Pullerits: Mida teha, et jalgratas ei tantsiks nagu elevant katusel?

Nüüd on ratta- ja autospetsialistidel pidupäev. Võimalus oma trumbid lauale lüüa.

Cube’i maastikuratas mahub küll Toyota RAV4 salongi ära, kui võtan esiratta alt ära, kuid auto tagaosas tekib siiski ruumikitsikus, mida Chrysler Pacificaga polnud. Niisiis tuleb asuda probleemi lahendama.

Vaja on soetada jalgratta transportimiseks katuseraam. Ent siin on paar tegurit, mida tuleb arvestada, enne kui saate hakata oma tarkust pritsima ja nõu andma.

Esiteks, kõne alla ei tule auto taha paigaldatav rattahoidja, sest mul ei ole RAV4 taga konksu ega ole plaanis seda ka paigaldada. Kuigi olen kuulnud, et auto taha paigaldatav rattahoidja on kõige mugavam.

Teiseks, ma ei aja taga odavat hinda, sest nagu olen väikse eeltööga teada saanud, siis odavus tähendab ka probleeme. Üks mees ühest autopoest rääkis oma kogemusest, et odavamat sorti katuseraamid on sellised, mis hakkavad juba 50 km/h linnas sõites tegema sellist müra, nagu tambiks elevant katusel. Samas, olgu lisatud, ei ole vist mõtet osta tingimata ka kõige kallim variant, vaid sihtida seda, mis on hinnalt ja kvaliteedilt turul teine, kas pole nii mõistlik?

Kolmandaks, mu auto katusel on olemas pikirelsid, neis on ka spetsiaalsed, kattega kaetud kohad, kuhu sisse saab kinnitada katuseraami jalad (fotol all paremal). Neid kohti tuleb ära kasutada ehk arvestada katuseraami soetamisel.

Neljandaks, rattahoidja kohta olen saanud soovituse eelistada sellist, kus rattal tuleb võtta esijooks alt ning kinnitada esikahvel rattahoidja külge ning tagajooks kinnitada rihmaga. Sellised hoidjad, mis haaravad kinni raami diagonaaltorust (fotol ülal vasakul), pidavat olema veidi ebakindlad ning ratas pidi kõikuma.

Nüüd siis turuluurest. Amservis, Toyota esinduses on Toyota kaubamärgiga RAV4-le sobiv katuseraami kogu komplekti hind 288 eurot (fotol ülal paremal ja all vasakul). Eeldada võib, et esindus kehva kaupa ei paku.

Autoeksperdis sain sellise pakkumise: katuseraami kaks tala Thule WingBar Evo 127 kokku 125 eurot; raami jalad Thule Evo Fixpoint samuti 125 eurot; paigalduskomplekt Thule Kit 47,5 eurot. Kokku 297,5 eurot ehk sutsu kallim, kui Toyota komplekt.

Fixus pakub Atera katuseraami 200 euro eest. See tuleb tellida Soomest, saabub kahe päevaga. (Mul kiiret pole.)

Toyota esinduses pakutava rattahoidja hind on 172 eurot, kuid see on just selline, mida pole soovitatud – hoiab rattaraami diagonaaltorust.

Autoekpert pakub katusele kahte sorti Thule hoidjat, mõlemad esihargi kinnitusega: TopRide hinnaga 250 eurot ja FastRide hinnaga 200 eurot.

Fixusest saab esihargi kinnitusega Atera rattahoidja 100 euro eest (fotol vasakul ja ülal paremal).

Nii, palun väga: sõna on ekspertidel!

*

Neile, kes ei otsi katuseraami, vaid otsivad lapsele eraõpetajat, saan loodetavasti kasuks olla selle looga.

Foto 1: Jalgratas ja suusaboks auto katusel. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Rattahoidja, mis haarab raami diagonaaltorust. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Toyota katuseraam. Fotode autor: Priit Pullerits
Fotod 5 ja 6: Atera rattahoidja. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas Margus Ader andis õige võtme ligipääsuks peaministrile?

Liiga vähe on pööratud tähelepanu Kaja Kallasega tehtud intervjuu algusele ja lõpule. Kuidas juhtus, et lõhkusin Stenbocki majas joogiklaasi?

Kõik algab Margus Aderi (fotol vasakul) kahest sõnast siis, kui keegi on lasketiirus kehvasti lasknud. «Asendi viga,» on neil puhkudel pakkunud teleülekandes Ader.

Laskesuusatamisel ja intervjueerimisel on ses osas palju ühist, et mõlema puhul sõltub õnnestumine asendist. Usutluse ajal on tähtis, et intervjueeritav tunneks end mugavalt ning saaks tekkida atmosfäär, mis ei sega, vaid toetab vestlust – vestlust, mis on ses mõttes simuleeritud, et intervjuu on tegelikult rollimäng: üks küsib ja teine on teatud rollis (peaminister, põrunud sportlane jne) ning annab ses rollis oma tegevuse kohta aru.

Kui Kallase nõunik mind Stenbocki majas intervjuu läbiviimiseks valmis pandud saali juhatas, sain kiiresti aru, et seal usutlus hästi ei õnnestuks. Keset saali oli ovaalne läikiva pinnaga massiivne puidust laud – see loob väga formaalse, isegi ametliku õhkkonna, mida ma ei soovinud, sest positsioonil inimest usutledes on esimene reegel, et ta tuleb tema positsiooni toetavast atribuutikast eemale saada. Teiseks, kui panin ette, et teeme intervjuu saali väiksema laua ääres, nii et Kallas saab istuda seina ääres oleval laial pehmel diivani moodi mööbliesemel (ei tea selle täpset nimetust, seetõttu ei kasutagi; äkki sohva?), siis sinna istudes tajusin, et kui istun tema vastu üle laua toolile, oleme eri tasapindadel ning see tekitab ebamugavust.

