Pullerits: Kuidas ma purustasin rattasõidus uue barjääri?

Laias laastus võib ratturid treeningtempo teljel jagada kahte gruppi: need, kes sõidavad pikalt ja aeglaselt, ning need, kes sõidavad lühidalt ja kiiresti. See jaotus pole muidugi absoluutne, sest ega see, kui veidi rohkem kui nädal tagasi sõitsin ligi 70 km keskmise kiirusega 30,2 km/h ja 60 km keskmisega 31,7 km/h, tähenda veel piisavalt pikka sõitu, ent pigem aeglast küll, kuigi ennemini liigitan end siiski lühidalt ja kiirelt sõitjate kilda.

Miks sõita valdavalt lühidalt ja kiirelt, mis pidi treeninguna olema nii vale, nii vale? Aga seepärast, et lihtsalt meeldib; meeldib, kui kiirus tõuseb – vähegi mõistlik kiirus algab minu hinnangul 35 km/h-st; meeldib, kui jaksad küllaltki kiiresti pedaalida. Mind ei huvita ega paelu pikad ja aeglased trennid, sest need raiskavad aega, ja aeg on taastumatu ressurss; sest need sõidud muutuvad tüütuks. Ma ei valmistu mingiks tiitlivõistluseks, et mulle peaks korda minema treeninguteooria, mis ütleb, et tuleb aeglaste ja pikkade sõitudega baasi laduda ehk mahtu koguda. Milleks ma pean istuma kolm tundi ratta seljas, kui mul ei ole plaaniski Tour de France’ile jõuda (sest see oleks võimatu ka siis, kui teeksin kõike nii, nagu parimad teooriad ja ideaalseimad plaanid ette näeksid)? Kolme tunni pika ja aeglase sõidu asemel pakub palju rohkem adrenaliini, mõnu, naudingut, lõbu – kõiki neid positiivseid ja ergutavaid elamusi – lühike, umbes tunnine kiire sõit.

Selleks, et indu ülal hoida, on igati kasulik lüüa koduukse ees leistangil ratta kompuuter nulli ja Suunto käekell samuti. Siis sadulasse ja mõlemad riistapuud tööle. Kella võib enamikuks ajaks ära unustada, sellega ei ole maanteel sõidu ajal suurt peale hakata. Mõnikord siiski vaatan 10 või 20 km vaheaega, aga need pole kunagi eesmärgiks omaette. Ma isegi ei tea, kui kiiresti ma olen kõige kiiremates trennides need vaheajapunktid läbinud. Ratta kompuutril jälgin ainult kiirust – nii kui see langeb, annab kukkunud kiirusenäit teada, et tuleb juurde panna. See aitab tempot hoida.

Teinekord katsetan ka seda, kuidas säästlikumalt sõita. Näiteks proovin kiirendades erinevaid asendeid või püüan sadulas istudes rakendada noid lihaseid-liigeseid, mis eelnevast sõidust vähem kurnatud. Seega, tegemist ei ole arulageda, silmad punnis kimamisega, vaid üritan tööd teha ka peaga. Ise end tunnetada, ise midagi leiutada.

Seni on mu kiiremate trennide keskmised kiirused ulatunud üle 35 km/h. See on selline kiirus, mille saavutamiseks tuleb vaeva näha, aga mitte selline kiirus, mis hinge niidiga kaela riputaks ja jalad kangeks tõmbaks. Kuid igatahes on see kiirus, mis väljub mugavustsoonist.

Lõppenud nädalat alustasin kahe pisut vähem kui tunnipikkuse temposõiduga. Esimesel sain keskmiseks kiiruseks 35,15 km/h ja teisel 34,75 km/h. Kolmandal päeval sõitsin veidi rahulikumalt, pisut alla 30 km keskmisega 33,75 km/h. Neljapäeval, kui läksin pärast viimast puhkusenädalat tööle, ajasin õhtupoolikul kella poole kaheksa ajal ratta välja ilma eriliste plaanideta. Peagi hakkas ju pimenema, nii et tuli teha kiire sõit.

Tegin ilma mingi soojenduseta 25,1 km pikkuse ringi, sest läks hämaraks. Võtsin kohe alguses hea hoo üles ning kui hoog on üleval, siis ei tahta seda ju enam alla lasta. 10 km järel, kui vaheaeg näitas kellal 16.28, tekkis hasart, et üritaks lõpuks saavutada korraliku keskmise kiiruse.

20 km vaheajaks vaatasin 33.37. Ma ei hakanud peast arvutama, mis see keskmiseks teeb, kuid nägin, et teisel kümnel kilomeetril oli kiirus siiski langenud. Seega võtsin end kokku ja panin viimastel kilomeetritel tempot juurde.

Kui koduukse ees lõpetasin ja kella kinni lõin, näitas see 41.49. Ratta kompuuter näitas, et olin sõitnud 25,1 km. Kodus tegin kiire arvutuse ning sain tulemuseks selle, mida olin salamisi poolest sõidust alates lootnud: püstitasin oma trennide uue keskmise kiiruse rekordi ja viisin selle üle järgmisest piirist – 36,02 km/h.

Jah, ma tean, et Eestis on kümneid ja kümneid mehi, kes suudaks minust sõita trennis palju kiiremini; tean, et ma ei küüniks selle trenninäitajaga omavanuste, pealt 50-aastaste hulgas isegi kolme parema hulka. Aga Eestis on sadu tuhandeid mehi, kes mulle, ükskõik, kui palju ja kõvasti nad ka ei pingutaks, ja ükskõik kui palju nad ka minust nooremad ei ole, kuidagi vastu ei saaks. Ja kuigi see fakt ei lähe kirja mitte ühtegi protokolli, siis ausõna, see ei huvita mind karvavõrdki.

Sest see annab ikka väga hea, meeldiva ja innustava tunde, kui suudad veel viiekümneseltki teha rattasõidus mingi isikliku tipptulemuse, ja olgu pealegi treeningul, mitte võistlusel – mulle sellest piisab, sest mulle meeldib, kui treening on omamoodi võistlus. Võistlus iseendaga. Kui just mitte iga päev, siis kaks-kolm korda nädalas kindlasti. Selles, muide, peitubki spordi suur võlu. Ja sellest tasub kõigil aru saada, mitte suretada end pikkade aeglaste kulgemistega.

Kiire sõit maksimumilähedase, kuid mitte ennasthävitava pingutusega – mis võiks rattasõidus, spordis üldse veel ägedam olla?
******

Jaanus Laidvee (right) on the edge of the Maze Overlook, Canyonlands National Park, Utah 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Hispaania rattur Alejandro Valverde liikumas Vuelta viienda etapi starti. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Hollandi rattur Tom Dumoulin kontrollib oma ratast enne Vuelta kuuenda etapi algust. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Alejandro Valverde rattakingade tallad. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Atrõõv! Tšehhi rattur Roman Kreuziger proovib velotuuril USAs Colorados peagrupist lahti rebida. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Austraalia rattur Rohan Dennis velotuuril USAs Colorados. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Ameerika rattur Brent Bookwalter näitab velotuuril USAs Colorados laskumisel kurvitehnikat. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 7: Ameerika rattur Tanner Putt näitab velotuuril USAs Colorados ökonoomset, ent ohtlikku laskumisasendit. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Tormihoiatus - Rein Taaramäe tuleb Tartu rattamaratoni starti?

