Pullerits: Kuidas rattaga õigesti treenida?

Harjutate ka või lasite eelmisel nädalal pärast Tartu rattamaratoni leiba luusse? Ise tegin enda kohta täitsa keskmise nädala, kokku 133 km ning viis ja veerand tundi treeningaega. Omaette küsimus on see, mis kasu sellest tõuseb. Kui üldse.

Niisama ei ole tõesti mõtet lahmida. Uurisin Eesti suusakoondise füsioterapeudi Lauri Rannama vennalt Indrek Rannamalt (34), kes tuli kevadel Eesti meistriks kriteeriumisõidus ning on Tallinna Ülikooli doktorand, samuti terviseteaduste ja spordi instituudi teadur - ja kellele pidi jalgratturite treeningprotsessi ja rattatehnika tundjana Eestis olema raske võrdväärset leida -, mis moodi seda rattasõitu siis harjutada tuleb, et kasu ka tekiks. (Järgnev vestlus ilmus ka ajakirja Jooksja kolmandas numbris.)

Selleks, et mõistlikult treenida, tuleb mõistagi koostada korralikud plaanid. Mida seejuures silmas pidada?
Esimene asi, kui kuskile üldse liikuma hakata, on selgeks teha, kus sa viibid: milline on hetkeseis ja kehaline valmisolek. Selleks viiakse läbi lihtsad testid, rattasõidus näiteks vaadatakse, millised on vastupidavusvõimed.
Teine asi on see, kuhu tahad jõuda. Eesmärki tasub alati kriitiliselt suhtuda: äkki on see liiga kõrge? Samas ei tohi eesmärk olla liiga kergesti saavutatav, vaid peab sundima ikkagi tööd tegema.

Aga kui eesmärk on liiga kauge, võib vahepeal jaks ja tahtmine otsa saada. Kuidas liikumine eesmärgi poole endale sujuvamaks teha?
Spordis peavad olema ka vahe- ja protsessieesmärgid, mis on nagu trepiastmed, mida mööda lõppeesmärgi poole liikuda. Vahe-eesmärgid võiks olla rahvasõidul näiteks kahesaja hulka, siis saja hulka jõudmine. Treeningprotsessis võib mingi eesmärk olla, et läbida teatud lõike teatud kiirusega. See ei ole tulemusele suunatud, vaid näitab sinu arengut.
Eesmärk ei saa olla püsiv väärtus. See muutub kogu aeg: kui areng on näiteks natuke kiirem, sead eesmärki ka natuke ülespoole. Treeningprotsessi peab operatiivselt juhtima ja reguleerima. Päris sajaprotsendiliselt lõpliku plaani järgi ei harjuta keegi, ja kui harjutatakse, siis üldselt kiputakse eksima.

Kas lõpp- ja vahe-eesmärkideta treenimine on rumal ja mõttetu?
Ei ole. Eesmärk võib olla ka heaolu saavutamine, kaalu langetamine, tervise hoidmine või seltskonna nautimine. Eesmärk ei ole ainult sekundid ja meetrid.

Kui oluline on harjutada grupis, mitmekesi?
Rattaspordis on üksinda raske kaugele jõuda, kuna tekib kiiruse lävi. Mitmekesi treenides on keskmine kiirus tunduvalt suurem, aga samas keskmine intensiivsus võib olla isegi madalam kui üksinda treenides. Samas on mitmekesi sõites treeningu sees natuke intensiivsemaid lõike, mis ei tapa, aga arendavad. Treening ei lähe väga monotoonseks.

Enamik harrastajaid on 30-45-aastased. Kuivõrd on sellises vanuses üldse võimalik areneda?
Oleneb muidugi lähtetasemest, aga üldiselt väga palju. See vanus, kus lagi ette tuleb ja kehaline võimekus kõvasti kukub, on 50. eluaasta piir. Enne seda võivad inimesed suhteliselt edukad olla.
Meil on klubis 38-aastane mees, kes kaalus viis-kuus aastat tagasi ligi 130 kilo. Eelmise aasta kevadel hakkas ta regulaarselt rattaga sõitma ja nüüd sõidab eraldistarti keskmise kiirusega 43 km/h kanti. Tänu treenimisele. Tõsi, kui ta rattasporti tuli, oli tal juba suusatamise ja jooksu aeroobne põhi olemas. Nüüd kaalub ta 91-92 kilo. Tänavu jaksas ta koos eliiklassiga Saaremaa velotuuri läbi sõita ja oli eraldistardist temposõidus 20 parema seas. Väga hea näide, kuidas inimene võib end kokku võtta.

Harrastajate põhihäda kipub olema, et harjutatakse liiga palju või liiga intensiivselt. Mis on selle tagajärg rattaspordis?
Mõlemal juhul jõutakse ülekoormusseisundisse. Liiga intensiivse treeninguga jõutakse sinna kiiremini, ja see on tervisele ohtlikum. Liiga suurte mahtudega, kuid madala intensiivsusega treenides tekib kiirusbarjäär: kiiruslikud omadused kaovad. Aga rattasõidus on need tähtsad, sest rattasõit liigitub tänapäeval jõuvastupidavusalaks, kus arveldatakse vattidega: kui suur on sul spurdi- või temposõiduvõimsus suhtes kehakaaluga.

Mille järgi harrastaja õige mahu ja pasliku intensiivsuse ära tunneb?
Kui ärkad hommikul üles ja tunned, et sa ei ole väsinud. Kui tunned, et oled värske ja tahad tööle minna ning treeningtahe on säilinud.
Olen vahest märganud, kuidas ülikõrge motivatsioon pärsib: sunnitakse ennast treeningule, kuigi ei taheta minna. Arvatakse, et kui üks treening jääb vahele, siis on maailma lõpp saabunud – mis nüüd saab! Tegelikult ei ole midagi hullu. Tean seda omast käest: mul tekkis sel kevadel töö tõttu viis-kuus kolmepäevast auku ja kuus tuli 20 treeningpäeva 30st – midagi ei juhtu. Ajutisi treeningpause ei maksa üledramatiseerida, tihti võivad need hoopis kasuks tulla.
Üks kolleeg on öelnud, et ületreenitusega areneb inimesel ainult üks asi – enesekindlus.

Mis äärmusnäitajaid olete harrastusratturite treeningute kohta kuulnud?
Olen kuulnud selliseid arve nagu 36-38 tundi nädalas. Seda ei kujuta ettegi! 20-tunnised nädalad on väga sagedased. Need eeldavad kolmetunniseid treeningpäevi.

On see samuti liiast?
Teatavatel perioodidel, kui valmistud näiteks täispikaks triatloniks, ei pruugi olla. Aga harjutada pool töönädalat lisaks 40 tunnile, mis inimene tööl käib... Need 40 tundi mõjutavad ka treeningprotsessi, ja päris kõvasti.
Soovitan nädalas teha paar kvaliteetset treeningut, mis on mingile konkreetsele kehalisele võimele suunatud. Ülejäänud treeningud, tund-poolteist, tasub teha rahulikud.

Vähemasti jooksuharrastajate hulgas on levinud nn mugavustsoonis harjutamine. Kummitab see häda ka rattureid?
Jah, treenitakse 32-36 km/h. Olen käinud paljude sellistega koos treeningul ja mul on ebamugav nende kõrval sõita. Ühelt poolt ei ole see tempo pingutamist nõudev, teisalt ei ole ka kerge. See on natuke üle aeroobse läve, ei ole taastav ega arendav.

Kasu sellest ei ole?
Kui kõik treeningud on sellised, ei vii see kuhugi. Lisaks tekib kiirusbarjäär, nii et sa ei olegi võimeline väga palju kiiremini sõitma. Tekib stereotüüp: närvisüsteem, mis juhib lihastööd, harjub ära, ja sa ei suudagi lihast rohkem rakendada.