Mäletan väga hästi, kui usutlesin aastaid tagasi mõne poliitiku poolt hobusevaraste ülikooliks nimetatud õppeasutuses reklaamiguru Linnar Priimäge, kellega viimase, ligi aasta tagasi peetud telefonikõne katkestasin järsult, sest ta kuulutas, et venelaste Butšas kordasaadetud massimõrvad on lavastus. Tookord, kunagi ammu, pani Priimägi mind oma kabinetis istuma väga madalale ja kõvale sohvale, nii et mu põlved ulatusid vaat et lõua alla. «Kas panite mu nimme siia istuma, et tunneksin end madalamana kui rohi?» küsisin Priimäelt. «Aga mida teie siis arvasite!» vastas Priimägi lõbustatult.

Eks intervjuusid ole häda sunnil läbi viidud igasugustes asendites. Aastal 1995 Washingtonis usutlesin president Lennart Merd, kui ta saabus musta limusiiniga Valgesse Majja, rahvasummas esiritta trügimise eesmärgil ühe põlvega maha toetudes – teisele põlvele sain toetada kirjutamiseks märkmiku. (Tollest kohtumisest mäletan senini Meri lumi-, koguni kiiskavvalgeid tärgeldatud särgi käiste otsi.) Aastal 2012 usutlesin meediamagnaat Steve Forbesi, kes püüdles üksvahe lausa USA presidendiks, Kadrioru lossi aias põõsaste ees pargipingil (fotol ülal vasakul). 

Kui sain aru, et Stenbocki maja valmispandud saalis ei ole võimalik leida intervjuuks Kallasega sobivat asendit, küsisin mõnda teist ruumi. Kõrvalsaal samuti ei sobinud. Seal oli laual suur vaas lilledega, mis oleks takistanud vaadet, samuti olid toolid ümber laua liiga formaalsed. Lõpuks juhatas nõunik mind riigivanemate saali (fotol paremal), kus on ümber madala klaaslaua neli Austria Witmani valgest nahast disaindiivanit. Just! See on see, mis vaja. Ütlesin pärast ruumi takseerimist nõunikule, et selle ma võtan.

Ja kui asusin aitama joogipoolist esimesena väljapakutud saalist uude saali tuua, juhtuski see, millest intervjuu algul kirjutasin – ja millega sain lõpus tekitada usutlusele efektse raamlõpu.

Kui Kaja Kallas valgete tossudega intervjuule saabus (fotol paremal), lausus ta, et ei ole riigivanemate saalis enda mäletamist mööda intervjuud andnudki. Ütlesin, et valisin selle spetsiaalselt välja, sest tundus, et siin saab ta end kõige mugavamalt ja hubasemalt tunda. Kallas küsis naeratades vastu, et ju ma siis loodan, et ta räägib midagi sellist, mida võib-olla ei tahaks. (Rõhutan, et see ei ole täpne tsitaat tema remargist, vaid umbes sellisena mäletan tema edastatud mõtet – siin tuleb faktidega ikka aus ja täpne olla.)

Igatahes tundsin end intervjuu ajal mugavalt ja mulle tundus, et Kallas (fotol vasakul) samuti – mis näitab, et sobiva keskkonna ja asendi valik on ülioluline, ent paraku alahinnatud (sest miks muidu polnud keegi teine ajakirjanik ruumi valinud, vaid rahuldunud sellega, mis neile välja pakutud). Atmosfääri ei suutnud kõigutada ka üks naistöötaja, kes mõni minut pärast intervjuu algust Kallase selja tagant uksest klaaslaua ligi astus, sinna sõnagi lausumata mobiiltelefoni asetas ning siis taandus, jäädes mulle seina ääres nurga varjus kogu usutluse vestel mõneti nähtavaks (vt kolm lõiku eespool parempoolne foto).

Aitäh, Margus Ader, kahe väärtusliku õpetussõna eest!

Foto 1: Margus Ader näitamas 2020. aasta suvel Tehvandi staadionil laskesuusataja asendit püstitiirus. Foto autor: Paul Poderat, Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix
Fotod 2, 5 ja 7: Kaja Kallas andmas 18. aprillil Stenbocki maja riigivanemate saalis intervjuud Priit Pulleritsule. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kaja Kallas 18. aprillil Stenbocki maja hoovis. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits intervjueerimas 2012. aasta 30. juunil Kadrioru lossi pargis USA ärimeest Steve Forbesi vmajandusajakirja Forbes esimese eestikeelse numbri esitlusel. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 6: Kaja Kallas saabumas 18. aprilli veidi enne kell poolt 11 Stenbocki majas andma intervjuud Priit Pulleritsule. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Sportlik nädalalõpp keset eimidagit ootamatusega lõpus

See nädal, mis tõi kohtumise peaminister Kaja Kallasega (fotol vasakul), lõppes spordi- ja taastumislaagriga Eesti piiri lähedal.

Kallas eraldas Stenbocki majas, kuhu läksin mööda Patkuli treppe – lugesin 159 astet – mulle tunni. Kohtumine oli põhjalikult planeeritud – mul. Nagu ikka, tuleb algul tekitada paari küsimusega intervjueeritavas mugav tunne. Selleks tuleb tal lasta rääkida meeldivast, sellest, kuidas ta ühe või teise asjaga hakkama saab. Seejärel oli mul kavas asuda peateema, maksude kallale. Need küsimused tuli hoolega läbi mõelda, sest arvata võis, et sel teemal tuleb peaministrit mitmest kandist piirata. Nii läkski.

Intervjuu teine pool oli teisest olulisest teemast, Eesti julgeolekust, mis on Kallasele kahtlemata kergem teema seletada. Ja usutluse lõppu tuli jätta mõned isiklikumat laadi küsimused, et tunnine kohtumine lõppeks sõbraliku ja positiivse noodiga. Lühidalt: puhas klassika.

