kolmapäev, august 31, 2016

Pullerits: Keda tabas selle hooaja traumaatilisim rattaõnnetus?

«Tule, näita ennast!» ütles traumatoloog-ortopeed dr Leho Rips, kui ta hommikul kella kaheksa ajal minust mööda tuiskas ja Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus oma kabinetti siirdus. Ma polnud teda tükk aega näinud, vist hiliskevadisest Tartu rattarallist saadik. Siis kohtusime finišialas ning ta tuli mind saatma rattaralli meditsiinipunkti, sest olin kaks kilomeetrit enne võistluse lõppu suures grupis kukkunud ja end mitmest kohast veristanud. Paar korda konsulteerisin temaga ka telefonitsi, kui olin juuli lõpus Valgas ratta seljast kukkunud ja luud murdnud. Siis õpetas ta mind, kuidas hoida end nii, et ma asju hullemaks ei teeks ning vigastatud kohti hoiaksin.

Kolm nädalat olin kandnud vasakut kätte kaelas, liikumatuna, et murtud rangluu otsad mingil juhul ei nihkuks. Sest kui nihkuvad, pole operatsioonist pääsu. Kaks nädalat tagasi võisin käe kaelast ära võtta. Küünarnukk oli kangeks jäänud, käsi ei läinud sirgugi. Terve nädala tegelesin Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku füsioterapeudi Mihkel Luige antud juhiste järgi küünarnuki liikuvuse taastamisega. Eelmisel nädalal lisas Luik mu taastusravi programmi ka harjutused õlale. Algul ei tõusnud vasak ettesirutatud käsi 45-kraadise nurga allagi. Külje pealt ülespoole polnud kätt üldse võimalik viia. Käesoleva nädala alguseks saavutasin koduste harjutustega selle, et suutsin kätt ette tõsta juba rohkem kui 90 kraadi. Luik mõõtis ära: täpsemalt 105 kraadi. Eks algul toimu areng ikka suhteliselt hästi, tean mullusest sügisest, mil taastasin sellesama vasaku õla liikuvust. Tookordne trauma tekkis Võru rattarallil remonditaval ülesõidul küljele kukkumisest. Läks tervelt neli kuud, et liikuvus enam-vähem taastuks, kusjuures toona alustasin palju-palju paremast seisust, kui seekord.

Näitasin siis eile dr Ripsile, milline on mu seisukord. Ühtlasi palusin, et ta näitaks mulle, kust ikkagi täpselt mu rangluu katki oli murdunud ja roided ka. Seni olid ju mind vaadanud kõik muud arstid, nüüd pääsesin lõpuks justkui möödaminnes dr Ripsi palge ette. Ta võttis arvutiekraanil lahti mu 8. augustil, paranemise kontrollimiseks tehtud röntgenipildid, ja heitis pilgu rangluule. See oli purunenud hästi õlapoolsest otsast. Dr Rips ütles, et mul on peenikesed luud, ilmselt tänu millele olid purunenud luu otsad kohakuti jäänud. (Seda pidingi vahepealsel ajal hoolikalt hoidma, et need ei nihkuks.) Siis näitas ta mu õlal kohta, kus oli olnud murd.

Seejärel pärisin, kust mu roided olid katki. Olin eri inimestelt saanud selle kohta erinevaid väiteid, et katki on teine ja kolmas või kolmas ja neljas roise. Dr Rips võttis laiformaadis pildi ette, suurendas seda ja veendus, et katki on teine ja kolmas roie.

Aga siis tuli pildipangast välja veel üks pilt. See oli minu rindkerest tehtud vertikaalne pilt.

Ja vertikaalne pilt rääkis palju rohkem kui horisontaalne pilt.

Dr Rips suurendas vertikaalset pilti ja siis ilmnes hoopis midagi uut, seniteadmatut.

Tuli välja, et seni mujalt saadud info oli olnud poolik. Küsimus polnud üldse kahe roide murrus.

Tuli välja, et mul oli murdnud teine roie, kolmas roie, ka neljas roie, isegi viies roie. Ja kuues kah, seal oli selge mõra sees.

Niisiis, üheainsa kukkumise kokkuvõte: vasaku rangluu murd ja viie roide murd.

Muidugi juhtub sellest hullemaid rattaõnnetusi. Teate küll, milliseid. Fataalseid. Aga karta on, et mittefataalsete hulgas on tegemist tänavuse rattahooaja kõige suurema multimurruga ehk kõige rohkemat luumurdudega lõppenud rattaõnnetusega.

Kas siia lõppu peaks lisama: rääkides rattaspordist, I’m number one at least in something?

Foto 1: Meedikud aitavad 2009. aasta kevadel tollal Astana klubi eest sõitnud Lance Armstrongi pärast rangluu murdmist. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Triatleet Mike Walther teeb rattasõiduõnnetuses murtud rangluule taastusravi. Foto autor: NYT/Scanpix
Foto 3: Šveitsi rattur Fabian Cancellara on kukkunud 2012 aastal Tour of Flandersil ja hoiab matsu saanud rangluust kinni. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Rein Taaramäe (keskel punases) heidab 2012. aasta Tour de France'il üle õla pilgu kukkunud kaasrattureile. Foto autor: AP/Scanpix

pühapäev, august 28, 2016

Pullerits: Kas jooksmine on tõesti ohtlikum kui rattasõit?

Alati, kui kisub vaidluseks, kas ohtlikum on jooks või rattasõit, lähevad rattasõitjail käiku argumendid, et jooks tekitab kohutavalt palju traumasid. Õige, nii see on. Mul tegid koolipõlves valu sääremarjalihased, ülikooli esimesel kursusel oli mureks luuümbrise põletik, hilisemast, juba keskealise ajast tekkis kannakõõluste põletik, mida algul lasin ravida süstiga, aga kui see ei aidanud, siis tuli minna operatsioonile, ja lõpuks, neli aastat tagasi, lõppes Tartu nn jooksumaraton küll elu parima ajaga, veidi alla 1:34, aga ka põlvekõhrede purunemisega, mis nõudis samuti opereerimist.

Rahvatarkus ütleb, et keskmiselt igast viiest jooksjast neli saab aasta jooksul mingi trauma. Neist levinumad on valu talla all (plantar fasciitis), põlvekapsli all (nn jooksja põlv), sääreluu ümber (shin splints), põlve puusaga ühendavas kõõluses (IT band syndrome) ja kannakõõluse põletik (Achilles tendinitis). Lühidalt: allpool põlve leiab vaevalt koha, mis valu ei tee.

Veel üks pikamaajooksu n-ö mahategev ja halvustav* näide: tänavu märtsis toimus Hiina linnas Qingyuanis (3,7 miljonit elanikku) maraton, kus meditsiinitöötajail tuli anda abi 12 000 korda. Jah, 12 000 korda. Neist 10 000 juhtumit olid seotud lihaskrampidega ning 1700 liigeste ja kõõluste valudega. 17 inimest tuli saata haiglasse, neist viis kriitilises seisundis. Mullu toimus Hiinas kokku 134 maratoni, kus osales 1,5 miljonit inimest, kellest viis lõpetasid surnuna (kas nad ka maratoni lõpetasid, ei tea). Kohutav, kas pole?

Selliseid arve välja käies on hõlbus luua muljet, et pole ohtlikumat ala kui kestvusjooks.

Aga süüvime näiteks Hiina arvudesse. Maraton on seal noor spordiala, mida alles hakatakse massilisemalt harrastama – seetõttu ka vähesest treenitusest ja kogemuspagasist põhjustatud traumad. Teiseks, maraton on ikkagi äärmuslik spordiala, mille harrastamine ei saagi kuidagi tervislik olla. Kes tahab tervislikumat jooksu, jooksku näiteks kümmet kilomeetrit.

Kindlasti ei ole rattasõitjate seas nii palju vigastusi nagu jooksjate seas. Seda spordiala saab ju harrastada istudes ning see ei tekita põrutusi, nagu jooksmine. Seega, need kaks tegurit on piisavad, et vähendada rattasõidus traumade riski.

Aga traumal ja traumal on vahe. Ja selleks, et saada adekvaatset võrdlust, tuleb ikka võrrelda võrreldavaid asju.

Selgelt ja lühidalt: kas joostes maha hõõrutud varbaküüs või talla alla tekkinud villid on võrreldavad murtud rangluu, murtud randmeluu või murtud roietega?

Millal te viimati kuulsite, et mingil jooksuvõistlusel oleks juhtunud kaheksa luumurdu, nagu juhtus tänavusel Tartu rattarallil, kus kaheksal võistlejal purunes rangluu? Millal te viimati kuulsite, et mingil jooksuvõistlusel oleks üldse juhtunud luumurd?

Kas teie eelistaksite pigem luumurdu või luuümbrise põletikku? (Iseenesest tobe küsimus, sest ega elu sellist valikut otse ju paku, aga see ongi siin mõeldud teoreetilises plaanis asja üle arutlemiseks.)

Luumurd on väga tõsine ja vastik vigastus. Selle paranemine võtab vähemalt neli nädalat, millele järgneb pikk taastusravi, sest liikumatuse tõttu on lihased kärbunud ja liigesed «rooste» läinud.

Luumurrust on siiski paar asja veel hullemad. Need on äkksurm ja päris surm. Nii palju kui tean, on neid Eestis juhtunud pigem jooksu- kui rattavõistlustel. Ehkki alles paar aastat tagasi kirjutasin pika loo juhtumist, kuidas üht meest tabas äkksurm enne maastikurattavõistlust. Ent äkksurm ja päris surm on nii haruldased ja ekstreemsed juhtumid, et neid oleks ühe või teise spordiala ohtlikkuse tõestamiseks eksitav kaasata. Kui näiteks jooksuvõistlustel on kümne aasta jooksul saanud südame seiskumise tõttu surma üks inimene, aga rattavõistlustel mitte ükski, siis see oleks justkui ülikõva argument, sest inimese elu on hindamatu, aga tegelikult, statistilisest vaatepunktist – ja me räägime siis ikkagi üldistusjõuga näidetest – on see täiesti tühine ja ebaoluline (ehkki surma saanule ja tema lähedastele tohutu tragöödia). Samal põhjusel ei ole siin rattasõidu ohtlikkuse tõestamiseks asjakohane tuua argumendiks ka näidet, et mullusel Tartu rattarallil lõppes enne Äksit suures grupis juhtunud kukkumine ühele mehele nii õnnetult, et ta on seniajani liikumatu.

Ent siiski on veel üks oluline nüanss, mis muudab rattasõiduga seotud traumad palju hullemaks jooksuvõistlustega seotud traumadest. Ja ma ei räägi siin isegi sellest, et asfaldile kukkumine on iseenesest äärmiselt kohutav (tavaliselt järgneb sellele ka keha šokk), palju kohutavam, kui hakata ühel hetkel joostes tundma, et põlv tuikab imelikult. Ma räägin siin sellest, et rattasõidus juhtuvad traumad täiesti ootamatult, n-ö lambist, ning mis kõige kohutavam (ja just see enamikku minu teada hirmutabki): need juhtuvad kellegi teise süül või vähemalt osalusel. Ehk teisisõnu: võid teha kõike õigesti, aga kui sinu ees lendavad mehed külakuhja ja sa oled sõitnud otse nende järel, tuules, pole samuti kukkumisest, ja sageli ka traumast pääsu.

Just ettearvamatus ja sellega kaasnevad valusad tagajärjed on need, mis teevad rattasõidust palju ohtlikuma ala, kui seda on jooksmine, ükskõik kui palju muid traumasid jooks ka ei põhjustaks.

Pealekauba: ma ei ole kohanud veel ühtegi inimest, kes läheks jooksuvõistluse starti ning pelgaks, kas või alateadvuses, et võib saada valusa vigastuse. Aga ma pole ka kohanud peaaegu ühtegi inimest, kes läheks rattavõistluse starti ning ei pelgaks, kas või alateadvuses, et mingit traumaatilist õnnetust ei juhtu.

Kui jooks on palju ohtlikum kui rattasõit, nagu paljud rattaspordi harrastajad püüavad väita, siis miks tunnevad nii paljud suurtel rattavõistlustel õnnetuse ees hirmu? Kas tõesti sellepärast, nagu olen kuulnud korduvalt väidetavat, et Priit Pullerits on kõik inimesed ära hirmutanud? See võiks ju kõlada meelitavalt, et mu sõnal on nii palju mõjujõudu, kuid jäägem realistideks: selline hinnang on selgelt ülepingutatud. Mäletan, et kuulsin kogenud jalgrattaharrastajate hirmudest Tartu rattarallil juba siis – näiteks Peip Reedi tuleb konkreetselt meelde –, kui alles alustasin rattarallidel osalemist ning hirmudest polnud mul õieti aimugi.

Need hirmud tekkisid ajapikku, nähes ja kogedes, mis rattavõistlustel tegelikult toimub. Erinevalt jooksuvõistlustest.

* just sõnadega "mahategev" ja "halvustav" on paljud ratturid sildistanud minu kirjutisi, kus olen rääkinud rattasõidu ohtlikkusest.