Kuidas on harrastussportlastel, kes treenivad eri alasid, tark end hooaegade vahel jagada?
Kui tippsportlasel on ülemineku-, baastreeningu- ja võistlusperiood, siis paljudel harrastussportlastel on jooksuhooaeg, rattahooaeaeg ja suusahooaeg. Kogu aeg on üks hooaeg.
Tegelikult oleks mõistlik võtta nende vahel kaks-kolm nädalat, kui teha hoopis midagi muud, näiteks mängida palli, et saada kas või emotsionaalset vaheldust. Soovitaks teha uue perioodi alguseks ka jõutreeningut, vähemalt kere lihaskonda tugevdada. Muidu kipub see jääma nõrgaks, eriti rattaspordis.
Rattaharrastaja peaks kere lihaskonna tugevdamiseks nädalas kolm korda peale igat treeningut 10-15 minutit koos venitamistega tegema kõhu- ja küljelihaste harjutusi. Ei ole vaja lihaseid niivõrd arendada, vaid neid toonuses hoida.

Kui oluline abimees on rattasõidus pulsikell?
Pulsikell peaks õpetama inimest ennast tunnetama: et sa lõpuks ei pea enam nii palju kella vaatama, vaid tunnetad ise ära, mis treeningtsoonis viibid.
Rattasõidus on tulnud uue lainena kasutusele võimsusandurid, mis on objektiivsemad kui pulsinäitaja, sest pulsinäit sõltub paljudest eri teguritest. Nüüd pannakse rattasõidus vända või tagarummu sisse andurid, mis mõõdavad jõu rakendumist ja jõu rakendumise kiirust. Seal on pulsinäitaja ka kõrval, nii et kui täna suutsid sõita 300 vatiga ja pulss oli 160, aga kolme nädala pärast suudad sõita 160 pulsiga, kuid võimsus on 340, siis on näha, et areng on toimunud.

Rattasport on lõppeks ikkagi tehniline ala. Kui suure võidu saab sellest, kui sadul ja leistang ja asend õigeks seada?
Sellest saab tunduvalt suurema võidu, kui ratta hinnale 100 000 krooni juurde panna või ratta kaalust kilo maha võtta. Õige asend ratta peal tagab esiteks, et suudad jõudu paremini rakendada, teiseks oled kaitstud igasuguste ülekoormusvigastuste eest. Kui sadul on liiga madal, on põlved ohus, kui liiga kõrge, on reie tagakülg ja selg ohus. Kui leistang on liiga madal, võivad selg ja kael ülekoormuse kätte sattuda.

Kuuldavasti pidite Tallinna Ülikoolis looma rattakompetentsi keskuse, kust harrastajad oma küsimustele vastused saavad?
Jah, üritaks koondada teadmised ja oskused ja vahendid, et pakkuda Tallinna Ülikoolis juba selle aastanumbri sees nii tipp- kui harrastusratturitele kehalise võimekuse testimisi, tehnika analüüsi ning sõiduasendi seadistamist. Tekitan sportlasest mitme kaameraga kolmedimensioonilise animatsiooni, kus on näha, kuidas jõud rakenduvad ratta seljas jms nüansid. Nende indikaatorite järgi saab anda soovitusi, kus ja mida muuta nii treeningul kui sõiduasendis.
******Estonia laevahuku mälestusmärk ja Tahkuna tuletorn Hiiumaal. 27. juuni 2009. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Indrek Rannama 2008. aastal SEB Tartu Grand Prix võistlusel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Indrek Rannama võistlemas 2005. aastal Viljandis. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Leidke pildilt Indrek Rannama! Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Nii sööstsid kõvemad sõidumehed tänavu Tartu rattamaratonile. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Kalle Kriit (vasakul, 2. koht) ja Allan Oras (võitja) tänavusel Tartu rattamaratonil Puka kandis. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Tartu rattamaratoni kahte liidrit jälitav peagrupp Puka toitlustuspunktis. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Mis imelikke asju teeb kuulus konkurent?

Ei ole siin juba tükk aega spordikomprat puistanud, nüüd on viimane aeg viga parandada. Asi puudutab näitleja Veikko Tääri, kes juhtis eelmise aasta lõpul Vahur Kersna asemel koos Carmen Kassiga Eesti parimate sportlaste autasustamist ja võitis mind Tartu maratonil minutiga ehk tosina kohaga.

Nüüd näikse Tääril olevat veelgi suuremad plaanid. Nägin teda hiljuti Sparta spordiklubis treenimas. (Ta esineb koguni reklaamklipis, kus hõikab: "Tahad mõnusalt sportida - tule Spartasse, paremat annab otsida!") Pumpas seal koos mitme tuntud kulturistiga muskleid. (Vaadaku ette: suured lihased vajavad pingutuse ajal ka palju toitu.) Nägi täitsa muljetavaldav välja. Ise veel pelgas, nagu ta mulle täna tagantjärele tunnistas, et äkki paistab tõeliste lihasearendajate kõrval poisike. Ärgu pabistagu, ei paista midagi!

Aga edasi läks palju põnevamaks. Mitte päris sportlikust aspektist.

Nimelt "ujus" Täärile külje alla üks blondiin (mitte see, kes siin kõrval pildil!), kes hakkas temaga minu meelest parajat mesijuttu puhuma. Ma tean toda näitsikut küll, sest kunagi, kui tal olid veel tumedamad juuksed, oli mul temaga kokkupuuteid. (Professionaalses mõttes, loomulikult: usutlesin teda ühe loo tarvis, aga vaevalt tema mind mäletab, ja kui mäletabki, siis vaevalt mäletada tahab, sest veidi aega pärast intervjuud läks asi pisut inetuks, isiklikus mõttes, mõistagi: teda tabas mingi seletamatu paanika- või hüsteeriahoog, mistõttu ta helistas ja hakkas ajama, et ta ei taha, et see lugu ikkagi ilmuks, helistas mulle isegi siis, kui ma koos Eesti suusakoondisega Otepääl trenni tegin; jätsin seks ajaks oma telefoni koguni oma autojuhile, et enesevalitsemise kaotuse piiril intervjueeritu mind kätte ei saaks, vaid vahepeal maha rahuneks.)

Igatahes võttis Täär tolle näitsiku endaga sappa ja viis oma poole.

Sattusin seal sündmuste keerisesse pisut hiljem, kui Täär juba köögis ametis oli. Ja teate, mis ta tegi? Laud oli igasugust toidukraami täis ja ta toppis seda muudkui mikserisse, alates toorest maksast ja lõpetades peterselliga. Minu arust oli see paras sodi, ma poleks küll seda juua tahtnud, kuid Tääri näitsik võttis segu klaasi põhjas siiski pisut mekkida. Täär ise valas terve klaasitäie silmagi pilgutamata alla ja siis teatas, et see jook ajab pööraseks.

Siis jätkas Täär treenimist: võttis hantli kätte ja hakkas küünarnukiga põlvele toetudes biitsepsit pumpama. Täitsa hull, mõtlesin, kas ta endale hõlpu ka annab.

Näitsik ajas algul mingit töist juttu, aga siis muutus ühtäkki päris meelaks. Või pööraseks, nagu Täär oli hoiatanud. Ajas end Täärile päris ligi. Ja edasi läks asi ikka päris käest ära. Näitsik viskas end diivanile selili ja Täär rebis endal särgi suisa seljast ja edasi... ma parem ei kirjeldaks seda. Aga kui Täär kogu oma aadamlikku muskulatuuri hakkas välgutama, siis ei olnud ilus enam juures tunnistajaks olla.

Pärast kuulsin näitsikut kiitlemas, et küll ikka musklimehed on head mehed - teadagi, milles.

Täna võtsin südame rindu ja helistasin Täärile, et kuidas trenniga lood on ja üldse, noh, kuidas ja mis värk oli. Trenniga olevat lood sedasi, et ta pidi tasahilju rullikutega sõitma, aga too teine asi... ah, las see jääda meie vahele.

Võite nüüd mõistatada, kuidas ma sellele kõigele peale sattusin ja kuidas ma seda kõike tean. (Vihje: amet mul selline.)
******Tolkuse raba, Pärnumaa. 27. juuli 2009. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Veikko Täär juhtimas koos Carmen Kassiga 2008. aasta Eesti paremate sportlaste autasustamist. Foto autor: Arno Saar, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Veikko Täär 2008. aasta Eesti paremate sportlaste autasustamisel koos kolmikhüppaja Kaire Leibakuga. Foto autor: Arno Saar, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Veikko Täär koos Anu Taliga tänavu Eri Klasi 70. aasta juubelil. Foto autor: Kristjan Lepp, Kroonika/Scanpix

Pullerits: Kas kurjade konkurentide kriitikal on alust?