Reedel katsetasin, kas saan oma tööd ka õues teha. Sain küll, tegin kindlaks. Arvasin, et tekib mõningaid keskendumisraskusi, näiteks tahtmine hüpata ratta selga ja minna sõitma. Või lihtsalt päikese käes sirakile visata. Kuid eesmärk oli silme ees – teha valmis uue nädala alguseks lugu, kuidas mõjutab majutusettevõtetele plaanitav käibemaksu tõus 9 protsendilt 22-le nende toimetulekut – ning see hoidis fookuse paigas. Lõpetasin punktipealt kell viis ning sõitsin siis läbi Misso metsavahelist käänulist teed pidi (fotol ülal vasakul) põhja poole Nopri talupoodi.

Nopri poe uksed tootmishoone teisel korrusel on ööpäev läbi avatud. Kaup on riiulitel ja külmikutes väljas, hinnasildid juures. Ladusin seljakoti värsket talutoitu täis ning pedaalisin siis juba laiemat teed pidi tagasi. Oli näha, et võrreldes eelmise nädalavahetusega olid järved jäävabad. Kuid metsa all oli siiski üksikuid valgeid lumelaike.

Laupäeval ja pühapäeval avastasin uusi teid. Riia-Pihkva kiviteest lõunas on RMK panustanud taristu rajamisse. Sinna on tehtud korralikud tugeva kruusakattega teed, millel peaks isegi kaks sõiduautot teineteisest mööda mahtuma. Teede äärde on kaevatud kraavid. Üks tee on nii värske, et seda pole isegi Strava kaardil. Kõik need teed lõpevad suurte ringteedega (fotol ülal vasakul).

Ühte metsaalust teed pidi proovisin ka Lätisse jõuda. See oli kohati porine, kahes kohas tuli langenud kuusepuudest mööda sõita. Kahe kilomeetri pärast lõppes kitsas tee Murati järve kaldal (fotol paremal). Selle lõunaserv ulatub Lätisse. Too kant on ikka täielik pärapõrgu. Riia-Pihkva kiviteest lõunas on ainult metsad (fotol all vasakul), peaaegu ei ainsatki majapidamist, isegi märki talukohast. Kes tahab tsivilisatsioonist eemale saada, siis see osa Eestist on neile.

Kuid ei õnnestunud Lätti pääseda. Mitte et see olnuks eesmärk iseeneses. Sest nagunii oleksin ringi pööranud. Teel laius ees sopane ja vesine koht, kust kuiva jalaga poleks läbi saanud ning läbi vändates oleks kindlasti mutta takerdunud.

Laupäeval sai kinnitust tõsiasi, et inimorganismi kogutud energiast jätkub varusid täiendamata pooleteiseks, maksimaalselt kaheks tunniks. Tegin 37,6 kilomeetri pikkuse sõidu, mis koos peatustega vältas kaks tundi ja 20 minutit. Pead kinni, naudid loodust ja ilma, teed pilti (fotol paremal) – nii see aeg lendab. Ilm oli soe, aga mitte palav, seega kulus pudel vett.

Kuid tasapisi hakkasin tundma, et energia raugeb, kuigi olin enne teele asumist söönud. Leidsin rattasärgi tagataskust vana-vana lutsukommi, koukisin selle paberist puhtaks ja tõstsin veres suhkru taset. Ega sest kaua muidugi jätkunud. Viimased kilomeetrid tagasi mööda maanteed (fotol vasakul) läksid õnneks taganttuulega, nii et seetõttu oli lihtsam.

Mis on tähtis pärast sellist pingutust? Muidugi taastumine. Kõigil kolmel õhtupoolikul käisin mullitavas tünnisaunas (fotol paremal ja all vasakul). See on puudega köetav, nii et töötab roheenergial, eks ole? Lased tünni tiigist vett täis, siis kütad ahju kuumaks ning kui vesi tunni-pooletiese pärast vannisoe, vulpsad sisse. Vaatad, kuidas päike loojub eemal punasena puude taha. Ja kui taevas pime, siis võid seal tähti lugeda. Et üle ei kuumeneks, tuled veidi aja pärast veest välja, lased kehal jahtuda ja siis uuesti vette mõnulema. 

See on juba eeskujuliku spordilaagri moodi, kas pole? Ei tea, kas peaministril ka midagi sellist on võimalik?

Foto 1: Kaja Kallas sõidab ilusa ilmaga tööle Stenbocki majja rattaga. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Põlluteed Rammuka kandis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Metsatee Misso ja Nopri vahel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Metsatee Kagu-Eestis. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 5 ja 8: RMK loodud metsatee Kagu-Eestis. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 6: Murati järv. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: RMK loodud metsatee Kagu-Eestis, lumi laupäeval kraavides. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 9: Riia-Pihkva kivitee. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 10: Köetav tünnisaun, Cube, RAV4 ja Eesti vimpel kolmandat päeva lehvimas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 11: Priit Pullerits reede õhtul tünnisaunas lõõgastumas. Foto Priit Pulleritsu erakogust

Pullerits: Kas see on hoiatus või ähvardus? Ja kas seda peaks kuulda võtma?

Kümme päeva taguses, 11. aprilli sissekandes «Intiimne stseen Tallinna kergejõustikuvõistlustelt - kas lubatav või lubamatu käitumine?», mäletate, kirjutasin videolõigust, kus küpses keskeas meestreener, võõramaalane ja tumedamat verd, silitab, paitab ja musitab 19-aastast Eesti naiskergejõustiklast, mille kohta, nagu siin teile teada andsin, saatsin järelepärimise nii Eesti Kergejõustikuliidule kui ka EADSE-le, kes lisaks dopingurikkumistele peab hoidma silma peal ebaeetilisel käitumisel. Sain ka vastused.

