Pullerits: Mida ebameeldivat tõi päevavalgele luure Tour of Estonia Tartu GP etapil?

Nagu hiliskevadeti juba aastaid tavaks saanud, tegin ka tänavu kaasa Tour of Estonia Tartu GP etapi, mille pikkus oli sedapuhku 156,8 km, kokku 14 linnaringi, sh (kuri)kuulsad Jakobi mäe ja Lossi tänava tõus. Võtsin nähtu videosse, et teistegagi jagada - jälgimise hõlbustamiseks lisasin, kui mitmes ring parajasti käib ja mis tänaval sõidetakse.

Uudist on seekord nii palju, et sain teada, näha ja kuulda, kuidas kollastes vestides rajajulgestajad said alatasa sõimata, nii jalakäijatelt kui ka autojuhtidelt. Raekoja ehk linnavalitsuse hoone taga ronisid mingid mehed keelust hoolimata üle piirdeaia ja kui julgestaja neid korrale kutsus, näitasid talle keskmist sõrme.

Foto 1. Priit Pullerits laupäevase Tartu GP ajal Näituse ja Veski tänava ristmikul. Foto autor: Jürgen Puistaja
Foto 2: Ratturid keeramas laupäevasel Tartu GP-l vihmasajus Baeri tänava laskumiselt Jakobi mäe tõusule. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Milline müstiline pingutamisvõime, millest meiesugused lihtsurelikud aru ei saa!

Me võime küll imetleda rattureid, kes jaksavad kolm nädalat jutti vändata suurtuuridel, nagu Giro d’Italia (fotol paremal, Madis Mihkels vasakul roosa kiivriga), aga veelgi imetlusväärsemad on mõned keskmaajooksjad, eriti endistel headel aegadel, kes suutsid suurvõistlustel läbida 800 ja 1500 m kõik n-ö etapid ja lõpuks veel mõlemal alal medali võita. Sest erinevalt jalgrattureist, kes ei pea sugugi igal etapil maksimaalselt pingutama ja esimeste kohtade nimel võitlema, pole keskmaajooksjail sellest pääsu.

Las ma viin teid ajas korra tagasi LA suveolümpiale 1984. Meeste 800 m, osalejaid 69, kokku neli ringi ehk nelja järjestikuse päevaga neli jooksu. Vaatame Sebastian Coe tulemusi. 

Eeljooksude paremuselt 2. aeg 1.45,71 (võrdluseks: Urmet Uusoru Eesti rekord aastast 1999 – 1.45,87).
Oma veerandfinaali 3., aeg 1.46,75 (edasi said iga jooksu neli esimest, ajaga edasipääsemist ei olnud).
Oma poolfinaali 1., aeg 1.45,51.
Finaali 2., aeg 1.43,64 (võitis olümpiarekordiga 1.43,00 Joaquim Cruz Brasiiliast, fotol ülal vasakul).

Kaks päeva puhkust, siis 1500 m, osalejaid 65, kokku kolm ringi ehk kolme järjestikuse päevaga kolm jooksu. Vaatame taas Coe tulemusi.

Oma eeljooksu 2., aeg 3.45,30 (jah, see aeg on Coe tasemel jooksjale lihtne; edasi sai kolm esimest ja kuus meest aegade järjestuses).
Oma poolfinaali 3., aeg 3.35,81 (kummastki poolfinaalist sai edasi neli esimest, lisaks neli meest aegade järjestuses, Cruz ei startinud; võrdluseks: Tiidrek Nurme Eesti rekord Pekingi olümpial 3.38,59).
Finaali 1., aeg 3.32,53 oli olümpiarekord (varasemate tulemuste põhjal favoriidiks peetud 1500 m maailmameister Steve Cram jäi teiseks, kaotades Coe’le ligi sekundiga, fotol vasakul ja all paremal).

See on ausalt öeldes arusaamatu, kuidas on võimalik teha üheksa päevaga seitse tugevat võistlusjooksu, saavutada mõlemas finaalis nii kõva aeg ning tulla tagatipuks veel olümpiarekordiga olümpiavõitjaks. 

See on eriti arusaamatu neile, kes teavad, mida tähendab kas või kahel järjestikusel päeval täispingutusega võistlemine. Rääkimata kahest stardist ühel ja samal päeval, nagu oli kavas 800 meetri jooks 1989. aasta augustis Kadrioru staadionil Eesti meistrivõistlustel. Korraldajate tagamõte oli selles, et kuna väidetavalt oli rahvusvahelistel võistlustel hakatud tegema nii, et päeva esimeses pooles on 800 m eeljooks ja teises pooles finaal, siis teha samamoodi ka Eestis.

Eeljooks toimus harjumatult vara, umbes kella 9 paiku. Üle-eelmise päeva õhtul olin sealsamas staadionil saanud Dünamo seeriavõistlustel 1000 m mõõduka aja 2.37,05, sest tähtsam start ootas peagi ees. Kiirust justkui jagus. Neli päeva enne Eesti meistrivõistlusi olin jooksnud 6x150 m 19 sekundi kanti ja kolm päeva enne 3x150 m sama kiiresti. Randmelt loetud pulss oli lõikude lõpus 165. 

Eesti meistrivõistlustel oli süsteem selline, et kolmest (või neljast?) eeljooksust pääses otse finaali ainult võitja ning ülejäänud aegade põhjal. Kuna minu eeljooksus oli selge favoriit minust viis aastat vanem Eesti rekordimees Raivo Mägi (1.46,19), tähendas see, et finaali pääsuks tuleb teha kiire jooks. See omakorda tähendas varahommikul isikliku rekordi ründamist, sest esimeses eeljooksus, mille võitis Raivo Raspel (1.55,43) Valdek Apivala (1.55,59) ees, joosti ridamisi aegu 1.56 sisse. 

Aga varahommikuse võistlemise kogemus mul puudus.

Sellegipoolest läksin täispangale, sest ega kaotada olnud midagi. Esimese ringi tagakurvi minnes olin sisse võtnud liidrikoha. Vaheaeg oli 27,3. Pealtnäha graafikus. 

Aga teise ringi tagasirgel ütles organism, et pingutan justkui valel ajal, liiga vara hommikul. Särts ja jaks kadusid. Tagasirge keskel läks Raivo Mägi mööda. Tema järel veel mõned. Mu 600 m vaheaeg oli 1.28,7. Pidanuks olema vähemalt kaks sekundit kiirem. Lõpetasin oma eeljooksu viiendana, aeg masendavalt tagasihoidlik, 1.59,21. Mägile piisas eeljooksu võiduks ajast 1.57,36, mis pidanuks mul tol ajal n-ö iga kell jalas olema. Kokkuvõttes sain eeljooksude 16. ajaga siiski B-finaali.

Finaalid toimusid õhtupoolikul. Enne seda pidin päeval käima Vanalinnas Rataskaevu tänaval Spordilehe toimetuses tööl. Pärastlõunal püüdsin oma tollases elupaigas, kunstiülikooli ühiselamus Maneeži trammipeatuse kõrval, veidi magada, aga nagu oli harjumatu hommikune võistlusjooks, nii ei saanud asja ka päevasest uinakust.

Siiski läksin B-finaali juhtima. 200 m vaheaeg oli aeglane, 28,7. Tagakurvist tribüüniesisele sirgele tulles ütles Madis Tiik (eeljooksus 1.57,61), tulevane tuntud perearst, mulle selja tagant, et paneksin juurde, aga ei jõudnud. Hommikune pingutus hakkas laastavalt tunda andma. Jäin eelviimaseks, aeg koolipoisilik 2.02,27 (isegi 17 sajandikku aeglasem, kui tolleks ajaks kolm ja pool aastat tagasi surnud Raissa Ruusi Eesti naiste rekord aastast 1972).

Järeldus: jooksmine aja peale, erinevalt rattasõidust, imeb keskmiselt treenitud inimesel organismi kiirelt tühjaks, nii et kergesti seda ei taasta. Selleks peab olema supertreenitud supertasemel sportlane, et suuta päevi järjest maksimaalselt pingutada. Tavainimestele, nagu mina ja kõik teie, on see midagi täiesti müstilist.

Foto 1: Madis Mihkels (vasakul roosa kiivriga) pühapäeval Giro d'Italia 3. etapi lõpuheitluses. Ta jäi neljandaks. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: 1984. aasta Los Angelese olümpia meeste 800 meetri jooksu võitjate autasustamine: Sebastian Coe - 2. koht, Joaquim Cruz - 1. koht ja Earl Jones (USA) - 3. koht. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: 1984. aasta Los Angelese olümpia 1500 meetri finaaljooksu lõpuheitlus: Sebastian Coe juhib kaasmaalase Steve Crami ees, nende kannul kolmandaks jäänud Jose Manuel Abascal Hispaaniast. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Sebastian Coe LA olümpia 1500 meetri jooksu võitjana auringil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Gabriel Tual Prantsusmaalt Marco Arop Kanadast pääsevad Pariisi olümpia 800 m poolfinaalist otse edasi finaali. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: Ben Pattison Suurbritanniast, Edmund Du Plessis LAVist ja Wyclife Kinyamal Kenyast Pariisi olümpial 800 m eeljooksus. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 7: Bryce Hoppel juhib 30. juunil 2024 USA olümpiakatsevõistlustel 800 meetri jooksu finaali. Foto autor: AP/Scanpix 

Pullerits: Kuidas Eesti jalgpallis lokkab endiselt enesepettus ja milleni see viib?

Tarmo Tiisler resümeeris pühapäevaõhtuses ETV spordisaates, et Eesti U-17 jalgpallimeeskonna tulemusega Euroopa meistrivõistlustel võib rahule jääda, kuigi saadi kolm kaotust: Hispaanialt 1:4, Horvaatialt 1:3 ja Belgialt 0:1. Vähemasti täiskasvanute tasemel on need tõsised jalgpalliriigid. Liiati õnnestus lüüa kaks väravat ja ükski kaotus ei olnud häbiväärne, nagu 0:5 või veelgi hullem. Kui Eesti täiskasvanute koondis pääseks EMile ja saavutaks selliste tugevate vastaste vastu niisuguse tulemuse, võiks ju nentida, et täiega häbisse ei jäädud.

Kuid on enesepettus teha nende kolme mängu põhjal järeldus, mis annab põhjust rahuloluks. Sest  kui vaatame muud statistikat, on pilt masendav.

Panin ritta kõigi kolme mängu võtmenäitajad Eesti poolt vaadatuna ja kaege nüüd ise, kas need peaks andma ainest rahuloluks.

Väravaüritusi 1-34 2-23 2-19 =5-76
Väravaid 1-4 1-3 0-1 =2-8
Lööke raamidesse 1-9 1-10 2-6 =4-25
Blokeeritud üritusi 0-12 0-5 0-5 =0-22
Nurgalöögid 1-10 0-9 0-14 =1-33

Muidugi võib siin ka n-ö palli keerutada ja kuulutada, et vaadake, kui hea on Eesti realiseerimisprotsent – lausa 50! Raamide vahele läks neli lööki ja kaks neist jõudsid võrku. 

Aga palju kõnekam on see, et kolme mängu jooksul suutsid Eesti noored jalgpallurid tekitada kõigest viis väravahõngulist olukorda, samas kui vastased tekitasid neid 76 ehk 15 (!) korda rohkem. Nurgalööke saadi kolme mängu peale üksainus, aga vastased said 33. Need on näitajad, mis demonstreerivad klassi vahet. Valusalt.

Kahjuks jätkub jalgpallis Eestile omaseks saanud enesepettus, kus mõnest üksikust kordaminekust joonistatakse pilt, nagu oleks Eesti jalgpallurid Euroopa parematega võrreldes vaat et arvestatavad mängumehed. 

Enesepettusel on üks suur viga: see ei aita mitte kunagi jõuda tõeliste kordaminekuteni, sest puudujääkide tõdemise ja nende kallal töötamise asemel keskendutakse juhusaavutuste üle hurraatamisele. Hurraatamine, olgu kas või rahulolu väljenduseks, tapab spordis nõrgema poole igasugused eduväljavaated. Eesti jalgpall, küll näete, ei tõuse ka järgmise põlvkonna jooksul mitte kuskile.

Fotod 1-4: UEFA noormeeste U17 EM-finaalturniiri mäng 28. mail Tallinnas Lilleküla staadionil Eesti ja Horvaatia vahel. Fotode autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix