Pullerits: Kui piinav on sportlik pingutus?

On ju, et tribüünilt või telerist vaadates tundub sport erutav meelelahutus. Aga küsige sportlastelt, kuidas üüratu pingutus nende kehale ja meeltele mõjub! Ma küsisin. Siin on vastused.

Kaspar Taimsoo liikus, nagu peab. 33-34 tõmmet minutis. Juhtis kuni 23-aastaste MMil ühepaatide eelsõidus kindlalt. Lõpuni jäi 250 meetrit. Siis läks äkki, ühegi hoiatava märgita, hirmus raskeks.

Kõigest nelja tõmbega muutus pilt silme ees uduseks. Vaid keskpunkt jäi teravaks. Taimsoo vaatas tempomeetrit – 28 tõmmet minutis. «Mis asja...» jõudis ta imestada. Järgmist tõmmet enam teha ei jõudnud. Käed ja jalad ei allunud kontrollile. «Nagu oleks iga jäseme küljes sangpomm,» mäletab ta.

Taimsoo kukkus vette. Medalilootusega alanud MM oli talle lõppenud. Järgmised kolm tundi veetis ta haiglas tilgutite all. Staažikas treener Matti Killing peab mälus rändama 13 aastat tagasi, et teist niisugust pildituks pingutamist meenutada.

Taimsooga Tšehhi suveleitsakus juhtunu on dramaatiline näide sellest, millest enamikul tugitoolisportlastel aimugi pole. Kui telerist või tribüünilt paistab tippsport erutava meelelahutusena, siis neile, kellele fännid kaasa röögivad, on see armutu võitlus valu, piina ja kannatusega. Võitlus, kus juurde tuleb panna isegi siis, kui kusagilt enam midagi juurde võtta pole. Ja võitlus, kus võidurõõmu röövib sageli totaalne kurnatus. Vähemasti vastupidavusaladel.

Mäletate augusti lõppu, kui Taimsoo koos Allar Rajaga Poolas MMil paarisaerulisel kahepaadil kolmandaks tuli? Pärast finišeerimist keeras tal kõhus nii pööraselt, et tuli oksendada. Ja see ei juhtunud ta sportlasteel sugugi esimest korda. Ent nagu treener Killing talle on öelnud: enese alalhoidja ei võida kunagi.

Eesti parim pikamaajooksja Pavel Loskutov mäletab poisipõlvest, et suutis keskmaadistantsidel sageli endast samuti nii palju välja pigistada, et pidi pärast ropsima. Maratonis on ta kogemuste lisandudes aga avastanud, et katsumuse raskus on pöördvõrdeline sportliku vormiga.

1995. aasta Göteborgi MMil läbis ta suhteliselt algaja jooksumehena pool võistlusmaad Eesti rekordi graafikus. Aga kiire algus, lisaks kuumus ja niiskus vajutasid 10 km enne finišijoont oma pitseri. Loskutovil tõmbus silme ees mustaks. Iseeneslikult lõpetas ta jooksmine. Läks üle kõnnile. Siis üritas tasapisi sörkida. Teise poole distantsist läbis ta ligi veerand tundi aeglasemalt kui esimese. Lõpetas tagant viiendana.

Aga selleks, et head tulemust saada, ei jää üle muud, kui «pead ennast nii segi jooksma, kui vähegi annab», kinnitab Eesti parim keskmaamees Tiidrek Nurme. Ühe raskema katsumusena mäletab ta kuue aasta tagust kolme päeva jooksu Saaremaal, kus võttis sihiks viimasel 16 km etapil parimast kohalikust jagu saada. Tol oli stardis 45-sekundiline edu. 3 km enne lõppu tundus Nurmele, et rivaal jääb vist püüdmata. Kuid ta pingutas ikkagi...

Järgnevast ta suurt ei mäleta. Tekkisid mäluaugud. Oli vaid ääretult vastik, ebamugav, talumatu tunne. Aga kätte ta konkurendi sai ja suutis 300 meetrit enne lõppu möödudagi.

Samasugune mäluauk tabas Nurmet mullu enne Pekingi olümpiat võistlusel Belgias. «See oli nii raske,» meenutab ta, «et raske on meenutadagi. Aju, kogu lihaskond ja veresoonkond olid nii suure löögi all.» Aga ta suutis joosta 1500 meetri Eesti rekordi ja pääses tänu sellele olümpiale.

Suusatajad suudavad piitsutada end seisundini, mida kutsuvad omavahel haamriks. Vasaloppeti võitja Raul Olle sõnul tekib see siis, kui organismi energiavarud on viimseni ammendunud: tekib täielik jõuetus ning mõtteis on kõigest ükstapuha. «Isegi väga tahtejõuline inimene ei suuda keha edasi tassida,» kinnitab Olle. Oma karjääri jooksul sai ta totaalse haamri kolm-neli korda.

Eesti suusatajate esinumbriks kerkiv Aivar Rehemaa teab, et haamrit ei saa ainult võistlustel, vaid ka treeningul. Suvises 60 km rullikutrennis Otepääl ammendus ta energia 10 km enne lõppu. Kõhus pitsitas näljatunne. Hakkas külm. Liigutused läksid kaootiliseks. Mõtted sosistasid, et keera metsa, nopi mõni mari põske.

Rehemaa on nii mõnegi trenni järel istunud kümneid minuteid kodutrepil. Lihtsalt ei jõua paari sammu üles astuda. «Tegelikult, kui järele mõelda, on see päris mõnus tunne,» lausub ta.

Tohoh?

«Kui oled laksu ära saanud, pärast seda söönud ja joonud ning lamad toas, siis tunned, kuidas energiat tuleb hirmsalt peale. Kui ära taastud, võib enesetunne tulla väga hea.»

Et siis järgmine kord end kui sidrun taas tühjaks, tilgatumaks pigistada. Publikule meelelahutuseks.
******Tolkuse raba, Pärnumaa. 27. juuli 2009. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Lõuna-Korea maratonijooksja Lee Myong-seung oksendamas Pekingi olümpial staadionirajale. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Prantsuse takistusjooksja Lison Mare kurnatuna pärast finišeerimist riigi meistrivõistlustel. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Pavel Loskutov 2008. aasta ümber Viljandi järve jooksu võitjana. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 4: Saksa laskesuusataja Kati Wilhelm pärast MK-etapi võitu tänavu jaanuaris Oberhofis. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Šveitsi suusataja Dario Cologna pärast 15 km distantsi lõpetamist 15. kohaga eelmise aasta viimasel päeval Nove Mestos. Foto autor: AP/Scanpix