Jälle on mõned pahatahtlikud konkurendid - või need, kes ei suuda kuidagi seedida, et minusugune andetu ja viienda elukümnendi keskele jõudnud mitterattur ikka veel sadulas püsib ja koguni pisut vändata jaksab - alustanud laimukampaaniat, nagu oleks ma teinud Tartu rattamaratonil halva sõidu.

Aga vaatame fakte ka ikka - ja anname alles siis hinnangu.

Loevad kaks asja: kaotus võitjale (nagu on õpetanud suusatreener Mati Alaver) ja naabrimehele (nagu teab iga rahvasportlane). Kuidas on nendega lood?

Kaotust võitjale Allan Orasele tuli muidugi palju, 55 minutit (2:35 v. 3:30). Ometi on seda vähem kui mullusele võitjale Jaan Kirsipuule, kellele jäin eelmine aasta alla ligi tunniga (2:43 v. 3:42.30). Nii et areng.

Art Soonets pole küll naabrimees, elab koguni Tartu teises otsas (mina Tähtveres, tema Ihastes), aga läbi aegade olen end ennekõike ikka temaga võrrelnud (sorry, kõik teised, kes ennast ennekõike minuga võrdlevad). Soonetsit te ju ikka teate? Mulle on jäänud mulje, et tema teab massispordiüritustel (ja väljaspool neidki) küll kõiki, nii et kui teie teda ei tea, astuge mulle ligi ja teen teid tuttavaks. Igatahes kaotasin talle mullu 29 ja veerand minutit. Seekord kaotasin 18 ja pool minutit, ehkki Soonets oli suve jooksul sõitnud rattaga minust tuhat kilomeetrit rohkem. Nii et igal juhul areng.

Aga see ei tähenda, et mu sõit oleks laitmatu olnud. Sulev Kraam (ega ma siin nimega eksi?) saatis huvitava tabeli, mis näitab kõnekalt nõrgad kohad ja puudujäägid kätte. Siin on kirjas mu jooksev koht ja selle järel sulgudes koht vastaval lõigul.

Matu (12,2 km) - 654. koht
Ande (22,1 km) - 629. koht (lõigul 606.)
Puka (36,5 km) - 608. koht (lõigul 650.)
Astuvere (50,6 km) - 637. koht (lõigul 758.)
Palu (66,3 km) - 699. koht (lõigul 856.)
Hellenurme (77,2 km) - 709. koht (lõigul 838.)
Elva finiš - 720. koht (lõigul 787.)

Vaatame võrdlust samadel lõikudel ka Soonetsiga - kui palju kogunes mul kaotust:

Matu (12,2 km) - 2.31
Ande (22,1 km) - 1.04
Puka (36,5 km) - 1.25
Astuvere (50,6 km) - 2.36
Palu (66,3 km) - 5.22
Hellenurme (77,2 km) - 3.07
Elva finiš - 2.20

Neist võrdlustest on näha, et Pukani (esimesed poolteist tundi) läks sõit normaalselt, isegi tõusvas joones. Kõige parem oligi tõus Harimäele (mäletate, rääkisin ju, et seal lasid teised jala justkui täitsa sirgu) ja sellele järgnenud kruusaralli. Puka eel tõmbasin enda arust koguni oma grupi ribadeks ja seejärel läksin isegi vedama. Aga niipea, kui tulid raja teise poole metsavahelised keerukad tehnilised lõigud, hakkasin hävima. Samuti, möönan, andis tunda, et võistlus oli seks ajaks kestnud juba kaks tundi ning mu maksimaalselt pooleteisetunniste treeningute efekt hakkas ammenduma. Aga positiivne on see, et pärast Palu punkti enam suurt kukkumist üldkohaga ei toimunud (eks oma osa ole selles, et vahed olid seks ajaks juba päris pikaks veninud - üksvahe sõitsin metsas mitu kilomeetrit suisa üksinduses). Ja mis kõige meeldivam: hoolimata lühikestest trennidest suutsin end pärast Hellenurmet, kui sai hakata taas kiiremini sõitma, oluliselt koguda ning eelmiste lõikude kohtadega kõrvutades oluliselt tempot juurde panna.

Jah, ma ei teinud hiilgesõitu. Aga kust kandist ka ei vaata, igal juhul sõitsin paremini kui mullu ja oodatud ärakukkumine ei olnud totaalne, vaid suutsin madalseisust välja tulla. Klassikuid tsiteerides: pole paha. Kuid loomulikult on teil võimalus eriarvamust väljendada.
******Vana talukoht Haanja kõrgustikul. 8. august 2009. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaan Kirsipuu vedamas pärast stardipauku Tartu rattamaratoni karavani. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Art Soonets (paremal) lõpetamas Tartu rattamaratoni 335. kohaga, koht eespool Raul Soomet (vasakul). Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Allan Oras edestab Tartu rattamaratonil lõpuspurdiga Kalle Kriiti. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Scanpix
Foto 4: Hetk Tartu rattamaratonilt. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Scanpix
Foto 5: Idüll Tartu rattamaratonil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kui kaua peab veel vana rada tallama?

Kes julgeb vastu väita, et seekordne Tartu rattamaraton polnud parima korraldusega? Näiteks pärast finišeerimist pakialast läbi minnes ulatas kollases vestis noormees või neiu juba kaugelt su kompsu kätte. Pisiasi? Jah, aga kui oluline pisiasi! See oli varem üks tüütumaid protseduure, kui tuli ise oma numbriga kollast kilekotti kümnete, isegi sadade samasuguste hulgast otsida. Suur aitäh Kaitseliidu kodutütreile ja noorkotkaile.

Aga oli see ikka parim Tartu rattamaraton? Üllatav küll, aga üks, kes eriti kriitiline tundub, on peakorraldaja Indrek Kelk.

Esmalt ütles ta mulle, et tegi kolleegidega valearvestuse, kui prognoosis varasemate kogemuste põhjal, et 10-15 protsenti alustanuist ei lõpeta. Tegelikult oli neid, kes finišisse ei jõudnud, 7-8 protsenti startinuist. Kuid see valearvestus tähendas, et 4500 medalit said varem otsa, kui viimased pärale jõudsid. Neile lubasid korraldajad saata medali hiljem järele.

Teine probleem oli toitlustusalas. Ma ei tea sellest midagi, sest nagu varasematel kordadel, kostitas mind seekordki eraldi valvatud telgis Atlantise catering, kus kõrvallauas tähistasid Allan Orase võitu Jaan Kirsipuu ja teised Eesti ässad ning kus minust veidi tagapool ootas oma kuuma liha- ja kalarooga Vasaloppeti võitja Raul Olle. Suppi ei võtnud seal eriti keegi. Aga just suppi tuli suurel toitlustusalal puudu. Kelk rääkis mulle, et supi puudujäägi ilmnedes tehti kiirrünnak Elvasse, kus ta kolleeg Kunnar Karu ostis kaupluste supiriiulid kiiruga puhtaks.

Supipuudus tekkis sellest, et toitlustusalas puudus distsipliin. Korraldajail oli Kelgu sõnul valmisolek 5300 inimese söötmiseks - nende hulka olid arvestatud kõik võistlejad ja organisaatorid. Aga kui võistlejad võtavad toidusappa kaasa naise ja lapsed, siis pole ime, et tagumistele suppi enam ei jätku. (Ja proovigu supijagaja laps supist ilma jätta, kui too oma anuvate silmadega üle laua ääre talle vastu vaatab...) Niisiis saan tunda heameelt, et minu väljavõtmata jäänud supi võrra sai vähemalt üks inimene söönuks.