Kust küll Rein Taaramäe need lisakilod võttis? Ega ta sellest ise ka aru saanud. Ta on minust kaks sentimeetrit lühem – mina 187, tema 185 –, aga enne Tour de France’i kaalus ta 73 kilo. 73 kilo! Seda on ju neetult palju. Aga välja see ei paistnud, kõik näis väliselt normaalne ja tavaline. Ka keha rasvaprotsendi määramine ei näidanud senisega võrreldes mingit muutust, st suurenemist. Minu kaal on 71, ja kui võrrelda ülakeha, siis vähemalt mulle tundub, et olen Taaramäega võrreldes ikka kui mitte ambaal, siis vähemalt atleet.

Võib-olla, küllap, ilmselt, arvatavasti olid nood lisakilod ka üks põhjusi, miks Taaramäe Tour de France’il mägedes ootuspäraselt sõita ei suutnud. Peale muidugi selle, et ta haigestus, nagu toakaaslane Lars Boomgi, mille peale Astana meeskonna juhid, nagu Taaramäe kolmapäevasel pressikonverentsil rääkis, olid üksjagu kurjad olnud; võib-olla ka seepärast, oletas ta, et meeskonna liider Vincenzo Nibali ei suutnud nii hästi sõita, nagu nad olid lootnud, ja siis on tiimis kõik närvilised.

Nibali on muidugi iseette number selles meeskonnas. Tean usaldusväärsest allikast, kelle nime siinkohal ei nimeta, aga kelle nime niikuinii igaüks selgelt aimab, et keegi, isegi Astana juhtidest, ei julge talle kunagi midagi öelda ega teda kritiseerida, kui ta midagi halvasti, valesti või meeskonna huvidega sobimatut teeb. Meenutage näiteks Tour de France’i meeskonnasõitu: Taaramäe tuli just rivi eest oma vahetust tegemast, oli tõmmanud end n-ö punasesse, et minna grupi sappa, aga ei saanud end sinna istutada, sest Nibali, kes sõitis Taaramäe taga ja võttis vahetuse üle, pani mäkke tõustes gaasi põhja ning vedamisest taastuv Taaramäe jäigi maha. Lihtne – ja nii rumal.

Aga jah, kilosid oli ka liiast. Taaramäe rääkis mulle, et ta parim kaal on 68 kilo, mille ta on nüüdseks saavutanud, aga kui kaal peaks kukkuma sellest allapoole, siis tuleb juba vajalikust jõust ja energiast puudu. Nii et nüüd, kui otsustada kehakaalu ning kahe viimatise tuuri võidu põhjal – kusjuures tol Norra tuuril, kui šveitslane paar kilomeetrit enne lõppu koos Taaramäe tulevase meeskonnakaaslasega Katjušast tal eest sõitis, ei olnud Taaramäe enda sõnul sattunud põrmugi paanikasse, vaid oli endas olnud väga kindel, sest šveitslane oli läinud eest liiga võimsalt spurtides, Taaramäe hinnangul 700-800 vatti arendades, mistõttu ta ei kahelnud, et saab ta tõusu edenedes kätte, ja saigi –, peaks ta olema heas löögihoos.

Ja see ei ole kahtlemata rõõmus uudis neile, kes unistavad Tartu rattamaratonil sekkuda võitlusse võidu eest. Sest Taaramäe lubas, et juhul, kui ta septembris üle ookeani ei sõida ja MM-võistlustele ei lähe, tuleb ta Tehvandi staadionil starti.

Kujutan ette, mida paljud kohalikud maastikusõiduässad mõtlevad: no mida on Taaramäe-sugusel maanteesõitjal Lõuna-Eesti metsade vahel ja kruusal peale hakata!

On, väga palju on. Mäletan kolme aasta tagust aega, kui Taaramäe osales Tartu meistrivõistlustel, mis algas Tähtvere spordipargis minunimeliselt ovaalilt ning tegi, kui mälu ei peta, viis ringi dendropargi tõusudel-langustel ja mudastel võsa-äärsetel lõikudel. Ei olnud tal seal sugugi vastas papist poisid, vaid siinsed parimad krossisõitjad Caspar Austa ja Allan Oras. Aga Taaramäe läks neil juba esimese kilomeetriga üle poolesaja meetri eest. Ja kasvatas edu iga ringiga. Ta näitas uskumatult kõva hoogu ja minekut, nii et lõpus kaotas üks neist – ei mäleta, kumb, kas Austa või Oras, ent ega kokkuvõttes vahet ole – talle rohkem kui kolme ja teine viie minutiga. See tähendab niisuguses konkurentsis kaotust kalendriga.

Kui Taaramäe Tartu rattamaratonil starti tuleb, panen mina oma panuse igal juhul tema peale. Seda enam, et viimased kolm ja pool kilomeetrit kulgevad laugel ja kiirel, ning tegelikult kulgevad viimased 5-6 km lihtsalt sõidetaval rajal, mis tähendab, et isegi kui mõni mees peaks suutma tal selle ajani kannul püsida, sõidab Taaramäe lõpuks ikkagi eest ära.

Midagi pole teha, aga nii see läheb. Küll te näete. Kui Taaramäe ikka tuleb seda näitama. Loodan, et tuleb. Sest MMilt, vaadakem asjaoludele ausalt näkku, tal medalit vaevalt loota oleks. Miskil muul peale medali pole aga rattasõidus mõtet. Ega rattasõit ole suusatamine, kus ka koht 30 parema hulgas – näiteks 29. – võiks olla serveeritav kui kordaminek.
******

The canyons of the Maze seen from Maze Overlook, Canyonlands National Park, Utah 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Rein Taaramäe kolmapäevasel pressikonverentsil Tartus. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe pressikonverents Tartus, taamal heldesinises dressipluusis seismas Priit Pullerits. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Rein Taaramäe kolmapäevasel pressikonverentsil Tartus koos pruudi Hanna Karoline Arusi ja itaalia väikehurda Motuga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 4-6: Rein Taaramäe sõitmas 2012. aasta sügisel Tartu meistrivõistlustel dendropargis. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 7: Rein Taaramäe (keskel) on võitnud 2012. aasta sügisel Tartu meistrivõistlused maastikurattasõidus Caspar Austa (vasakul) ja Allan Orase (paremal) ees. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Miks keegi sportlastest puhata ei oska?

Peaaegu alati, kui keegi räägib sportlaste väsimusest, meenub mulle endine suusataja Kaspar Kokk, kaugelt sugulane. Meenub, kuidas usutlesin teda kord ning vaikselt imestasin, kui kurnatud olemisega ta näost välja näeb. Aga meenub ka see, kuidas Kokk seletas Eesti suusatajate viletsaid tulemusi: ilmselt on nad treenimisest nii väsinud, et ei mäletagi enam, milline on väljapuhanud ja värske enesetunne ning seetõttu ei oska ka oma seisundit ega suutlikkust adekvaatselt hinnata.

Tean, et paljud mõõdavad hommikul pulssi ja usuvad, et loevad sellest näidust välja, kas nad on ületreeninud või taastunud. Ahahaa! Järjekordne näide tehnikasõltuvusest ja pimedast usust ekraanile kuvatavasse arvu selle asemel, et ise ennast kuulata. Las ma ütlen teile otse ja selgelt: te ei tea, ei kujuta ettegi, kui väsinud te tegelikult olete.

Arusaamise sellest, kuidas väsimus koguneb, nii et me sellest arugi ei saa, andis mulle ligi kaks nädalat tagasi Robert Kõrvits, «Radari» toimetaja. Ta oli veetnud Leesoja nõia juures seitse ööpäeva maa all pilkases pimeduses ja vaikuses ning rääkis mulle põhjalikult oma kogemusest (kirjutasin sellest Arterisse ka loo). Ta seletas, et esimesest kolmest ööpäevast – seda hindas ta tunde järgi, sest kella tal maa all ei olnud ning ööl ja päeval oli võimatu vahet teha – oli ta hinnanguliselt 60 tundi maganud. Ta lausus, et inimesed ei kujuta ettegi, kui väsinud nad argitegevusest on, sest neil ei ole aega peatuda ja seda tunnetada. Aga maa all, kui midagi praktilist polnud teha, sai Kõrvits kogunenud väsimuse endast välja lasta.

Sellise seisundi kirjeldus, tunnistan, oli mulle avastuslik. Aga kui siis järele mõtlema hakkasin, pidin tõdema, et olen küllap samamoodi pidevalt väsinud – nagu enamik teistki.

Olgu näiteks viimase nelja päeva tegevused. Laupäeva hommikupoolikul rattaga 69,8 km rahulikult 2:18.30ga (keskmine kiirus 30,2 km/h), õhtupoolikul 30,7 km paarissõit 52.06ga (35,35 km/h). Pühapäeval 60 km mõõdukas-meeldivas tempos 1:53.27ga (31,7 km/h). Esmaspäeval 33,7 km temposõit 57.30ga (35,15 km/h) ja teisipäeval 33 km temposõit 56.56ga (34,75 km/h). Nii tundsingi vastu tänast, kolmapäeva ööd magades jalgades teistsugust tunnet kui tavaliselt, puhanuna, ning hommikul kella kaheksa sajal, nagu juba ööpäev varemgi, oli veidi raskem üles tõusta – ei tundnud, et oleksin välja puhanud. Ometi oli kirjeldatud nelja päeva pikkusele tsüklile eelnenud pärast Võru rattarallit viis päeva puhkust, kui ei istunud kordagi ratta selga ega teinud ka mingit muud trenni. Igatahes on ilmne, näidaku pulss mida tahes – ja kui hommikul seda randmelt lugenuks, ei näidanuks see midagi erilist ega ebanormaalset –, et väsimus on kiiresti kogunenud.

Ja see, et treenitakse lakkamatu väsimuse foonil, on ka üks peamisi põhjusi, miks tammutakse paigal ning sportlikku arengut ei toimu. See käib sama hästi kui absoluutselt kõigi kohta Eestis.

Olete te üldse proovinud veidigi välja puhata? Tegin seda eelmisel nädalal, kui otsustasin, et sõidan autoga Lätisse, kõigest eemale, sest tundsin, et vahepealsed kolm nädalat tööl, sh mitmed Tallinnas käimised, lisaks rattavõistlused ja -trennid hakkasid väsimust akumuleerima. Siis tuleb kõik nurka visata ja eemalduda. Sõitsin läbi Valga Valmierani, seal keerasin läände Limbaži peale, kuni jõudsin Vidzeme rannikule Tūjasse (fotod 1-7). Mul ei olnud muud plaani, kui panna telk mõnes kohas püsti ja puhata. Ning pooljuhuslikult leidsingi Tūjas Jūrasdzeņi erakämpingu, mis, võin kinnitada, ei jää oma tasemelt põrmugi alla Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika samalaadsetele kohtadele. Auto eest küsiti kolm ja telgi eest viis eurot ööpäevas ning – puhka. Ei mingeid lällavaid-räuskavaid seltskondi – omanik ütles, et seesugused tõrjus ta juba aastaid tagasi minema, kui kutsus neile alatasa politsei ning sestsaadik rahurikkujaid seal enam ei käi –, kööginurga ja pesuruumi kraanikausid alati läikisid, kempsus valitses kogu aeg puhtus, koertesse suhtuti sõbralikult.

Lõin telgi kaldapervele loodetuule eest kaitsvate põõsaste varju püsti (fotol paremal). Viiemeetrise kaldaperveni jäi kümmekond meetrit, pervelt viis alla liivaranda trepp. Rahvast oli hõredalt, ja mis eriti hea, ei mingeid kaasmaalasi, kes võiks sind ära tunda – hea, kui ei pea vahepeal kuulama eestikeelset juttu ega mõtlema sellele, et sind võidakse ka pealt kuulata. Sada meetrit randa mööda põhja poole asub grillbaar, kus saab korraliku prae 5,90 euro eest.

Viibisin seal mere ääres kaks ööpäeva, ilm oli ilus, soe, kerge jahutava tuulega, ja ei teinud peaaegu mitte midagi. Pisut lugesin, aga mitte palju. Kõndisin koeraga rannas. Istusin ja lebasin ja vahtisin niisama. Loomulikult ei mingit arvutit ega telefoni – milleks võtta need vaimu risustama? Haiged inimesed, kes ilma ei saa – minge vastava septsialisti juurde ravima, et oma idiootsest sõltuvusest vabaneda. Igatahes sedasi tundsin, kuidas tõepoolest puhkasin.

Niisiis, lihtne soovitus kõigile: ei ole vaja kogu aeg trenni lõhkuda ja siis muretseda, kui kaks-kolm päeva vahele jääb. Las jääb, hea ongi. Veel parem: võtke aeg kapitaalselt maha ning tehkegi endale regulaarsed puhketsüklid, kus saate selle maailma mõttetust mürast ning samuti enda tekitatud väsimusest veidigi puhata. Kui saate näo värskemaks, küllap siis tulevad ka paremad tulemused.
***
Kes tahab näha, kuidas ehitatakse ägedat maastikurattarada, saab seda näha siit - ja seejärel nautida, milline mõnus downhill on rajatud. Ikka Uath's Moabis, kus mujal.
******

Chocolate Drops formation in the Maze seen from Maze Overlook, Canyonlands National Park, Utah 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tuulevaikne hommik Vidzeme rannikul. Leia pildil paat! Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Päikseloojang Vidzeme rannikul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Vidzeme rannik on Baltimaades ainus, kus Läänemere kaldal on näha kõrgeid liivakivipaljandikke. Märka pildil treppi ja seda, kuidas puu pooled juured ripuvad õhus! Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 4, 6 ja 7: Hommik Vidzeme rannikul. Leia 6. pildil Morgensilber Eye Candy ja taamal grillbaar! Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 5: Rannikuäärne telkimiskoht Tūjas Jūrasdzeņi erakämpingus. Leia pildil Morgensilber Eye Candy! Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Mida rattaga kukkumine tegelikult põhjustab?

