Pullerits: Miks suusahoogu tuleb kärpida?

Pärast Eesti distantsisõitjate suurepärast esinemist Kuusamos, mis annab tunnistust vääramatust kulgemisest olümpiapoodiumile, võib endalgi tekkida tahtmine rullitades gaasi juurde panna. Aga teha tuleb just vastupidist.

Ilmselt jääb sel talvel lumi hilinema, mistõttu oleks ohtlik end mustal maal oimetuks sõita. Muidu võistlushooajaks enam jaksu ei jätku. Näiteks laupäeva pärastlõunal toimisin hoopis sedasi:

sõudeergomeetril 2000 m (6. käik) - 7.55
suusaergomeetril 2000 m (8. käik) - 9.15
sõudeergomeetril 2000 m (6. käik) - 7.57
suusaergomeetril 2000 m (8. käik) - 9.15
sõudeergomeetril 2000 m (6. käik) - 8.04
õlavöötme jõuharjutused - 0:20
sõudeergomeetril 2000 m (6. käik) - 8.09

Kokku kujunes treeningu pikkuseks küll vaid 1:10.35, kuid see-eest oli see üksjagu intensiivne: higi leemendas ja särk oli märg. (Treeningu pikkust mõõdan tegeliku treenimise aja järgi, mitte nii, et kell 12:30 läksin spordisaali ja 14:15 tulin välja ning kokku kulutasin treeningule 1:45. See oleks enesepettus. Samamoodi panen rullikutrennis kella seisma siis, kui teen joogipeatuse. Usutavasti teevad ka kõik teised samamoodi, mitte ei paisuta oma treeningunäitajaid pauside pikkuse arvelt. Kui harjutaksin jõusaalis samamoodi nagu enamik teisi, kel pole higikübekti, saaksin ka kirja vähemalt kaks korda suuremad näitajad - sest suurem jagu aega kulub neil niisama vahtimisele ja jalutamisele ja vestlemisele.)

Äsjamöödunud nädalal tegin viiest trennist kolm saalis ja vaid kaks, teisipäevase ja pühapäevase, rullikurajal. Ja minek oli seetõttu eile hoopis teine. Läksin tegema Tähtvere spordipargi märjal rajal (0,85 km) rahulikku paaristõuketrenni, aga esimesed kümme ringi möödusid hämmastavalt kergelt 33.01-ga, ehkki pikimal sirgel puhus vastutuul. Edasi hakkas tasapisi sadama, 15.-16. ringist juba päris kõvasti, aga ka teine kümme ringi läksid sama tempoga, 33.06ga. Viimase kümne ringi ajal oli sadu juba tuntavalt külm ja tugev, vett pritsis rullikute alt kohati laias kaares, riided olid läbimärjad, nii et trenni lõpukolmandikule kulus seetõttu 34.10. Kokku kulus 25,5 km läbimiseks 1:40.17, mis on hoolimata ebaharilikult vastikutest ilmastikuoludest rohkem kui kolm minutit kiiremini kui senine parim sel sügisel treeningul sõidetud aeg.

Ilmselt on põhjus selles, et olin monotoonsesse rullikutrenni teinud neljapäevase pausi, millest kolm sisustasin saalitrenniga. Ühtekokku kogunes sel nädalal treeningaega 5:55. Rullikukilometraažiks jäi vaid 46,75.

Ka eelmine nädal panustasin rohkem saalitrennile. Treeninguile kulus ühtekokku 7:03. Rullikutega sõitsin 61 km.

Igatahes tunne on küll selline, et spordisaalis käimisest, raskuste vinnamisest, sõude-ja suusaergomeetri sikutamisest on rohkem tolku kui rullikutel asfaldi nühkimisest. Või arvab keegi, et mu tunne petab?
******Mesquite Flat San Dunes, Death Valley National Park, California. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Veerpalu Kuusamo MK-etapil 15 km klassikasõidus. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kristina Šmigun-Vähi Kuusamo MK-etapil 10 km klassikasõidus. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jaak Mae finišiponnistus Kuusamo MK-etapil 15 km klassikasõidus. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kristina Šmigun-Vähi Kuusamo MK-etapil pärast 10 km klassikasõidu lõpetamist. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks Šmigun-Vähi võidab olümpiamedali? Või ei võida?

2005. aasta novembris Beitostölenis, kolm kuud enne Torino taliolümpiat, võitis norralanna Marit Björgen MK-hooaja avaetapil 10 km klassikasõidus 11. koha saanud Kristina Šmiguni minuti ja pooleteise sekundiga. Suurt heinaküüni meenutava pressihoone uksel ütles Eesti koondise peatreener Mati Alaver, et tema oleks Björgeni treeneri asemel väga murelik. Björgen edestas teise koha saanud Virpi Kuituneni tervelt 21 sekundiga.

Alaveri teoreetiline mure osutus õigustatuks. Torino olümpial edestas Šmigun 10 km klassikasõidus teiseks jäänud Björgenit 21,4 sekundiga.

Niisiis, kui vahepeal Vähi nime juurde saanud Šmigun ei kaota pühapäeval Kuusamos 10 km klassikasõidus võitjale üle pooleteise minuti, võib temalt loota Vancouveris taas medaliväärilist etteastet.

Miks võib uskuda, et Šmigun-Vähi jõuab ka Vancouveris poodiumile?

Esiteks, tema abikaasa Kristjan-Thor Vähi rääkis mulle juba Torino olümpia lõpu eel Pragelato restoranis antud usutluses vastuseks minu küsimusele, kas 30 km ühisstardist sõidus saamata jäänud kolmandat olümpiakulda on loota nelja aasta pärast: "Tal on sees tõeline tahtmine see teoks teha. Ta on siis suusataja parimas eas, nagu Andrus Veerpalu oli Salt Lake Citys või Katerina Neumannova nüüd Torinos. Ta mõtles selle enda jaoks [30 km sõidu järel] läbi, et ta pole lõpetanud, et ta tahab saada veel ühe kulla."

Teiseks, Šmigun-Vähi ei oleks siis suurde sporti tagasi tulema hakanudki, kui ta poleks möödunud kevade, suve ja sügisega jõudnud veendumusele, et kolmas olümpiamedal on püütav. Fakt on see, et mingi koht esikuuikus või esikümnes teda ei motiveeriks ega rahuldaks.

Kolmandaks, tal on rikkalikud kogemused, mida kasutades oskab ta end tippvormi viia just vajalikuks ajaks. Liiati pole tal tarvis end kulutada koondisekoha väljavõitlemisele, nagu seda peavad tegema konkurendid Venemaalt, Soomest, Norrast ja Itaaliast.

Neljandaks, nagu näitas Torinos tšehhitar Katerina Neumannova, ja nagu näitas mõni aeg varem Venemaa esindaja Julija Tšepalova, on pärast lapse sünnitamist suurde sporti tagasitulek läinud tippsuusatajatel üllatavalt kiiresti. Ilmselt lubab see loota, et läheb ka Šmigun-Vähil.

Viiendaks, pole kuulnud, et Šmigun-Vähi oleks olnud kimpus tervise või muude hädadega, mis oleks ettevalmistusse augud löönud. Lisaks on tal olnud nii perekonna kui taustajõudude suur toetus.

Aga.

Samas on ka hulk tegureid, mis ütlevad, et Šmigun-Vähi ei võida Vancouveris medalit.

Esiteks, tal puudub viimasest ajast põhjalik võistluspingutus, mis tähendab, et tal ei ole adekvaatset ülevaadet, milline on tema tegelik võimekus ja suutlikkus. Tahtmine võib ju spordis olla suur, aga kui keha sellele järele ei tule, pole midagi parata. Siis ei aita miski.

Teiseks, võistluspaus on olnud liiga pikk ning kõigest paari stardiga enne olümpiat ei suuda ta saavutada sellist vormi, mis lubaks Vancouveris võidelda kõige kõrgemate kohtade eest.

Kolmandaks, on täiesti äraarvamatu, millise jälje on tema organismi jätnud vahepealne rasedus, kaalu lisandumine, teistsuguses ehk mittesportlase režiimis elamine. Pelgalt aastast võib jääda liiga väheks, et endisaegset hoogu ja jaksu taastada.

Mida teie arvate? Kas Šmigun-Vähi võidab Vancouveri olümpial medali? Millise tulemuse peaks ta tegema Kuusamos, et Vancouveri medalilootus võiks olla reaalne?
******Devil's Cornfield, Death Valley National Park, California. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kristina Šmigun-Vähi sügisel Ramsau treeninglaagris. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Kristina Šmigun-Vähi hooaja-eelsel pressikonverentsil. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kristina Šmigun-Vähi Ramsaus liustikul suusatamas. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Kristina Šmigun-Vähi andmas septembris pressikonverentsi, kus ta teatas naasmisest tippsporti. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kas treenituse lagi ongi käes?

Eilses jõusaalitrennis tundsin end uimaselt. Vaevu suutsin sõudeergomeetril hoida 7. käiguga tempot 4min/km. Mu kõrval sikutas üks noormees, "Estonia" särgi selja peal, ja kus alles tõmbas järjest - 500 meetri keskmised ajad olid tal 1.40 kandis. Just tõmbe lõpp oli tal võimas. Arvan, et ei suudaks ühte 500-meetrist lõiku ka tema tempos läbida.

Siis harjutasin suusaergomeetril 8. käiguga ja üllataval kombel sain tuttavalt kiita. Ta ütles, et 150-vatise võimsuse arendamine pidi päris korralik tulemus olema. Eriti, kui seejuures vabalt rääkida saab. Ma ei tea vattidest midagi, ent endal oli küll tunne, kas sest paaristõukeimitatsioonist mingit kasu ka on.

Kõige rohkem on mind viimasel ajal hakanud aga piinama rullikutel sõitmise kasulikkuse küsimus. Ma ei tunne ega taju, et see enam midagi annaks. Võin ju poolteist tundi või rohkemgi rajal olla, aga rohkem tekib sellest tüdimus kui väsimus. Eelmine nädal võtsin isegi kilometraaži alla, 61 peale, ja tegin selle asemel kolm saalitrenni. Ehk on jõuvahenditega mässamisest rohkem tolku?

Kui nädalavahetusel taas rullikurajale minna, pole pääsu küsimusest, kas need treeningkorrad aitavad midagi paremaks teha. Tundub, et olen jõudnud teatud platoole. Äkki on aeg, mis treeninguks kulub, ebaproportsionaalselt suur võrreldes treeningult saadava kasuga?

Suusakoondise peatreener Mati Alaver on rääkinud, kuidas ta püüab kahele vanale tegijale leida uusi ärritajaid. Samas on ta rääkinud ikkagi peamiselt vaid treeningmahu paariprotsendilisest suurendamisest. Kui suur see variatsioonide rikkus suusatamises ikka on, mõtlen endamisi. Muidugi võib teha hästi pika ja hästi aeglase trenni, 4-5 tundi - aga ma ei ole ju mingi tippsportlane, et sedasi aega tappa. Muidugi võib hakata kiirendusi tegema, aga selleks on aeg ilmselgelt liiga varane. Kindlasti leidub veel nõkse, millega treeninguisse vaheldust tuua, kuid küsimus on eeskätt efektiivsuses. Igasuguseid asju võib teha, aga milline on nende kasutegur?

Ja kasuteguri all ei pea ma silmas seda, et saan väljas käia ja värsket õhku hingata ja liigutada ja muud säärast, millest mugavussportlased arvastavad vesta. Siin on jutt ikkagi sportlikust arengust ja teatavate tulemuste jahtimisest. Aga ses suhtes, tunnistan ausalt, valdab tunne, et pärast mitmeaastast süstemaatilist ja põhjalikku treeningut on tupik ees. Kes ütleks, mis nõksuga sellest läbi murda või üle saada?
******Lone Pine, Sierra Nevada Mountains, California. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaak Mae teab, kuidas edasi minna: kodusel Albu suusasõidul üle piirde astudes. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Eesti suusakoondislased mai lõpus Otepääl loengus kuulamas, kust leida arenguks uusi nõkse. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas vältida sportlasena haigestumist?

Küll mõned inimesed on ikka kõva peaga. Ja juba hirmus noorelt. Üks suurimat kananahka tekitavaid mälestusi on mul aastalõpust 1997, kui elasin perega üle kuue kuu Ameerikas Washingtonis ning nägin, kuidas Bethesda äärelinna jõulupuu ehtimise ajal olid algklasside koolilapsed kümnete kaupa väljas palja peaga, kusjuures puhus tuul vinge-vinge. Ütlesin kohalikele, et küll teil on tubli tervisega lapsed, et julgevad poolpaljalt välja tulla ja ei karda haigeks jääda. Küll nad jäävad, vastas kohalik.

See stseen tuleb alati meelde, kui näen ilmastikuolusid trotsivaid kõvapäid. Eile, kui tegin Tähtvere spordipargis pooleteisetunnist rullikutrenni, nägin jooksmas kahte 20. aastates noormeest, kes polnud üksnes palja peaga, vaid ka paljaste säärtega. Mõtlesin neist mööda tõugates, et ütleks: ärge imestage, kui teil homme põlved valutavad. Aga ega nad midagi enam muuta poleks saanud, nii et ei hakanud hõikumisega oma hingamist ja rütmi sassi lööma. Ja lõppeks oli neid ikkagi kaks ja mind ainult üks.

Ent haigusevimm võib ka mütsi ja pikki dresse kandes ihusse pugeda. Korralikult riietudes saab selle "tööõnnetuse" tõenäosust vähendada, aga mitte täielikult kõrvaldada. Ise tõmban trenni lõpus veel enne, kui jalanõud vahetan, villase vesti peale ja tuulise ilma korral ka kile. Ning koju lähen sörkides, et keha maha ei jahtuks. Aga ikka on paaril korral tekkinud tunne, et haigus on ohtlikult lähedale pääsenud. Mida siis teha?

Olen omal käel leidnud nipi, mis vähemasti mind on aidanud.

Külmetamine algab tavaliselt kas sõrmedest või varvastest. Mõnikord on tunne, et ninas imelikult kipitab ja kurk tikub kibedaks. Ei maksa loota, et see iseenesest üle läheb ja jälge ei jäta. Tuleb tegutsema hakata.

Mu vastumürk seisneb selles, et kui ninas või kurgus tekib kergemgi kipitus, lähen koheselt duši alla. Kuuma duši alla. Lasen veejuga otsa ette, ninale ja põskedele, samuti rindkerele, et need üles soojeneks. Keeran soojust järjest juurde, kuni taluvuse piirini. Senimaani - olgu siinkohal sülitatud kolm korda üle vasaku õla - on see meetod aidanud.

Sama on külmetavate või niiskete sõrmede ja varvastega. Olen isegi tööl läinud tualettruumi, võtnud kingad ja sokid jalast ning siis kuuma veega varbaid soojendanud. Ka käsi. Ja jälle on sellest kasu tõusnud.

Ma ei tea, kas sel profülaktilisel meetodil ka teaduslikku seletust leidub. Võib-olla ütleb mõni arst, et see, mis teen, on koguni kahjulik, sest kuumutades kiirendan põletikuliste protsesside süvenemist. Aga mida see teaduslik teooria maksab, kui elulises praktikas on kuumast veest seni ainult kasu tõusnud?
******
Mesquite Flat Sand Dunes, Death Valley National Park, California. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mati Alaver ja Andrus Veerpalu oktoobris Ramsau treeninglaagris. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2. Andrus Veerpalu selle aasta märtsis Albu suusasõidu järel suusamütsi vahetamas. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kas Alaveri maksab uskuda?

Täiendatud Erki Noole lugejaküsimusega!
Täiendatud "geniaalse" fotoküsimusega!
Pärast üle-eelmise nädalalõpu vabatehnikasõitu Olosel, kus Jaak Mae kaotas 15 km distantsil võitjale 24 sekundit, ütles suusakoondise peatreener Mati Alaver, et Mae seisund pole olümpiahooajale vastu minnes sugugi halb. Õhtulehele kiitis ta Mae liikumist vabatehnikas koguni rohkem kui klassikas.

Möödunud nädalavahetusel Beitostöleni MK-etapil oli Mae 15 km vabatehnikasõidus alles 84., edestades vaid 17,4 sekundiga noort Karel Tammjärve. Ta kaotas isegi Austraalia, Suurbritannia ja Bulgaaria suusatajale.

Küsimus on selles, kas Alaver on taas minetanud reaalsustunde, kui ta annab nädal enne MK-hooaja avastarti ühe oma stammõpilase vormile ja seisundile kiitva hinnangu, mis osutub pehmelt öeldes blufiks? Või manipuleerib ta nimme meediale saadetavate sõnumitega, nii et eelnev positiivne jutt varjutaks hilisemad negatiivsed tulemused?

See pole esimene kord, kui Alaver suuri sõnu teeb. Kaks aastat tagasi, kui Alaver kiitis jälle oma hoolealuste tublidust, avaldasin Postimehes leheküljelise loo "Eestlaste lemmikala takerdub tupikusse", kus näitasin numbrite põhjal, et suusatamisega on vaatamata Alaveri hurraa-patriotismile seis hullem kui paljudel varasematel aastatel. (Ega eilne 13. koht riikide arvestuses 4x10 km teatesõidus näita, et suusatamise seis oleks tugevamaks muutunud.)

Alaver on varemgi kummaliste ja eksitavate avaldustega esinenud. 2008. aasta veebruaris kuulutas ta enne Otepää MK-etappi, et viimase kümne aasta põhjal otsustades on Eesti maailma parim suusariik. Mania grandiosa? Torino olümpial, kui kõik ootasid Kristina Šmigunilt ka 30 km kullavõitu, vastas Alaver küsimusele, kes võiks selle distantsi võita, et igal juhul mitte Katerina Neumannova. Uskusin teda niivõrd, et kuulutasin tema ennustuse välja ka raadios antud intervjuus. Ja kes võitis naiste 30 km? Loomulikult Neumannova.

Ei maksa siinkohal süüdistada, et olen Alaveri peale õel ja kade ja üldse väiklane. Seda oleksin siis, kui hakkaksin laias kaares meelde tuletama, kuidas ta aastaid tagasi prognoosis, et kui õlavöödet tugevdan, võin sõita Tartu maratonil 400 sisse. Sõitsin mullu 160 sisse. Ehk teisisõnu: Alaver uskus minusse liiga vähe.

Aga miks ta tahab uskuda oma meeste kohta seda, mida nood täita ei suuda? Ja miks ta eksitab Eesti rahvast?

Seekordse lugejaküsimuse esitab olümpiavõitja Erki Nool: millega seletada, et Soome suusatamine, millelt võeti 2001. aastal kõik toetused ära, paneb nüüd pika puuga Eesti suusatamisele, mida on rahaga kogu aeg hellitatud?
******
Route 190, Panamint Range, Death Valley National Park, California. 19. juuli 2008. Pildistanud priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)
Vaadake Scanpixi pildiallkirja, mis on pildil! -- The cutting-edge printing complex "Extra M" in Krasnogorsk near Moscow is one of the largest Russian companies that produce full-color newspapers and magazines. Foto: RIA Novosti / Scanpix
Aga mis on pildil tegelikult?

Foto 1: Meeste 4x10 km teatesõisu avaetapp Beitostöleni MK-etapil. Paremas reas neljas Aivar Rehemaa (nr 16). Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Norralane Ronny Hafsaas võitmas Beitostöleni MK-etapil 15 km uisutehnikas sõitu. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kes röövib spordimehe jaksu?

Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha, pidi olema igavesti lahendamatu küsimus. Aga seesuguste küsimuste hulka võiks paigutada ka spordimeeste oma, et kust tuleb jaks ja kuhu kaob ramm. Ega muidu, nagu räägitakse, Thomas Wassberg (või oli see teine Thomas, Alsgaard?) ilmunud mõnikord trenni, pannud suusad alla, teinud paar sammu ja siis käega löönud: ahh, täna ei tule midagi.

Eile oli mul ligikaudu samasugune päev. Tööpäeva lõpetasin kella viieks, siis koju ja kõht naise maitsvast söögist täis, seejärel ratta selga (milleks sõita autoga, kui jalad veel ringi väntavad?), et käia Lõunakeskuse Hawaii Expressis keppe teritamas - see töö tehti seal pooleteise minutiga ära ja mu käest ei küsitud isegi raha -, ning siis kella poole seitsme ajal lõpuks trenni. Seks ajaks olin juba ausalt öeldes üksjagu väsinud. Ilm oli ju ka niiske ja kottpime. Poolteist tundi rullitamist, siis tagasi koju, ihu puhtaks ning seejärel tudengite töid parandama - noile läks poolteist tundi, aga kõiki ikka läbi lugeda, kommenteerida ja hinnata ei jõudnud. Pool üksteist lõpetasin. Ja nii käib see enamiku nädalast. Pole siis ime, et ühel hetkel jaks katkeb ja ramm haihtub. Igatahes tundsin pärast võrdlemisi rahulikku 25 ringi Tähtvere spordipargi vihmamärjal ringil (21,25 km 1:31.15ga), et kerge nõrkus tuli peale ja pisut pahagi hakkas.

Sel sügisel olen harjutanud ilma juhendajata. Et miks? Aga seepärast, et kui võtan treeneri, kaasnevad kohe kohustused, ja kohusetundliku inimesena on mul kombeks teha asju punktuaalselt, ehk isegi rohkem ja innukamalt, kui ette nähtud. Olen tahtnud endale jätta väikest manööverdamisruumi ja vabadust. Ma ei tea, kas see on õige otsus, ja seepärast panengi siin laiale ringile kritiseerimiseks välja ülevaate sellest, mida sügisel suusahooajaks valmistudes seni teinud olen. Alustan eelmisest nädalast ja sealt liigun ajas tagasi.

46. nädal - treeningaeg 6:43; treeningkordi 5; rullikutega 72 km; jõud 0:47; sõudeergomeeter 11 000 m; suusaergomeeter 2000 m; ratas 19 km

45. nädal - treeningaeg 6:55; treeningkordi 5; rullikutega 69 km; jõud 1:22; sõudeergomeeter 8000 m; suusaergomeeter 2000 m

44. nädal - treeningaeg 7:32; treeningkordi 5; rullikutega 105 km

43. nädal - treeningaeg 7:13; treeningkordi 5; rullikutega 102 km; ratas 45 km

42. nädal (kolm päeva Oslos) - treeningaeg 3:18; treeningkordi 2; rullikutega 47 km

41. nädal - treeningaeg 4:35; treeningkordi 4; rullikutega 66,5 km

40. nädal - treeningaeg 2:37; treeningkordi 3; rullikutega 25,5 km; ratas 20,5 km

39. nädal - treeningaeg 5.13; treeningkordi 6; ratas 132,5 km

38. nädal - treeningaeg (sh Tartu rattamaraton) 6.55; ratas 177,5 km

Nagu näha, pole siin midagi peenmehaanilist ega tippteaduslikku. Mõni küllap ütleks, et puhas mugavussport. Nii see siiski ka pole, higi on kulunud ikka kõvasti. Aga kas sel higistamisel tulemust ehk mõtet on, see on hoopis teine küsimus.

Ent seekordne lisaküsimus on hoopis selline: miks on alloleval pildil tüdrukul tuulevaikse ilmaga juuksed lennus? Palun huupi mitte pakkuda. Nagu ikka, leidub vastus pildil, aga on varjatud.
******
Foto 1: Thomas Alsgaard (nr 1) tuleb 2003. aastal Val di Fiemmes 30 km ühisstardist sõidu maailmameistriks. Andrus Veerpalu tema taga saab 4. koha. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Thomas Alsgaard 2003. aastal Val di Fiemmes pärast 30 km ühisstardist sõidu maailmameistriks tulekut. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kes kõvasti trenni teeb, võib saada endale samasuguse auto, nagu sai äsja Gerd Kanter. Foto: AS United Motors

Pullerits: Kuhu kadus mu olümpiavõit?

Uskumatu, aga olümpiavõitja Erki Nool ei saa ikka rahu: helistab iga nädal ja küsib, kuidas mul vorm on. Mis siis, et olen öelnud, et vormi ei ole ja ei tule ka. Jooksuvormi, nimelt. Kannatrauma tõttu. Ja üleüldse, ütlesin viimati Noolele, võinuks ma ka põhimõtteliselt olümpiavõitja olla, mitte ainult tema.

Nõus, et tundub absurdne. Aga vaatame asja realistlikult kalkuleerides.

Keskkooli lõpus jooksin 800 meetrit 2.12-ga ja 1000 meetrit 2.50 kanti ning tulin nende aegadega stabiilselt Tartu noorte meistrivõitlustel medalikohale. Aga ma ei olnud päevagi teinud kergejõustikutrenni. Ka muud trenni mitte. Hakkasin pisut harjutama siis, kui astusin 1983. aastal Tartu Ülikooli. Ega ma palju harjutanud, ehk 120-130 km kuus heal juhul. Kuid esimese kursuse kevadel tulin soolojooksus 1.58,5ga Tartu täiskasvanute meistriks ning sain sama tulemusega Eesti juunioride meistrivõistlustel 6. koha. Rekordi viisin tol kevadel 1.58,2ni, siis võeti Vene kroonusse ja spordiga oli lõpp.

Pärast sõjaväest naasmist kevadel 1986 oli mul tosin ülekilo. Suvel jooksin 800 meetrit suure surmaga 2.10ga. Armeeteenistus lõi niisuguse lünga sisse, et talvise treeningperioodi järel ei suutnud järgmisel suvel ikkagi joosta alla kahe minuti. Kuid veel aasta hiljem viisin rekordi 1.55,9ni. Harjutasin endistviisi tasakesi, 120-130 km kuus. Sest oli selge, et parimad ajad on möödas ning täie pühendumusegas sporti teha pole mõtet, sest erilist tulemust nagunii ei saavuta. 1989. aasta sügisel loobusin.

Teeme nüüd väiksed arvutused.

Kui oleksin sportimist alustanud maast madalast ja hakanud varakult, hiljemalt 10. eluaastast baasi akumuleerima, siis selle arvelt oleks kindlasti võitnud kümne aastaga vähemalt 7-8 sekundit.

Üldfüüsiline pool on mul alati olnud nõrk. Sellised raskused nagu teistel käisid mulle kahekordselt üle jõu. Rohkema jõu korral võinuks võita vähemalt 3 sekundit.

Kiiruslikud võimed jäid arendamata. Näiteks pöid on mul väga nõrk, märkis paar aastat tagasi kolleeg Urmas Seaver, kes on hüpanud kaugust üle 7 meetri. Seega, kiiruslike võimete arvelt võinuks võita kindlasti veel 3 sekundit.

Massaažist ja õigest toitumisest ei teadnud ma mitte kui midagi. Siia jäi samuti vähemalt 3 sekundi varu.

Ja ma parem ei hakka arvestama seda, et treenisin häbematult vähe ja siis ka ilmselt väga valesti. (Näiteks pulsikell, mis, nagu blogi kommentaaridest olen aru saanud, annab juba iseenesest hiigelvõidu, jäi mul sootuks kasutamata.)

Kui need kaotatud sekundid kokku lüüa, siis on ilmselge, et 800 meetri maailmarekord ei peaks olema Taani neegri, vaid Eesti valge mehe nimel.

Paraku on tegu vaid matemaatikaga, ja matemaatika, nagu teada, on puhas teooria. Sedasi on võimatu väita, et Noolega saavutustelt võrdne võinuksin olla. Aga võimalus, vähemasti teoreetiline võimalus, ju jääb.

Jah, ma tean, et paljud on pehmelt öeldes segaduses, mida pärast siinset tagasihoidlikku arvutust arvata. Aga soovitan neil silmas pidada seda, mida kirjutas oma raamatusse "Äratajad" Mart Laar, kui ta eile selle mulle kinkis: "Parimate soovidega jätkuvat poliitilist ebakorrektsust lootes." Need, ma ei hakka varjamagi, on väga tunnustavad ja innustavad sõnad.

