Pullerits: Mis põrgu ootab rattamaratonil?

Olete rattamaratoniks valmis? Igaks juhuks soovitan lugeda, mis on mõne tuntud osalejaga varasematel kordadel juhtunud. Need mälestuskillud pärinevad ajast, mil seda blogi veel olemas polnud. Aga klassika, nagu öeldakse, on aegumatu.

Kas kellelgi on neile juhtumeile omalt poolt veel midagi sensatsioonilisemat vastu pakkuda?

Indrek Kaseorg, endine kümnevõistleja:
2004. aastal, kui kümnevõistluse lõpetasin, hakkasin tegelema rattasõiduga. Tugitoolikirg on mul selle ala vastu olnud juba 1995. aastast alates, olen kõiki suuri tuure vaadanud ja endal meeldib ka sõita.
Juba mõni kilomeeter pärast rattamaratoni starti on esimene kiibipunkt. Mäletan, kuidas ühel aastal ei suutnud mõned selle ületamiseks oma järge ära oodata ja lõikasid kõrvalt. Kui nad paar kilomeetrit hiljem teada said, et peavad tulemuse saamiseks selle punkti läbima, tulid nad järgmisel järsul tõusul, kust mina üles kütsin, hapu näoga mulle vastu. See näitab, et tuleb ikka korraldajate nõudmisi jälgida.
Rattasõidu kultuur on aastatega normaalsemaks läinud. Pööretel ja ohtlikes kohtades antakse käega järgmistele märku.

Urmas Välbe, endine tippsuusataja:
See juhtus 2004. aastal. Ma ise ei viitsinud minna enne rada vaatama – ja siit ka õppetund. Mis siis, et mul oli ülikõva luure väljas: Alges Maasikmets rääkis mulle üksipulgi kõik raja kohta enne ära.
Aga paarsada meetrit enne finišit olid saepuruga täidetud porimülkad. Massa oli öelnud, et sealt on kasulikum paremalt läbi sõita. Mul oli too aasta normaalne minek, loksusin suures juhtkambas sees, ja kui lõpus andmiseks läks, siis eirasin Massa öeldut, vaatasin, et olen äss, panen mülkast keskelt läbi ja saan tšainikutest mööda. Ja mis juhtus: ratta tõmbas mülkasse kinni, mina lendasin pea ees üle lenksu, olin munadeni poris sees. Õnneks teisi tagant hooga selga ei tulnud. Aga paljude vendade finiši rikkusin sellega küll ära, ennekõike enda oma.

Robert Jaani, endine kergejõustiklane:
Olen kevadel alati suure õhinaga harjutamist alustanud, aga seejärel on treenitus langenud: suur suvi tikub nii minema, et eriti ei harjuta. Mõnikord on jälle nii juhtunud, et pesen ratta Tartu maratonist puhtaks alles kevadel. Siis hakkan jälle otsast peale.
Üks aasta oli porine sõit, siis lõi mul tagarattal kolm kodarat puru. Need kädisesid all, justkui olnuks pidur peal. Aga kuna niigi oli raske, ei pannud seda tähelegi, alles lõpus sain aru, et lisapidur oli peal ja ratas ise kaheksas. Arvasin lihtsalt, et pori on ratta vahele kogunenud.
Seni on Tartu rattamaraton olnud kõva andmine, rahvaspordiga pole sellel küll midagi pistmist. Aga kas uus rada oma juurikate ja metsateedega just nii raske peab olema, nagu Elion Cupi sarjas… Eks pärast seda sõitu saa näha, kas tasub veel üldse edasi harjutada või ei tasu.

Hindrek Riikoja, endine Postimehe ajakirjanik:
Minu peamine mälestus on see, et kui esimesel korral maratoni lõpetasin, siis kumises peas vaid üks küsimus: mille pagana päralt ma siia ronisin? Ja kiiresti sai endale antud lubadus mitte kunagi enam siia tagasi ronida. Aga juba järgmisel päeval tekkis rahulolu.
Kõige eredam mälestus on 2005. aastast viiendalt kilomeetrilt, kus teele tulnud rattur mulle otsa sõitis. Õnneks hullu midagi ei juhtunud, kuid esimene ehmatus oli päris suur. Nii et paraku peab inimesi kõige enam hoiatama kaasratturite eest. Oma lollusi saab vältida või siis ennast kiruda, aga kaasratturite vastu oled võimetu. Rajal on üksjagu inimesi, kes vaatavad ainult ette ning sellele, kes sõidavad nende kõrval, ei mõtle.

Meelis Atonen, endine poliitik:
Mind on alati üllatanud inimeste uljus ja stardist mineku kiirus. Pean end ratta seljas väheosavaks – tõusudel lähen mina mööda ja laskumistel minnakse minust mööda –, aga selle raja peal on laskumisi, kus võib haiget saada, väga palju. Olen mitu korda näinud, kuidas inimesed riske alahinnates kihutavad. Siis üks eksib ja rattasõidu õnnetus on see, et ühe eksimusest võivad mitu haiget saada. Seetõttu on juhtunud, et loovutan mõne laskumisega mitukümmend kohta, et õnnetusi vältida. Mulle meeldivad rohkem tõusud, ja mida tehnilisemad, seda parem.
Kõige rohkem on meelde jäänud see, et kui oled kõvasti ponnistanud ja siis on finišiots tulemas. Kui üle lõpujoone jõuad, saabub kergendus – kõik vaevad saavad tasutud.

Marek Kalmus, kulturist:
Selleks, et minu kaaluga, 115-120 kg, rattaga mööda põlde ja metsi marutada, peab väga arvestama, et distantsi lõpuosas ei tekiks vedeliku defitsiiti. Olen alati suureliselt öelnud, et mulle piisab ühest pudelist küll, endal suured veepaagid lihastena kaasas. Kuni 2005. aastani tuligi alati finišijoon enne kätte, kui paagid tühjaks said. Aga siis tahtsin oma rajarekordit parandada ja alustasin tavaliselt intensiivsemalt. Unustasin aga alguses joomise ja täpselt kilomeeter enne lõppu olid jalad nii krambis, et otsustasin tulla maha ja neid venitada.
Maha rattalt kuidagi sain, peale tagasi enam mitte, sest lisaks jalgadele läks krampi ka kõhulihas. Istusin siis viis minutit maas ja vaatasin, kuidas 200 meest-naist selle ajaga mööda kimas. Läbi valu ja krampide ronisin rattale tagasi ja ragistasin nagu vana õlitamata aiakäru kuidagi lõpuni.

Erik Pallase, peaministri väimees:
Esimest korda sõitsin vanaema meestekaga ja lõpetasin leistangiga. Juba algul tuli rollerirajal tagaratta kruvi kinnitusest lahti, see tõmbas ratta viltu. Pidin grupi eest laskma ja teenindusautot järele ootama. Umbes 30. kilomeetril läks kumm katki. Sain selle ära vahetada. Aga kuna väliskumm oli rebenenud, läks õhukumm uuesti puru. Sõitsin tühja kummiga, kodarate peal, kuni tagaratas vajus enne 50. kilomeetrit kokku. Tund aega passisin ja lõdvestasin end, siis mõtlesin, et mis need pisut rohkem kui 10 kilomeetrit ikka on. Jätsin rattaromu maha, haarasin joogipudelid ja leistangi numbriga kaasa ning jooksin lõpuni. Raske oli, lausa roomasin. Kui finišisse jõudsin, olin täiesti pilditu. Tagantpoolt kolmas. Siit mu soovitus: ärge meestekaga starti minge.

Egert Kamenik, fotograaf:
Olen näinud jubedaid käblasid, aga ise pole neisse sattunud. Kui mitte arvestada seda, et esimesel sõidul jäin kaks-kolm korda jäin porirööpasse kinni ja kukkusin nina pidi mättasse. Seejärel tulid prillid eest ära ja otsisin neid muda sees taga, ja kui üles leidsin, siis jälle otsisin, millega need puhtaks saada.
Stardiraginas vaatad paremale ja vasakule, kõigil on karutapja pilgud ees ja uhked vormid seljas, nii et hoia eest, muidu jääd rongi alla. Mõni mees proovib esimese paarisaja meetriga maratoni ära võita – ega seal nalja tehta.
Eks neid artiste ole rajal igasuguseid. Kord sain napilt mööda, kui rajale moodustus külakuhi. Üks kukkuja oli perseli maas ja hoidis ratast enda kohal, kaitses end sellega nii, et see moodustas tagant tulijaile trampliini. Ta vaatas suurte silmadega läbi kodarate ja kui teised üle hüppasid, siis ütles iga kord «ai!» või «oi!».

Sandor Liive, Eesti Energia juht:
Kõige rohkem on varasematest sõitudest meelde jäänud senise raja suur kiirus. Peale Harimäge tuleb ju ainult üks suur kihutamine. Mäletan, kuidas peale Harimäge üritasin sirgel teel eelmist gruppi kätte saada. Kiirus kasvas tasasel maal 40-45 kilomeetrini tunnis ja gruppi ikkagi kätte ei saanud. Siis lasin tirri, ootasin järgmise grupi järgi ja seejärel tuiskasin grupi tuules seni kättesaamatust eesmärgist rahulikult mööda. Rattasõidus loeb meeskonnatöö, üksi rassides kaugele ei jõua. Nii nagu mujalgi elus.
******Kaleste rand, Hiiumaa. 26. juuni 2009. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Paljaid rattureid nagu inglanna Rebecca Romero pole Tartu rattamaratonil veel rajal nähtud. Foto autor: Reuters/Scanpix
Fotod 2 ja 4: Uus mood vaese Euroopa rattaspordis Londonis Picadilly väljaku lähedal. Fotode autor: TopFoto/Scanpix
Foto 3: Rattasport, nagu tõestab ülesvõte Madridist, on maskuliinne ala. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Naiste uudse rattavormi näide Mexico Cityst. Foto autor: AP/Scanpix