Eelmise nädala kolmapäeval hakkas rinnust, südame kohalt tasapisi torkima. Algul ei pööranud sellele suurt tähelepanu, sest, nagu öeldakse, kui minu vanuses hommikul üles ärkad ja kuskilt ei valuta, siis oled tõenäoliselt surnud. Nii mõtlesin vaid möödaminnes, et ju olen kas mõne roide n-ö äramaganud või lihtsalt argitegevuste käigus mõnda rinnalihast veidi venitanud. Lõppeks oli mul paar nädalat tagasi tekkinud eimillestki vasaku õla nihestus, st õlg hakkas valu tegema, kui seda liiga hoogsalt liigutada – suusatades oleks see igal juhul suur probleem, mis ei laseks paaristõukeid teha –, mis näitab, et valud ja hädad lihtsalt tulevad, teadmata kust.

Aga valu rinnus vasakul pool ei taandunud, vaid läks järgmisel päeval suuremaks ja ülejärgmisel päeval veelgi suuremaks. Elukvaliteeti see ei seganud, aga järsemad ülakeha pöörded polnud soovitavad, kui tahtsin end hästi tunda. Sellegipoolest hakkas mure süvenema, sest valu hakkas laiali kiirgama, sh kaenla alla. Hakkasin mõtlema, mis võib olla selle ootamatu probleemi põhjus.

Esimese hooga ei tulnud küll meelde, et oleksin teisipäeval endale millegagi liiga teinud. Ent siis mõtlesin: äkki on valu rindkeres pühapäevase Võru rattaralli kukkumise tekitatud? Maandusin ju üle leistangi lennates vasaku küljega asfaldile. Kuid imelik oli see, et valu rinnus ei andnud seejärel üldse tunda, ei andnud ka esmaspäeval ega teisipäeval. Samal ajal olin kukkudes löönud ära vasaku põlve ning see andis endast koheselt, juba võistluse ajal märku, ning läks pärastlõunal ka kergelt paiste, mille sain kodus külma kompressiga kiiresti alla võtta.

Mis mõtet on omas mahlas marineerida? Võtsin ühendust ortopeedi-traumatoloogi dr Leho Ripsiga ning palusin telefoni teel endale diagnoosi panna. Dr Rips oli juba kursis, et olin Võru rattarallil kukkunud. Ta ütles, et see on üpriski tavaline, et pärast kukkumist annab keha endast märku alles paar päeva hiljem. Ta oletas, et võistluse ajal võis adrenaliin osa valuaistingust alla suruda. Ta rääkis, et asfaldile maandumine on kehale suur pauk, eriti neile, kel vanust juba üle 40, ning sellest toibumine ehk väljatulek võib teinekord võtta nädalaid – ka noortel meestel, muide. Ja ta lisas, et see on tavaline, et inimesed hakkavad endal seesuguste valude puhul kahtlustama näiteks igasuguseid südameprobleeme, sest tõepoolest, nentis ta, nii kummaline kui see ka ei ole, esineb kukkumistest tingitud valu rohkem vasakul kui paremal pool. Dr Rips soovitas mul oma keha jälgida ning ütles, et kui kahe-kolme nädalaga pole valu taandunud, siis vaatame lähemalt edasi. Vahepeal soovitas ta mul ülakeha massaaži teha, see pidi pingeid leevendama.

Pärast seda vestlust, tunnistan, saabus oluliselt rahulikum tunne. Sõitsin hommikupoolikul rattaga 70 km ja õhtupoolikul veel 30 km otsa.

Kuid kummaline, kas pole, kuidas vigastus end alles mõne päeva möödudes ilmutab? Millised on teie kogemused sporditraumadega
***
Kel rattasõidus saadud traumadega hakkamasaamise kogemusi pole jagada, neile lohutuseks küsimus: kus Eestimaal asub see rand pildil?

 ******

Ekker Butte seen from Maze Overlook, Canyonlands National Park, Utah 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kukkumine rattavõistlustel USAs Colorados Steamboat Springsis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Suuremat sorti külakuhi naiste rattavõistlusel Londonis. Foto autor: PA Wire / PA Images / Scanpix
Foto 3: Nicolas Edet (taamal) ja Damien Gaudin (mõl. Prantsusmaa) ajavad end püsti pärast kukkumist Tour de France'i kaheksandal etapil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Suur kukkumine Tour de France'i viiendal etapil. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kuidas kukkumine rikkus Võru rattaralli?

Mind oli hoiatatud. Ootasin Võru rattaralli starti teise grupis esireas, minust vasakul mustas vormis, suur valge R-täht seljal, nr 550 Jaan Raivet, kes oli hiljuti läbinud Norras ühepäevasõidul 550 km 15 tunniga. Olin tema Rekord-kirjaga meeskonnale haakinud sappa soojendussõidul, kus proovisin korra ka kiirendust ning sain 57 km/h kätte üllatavalt hõlpsalt, mis oli märk sellest, et vorm peaks olema igati hea. Olin ka kolm eelnevat päeva pidanud rattadieeti, et Võru rattaralliks rattasõidunälga turgutada. Raivet siis mainiski, et 5. kilomeetri raudteeviadukil on pool maanteest üles võetud, rada läheb kitsaks ning kulgeb üle konarliku pinnase.

Pidasin Raiveti antud juhiseid meeles. Viaduktile lähendes hoian grupi servas vasakule (videos näha 0:10 kohal, vt foto ülal paremal), et mind grupi keskel või paremal liiga ära ei surutaks. Mul meeldib kiiretel lõikudel heita pilku spidomeetrile, et vaadata, millise hooga sõidetakse, ent seekord hoian end tagasi. Ütlen endale, et ei ole vaja praegu spidomeetrit vahtida ning selle eest võib-olla valusalt maksta, kui konkurentide manöövrid sekundiks silmist lasen ja siis õnnetusse satun.

Viadukti «pudelikaelas» tõmmatakse kiirus maha. Järsku näen enda ees: terav pikiserv! Hoian vasakule, serva peale. Ühtäkki kuulen, aga ei näe, et keegi eespool paremal hakkab juhitavust kaotama. Ma ei näe täpselt, mis toimub, aga tajun, et olukord läheb kurjakuulutavaks.

Siis prantsatab keegi minu ees maha. Pidurdan. Ja seejärel, nagu alateadvuses peljata jõudsingi, rammib keegi oma rattaga mind tagant. Hetkega jõuan pooleldi mõelda, et nonii, nüüd see juhtubki. Ja juhtuski.

Ma ei tea, kuidas, aga lendan sadulast. Maandun plärtsti asfaldi ja betooni tahkele segule. Sekundi murdosa jooksul jõuan karta, kas nüüd lendab keegi mulle selga. Heidan kiirelt pilgu üles, sinna, kust on tajuda ohtu, ning veendun, et õnneks on tagumised pidama saanud. Alles siis uurin, kus on mu ratas. Näen, et umbes meetri jagu minust tagapool. Ajan end püsti. Meeled fikseerivad iseenesest, et luud on terved. Kuigi vasak põlv ja küünarnukk teevad valu. Aga tähtsam on ratas kätte saada ja uuesti sadulasse istuda, eks seejärel juba näeb, millised need traumad on ning kas need sõita lubavad.

Haaran rattal leistangist ning täheldan käigult, et sellega saab sõita küll. Halvemini läheb kolmest-neljast kukkunust ühel teisel, kelle leistang murdub pooleks. Jooksen ratturite massiga kaasa, ei ole ju aega koha peal seista ja end sättida, kuid minupoolne pedaal on ebasobivas asendis, nii et pean käega seda sättima ning saan alles siis hoo pealt sadulasse hüpata. (Raul Soome videos on minu askeldamist nädala alates 0:19-st.) Samal ajal saan aru, et võidusõit on mulle sedapuhku lõppenud. Peagrupp on eemaldunud mitmesaja meetri kaugusele. Minu ees veereb pikk-pikk ratturite rivi, ei mingit gruppi.

Põlv teeb küll valu, kuid kummardun leistangi kohale ja asun täiest jõust pedaalima. Ise ka ei tea, keda taga ajan, aga lähtun iseeneslikust tõdemusest, et nüüd tuleb võimalikult kõvasti tööd rabada ja võimalikult paljudest mööda saada.

Pärast selgub, et põlv on kahest kohast ja küünarnukk samuti marraskil. Aga mitte sügavalt, veri igatahes ei jookse. Hullem on sõidu ajal see, et sääreluu eesmine ülaots teeb valu. Hiljem kodus näen, et see on kergelt üles paistetanud. Panen «külma» peale ja läheb paremaks. Ralli jooksul hakkavad endast vaikselt tunda andma ka vasak ranne ja peopesa, mis on kukkudes põrutada saanud. Kodus avastan, et ka vasak puusakont on pisut äestatud.

Ent olulisem on võimalikult palju kaotatut tasa teha. Pärast Vastseliina suunas keeramist, kui algab pikk tõus, otsustan tempos veidi järele anda ja taastuda, sest olen viimased 2 km arendanud üksinda marulist kiirust, ainult mööda sõitnud. Selge see, et tõusu enam sama hooga üksinda võtta ei suuda. Püüan teisi abimeestena kasutada, aga kuigi otsustava jalaga mehi ei leidu.

Tõusu otsas saab kiiresti selgeks, et töötegijaid, kes oleks motiveeritud kõvast sõidust, ülesnopitud kaaslaste hulgas suurt pole. Heal juhul kolm-neli meest on sellised, kellele saab loota. Hakkame nendega üksteise alla vedama. Kui kõrvale võtan ja pilgu selja taha heidan, näen, et vähemalt 40 ratturit on selja taha kogunenud ega kavatsegi pingutada. Üks mu kaaslastest siunab noid, et on ikka loodrid, keegi tööd teha ei taha.

«Ballasti on palju,» ütlen noile, kes minuga eesotsas tempot teevad. Püüan neid ükshaaval ära rääkida. Seletan, et pärast Vastseliinat tuleb korralik tõus ning seal peaks 7-8 tegija mehega ründama, et ballastist lahti saada. Ma ei veendu, et nad minu rünnakuhuvi ülemäära entusiastlikult jagaks.

Vastseliinasse (fotol vasakul) sisenedes võtan grupis sisse kõige esimese positsiooni, sest eelmisel aastal venitati sealsetes kurvides rivi liiga pikaks, ning kuna jäin toona lõppu, pääses ka peagrupp mul esimesel tõusul eest. Vastseliinast väljudes lasen ühe mehe endast mööda ning sean tema tuules end tõusul ründamiseks valmis.

Ma ei ründa teravalt, vaid püüan säilitada pigem kergust. Eesmärk on tõusul tempo üles tõmmata, proovida mõned mehed tagant maha raputada ning konkurente küpsetada. Ja kes teab, äkki tulevad mõned kaasa, siis saab üritada nendega eest sõita.

Tõusu lõpu eel heidan pilgu üle vasaku õla. Järgmised, tundub, on vähemalt 15 meetrit maha jäänud. Kaasa pole kedagi tulnud. Saan aru, et seetõttu pole mõtet edasi rünnaktempot hoida, sest eelmisel aastal, kui jäin peagrupist maha, koopereerusin ühe teise mehega ning sõitsime raskeid tõuse kahekesi Haanjani, korjasime eest veel kaks meest lisaks, kuni seejärel tuli tagant suurem grupp ja meid ikkagi alla neelas. Ehk teisisõnu: tosin rasket kilomeetrit võid ju ees vastu pidada, aga siis tuleb pikk laskumine Haanjast Rõugesse ja seal «süüakse» sind nagunii ära.

Kummalisel kombel ei soovi pärast Vastseliinat ikkagi keegi tööd teha. Vean järgmised 6-7 km enamikus pidevalt üksi ees. Jõuan koguni mõelda, et ei tea, kas peangi kuni Võruni kõige ees sõitma. Aeg-ajalt võtan vasakusse teeäärde, et ajada end sirgu, pakkuda vedamistööd teistele, ja vaadata, mida grupp teeb. Midagi ei tee. Ainult sinises Dünamo vormis Kalle Ribelus (nr 191) tuleb mulle kõrvale ja noomib, et ma taha ei vaataks, sest niimoodi võin kogu rivi pikali tõmmata. Aga kas keegi sõita ka üldse kavatseb?

Tõusude-laskumistega lõigul kuni Haanjani püüan paaril tõusul veel konkurente ärritada ja kurnata. Minek on hea ja kerge, jõudu jagub, suudan tõusude lõpus kiirendada, kuid tõusud on liiga lühikesed, et saaks olulise vahe sisse käristada. Järgnevatel laskumistel libiseb grupp justkui iseenesest selga. Martin Meltsov (nr 1107) Haanja Rattaklubis mainib, et tallegi on silma jäänud, et püüan pidevalt paugutada. Haanjas võtan rivi ees kõrvuti Nikolai Bagajeviga (nr 44) ja küsin, et ei tea, kas annaks kuidagi teistel eest ära sõita, mille peale ta ütleb, et temast ei ole sedapuhku kaasatulijat.

Valdavalt laskuval lõigul Haanjast Rõugesse, kus kiirus kasvab kohati üle 60 km/h, hoian grupis umbes 10. kohta. Seal, kus kõik jõuavad, ei ole mõtet ees rabada, vaid tuleb pigem jälgida positsiooni, et ei vajuks liiga taha. Rõugesse sisenedes sean end rivis kolmandaks, et olla tõusul valmis taas tegutsema.

Rõugest väljuv tõus on pikk. Kaks meest saavad kõige ees väikse vahe sisse, tulen nende järel kolmandana, üle õla vaadates paistab, et tagapool näevad paljud vaeva – minu selja taga on tekkinud väike vahe. Saan kaks esimest tõusu lõpus kätte ning seejärel, laugemal järeltõusul, võtan keskjoone lähedale ja ründan taas – tagamõttega, et kui tõusu raskema osa on enamik ära kannatanud, siis uus rünnak, kui jätkub kaasatulijaid, peaks rivi pooleks käristama. Aga ühtki kaasatulijat ei leidu. Ootan teisi järele ja liitun üldise riviga.

Kui keerame Valga-Võru laiale maanteele, keerame ühtlasi vastutuult. Taas olen esimese kolme hulgas, taas teevad kolm-neli meest eesotsas tööd, teised mitte. Esialgu tundub, et äkki sel raskel lõigul prooviks midagi ette võtta, aga saan peagi aru, et kõige ees raiskan mõttetult jõudu. Lasen rivis ligi kümme meest endast mööda, et las teised ka rabavad. Siis aga tajun, et ootamatult on tekkinud järjekordne võimalus.

Näen, et kõige ees on pärast neljandat meest tekkinud pikem vahe. Olen esikümne lõpus, silmanurgast märkan, et minu tagant on samuti tekkinud vahe – ning spurdin. Mõte on käristada eest sõites vahe enda järel veelgi suuremaks, et äkki sealt siis rivi katkeb. Seejärel möödun enda ees sõitjaist ning püüan kinni esimesed kolm (neljas taandus vahepeal nende rivist) lootuses, et äkki hakkama üheskoos tööle ja pääseme putku.

Tühjagi. Enne Meegomäe peale pööramist vajuvad ülejäänud taas selga. Kuid seal algab uus, lauge tõus, ning kohe on uusi üritajaid. Taastun pisut, siis lähen nendega kaasa. Ent ei saavuta rohkemat, kui vean grupi endaga ühes. Üks kaaslastest, kes oli sõidu algul näidanud end ühe aktiivsemana, tõdeb mu kõrvale sõites, et ei ole selles grupis ühtset töötegemist. Tunnistan, et ka minu taktika on olnud konkurente maksimaalselt kurnata.

Pärast Meegomäe tõusu, millel tuleb juba üksjagu kangutada, järgneb üle põldude tuultele avatud sirge. Näen, et kõik teised võtavad taastumisasendi. Mul ei ole esialgu mingit plaani, lihtsalt mõtlen, et sunnin teisi kaasa tulema ja tõmban nende hinge veelgi rohkem kinni. Surun end leistangi kohal madalale ja võtan temposõidu asendi sisse. Vaatan paarisaja meetri järel  kaenla alt tagasi ning näen, et ühtegi varju mu kannul pole. Vajutan veelgi juurde.

Siis, kui lõpuni jääb veidi üle 25 km, tuleb tagant kaks meest järele, ja senise sõidu järgi näen, et õiged mehed, kellele saab loota, sest nad on mitmel korral aktiivsust näidanud: Martin Prommik (nr 1080) ja Lars-Erik Hion (nr 1033). «Läheme nüüd, eks?!» hüüan neile, kui nad mööduvad, ning võtan tuulde. Nad annavad märku, et on atrõõviks valmis. Esimest korda tekib usutav tunne, et sellest äraminekust võib asja saada.

Aga ei saa. Rada läheb peagi kergelt allamäge ning kui Hion eest ära vahetab ja minu kord vedama on minna, heidab ta pilgu üle õla. Küsin, kui kaugel teised on, ja näen, et ta laseb jala sirgu. Laskumisel on grupp oma massiga meid kinni püüdnud. Siis jõuan lõplikult veendumusele, et eest ära sõita ei õnnestu ning seetõttu pole mõtet enam tempot kruttida ega üritadagi. Lootusetu.

Umbes 20 km enne lõppu hakkab aga ette nihkuma arvukalt mehi, keda kogu senise sõidu jooksul polnud kordagi näinud. Kelle olemasolust grupis polnud mul õrna aimugi. Ballast, teisisõnu. Näiteks kaks kogukat ja aeg-ajalt kõval häälel rääkivat Venemaa sõitjat, et säästa siinkohal nende kaasmaalaste üles loetlemist, kes enamiku sõidust luuslangi lasid, kuid kes, nagu üks teisi väheseid aktiivseid mehi mulle nentis, on nüüd lõpu eel ärganud, et peaks hakkama finišit tegema. Sedasi muutub sõit grupis väga närviliseks, minu hinnangul ohtlikukski, sest mingit korda ega süsteemi pole, aga kiirus muudkui kasvab.

Võtan grupis vasakusse serva, et oleks veidigi ohutum ning jaguks vaba ruumi spurtida juhuks, kui mõned peaks ees üritama eest ära sõita. Sedasi olen küll tuule eest vähem kaitstud, ent see on hind, mida olen valmis vähegi suurema turvalisuse eest maksma. Ühel hetkel vaatangi, et rivi on veninud hirmus pikaks, esimesed on juba 60-70 meetri kaugusel. Panen kohe oma vabamas servas kiirust juurde ja sõidan enamikust mööda. Et näha, kuidas peagi külgedelt uuesti minust mööda liueldakse. 8 km enne lõppu, enne pööret Võru-Vastseliina teele, võtan tõusu hooga ning sean end kolmandale positsioonile. Pikale teelõigule, mis viib üle saatuslikuks osutunud viadukti, siirdun neljandana. Tunnen, et olen õigel kohal. Võtan tuulde Tarmo Leemanile (nr 62), kes on üks neist, keda polnud varem kordagi näinud. Järelikult puhanud jalaga mees, leian, peaks nüüd ees suutma vastutuult murda küll.

Pärast teeremondi kohta liigub grupp üllatavalt ühtlaselt, tõmblemisteta. Hoian endiselt vasakule, et ees leiduks vabamat ruumi. Paarsada meetrit enne ringteed olen kuuendal-seitsmendal kohal, seega ideaalsel positsioonil.

Aga siis järsku, enne ringile pööramist, tulevad rünnakud nii vasakult kui paremalt. «Sprinterid hakkavad ette nihkuma,» kommenteerib keegi. Jään ringil üksjagu karpi, pean hoogu maha pidurdama, ja kui sirgele väljun ning spurdin, märkan oma üllatuseks, et terve kari mehi on justkui märkamatult mööda saanud. Tõmban end nende tuulde, hoides jätkuvalt vasakule, et oleks lõpusirgele keerates vabam trajektoor, mis laseks teha suurema kaare ja kiirust säilitada.

Olen palju mõelnud, kus tegin edasises vea. Kus magasin maha õige hetke? Ja jõudnud järeldusele, et Võrru sisse sõites väiksel tõusul. Seal oleksin pidanud vasakult otsustavalt spurtima, ruumi ju oli. Sest tagantjärele mõeldes on ju selge, et kui sa seal tõusunukil ees ei ole, siis ette sa enam ka ei saanud. Ja ei saanudki.