Foto 1: USA sportlane Anney D'Agostino vigastab jalga Rio olümpial 5000 meetri eeljooksus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Venemaa 800 meetri jooksja Julia Stepanova - seesama, kes aitas paljastada Venemaa spordi riiklikku dopingusüsteemi - on vigastanud jalga EM-võistlustel Amsterdamis. Foto autor: Sputnik/Scanpix
Foto 3: Palestiinat esindav sprinter Mohammed Abukhousa on Rio olümpial vigastanud 100 meetri jooksus jalga. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Prantsuse rattur Pierre Rolland pärast kukkumist tänavuse Tour de France'i 19. etapil. Doto autor: GodingImages / PA Images / Scanpix 
Foto 5: Hispaania ratturi Alberto Contadori vigastatud põlv pärast kukkumist 2014. aasta Tour de France'i kümnendal etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Kukkunud rattur Kuusalu rattarallil 2004. aasta mais. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 7: Kukkunud rattur Tartu rattaralli finišisirgel 2007. aasta mais. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

neljapäev, august 25, 2016

Pullerits: Sensatsioon - Tartu rattamaraton lendas kalendrist välja!

Juba kümme aastat on igal sügisel Tartu rattamaratoni sõidetud. Mälestusi sellest on igasuguseid. Debüüt, kui mälu ei peta, 2006. aastal, mil kaotasin võitjaks tulnud koolivennale Jaan Kirsipuule rohkem kui 57 minutiga ning sain naise Optima seljas 906. koha, lõpetades napilt kolm sekundit enne Ain Kaaret, nimekat onkoarsti. Aasta hiljem parandasin koha 669ndaks, ent kaotus taas võitnud Jaan Kirsipuule venis tunnile ja seitsmele minutile. Muide, Master alias Baruto lõpetas vaid kaks kohta ja kaheksa sekundit enne mind. Veel aasta edasi ja koht 725., kaotust jälle esimeseks tulnud Kirsipuule napilt alla tunni. Enam täpselt ei mäleta, millal, aga üksvahe sain Optima asemele märksa parema sõiduvahendi, kahel korral nüüdselt Raadio Kuku peatoimetajalt Hindrek Riikojalt ning korra massispordiürituste teadustajalt Riho Järveläinenilt. 2010. aastal, tol hirmsas vihmas ja poris toimunud rattamaratonil, mil võitis Tanel Kangert, kukkusin kolm korda ja tundsin end väga räbalalt, sõidust hirmus tüdinult, kuni sain raja teisel poolel kokku Scanpixi fotoagentuuri Baltimaade pealiku Art Soonetsi ja traumatoloog Leho Ripsiga – Soonetsil olid tehnilised probleemid ning Rips sõitis, punase ristiga vest seljas –, kelle saatel ja ergutusel tulin siiski lõpuni, nende järel 698ndana, kaotust Kangertile üle pooleteise tunni (ent ometi pool minutit enne Peip Reedit). Järgmisel sügisel, kui olud olid palju kuivemad, kaotasin taas võidutsenud Kangertile palju vähem, 53 minutit (koht 634.), ning edestasin koha võrra Eesti endist jalgpallikoondislast Marek Lemsalu, kes sõitis viimased tosin kilomeetrit minu järel ning näitas lõpusirgel spordimehelikkust, kui ei hakanud mööda spurtima, ehkki võinuks ja suutnuks, sest pidas seda väärituks teoks, kui oled enamiku ajast teise mehe tuules istunud. 2012. aasta rattamaratonil istusin esimest korda 29-tolliste jooksudega, kevadel Ameerikas Salt Lake Citys ostetud Treki selga, aga kohaks tuli ikkagi vaid 788., kaotust esimesele, Erki Pütsepale tund ja seitse minutit. Kolm aastat tagasi jätkasin koha poolest enam-vähem senisel lainel, lõpetades 690ndana, kuid kaotust taas võidutsenud Pütsepale kogunes vaid 44 minutit. Kaks sügist tagasi sõitsin oma Treki seljas Tartu rattamaratoni parima, 571. koha, lõpetades sekund enne määrimata suuskade maailma esiedendajat Leonid Kuzmini; aeg 3:11.03 oli 42 minutit aeglasem kui esimeseks kihutanud lätlasel Andzs Flaksisel. Ja siis mullune suursõit, kus sain tänu Masteri ehk Baruto laenatud 9-kilosele rattale aja alla kolme tunni, 2:59.31, mis oli ainult 25 minutit aeglasem kui võitjal Peeter Tarvisel; koha sain täpselt kolmanda saja lõppu, 300nda.

Nüüd on sel värvikal ja seiklusrohkel, kauni arenguhüppega päädinud real joon all. Sest tänavune Tartu rattamaraton jääb ära.

Otsus, nagu seda seni hästi on varjatud, langes selle nädala esmaspäeval. Mul õnnestus selle juures olla ja kõike vahetult oma silmade ja kõrvadega tunnistada. Kõik, mida arutati, ei kuulu avaldamisele – ja vaevalt kõik, mida arutati, igaühte huvitakski –, aga otsus langes üksmeelne: sel sügisel Tartu rattamaratonile – ei!

Kahtlemata kurvastab see uudis paljusid. Ilmselt on see valus löök sadadele. Raske on kokku lugeda neid, kes on selle nimel harjutanud, vähemasti pisutki seda silmas pidades, et saaks taas lükata sügisel Tehvandi staadionil oma ratta minu ees, kõrval või taga joonele ja anda üks vägev lahing, nii et pori lendab. Sel sügisel jääb see paraku ära.

Paraku puuduvad mul ka andmed, mis saab järgmise ja ülejärgmise aasta sügisel. Sinna on liiga palju aega. See on täiesti prognoosimatu, mis tolle ajaga võib juhtuda. Sest kes oleks osanud veel suve algul ette näha, et sel sügisel jääb Tartu rattamaraton sõitmata?

Foto 1: Priit Pullerits Ameerikast toodud Trekiga 2012. aasta Tartu rattamaratoni finišis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Art Soonets (vasakult), Priit Pullerits ja Leho Rips 2010. aasta vihmase-porise Tartu rattamaratoni finišis. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits (nr 823) Optimaga 2007. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

teisipäev, august 23, 2016

Pullerits: Miks keegi ei toeta ebaharilikku naissportlast?

Kuigi Caster Semenya (fotol vasakul) LAVist pääses Rio olümpial 800 meetri jooksus naiste konkurentsis starti, ei ole küsimused sel teemal, kas tegemist on ikka tõepoolest naisega, kes peaks võistlema teiste naistega, sugugi päevakorralt maas. Tema testosteroonitase on nimelt kolm korda kõrgem kui see, mida peetakse naiste puhul normaalseks. Selline suurepärane ja kvaliteetne ja usaldusväärne ja tõsiseltvõetav väljaanne nagu The Wall Street Journal avaldas eelmise nädala reedel, päev enne Semenya kuldmedalivõidu loo «Tippolümpialane ei saa sooküsimuste eest ära joosta». Spordiärile keskenduv reporter Sara Germano – naine, nagu nimest näha – alustab oma lugu nii:

«Olümpiastaadioni sügavustes on üks lakkamatu küsimus, mida kergejõustiklased on pärast oma võistlust lõdvestusele suundudes vältinud: mida te arvate Caster Semenya osalemisest?»

Ühelt poolt lihtne, teisalt mõnede jaoks arvatavasti provokatiivne küsimus. Vastused sellele, kuigi napid ja väheütlevad, on tegelikult, kui järele mõelda, ääretult kõnekad. Kokkuvõtvalt: teised kergejõustiklased ei arva sellest üldsegi hästi.

Küsite, kust ma seda tean, kui nad seda otsesõnu välja ei ütle. Vastan: liigutage oma aju ja te näete sedasama, mida minagi.

Germano räägib meeste 3000 meetri takistusjooksu medalivõitjaist, kes «naeratasid ja raputasid pead», kui neilt pressikonverentsil Semenya kohta küsiti. «Ma ei arva, et see on sünnis küsimus sel pressikonverentsil,» tsiteerib Germano ühte olümpiaametnikku. Samuti räägib ta ameeriklannast Kate Grace’ist, kes pääses naiste 800 meetri jooksus finaali, ning kellelt on ka korduvalt päritud Semenya kohta, millele Grace on vastanud, et Semenya võistleb reeglite raames. IAAFi president Sebastian Coe ütles olümpia esimesel nädalal Semenyaga seotud teema kommentaariks, et «see on tundlik teema».

Need kõik, nagu te aru saate, on vastused, mis hiilivad ausast vastamisest kõrvale.

Aga olgem meie siinkohal ausad ja vaadakem seda teemat ka hoopis teisest küljest. Me ei saa ju eeldada, et aus vastus olnuks midagi sellist, et «ma ei kannata silmaotsaski, et mingisugune selline sportlane nagu Semenya, kes ei näe välja nagu teised naised, vaid pigem nagu mees, võistleb koos tavaliste naistega» või et «ma olen kuratlikult pettunud ja vihane, et poliitkorrektsusest ja tolerantsusest lolliks läinud maailm on jõudnud välja sinna, kus mõned sportlased saavad teiste ees täiesti ebaõiglase eelise» või et «Semenya peaks võistlema koos meestega või siis üldse mitte võistlema» vms.

Niisiis, vaadakem seda teemat ausalt, teisest küljest, eeldades, et aus vastus olnuks hoopis midagi sellist, et «see ei ole ilus, et Semenyale vaadatakse viltu seepärast, et ta on teistsugune kui teised» või et «Semenyal on olümpial võistelda täpselt samasugune õigus nagu ülejäänud naistel» või et «mulle meeldib, et Semenya võistleb koos teiste naistega» või et «ma olen täielikult selle poolt, et Semenya osaleb naiste arvestuses, sest see on nii tore» vms.

Selliseid, Semenyat toetavaid avaldusi oleks seda lihtsam teha, kuna ainult idioot saaks kahelda selles, et need ei saaks rahvusvahelises meedias tohutult positiivset spini peale.

Aga mitte keegi kergejõustiklaste seas ei ole Semenya osalemist naiste konkurentsis avasüli, siiralt, jõuliselt toetanud ega tervitanud. Selle asemel on antud mitte midagi ütlevaid, ebalevaid, põiklevaid vastuseid. Miks, seda peaks siin seletama vaid idiootidele. Ülejäänud saavad sellest niigi aru.

Kas pole paradoksaalne, et Semenya teemal on vähene rääkimine kõnekam kui palju rääkimine? Teised sportlased ei ütle tema kohta justkui midagi, aga tegelikult ütlevad kõike ja enamgi veel. Lihtsalt tuleb, nagu nõukogude aja karastuse ja kogemusega inimestele kombeks, osata lugeda ridade vahelt, alt ja tagant. Poliitiline korrektsus on taas kord tulistanud endale avalikult jalga.
*
Mitmed blogi lugejad on soovinud näha Rio olümpial iluvõimlemises pronksmedali võitnud ukrainlannat Anna Rizatdinovat. Mul on neile ja teiselegi aga küsimus: Rizatdinova on ülal, pärast pronksivõitu tehtud pildil keskel, aga kes on naine paremal? (Vihje: ma tunnen teda. Seda, kes on mees vasakul, ei ole mõtet küsida, sest teda teavad nagunii kõik. Foto autor: AFP/Scanpix)

Foto 1: Caster Semenya LAVist punnitab Rio olümpial pärast 800 meetri jooksu võitu lihaseid. Foto autor: PA Wire / Press Association Images / Scanpix
Foto 2: Caster Semenya võidab Rio olümpial 800 meetri jooksu mäekõrguse ülekaaluga. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Võitja Caster Semenya (paremal) läheneb pärast Rio olümpia 800 meetri jooksu finaali teineteist lohutavaile Lynsey Sharpile (Inglismaa) ja Melisse Bishopile (Kanada), kes jäid vastavalt kuuendaks ja neljandaks. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Caster Semenya jooksmas Rio olümpial 800 meetri poolfinaali võidu poole. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Venemaa kujundujumise kaunitarid on Rios tulnud taas olümpiavõitjaks. Foto autor: AP/Scanpix 
Foto 6: Ukraina kujundujumise iludused jäävad Rios esimesena medalita, neljandaks. Foto autor: USA Today Network / Sipa USA / Scanpix
Foto 7: Vene kaunitarid sammumas Rio olümpia iluvõimlemisvõistlustel rühmaharjutuse võidu suunas. Foto autor: TASS/Scanpix

esmaspäev, august 22, 2016

Pullerits: Miks peab sportlasi saatma kogemusi hankima?

Olete pannud tähele, kui kerge on enamasti iga vähegi vastutusrikka võistluse algus? Seda muidugi juhul, kui olete sellistel startinud; ma ei pea siin silmas järve-, metsa-, raba-, öö- jm imelikke jookse ning muid tilu-lilu üritusi. Kui nõukogude aja lõpus, mille spordiharrastust viljastavatest tingimustest (ja samuti sellest, kuidas Eesti taasiseseisvumine oleks spordiharrastusele peaaegu fataalseks saanud) kirjutasin nädalavahetuse Postimehe Arterisse pika ja põhjaliku loo, tegelesin ülikooliõpingute kõrvalt ajaviiteks ja -täiteks 800 meetri jooksuga, ja kui siis stardipaugu järel minema kihutasin, oli esimesel kahesajal meetril sageli tegu, et liiga kiiresti ei jookseks – uskumatu kergus oli jalgades ning lennukus imeliselt suur. Millest see tulenes?

Loomulikult sellest, et kui läksin võistlema – ja ma ei läinud lihtsalt kaasa lööma, nagu 99,9 protsenti teist kõigist, kes te osalete nüüd rahva- ja massispordiüritustel (ei saa siin öelda, et -võistlustel, sest ega te ju tegelikult võistle, vähemasti mitte kõrgete kohtade nimel) –, siis ikka selle nimel, et tulla esikolmikusse või rünnata isiklikku rekordit. Seda ka 1988. (või 1989.?) aasta Eesti meistrivõistlustel kergejõustikus, kus 800 meetris toimus Kadrioru staadionil kolm või neli eeljooksu, ja liiati veel ebaharilikul ajal, hommikul umbes kella poole kümne paiku. Edasi pääsesid iga jooksu võitja ja ülejäänud aegadega. Mäletan, et esimese eeljooksu võitis Raivo Raspel ajaga umbes 1.55,5, mis tähendas, et ajaga edasi pääsemiseks pidin jooksma isikliku rekordi. Sest minu eeljooksus, teises, oli selge favoriit tollane Eesti rekordimees Raivo Mägi (1.46,19). Mis seal muud üle jäi, kui minna riskile ja võtta tempo kohe üles. Vedasin jooksu teise ringi tagasirge keskpaigani ehk 550 meetrit, siis läks Mägi mööda. Lõpuks jäi ajalisest eesmärgist ikkagi puudu, nii et pidin rahulduma osalemisega B-finaalis. Aga jooksu algus, mäletan, oli korraliku keskendumise tõttu hea küll – aga ilmselt liiga kiire.

Õppetund: selleks, et tiitlivõistlustel – jah, ka Eesti meisitritiitel on tiitel – head tulemust saavutada, on vaja tiitlivõistluste kogemusi. (Just seetõttu, et tollal oli suurematel tiitlivõistlustel kombeks 800 meetri eeljookse pidada hommikul, oli ka Eesti meistrivõistlustel toodud selle ala eeljooksude aeg äärmiselt varaseks.) Ja seetõttu ei saa hukka mõista neid Eesti sportlasi, kes käivad suurtel tiitlivõistlustel kogemusi soetamas – muidugi juhul, kui nende suurvõistlustel osalemine ei piirdugi aastast aastasse ainult kogemuste järel käimisega.

Suurte ja tähtsate võistluste olustik ja atmosfäär on sootuks teistsugune kui muudel võistlustel, on mulle rääkinud mitmed Eesti sportlased, alates olümpiavõitja Erki Noolest ja lõpetades paljudel tiitlivõistlustel käinud Risto Mätasega, nii et ilma varasemate kogemusteta on seal raske toime tulla. (Meenub, kuidas Eesti jalgpallikoondise endine ründaja Indrek Zelinski rääkis mulle, mismoodi nii mitmelgi koondislasel olid jalad lausa värisenud, kui nad astusid kunagi ühes valikmängus Portugali vastu nii suurele staadionile, millist nad polnud elu sees näinudki.)

Las ma räägin teile kaks värvikat ja meeldejäävat lugu 400 meetri tõkkejooksjast Jaak-Heinrich Jagorist, millised hullud ja ootamatud asjad võivad juhtuda, kui oled suurvõistluste debütant.

Kaks aastat tagasi EM-võistlustel Zürichis (fotol vasakul), täiskasvanute tiitlivõistluse debütandina, tuli Jaak-Heinrich Jagoril maksta kooliraha. Esimesele tõkkele lähenedes unustas ta võistlusärevuses tavapärase sammurütmi ning pidi tõket ründama vale jalaga. Ent adrenaliin oli nii suur, et esimese hooga ei pannud ta seda tähelegi. «Tahe oli räige,» meenutab ta.

See, et midagi ei klapi, jõudis talle pärale avakurvi lõpus, kui kõiki järgnevaid, tagasirgel asuvaid tõkkeid tuli segi läinud rütmi tõttu rünnata samuti vale jalaga. Viiendasse tõkkesse rammis ta aga koguni niimoodi sisse, et too lendas pilbasteks. Seetõttu kadus ka õige hoog. Viimastel tõketel tegi ta enda sõnul lennukit, mis tähendab inetut, aeganõudvat tehnikat. Isiklikust rekordist kaks sekundit kehvem aeg 52,67 andis tagant kolmanda, 34. koha.

Eelmise aasta MM-võistlustel Pekingis tabas Jagorit treener Mehis Viru hinnangul närvipingest tingituna paar sekundit pärast starti sootuks ootamatu kogemus: pilt kadus poolel teel esimese tõkke suunas silme eest ja heli kõrvust. «Mida, mida?!?» mäletab Jagor jahmatust.

Viis-kuus sammu tegi ta n-ö autopiloodi peal, midagi nägemata ja kuulmata. Jõudis vaid mõelda, et kui nägemine ühe-kahe sammu pärast tagasi ei tule, peab katkestama.

Aga tuli tagasi.

Aeg 50,29 andis 36. koha.

«Oma tegin ära,» tõdeb Jagor. «Aga kuidas see sai tehtud, seda enam kogeda ei tahaks.»

Viru lisab «Tujurikkuja» Eesti sportlase paroodiale viidates: «Teleklassikuid tsiteerides – siit on hea edasi minna.»

Foto 1: Rasmus Mägi (keskel) Rio olümpial 400 meetri tõkkejooksus. Kas vasakul olev brasiillane ei jookse mitte tõkkest mööda? Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Meeste 800 meetri jooksu finaali start Rio olümpial. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 3: Kaasvõistlejad aitavad Roman Fostit pärast Rio olümpia maratonijooksu lõppu jalule. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Kolmikõdede Luikede sambatants pärast Rio olümpia maratonijooksu lõppu. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Jaak-Heinrich Jagor 2014. aastal EM-võistlustel Zürichis 400 meetri tõkkejooksus. Foto autor: Stanislav Moshkov, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Jaak-Heinrich Jagor (keskel) 2014. aastal EM-võistlustel Zürichis 400 meetri tõkkejooksu lõpusirge algul. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Lugejate soovil pilt olümpial iluvõimlemises pronksmedali võitnud ukrainlannast Anna Rizatdinovast. Foto autor: AP/Scanpix

reede, august 19, 2016

Pullerits: Kes tõid Eestisse rataste maastikusõidu ja rulluisutamise?

Nüüd, kui olen saanud arstilt vabastuse pühapäevaseks Võru rattaralliks - ja ammugi ei maksa mind oodata pühapäevase Tartu rulluisumaratoni starti -, tegin pisut uurimistööd, et selgitada, millal jõudsid Eestisse võistlustena sellised alad, nagu rulluisutamine ja rataste maastikusõit, mis on saanud nii populaarseks, et tekib tunne, justkui oleks neid Eestis iidamast-aadamast harrastatud.

See tunne petab. Kirjutasin tänase Postimehe Arterisse pika ja põhjaliku loo, kuidas Eesti taasiseseisvumine oleks äärepealt hävitanud nõukogu aja lõpukümnendil õitsele puhkenud rahva-, massi- ja harrastusspordi, ning selle uurimistöö käigus tegin huvi pärast põikeid ka maastikusõidu ja rulluisutamise sünniloo juurde.

Esimesi maastikurattavõistlusi hakati Eestis pidama vähem kui kaks kümnendit tagasi, alles eelmise sajandi lõpus. Tartu rattamaraton toimus esimest korda 1998. aasta sügisel. On iseküsimus, kas see oli ka kogu Eestis omasuguste seas esimene. Endine tippsuusataja Urmas Välbe, nüüdne Vene suusakoondise määrdemees, kes käis 1990. aastate lõpus korra maastikusõidu MM-võistlustel, ei suuda meenutada aastast 1997 ühtki Eestis peetud maastikuvõistlust, küll aga pakub, et veidi enne Tartu rattamaratoni toimus rattamaraton Karksi-Nuias.

Rulluisutamise jõudmine Eestisse on kaetud veelgi paksema ajaloolooriga. Paljud innukad rulluisutajad pakuvad, et ala algusajaks võib lugeda profisuusatajaile mõeldud suvist Saku suverulli Otepääl, kus 1990. aastate teises pooles lülitati kavva ka rulluisutamine.

Surfhouse’i eestvedaja Raoul Burmann mäletab, et hakkas Eestis ühe esimesena rulluiske müüma 1995. aastal. «Tolle aja kohta oli rulluisutamine efektne spordiala,» nendib ta.

Eesti parim rulluisutaja Kert Keskpaik meenutab, et sai oma esimesed nüüdisaegsed rulluisud 1994. aastal, kuid võistlema hakkas alles sajandivahetuse paiku.

«Kümmekond aastat oli see nišisport, viiekümne inimese äge värk,» lausub rulluisuliidu peasekretär Jaanus Ritson.

Nonde ägedate seas oli ägedaim endine suusamees Välbe, kes püsis rulluisutajana aastaid Eestis võitmatuna. «Allar Levandi andis mulle kord rullid alla,» meenutab Välbe aastat 1998, «et mine ja proovi. Mulle istus.» Toona, kui ta alustas, oli rulluisutamine tema väitel Eestis sisuliselt olematu ala.

Ala üheks pioneeriks Eestis võib ilmselt pidada Eesti Energia teadus- ja arendusjuhti Indrek Aarnat, kes avastas rulluisutamise enne 1990. aastate keskpaika Ameerikas ülikoolis õppides. Sealse tudengina käis ta Atlantas koguni 135 km pikkusel võistlusel. Äkki võib seda lugeda Eesti rulluisutajate ajaloo esimeseks tähiseks?

Kui teil on kummagi ala kohta kindlaid andmeid varasemast, ärge hoidke neid enda teada!

Fotod 1-3: Allar Levandi ja Urmas Välbe (3. pildil vasakul) 1990. aastate teisel poolel Otepääl Saku Suverulli võistluse ajal peetud rulluisuvõistlusel. Fotode autor: Ain Protsin / Postimehe arhiiv

kolmapäev, august 17, 2016

Pullerits: Kuidas võisid Venemaa sportlased sattuda luubi alla?

Kaks ja pool aastat enne Rio olümpiamänge polnud veel erilisi signaale, et Venemaa spordisüsteemis on midagi kapitaalselt mäda. Just seoses dopinguga. Aga kuskilt pidi too lumepall, mis lõpuks viis Vene kergejõustiklaste kõrvaldamiseni rahvusvahelistelt võistlustelt ja lõpuks ka Rio olümpialt, veerema hakkama. Keegi ei tea paraku täpselt, kust. Allpool on minu pakutav versioon, mis võib-olla võib olla otsapidi tõele lähedal, aga ei pruugi. Saab väita, et sel pole tõega üldse midagi pistmist, aga vastupidist surmkindlalt väita oleks samuti raske. Olgu igaks juhuks lisatud, et fotod on pelgalt illustratiivsed. Fotodel kujutatud isikuil ja dialoogil ei ole autorile teadaolevalt mingit seost. See on fiktsioon. (Inglise keeles öeldakse selle kõige kohta: not to be taken seriously.)

-Tere, härra. Mul on siin, näete, üks raamat. Kui olin koolipoiss, tõi isa selle mulle vene ajal Soomest. Tõlkisin selle eesti keelde, üks leht avaldas selle joonealusena. Muidugi mitte kõike. Need kohad, mis olid Moskva olümpia suhtes kriitilised, jäid välja. Kas saaksin siia teie pühenduse ja autogrammi, palun?
-Igal juhul. Ahaa, vaatan, et see on mu esimene raamat.
-Jah, ma tean, et neid on teisi ka. Teist käisin lugemas New Yorgi rahvaraamatukogus, kui õppisin Columbia ülikoolis.

-Palun. Siin see nüüd on.
-Suur tänu teile. Aga mul on veel üks jutt.

-Olgu, rääkige pealegi, aga tehke lühidalt. Mul on umbes kümme minutit aega, siis ootavad muud kohustused.

-Asi on selles, et nii palju kui mina olen kuulnud ja tean, ei ole Venemaa kergejõustiklased sugugi puhtad. Te peaks ju ise ka mäletama, mis Moskva olümpial toimus. Riigikord ja riik on küll muutunud, aga dopingusüsteem jäänud samasuguseks ja võib-olla isegi hullemaks läinud. Teil ei saanud ju ka märkamata jääda, kuidas venelased Moskvas äkki kõvasti jooksma hakkasid. Nikki Kirov pani ju 800 finaalis 230 meetrit enne lõppu nii punuma, et ma juba kahtlesin, et äkki saabki kulla. Ja meenutage Viktor Markinit: kolm kuud enne olümpiat jooksis ta 400-s isikliku 46,96, aga olümpiafinaalis tegi isikliku rekordi 44,60, mis oli ka Euroopa rekord, ja võitis kulla. Te olete ju ise endine tippmees, te teate, et niisugused rekordiparandused ei ole iseenesest loogilised ja võimalikud.
-Nii et te kahtlete venelaste aususes?

-Aga öelge, kas teid ei pannud venelaste tulemused Moskvas kukalt kratsima?
-No kui te nii räägite, siis tegelikult olid nood jooksud imelikud küll.
-No vaat, seda ma räägingi. Ja teades vene värki, ei ole mina küll kindel, et oma halvad kombed on nad maha jätnud. Kas nende süsteemi ei peaks lähemalt uurima?

-Nojah, aga kes selle uurimise ette võtab? Meil on alaliidus niigi palju probleeme, venelased on kergejõustikus suur riik ja kuigi neil on poliitilisel areenil palju vaenlasi, on väga palju ka neid, kes on puhtärilisest aspektist huvitatud, et venelasi kuidagi ei pitsitataks. Sest kui mingid kahtlused tulevad päevavalgele, mõjub see negatiivselt kogu kergejõustiku imidžile.
-Aga WADA?
-WADA teeb head tööd, selles pole kahtlust. Aga ega nemad ka alati igale poole jõua.

-Minu arvates te peaks venelaste asja ikka tõsiselt võtma, sest vaadake, kui WADA hakkab vanu proove uuesti testima, ja seda on WADA lubanud juba tükk aega teha, siis tuleb sealt kindlasti kohutavaid asju välja. Ma võin selle peale kihla vedada. Siis peate olema valmis langetama vägagi põhimõttelisi otsuseid.
-Nagu näiteks?
-Kuna minu teada pole kahtlustki, et kogu Venemaa kergejõustik on dopingust läbi imbunud, siis minu arvates peate neile ikka karmilt lajatama.
-Nii et sirgjooneliselt kogu süsteemi pihta?
-Jah, sirgjooneliselt ja teravalt kogu süsteemi pihta.

-Aga mis siis saab, kui te eksite? Kui ei tule välja midagi kahtlast, kui kahtlusi ei õnnestu tõestada – siis jääme ju ise täiega lolliks?!
-Olge täiesti rahulik. Teil pruugib vaid paari kivi veidi liigutada ja te ei usu ise ka, mis jubedad asjad sealt alt välja tulevad.

-Aga kui ikkagi ei tule, kas kujutate ette, kuidas ma oma margi täis teen?
-Sellepärast ei maksa küll muretseda, et midagi päevavalgele ei tule. Hakake lihtsalt otsast pihta. Palgake mõni hea jurist või uurija, andke talle kõik volitused ja küll te näete, et ta teeb head tööd. Pärast saate hoopis kogu aupaiste endale, kuidas suure dopingumädapaise lahti kiskusite ja likvideerisite, uskuge mind!

-Tõsiselt mõtlete või?
-Jaa, otse loomulikult. Uurige seda venelaste värki pisut, aga ärge imestage, kui sealt tuleb välja sellist jubedat haisu, et peate nina kinni hoidma.
-Ega te nalja tee?
-See, mis välja tuleb, oleks muidugi väga naljakas, kui see ei oleks nii kurb.
-Hästi öeldud! Te jutus on jumet.

-Saan ma õigesti aru, et teete selle asja siis ära. Et saadate hagijad välja saaki püüdma?
-Ei-noh, kui te nii veendunult räägite, et seal on, mida uurida, siis tuleks see ikka vist ette võtta. Ausalt öeldes ongi muidu kergejõustikuga tegelemine veidi rutiinne ja igav, aga kui saaks laineid tekitada, läheks asi palju huvitavamaks.
-Just! Mõelge ise, kui igav oli keskmaajooks, kuni teie rajale astusite. Kohe läks kõik põnevaks. Keskmaajooksust sai maailmas suurala, kõik elasid sellele kaasa. Ühe inimese roll, nagu nägite, on teinekord ülisuur. Nüüd on jälle saabunud teie šanss.
-Põrgu päralt, te oskate ikka hästi veenda!
-No eks mul ole ka selles asjas omad huvid mängus.
-Ohoo, millised!?
-Las mõned asjad jääda seni ainult minu teada. Aga teeme selle siis ära?
-Otsustatud – teeme ära!
-Rõõm kuulda. Ja oli rõõm vestelda.
-Mul samuti.

Paraku ei ole ühtki tõendit, mis kinnitaks, et selline vestlus ka tegelikkuses aset leidis. Kuni tõendeid ei ole, tuleb nentida, et tegemist on väga suure tõenäosusega vestluse kirjapanija loominguga.

Fotode autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

esmaspäev, august 15, 2016

Pullerits: Miks küll läheb meil Rios nii õnnetult?

Nüüd, kui seisukoht TV3 olümpia kettaheitefiasko kohta selgelt eesti rahva ees välja öeldud, nagu ka arvamus, et dopingipättidele peaks eluks ajaks jääma olümpiaareen suletuks, tuleb nukralt tõdeda, et hoolimata sõudmise neljapaadi pronksmedalivõidust läheb Rio olümpia seni siiski õnnetute ja kurbade kilda. Selle tõdemusega seoses mõelge korraks, mis on ühist Uno Palul, Priit Tasasel, Roman Lutoškinil, Valeri Nikitinil, Leonid Gulovil? Noortele meestele ei ütle enamik neid nimesid arvatavasti midagi. Ja ei ütle seepärast, et kõik nad on olümpial jäänud esimesena medalita. Ehk neljandaks.

Ega küllap mäletaks keegi ka epeevehkleja Kaido Kaaberma neljandat kohta Barcelona olümpial, kui ta poleks öelnud Eesti spordiklassikasse läinud lühilauset, et neljas koht on jama.

Kui paljud mäletavad, et kettaheitja Märt Israel sai viis aastat tagasi Daegus MMil neljanda koha?

Või veel üks võrdlus: kõik teavad, et Allar Levandi võitis NSV Liidu koondises Calgary olümpial pronksmedali, aga palju vähem on neid, kes mäletavad, et kuus aastat hiljem Lillehammeris sai ta Eesti koondisega meeskonnavõistluses neljanda koha. (Ja veelgi vähem on tõenäoliselt neid, kelle mälus on säilinud, et Ago Markvardt oli Lillehammeris kahevõistluse individuaalvõistluses viies. Ja kui paljud jäävad mäletama Gerd Kanteri Rio viiendat kohta (fotol ülal paremal) kõrvuti tema medalikohtadega? Kui paljud mäletavad kahekordse olümpiavõitja Erika Salumäe kuuendat kohta üle Atlanta olümpial? Ja kui paljud tolle üle rõõmustasid?)

Odaviskaja Risto Mätas lausus paar nädalat enne olümpiat mulle antud intervjuus, et kui sa suurvõistluselt medalit ei võida, ei jää sind mäletama mitte keegi.

Mitte keegi, absoluutselt mitte keegi ei oota olümpial sportlastelt neljandaid kohti. Kõik ootavad ju medaleid – ja loevad neid, mitte neljandaid kohti. Olümpiavõitja Erki Nool näiteks ootas ja ennustas Eesti sportlastelt Rios nelja medalit. (Realistina pidasin enne olümpiat tõenäoliseks kahte medalit, sest just kaks medalit on alates 1992. aasta Barcelona olümpiast olnud Eesti sportlaste keskmine saak suveolümpiail.) 

Nii mõnedki, sh Nool, on väitnud, et tegelikult on Eesti sportlased esinenud Rios hästi. Tõsi, ega kolossaalseid kõrbemisi ole ju olnud (v.a laskja Peeter Olesk). Näiteks Ingrid Puusta (fotol ülal paremal) 11. koht purjelauasõidus on väga tubli tulemus, nagu ka kahe lapse ema Kati Tolmoffi (fotol vasakul) 14. koht sulgpallis. Tubli, aga mitte selline, mis pulsi erutusest lakke lööb – nagu lõi see, kui Martin Kupper kerkis kettaheites viimases voorus korraks teiseks. Ja kui sakslased ta sealt minema tõukasid – kas rõõmustasite, et vaat kui hästi, tubli mees, sai neljanda koha?

Seega, medal on see, mida me ju ootame ja loodame. Kaaberma: «Neljas koht on jama.»

Tehke või tina, nagu öeldakse, aga kuidagi ei suuda Kupperi ega epeenaiste (vasakpoolsel fotol paremal Julia Beljajeva, vasakul Priit Pullerits) neljandast kohast rõõmu ja heameelt tunda. Kohe kuidagi ei suuda. Liiati ei olnud need võidetud neljandad kohad. Need olid kaotatud pronksmedalid. Ja selle üle, ei salga, oli ääretult kurb.

Nool proovis Eesti sportlaste õnnetu käekäigu taustal positiivseks jääda ja kirjutas mulle: «Katastroof oleks siis olnud, kui sõudjad poleks finaali pääsenud, kettamehed poleks finaalis olnud jne. Ilmselt vehklejad lootsid individuaalturniirist enamat? Ausalt öeldas ebaõnnestumisi on, aga kokkuvõttes OK.»

«Alati, jah, võib mõelda, et oleks võinud veel hullemini minna,» vastasin talle. «Aga me ju ikka loodame, et läheb paremini. Sa lootsid ka ju nelja medalikohta.»

Hea, kui teinegi tuleks...

Foto 1: Irina Embrich jääb Rio olümpial Eesti epeenaiskonna koosseisus pronksikohtumises alla Venemaale. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Gerd Kanteri pettumus Rio olümpial medalita jäämise pärast. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Purjelaudur Ingrid Puusta Eesti olümpiakoondise liikmete vastuvõtul, mille korraldas president Toomas Hendrik Ilves. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kati Tolmoff Rio olümpia võidukas mängus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits (vasakul Ruslan Eskovi võistlusvormis) vehklemas kaks aastat tagasi Tartus Julia Beljajeva vastu. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

reede, august 12, 2016

Pullerits: Miks ajakirjandus pehmendab dopingupetiste tegusid?

Lööge veebiotsingusse väljend «dopinguga patustanud» ning vaadake, mis tulemuseks saate:

*Dopinguga patustanud Kreeka sportlane saadeti Riost koju
*Dopinguga patustanud Kanguri klubikaaslane saab septembrist taas mängida
*Dopinguga patustanud Eesti jalgpallurite meeskond diskvalifitseeriti meistrivõistlustelt
*Dopinguga patustanud Šarapova jääb ilma suurest teenistusest
*Dopinguga patustanud Kanada hokimees sai 20mängulise keelu
*Dopinguga patustanud venelase asendusmees on kõva kivi

Või otsige lühemat sõna «dopingupatt»:

*Nesta Carteri dopingupatt ähvardab röövida Usain Boltilt olümpiakulla
*Saksa tippratturite dopingupatt leidis tõestust
*Tyson Gay dopingupatt röövis veel viielt jooksjalt medali

Aitab! Paha hakkab, kui lugeda seda ilulemist ja pehmendamist.

Ettepanek Eesti spordiajakirjanikele: palun lõpetage dopingust rääkides sõnade «patustamine», «patustanud», «patt» jms kasutamine. Et miks? Aga sellepärast, et argiteadvuses tähistab patt väikest, tühist, kerglast eksimust, mida dopingu kasutamine pole kohe kindlasti.

Patt võib olla kogemata või hetkelisest ettevaatamatusest maastikurattaga kõrbes üle krüptobiootilise pinnase tükikese sõitmine (alates 4.12; see ei ole seadusega karistatav, vaid on soovituslik, et seda püütaks vältida) – või teatud olukorras kellegi arvates kellegi kallistamine (mäletate «Viimset reliikviat»? Siim: «See mõni patt!») –, aga keelatud ainete söömine või süstimine vastaste ees eelise saavutamise ning tulemuse parandamise eesmärgil on ilmselge petmine, pätitegu, sigadus, kaabaklus, sohi tegemine. See on tegu, mis väärib karmi ja jäägitut hukkamõistu. (Ja ei maksa siin ajada õigustamiseks muinasjutte, et konkurent pani steroide hambapasta tuubi sisse. [See on tõsi – ka niisugust jama on mõni vahele jäänu enda õigustuseks püüdnud väita. Mäletate, kes?])

Need, kes seostavad oma väljenduses dopingu patustamise või patuga, asuvad sisuldasa dopingu tarvitajate poolele, sest pehmendavad nende toime pandud sigadust. Justkui oleks see hetkeline pisieksimus.

Aga spordis, nagu on korduvalt rõhutanud teenekas suusatreener Mati Alaver – ja küllap paljud teised treenerid ja sportlased samuti – ei ole pisiasju.

Niisiis, ajakirjanikud ja kõik teised ka, unustage sõna «dopingupatt». Selle asemel võtke käibele sõna «dopingupätt».

Foto 1: Riiklikult mahitatud dopingusüsteemiga Venemaa sportlased Rio olümpial. Foto autor: Sputnik/Scanpix
Foto 2: Venemaa 800 meetri jooksja Julia Stepanova (toidab oma pisipoega, taamal abikaasa), kes aitas paljastada riiklikult mahitatud dopingusüsteemi Venemaal. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: President Vladimir Putini süsteemi ohver, teivashüppaja Jelena Isinbajeva 27. juulil Kremlis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Kas teivashüppaja Jelena Isinbajeva on tõesti nii loll ja naiivne, et ei saa aru, et tegelikult on teiste seas ka Kreml süüdi selles, et ta ei saa Rio olümpial võistelda? Isinbajeva 27. juulil Kremlis. Foto autor: AFP/Scanpix