Pullerits: Kuidas 35 aasta tagune reaalsus mulle privaatselt kätte toodi? Ja mis ma sellest arvan?

Nii need asjad Vene armees küll ei käinud! Peeter Rebase romantiliseks põnevusfilmiks tituleeritud «Tulilinnus» on stseen, kus seersant röögib rivi ees ja hoiab rivis seisjaid oma hirmu all, annab ühele sõdurile isegi kõva kolaka, nii et too kägarasse tõmbub. Seal rivis seisab ka filmi peategelane, reamees Sergei (Tom Prior, pildil paremal), kelle otse ette suunatud kivistunud silmist on näha, et temagi kardab. Ja siis astub seersant tema ette ning käsib, et ta annaks perverdile peksa.

Kõik paistab justkui õige ja usutav, ent ei ole seda ometi. Neile, kes pole Vene armees teeninud, jääb küllap märkamata üks suur sisuline möödapanek, aga neile, kes on teeninud, peaks see ebakõla kohe silma hakkama. Huvitav, et filmi tegemise käigus keegi sellele tähelepanu ei juhtinud.

Ilmselt tuleneb too prohmakas tõsiasjast, et Rebane, ühtlasi filmi stsenarist, on 48 ning pole ise Vene armees teeninud. Nagu ka muidugi inglane Prior (30), kaasstsenarist.

Nagu filmist selgelt aru saada, on reamees Sergei Serebrennikov vägivaldse rivistseeni ajal starik või koguni dembel. On jäänud vaid loetud kuud või nädalat, mil ta armeest koju pääseb. Ta tahab minna Haapsalu õhujõudude baasist tagasi Venemaale kodukülla, kus on vaja aidata ema, mistõttu loobub ta polkovniku auastmes ülemuse tehtud pakkumisest jätkata karjääri sõjaväes. 

Kui oled starik ehk teise aastakäigu teise poole mees, teeninud juba vähemalt poolteist aastat, siis mingi seersant sinu peale Vene armees häält ei tõsta. Rohkem kui ametlik, määrustikujärgne hierarhia luges Vene armees mitteametlik, määrustikuväline hierarhia. Selle järgi moodustasid teise aastakäigu mehed, tšerpakid ja starikid – eriti need, kes teeninud juba poolteist aastat ehk starikid, vanakesed – omaette klassi, kelle kohta ei kehti samad reeglid, mis esimese aasta meeste ehk salaagade kohta. Ammugi neid ei terroriseeritud. Ja ammugi ei ähvardatud, hirmutatud, terroriseeritud dembleid ehk neid, kes ootavad märtsi lõpust saabunud kaitseministri käskkirja järgi kevadel ja suve hakul koju minekut. Nemad on absoluutselt puutumatud. (Seda, et Sergei on raudselt teise aastakäigu teise poole mees, kinnitavad ka mitmed detailid tema sõdurivormis, mida taas ei märka need, kes pole Vene armees teeninud, aga mis seal teeninuile kuulutavad juba kaugelt kõike; sama käib tema lopsaka soengu kohta.)

Lühidalt: rivistseen ei ole usutav. Stsenaristid pole kas teadnud või arvestanud Vene armees kehtinud tegelikke suhteid ja reegleid; ja pole ka ühtki viidet, mis ütleks, et Haapsalu lennuväebaasis oleks kehtinud teistsugused reeglid – mis oleks samuti väheusutav.

See võib tunduda norimisena, ent arvestades, millise detailitäpsuse ja elutruudusega oli Rebane koos oma meeskonnaga suutnud taasluua nõukogude aja olustiku, seda nii lennuväebaasis kui väljaspool, olgu Moskvas või Tallinnas, pole ime, et üks eksimus nii teravalt silma jääb. Tavaliselt on kõigis neis mittevene filmides, mis käsitlevad Venemaad ja vene elu, alati tuntav, et kui palju filmitegijad ka pole pingutanud, ehedat vene tegelikkust pole nad suutnud ekraanil tekitada ega ole ka vene inimese hinge suutnud tabada. Venemaa ja venelased on niivõrd erilised, et need filmitegijad, kel puudub nendega isiklik põhjalikum kogemus, jäävad sellele materjalile lihtsalt alla.

Tõsi, leidus ka muid detaile, näiteks sõnavaras, mis reetsid, et filmitegijail jääb elulist kogemust vajaka. Vene armees ei kasutatud kellegi peale röökides nii pehmet sõna, nagu rajakas (vähemalt nii oli see inglise keelest eesti keelde tõlgitud), vaid käiku läksid palju mahlakamad ütlemised, mida siin kirjapildis oleks räige välja paisata. Samuti ei kasutatud leebet sõna «pervert», nagu kõlas seersandi suust rivistseenis, vaid öeldi otse kas «piderast, bljääd» või «jobanõi piderast». (Siiski kostis mõne stseeni taustal ka ehedat vene armee sõimusõnavara, nagu priduurok.)

Nii palju siis kriitikat, sest muus osas on Rebane teinud üllatavalt hea ja ajastutruu filmi. Sain seda näha eelmise nädala neljapäeva hommikul ihuüksinda Tartu Lõunakeskuses Apollo kinos, kus mulle oli korraldatud privaatseanss. Ausõna, mina üksi ja mitte kedagi teist. Et saaks rahulikult vaatamisele keskenduda. Seega nägin Rebase filmi ligi nädal aeg varem, kui kõik need kuulsad ja mõjukad, kes tulid sel nädalal kokku Tallinnas, et vaadata karmistunud koroonapiirangute tingimusis «Tulilindu» üheskoos. Ma ei saa ju sellise rahvakogunemisega riskida – tervist tuleb hoida!

Kolmapäeval võtsin Rebasega ühendust ja rääkisime tema filmist pikemalt. Mul tekkis selline mõte, et balletti «Tulilind», mille järgi on ka film oma pealkirja saanud – miks, see oleks juba pikem lugu –, on ju peetud helilooja Igor Stravinski loominguliseks läbimurdeks, mis ühtlasi tähistas tema koostöö algust impressaario Sergei Djagileviga, millest lähtudes võiks tõmmata paralleeli, et kas filmist «Tulilind», miks on tõesti hästi tehtud, võiks saada Rebase loomingulise läbimurde ning Tom Prioriga koostöö tähistaja? (Liiati, muide, mängis Prior filmis tegelast nimega Sergei ja paralleele võib leida muidki, kui kaevuda.)

Hea meelega oleks tahtnud kirjutada Postimehele filmist arvustuse, sest tegin vaatamise ajal mobiiltelefoniga endale valgust näidates väiksesse märkmikusse tervelt seitse lehekülge märkmeid. Aga kultuuritoimetaja oli sõlminud arvustamiseks juba kokkuleppe.

Nüüd jääb veel vaid küsimus, kas mul mõnest filmitegelasest kahju ka oli, sest väljaütlematagi on selge, et heaga see armukolmnurk lõppeda ei saanud. Kui kellestki kahju oli, siis naispeategelasest Luisast. Aga samas ei saa jätta imestamata, kuidas ta küll nii naiivne, pime ja loll oli, et ta läbi ei näinud ja ära ei tabanud, mida mehed tema kõrval teevad. Aga võib-olla tol ajal ei osanudki enamik inimesi selle peale tulla?

Kolm stseeni olid filmis minu kui mehe jaoks absoluutselt liiast. Aga ülejäänu oli tähelepanuväärselt kvaliteetne töö.

Foto 1: Tom Prior reamees Sergeina Peeter Rebase filmis «Tulilind». Foto edastas: Ann Vaida, KPMS
Foto 2: Peeter Rebase filmi «Tulilind» esilinastus selle nädala teisipäeval Alexela kontserdimajas. Fotol Peeter Rebane ja paremal Tom Prior. Foto autor: Remo Tõnismäe, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tom Prior reamees Sergeina ja Margus Prangel KGB majorina filmis «Tulilind». Foto edastas: Ann Vaida, KPMS
Foto 4: Peeter Rebane filmi «Tulilind» esilinastusel Alexela kontserdimajas. Foto autor: Remo Tõnismäe, Postimees/Scanpix
Foto 5: Tom Prior reamees Sergeina Peeter Rebase filmis «Tulilind». Foto edastas: Ann Vaida, KPMS
Foto 6: Peeter Rebase filmi «Tulilind» esilinastus Alexela kontserdimajas. Fotol vasakult Oleg Zagorodnii (hävituslendur Roman), režissöör Peeter Rebane ja Tom Prior (reamees Sergei). Foto autor: Remo Tõnismäe, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas endised mehed peaks saama võistelda samas võistlusklassis koos naistega?

Tokyo olümpial osales teadaolevalt kolm naist, kes pole päris samasugused naised, nagu enamik teisi, alustan ma oma pikemat lugu tänase Postimehe lisas AK. Rebecca Quinn, kes kasutab enda kohta ainult nime Quinn, tuli Kanada jalgpallinaiskonna koosseisus olümpiavõitjaks ning ameeriklane Alana Smith jäi naiste rulasõidus 20. kohale, viimaseks. Nemad identifitseerivad end mittebinaarsena, st väljaspool sookategooriaid mees ja naine. Vähemalt on nad alati võistelnud naiste klassis.

Naiste tõstmises osales kaalukategoorias üle 87 kilo Uus-Meremaalt pärit 43-aastane Laurel Hubbard (fotol ülal ja all paremal). Ta ei saanud tulemust kirja, sest sai rebimises nulli. Küll aga pälvis ta palju tähelepanu sellega, et aastani 2012 võistles ta meeste arvestuses.

Kuidas sai endine mees võistelda olümpial naiste arvestuses?

Lihtsalt. Nagu seletas mulle meditsiiniteaduste doktor Margus Annuk (fotol ülal vasakul), Euroopa tõstespordi föderatsiooni meditsinikomisjoni liige, peab selleks olema ROKi eeskirjade järgi täidetud vaid üks tingimus: sportlase testosterooni tase peab 12 kuu jooksul enne võistlust olema vähemalt 10 nanomooli liitri vere kohta. 

Annuk tegi sel teemal eelmisel kuul ettekande Euroopa tõstespordi föderatsiooni meditsiinikomisjonis. Komisjon väidab samuti, et sisuliselt ei ole ROKi seatud kriteerium meditsiiniline lähenemine, vaid on poliitiline otsus. Poliitiline sellepärast, et ei põhineta teaduslikule informatsioonile. Siin tekib Annuki sõnul järgmine suur küsimus: kas testosterooni allasurumise nõue on piisav, et tagada võrdsus ja need eelised ära võtta, mis on sportlasel olnud aastakümneid mehena?

Minu põhjalik usutlus Annukiga (fotol vasakul) sellele küsimusele keskendubki. See on esimene süvitsi minev ja korralikult argumenteeritud ning teadusliku materjaliga toestatud selleteemaline lugu Eesti ajakirjanduses. Nüüd jääb vaid oodata sootemaatikast süttivate aktivistide kriiskavat häält, miks selline teemapüstitus on lubamatu ja taunitav, rääkimata viha õhutamisest ja diskrimineerimisest – ja kõik need muud sellised sõnad, millega hüsteeriat õhutatakse.

Aga ilmselt läheb mu laupäevastest kirjutistest närvi veel kaks gruppi.

Esiteks need, kes usuvad igasugu isehakanud ravitsejaid ja tervendajaid ehk libaarste ja šarlatane. Uurisin tuntud ja lugupeetud arstidelt, mille poolest nood šarlatanid erinevad tegelikest arstidest – kuigi nii mõnedki noist usuvad, et on arstidest targemad – ja mis moodi nad inimesi oma võrku püüavad.

Teiseks igasugused vaktsiinivastased ja koroonaeitajad, kes räägivad organismi karastamisest kui kõigi haiguste vastu sobivast tõhusast meetodist. Tegin loo Tartu sõjakooli, üheksa aastat väldanud piirivalveohvitseri ja viie talisuplustalve kogemusega mehest (fotol vasakul), kes ka uskus, et koroonaviirushaigus talle külge ei hakka. Aga hakkas. Ja kõvasti hakkas. Nii et mees nägi juba, kuidas teda teispoolsusse ära kutsutakse.

Head sisukat lugemist laupäevaks ja pühapäevaks!

Foto 1: Endine mees, nüüdne naine Laurel Hubbard Uus-Meremaalt ei suutnud Tokyo olümpia tõstevõistlusel rebimises ühelgi katsel kolmest tulemust kirja saada. Foto autor: Xinhua via ZUMA Press / Scanpix
Fotod 2 ja 4: Eesti Tõstespordiliidu president meditsiiniteaduste doktor Margus Annuk: «Põhiprobleem on selles, et ei ole suuri klassikalisi uuringuid, mis oleks tehtud eliitsportlaste peal, kus oleks võrreldud transsoolisi ja tavalisi tippsportlasi matemaatiliselt hästi disainitud kontrollgrupis.» Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Endine mees, nüüdne naine Laurel Hubbard Uus-Meremaalt tunneb Tokyo olümpia tõstevõistlusel meelehärmi järjekordse katse ebaõnnestumise järel. Foto autor: Xinhua via ZUMA Press / Scanpix
Foto 5: Endine mees, nüüdne naine Laurel Hubbard Uus-Meremaalt ei saanud Tokyo olümpia tõstevõistlusel tulemust kirja. Kõik kolm katset rebimises ebaõnnestusid. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Septembri lõpus ja oktoobri alguses koroonaviirushaigust ja kahepoolset kopsupõletikku põdenud Rait Kapp nädal pärast haiglast koju pääsemist kodulinnas Võrus Katariina alleel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas tervisesport muudab tõesti vaktsineerimise tarbetuks?

Viimase laupäeva Postimehesse tegin põhjaliku intervjuu Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professori Andres Meritsaga (fotol vasakul), teadusnõukoja liikmega. Kui Eestis keegi viirustest midagi tõepoolest teab – ja neist on võimatu teada kõike, sest ega muidu kogu maailm nendega alatasa ei maadleks –, siis just tema. Ja ta oskab neist ning samuti vaktsineerimisest hästi rääkida. Ja siis rääkis ta mulle jahmatava, ühtlasi hoiatava loo:

«Kõige hoiatavam näide pärineb 1970ndatest, kui hakkas levima üks viirus, mis põhjustas kerget palavikku; see läks ilusasti üle, tekkisid ilusti antikehad. See viirus ei põhjustanud esialgu mitte mingit rasket haigust, kui temaga nakatuti, aga ta, raibe, ei lahku organismist. Ta sööb organismi läbi. 10–12 aastat hiljem surid kõik, kes seda põdesid. Surid kuulsad näitlejad, artistid, lauljad. Mitte mingit šanssi ei olnud kedagi päästa.»

Kas teate, mis viirus?

Jah, see on HI-viirus, mis lõpuks tekitab aidsi.

Professor Merits lisas: «See võib olla minu professionaalne kretinism, aga ajalooline kogemus ütleb, et viirustel on peaaegu alati sees mingi kida, mis kuskilt välja kargab. Šanss, et kunagi tuleb välja mingisugune asi, mida me praegu veel ei tea, on väga suur. Kas see on halb? Kui halb? Kui sage? Keegi ei tea. Aeg näitab.»

Meil on siin mõned kodanikud, näiteks kehakultuurlane Kägu, tagunud nagu rauda, et vaktsineerida pole vaja, vaja on tugevdada hoopis immuunsüsteemi. Küsisin siis professor Meritsalt, mida tema ütleb neile, kes usuvad, et nende immuunsüsteem on tugev ja vaktsiin ainult nõrgestab seda. Ta vastas:

«Ma ei tea, millel põhineb inimeste veendumus, et neil on tugev immuunsüsteem. Võib-olla Actimeli jogurti joomisel? Enamikul pole õrna aimugi sellest, mida immuunsüsteem endast kujutab ja kuidas see töötab. Pealegi, tugev immuunsüsteem ei pruugi olla mingi pluss. Tugev immuunsüsteem võib viia ülereageemisele ja olla otseselt raske haiguse põhjustaja. Imuunsüsteem peab olema efektiivne.»

See, mida mõned immuunsüsteemi tugevdamiseks ja vaktsineerimise asemel on jutlustanud, on soovitus teha tervisesporti. Küsisin professor Meritsalt ka selle kohta. Tema vastus:

«Sageli ütlevad inimesed, kes arvavad, et neil on tugev immuunsüsteem, et miks te ei tee vaktsineerimise asemel tervisesporti. Kulla inimesed, tervisesport ei erine vaktsineerimisest selles plaanis millegi poolest, et ka tervisespordiga kaasnevad väga reaalsed riskid. Oskate kokku lugeda, kui mitu kolakat, marrastust, põrutust, venitust te olete spordi käigus saanud? Isegi minul, kes ma ennast sportlikuks lugeda kuidagi ei saa, läheks selle nimekirja koostamine õhtuni välja. Viimase viie aasta jooksul olen sattunud jalgrattasõidu tõttu kaks korda EMOsse; vaktsiini tõttu ei ole seda 54 aasta jooksul juhtunud kordagi.

Vaatame kurba statistikat: Eestis on sel aastal surma saanud viis jalgratturit, juunis-juulis uppus 22 inimest. See tähendab, et [ütleb irooniliselt-manitsevalt] tervisesport on väga riskantne. Aga on ju absoluutselt vastutustundetu ja loll väita, et asendame tervisespordi jutumärkides ohutuma tugitoolis istumise ja arvutimängudega. Selle lõpptulemus on kindlasti halvem.

Nii vaktsiinide kui tervisespordi puhul on loomulik, et neid saab muuta ohutumaks, ja sellega ka tegeletakse. Näiteks ehitatakse jalgrattateid, mis mõnel pool võõbatakse millegipärast isegi punaseks. Enamiku vaktsiinide kõrvaltoimetega on samuti võimalik neid jälgides toime tulla, kui näiteks teame, et kõrvaltoimeks võib olla müo- ja perikardiit, mille tõenäosus vanemate inimeste puhul on üks juhtum kahe miljoni doosi kohta, noortel meestel üks juhtum 20 000 doosi kohta. Eestis ei ole seni minu teada esinenud alla 18-aastastel, kellele on manustatud 70 000 doosi, ühtegi müo- või perikardiidi juhtumit.

Enamiku tegevustega, mis on kasulikud, olgu see tervisesport, reisimine, aiatöö, metsas rändamine, kaasnevad paratamatult teatavad riskid. Neid täielikult välistada on üpris raske, aga neid vähendada on võimalik ja vajalik. Vaktsiinid ei ole siin mingi erand, need on samasugune osa tänapäeva elust.»

Hea intervjuu professor Meritsalt mulle: sisukas, korralikult ja mitmest küljest argumenteeritud, mõtlemapanev. Soovitan!

Foto 1: Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professor Andres Merits. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kassitoome Tartus eelmise nädala lõpus. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: President Alar Karis teisipäeval Kadrioru lossis kohtumas teadusnõukoja liikmetega. Vasakult Pilleriin Soodla, Peep Talving, Krista Fischer, Andero Uusberg, president Karis, Andres Merits ja Irja Lutsar. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Toomemägi Tartus eelmise nädala lõpus. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Professor Andres Merits väljumas teisipäeval Kadrioru lossist pärast teadusnõukoja liikmete kohtumist president Alar Karisega. Foto Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Vaade Postimees Grupi hoone neljanda korruse aknast Tallinnale laupäeva hommikul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Viroloog Andres Merits oma töökohas Tartus. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas lahendada oma peaga mõeldes Eesti spordi suur müsteerium?

Need, kes teadlasi ei usu, korrutavad muudkui oma mantrat, et mõtle oma peaga, ja saavutavad ise sedasi mõeldes siit-sealt sobilikke palakesi noppides ja ebasobilikke eirates uskumatuid tulemusi. Püüdsin ka nende eeskujul toimida, et näha, millised ennenägematud horisondid avanevad.

Palun väga, siin tulemused!

Eelmisel nädalal avaldasid Eesti Ekspress ja Õhtuleht loo, kuidas kulturismi maailmameistril anno 2017, nüüd ametlikult töötul Dmitri Uibal oli Viimsis garaažis dopinguladu, kust politsei leidis 150 000 euro eest keelatud aineid, mida Uiba oli müünud peamiselt jõusaalisportlastele, sh Eesti tipptegijatele. Kuulsin usaldusväärsest allikast, kes on mind korduvalt valgustanud dopinguga seotud asjadest, et seal oli olnud ka karpe letrosooliga.

Letrosool on see, mis sai möödunud talvel ja kevadel saatuslikuks maadleja Heiki Nabile.

«Kui politsei taastab Uiba poolt tema iPhone 11 kalendrisse tehtud märkmed, leidub seal kümneid viimastel aegadel dopinguaineid soetada soovinute nimesid,» kirjutab Raul Kalev EE loos. Teiste seas jääb silma üks neljatäheline nimi.

Pole absoluutselt mingit alust väita, et too neljatähelise nimega ajakirjandusest tuttav A- ehk alfamees, kelle perekonnanime pikkus ei erine oluliselt eesnime pikkusest, on teinud midagi pahasti või valesti. Selle nime esinemine nimekirjas võib vabalt olla sabotaaž või sihilik desinformatsioon.

Aga kui mõelda nüüd oma peaga, nagu soovitavad teadlastes kahtlejad, siis tean ühte samanimelist A- ehk alfameest, kes tegutseb Sparta jõusaalis treenerina. Muidugi võib see olla täielik juhus ja pime kokkusattumus.

Minu andmeil treenis Sparta jõusaalis ka Nabi.

Nabi kaitsjad on öelnud, et Nabi sai nakatuda näiteks räpasest jõumasinast või muust, millega ta spordisaalis kokku puutus.

Kelle kaudu võis sattuda letrosool masinate peale?

Mõelge oma peaga!

Lihtne, kas pole?

Kinnitan, et teadaolevalt ei ole mingeid tõendeid, et see ahel nii võis toimida, ja isegi kui toimis, ei tähenda see absoluutselt, et neljatähelise nimega A- ehk alfategelane oleks seotud millegi keelatuga. Ma lihtsalt rakendan soovitust mõelda oma peaga, ja usutavasti ei ole mõtlemine ja oma mõtete jagamine karistatav, seda enam, kui ma kinnitan, et need mõtted on kindlasti absoluutselt valed, nagu on valed vandenõuteoreetikute igasugused mõtted.

Sellegipoolest: näete, kui kergesti saab oma peaga mõeldes lahendada kuude kaupa Eesti antidopingut ja Nabi juriste ja Eesti ajakirjandust ning samuti spordihuvilisi painanud müsteeriumi, kuidas küll Nabi, Eesti olümpialootus, kes on igasugust dopingu tarvitamist eitanud ja läinud oma võitlusega lausa CASi, võis saada letrosooli imeväikese koguse oma organismi.

Selle kõigega siin ei taha ma öelda muud, kui et vaadake, milliste vildakate, ekslike ja valede tulemusteni viib oma peaga mõtlemine - see on siin kogu loo moraal ja mõte!

Fotod 1 ja 5: Tartu Toomemägi eelmisel nädalalõpul. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 2: Hommikune taevas Tartus Tähtvere kohal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Tartu Kassitoome auk eelmisel nädalalõpul. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 4 ja 6: Emajõe kallas Tartus eelmisel nädalalõpul. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas ma kõva triatleedi ja ratturi kannul julgestustööd tegin

LISATUD VIDEO!

Kõigepealt võttis sõna Ain-Alar Juhanson, endine tuntud triatleet ja nüüdne triatloni suurim propageerija Eestis. Ta ütles, et tal on kõva hääl, sellepärast räägib esimesena, ja pöördus Tartu kesklinnas rahva poole. Seisin tema kõrval ja kuulasin. Ja vaatasin, et teised ka kuulavad. Juhanson oli köitnud kogu kogunenud rahva tähelepanu.

Kui ta lõpetas, palusin ka paariks lisanduseks sõna. Tahtsin (fotol vasakul) inimesi hoiatada. Kahe ohu eest. Üks oli raudtee ületuskoht, kus on pahatihti mõnel pool Eestis mõni inimene surma saanud, ka Tartus. Ja teine oli maaülikooli spordihoone tagune Emajõe poole laskuv kergliiklustee, mis on kurviline ja pärast veidi niisket ööd langenud lehtede tõttu libe.

Siis tuli selja tagant ligi Vahur Teppan, omaaegne USA suusasprindimeistrivõistluste kolmas mees – ja seal oli osalejaid ikka kahesaja ringis, kaks-kolm korda rohkem, kui tavaliselt MK-etapil –, ja ütles, et kõik, mis rääkisin, on õige, kuid kolmas oht on veel. Ja ta nimetas minu nime.

Sellega sai pühapäeva keskpäevaks hea foon ja meeleolu loodud ning võis asuda teele. Kõige ees Juhanson ja endine kõva rattur Raivo Maimre (kõige alumisel fotol), Elion Estonian Cupi sarja üldvõitja aastal 2006, tempot kontrollimas, tagaotsas mina ja Gert Prants Tartu Ülikooli Akadeemilisest Spordiklubist julgestamas ja võimalikke mahajääjaid toetamas. Mis edasi sai, selleks ei ole mõtet sõnu raisata, sest oma silm on kuningas ja saate ise, nagu paljudele siin tavaks, hakata taas üles lugema kõiki liiklusseaduse eiramisi ja rikkumisi. Jõudu!

Foto 1: Pühapäevase Sõprade sõidu järjekordne grupp on teele läinud. Vanemuise tänava tõusul vasakul grupijuht, ortopeed-traumatoloog Leho Rips. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (keskel) Tartu kesklinnas Sõprade sõidu stardi- ja finišipiirkonnas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Sõprade sõidu osalejad Riia tänavat ületaval uuel viaduktil, mis pole ametlikult veel avatudki. Vasakul Art Soonets. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Sõprade sõidu osalejad Vanemuise tänaval. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Grupijuhi kollases vestis Raivo Maimre (vasakul) ja Ain-Alar Juhanson Sõprade sõidul Vaksali tänaval. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Eesti tippspordi mahavaikitud küsimus: mis saab neist, kes naasevad õpingutelt Ameerikas?

Tänases Postimehes kirjutan hiljutisest Tokyo olümpia arutluskonverentsil kümnevõistleja Johannes Ermi (fotol paremal ja samuti kahel alumisel fotol) treeneri Holger Peeli sõnavõtust lähtudes uuriva kallakuga loo, kas tasub kergejõustiklasena pärast keskkooli USA ülikooli õppima ja treenima minna. See on põnev ja mitmetahuline teema. Mulle on tundunud, et Ameerikasse minek ei pruugi olla kõige targem ja kasulikum mõte. Muidugi on igal asjal kaks otsa, kuid nagu mu loost nähtub, on üks ots - ära mine! - tunduvalt suurem kui teine, eriti siis, kui eesmärgid on hästi suured. 

Iseette küsimus, ja vahel veelgi teravam, on see, mis saab siis, kui stuudiom Ameerikas läbi saab. USAs tudeerides võib noorel sportlasel olla võrdlemisi muretu elu, aga küsimus on see, mis saab pärast õpingute lõppu. Mis ootab ees Eestis, kodumaal?

Maicel Uibol on pärast Georgia ülikooli lõpetamist aastal 2016 õnnestunud jätkata treenimist ookeani taga, nagu leidis selleks peale Lõuna-Dallase ülikooli lõpetamist 1998. aastal võimaluse ka Aleksander Tammert. Mõlemad jõudsid maailma tippu.

Marek Niit jäi pärast Arkansase ülikooli lõpetamist aastal 2014 samuti edasi USAsse oma kõrgkooli juurde treenima, kuid enda sõnul uut kodu ta seal ei leidnud. Ülikooli spordisüsteemi ta rohkem ei kuulunud, jäi pigem üksi. Polnud piisavalt raha, et palgata head treenerit. Tulemused enam ei paranenud. Kaks aastat hiljem naasis ta Eestisse.

Treener Holger Peel sedastab, et enamik, kes pärast õpinguid USAs koju tagasi pöörduvad, tulevad siia tühjade pihkudega. «Neil ei ole midagi, ei sponsoreid ega toetusi,» nendib ta. 

Olümpiavõitja Jaak Uudmäe ütleb, et tema kolm USAs õppinud-treeninud last arenesid sportlikult ka pärast ookeani tagant naasmist Eestis edasi. Tõsi, nad jätkasid harjutamist töö kõrvalt. «Sa pead leidma töö, mis sind füüsiliselt väga ära ei väsita, ja treeneri, kes on sind nõus pisikese tasu eest treenima,» lausub ta. «Sest raha sul ju üleliia ei ole.»

*

Nädalavahetusel meeleolu tõstmiseks ja inspiratsiooni andmiseks ka üks värvikas rattavideo!

Foto 1: Kümnevõistleja Johannes Erm Tokyo olümpiastaadionil. «Päikesepoiss. Eraklik. Ei ole väga seltsiv,» iseloomustab treener Holger Peel oma USAs õppivat ja treenivat hoolealust. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Johannes Erm Tokyo olümpiastaadionil. Paljud arvasid, et talvel USAs üliõpilasvõistlustel saadud vigastuse tõttu pole tal mõtet olümpiale minnagi. «Olümpial tegi ta imet,» väidab treener Holger Peel. Erm sai 8213 punktiga Eesti kolmikust parima, 11. koha. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: USAs õppiv ja harjutav Johannes Erm jahutab end Tokyo olümpiastaadionil. «Ameerikas ei tegelda isiksuse ega tehnika küsimustega,» ütleb tema Eesti treener Holger Peel, «vaid arendatakse ainult võimsust ja jõudu.» Seda selleks, et saavutada edu Ameerika üliõpilaste meistrivõistlustel. «Viie kuuga tõmbavad nad su tühjaks,» lisab Peel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Mis on Eesti, võib-olla koguni terve Euroopa ilusaim koht sügiseseks rattasõiduks?

Homme, neljapäeval on see päev, mil tuleb välja Tokyo olümpiaraamat. Ei, mina ei kirjuta seal Julia Beljajevast ega Johannes Ermist ega ka mitte Kregor Zirgist. Eesti suurte sportlaste saavutuste kohta kirjutamine jääb ikkagi Eesti suurte spordiajakirjanike pärusmaaks. Mulle kui süsteemivälisele tüübile jäävad olümpiaraamatus meie jaoks marginaalsed kõrvalalad – ent seda huvitavam: nende kohta uurides on võimalik avastada midagi sellist, mida keegi ei tea, ja sedasi saad ka ise millegi poolest targemaks. Võrdluseks: mida uut oleks olümpiaraamatusse lisada Eesti epeenaiskonna olümpiavõidu või Eesti kümnevõistlejate altmineku kohta?

Kas keegi on siin nii kõva mees, et oskab ära arvata need alad, mille kohta ma Tokyo olümpiaraamatus kirjutan?

Kui see ülesanne käib üle jõu, siis lisan siin nautlemiseks värske rattavideo, mille tegin esmaspäeval tööpäeva lõpus. Arvan, lausa usun, et koht, kus see video on üles võetud, pole pelgalt Eesti, vaid võimalik, et kogu Euroopa ilusaim linnapark, kus sügisel rattasõidust mõnu tunda. Või vaidleb äkki keegi vastu?

Rattasõidu kohta on siin ju kõik mihklid arvamust avaldama, on ju nii? Eriti siis, kui mina sõidan.

Foto 1: Ajalooline eramu Tartus Kassitoome serval. Pildistatud esmaspäeva, 4. oktoobri hilisel pärastlõunal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Vaade Toomemäel Kuradisillalt. Pildistatud esmaspäeva, 4. oktoobri hilisel pärastlõunal. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Eesti edukamaid sportlasi Julia Beljajeva paljastas oma võitude ja depressioonist pääsemise saladused

Olen elus ainult korra vehelnud – kahekordse maailma ja Euroopa meistri ning Tokyo olümpiavõitja Julia Beljajevaga. Vehklesime veidi rohkem kui neli aastat tagasi. Kohtusime üle pika aja taas reede õhtupoolikul Tartus Tokyo olümpia arutluskonverentsil Neinar Seli hotellis Lydia (fotol paremal). Ütlesin talle otse, et ma ei vaadanud Eesti naiskonna vehklemist Tokyos, mille peale mulle tundus, et ta tegi üllatunud silmad, kuid lisasin kohe, miks ei vaadanud: närvipinge oli liiga suur. Vehklemine on minu hinnangul üldse üks närvilisemaid spordialasid. Ja küsisin: kuidas tema Tokyo naiskonnavõistluses närvipingega toime tuli?

„Nagu tulemusest näha, siis väga hästi,“ vastas ta naerdes. Tulemuse kinnituseks oli tal kaasas võidetud kuldmedal – see kaalub, kui käes hoida sain, ligi pool kilo.

Beljajeva (vasakpoolsel fotol paremalt teine) rääkis, et talle sobis hästi, et olümpiavõistlustel polnud publikut. „Vahepeal unustasin isegi ära, et olen olümpial,“ lisas ta. Publiku puudus oli tema sõnul kasulik seepärast, et siis ei hakka võistlemist segama mõtted selle üle, kui palju inimesi parajasti vaatab.

„Ma ei mõelnud, kui tähtis see võistlus on,“ ütles Beljajeva. Tema hinnangul oli see võistkonnavõistluses kogunisti üks Eesti edu võti.

Konverentsi korraldaja, Tartu Ülikooli õppejõud ja kergejõustikutreener Mehis Viru osutas, et Beljajeva (parempoolsel fotol vasakul), kes sai suvel 29, on võitnud rahvusvahelistel tiitlivõistlustel tervelt tosin medalit, ja küsis: tänu millele? Beljajeva vastas: „Ma ei jää kinni sellesse, et mul on nii palju medaleid.“ Ta seletas, et kui mõelda liiga palju võidetud medalitele, on spordis raske edasi minna. Tõsi, ta täpsustas, et vahepeal tuleb siiski meenutada, kui palju medaleid on õnnestunud võita, sest see annab eneseusku, ent lisas veel kord, et sellesse ei tohi kinni jääda.

„Ma olen lihtne inimene,“ lausus Beljajeva. Tema olemisest oli aru saada, et ta vist tõepoolest tundis end konverentsil rahva ees esinedes algul pisut ebamugavalt, võib-olla häbelikultki. Aga see näiline ebamugavus ja häbelikkus kadus, mida rohkem ta rääkida sai. Ja ta rääkis hästi.

Näiteks seletas Beljajeva (fotol vasakul) vehklemise tunnetuslikku ja ettearvamatut külge: ta võib võistluste-eelses laagris tunda end väga heas sportlikus vormis, aga võib võistlushommikul ärgata ikkagi tundega, et täna pole võistlemiseks hea päev – ta ei suuda piisavalt keskenduda, plaanitud asjad ei tule võistlusel välja.

On teada, et Tokyo olümpia võistkonnavõistluse avakohtumises Poolaga oli just Beljajeva see, kes pööras kohtumise Eesti kasuks. Ent Beljajeva oma rolli üle ei tähtsusta. Jah, ta suutis teha mõned torked, möönis ta, ning Eesti sai Poolale järele, aga ei saa öelda, et üks võistleja otsustas kohtumise saatuse. Miks tal too matš õnnestus, tulenes Beljajeva sõnul sellest, et ta väga tahtis olümpiamedalit.

„Peale individuaalvõistlust olin pettunud, sest lootsin väga saada medalit,“ rääkis ta. Kuid tuli leppida 7. kohaga. Abikaasa oli talle helistanud ja rääkinud, et kõik on ikkagi hästi, et 7. koht on hea – mille peale oli Beljajeva enda sõnul visanud telefoni käest, sest 7. koht teda ei rahuldanud ja ta oli sisemiselt täis otsustavust, et ei tule koju tagasi ilma medalit. „Kahe päevaga enne võistkonnavõistlust kogusin jõudu ja energiat.“

Beljajeva seletas, et võistkonnavõistlus on väga raske, kuna seal ju ei tea, kuidas kellelgi läheb – aga oma tulemuse peavad ära tegema kõik, et ei tekiks n-ö auku. „Poolaga sain aru, et kui ma [võistkonda] plussi ei too, on edasi väga raske,“ rääkis ta. „Tähtis on see, et kellelgi [võistkonnast] oleks hea tunne, et [kaotus]seis tasa teha. Mõtlesin, et pean näitama oma head vehklemist, sest sellega suudan ka võistkonda ergutada. Siis hakkavad kõik võitlema.“

Rio olümpial viis aastat tagasi oli Eesti pärast nappi võitu avaringis Lõuna-Korea üle kaotanud järgmised kaks kohtumist ning jäänud neljandaks. Beljajeva sõnul oli Rio olümpia õppetund. Sinna pääses ta vaatamata sellele, et oli Eesti edetabelis tol ajal viies number. Aga ta oli andnud suure panuse, et Eesti naiskond olümpiale üldse pääseks. Kõige sellega kaasnesid skandaalid vehklemisringkondades, mis jõudsid ka ajakirjandusse. Tokyos seevastu oli Beljajeva enda kinnitusel ülirahulik.

Tokyo finaalkohtumise eel Lõuna-Koreaga (fotol vasakul) oli terve Eesti võistkond Beljajeva sõnul suhteliselt rahulik, sest oli teada, et vähemasti medal on käes. „Aga hõbe on kaotatud kuld,“ nentis ta. Võidutahe oli nii suur, et isegi siis, kui kahe torkega kaotusseisu jäädi, et tundnud Eesti naiskond, et nad võiks lõpuks kaotada – kuigi Aasia võistkondade vastu, lisas Beljajeva, on kaotusseisu raske enda kasuks pöörata.

Beljajevat on kogu elu treeninud tema tädi Natalja Kotova (parempoolsel fotol vasakul). Konverentsi korraldaja Viru märkis, et tema teada on Kotova sageli väga nõudlik, isegi kuri. Mille peale Beljajeva vastas: „Jah, aga kuidas ilma saaks?!“ (See on nüüd õpetuseks neile noorsportlastele, kes jooksevad kitule, kui treener mõne valjema ja krõbedama sõna ütleb.) Ta meenutas, et kui oli 11-12-aastane tüdruk, ei pööranud tädist treener talle trennis sugugi rohkem tähelepanu kui teistele lastele. Paar korda, meenutas Beljajeva, ajas Kotova ta trennist koguni minema – siis, kui ta trennis halvasti tööd tegi. „Ütles, et võta asjad ja mine koju.“ Võttis ja läkski.

Noil puhkudel, kui Beljajeva läks võistlustel kokku mõne oma treeningurühma kaaslasega, ei andnud Kotova talle kunagi rohkem nõu kui vastasele. Beljajeva meenutas, et kui oli 15 või 16, oli tal kogutud hooaja jooksul sõbrannaga võrdne summa punkte ning parajasti käis otsustamine, kes pääseb viimasena Eesti noorte koondisse. Beljajeva rääkis, kuidas otsustajad olid tema tädilt küsinud, kumba oma õpilast ta soovitab.

„Aga ta ei valinud mind,“ rääkis Beljajeva. „Et kui nad arvavad koosolekul, et mina olen parem, siis küll nad valivad minu“ – selline oli Beljajeva kinnitusel tema treenerist tädi mõtteloogika.

2013. aastal, mis oli Beljajeva mäletamist mööda tema neljas hooaeg Eesti täiskasvanute koondises, tuli ta maailmameistriks (fotol paremal). Ta tunnistas, et see tiitel tuli üllatusena, ent lisas, et tema senised tulemused näitasid, et kuldmedal on võimalik. „Kuigi mõned tahtsid mu [koondisest] välja visata,“ meenutas ta, „sest olin juba kolm aastat olnud koondises ja tulemust ei olnud.“ Beljajeva kirjeldas, kuidas ta oli tookord MMil Budapestis istunud tribüünil ja vaadanud koos treener Kotovaga turniiritabelit ja küsinud temalt, kes võiks võita. Kotova oli seepeale küsinud, kas Julia võiks võita.

„Vaatasin vasakule ja paremale,“ rääkis Beljajeva, „ja ütlesin: miks mitte!“ Irina Embrich, kes oli istunud nende kõrval, oli selle peale naerma hakanud.

Tookordsel MMil läks Beljajeva (vasakpoolsel fotol paremal) teises ringis vastamisi Šveitsi vehkleja Tiffany Geroudet’ga (vasakpoolsel fotol vasakul), kes oli talle ebameeldiv vastane. Ta oli alati talle kaotanud. Sedapuhku Budapestis võttis Beljajeva toda kohtumist enda sõnul torge torke kaupa. „Läksin ette,“ kirjeldas ta. „Vastane läks närvi. Siis tekkis tunne, et täna suudan kõiki võita. See oli murdekoht.“ Tolle kohtumise võitis Beljajeva 14:12. Veerand- ja poolfinaalis alistas ta oma vastase ühe torkega, nagu ka finaalis venelanna Anna Sivkova.

Konverentsil läks jutt ka Katrina Lehisele (fotol paremal), kes võitis Tokyos lisaks individuaalse pronksmedali. Mäletatavasti käis Lehise Rio-koondisse mittearvamise üle suur sõnasõda. Lehis oli ju kuulunud 2015. aasta EMil hõbemedali võitnud Eesti naiskonda ja oli tulnud aasta enne seda individuaalselt juunioride maailmameistriks. Kuid Rio võistkonda ta ei pääsenud.

Beljajeva üles selle teema kommentaariks, et „ma ei taha halvasti öelda kellegi kohta“. Kui palusin tal täpsustada, kelle kohta ja miks ta ei taha halvasti öelda, lausus ta, et ei pidanud silmas kedagi konkreetset – ja usun teda –, vaid et ta ei taha hakata igaühe tugevusi ja nõrkusi analüüsima. 

„Meil oli [tookord] tugev võistkond,“ ütles ta. „See ei ole nii, et vahetame ühe liikme välja. Võistkonna keemiat luua on väga raske. Me peame neljakesi omavahel hästi läbi saama.“

Beljajeva avaldas arvamust, et on hea, et Eesti koondise peatreeneril Kaido Kaabermal (vasakpoolsel ülemisel fotol paremal koos Katrina Lehisega) pole ühtegi treenitavat sportlast, kes võiks kuuluda Eesti koondisse. Beljajeva ütles koguni – ja kui see tuleks mõne mehe suust, tembeldataks see kohe šovinismiks –, et on hea, et peatreeneril pole ühtegi treenitavat naist, sest sel juhul võiks võistkonda tekkida oma kuninganna. 

Küsimusele, kas keegi võiks Kaabermad edaspidi peatreeneri kohal asendada, vastas Beljajeva (vasakpoolsel fotol vasakul): „Pakkuge kedagi, kes oleks [Kaabermast] parem.“ Lisaküsimusele, kes võiks olla vajadusel uus peatreener, kostis ta vastuseks: „Meil ei ole [selle kohta võistkonnas] ühte arvamust.“

Pärast olümpiat oli siin-seal juttu, et Beljajeva töötab õena Tartu ülikooli kliinikumis. Selle kohta, kuidas kliinikumi kaastöötajad talle olümpial teleri vahendusel kaasa elasid, ilmusid isegi fotod ja videod. Kuid Beljajeva tunnistas, et ta ei ole töötanud kliinikumis kaks ja pool aastat. „Kui koroona algas,“ meenutas ta, „arvasin, et teen natuke tööd, et diplom ja amet säiliks, sest kui sa ei tööta [minu erialal] kolm aastat, tuleb uuesti eksam teha.“

Siis tuli ROKi otsus, et olümpia nihkub aasta edasi. Kuid Beljajeval (parempoolsel fotol) olid selleks ajaks oma plaanid juba tehtud. Need läksid nüüd sassi. Lisaks polnud võistlusi. See aeg, tunnistas ta, oli väga raske. „Õe amet aitas mind depressiooni mitte sattuda,“ ütles ta. „See andis tunde, et mul on midagi veel selja taga peale spordi. Ma ei taha ainult spordist sõltuda.“

Alates eelmisest aastast on ta abistanud abitreenerina oma treenerit ja juhendanud vehklemistrennis lapsi. Lapsed võtsid algul palju jõudu ära, avaldas Beljajeva, aga nüüd on ta hakanud lastega tööd rohkem nautima ja sellest hoopis jõudu ammutama.

Küsisin pärast Beljajevalt (vasakpoolsel fotol paremal), mis tunded ta sees käisid, kui ta seisis olümpiavõitjana pjedestaalil ja kuulas Eesti hümni ja nägi Eesti lippu tõusmas. Ta ütles, et pisarad tulid silma.

Beljajeva ütles, et kavatseb tipptasemel edasi vehelda. Eesti epeenaiste tase on kõva. Nüüd tuleb emapuhkuselt tagasi ka Kristina Kuusk, kes tuli äsja Eesti meistriks, mis tähendab, et konkurents koondise koha eest läheb pingelisemaks. Beljajeva tunnistas, et selles olukorras, kui tuleb võidelda koondisse pääsu eest, on kõik Eesti vehklejad üksteisele konkurendid. „Meil ei ole seal sõpru,“ lausus ta. „Kõik naised – igaüks hoolib enda eest.“

Foto 1: Priit Pullerits ja Tokyo olümpia kuldmedaliga Julia Beljajeva 24. septembril Tartus Lydia hotellis pärast olümpiateemalise konverentsi lõppu. Foto autor: Aldo Luud / Eesti Olümpiaakadeemia
Foto 2: Eesti epeenaiskond (vasakult) Erika Kirpu, Irina Embrich, Julia Beljajeva ja Katrina Lehis on alistanud Tokyo olümpia finaalis Lõuna-Korea. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Eesti võidukas epeenaiskond (vasakult) Julia Beljajeva, Irina Embrich, Erika Kirpu ja Katrina Lehis Tokyo olümpia autasustamisel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Julia Beljajeva (vasakul) võitlemas Tokyo olümpia naiskonnavõistluse finaalis Song Seraga Lõuna-Koreast. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Katrina Lehis (vasakul) ja Julia Beljajeva rõõmustavad Tokyo olümpial pärast võitu naiskonnavõistluse esimeses ringis Poola üle. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Katrina Lehis (paremal) ja Julia Beljajeva rõõmustavad Tokyo olümpial pärast võitu naiskonnavõistluse esimeses ringis Poola üle. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 7: Julia Beljajeva torkab Tokyo olümpia naiskonnavõistluse finaalis Song Serat Lõuna-Koreast. Foto autor: Chine Nouvelle / Sipa / Scanpix
Foto 8: Julia Beljajevat (paremal) on kogu elu treeninud tema tädi Natalja Kotova (vasakul). Hetk Tallinna Mõõga võistluselt novembris 2019. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 9: Eesti vehklemisnaiskonna treeninglaager Tartus aprillis 2016. Vasakult Kaido Kaaberma, Irina Embrich, Julia Beljajeva, Anatoli Jasnov ja Natalja Kotova. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 10: Julia Beljajeva rõõmustab 2013. aasta MMil kuldmedali võidu üle koos treener Natalja Kotovaga. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 11: Julia Beljajeva (paremal) kohtumas 2013. aasta MMil teises ringis Šveitsi vehkleja Tiffany Geroudet’ga (vasakul). Te vaid vaadake, kuhu vastane Beljajevat torkab! Foto autor: AP/Scanpix
Foto 12: Katrina Lehis. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 13: Eesti koondise peatreener Kaido Kaaberma (paremal) löömas 2019. aasta novembris Tallinna Mõõga võistlusel käsi kokku Katrina Lehisega. Keskel füsioterapeut Tauno Koovit. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 14: 21. septembril sai Tartu Teerajajate alleele oma jalajäljed Julia Beljajeva. Fotol keskel EOK endine president ettevõtja Neinar Seli. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 15: Julia Beljajeva 21. septembril Tartus, kus ta sai oma jalajäljed Teerajajate alleele. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 16: Priit Pullerits (vasakul) vestlemas Tokyo olümpia kuldmedalivõitja Julia Beljajevaga 24. septembril Tartus Lydia hotellis pärast olümpiateemalise konverentsi lõppu. Foto autor: Aldo Luud / Eesti Olümpiaakadeemia