Aga ilmselt oli stardijärgne kukkumine teinud hellaks. Üks mats oli juba käes, ja see jätab paratamatult jälje. Siis teist enam ei taha ja hoiad sellest võimalusest instinktiivselt eemale. Seetõttu jäigi lõpus otsustavusest puudu. Vaatamata tõsiasjale, et üks käik oli varuks, jäi see suure meestesumma järel sisse lükkamata. Niigi olin ühest kukkumisest suhteliselt tervelt pääsenud, miks nüüd riskida ja sõidu lõpus end uuesti ohtu seada?

Sedasi tulingi omal positsioonil üle lõpujoone, Võru rattaralli 147ndana, kaotust võitjale Endrik Puntsole 24.06, üks koht enne Kristjan Porti. Nii kerget rattavõitlust, kus polnud kordagi ohtu, et võiks oma grupist maha jääda, vaid kus pigem tundsin, et sain oma tempot teistele dikteerida, ei mäletagi. Enamik Võru rattarallist, arvetades kaotust meestele, kellega olin varasemalt enam-vähem võrdselt sõitnud, oli kui matkasõit või mõõdukas treeningsõit.

Kahju, et kukkumine viaduktil röövis võimaluse näha, kui palju oleksin seekord suutnud peagrupiga kaasa minna. Seekord olin lihtsalt valel ajal vales kohas.
******

Priit Pullerits has reached the end of Maze Overlook jeep road, Canyonlands National Park, Utah 29. aprill 2012. Pildistanud Jaanus Laidvee. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits (keskel heledas) lähenemas Võru rattarallil raudteeviaduktile, kus ta paari sekundi pärast kukub. Foto autor: Kevo Jürmann
Foto 2: Umbes selline, nagu sel fotol nähtav Võru tänava viadukt Tartus, nägi Võru rattaralli ajal välja ka 5. kilomeetri raudteeviadukt. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 3: Meenutus Mulgi rattarallilt juuni keskel. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix 
Foto 4: Vastseliina Konsum. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 5 ja 7: Haanja rattaklubi ratturid. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 6: Rõuge. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 8 ja 9: Ratturid Rõuges tõusul Eesti meistrivõistlustel grupisõidus 2012. aasta suvel. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 10: Pildimeenutus Tartus toimunud EM-võistluste tänavasõidust, fotol koht, kus Veski tänavalt pööratakse Näituse tänavale. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Fotod 11 ja 12: Priit Pullerits koos videoülekande varustusega pärast Tartu tänavasõidu lõpetamist ülemöödunud laupäeval. Fotode autor: Meelis Luht

Pullerits: Mis juhtus Tartu tänavasõidu lõpus?

Ühe asja olen võlgu. Jah, Tartu tänavasõidu videopilt sai ju päris hea ja isegi heli, mida salvestas kaamera kiivril, tuli täitsa hästi läbi, nii et vihisev tuulgi ei seganud. Aga millega võidusõit lõppes? See jäi videoülekandest ju nägemata, sest tehnika, nagu ilmnes, pole sugugi nii vastupidav ja töökindel, nagu inimorganism.

Viiest ringist koosneva 62 km pikkuse võistluse neljanda ringi lõpus oli minu grupis, kus sõideti kohtadele alates kuuenda kümne keskelt, selgelt tajuda, et on alanud valmistumine viimaseks ringiks. Keegi ei ilmutanud ringi kaugeimas otsas, Ropka linnaosas initsiatiivi. Sattusin tagasipöördekohas ligi 20-mehelist gruppi vedama, ja muudkui vedasin ja vedasin. Siiski, on palju öelda, et vedasin. Pigem liikusin grupi ees. Hoidsin tempot rahulikuna. Kui mööda kergelt laskuvat Teguri tänavat Turu tänavale liginesime, võtsin eesotsast pisut kõrvale, et pakkuda teed teistele. Ja mis selle peale tehti?! Selle peale tõugati mind tagant sadulast – aga ise ette ei mindud. Nagu näha, ei tahtnud keegi tööd teha.

Tunnistan, et olin samuti püüdnud sõita säästlikult, teinud vaid teisel ringil Tähe tänava alguses teiste õrritamiseks ja endale meelelahutuseks ühe poolpiduse atrõõvi, kuid enamasti olin hoolitsenud selle ees, et püsiksin grupis viiendal-kuuendal positsioonil. Kindlasti vältisin töö tegemist 2-3 km enne Jakobi mäe tõusu ja samuti Vabaduse puiesteel enne Vanemuise tõusu. Küllap oli sest kasu, sest vähemasti teistega võrreldes liikusin, mida ring edasi, tõusudel üha paremini. Neljanda ringi Jakobi mäe tõusu võtsin koguni kõige ees ning läksin seejärel riskantsele Kassitoome laskumisele teisena. Üldiselt jälgisin, et kogu aeg jaguks reservi ning asjatute vahespurtidega kaasa ei läinud. Kas see ei juhtunud mitte neljanda ringi lõpus, kui neljane punt saavutas umbes 150-meetrise edumaa, aga viiendal ringil said nad pärast Jakobi mäe tõusu Veski tänaval kinni püütud ilma, et suur grupp oleks selleks spetsiaalselt pingutanud?

Viiendal ringil hoidsin oma plaanist kinni mitte tõmmelda ning säilitasin kohta grupi esimeses pooles. Kui Teguri tänavale keerasime ja sealt Turu tänavale suundusime, sain rivis suurepärase, neljanda positsiooni. Lõpuni jäi kaks kilomeetrit. Kiirus läks üle 50 km/h. Püsisin kindlalt oma kohal, tundsin, et vajadusel on käik veel varuks.

Kilomeeter lõpuni, seis endine: olin rivis neljas, kiirus 51-52 km/h. Vedaja oli pikalt ees tööd teinud, ära ei vahetanud. Kõik klappis ja sobis. Siis seal, kus vasakut kätt seisid tee ääres koondiste sinised hooldetelgid ning kust jäi lõpuni 300 meetrit, algas tagant vasakult kiirendamine. Mitu meest, tagumik sadulast püsti, sööstis minust mööda. Kuna ma ei teadnud, et videoülekanne on tehniliste probleemide tõttu katkenud, andsin reportaaži, et ei julge teistega koos kaklema minna. Ristmikul, kust finišini jäi veidi üle 250 meetri, võttis leistangi korraks isegi vibama. See oli märk, et mees, võta vaikselt, ära mine hullu panema. Istusin edasi sadulas, et oleks stabiilsem tunne, ning püüdsin hoogu lisades spurtijate kannule hoida.