Kuid ma ei ole kitsi ka teistes häid tundeid tekitama. Arvan, et allolev pilt tekitab erilist innustust jalgratturites (ja miks mitte ka suusatajates). Aga teie öelge, kus see tehtud on. Mägede äraarvamine ei ole raske, aga palun täpsemalt: mis teel ja mille suunas on need ratturid pedaalimas?
******Foto 1: Erki Noole olümpiavõidu auks kõlab Sydneys Eesti hümn. Foto autor: Scanpix
Foto 2: Olümpiavõitja Erki Noole vastuvõtt Tallinnas. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 3: Sebastian Coe (nr 254) võidab Moskva olümpial 1500 meetri eeljooksu sakslase Jürgen Straubi eest (paremal). Foto autor: Topham Picturepoint / Scanpix
Foto 4: Sebastian Coe (keskel) Moskva olümpial 1500 meetri jooksu võitjana, paremal kolmandaks jäänud Steve Ovett. Foto autor: Topham Picturepoint / Scanpix

Pullerits: Miks nädalalõppudel saan kaks haamrit?

Mu noorpõlve iidol Sebastian Coe on öelnud jooksmise kohta nii: jooksmine tähendab seda, et oled kogu aeg väsinud. Tema eluloofilmis on stseen, kus ta tõmbab pärastlõunal mingis garaažis dressid jalga ja peab isaga treeningu üle nõu, endal selline olemus, nagu oleks just voodist tõusnud - nii väsinud ja kustunud on ta pilk ja kehakeel.

Miks rääkis Coe vaid jooksmisest? (Nojah, ilmselt polnud ta murdmaasuusatamisest eriti teadlikki.)

Ma saan igal nädalavahetusel seoses suusatrenniga kaks haamrit. Või paneeli. Või litrit.

Sügisel küsisin Vasaloppeti võitjalt Raul Ollelt, kas tema on ka haamrit saanud. Ta ütles, et on küll. "Kui saad korraliku haamri, siis tahtejõuga sellest üle ei saa," kirjeldas ta mulle. "Kustudki ära. Sul on ükstapuha."

Haamer, nagu Olle seletas, tuleb energiapuudusest: kui ei saa korralikult süüa-juua, siis organismi varud saavad otsa. Ehk tekib energiakriis. Isegi väga tahtejõuline inimene ei suuda Olle väitel siis oma keha edasi tassida. "Kiirus ei lange protsentides," lisas Olle, "vaid kordades." Siis jääb tema sõnul üle kas rahulikult lõpuni kulgeda või katkestada, edasi punnida pole mõtet.

Olle on saanud kolm-neli korralikku haamrit, lisaks paar väiksemat. Näiteks 200. aastal La Transjurassienne'il (72 km) kaotas ta enda mäletamist mööda viimasel 3 kilomeetril Jaak Maele viis minutit ning sai 25. koha. Mae oli 14., võitis Ollet kahe minutiga.

Siiski, minu haamer on pisut teistsugune. See on vähemalt seni saabunud pärast trenni. Näiteks tegin nii laupäeval kui pühapäeval Tähtvere spordipargis 30 ringi, kokku kummalgi päeval 25,5 km. Laupäeval läksin rahulikult sõitma, aga vaatasin juba 10 ringi järel (33.30), et tempo on üllataval kombel kõvem kui eales varem sel sügisel. Ei tea, kas vahepealsed saali- ehk jõutrennid tegid õlavöödet nii palju tugevamaks ning vahepealne teatav puhkus rullikutel sõitmisest andis uut särtsu? Pühapäeval võtsin tempot seega veelgi rahulikumaks. Läbisin Swenori klassikarullikutel 25,5 km 1:44.45ga, laupäeval kulus selleks 1:43.20.

Aga mis juhtus pärast trenne? Läksin koju, pesin end sooja-sooja duši all, et keha üles soojeneks, sõin kõhu täis, heitsin diivanile, et loeks ja hariks end pisut, aga... vaat siis tuligi haamer. Tasapisi, aga vastuvaidlematult. Akna taga tõmbus päev õhtusse ja uni murdis lihtsalt maha.

Aga need ei ole totaalsed unehood. Tegelikult on need tuttavad päevadest, kui Tallinnas tööl käin. Siis tekib õhtul Tartusse tagasi sõites sama tunne: istud bussi, loed lambi valgel neljarealise kiirtee lõpuni, seejärel murrab uni maha. Lased sõba silmale Kose risti või Arduni, siis teed silmad lahti ja loed edasi.

Suusatrenni-järgsete haamritega on sama lugu. Viie-kümne, halvemal juhul 15 minutiga olen taastunud. Ja elu jätkub. On see teilegi tuttav stsenaarium?

Boonusteemast. Saan aru, et piltide mõistatamine on liiga lihtne. Vaatasin hea semu Vahur Kersna saadet "Sind otsides" ja tabasin ära, et Andrust usutles ta Toomemäel Beari ausamba lähedal, ehkki taustaks olid vaid pargipink ja paar puud, ning Andruse isa elas Tartu-Tallinna maantee algul Tiksojal, ehkki seal oli taustaks naid traataed, mille tagant paistis auto - kusjuures Kersna ei maininud ega andnud mõista (vähemasti ei pannud ma seda tähele), et tegemist on Tartuga. Ja Andruse usutlemise ajal ei andnud ta mõista, et kaadrid on üldse üles võetud Eestis. Ometi tundsin tuttavad kohad lausa iseenesest ära.

Niisiis, saades aru, et piltide mõistatamine on lihtne, siis siin loodetavasti seni raskeim küsimus alloleva pildi kohta: mis linnas asub see maja?
******Foto 1: Eesti Energia juht Sandor Liive (ees) ja Raul Olle 2006. aasta aprillis Pirita terviserajal. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Raul Olle 2007. aasta märtsis Albus Jaak Mae karikavõistlustel. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 3: Raul Olle 2007. aasta Tartu maratoni finišis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Raul Olle (keskel nr 8) 2005. aasta MM-võistlustel Oberstdorfis Eesti teateneliku avaetapi sõitjana. Foto autor: Kalev Lilleorg, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kus valmistuda tõusude ründamiseks?

Eilne lumesadu Tartus ei olnud piisav, et lasta õhtul suusatada, kuid küllaldane selleks, et nullida rullitamine, mis sundis kolima spordisaali. Kolmveerand tundi jõudu, lisaks sõudeergomeetri sikutamine - ei midagi uut. Uus oleks see, kui minna...

...Kuutsemäele murdmaasuusatrenni.

Kuulen juba kauguses kumamas hääli, mis kisavad, et see on järjekordne Pulleritsu jabur mõte. Stopp! Ärge kisage. Mu töö on ju selline, et ei saa päevast päeva mõelda ühtemoodi. Siis tekib rutiin - lugejail, loomulikult. Vaja on loovat ja loomingulist, innovatiivset ja kreatiivset, ebatraditsioonilist ja ekstraordinaarset lähenemist. Ja selge see, et uudsed ideed - ei mingit pulsikella; parem sõita pisut nüride kui täiesti teravate keppidega; pigem treenin Optimaga, sest siis saan võistlusratta sadulasse istudes automaatse edutunde; jms - tunduvad paljudele esialgu võõrad, mis sunnivadki neid maha karjuma.

Niisiis, kus treenida praegusel ajal tõusude võtmist? Mõistagi Kuutsemäel. Seal on juba eelmise nädala lõpust kunstlume all 550 meetri pikkune peanõlv. Seda tuleks nüüd muudkui üles ja üles sõita, puhata saab laskudes. Ja seda saab ju teha täiesti tasuta, sest mingit tõstukimaksu ei ole ju vaja minu teada, kui ise üles ronid. Kuidas teile mõte tundub? Et liiga rahvarohke koht? Eelmisel pühapäeval oli Kuutsemäel umbes sada inimest - seda pole üldse palju. Laupäeval ei tasu sinna minna - eelmisel laupäeval oli mäel sõelujaid üle kolmesaja.

Igal pool liigub igasugu imelikke ideid. Olümpiavõitja Erki Nool helistab mulle iga kahe nädala järel ja küsib, kuidas ettevalmistus sujub, sest ta tahab minult jõululaupäeval taas 800 meetri jooksus mõõtu võtta. Olen talle seletanud, et ei saa joosta, sest ahhilka on siiamaani kahtlane, aga Nool ei taha selle teadmisega kuidagi leppida. Eelmine nädal kurtis, et tõmbas endal ka trennis jala ära ja nüüd ei saa kolm nädalat harjutada. Püüdsin teda meelitada talvel suusarajale tulema, sest õlavööde, mis nüüdisaja suusatamises üha otsustavamaks on muutumas, on tal ju ekstratugev. Aga ta ütles, et suusatamine on tuim, tüütu ja igav. Kas kaks päeva kümnevõistlust, kus kõigi pingutuste summaarne kestus ei ületa kümmet minutitki, on tema arvates midagi väga põnevat või?

Suusatamises liigub samuti juba tükk aega üks põnev idee. Aga esitan selle küsimuse vormis: kes on see noorsuusataja, kes tema lähedalseisva isiku jutu järgi peaks tuleval aastal Norrasse Frode Estili juurde trenni minema? Tõsi, see jutt olla liikvel juba kaks aastat, seni ei ole sõnadele tegusid veel järgenenud.

Kuna fotode äraarvamine on siin viimasel ajal ludinal käinud, siis lähme veidi detailsemaks. Mis linnas asuva ja mis aiaga on tegemist ülemisel pildil (see on nagu soojendusküsimus, lihtsam ju) ning mis on alumisel pildil oleva ranna nimi (see on põhiküsimus, tundub keerukam)? Nii palju olen õppinud, et nõnda lihtsaid viiteid ei ole siin enam vaja lisada, kus kandis need üldse asuvad.
******Fotod 1 ja 2: Mikko Pihtje (ülemisel pildil) ja Robert Hansson (alumisel pildil) hüppamas eelmisel reedel Kuutsemäel. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3. Frode Estil 2006. aasta märtsis Valgehobusemäel Jaak Mae karikavõistlustel. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Miks suusatajad abielluvad?

Paar aastat tagasi kirjutasin statistikale tuginedes loo, kuidas abiellumine teeb Eestis vähikäiku. Ega see nüüdki mingit tõusutrendi näita. Pigem jääb mulje, et ainsad, kes abielluda tahavad, on homod ja lesbid, aga õnneks pole riik neile seda iidse tava rikkumist - et abielluvad üksnes mees ja nine - veel lubanud. Aga arvestades, et riiki ei maksa liiga uskuda, siis tuleb siin end ühel halval päeval ilmselt valmis seada ebameeldivaks uudiseks.

Siiski-siiski: on ühed normaalsed, ehkki ühes mõttes erilised inimesed, kes abiellumisest siiski lugu peavad. Need on suusatajad.

Loodetavasti ei maganud te eile maha Õhtulehe ajakirjaniku Jaan Martinsoni edastatud rõõmusõnumit, et Aivar Rehemaa võttis naise. Ilusasti ja ametlikult, nagu kord ja kohus.

See kõik teeb Eesti suusatajatele üksnes au. Abielus on nii Jaak Mae kui Andrus Veerpalu, nii Kaspar Kokk kui Anti Saarepuu. Ja loomulikult Kristina Šmigun-Vähi. Peeter Kümmel ainsana hoiab minu teada elukaaslase Etheliga tagaust veel lahti.

Siin võib esitada igasuguseid teooriaid, miks Eesti suusatajad abielluvad. Näiteks sellise: suusatamine on pikkade traditsioonidega konservatiivne ala ja ilmselt on ka selle ala harrastajad sellised, kes traditsioonidest (milleks on abiellumine) lugu peavad. Või sellise: suusatajad on kaua kodunt ära, mistõttu võivad nad end kindlalt tunda vaid siis, kui kooselu ikkagi ametlikult registreeritud. Aga minu lemmikteooria on hoopis selline: suusatajad on korralikud ja usaldusväärsed inimesed - seda teab igaüks, kes nendega suhelnud on - ning nagu korralikule inimesele kombeks, oskavad nad ka teistest (sh oma väljavalitust) lugu pidada. Usun, et siin esitatuist on see teooria ka kõige vettpidavam. Või mis teie arvate?

Kõigile, seekord tõesti kõigile, tuleb allpool järjekordne piltmõistatus. Kõigile seepärast, et siinne pilt ei ole tehtud Ameerikas, vaid Eestis. Näis, kas seni mu fotode üliedukas anonüümne äraarvaja ka sellest ülesandest mängeldes jagu saab, sest nüüd ei ole tal loodetavasti abiks võtta ameeriklaste superkaarte ja pildipankasid. Nii et kus on see pilt tehtud ja millise nimega kohaga on pildil tegemist?
******Fotod 1 ja 2: Pulmaautod Tallinnas 07.07.2007. Fotode autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas töö lööb treeninguisse augu?

Eile nägin ma Eestimaad. Hommikul Tartus oli vihmane, aga kui Rakvere kaudu kella 10ks Põhja-Eestisse Sagadi mõisasse jõudsin, sadas seal laia niisket lund. Ja kui kella seitsme ajal õhtul Tartusse tagasi hakkasin liikuma, oli lumekate päevasest sajust nii paks, et mõned hoiatasid: auto võib kinni jääda. Siiski ei jäänud. Aga kui Jõgevale jõudsin, oli maa must ning enne Tartut tõusis temperatuur +2 kraadini ja tibutas vihma. Lumest ei jälgegi.

Kokkuvõttes, eriti Põhja-Eesti näite varal: ei mingit märki kliima soojenemisest, mille kohta maailma arvamusliidrid lokku löövad. Pole nad seega mingid arvamusliidrid, vaid arvamusega manipuleerijad, paanika üleskütjad. Igatahes pärast ameerika-eesti teadusmehe Arno Arraku intervjuud laupäevases Arteris ("Inimeste süül kliima küll ei soojene!", juba 147 kommentaari, enamik Arrakut pooldavad) - ja pärast pilku aknast välja - on põhjust kahelda, kas kliimaga on lood ikka sellised, nagu enamik teadlasi ja poliitikuid väidab.

Eilne käik Põhja-Eestisse tähendas, et kaks päeva järjest on trenn vahele jäänud. Sagadi mõisas toimus Eesti Meedia konverents ja pidin seal ettekande pidama. Mart Kadastik, kes siinkohal tutvustamist küllap ei vaja - lõppeks teab ju iga endast lugupidav spordimees, et Kadastik alustas 1970. aastate lõpus spordiajakirjanikuna nagu mina 1980. aastate keskelgi -, oli seal usaldanud sajapealise kuulajaskonna ees enda ettekande järel teise ettekande just mulle. Ja see oli hirmus vastutusrikas ülesanne, umbes nagu Estoloppeti maratoni start, kus kõik tahavad su tulemust näha. Selleks on vaja põhjalikult valmistuda, sest ülesanne oli tõestada, et ajakirjandus jääb ellu ka tulevikus ning ajakirjanikke on edaspidigi vaja.

Remargi korras lühikokkuvõttena: blogimine ja twitterdamine jms ei ole ajakirjandus; nn isehakanud kirjutajad ei asenda ega suudagi asendada ajakirjandust; tulevikus saab määravaks kaubamärk, mille all ajakirjanik kirjutab, ja tema enda tuntus ajakirjanikuna (mis siin salata: eks osalt selle nimel käi ka selle blogi pidamine).

Ootamatult talviste ilmaolude tõttu, et eluga Tartusse jõuda, tuli lahkuda varem, mistõttu mul jäi vastu võtmata üks asi, mida õhtul taheti üle anda. Nüüd oleks huvitav teada, kui palju te valdate ajakirjanduse siseinfot (st kui palju teil on allikaid), et teada saada, millest on jutt. Ühtlasi on see ülesanne siin hea võimalus proovida oma kätt uurivajakirjanikuna.

Aga palju tähtsam küsimus on see, kuidas hoida end nn seagripi eest. Kui see murrab juba Soome ja Norra tippsuusatajate tervist, siis ei maksa loota, et siinsed spordimehed, sh harrastajad, on selle eest kaitstud. Kas peab loobuma jõusaalitrennist, kus kinnises ruumis palju rahvast koos ja higi abil jäävad batsillused aparaatide/kangide külge? Kas peab tööl hakkama kandma maski, et hingamisteid kaitsta? Kas keegi teab tõhusat profülaktikat? Siin blogis peaks ju arste käima küll ja küll.

Kuid ärgem seejuures unustagem fotovõistlust, kus seis on kuivalt küsimuste esitaja kahjuks. Egas midagi, et üritada skoori pisutki positiivsemaks teha, tuleb raskusastet tõsta. Kas või autosid fotodel vahetades. (Vihje: auto margi vanuse järgi peaks olema äraarvatav aeg, millal pilt on tehtud, ja siis on otsingu/uurimistöö läbiviimine juba palju lihtsam. Või reetsin nüüd taas liiga palju?) Niisiis: mis osariigis ja kus kandis - ja mis kõige tähtsam! - mis teel on tehtud järgnevad pildid? Alumine pilt on abiks, sest puhtalt ja üksnes selle järgi ei oskaks küll keegi ära arvata, mis teega tegu, aga olgu öeldud, et see kujutab tolle võrdlemisi pika tee ühte otsa. (Ja see ei ole Shafer Trail.) Kas siit ükskord tuleb minu võit?
******Foto 1: Avarii eile Tallinn-Narva maanteel Rakverest ida pool. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Sagadi mõis. Foto autor: Teet Suur, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 3: Lumekoristus eelmisel reedel Jõgeva lähistel. Foto autor: Raivo Tasso, Maalheht/Scanpix