Varem oli suppi ikka üle jäänud, lausus Kelk. Pärast kevadist rattarallit koguni nii palju, et kaks katlatäit sai saata koerte varjupaika. (Ja tookord ei tekitanud supi defitsiiti isegi see, et käisin samuti suppi söömas enne, kui kutsutud külaliste alasse sisenesin, kus jahmatas tõsiasi, kui innukalt kõvad rattamehed endale tasuta õlu sisse kaanisid.)

Aga Kelgu käest tahtsin kuulda hoopis seda, kui kaua peab rattamaratoni ühte ja sama rada pidi väntama. Jah, see aasta oli kaks muudatust, kui rada oli viidud kahest talust mööda, mistõttu distantsi üldpikkus võis Kelgu hinnangul mullusest erineda mitte rohkem kui sada meetrit. Aga mujal oli kõik teada, mis ees ootab, ja see ei ole enam üldse põnev, vaid pigem tüütu. Seega siis, kas korraldajad võtaks mõelda raja suuremale varieerimisele?

Kelk kinnitas, et raja muutmine on võimalik, ning kutsus selle üle arutama. Nii et ärge hoidke ideid vaka all ja pange need siin kirja, sest Kelk teab, kust teie ettepanekuid leida!

Näiteks märkis Kelk, et üks võimalus on rada muuta Harimäe ümbruses Kekkose raja lõikude arvel. Nii muutuks algus raskemaks. Kuid probleem on see, olgu hoiatatud, et distantsi alguses ei tohi rada minna liiga kitsaks, mis toob kaasa pudelikaelte tekke. Oluline on esimesel paarikümnel kilomeetril hea läbilaskevõime säilitamine.

Jah, kui rada iga aasta muuta, kaob harrastajaile ilmselt oluline võrdlusvõimalus: kui palju aeg mullusega kõrvutades paranes või halvenes. Aga minu arvates ei ole see tõsiseltvõetav argument, sest aeg oleneb paljudest kontrollimatutest kõrvalteguritest, ennekõike ilmastikuoludest.

Ent ikkagi oli see aasta hea rattamaraton. Kas või sellepärast, et kiirabi oli ainult ühe võistleja viinud ranglumurruga haiglasse. (Mitte et teised rangluu murdnud jäänuks viimata, vaid rohkem luumurde lihtsalt ei juhtunud.) Tõsi, kukkumisi oli Kelgu sõnul esinenud üksjagu palju, aga maastikul ei ole ju enamasti valus külge maha panna.
******Tolkuse raba, Pärnumaa. 27. juuli 2009. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tartu rattamaratoni katkestanu Otepääl. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Võistlejate kollased kotid Tartu rattamaratoni finišis Elvas. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Võistlejad Tartu rattamaratoni finišis Elvas. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu rattamaratoni porine lõpetanu finišis Elvas. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits endise kolleegi Hindrek Riikoja Merida rattaga Tartu rattamaratoni finišis Elvas. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Mida arvata rattamaratoni tulemusest?

Külmema kõhuga pole ma veel vist kunagi starti läinud. Võistluserutust ei tekkinud ega tekkinud. Öösel ei kadunud isegi uni ära, nagu suusamaratonide eel närvipingest tavaks on saanud. Ainus, mis pinget tekitas, olid clipless pedaalid - ma polnud sellistega veel iialgi maastikukrossi sõitnud. Kas saan jalad ohtlikus situatsioonis Hindrek Riikojalt (endine Postimehe kolleeg, nüüdne põllumajandusministeeriumi pressiesindaja) laenuks saadud Merida pedaalide küljest lahti või kõmatan külili?

Aga vana lasketiiru juures sattusin ühte väliskurvi ja oma arust pääsesin kohe mitmekümnest mehest mööda ning rohkem polnudki vaja, et võistlustunne võimust võttis. Selleks, et seda võimaliku kukkumisega mitte lörtsida, hüppasin esimese tõusu all ratta seljast igaks juhuks maha ja jooksin üles, ehkki tagant profimad ergutasid, et «Sõidame, sõidame!».

Kuid seejärel sain uuesti hoo üles. Enda üllatuseks avastasin, et tõusudest väntasin võrreldes lähikonkurentidega märksa kergemini üles, kuigi ratta tagumise rehvi keskosa oli sile nagu liuväli. Seetõttu pidin otsima teinekord põhijälje kõrvalt parema haakumisega kohti. Ja laskumistel pidin jälgima, et kallaku peal ei libastuks.

Häda oli pigem selles, et mul puudus igasugune eesmärk. Kodus vanematele laupäeval, kui käisin maal õunu võtmas, ütlesin, et kui tuhande sekka jõuan, võib rahule jääda. Art Soonetsile, igipõlisele rivaalile laususin, et kui kaotan talle alla poole tunni - ehk vähem kui mullu -, pole samuti põhjust kurta.

Kummalisel kombel oli Harimäe tõus üksjagu lihtne. Kruusalõigul püüdsin kinni umbes sada meetrit eespool sõitnud grupi. Metsavahelisel tõusul läks minu meelest suisa puhkamiseks, ent igasugused katsed rivis ettepoole jõuda lõppesid pehmesse pinnasesse takerdumisega.

Harimäelt laskudes hakati aga kohe mööda kihutama. Mis seal salata, olin ettevaatlik. Mullusest mäletasin seal kurvides paksu lahtist liiva, tunamullu aga ei suutnudki ühte kurvi välja võtta ja põrutasin võssa ning kaotasin joogipudeli. Pärast pööret paremale, kilomeetri jagu enne Ande TPd, said 15-20 julgemat meest minu ees paarikümnemeetrise vahe sisse, kuid tõusul võtsin nad kinni ja istusin alanud kruusaralliks mugavalt grupi sappa.

Grupi pea vajutas algul päris korraliku tempoga, aga ju sain taga tuulevarjus nii palju hinge tõmmata, et ühtäkki tundsin: võiks kiiremini liigutada. Surusin siis paremalt äärelt tasapisi grupi esimeste kannule, ise aga mõtlesin, kas sellisel tõmblemisel, kuigi jõudu näikse jaguvat, on siiski mõtet. Äkki on kavalam energiat säästa ja keskel või sabas passida, sest ega minusugune grupil eest küll sõida.

Aga mingi eestsõidu ma oma arust siiski organiseerisin. Kui rada kruusateelt paremale keeras ja üle niidu kulges ning seejärel üks võistleja ATV-taolise punase ristiga masina kastis raja servalt ära viidi, üritasin sellele tuulde haakida. Aga masin jäi laskumistel hoopis ette. Kuid vähemasti tundus, et olin umbes nelja-viie mehega eest saanud. See oli tore areng, sest mäletan hästi, kuidas eelmine aasta samal lõigul üks viie-kuue-meheline rong must vuhinal mööda läks.

Pukani sõitsin selle tillukese grupi sabas. (Aga äkki oli grupp mu selja taga siiski suurem? Ma ei vahi üle õla, ohutuse tõttu.) Aastatetagune paksu lahtise kruusaga lõik oli lõpuks kõvaks tambitud ning kiirus püsis päris korralik. Aga mitte üleliia kiire. Igatahes paarsada meetrit enne Puka TPd võtsin hoo üles ja läksin vedama.

TPdes ma ei peatunud. Mul oli kaasas kaks pooleliitrist joogipudelit, ühte olin lahustanud Dexali 90-grammise geelipaki ja teises oli punase sõstra mahl. Astuvere TPs nägin, mida jootjatele lootmine kaasa toob: ühel minu ees sõitnul läks midagi risti-rästi ja ta kukkus mürtsti kruusale. Seisvailt jootjailt ja veel kivisel pinnasel sõites pudeli noolimine on risky business.

Pärast Puka TPd jäin korraks ühe sinisärklase tuulde, aga eestpoolt paistis üksikuid mahajääjaid, nii et võtsin vedamise enda kätte ning hakkasin jälitama. Oma arust töötasin päris korralikult, sest tükk aega ei üritanud keegi mööda minna. Vabandust, kui see kaassõitjaile ülbitsemisena mõjus, et mingi rattadiletant üritab tempot teha, aga tunne oli tol ajal veel päris tugev. Võib-olla jooksid siledad kummid kõval kruusal ka ekstrahästi - ei tea, varasem kogemus puudub.

Aga iga kruusaralli saab ükskord otsa. Aeglased metsavahelised porised ja mudased ja mättalised ja kivised lõigud pole mulle kunagi meeldinud. Alalõpmata olen seal teistele jalgu jäänud. Kuid seekord ei märganud, et oleksin neil tehnilistel lõikudel eriti koperdanud. Keegi pillas isegi komplimendi, et sõidan nagu vana mudahunt. Küllap aitasid clipless pedaalid, sest Optima seljas on osa energiat kulunud ikka sadulas püsimisele. Sellegipoolest ronisin mitmes eriti mudases kohas targu ratta seljast maha. Kartsin, et kui hoog ära sureb, siis ei saa jalgu lahti ja lendan näoli porri. Vähemasti kahest mülkast, kui mitte kolmest läksin jalgsi läbi, ka kõige järsemast tõusust ronisin üles, ratas käekõrval, nagu ka pikast, libedast ja võrdlemisi järsust tõusust paksu metsa sees. Sealt pole ma veel elu sees üles sõitnud - milleks ponnistada? Vahelduseks võiks ju jalgu ka sirutada.

Umbes 30 km enne lõppu täheldasin, et jaks hakkab raugema. Seda oli ka oodata, sest lõppeks on mu sellesuvine pikim rattatrenn vaevalt poolteist tundi. Ja kogukilometraaž 2500 ringis, keskmine trenn vaevalt tunnine. Mitte just eriti palju, et valitud tempoga üle kahe ja poole tunni kesta. Lisaks hakkas kõht tühjaks minema. Õnneks olin pistnud tagataskusse kaks Maxima batooni. Paar suutäit tegid tunde kohe tummisemaks. Kuid möödasõitmised minust ikkagi jätkusid, kuni viimaks sai metsast ja mudateedelt välja kruusa peale ning algas laskumine Palu TP suunas.

Palul oli valjuhääldist kuulda reportaaži, et esimesed hakkavad juba finišile lähenema. Endal jäi sealt sõita veel 22 km.

Ehkki taas järgnesid vastumeelsed metsavaheteed, olin ilmselt suutnud kosuda, sest tagant enam voore ei tulnud. Õnnestus ühe rongi sabast mõneks ajaks kinni saada, kuid see kadus peagi eest ning päris mitu järgmist kilomeetrit sõitsin täitsa üksi. Ees polnud kedagi näha ja tagant polnud ka kedagi kuulda. Oligi, tegelikult, rahulikum. Kuid pärast Elva jõe betoonsilda jõudsid tagant paar meest viimaks kannule ning haakisin end nende sappa. Kohe hakkas lihtsam ja hoog ka tõusis. Samas hakkas pisut jahe. Kas see on märk ähvardavast haamrist, käis mõte läbi pea? Raul Olle, kes olla võitnud tänavuse nelikürituse, oli mulle mõned päevad tagasi maininud, et üks haamri saabumise tunnuseid pidi just olema see, et hakkab külm.

Hellenurme TP-le järgnenud tõusudel kogunes taas kokku suurem punt. Vahepealne langenud võistlusmoraal - et las taganttulijad kihutavad pealegi mööda, ei hakka neile järele pressima - tuli pundis tagasi. Lõpuni jäi alla kümne kilomeetri ja mõtlesin, et püüan grupist nii kaua kinni hoida, kuni jaksan. Ehkki kiirus kruviti päris suureks ja kohati hakkas pärssima hirmgi. Kuid hasart haaras kaasa, nii et ühest kitsast ja porisest kohast otse puude ääres tuiskasin nõnda läbi, et alles pärast sain aru, millise rumala riski peale olin läinud.

Kuid nätsked mustad tõusud osutusid mu rehvidele siiski liiga libedaks ning hakkasin koos paari teisega grupist maha jääma. (Hea on ju ajada see ratta süüks, kui teised eest pääsevad.) Samas võtsin laskumistel juba päris arvestatavaid riske, olgugi et vasak ranne oli juba paarkümmend kilomeetrit enne lõppu muutunud sedavõrd valusaks, et ei lubanud hästi piduritki tõmmata. Eks enesekindlus oli kasvanud, et ega ratas alt ära sõida, kui jalad kindlalt pedaalide küljes. Igatahes viimaselt kruusatee lõigult, olles äsja just ühest konkurendist mööda saanud, paremale metsa keerates ei jäänud palju puudu, et oleksin külje maha pannud.

Pärast Elva jõe soise koha ületamist, 3 km enne lõppu, paistis minu ees tühjus. Lähimad püütavad olid ligi saja meetri kaugusel. Hakkasin neid taga ajama. Korraks tuli selja tagant üks noormees appi, aga mitte kauaks. Otsustasin ise tempot teha, sest tema selja taga oli liiga lihtne. Võib-olla tegin taas lollisti. Sest noormees istus minu taha, sai mu tuules paarist eessõitjast mööda ja enne saepurust pehmet lõiku tuiskas mööda, tema taga veel üks, Indrek Karolin Põlvast.

Vähemasti rohkem ma kedagi ette ei lasknud. Finišisirgel piilusin ka üle õla - paarikümne meetri kaugusel polnud kedagi tulemas. Diplomil seisis 718. koht, aeg 3:30.02. (Mitteametlikus protokollis olen taandatud 720. kohale) Mullusest sõitsin kiiremini ligi 12 ja pool minutit, koht oli kümne võrra parem. Seega tuhande sees. Art Soonets oli 333., kaotust talle tuli umbes 19 minutit. Nii et mõlemad eesmärgid said täidetud.

Finišijoone ületamise järel pistsid ETV ja Kanal 2 kaamera ees mikrofoni nina alla. Kui ma võistlusrajal löögile ei pääsenud, siis vähemasti teleekraanil. Asi seegi. Sai vähemalt nõndamoodi ennast nähtavaks tehtud. Mõelda vaid: tuhanded teised läbivad samuti rattamaratoni, sajad neist minust kiiremini, aga peaaegu mitte keegi ei tea, et nad seda tegid. (Ja esmaspäeva hommikul kell 8.15 usutles mind rattamaratoni teemal Kuku raadio otse-eetris Rasmus Kagge.)

Mingi ime läbi oli see parim sõit, mida ma Tartu rattamaratonil olen teinud. Olgugi et täiesti motiveerimatuna. Ilmselt ikka on hea ratas see, mitte ainult mees, mis sõidab. Hindrek Riikoja ratas. Tänutäheks pesin selle juba puhtaks. Käsitsi.

Kõige suurema tunnustuse sain aga kodus tütrelt. Kui ütlesin, et parandasin mullust aega kaksteist ja pool minutit, patsutas ta tunnustavalt õlale. Ja kui lisasin, et sain Euroopa meistrivõistlustel 720. koha, ajas ta koguni kaks pöialt püsti.
******
Päikesetõus Laukal Hiiumaal. 7. august 2009. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tartu rattamaratoni start. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Scanpix
Foto 2: Nii kihutavad kõvad sõidumehed. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Scanpix
Foto 3: Rattamaratoni kõvemad mehed on jõudnud Matule. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Kõvad sõidumehed näitavad laskumistehnikat. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Scanpix
Foto 5: Ratturid Pukal. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Toitlustuspunkt Astuveres 51. kilomeetril. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix Foto 7: Võistlejad sisenemas enne Palu toitlustuspunkti maanteealusesse tunnelisse. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Scanpix
Foto 8: Rattamaratoni võitja Allan Oras veab teise koha saanud Kalle Kriiti. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Scanpix
Foto 9: Allan Oras, Tartu maratoni võidumees ja Euroopa meister. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas saada stardiks erutust?

Nüüd olen ikka täiesti segaduses. Eile sain rattakingad ka kätte, tõmbasin need jalga ja istusin siis laenuratta selga. Oli juba õhtu ja tegin ainult 21 km stammringi. Ja teate, kui kaua läks - ligi 46 minutit! Kui Optima sadulas kõvasti olen pingutanud, olen sama raja läbinud napilt alla 40 minuti. Keskmise tempoga sõites on aeg jäänud 42-43 minuti kanti. Aga sedapuhku korraliku maastikuratta ja clipless pedaalidega nii kaua...

Mis toimub?!

Äkki toimub psühholoogiline allakäik? Mu naise alla 4000-kroonise vana Optima seljas peab ikka tõsiselt tööd tegema, et edasi liikuda, aga kallima ja tehniliselt parema ratta otsa istudes tekib äkki alateadvuses tunne, et see peaks juba iseenesest suure ajavõidu andma ning pingutad vähem. Seda enam, et sellega sõitmine on ikka palju mugavam ja sujuvam kui Optimaga.

Kui asi nii hull paistab, siis hakkab juba närv sisse tulema. Mis pole sugugi paha. Sest seni on mu suurim probleem, et Tartu rattamaraton ei eruta mind. Absoluutselt mitte. Šansse mul seal pole, ala ise pole sümpaatsete killast (kui rattaga sõita, siis ikka kiiresti, maanteel - milleks muuks see ratas ikka on! -, mitte metsavaheteedel kolistada), tuleb nikerdada läbi vee ja üle kivide jms ebamugavused. Eelmine aasta, nagu juba korduvalt rääkinud olen, saabus enne poolt võistlusmaad tappev tüdimus. Kui motiveeritus on null, pole ka mingit tulemust loota.

Niisiis, kes on siin see tark ja ütleks, mis moodi enne pühapäeva erutusseisundisse jõuda? Või muidu läheb jälle nii nagu eelmine aasta.

Et kuidas eelmine aasta läks? Koht läks hoolimata kallimast ja paremast rattast tunamullusega võrreldes kehvemaks.
******
Tolkuse raba, Pärnumaa. 27. juuli 2009. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

1: Kas need mehed on Jõulumäe rattamaratonile tulnud sööma või võistlema? Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
2: Miks nende võistlejate nägudelt ei vaata Jõulumäe rattamaratonil vastu lust ja rõõm, kui rattasõit neile nii südamelähedane on? Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix

Pullerits: Kas kalli ratta muretsemisel on mõtet?

Siin on nüüd küll tõsine mõtlemiskoht neile, kes - pange tähele! - a) on minu tasemega ratturid, mitte mingid tipptegijad, ja b) kes on kulutanud viiekohalise summa, et osta endale uhke-kallis sõiduvahend.

Arvan, et see Merida, mille põllumajandusministeeriumi PR-mees Hindrek Riikoja mulle Tartu rattamaratoniks laenas - et Art Soonets liiga kaugele eest ei pääseks -, maksab vähemalt viiekohalise summa, aga iseküsimus on see, kui mitu minutit need lisatuhanded ajavõitu toovad.

Eilne kogemus näitab, et ühtki ei too. Ma võisin ju selle ratta seljas palju professionaalsem välja näha, kui Allan Oras koos kahe trennikaaslasega õhtul vastu sõitis ja tervitas, aga välimus on petlik. Sõitsin 32-kilomeetrise ringi, mitte pingutades, vaid mõõdukalt. Tunne oli muidugi mõnus. Ratas jooksis ikka palju meeldivamalt kui mu naise alla 4000-kroonine Optima, käiguvahetus töötas palju sujuvamalt, pidurid olid äkilisemad. Ei leiagi elementi, kus Optima oleks parem. Aga milline oli tuuletus, peaaegu ideaalses ilmas tehtud sõidu tulemus?

Jätke see nüüd meelde - 1:09.25. Tunde järgi võinuks olla vähemalt 1:03-1:04. (Ei, kell ei valetanud.) Kuu algul sõitsin Optimaga sama ringi 1:08.45ga. Augusti keskpaigas läbisin selle ringi koguni 1:04.50ga. Juuli keskel 1:05.55ga. Ikka Optimaga. Kuidas küll eile nii kaua läks, ei suutnud ära imestada.

Ent see ei ole sugugi ainus detail, mis seab hinna poolest kallima ja teoreetiliselt parema ratta vajalikkuse minu klassiga sõidumeeste tagumiku all kahtluse alla. Tunamullu sõitsin Tartu rattamaratonil Optimaga varasemalt 908. kohalt 671. kohale. Eelmine aasta istusin nelikürituse stammteadustaja Riho Järveläineni väga hea maastikuratta peale, kuid pudenesin 728. kohale. Ilmselge taandareng.

Niisiis, elu näitab, et rattasõidus keskmikel pole mõtet paremasse varustusse investeerida. Ja kui see minu väide teid ei veena, siis lubage meelde tuletada, et 2007. aasta Tartu rattarallil vedas mind Otepäält Tartu suunas laskumisel eest vajunud grupile järele suusamees Jaak Teppan, kelle sõiduvahend oli minu mälu järgi kui päevinäinud Sputnik - ime, et see laiali ei lagunenud. Nii mulle igatahes paistis ja tundus. See tähendab, et keskmike konkurentsis on otsustav ikka mehe enda sitkus, mitte sõiduvahendi kallidus.

Aga kui selle müsteeriumi lahendamine teile üle jõu käib, siis oleks huvitav teada, kas oskate lahendada küsimuse, kuidas siduda Estoloppeti maratonisarjas mullu saadud 42. koht Keskerakonna pakutud Tartu abilinnapea kohaga, ja siduda veel nii, et kokkuvõttes toob see teile sisse 500 krooni (miinus maksud). Näidake, et te ei ole rattamaratoniks valmistudes end segaseks treeninud, vaid suudate peas ikka midagigi raalida!
******
Tolkuse raba, Pärnumaa. 27. juuli 2009. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Rakvere rattamaraton Mõedakul. Juhib Jaan Kirsipuu. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Mulgi rattamaraton. Foto autor: Peeter Kümmel, Sakala/Scanpix

Pullerits: Kui piinav on sportlik pingutus?

On ju, et tribüünilt või telerist vaadates tundub sport erutav meelelahutus. Aga küsige sportlastelt, kuidas üüratu pingutus nende kehale ja meeltele mõjub! Ma küsisin. Siin on vastused.

Kaspar Taimsoo liikus, nagu peab. 33-34 tõmmet minutis. Juhtis kuni 23-aastaste MMil ühepaatide eelsõidus kindlalt. Lõpuni jäi 250 meetrit. Siis läks äkki, ühegi hoiatava märgita, hirmus raskeks.

Kõigest nelja tõmbega muutus pilt silme ees uduseks. Vaid keskpunkt jäi teravaks. Taimsoo vaatas tempomeetrit – 28 tõmmet minutis. «Mis asja...» jõudis ta imestada. Järgmist tõmmet enam teha ei jõudnud. Käed ja jalad ei allunud kontrollile. «Nagu oleks iga jäseme küljes sangpomm,» mäletab ta.

Taimsoo kukkus vette. Medalilootusega alanud MM oli talle lõppenud. Järgmised kolm tundi veetis ta haiglas tilgutite all. Staažikas treener Matti Killing peab mälus rändama 13 aastat tagasi, et teist niisugust pildituks pingutamist meenutada.

Taimsooga Tšehhi suveleitsakus juhtunu on dramaatiline näide sellest, millest enamikul tugitoolisportlastel aimugi pole. Kui telerist või tribüünilt paistab tippsport erutava meelelahutusena, siis neile, kellele fännid kaasa röögivad, on see armutu võitlus valu, piina ja kannatusega. Võitlus, kus juurde tuleb panna isegi siis, kui kusagilt enam midagi juurde võtta pole. Ja võitlus, kus võidurõõmu röövib sageli totaalne kurnatus. Vähemasti vastupidavusaladel.

Mäletate augusti lõppu, kui Taimsoo koos Allar Rajaga Poolas MMil paarisaerulisel kahepaadil kolmandaks tuli? Pärast finišeerimist keeras tal kõhus nii pööraselt, et tuli oksendada. Ja see ei juhtunud ta sportlasteel sugugi esimest korda. Ent nagu treener Killing talle on öelnud: enese alalhoidja ei võida kunagi.

Eesti parim pikamaajooksja Pavel Loskutov mäletab poisipõlvest, et suutis keskmaadistantsidel sageli endast samuti nii palju välja pigistada, et pidi pärast ropsima. Maratonis on ta kogemuste lisandudes aga avastanud, et katsumuse raskus on pöördvõrdeline sportliku vormiga.

1995. aasta Göteborgi MMil läbis ta suhteliselt algaja jooksumehena pool võistlusmaad Eesti rekordi graafikus. Aga kiire algus, lisaks kuumus ja niiskus vajutasid 10 km enne finišijoont oma pitseri. Loskutovil tõmbus silme ees mustaks. Iseeneslikult lõpetas ta jooksmine. Läks üle kõnnile. Siis üritas tasapisi sörkida. Teise poole distantsist läbis ta ligi veerand tundi aeglasemalt kui esimese. Lõpetas tagant viiendana.

Aga selleks, et head tulemust saada, ei jää üle muud, kui «pead ennast nii segi jooksma, kui vähegi annab», kinnitab Eesti parim keskmaamees Tiidrek Nurme. Ühe raskema katsumusena mäletab ta kuue aasta tagust kolme päeva jooksu Saaremaal, kus võttis sihiks viimasel 16 km etapil parimast kohalikust jagu saada. Tol oli stardis 45-sekundiline edu. 3 km enne lõppu tundus Nurmele, et rivaal jääb vist püüdmata. Kuid ta pingutas ikkagi...

Järgnevast ta suurt ei mäleta. Tekkisid mäluaugud. Oli vaid ääretult vastik, ebamugav, talumatu tunne. Aga kätte ta konkurendi sai ja suutis 300 meetrit enne lõppu möödudagi.

Samasugune mäluauk tabas Nurmet mullu enne Pekingi olümpiat võistlusel Belgias. «See oli nii raske,» meenutab ta, «et raske on meenutadagi. Aju, kogu lihaskond ja veresoonkond olid nii suure löögi all.» Aga ta suutis joosta 1500 meetri Eesti rekordi ja pääses tänu sellele olümpiale.

Suusatajad suudavad piitsutada end seisundini, mida kutsuvad omavahel haamriks. Vasaloppeti võitja Raul Olle sõnul tekib see siis, kui organismi energiavarud on viimseni ammendunud: tekib täielik jõuetus ning mõtteis on kõigest ükstapuha. «Isegi väga tahtejõuline inimene ei suuda keha edasi tassida,» kinnitab Olle. Oma karjääri jooksul sai ta totaalse haamri kolm-neli korda.

Eesti suusatajate esinumbriks kerkiv Aivar Rehemaa teab, et haamrit ei saa ainult võistlustel, vaid ka treeningul. Suvises 60 km rullikutrennis Otepääl ammendus ta energia 10 km enne lõppu. Kõhus pitsitas näljatunne. Hakkas külm. Liigutused läksid kaootiliseks. Mõtted sosistasid, et keera metsa, nopi mõni mari põske.

Rehemaa on nii mõnegi trenni järel istunud kümneid minuteid kodutrepil. Lihtsalt ei jõua paari sammu üles astuda. «Tegelikult, kui järele mõelda, on see päris mõnus tunne,» lausub ta.

Tohoh?

«Kui oled laksu ära saanud, pärast seda söönud ja joonud ning lamad toas, siis tunned, kuidas energiat tuleb hirmsalt peale. Kui ära taastud, võib enesetunne tulla väga hea.»

Et siis järgmine kord end kui sidrun taas tühjaks, tilgatumaks pigistada. Publikule meelelahutuseks.
******Tolkuse raba, Pärnumaa. 27. juuli 2009. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Lõuna-Korea maratonijooksja Lee Myong-seung oksendamas Pekingi olümpial staadionirajale. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Prantsuse takistusjooksja Lison Mare kurnatuna pärast finišeerimist riigi meistrivõistlustel. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Pavel Loskutov 2008. aasta ümber Viljandi järve jooksu võitjana. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 4: Saksa laskesuusataja Kati Wilhelm pärast MK-etapi võitu tänavu jaanuaris Oberhofis. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Šveitsi suusataja Dario Cologna pärast 15 km distantsi lõpetamist 15. kohaga eelmise aasta viimasel päeval Nove Mestos. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kuidas tõsta enne rattamaratoni mahtu?

Just siis, kui tuhanded hüppavad Jõulumäel rattasadulasse ja rohkem kui kümme tuhat trambib pealinnas asfalti, on mõistlik massidest irduda ja säilitada oma mina. Psühhooside ja kampaaniatega kaasaminek ei ole kunagi kellelegi head toonud. Sest see, mis sobib Caspar Austale või Tiidrek Nurmele, sobib vaevalt et tavaharrastajale.

Sellegipoolest kujunes nädalavahetus raskeks. Laupäeva õhtuks olid kõik luud ja liigesed nii väsinud ja ausalt öeldes andsid pühapäeva hommikulgi veel tunda. Isegi öösel andis keha märku, et eelmisel päeval sai pingutatud. Sai küll. Tervelt kaheksa tundi, ehkki väga madala pulsiga.

Aga pühapäeval oli kavas nädalavahetuse tsükli teine pool. Kuid pisut väiksemas mahus. Kokku umbes viis tundi.

Sellegipoolest, kui õhtupoolikul koju jõudsin, istusin veel ratta selga ning tegin lihaskonna taastamiseks veerandsada kilomeetrit maanteel, keskmise kiirusega pisut alla 27 km/h. Vihma juba tibutas ning onkoarst Ain Kaare, väga pikkade kestusalade harrastaja, hüüdis oma autoga mööda sõites, et ma ei külmetaks. Aga kuidas sa ikka külmetad, kui keha on sõites soe?

Nüüd, kui rattamaratonini on jäänud vähem kui kuus päeva, kas leidub siin mõni nupukas ja läbinägelik, kes oskab ära arvata, mil viisil ma nädalavahetusel endale maratonieelset koormust andsin? Vihjeks: mõelge loovalt, mitte nii nagu massid!
******Õhtutaevas Elva ja Rõngu vahel. 21. juuli 2009 kell 21.10. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Caspar Austa aasta tagasi Elion Cupi sarja Rakvere etapi võitjana. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Kas keegi oskab ära arvata, kus asub Eestis see rattasõbralikkust kuulutav liiklusmärk? Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Mis põrgu ootab rattamaratonil?

Olete rattamaratoniks valmis? Igaks juhuks soovitan lugeda, mis on mõne tuntud osalejaga varasematel kordadel juhtunud. Need mälestuskillud pärinevad ajast, mil seda blogi veel olemas polnud. Aga klassika, nagu öeldakse, on aegumatu.

Kas kellelgi on neile juhtumeile omalt poolt veel midagi sensatsioonilisemat vastu pakkuda?

Indrek Kaseorg, endine kümnevõistleja:
2004. aastal, kui kümnevõistluse lõpetasin, hakkasin tegelema rattasõiduga. Tugitoolikirg on mul selle ala vastu olnud juba 1995. aastast alates, olen kõiki suuri tuure vaadanud ja endal meeldib ka sõita.
Juba mõni kilomeeter pärast rattamaratoni starti on esimene kiibipunkt. Mäletan, kuidas ühel aastal ei suutnud mõned selle ületamiseks oma järge ära oodata ja lõikasid kõrvalt. Kui nad paar kilomeetrit hiljem teada said, et peavad tulemuse saamiseks selle punkti läbima, tulid nad järgmisel järsul tõusul, kust mina üles kütsin, hapu näoga mulle vastu. See näitab, et tuleb ikka korraldajate nõudmisi jälgida.
Rattasõidu kultuur on aastatega normaalsemaks läinud. Pööretel ja ohtlikes kohtades antakse käega järgmistele märku.

Urmas Välbe, endine tippsuusataja:
See juhtus 2004. aastal. Ma ise ei viitsinud minna enne rada vaatama – ja siit ka õppetund. Mis siis, et mul oli ülikõva luure väljas: Alges Maasikmets rääkis mulle üksipulgi kõik raja kohta enne ära.
Aga paarsada meetrit enne finišit olid saepuruga täidetud porimülkad. Massa oli öelnud, et sealt on kasulikum paremalt läbi sõita. Mul oli too aasta normaalne minek, loksusin suures juhtkambas sees, ja kui lõpus andmiseks läks, siis eirasin Massa öeldut, vaatasin, et olen äss, panen mülkast keskelt läbi ja saan tšainikutest mööda. Ja mis juhtus: ratta tõmbas mülkasse kinni, mina lendasin pea ees üle lenksu, olin munadeni poris sees. Õnneks teisi tagant hooga selga ei tulnud. Aga paljude vendade finiši rikkusin sellega küll ära, ennekõike enda oma.

Robert Jaani, endine kergejõustiklane:
Olen kevadel alati suure õhinaga harjutamist alustanud, aga seejärel on treenitus langenud: suur suvi tikub nii minema, et eriti ei harjuta. Mõnikord on jälle nii juhtunud, et pesen ratta Tartu maratonist puhtaks alles kevadel. Siis hakkan jälle otsast peale.
Üks aasta oli porine sõit, siis lõi mul tagarattal kolm kodarat puru. Need kädisesid all, justkui olnuks pidur peal. Aga kuna niigi oli raske, ei pannud seda tähelegi, alles lõpus sain aru, et lisapidur oli peal ja ratas ise kaheksas. Arvasin lihtsalt, et pori on ratta vahele kogunenud.
Seni on Tartu rattamaraton olnud kõva andmine, rahvaspordiga pole sellel küll midagi pistmist. Aga kas uus rada oma juurikate ja metsateedega just nii raske peab olema, nagu Elion Cupi sarjas… Eks pärast seda sõitu saa näha, kas tasub veel üldse edasi harjutada või ei tasu.

Hindrek Riikoja, endine Postimehe ajakirjanik:
Minu peamine mälestus on see, et kui esimesel korral maratoni lõpetasin, siis kumises peas vaid üks küsimus: mille pagana päralt ma siia ronisin? Ja kiiresti sai endale antud lubadus mitte kunagi enam siia tagasi ronida. Aga juba järgmisel päeval tekkis rahulolu.
Kõige eredam mälestus on 2005. aastast viiendalt kilomeetrilt, kus teele tulnud rattur mulle otsa sõitis. Õnneks hullu midagi ei juhtunud, kuid esimene ehmatus oli päris suur. Nii et paraku peab inimesi kõige enam hoiatama kaasratturite eest. Oma lollusi saab vältida või siis ennast kiruda, aga kaasratturite vastu oled võimetu. Rajal on üksjagu inimesi, kes vaatavad ainult ette ning sellele, kes sõidavad nende kõrval, ei mõtle.

Meelis Atonen, endine poliitik:
Mind on alati üllatanud inimeste uljus ja stardist mineku kiirus. Pean end ratta seljas väheosavaks – tõusudel lähen mina mööda ja laskumistel minnakse minust mööda –, aga selle raja peal on laskumisi, kus võib haiget saada, väga palju. Olen mitu korda näinud, kuidas inimesed riske alahinnates kihutavad. Siis üks eksib ja rattasõidu õnnetus on see, et ühe eksimusest võivad mitu haiget saada. Seetõttu on juhtunud, et loovutan mõne laskumisega mitukümmend kohta, et õnnetusi vältida. Mulle meeldivad rohkem tõusud, ja mida tehnilisemad, seda parem.
Kõige rohkem on meelde jäänud see, et kui oled kõvasti ponnistanud ja siis on finišiots tulemas. Kui üle lõpujoone jõuad, saabub kergendus – kõik vaevad saavad tasutud.

Marek Kalmus, kulturist:
Selleks, et minu kaaluga, 115-120 kg, rattaga mööda põlde ja metsi marutada, peab väga arvestama, et distantsi lõpuosas ei tekiks vedeliku defitsiiti. Olen alati suureliselt öelnud, et mulle piisab ühest pudelist küll, endal suured veepaagid lihastena kaasas. Kuni 2005. aastani tuligi alati finišijoon enne kätte, kui paagid tühjaks said. Aga siis tahtsin oma rajarekordit parandada ja alustasin tavaliselt intensiivsemalt. Unustasin aga alguses joomise ja täpselt kilomeeter enne lõppu olid jalad nii krambis, et otsustasin tulla maha ja neid venitada.
Maha rattalt kuidagi sain, peale tagasi enam mitte, sest lisaks jalgadele läks krampi ka kõhulihas. Istusin siis viis minutit maas ja vaatasin, kuidas 200 meest-naist selle ajaga mööda kimas. Läbi valu ja krampide ronisin rattale tagasi ja ragistasin nagu vana õlitamata aiakäru kuidagi lõpuni.

Erik Pallase, peaministri väimees:
Esimest korda sõitsin vanaema meestekaga ja lõpetasin leistangiga. Juba algul tuli rollerirajal tagaratta kruvi kinnitusest lahti, see tõmbas ratta viltu. Pidin grupi eest laskma ja teenindusautot järele ootama. Umbes 30. kilomeetril läks kumm katki. Sain selle ära vahetada. Aga kuna väliskumm oli rebenenud, läks õhukumm uuesti puru. Sõitsin tühja kummiga, kodarate peal, kuni tagaratas vajus enne 50. kilomeetrit kokku. Tund aega passisin ja lõdvestasin end, siis mõtlesin, et mis need pisut rohkem kui 10 kilomeetrit ikka on. Jätsin rattaromu maha, haarasin joogipudelid ja leistangi numbriga kaasa ning jooksin lõpuni. Raske oli, lausa roomasin. Kui finišisse jõudsin, olin täiesti pilditu. Tagantpoolt kolmas. Siit mu soovitus: ärge meestekaga starti minge.

Egert Kamenik, fotograaf:
Olen näinud jubedaid käblasid, aga ise pole neisse sattunud. Kui mitte arvestada seda, et esimesel sõidul jäin kaks-kolm korda jäin porirööpasse kinni ja kukkusin nina pidi mättasse. Seejärel tulid prillid eest ära ja otsisin neid muda sees taga, ja kui üles leidsin, siis jälle otsisin, millega need puhtaks saada.
Stardiraginas vaatad paremale ja vasakule, kõigil on karutapja pilgud ees ja uhked vormid seljas, nii et hoia eest, muidu jääd rongi alla. Mõni mees proovib esimese paarisaja meetriga maratoni ära võita – ega seal nalja tehta.
Eks neid artiste ole rajal igasuguseid. Kord sain napilt mööda, kui rajale moodustus külakuhi. Üks kukkuja oli perseli maas ja hoidis ratast enda kohal, kaitses end sellega nii, et see moodustas tagant tulijaile trampliini. Ta vaatas suurte silmadega läbi kodarate ja kui teised üle hüppasid, siis ütles iga kord «ai!» või «oi!».

Sandor Liive, Eesti Energia juht:
Kõige rohkem on varasematest sõitudest meelde jäänud senise raja suur kiirus. Peale Harimäge tuleb ju ainult üks suur kihutamine. Mäletan, kuidas peale Harimäge üritasin sirgel teel eelmist gruppi kätte saada. Kiirus kasvas tasasel maal 40-45 kilomeetrini tunnis ja gruppi ikkagi kätte ei saanud. Siis lasin tirri, ootasin järgmise grupi järgi ja seejärel tuiskasin grupi tuules seni kättesaamatust eesmärgist rahulikult mööda. Rattasõidus loeb meeskonnatöö, üksi rassides kaugele ei jõua. Nii nagu mujalgi elus.
******Kaleste rand, Hiiumaa. 26. juuni 2009. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Paljaid rattureid nagu inglanna Rebecca Romero pole Tartu rattamaratonil veel rajal nähtud. Foto autor: Reuters/Scanpix
Fotod 2 ja 4: Uus mood vaese Euroopa rattaspordis Londonis Picadilly väljaku lähedal. Fotode autor: TopFoto/Scanpix
Foto 3: Rattasport, nagu tõestab ülesvõte Madridist, on maskuliinne ala. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Naiste uudse rattavormi näide Mexico Cityst. Foto autor: AP/Scanpix