Ühtäkki, sadakond meetrit enne lõppu nägin, et äsja kiirendanud lõpetasid meeleheitliku kiirendamise. Ju olid nad alustanud liiga vara, ikkagi 300 meetrit enne lõppu, ja end kinni tõmmanud. Teada ju on, et profidki panevad lõpus maksimumiga 200 meetrit, mitte eriti enam. Märkasin ette sööstnute vahel avaust. Vajutasin veelgi tugevamini pedaalidele ning libisesin kolmest mehest kergelt mööda. Siis märkasin, et üks mees (Illar Lood, nr 65) peaks olema enne lõpujoont veel püütav, ja panin veelgi rohkem juurde, endiselt sadulas istudes. Umbes 20 meetrit enne lõppu, raja paremas servas, sain temast mööda. Finišeerisin ja tundsin heameelt: olin lõpuheitluses suutnud nii mitmestki mööda suruda. Protokolli läks 63. koht (diplomil on kirjas 62. koht) ajaga 1:41.33, kaotust võitjale Norman Vahtrale 10.53 ehk laias laastus pool ringi. Minu taga said sama aja veel kaks meest, Lood ja šveitslane, viis meest, sh suusataja Rasmus Pind, kaotasid sekundiga. Meesveteranide vanuseklassis olin viies. Kokku startis 122 ratturit, lõpuni jõudis 93 meest (ja ei ühtegi naist). 29 nime leiab protokolli lõpust märkega «Abandoned» ehk katkestasid.

Küsisin pärast Klubi Tartu Maraton juhilt Indrek Kelgult, et ega rohkem vist sellist võistlust niipea korraldada saa, sest liikluse sulgemine Tartus läheb liiga kalliks maksma. Kelk ütles, et ega vist mitte, sest vaevalt oleks osalejad valmis tasuma stardimaksuna 150 eurot. Seega, õigesti tegid need, kes võimalusest haarasid ja tänavasõidus elamuse said. Just – tühja sest ajast ja kohast, peamine oli sedapuhku tõepoolest elamus. Ja seda jagus. Loodetavasti sain seda video vahendusel osalt jagada ka nendega, kes võistlusest eemale jäid.
******

Chocolate Drops seen from Maze Overlook, Canyonlands National Park, Utah 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Loosung «Panna on vaja!» ergutab Tartu tänavasõidul Vanemuise mäel Kroonpressi esindajat Marko Arot (ei ole Fabio Aru sugulane). Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (ees vasakul heledas vormis), kaamera kiivril ja muud tehnilised vahendid vöökotis, ründamas Tartu tänavasõidul Vanemuise mäe tõusu. Taamal ülal paremal paistab suurelt ekraanilt videopilt, mida edastab Pulleritsu kaamera. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits (taamal vasakul heledas vormis) alustamas Tartu tänavasõidu neljandal ringil Vanemuise mäe tõusu võtmist. Ülal keskel on suurelt ekraanilt näha, kuidas videoülekanne hakkab katkema. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu tänavasõidu liidrid, näod pingutusest kõverad, alustamas Vanemuise mäe ründamist üksteise tuules. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix

Pullerits: Millist vaeva nõudis maanteerattavõistluselt Eesti esimese otseosalusreportaaži tegemine?

ALLPOOL LISATUD ÜLEKANDE LINK!
Laupäeval poolteist tundi enne harrastajate tänavasõidu starti hakkas Postimehe fotograaf Mihkel Maripuu kombineerima ja minu külge kinnitama varustust, millega pidin tegema võistluselt Eesti kõigi aegade esimese otseosalusvideoreportaaži jalgratta maanteesõidult. Olime otsustanud, et GoPro kaamera paneme kiivri külge, sest esiteks annab see parema, võistleja silmade kõrguselt ülevaate, mis rajal toimub, ja teiseks tuleb ülekandepilt sujuvam, kui leistangile kinnitatud kaameraga, sest keha n-ö kustutab osa põrutusi. Probleem oli selles, kuidas kinnitada kaamera rihmadega nii (me ei kasutanud ohutuse nimel kronsteini), et see kiivri küljes püsiks. Tulemus oli see, et rihma tõmbasime mulle tihedalt ümber pea ning kaamera viisima selle otsas kiivri nokale. Tulemus oli aga see, et rihm ja selle vasakpoolne reguleerimisaas vajutasid hirmsalt kõvasti kõrvadele ning kogu kupatus surus nii tugevasti prillidele, et ninajuur hakkas võistluse lõpuks valutama. Aga vähemasti saime kiivri nii kindlalt pähe, et see püsis ilusasti paigas.

Teine probleem oli see, mida teha kahe aku ja ühe saatjaga, mille külge tuli lisaks kinnitada suure mahutavusega nn videopulk. Soovitasin Maripuul need rattasärgi tagataskusse panna, aga ta ütles pärast proovimist, et osa asju jääb taskust niiviisi välja, et ülekandesüsteem võib koost laguneda. Ta soovitas mul panna vööle koti ning agregaadid koti taskutesse. Ometi jäid nad sealtki välja turritama. Maripuu tõmbas need teibiga üksteise külge kinni ning lõpuks tõmbas kogu kotile koos kõigi seadmetega veel paar ringi teipi peale.

Ja selleks, et pilt kaamerast ülekandeseadelisteni jõuaks, tuli kiivri otse ette seatud kaamerast vedada kiivri alt kaks kaablit minu selja taha. Üks neist läks särgi alt, teine särgi pealt.

Viimaks, kui kogu süsteem hakkas pärast pooletunnist pusimist valmima, hakkasin juba kahetsema, et pidin ma küll ilmutama initsiatiivi ja tegema ettepaneku otseülekandeks, sest kogu see kupatus mu peas ja seljas tundus nii suur ja kohmakas - ning lisaks polnud kindel, et see juba esimeste kilomeetritega koost ei lagune - ja kartsin, et võistlus läheb lisaseadmete tõttu aia taha. Aga Maripuu ütles, et ülekanne sai Postimehe veebis välja reklaamitud ning tuleb kõigest hoolimata ära teha. Katsusin jääda rahulikuks ning kahetsust ja kahtlusi alla suruda.

Igatahes siit saate võistlusele veel kord kaasa elada. Kahjuks jätkus videoülekandesüsteemil jõudu kolmeks ja pooleks ringiks. Aga asi seegi - eks seda kõike saigi selleks tehtud, et vaadata, kuidas süsteem toimib ning kus on selle nõrgad kohad.

Nautige siis veel kord laupäevast sõitu läbi osaleja silmade ja kõik on teretulnud andma oma asjatundlikke hinnanguid nii ülekandele kui sõidule endale. Nüüd saate ise näha, mis rajal toimus, ega pea lugema minu nägemust ja interpretatsiooni sellest.
******

A view of the Maze and the Land of Standing Rocks (in the background) from Maze Overlook, Canyonlands National Park, Utah 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tartu harrastajate tänavasõidu start. Paremalt paistab kiivrile kinnitatud kaameraga Priit Pullerits. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Priit Pullerits (kiivril kaamera) Tartu harrastajate tänavasõidul Vanemuise tõusul. Fotode autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pulleritsu grupp Tartu harrastajate tänavasõidul Vanemuise tõusul. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix