed välja, lähtudes sellest, et meie võistkonna liikme eesnimi oleks võimalikult sarnane maailma tipptasemel sõitva suusataja eesnimega.

Oi, kuidas mult üritati kõik need möödunud kaks kuud meeskonna ülejäänud liikmete kohta teavet välja pressida! Ainus, mida olin nõus ütlema, oli see, et olen meie tiimi pikalt kõige nõrgem lüli, teised kaks on Tartu maratonil kindlad esisaja mehed ning kolmas piiripealne. Kuna olin nõrgim lüli, siis meeskonnakaaslased tegid mulle vähemalt nii palju rõõmu, et lubasid mul võtta kõige tugevama suusataja varjunime. Minu pseudonüüm oli Petter Northug.

Milleks selline konspiratsioon, küsite. Väga lihtne: teie pärast! Ma võin leppida, nagu üks teist siin mõni postitus tagasi tabavalt kirjutas, et "Pulleritsu blogis sebivad ringi karmid mehed, kes passivad vaid hetke, et üksteisele turja karata vöi lihtsalt molli anda" - ja et pihtasaaja olen enamasti mina -, aga ma ei näe vähimatki põhjust, et keegi peaks turja kargama neile, kes minuga ühes tiimis on otsustanud sõita.

Konspiratsiooni ehk tiimikaaslaste säästmise eesmärgil viivitasime viimase hetkeni ka võistkonna ülesandmisega - meie nimetus PSJJ tulenes meie varjunimede esitähtedest etappide järjekorras (kuid korraldajad suutsid ikkagi nime stardiprotokolli valesti kanda [TSJJ]) -, ent see, nagu selgus, maksis mõneti kätte. Üllatus oli see, et stardikoridoris jagati kohad ülesandmise järjekorras ning sedasi sattusime 91. registreerinud tiimina alles viiendasse ritta.

Esmane ülesanne mul kui avaetapi sõitjal oli sealt meestesummast kiiresti ja kadudeta ette pääseda. Mõned haagid vasakule ja paremale - jälgisin hoolega, kuhu eessõitjad keppe lõid, et mitte nende taha takerduda (sõitma peab ju silmadega!) - ja olingi massist läbi nagu sulavõist ning võtsin sisse viienda-kuuenda positsiooni. Plaan oli vaadata, mis edasi saab, ja igal juhul mitte ette trügida. Igatahes sain kätte hea rütmi ja algus läks ludinal. Vana lasketiiru äärse tiigi serval kerkisin vasakult möödudes isegi kolmandaks - aga taas polnud see kõige targem tegu.

Sest järgnenud järsul tõusul jäin väliskaarde ja pidin läbima teistest pikema maa. Üleval saidki mõned mehed väikse edu sisse, kuid laskumisel võtsin nad kohe kinni. Mu aukudega uutel Fischeritel, nagu selgus, polnud häda midagi, ehkki all oli neil kahe nädala taguse Viru maratoni pulbrimääre, mis tollal jäi kulutamata. (Kui suusad enne starti Tehvandi boksis Swixi tiimile harjata viisin, sain teada, et pulber on suusapõhju ikka kõvasti kuivatanud. Kui mitu minutit ma seetõttu kaotan, seda ei söandanud sealsed asjatundjad pakkuda.)

Üle maantee rühkisin ligi kümnese grupi sabas ning järgnenud esimese tõsise tõusu alguseks olin endalegi üllatuseks täitsa heal positsioonil. Aga see tõus, nagu ilmnes, ei sobinud mulle. Ma ei tea, kas asi oli lume struktuuris või määrdes või tõusu nurgas, aga kuidagi ei saanud suuski libisema. Seni kui ma lühikeste sammudega üles kangutasin, said seitse meest eest ära. Ja järgnenud laskumisel ma üksinda neile järele ei "imenud".

Kuid rolleriraja äärne tõus osutus hoopis paslikumaks. Vaat seal sain suusad libisema ning tundus, et saan lätlase ja Team TT mehe kätte. Vahe nendega oli 30-40 meetrit. Ega eespool olijadki kaugel olnud, alla saja meetri igal juhul.

Ent hämmastaval kombel läksin alt just laugetel lõikudel, mis Tartu Tähtvere spordipargi stammtreenijana pidanuks mulle justkui eriti hästi sobima. Kui tee äärest lõpuks metsa vahele keerasin, olid kaks eesmist meest käristanud vahe juba rohkem kui sajale meetrile ning veel rohkem eespool sõitjad kadusid sootuks silmapiirilt.

Hommikul ärgates, mis seal salata, tundsin, et Alutaguse maraton annab liigestes ja lihastes tunda. Olin pisut kange. Aga ma ei saa ka parema tahtmise juures väita, et laupäevane sõit teatemaratonile tuntava jälje oleks vajutanud. Kangestumist ei tekkinud, väsimust samuti mitte. Ent kuidas ma ka ei püüdnud, lätlasele ja Team TT mehele ma lähemale ei pääsenud.

Kui metsa vahelt välja sain ja põllule siirdusin, muutus rada märgatavalt pehmemaks. Selgelt tajusin, et libisemise nimel tuleb raiuda ja rügada. Enam polnud sõidumõnu. Tuli jõuga tööd rabada. Seda enda arust suutsin, mida näitab ka Delfi pilt, mis on tehtud 9.-10. kilomeetril järsu tõusu otsas. (See on vist juba pisut suusatamise moodi, kas pole?)

Väike tööõnnetus juhtus järgnenud pikal laskumisel. Olin otsustanud startida õhukeste kinnastega. Samasuguse riski olin võtnud Alutagusel - ja see oli õigustanud: kätel külm ei hakanud. Kuid sedapuhku sai parema käe nimetissõrm mäest alla kihutades nii palju külma, et jäi valusalt kangeks. No mis sa teed?! Loomulikult pistad sõrme suhu ja puhud peale. Paarikümne sekundiga sai probleem likvideeritud.

Olime võistkonnaga arutanud üksipulgi läbi logistika ja teatevahetuse, aga ikkagi suutsid korraldajad üllatada. Kui Matus vahetusalale lähenesin, ei saanud midagi aru, mis seal toimub. Õnneks märkasin silti, mis juhatas otse sõitma. Aga ees ei olnud ootamas mitte kedagi. Siis sain aru, et järgmise etapi sõitjat Silvio Faunerit alias Silver Eensaart pean otsima paremalt võrgu tagant. Kuid sellega polnud probleem veel lahendatud.

Olin stardis jätnud küll meelde, kuhu jäi jalal ajavõtukiibi krõpsu serv, aga kui seda serva jala küljest otsima hakkasin, ei leidnud seda ühegi kandi pealt. Siis otsustasin, et pean kinda käest ära võtma: äkki saan sedasi sõrmed kusagile õigesse kohta taha? Aga neil Salomoni keppidel, millega võistlesin teist korda, on selline tobe side, et võid krõpsu küll lahti teha, aga kätt ikka kohe kätte ei saa. Minu kohmitsemisele võis vabalt kuluda 15-20 sekundit ja see oli aeg, mis, nagu hiljem selgus, võis meile valualt kätte maksta. (Ütlasi kinnitab too juhtum, et spordis ei ole tõepoolest pisiasju.)

Protokoll näitab, et lõpetasin oma vahetuse 8. kohaga, 12 km aeg 35.24. Kiireimale, EWK I sõitjale Raivo Pärnpuule kaotasin 3.14. Ise söandanuks väga heaks tulemuseks pidada kaotust kahe minuti ringis. Kuid ka kolm pole ju palju? Keskmiseks kilomeetri ajaks tuli 2.57. Võistluse favoriidi, SK Biathloni avavahetuse sõitjale Karel Kulbinile kaotasin 1.39. Seitsmes koht oli minust ees 38 sekundit.

Silver Eensaar sai kõige raskema etapi, ja see vist ei olnud meilt õigeim valik. Sain teada, et ta pole uisku eriti palju harjutanud, liiati kuulsin, et ta ei pidanud oma Rossignole just kõige äkilisemateks sõiduvahenditeks. Pealekauba sai ta kõige pikema etapi (20 km) ja tagatipuks tõusuga Harimäele. (Olin võistkonna meilikoosolekul etappe jagades palunud endale lühima, seega avavahetuse, sest siis jääb teistel aega teha 51 km vigade parandust.) Olen kindel, et teist etappi poleks ma tahtnud mingil juhul sõita.

Eensaar tuli kümnendana, vahe liidriks tõusnud laskesuusatajate tiimiga oli 9.14, kuid vahetusalas saime ühest konkurendist mööda - erinevalt minust paistis ta silma palju lihvituma kiibikäsitsusega. Tema etapiaeg oli 1:01.45.

Meie kolmanda vahetuse mees, tõele au andes meie tiimi kokkupanija Johan Olsson alias Jaanus Laidvee, tõstis meid kaheksandaks. Kuid esimesed arendasid teistega võrreldes pöörast tempot, nii et kaotus oli kärisenud 16.44ni. Sedasi oli küsitav, kas meie tiimi trumbil, Jiři Magalil alias Indrek Teppol, kelle viimane uisutehnikavõistlus jääb kümmekonna aasta taha, on üldse võimalik midagi päästa ja parandada. Sest kaotus kolmandal kohal sõitnud Haanja Rattakubi tiimile oli 8.28, Veikko Tääri, Allar Raja, Mihkel Mardna ja Jüri Jaansoni tiimile KUMA Raadio 5.08 ja Salomon Teate Teamile, mille avavahetuse sõitja Anti Arak kaotas mulle 1.15, oli 5.32. Aga te vaadake eilse AK uudislõiku sellest võistlusest ning selle lõpus näete, millise isuga Teppo rajale sööstis! (Laidvee etapiaeg oli 40.59.)

Ja Teppo tegi meeletu sõidu! Haanja Rattaklubi Tarmo Mõttuselt võttis ta tagasi 4.26. Mis ütled, Vigurivänt - särk topiti sul ikka kapitaalselt püksi ja võeti pool skalpi lisaks ka! Jaansonilt võttis ta tagasi neli ja pool minutit ning Salomoni tiimilt üle viie minuti. Kokkuvõttes tõstis Teppo meie võistkonna seitsmendaks. Jaanson jäi viiendana ette kõigest 33 sekundiga ning Salomoni tiimi ankrumees Ivar Heinola 25 sekundiga. Teppo võttis isegi 2. koha saanud Team TT viimase vahetuse sõitjalt Tauri Tikerpelt tagasi 1.35. Võidumeeskonna ankrumehele Martten Kaldveele jäi ta alla kõigest 12 sekundiga. Teppo etapiaeg oli 41.33, ja arvestades, millise naeratusega ta finišeeris, oli selge, et varu pidi jääma korralik. Tema keskmiseks kilomeetri ajaks kujunes 2.32!

Tagantjärele jäi vaid kahjatseda, et olin esimeses vahetuses kiibiga nii pikalt kohmitsenud. Oleks seal 15-20 sekundit võitnud, olnuks Teppol kindlasti väga reaalne võimalus meid viiendana Elvasse tuua. Saime ajaga 2:59.42 seitsmenda koha.

Aga, nagu juba stambiks on kujunenud: siit on nüüd hea edasi minna.

Usun, et väga alt ma oma tiimi ei vedanud. Kuid imet ka ei suutnud teha. Igatahes on täna hommikul lihased päris valusad.
******
Cactus Loop Trail, Yaqui Pass Road, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tartu teatemaratoni start. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 2: Meeskonna PSJJ liikmed (vasakult) Priit Pullerits, Silver Eensaar, Jaanus Laidvee ja Indrek Teppo Tartu teatemaratoni finišis. Foto: Jaanus Laidvee erakogu
Foto 3: Silver Eensaar (nr 91) teeb Matul sooja. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 4: Priit Pullerits kohmitseb teatevahetuse alas ajavõtukiibi kallal, Silver Eensaar (nr 91) vaatab seda kannatlikult pealt. Foto autor: Jaanus Laidvee
Fotod 5 ja 6: Silver Eensaar (vasakul) on Priit Pulleritsult lõpuks ajavõtukiibi kätte saanud ja läheb oma etappi sõitma. Fotode autor: Jaanus Laidvee
Foto 7: Indrek Teppol (paremal) jäi 6. koha saanud Salomon Teate Teami ankrumehe Ivar Heinola alistamisest puudu vaid 25 sekundit. Ta võttis temalt rajal tagasi 5.07. Foto autor: Jaanus Laidvee