Olla korraldatud uurimised, koguni mitmed vestlused, mis on kiiduväärne, et reageeriti. EKJL teatas, et saadud selgituste alusel ei ole treeneripoolne väärkohtlemise kahtlus saanud kinnitust. EADSE-lt sain vastuse, et neil ei ole põhjust EKJLi kogutud materjalide põhjal arvata, nagu oleks sportlast väärkoheldud. 

Küsisin neid selgitusi Postimehe meili alt, olles enne andnud ka Postimehe sporditoimetuse juhile teada, mille vastu huvi tunnen, aga kuna rikkumist EKJLi ja EADSE kinnitusel ei ole, siis ei ole ka Postimehele lugu. Ent kuna kajastasin seda teemat ka siin blogis – ja oma blogis võin rääkida kõigest, mida mina teen –, siis on aus ja õiglane, et annan saadud vastustest ka siinsetele lugejatele teada, sest muidu võivadki kahtlused õhku jääda.

Andsin saadud vastustest teada ka allikale, kes mulle video uurimiseks edastas ja kes saadud vastuste järel mulle kirjutas: «Kui EADSE ja EKJL arvavad, et antud juhul ei ole treener ühtegi eetilist piiri ja käitumisnormi ületanud, siis ei ole mul selle vastu midagi, kui te selle video avaldate ja lasete avalikkusel otsustada, kas treeneri, EKJLi ja EADSE käitumine on korrektne.»

EKJLi vastuses köitis mu tähelepanu lause, et videol nähtav sportlane oli toonitanud tungivalt, et video levitamisega rikutakse tema isikuandmete kaitse reegleid. 

Mul tekkisid kohe küsimused, kas see nii ikkagi on, sest:

tegemist on avaliku sündmusega, spordivõistlusega;

spordivõistlusel on eeldatav foto- ja videosalvetiste tegemine;

kuna tegemist ei ole EKJLi ja EADSE väitel ahistava käitumisega, siis ei ole naissportlane käsitletav ka ohvrina, mistõttu ei saa see kuidagi rikkuda ega riivata, st kahjustada tema isikut.

On ju loogiline?

Pidasin nõu ka pädeva juristiga, ent kuna advokaadi ja kliendi suhe on konfidentsiaalne, siis see siin avaldamisele ei kuulu, mida lubasin nõu küsides ka sellele õiguseksperdile. Märgin vaid seda, et seesugused videod võivad olla edastatud advokaadile, toimetusele või politseile, kel kõigil on andmetöötluseks oma alused ning rääkida, et see iseenesest on rikkumine, on ebaõige, kinnitas mulle jurist.

Kui lähtume sellest, et sportlane võib nõuda sellise videomaterjali avaldamise keelustamist, mis tekitab talle häbi, kus ta võib tunda end ebamugavalt jne, siis jõuame seda loogikat pidi edasi minnes sinna, et ei saaks ega tohiks avaldada ka paljusid muid spordivideosid, näiteks Tartu maratoni kukkumistest, mis on alati väga koomilised ja naljakad ning kus kõik on rinnanumbri järgi ka äratuntavad ja identifitseeritavad, kuid mis võivad tekitada häbi ja piinlikkust neis olukordades osalejaile.

Lühidalt: kuna pärast EKJLi uurimisi ning EKJLi ja EADSE hinnanguid ei ole kergejõustikuvideol nähtav noor naissportlane kannatanu ega ohver ega ahistatu, võib videos nähtavat olukorda pidada lihtsalt meeleolukaks lõiguks võistluselt, mille üle ei peaks seega kellelgi olema põhjust imestada ega muretseda. Ent kui sportlane alaliidu vahendusel kuulutab, et video avaldamine/levitamine rikub tema isikuandmete puutumatust, siis tekib mul küsimus, et oot-oot, kuidas küll, kui kõik on korras ja probleemi pole.

Liiati, kui videol ei ole midagi hullu ega halba, siis miks sain toonitatud sõnumiga kirja, et video näitamine rikub kellegi isikuandmete puutumatust? Oskasin välja mõelda ainult ühe põhjenduse: eks sellepärast, et alaliit, mis mõistis treener Mehis Viru ilmselt samasuguse käitumise eest hukka ja võttis talt treenerilitsentsi, ei satuks nüüd tule alla, et kellegi teise puhul ta sama printsipiaalsust ei ilmuta.

Foto 1: Tõusnud kevadvesi Kurõ külas Kagu-Eestis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Tõusnud kevadvesi Tsiistre külas Kagu-Eestis. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 3 ja 5: Hino järv möödunud nädala laupäeval Kagu-Eestis. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 4: Veesilm Tsiistre külas Kagu-Eestis. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Hoiatus kevadistele kihutajatele

Ma ei ole kindel, kas sellest oli kasu või tekitas see rohkem lisakoormust, kui helistasin nädalavahetusel Piusa kordonisse. Selle numbri salvestasin talvel oma telefoni, kui kohtasin jäälibedal teel Kivioras mäe otsas teede ristumiskohas piirivalve rohelist maasturit, milles istuva meeskonna liige mind kinni pidas ja dokumenti näha soovis. Temaga vestlusest sain aru, et oleks hea, kui ma oma liikumistest sealkandis eelnevalt teada annaksin, siis ei pea nad minu leidmise ja tuvastamise peale aega raiskama.

Piusa kordonis vastanu, saanud teada, et sõidan lõuna poole, Kiviora ja sealt edasi Läti suunas (fotol paremal), ütles, et see jääb rohkem Luhamaa tegelaste vastutusalasse ning palus, et ootaksin, kuni mulle Luhamaalt tagasi helistatakse. Mõne minuti pärast helistatigi. Andsin siis oma plaanidest teada, misjärel tänati, et nüüd saavad nad ressurssi kokku hoida.

Arvestades, et umbes vähemalt kahe tosina korra peale, mis ma olen Eestimaa kagutipu lähedal rattaga sõitnud, on ametimehed mu vastu huvi ilmutanud ainult ühel korral, ei tahaks enda tähtsust ülehinnata. Küllap nad on niikuinii juba aru saanud ja kindlaks teinud, kes sealkandis maastikurattaga väntab, mistõttu seekordsed helistamised tundusid pigem aja raiskamisena ja lisavaeva tekitamisena.

Teel oleksin kahel korral vaat et kukkunud. Olud olid mitmekesised. Mõnes kohas tee lausa tolmas, teisal oli pehme ja porine – ilmselt allikad surusid vett pinnale või ei suutnud pinnas piisavalt vett neelata. Teede ääres olid siin-seal korralikud lumesiilud (kahel ülemisel fotol). Kukkuda võinuks seal, kus tee oli pikiroobastesse sõidetud ning roopad olid tahenenud. Kui esijooks sattus terava roopa servale ja sellest üle ei läkinud, tikkus esiratas kergelt libisema. Korraks käis sädame alt jõnks läbi, kuid kokkuvõttes olid need siiski vaid kerget ehmatust tekitavad olukorrad.

Igatahes tuleb olla ettevaatlik, sest teinekord juhtuvadki õnnetused süütutes situatsioonides, kui midagi karta ei oska.

Üllatas, et Hino järv oli veel jää all (fotol vasakul ja alumisel vasakpoolsel fotol). See tuletas meelde ETV üle-eelmise nädala «AK-d», kus reporter rääkis Jõgevamaa Saadjärvest kui mingist imejärvest, kus jää teistest järvedest pikemalt püsib. Ta eksis! Saadjärv oli suuresti juba üle-eelmiseks nädalavahetuseks äärtest täiesti jäävaba. Seevastu Kagu-Eestis nägin äsjasel nädalalõpul peale Hino järve veel mitmeid jääga kaetud järvi. Nii et «AK» peaks tegema jätkuloo ja vigade paranduse. Sõitku ikka suurtest keskustest kaugemale ka, siis näevad, milline on tegelik elu. 

Muidugi on ka Kagu-Eestis täiesti jäävabasid veekogusid. Nois on veetase aga märkimisväärselt tõusnud. Näiteks Nopri külast põhja pool Tsiistres oli orgu tekkinud üks selline veekogu, et isegi osa autoteest jäi vee alla (fotol paremal). Sügisel, kui õigesti mäletan, oli too lohk peaaegu täiesti kuiv. Igatahes Strava kaardil seal veekogu märgitud ei ole.

Tulemus on see, et kokkuvõttes sain eelmisel nädalal esimest korda sel kevadel rattaga sõidetud rohkem kui sada kilomeetrit. Lausa 120. Kõik maastikurattaga, muidugi. Vara veel maanteerattaga kihutama hakata – las kiirusenälg kasvab!

Foto 1: Päikseline laupäev Kagu-Eestis. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2 ja 3: Lumi Kagu-Eesti väiketeede ääres. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 4: Veesilm raiesmikul. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 5 ja 7: Hino järv laupäeval. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 6: Oru põhja tekkinud veekogust üleujutatud tee Nopri ja Tsiistre vahel. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Karm hoiatus rohepropaganda kuulajaile

Täna hommikul - pärast seda, kui olin öösel näinud unes, et tulin Eesti meistrivõistlustel maanteeratturite grupisõidus finišiga Mullaveres kruusatee tõusunõlva otsas Rein Taaramäe ja Tanel Kangerti järel kolmandaks, ehkki napilt tundmatu neljanda ees (kust inimaju kõik need lood küll võtab?!...) - proovisin, kas Cube'i maastikuratas ikka mahub Toyota RAV4 pagasiruumi. Lasin tagumiste istmete seljatoed alla. Võtsin esijooksu alt. Mahtus küll ratas sisse. Napilt jäi ruumi ka kääbusšnautserile. Kotid mahtusid samuti lisaks. Kuid ikka selgelt kitsam kui Chrysler Pacifica, mille hind on vahepeal tõusnud minu saadud tuhandelt (ikkagi 50 eurot rohkem kui paar aastat kasutatud Cube'i hind!) uue müüja küsitavale 1799-le. 

Autoteema siin ilmselt erutab, ja nüüd kogu Eestis seoses uuest aastast tuleva automaksuga. Sellega seoses hoiatan, kuid ainult ühe korra. See-eest mõjusalt.

Nimelt, need, kes on saanud aastaid sõita elektriautoga, eelistavad nüüd igal juhul sisepõlemismootoriga masinaid. Kellele seda piina nende elektrisõidukitega vaja on?! Uurisin pikaajaliste kasutajate kogemusi ehk palun väga: siin on hoiatavad lood elust enesest. Ärge unustage, et tõe kriteerium on praktika, mitte propagandistide eluvõõras jutuvada.

Foto 1: Jaanus Laidvee näitab 11 aastat tagasi salt lake Citys, kuidas mahutada kaks Treki maastikuratast ja kaks kohvrit GMC Terraini pagasiruumi. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Priit Pullerits 11 aastat tagasi sisepõlemismootoriga GMC Terrainiga Utah kõrbes. Elektriautoga sinna sõita oleks enesetapp. Kiitus sellele, kes rehkendab välja, kus punktis pilt on tehtud! Foto autor: Jaanus Laidvee

Pullerits: Intiimne stseen Tallinna kergejõustikuvõistlustelt - kas lubatav või lubamatu käitumine?

Mulle saadeti intrigeeriv video, mis on filmitud 12. veebruaril Tallinnas Eesti noorte talvistel meistrivõistlustel kergejõustikus. Videos on näha, kuidas Eesti Kergejõustikuliidu andmeil Lõuna-Ameerikast pärit ning Lõuna-Euroopas elav ja töötav treener suhtleb oma alla 20-aastase naisõpilasega. Video saatja avaldas arvamust, et ehk ei peaks ma noore naissportlase kaitse nimel videot avalikult üles panema, mistõttu edastan seal nähtu n-ö kliinilise kirjelduse.

Video algab kallistusega üle raja välispiirde. Seejärel jääb treener, kes on välimuse järgi kaks, kui mitte rohkem korda vanem kui tema naisõpilane, hoidma teda vasakust käsivarrest, mida ta kahel korral silitab. Sellest mõneks hetkeks lahti lasknud, haarab ta uuesti naissportlase käsivarrest ja hoiab seda mitu sekundit ning silitab seda kiirelt edasi-tagasi, vaadates pidevalt sportlasele särava näoga silma. Seejärel võtab treener sportlase käe oma pihku, misjärel sportlane pöörab tema juurest eemale, misjärel treener musitab teda paljale paremale õlale.

Kui polnuks hilistalvist Mehis Viru vastu algatatud kaasust, võinuks see 12. veebruaril Tallinnas toimunu võib-olla mõnel märkamata jääda, kuid Eesti Kergejõutikuliidu tekitatud ažiotaaž Viru ümber on teinud kõiki valvsaks meestreeneri ja naissportlase suhete küsimuses. Mida peab videos nähtust arvama? On see sobiv või lubamatu käitumine? On see ahistamine? Kas sellist käitumist peab tolereerima või mitte?

Mina ei tea, aga meil on spetsialiste, kes peaks teadma.

Saatsin video koos küsimusega, kuidas nähtut hinnata, edasi järgmistele inimestele:

Henn Vallimäe, Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutuse (EADSE) juhatuse liige;

Erich Teigamägi, Eesti Kergejõustikuliidu (EKJL) president;

Remo Perli, EADSE juhtivuurija;

Heiko Väät, Audentese kergejõustikutreener.

Vallimäelt küsisin: «Kuidas seda nüüd tõlgendada? Millega on tegemist? Milline on EADSE hinnang?»

Teigamäelt küsisin, kas videos nähtav meestreeneri käitumine on EKJLi silmis aktsepteeritav või mitte.

Perlilt küsisin: «Kuna teil on töö tõttu ilmselt kujunenud terane arusaamine, millal on tegemist ahistamisega ja millal mitte ning seda isegi siis, kui ahistatu sellest aru ei saa, siis küsin, kas lisatud videos nähtav meestreeneri intiimne käitumine (käest hoidmine, silitamine, keha musitamine) tänavu talvel Tallinnas Eesti noorte meistrivõistlustel noore naissportlase suhtes on teie hinnangul aktsepteeritav ja lubatav või mitte.»

Väädilt küsisin, kuna teda on pikka aega koolitatud nägema ja ära tundma ahistavat käitumist, kas videos nähtav meestreeneri intiimne käitumine on selline, mis väärib märkamist ja mille kohta tuleks teha ettekanne.

Sain kõigilt neljalt ka vastuse. Aga kuna ma saatsin oma küsimused Postimehe meiliaadressiga, leian, et ei ole õige neid vastuseid avaldada oma blogis, kuna nad vastasid mulle kui Postimehe ajakirjanikule, mitte spordiblogipidajale. Küll aga võin avaldada enda saadetud küsimused, sest need sisaldavad ainult minu kirjutatud sõnu. Olgu vaid nii palju öeldud, et kõige sisulisema vastuse andis Väät. Teistelt ma selliseid vastuseid ei saanud, millega oleks midagi sisulist Postimehes peale hakata.

See video, mis mulle saadeti, näitab küllap kujukalt kogu suhteteema keerukust. Kõik oleneb vaatepunktist. Kui te oleksite tolle noore naissportlase isa ja seda näeksite, siis usun, et te reaktsioon oleks: «No mida kuradit! Nüüd tuleb küll teha füüsiline noomitus.» Oleneb ka taustsüsteemist: võib-olla ongi selline kussu-kalli-ninnu-nännu suhe lõunamaal, kust treener pärit, normiks? Aga kuna ta töötab Eestis, peaks ta arvestama siinseid tavasid ja tõekspidamisi. Ja siis veel see, et tugevas keskeas lõunamaa mees ja põhjamaine piiga – mis mulje see jätab? Lühidalt: mida peaks tegema? Uurima? Kas nõiajahiks ei lähe? Jätma uurimata? Aga kui pärast tuleb välja, et midagi siiski oli – ja need intiimsed asjad tulevad millegipärast välja ikka pärastpoole, aastate möödudes –, siis on hea kõiki süüdistada, et miks te varem ei reageerinud, kus te silmad olid?

Möönan, et selliseid olukordi on kuratlikult keeruline kõrvalt hinnata. Mis teeb asja eriti raskeks, on see, et kuidas hinnata sel juhul olukordi, kus pole tunnistajaid ega videos tõendusmaterjale, vaid on ainult väidetava ohvri jutt?  

Foto 1: Danielle Lichtman (26) New Yorgist on abielus Frankiga (52). Foto autor: Caters News Agency / Scanpix
Foto 2: Vasakult Eesti Kergejõustikuliidu distsiplinaarkomisjoni liige Margus Mugu, Eesti Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi ja EADSE juhtivuurija Remo Perli 15. veebruaril pressikonverentsil, kus Eesti Kergejõustikuliidu juhatus teatas oma otsusest määrata kergejõustikutreener Mehis Virule kergejõustikus tähtajatu tegutsemise keeld. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Põhitingimus auto soetamisel: jalgratas peab mahtuma pakiruumi!

Kui tegime Jaanus Laidveega üksteist aastat tagasi Eesti esimese rattaekspeditsiooni maailma maastikuratturite number üks piirkonda, Moabi Utah’ osariigis, saime stardipaigas, olümpialinnas Salt Lake Citys rendiautoks GMC Terraini (fotol paremal). Olime siis veel oskamatud seiklejad, sest vedasime kumbki kaasa suure kohvri. Kahel järgmisel ekspeditsioonil Moabi, 2016. ja 2019. aasta aprillis, ma enam sooloseiklusele minnes nii palju asju kaasa ei tassinud. Haarasin ühes keskmise suurusega spordikoti, mis jäi pooltühjaks, nii et sain selle võtta lennukisse käsipagasina. Ometi suutsime Laidveega esimesel korral GMC Terraini pakiruumi mahutada lisaks kohvritele ka kaks jalgratast, 29-tolliste jooksudega Trekid. Selleks tuli neil muidugi esijooks alt ära võtta ja sadul ka. Kummagi ratta esikahvel koos leistangiga läks allalastud tagumise istmerea ja esiistmete vahele ning kohvrid rataste vahele. Hoolsalt sättides mahtus kõik ära.

Chrysler Pacificas (fotol vasakul), millega sõitsin Eestis juba enne seda, kui läksin Moabi esmaekspeditsioonile, ratta salongi mahutamise probleemi polnud. Trek ja hiljem Cube mahtus sinna ühes tükis ja ruumi jäi ülegi, et muud kraami samuti kaasa vedada. Aga nüüd, nagu teate, Pacificat enam ei ole. See sai hiljuti tuhande euro eest maha müüdud. Kahju oli sellest loobuda, siiralt.

Juba mullu suvel vaatasin ringi, mille võiks asemele soetada, sest autoparandaja oli öelnud, et veel aasta-kaks ja siis on Pacifica (fotol paremal) omadega õhtal, sest Ameerika autode eripära pidi olema, et need peavad küll kaua vastu, aga kui siis lagunema hakkavad, tuleb lõpp kiiresti. Pacifica sõitis ilusti, kaevata polnud millegi üle, isegi mitte selle üle, et 3,8-liitrine mootor rüüpas maanteel bensiini ligi kümme liitrit saja kilomeetri peale. Aga kui ma sõitsin aastas nagunii vähem kui 10 000 kilomeetrit, polnud see probleem – nii väikse läbisõidu puhul kaalus kilomeetri hinna üles sõidumugavus ja ruumikus.

Juuli lõpus tehtud paaritunnine ülevaade Tartu automüügiplatsidel näitas, et viis-kuus aastat vanade masinate eest küsitakse keskeltläbi 18 000 eurot ning sageli on nende läbisõit peaaegu 200 000 kilomeetrit või isegi üle selle. Jutud kasutatud autode hinna tõusust osutusid tõeseks.

Lõpuks sattusin Ringteel juhuslikult Amservi, kus läksin küsima, kas neil kasutatud autosid ka on pakkuda. Vastus oli, et ei ole. Kui juba seal olin, siis ütlesin, et vaataksin korra ka uusi masinaid. Mul oli üks kindel kriteerium: ei mingit sedaani vms, vaid autol peab olema piisavalt pagasiruumi, et ratas sinna sisse mahuks.

Ma ei hakka siin pikalt te aega enam raiskama. Vaatasin esinduse salongis välja pandud RAV4, istusin korra sisse ka, siis väntasin rattaga koju ja tõin abikaasa Pacificaga kohale, et küsida, mis ta arvab; ta istus korra juhi kohale, ütles, nojah, eks ma ise tean ja otsustan; ja siis vormistasingi tellimuse ära – näiteks valisime punase värvi, mis on küll umbes 250 eurot kallim kui teised värvid, nagu must, hall või valge, kuid see-eest kestab paremini – ning maksin 2000 eurot sisse. Öeldi, et uue aasta veebruaris või pigem märtsis saan kätte. Auto tuleb ju Jaapanist.

Aga auto jõudis kohale varem, juba jaanuaris. Ratast pole selle pakiruumi veel toppinud, pole põhjust olnud, aga arvestades, et umbes sama suurde GMC Terraini mahtus kaks maastikuratast ja kaks kohvrit, siis küllap üks ratas mahub kindlasti ära. Rohkem pole vajagi. Hea on see, et mingid euriborid jms ei koti. Mul ükskõik, kas need tõusevad ja kui palju.

Foto 1: Kaks jalgratast GMC Terraini pakiruumis Utah's Mobi lähedal. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 2: Chrysler Pacifica mullu sügisel Võrumaal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Chrysler Pacifica lõppenud talvel Võrumaal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Chrysler Pacifica lõppenud talve lõpus Jõgevamaal. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 5-7: Uus Toyota RAV4 Tartus Amservi esinduses. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Mida Irina Embrich tegemata jättis, nii et isegi Katrina Lehis pidi tema vastu sõna võtma?

Ajas Venemaal esinenud muusik Andres Mustonen vastu, mis ta ajas, kuid lõpuks lasi ikkagi kõrvad lonti ja teatas: «Ma ei ole see, kes ütleb, et ei ole ei Ukraina ega Venemaa, vaid rahu poolt. Loomulikult olen selle poolt, et Ukraina võidaks Vene agressori valla päästetud sõja.»

Hilja, Mustonen, hilja. Ikkagi lõpetas Eesti Kontsert temaga koostöö.

Kas olete midagi samasugust, nagu ütleks viimaks Mustonen, kuulnud möödunud nädalal Irina Embrichi suust, kellega seoses lahvatas skandaal varem, kui Mustoneniga? Mina küll ei ole.

Küll aga oleme kuulnud Embrichilt (pildil paremal), kelle 12-aastane treenitav tuli võistlema Venemaa lipu värvides maskiga, ridamisi eneseõigustusi ja teiste süüdistamist. Alates sellest, et laps on Venemaa värves maskiga treeninud juba pikka aega, lõpetades sellega, et miks keegi ei tulnud Embrichile varem ütlema, et nii ei sobi. Isegi Peep Pahv, kelle suust ja sulest on olnud teinekord tajutav suuremat Venemaa mõistmist kui teistelt, nimetas saates «Mehed ei nuta» Embrichi sellist käitumist kummaliseks. Samuti kõlas saates lause, et Embrichi jutt on absurdne ning jätab mulje, nagu oleks ta teiselt planeedilt.

Jaan Martinson püüdis mittenutusaates õigustada, et võib-olla Embrichi-sugused inimesed ei tule selle pealegi, et kõik Venemaaga seonduv on põlu all. Ta oletas, et eestlased on sel teemal ääretult tundlikud, aga Embrichi-sugused mitte.

No mis jutt see on!

Esiteks, Embrich (fotol vasakul) on sündinud Eestis, Tallinnas, ning elanud kogu elu Eestis. Rohkem kui 30 aastaga peaks noorele inimesele midagi ikka külge jääma. Teiseks, kas Embrichil endal on mõistus nii otsas ja moraalne kompass sedavõrd rikkis, et isegi rohkem kui aasta pärast Venemaa alustatud sõda Ukraina vastu ei ole talle kohale jõudnud, et Venemaa on agressor ning kõik Venemaaga seonduv on normaalsete inimeste vaatepunktist absoluutselt vastuvõetamatu ja värdjalik?

Tagatipuks Embrichi see jutt, et keegi ei tulnud talle ütlema, et võtku tüdrukult Vene lipu värvidega mask ära, ei vasta minu reporteritöö põhjal tõele. Mulle rääkis Eesti vehklemisega tipptasemel kaua ja tihedalt seotud olnud inimene (vestlus oli privaatne, seetõttu kaitsen allika nime), et «eks ta [Embrich] kaitseb ennast, ja ta on naiivne; talle anti märku võistlustel, et [tema sportlasel on] selline mask ja ta ütles, et ehk ei tule välja». Veidi hiljem kordas ta seda peaaegu samas sõnastuses: «Ja ta [Embrich] valetab, et keegi ei öelnud; talle öeldi, aga ta vastas, et loodame et ei tule välja». Ta lisas: «Neid häirib see, et lugu avalikuks tuli. Tibla käitumine, me ütleks.»

Aga asi läheb veel pikantsemaks, kui vaatate ühte sotsiaalmeediadiskussiooni.

Katrina Lehis ütleb seal: «Aga täna on küll piinlik olla, isegi kaudselt, seotud selle organisatsiooniga [vehklemisliiduga].»

Embrich vastab talle: «Кas ei ole piinlik, et välisministeerium ei lükanud ümber infot Venemaalt pärit naftadollarite ja sinu sponsori seostest?»

Lehis vastab Embrichile: «See, kui sa üritad oma enda tekitatud piinlikus olukorras hakata mind mustama, on veel omakorda piinlikum. PS! Loe artikkel lõpuni ning süvene veidi asjadesse.»

Tolle sotsiaalmeediakülje peremees Martti Moosus, vehklemisliidu juhatuse liige, ütleb sõna sekka: «Ira, see, mida sa viljeled on whataboutism. Toon näite: Moosus postitas RUS maskiga vehkleva lapse pildi. Sinu "mees" sõimas mind mоральный уродiks, sest ma postitasin alaealise MITTEÄRATUNTAVA lapse pildi. Ehk milleks lahendada probleemi maskiga? What about Moosus, kes postitab lapse pilte?»

Marno Allika (2015 EMil võistkondlikus epees 2. koht) ütleb: «AE [Aleksandr Embrich] puhul täiesti tavaline käitumine. Delfi kommentaarium on aastaid tema mõttetut paska täis.» (Aleksandr Embrich oli eespool kirjutanud: «Конечно надо сфотографировать ребенка. По другому решить вопрос нельзя. Молодец мозус.»)

Juhan Salm, vehklemisliidu tegevjuht ja juhatuse liige, ütleb: «So the fencing mask is colored like Russian national team fencing mask but what about the fencing hall Ukrainian colors or what about fencing jackets that have been made in Ukraine? Whataboutismi uus tase on võrrelda agressorit hoopis selle ohvriga.»

Vehklemisliidus tuleb mädapaise lahti lüüa. Midagi ongi hakanud liikuma, sest lapsevanemad koostavad vehklemisliidu juhatusele kirja Salmi nahhui saatnud Jevgeni Karavajevi vastu (Karavajev eitab seda), et ta tagasi astuks. See on väike samm Karavajevile, aga oleks märgatav samm vehklemisliidule õiges suunas.

Foto 1: Tallinna Mõõga turniir mullu novembris, naiskonnavõistlus. Vasakul Irina Embrich, paremal Kristina Kuusk. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Irina Embrich mullu novembris Tallinna Mõõga turniiril. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Spordiaasta tähed 2021 galaõhtu Alexela kontserdimajas. Vasakult: Katrina Lehis, Irina Embrich, Julia Beljajeva, Erika Kirpu. Foto: Konstantin Sednev, Postimees/Scanpix
Foto 5: Eesti epeenaiskond on tulnud Tokyos olümpiavõitjaks. Vasakult: Erika Kirpu, Irina Embrich, Julia Beljajeva, Katrina Lehis. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Tokyos olümpiavõitjad (vasakult) Katrina Lehis, Julia Beljajeva, Irina Embrich, Erika Kirpu. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix