Pullerits: Keda tabas selle hooaja traumaatilisim rattaõnnetus?
«Tule, näita ennast!» ütles traumatoloog-ortopeed dr Leho Rips, kui ta hommikul kella kaheksa ajal minust mööda tuiskas ja Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus oma kabinetti siirdus. Ma polnud teda tükk aega näinud, vist hiliskevadisest Tartu rattarallist saadik. Siis kohtusime finišialas ning ta tuli mind saatma rattaralli meditsiinipunkti, sest olin kaks kilomeetrit enne võistluse lõppu suures grupis kukkunud ja end mitmest kohast veristanud. Paar korda konsulteerisin temaga ka telefonitsi, kui olin juuli lõpus Valgas ratta seljast kukkunud ja luud murdnud. Siis õpetas ta mind, kuidas hoida end nii, et ma asju hullemaks ei teeks ning vigastatud kohti hoiaksin.
Kolm nädalat olin kandnud vasakut kätte kaelas, liikumatuna, et murtud rangluu otsad mingil juhul ei nihkuks. Sest kui nihkuvad, pole operatsioonist pääsu. Kaks nädalat tagasi võisin käe kaelast ära võtta. Küünarnukk oli kangeks jäänud, käsi ei läinud sirgugi. Terve nädala tegelesin Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku füsioterapeudi Mihkel Luige antud juhiste järgi küünarnuki liikuvuse taastamisega. Eelmisel nädalal lisas Luik mu taastusravi programmi ka harjutused õlale. Algul ei tõusnud vasak ettesirutatud käsi 45-kraadise nurga allagi. Külje pealt ülespoole polnud kätt üldse võimalik viia. Käesoleva nädala alguseks saavutasin koduste harjutustega selle, et suutsin kätt ette tõsta juba rohkem kui 90 kraadi. Luik mõõtis ära: täpsemalt 105 kraadi. Eks algul toimu areng ikka suhteliselt hästi, tean mullusest sügisest, mil taastasin sellesama vasaku õla liikuvust. Tookordne trauma tekkis Võru rattarallil remonditaval ülesõidul küljele kukkumisest. Läks tervelt neli kuud, et liikuvus enam-vähem taastuks, kusjuures toona alustasin palju-palju paremast seisust, kui seekord.
Näitasin siis eile dr Ripsile, milline on mu seisukord. Ühtlasi palusin, et ta näitaks mulle, kust ikkagi täpselt mu rangluu katki oli murdunud ja roided ka. Seni olid ju mind vaadanud kõik muud arstid, nüüd pääsesin lõpuks justkui möödaminnes dr Ripsi palge ette. Ta võttis arvutiekraanil lahti mu 8. augustil, paranemise kontrollimiseks tehtud röntgenipildid, ja heitis pilgu rangluule. See oli purunenud hästi õlapoolsest otsast. Dr Rips ütles, et mul on peenikesed luud, ilmselt tänu millele olid purunenud luu otsad kohakuti jäänud. (Seda pidingi vahepealsel ajal hoolikalt hoidma, et need ei nihkuks.) Siis näitas ta mu õlal kohta, kus oli olnud murd.
Seejärel pärisin, kust mu roided olid katki. Olin eri inimestelt saanud selle kohta erinevaid väiteid, et katki on teine ja kolmas või kolmas ja neljas roise. Dr Rips võttis laiformaadis pildi ette, suurendas seda ja veendus, et katki on teine ja kolmas roie.
Aga siis tuli pildipangast välja veel üks pilt. See oli minu rindkerest tehtud vertikaalne pilt.
Ja vertikaalne pilt rääkis palju rohkem kui horisontaalne pilt.
Dr Rips suurendas vertikaalset pilti ja siis ilmnes hoopis midagi uut, seniteadmatut.
Tuli välja, et seni mujalt saadud info oli olnud poolik. Küsimus polnud üldse kahe roide murrus.
Tuli välja, et mul oli murdnud teine roie, kolmas roie, ka neljas roie, isegi viies roie. Ja kuues kah, seal oli selge mõra sees.
Niisiis, üheainsa kukkumise kokkuvõte: vasaku rangluu murd ja viie roide murd.
Muidugi juhtub sellest hullemaid rattaõnnetusi. Teate küll, milliseid. Fataalseid. Aga karta on, et mittefataalsete hulgas on tegemist tänavuse rattahooaja kõige suurema multimurruga ehk kõige rohkemat luumurdudega lõppenud rattaõnnetusega.
Kas siia lõppu peaks lisama: rääkides rattaspordist, I’m number one at least in something?
Foto 1: Meedikud aitavad 2009. aasta kevadel tollal Astana klubi eest sõitnud Lance Armstrongi pärast rangluu murdmist. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Triatleet Mike Walther teeb rattasõiduõnnetuses murtud rangluule taastusravi. Foto autor: NYT/Scanpix
Foto 3: Šveitsi rattur Fabian Cancellara on kukkunud 2012 aastal Tour of Flandersil ja hoiab matsu saanud rangluust kinni. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Rein Taaramäe (keskel punases) heidab 2012. aasta Tour de France'il üle õla pilgu kukkunud kaasrattureile. Foto autor: AP/Scanpix