Pullerits: Kõik halastamatult avalikuks - üks sportlikult seiklusrohke päev minu elus

Ühe asja olen sellest aastast võlgu. Olen rääkinud, kuidas möödusid aasta suurimal seiklusel tüüpilised päevad, aga ei ole tõestuseks näidanud, et nii need ka olid, nagu pajatasin. Kuna aastalõpp on ühtlasi vanade võlgade likvideerimise ja tõe klaarimise aeg, siis olgu näidatud, mis moodi tol sügisesel rattaekspeditsioonil üks päev välja nägi.

Kuuldavasti unistavat nii mõnedki ratturid, et saaks elus kordki sõita Suure kanjoni serval. See ei ole võimalik. Küll aga avastasin koha, mida kutsutakse Little Grand Canyon (Jaanus Laidvee ka teab seda) – ja seal saab rattaga sõita täiesti ääre peal (mida Laidvee, erinevalt minust, pole teinud; marsruut kuvatõmmisel vasakul). Muidugi võimas kogemus, aga siiski neli-viis korda väiksem, kui tõeline Suur kanjon. Ent meiesugustele lameda maa inimestele on seegi oma võimsusega kananahka tekitav.

Seal märkate kindlasti ühte tüüpi, kes sõidab kergelt minust kiiremini. Imestasin, kuidas on see võimalik. Kas teie saate aru? Ma sain lõpuks saladuse jälile – ta ise rääkis selle välja.

Päev, nagu näete, koosneb kahest osast, põhisõidust ja pärastlõunasest meeleoluretkest (marsruut kuvatõmmisel paremal). Kuidas ühest kohast teise sain, on samuti ära näidatud. Nagu lubasin: kõik avalikuks. Kuid olge hoiatatud: see kõik võib tekitada teil meie praegustes oludes, mil akna taga sajab hallist taevast vihma ja lumevaip hävib, vastupandamatu soovi sõiduvahendit ja asukohta vahetada. Kontrast sealse ja siinse vahel on nii suur, ja üldsegi mitte siinse kasuks. Või vaidleb keegi vastu?

Foto 1: Kohviautomaat Tartu laululava taga, taamal puude varjus Tähtvere spordipark. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Priit Pulleritsu läbitud teekond Good Wateri kanjoni serval Utah’s. Pilt Priit Pulleritsu Strava rakenduse ekraanilt
Foto 3: Priit Pulleritsu läbitud teekond Mexican Mountain Roadil ja San Rafaeli jõe kanjoni lähedal Utah’s. Pilt Priit Pulleritsu Strava rakenduse ekraanilt

Pullerits: Mida näitas jõulueelne koormustest?

Perearst saatis enne jõule koormustestile ehk spordimeditsiinilisele terviseuuringule. Tartu Ülikooli kliinikumis pandi juhtmed külge ja lasti istuda rattapuki sadulale ning alustada väntamist 75 W-ga. Vändapöörete arvu pidin hoidma 60 minutis. Näitajad tõusid sedasi:

14 minuti järel aitas. Koormus oli seks ajaks tõusnud 225 W-ni. Eesmärk ei olnud end kooma ega pildituks vändata. Eesmärk oli jälgida mõõdetavate näitajate dünaamikat. Neid sai jälgitud ka pärast väntamise lõppu ning need kahanesid sedasi (minutid pärast testi lõppu, SLS, vererõhk):

Kokkuvõttesse läks kirja, et pulsi reaktsioon koormusele ja taastumine normis ning koormustaluvus hea: 3,2 W/kg ja 12,1 METi (mida iganes need tähendavad?).

Kellel meeldib andmetes sobrada, siis neile materjali lisaks:

Tähelepanu: andmete kopeerimine, salvestamine, taasesitamine ja levitamine ükskõik millisel viisil ja kujul ilma Priit Pulleritsu kirjaliku loata keelatud!

Pullerits: Milline sportlik elamus jättis tänavu kõige kustumatuma mälestuse?

Mis on selle aasta sportlikest elamustest kõige eredama mulje jätnud, on paslik küsida endalt jõuluajal, kas pole?

Eks eredaima mälestuse jäta loomulikult see, mida ise läbi oled elanud, eks ju? Sest enda tegevusest kogetud emotsioonide vastu ei saa miski. 

Minu eredamaid elamusi on igatahes siin. Kui seda vaatate, siis näete, et algab ju kõik vägagi sulnilt, ontlikult ja ohutult. Aga kui vaatate, kuidas olen tõusnud ümbritsevast pisut kõrgemale, siis küllap märkate, et kauguses ei tõota asi tingimata head. Ent kes oskaks seda ise seal olukorras viibides ette näha, eriti kui olud on päikselised?

Kindlasti märkate ja kuulete, kuidas aegamisi sigineb kõhklusi, kahtlusi ja ärevusnoote. Vaatepilt, nagu nendin, on koleilus, aimamata, et veel koledamaks läheb. Üksvahe saan küll hingele pisut leevendust ja kergendust, aga mitte väga kauaks. Asjade edenedes muutub seis varsti murettekitavaks, mida, nagu küllap märkate, proovin varjata. Aga kui hästi see õnnestub?

Pikapeale saab ärevus juba selgelt tajutavaks. Viimaks ei ürita ma seda ka peita.

Loodetavasti saate aru, miks sellest sai mu aasta eredaim ja pingelisim sportlik elamus (pildil paremal).

Foto 1: Lätlannade võidurõõm. Rannavõrkpallurid Tina Graudina ja Anastasija Kravčenoka tähistavad oma võitu eelmise aasta EM-võistluste finaalis. Foto autor: AP /Scanpix
Foto 2: Lätlannad Tina Graudina ja Anastasija Kravčenoka tähistavad Tokyo olümpial võitu Venemaalt pärit paari üle. Foto autor: imago images / Xinhua / Scanpix
Foto 3: Priit Pulleritsu marsruut Salt Washi eksitavas piirkonnas Green Riveri linnast lõunas. Pilt: Strava rakenduse kuvatõmmis

Pullerits: Kes on Eesti parim sportlane?

Kas aasta paremate sportlaste valimisel olete juba hääled andnud? Siin minu valik.

Mehed
1. Kristjan Ilves (fotol paremal), kahevõistlus
2. Karel Tilga, kümnevõistlus
3. Rasmus Mägi, 400 m tõkkejooks

Naised
1. Eneli Jefimova, ujumine
2. Nelli Differt, vehklemine
3. Niina Petrõkina, iluuisutamine

Treenerid
1. Henry Hein, ujumine
2. Indrek Tobreluts (fotol paremal), laskesuusatamine
3. Helen Nelis-Naukas, vehklemine

Võistkonnad
1. epeenaiskond
2. kurlingupaar Marie Kaldvee ja Harri Lill
3. Eesti võrkpallinaiskond

Tuletan meelde, et siin ei ole õigeid ja valesid vastused. Siin on ainult vähem ja rohkem subjektiivsed eelistused.

Foto 1: Kristjan Ilves suusatamas 19. novembril Norras Beitostölenis. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 2: Indrek Tobreluts jooksmas 30. augustil Tallinnas Kalevi staadionil kergejõustikuõhtul. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix

Pullerits: Jõulumuinasjutt ehk täielik seebiooper Eesti spordis

Järgnevas võib olla tõtt, aga ei pruugi, isegi üldse ei pruugi. Niisiis on kindlam öelda, et järgnev on muinasjutt. Koguni jõulumuinasjutt. Et kõik on üks suur väljamõeldis. Mõistate?

Aga kui kärbes seinal saaks rääkida, siis ta räägiks võib-olla järgmise loo.

Pealinna kergejõustikus on seebiooper missugune. Naisjooksja, kes lahkus ülikoolilinnast, sest keegi ei tahtnud kuuldavasti seal teda enam treenida - inimeste iseloomud on ju isesugused -, sai pealinnas endale omal ajal kõval tasemel tippsporti teinust uue juhendaja, keda ja kelle süsteemi olla ta kõvasti kiitnud. Aga nüüd on nad koostöö lõpetanud ja lahku läinud. Kuuldavasti olla treeneri teine, uustulnukast palju edukam õpilane jooksja minema kupatanud, sest too olnud liiga pealetükkiv ning üleüldse ei olevat nad teineteist kannatanud silmaotsaski.

Kuid kes teab, äkki osalt asi ka selles, et siinsel tipptasemel naisjooksja kõik tulemused läksid paljukiidetud treeneri juhendamisel tänavu mullusega võrreldes kehvemaks.

Kuhu ja kelle juurde edasi minna? Oli siis jooksja jõudnud eurooplasest juhendaja juurde, kes treenis samal ajal veel ühte, palju nooremat jooksuneiut, keda ta ühel võistlusel kiitvalt paitama ja musitama hakkas. Aga nüüd olevat jooksuneiu tema juurest lahkunud, sest lisaks tulnud jooksunaine olevat väljamaalase täiega enda teenistusse hõivanud, käinud koos soojal maal laagriski.

Mis sai jooksuneiust, kelle esivanemad olla väljamaa treeneri ülalpidamisse varem üksjagu palju panustanud? Jooksuneiu olla nüüd ühe noore treeneri käe all, kuigi veel üks noor treener, tulemuste järgi sellest esimesest tugevam, pidi teda samuti juhendama ning tegelikult pidavat plaane koostama hoopis üks väga kõva jooksumees.

Ma igaks juhuks rõhutan, et sel lool pole mingit pistmist tegelikkusega ning igasugune võimalik kokkulangevus pärisisikutega on täiesti juhuslik. Mõistate?

Foto 1: Santa Dash Inglismaal Liverpoolis. Foto autor: ZUMA Press Wire / Scanpix
Foto 2: Jõuluvana riietuses jooksja, Race of the Santas, Breckenridge, Colorado. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Nüüd läheb isehakanud suusaõpetajate pea küll pakule!

Nüüd on siis pakul nende meeste pea, kes on kogu aeg rääkinud ja korrutanud, et aeglaselt tuleb trenni teha, aeglaselt. Mitte et sõidad trennis ja võistlusel ühesuguse kiirusega, paned tasapaksu.

Et kui kiirelt tahad sõita, siis tuleb rahulikult põhja laduda, on kuulutanud need mehed, kelle pea on pakul. Sellepärast on pakul, et kui nende nõuanded tulemust ei too, siis... nad ei taha teada, mis siis juhtub.

Olen sel talvel suusatanud aeglaselt, nagu mulle aastaid on püütud pea sisse taguda (kuid enda pead seni pakule pole pandud). Alustasin detsembri algul tempoga 6.34/km, nagu näitab Strava. Seejärel tõstsin kiiruse 6.05/km peale. Järgmisel nädalal, kuna tööpäevadel jäi vahe sisse, lasin tempot algatuseks taas pisut alla, 6.21/km peale. Ja tõstsin järgmisel päeval 5.44/km peale. Ei tea, kas läks liiga kiireks?

Möödunud nädalavahetuse laupäeval sõitsin 5.36/km ja pühapäeval 4.54/km. Eks see pühapäevane sõit oli väikse aga’ga, sest rada oli läikiv – mitte jäine, aga ütleks, et niiskepoolselt libe. See-eest polnud pidamist absoluutselt.

Kõik sõidud olen seni teinud klassikatehnikas, sest uisutehnika, nagu on öelnud nii dr Leho Rips kui kauane suusaõppejõud Kaarel Zilmer, on minu vanuses saatanast. Nad mõlemad on rohke kogemustepagasiga ja teavad, millest räägivad. Häda neile, kes neile vastu vaidlevad! Kellegi erandlik näide, et «Priit, ma olen sinust vanem, aga panen uisku nii, et valge jutt järel», siin ei maksa. Olge õnnelik, kui teil seni hästi on läinud, aga ärge olge veendunud, et põlved ka homme terved on. Mul piisas eelmisel talvel ühestainsast suusasõidust, et põlved hädakisa tõstsid. Hädavaevu said Moabi mineku ajaks terveks.

4.54/km, olgugi hooaja parim, on valgusaastate kaugusel Jaanus Laidvee suusatempost. Tema «küttis» pühapäeval 46 km tempoga 3.21/km – nojah, küll vabatehnikas, aga ikkagi... Päev varem läbis ta klassikatehnikas 43 km kiirusega 4.13/km. Üle-eelmisel nädalavahetusel sõitis ta enam-vähem sama pika maa samas tehnikas tempoga 4.16/km.

Mu ajad on küll kõvasti paranenud ja Laidvee omad laias laastus samaks jäänud, mis tekitab küsimuse: millal ma Laidveele järele jõuan?

Ja teiseks: kas ma olen üldse õigel teel?

Foto 1: Priit Pulleritsu ratta- ja suusavarustus Tartu lauluväljaku taga. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2-4: Suusarajad Tartu lähistel Emajõe ääres. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Õppige mu pealt, kuidas praegustes oludes edukalt toime tulla!

Olete pidevalt lisanduvas pehmes lumes liikumisega hädas, nagu paljude saamatusest näen? Vähese treeningu vili, ütlen ma.

Seda saab harjutada ja õppida, isegi mittelumistes tingimustes. Ei usu? Aga palun, näitan teile ette - vaadake, et kõik on hea tahtmise korral võimalik. Muide, see on koht, kus minu teada seni mitte ükski eestlane pole veel liikunud (veenduge all paremal kuvatud kaardil ja siin ennist lingitud videos). Või väidab keegi vastupidist?

Eks sel ole kokkuvõttes ka oma hind muidugi. Riistvara saab vatti. Lasin kuluosad parandada ja läks 380 eurot, sh - ja nüüd tuleb täpne nimekiri spetsialistide rõõmuks! - keskjooks GXP PressFit BB92, kassett 10s PG-1050 11-36T, esihammasratas 10s MTB 38T BCD 104, kett 10s PC1051 114L PowerLock ja isegi üks rehv Thunder Burt Super Ground 29x2,35, lisaks muu hooldus veel otsa. Kui mõnele tundub summa suur, siis rattapoe esindaja ütles, et suurim hooldusarve, mida tema on näinud, on olnud 2700 eurot. Kui käest ära küll see rattas pidi olema, imestasin. Selle raha eest saab ju päris korraliku tuliuue sõiduriista.

Kuid kogemus, mille ürgses keskkonnas sain, oli sellegipoolest hindamatu. Ja kulub praegu oi kuidas ära.

Foto 1: Lumine kagupiir 28. novembril. Vasakul Eestimaa, paremal Venemaa. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Kuvatõmmis Strava ekraanilt Priit Pulleritsu marsruudist Lavenderi ja Davise kanjonis Canyonlandsi rahvuspargi lähedal Utah's.
Foto 3: Tähtvere spordipargi 1 km pikkune Lauri ring, ees Limpa tõus. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kes pooldab Pariisi olümpia boikoteerimist?

Hea meel on tõdeda, et juba noorest east saadik hoidsin pöialt õigele mehele. See mees on Sebastian Coe (parempoolsel fotol paremal), elegantseima jooksustiiliga keskmaamehi läbi ajaloo, kahekordne 1500 meetri jooksu olümpiavõitja ja paljude maailmarekordite püstitaja, Londoni olümpia korralduskomitee juht, kes nüüd juhib rahvusvahelist kergejõustikuliitu ning kes saatis ROKi presidendi sakslase Thomas Bachi oma venelaste võõrustamise otsusega kuradile. Need on ajaloolised sõnad, mida Coe (all vasakpoolsel fotol vasakul) hiljuti lausus: «Te võite Pariisis näha mõnd Venemaa ja Valgevene neutraalset sportlast, lihtsalt kergejõustikus seda ei juhtu.»

Samal ajal on EOK laskunud arutellu, kas äkki peaks Pariisi olümpiat boikoteerima. Praegu arvan, et kindlasti mitte. Miks peaks Eesti karistama oma sportlasi, aga venelased, olgugi vaid mõned neist, saavad võistelda? See pole mingist otsast aus ega õiglane. Mina Eesti ja teiste boikotti ei poolda. Liiati, nagu nüüd üha ilmsemaks hakkab saama, on venelastel tegelikult väga raske Pariisi olümpiale pääseda - ei maksa imestada, kui venelaste esindus Pariisis on väiksem kui Eesti oma -, sest selleks on liiga palju takistusi, ning parem on anda endast parim, et võita neid olümpial, kui et anda neile võitluseta loobumisvõit.

Oli ju vägev, kui Soome võitis viimasel taliolümpial jäähoki finaalis Venemaad (fotol paremal)? Nii tuleb teha!

Aga pean tunnistama, et mu seisukoht boikoti suhtes võib muutuda. Nimelt siis, kui peaks selguma, et boikoteerivaid riike, lääneriike, koguneb hästi palju, sh USA, Saksamaa jms. Oleks ju imelik, kui Eesti sportlased võistleksid siis koos venelaste ja teiste shithole countryte esindajatega?

Fotod 1 ja 2: Priit Pullerits kohtumas ja vestlemas 2013. aasta oktoobris Tallinnas Sebastian Coe'ga. Fotode autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Soome on viigistanud Pekingi olümpia jäähokifinaali teisel kolmandikul Venemaaga mänguseisu 1:1. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix

Pullerits: Miks Strava käkki keerab (ja endiselt laskesuusatulemustest ka)

Ikka tahaks ju teada, kui suusatama lähed, kui mitu kilomeetrit sõidad. Võib ju lugeda ringe, et Tähtvere spordipargi minunimeline ovaal 0,85 km, nn Lauri ring Limpa künkaga umbes 1 km, sprindiring kuue tõusu ja laskumisega 1,3 km jne, aga kui etteantud trajektoorilt kõrvale põikad, näiteks dendropargi ligi viiekilomeetriselt ringilt, või lähed sinna, kus mõõdetud rada pole, nagu Emajõe-äärne, siis läheb kilometraaži arvestamine sassi. Võib ju öelda, et pane Strava rakendus tööle ja pärast näed, kui palju sõitsid, aga tuleb välja, et ei saa Stravat usaldada.

Siin on ülal paremal näide, mida Strava teeb. Lõikab kurvid maha, sprindiringil läheb sootuks «peast segi». Telefoni kannan dressipluusi küljetaskus, nii et miski selle tegutsemist segada ei tohiks. Samuti on telefon olnud alati piisavalt laetud. Kes oskab pakkuda, milles asi?

See-eest rahvusvahelisel areenil mõõtmistega häda ei ole. Küll on aga häda sellega, et kõik, kelle sõna maksab, ei taha nende mõõtmiste tulemustest rääkida, isegi neist välja teha. Või kui räägivad, siis valesid asju.

Vaatame laskesuusatajate Hochfilzeni MK-etapi laupäevase naiste võistluse sõiduaegu. Ja nagu ikka, räägime kaotusprotsendist kiireimale sõitjale. Positiivne on see, et Tuuli Tominga kaotus muudkui väheneb. Ta kaotas sõiduajas kiireimale 47 sekundit, mis on 4,2%. Samas ei saa tähelepanuta jätta, et distantsi kolmandas sektoris, teisest tiirust finišini, kaotas ta kiireimale 6,6% (24 sekundit), mis viitab sellele, et lõpuponnistuses, kus kohad välja mängitakse, jääb tal parematega võrreldes liiga palju puudu.

Eestlannadest paremuselt teine, Regina Ermits, kaotas sõiduajas kiireimale 2.24, mis on 12,9%. Sektorite kaupa oli ta kaotus: 49” / 13,5%; 48” /12,6%; 51”/ 13,9%. Seda ei ole vähe. Pigem on palju. Kui koondise peatreener hindas Eesti naiste esituse väga heaks, nagu ta kuuldavasti olla teinud (ise ei kuulnud, aga mulle väideti, et nii ta ütles; kas keegi teab kinnitada?), siis see kehtib Tominga kohta. Teised väärivad teistsugust hinnangut, sh ERRi laskesuusakommentaatoritelt. Kas tõesti on nii raske fakte vaadata?

Siin on põhjus, miks raske on fakte vaadata. Sellele viitasin juba eespool: ERRi laskesuusakommentaatorite vennastumine Eesti laskesuusatajatega. Kui käid nendega ühelt MK-etapilt teisele ja teiselt kolmandale jne, siis pole ime, kui professionaalne suhtlus asendub kollegiaalsega. Aga ei tohiks asenduda, sest siis on tulemuseks faktidest irdumine ja põhjendamatud hinnangud. 

Kas ERRi kommentaatorid pelgavad, et kui nad tulevad lagedale faktipõhiste küsimustega, siis sportlased ehmatavad ära ja solvuvad ja keelduvad intervjuudest? Pole põhjust seda peljata, sest lõppeks on kaamera ja mikrofon ikkagi kommentaatorite käes. Kas sportlased tahavad, et kommentaatorid räägiksid kogu rahvale, et see ja teine nende seast keeldus võistlusjärgsest intervjuust? Niiviisi satuks nad üksnes veelgi piinlikumasse olukorda. (See oli kas Salt Lake City või Torino olümpial, kui Dmitri Borovik põgenes pärast võistlust ajakirjanike eest – seda tunnistasin ise.)

Ja veel: kriitilisema meelega spordijälgijate seas on tõusnud juba küsimus, miks on Eesti laskesuusakoondise peatreeneriks austerlane, mitte Indrek Tobreluts, kes on Tomingaga tehtud tööga näidanud oma võimekust ja pädevust.

Foto 1: Strava rakenduse fikseeritud Priit Pulleritsu suusasõidud ülemöödunud nädalalõpul Tartus Tähtvere spordipargis. Kuvatõmmis Strava rakendusest
Fotod 2-5: Tartu Tähtvere spordipark eile, pühapäeva keskpäeval. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Aitab ülespuhutud jutust ehk kuidas hinnata Eesti sportlaste tegelikku taset

Minu kunagine ühe hooaja suusatreener Margus Ader ütleb teisipäevases Postimehes, et talle teeb rõõmu Regina Ermitsa (fotol paremal) positiivne areng. Napp leheruum ei anna võimalust täpsustada, milles areng seisneb, seega võtsin ise IBU leheküljelt kaks olulist mõõdikut: sõidukiiruse ja laskmistäpsuse.

Ermitsa keskmine kaotus kiireimale hooaegade lõikes, alustades 2020/2021 hooajast kuni tänavuseni (kaotus parimale sekundites kilomeetri kohta):
12,2 - 9,7 - 13,3 - 12,3 (jah, sekund kiirem kui mullu, aga hooaeg on alles noor)
laskmise tabavusprotsent hooajati (lamades/püsti)
67/84 - 72/83 - 69/77 - 79/91 (jah, laskmisprotsent on selgelt parem kui ühelgi eelmisel hooajal)

Aga vaatame nüüd Ermitsa tänavust hooaega üksikasjalisemalt.
26. novembri sõit, MK 15 km: kaotusprotsent parimale distantsil 10,8 ja viimases sektoris tiirust finišisse 13,2.
1. detsembri sprint MK-l: kaotusprotsent distantsil 11,7 ja viimases sektoris tiirust finišisse 13,8.

Miks me räägime protsentidest? Aga sellepärast, et kaotusprotsent on sportlase taseme objektiivseim näitaja. Paremat varianti selleks leitud pole. Kaotusprotsent peegeldab seda, kui kaugel on sportlane maailma tipust.

Nüüd on küsimus selles, kui suur kaotusprotsent näitab kuhu kuulumist. Konsulteerisin asjatundjaga ning ta pakkus puusalt nii:
maailma eliit – kaotus 1-3%;
rahvusvahelise tasemega sportlane, MK-sarjas tulemusi näitav sportlane – 4-7%;
tubli sportlane – 8-10%.

Hüva, lähme korraks ka isiklikuks. Kui jooksin 1988. aastal 800 meetri isikliku rekordi 1.55,9, oli maailmarekord Seb Coe 1.41,73. Ehk 10% kaotust talle tähendaks 10,17 sekundit. See teeb aja 1.51,9, mis on täpselt esimene 800 meetri jooksu maailmarekord – selle püstitas ameeriklane Ted Meredith 1912. aastal. Minu kaotus jääb 14% kanti. Seda on vaid õige pisut rohkem, kui Ermitsa kaotus tänavuse MK-sarja kahel esimesel etapil. Ma olen nii palju realist, et sain juba tollal aru, nagu saan nüüdki: mu tase 800 meetris oli maailmatasemest n-ö valgusaastate kaugusel.

Jätame siin kõrvale teema, kas see protsendiarvutus kehtib adekvaatselt ka neil aladel, kus tulemust mõõdetakse meetrite ja sentimeetritega. Kui näiteks naiste kõrguhüppes hinnata eliidi tasemeks 2.00, siis 5% kaotust on 1.90, 10% aga ainult 1.80, millega, mööngem, ei ole tiitlivõistlustele mingit asja. Küll aga näib kaotusprotsent igati mõistlik näitaja vastupidavusalade puhul, nagu nädalalõpu Gällivare MK-etapp murdmaasuusatamises, kus meeste 10 km vabatehnikasõidus jaotuvad ajad ja protsendid nii:
võitja aeg 21.57 ehk 1317 sekundit
10. koht kaotas 14", 1,1%
20. -50", 3,8%
30. -64", 4,9%
40. -72", 5,5%
50. -93", 7,1%
60. -127", 9,6%
Kaotusprotsendiga 5,5 sai MK-sarjas 1 punkti. Kaotusega 10% ja rohkem sai koha viimases kümnes. Hinnangu saate ise anda.

Aga rääkides sõiduaegade kaotusprotsendist, peab arvestama ka tulemust objektiivselt mõjutavaid muid tegureid, näiteks:
võistluspaiga kõrgus merepinnast: mida kõrgemal, seda suuremad kaotused ja kaotusprotsendid;
raja raskus ehk kõrguste vahe summa: mida raskem rada, seda suuremad kaotused;
suusatamises libisemistingimused: mida raskemad, seda suuremad kaotused;
suusatamises hooldetöö õnnestumine. 

Näiteks miks on laskesuusatamises kaotusprotsendid väiksemad Ruhpoldingis? Sellepärast, et seal on MK-sarja kergemad rajad. Ja miks on kaotusprotsendid suuremad Oberstdorfis? Sest seal on MK-sarja raskemad rajad, kõrgust 950 meetrit üle merepinna. Raskel rajal näitavad häid tulemusi väga hea treenitusega, aeroobse võimekusega ja kõrge maksimaalse hapnikutarbimisvõimega sportlased.

Hinnangute andmise sportlase tulemusele ja tasemele muudavad veelgi keerulisemaks veel kaks tegurit. Esiteks alaliidud, kes otsustavad, kui kõrgele panna latt, et üldse MK-sarjas saaks kaasa teha. Ja teiseks ajakirjanikud, kes vahendavad ja kujundavad publiku arvamust.

Meie paremate sportlaste kaotusprotsendid jäävad enamasti 7 ja 10 vahele. Tuuli Tomingas kaotas 1. detsembril Östersundis sõidukiiruses parimale 5,5%, Susan Külm (fotol vasakul) 7,6% ja Ermits 11,7%. Tomingas on 28, Külm ja Ermits 27, mis pani üht ettevõtjat nentima: «Pole mõtet kirjutada artikleid, kuidas 27-aastane sportlane, kes kogu aeg kaotab maailma parimatele 7-10%, on teinud sellel suvel kõvasti trenni ja plaanid on kõvad. Ning medalid käeulatuses. Ei ole.»

Need protsendid näitavad ära medalivõimalused. Vaatame meeste 400 meetri tõkkejooksu, kus Eesti oma mees Rasmus Mägi (fotol all paremal paremalt kolmas) kuulub maailma paremikku. Tänavuse, lõppenud hooaja edetabelis on ta 47,99-ga 10. kohal, kaotust kiireimale, ameeriklasele Rai Benjaminile (aeg 46,39) 3,4%. Oleks ta kaotus 10% ehk 4,64 sekundit, lõpetanuks ta hooaja ajaga 51,03. Maailma jooaja sajanda mehe tulemus on 46,93. Järeldused tehke ise. (Hüva, aitan järelduste tegemisel: 51,03-ga saanuks selle hooaja edetabelis 319. koha.) 

Või vaatame mu kunagist leivaala, 800 meetri jooksu. Maailma hooaja edetabeli lõpetas liidrina Emmanuel Wanyonti (oli keegi temast varem midagi kuulnud?) Keeniast ajaga 1.42,80. Kõigest 4% kaotust on veidi üle 4 sekundi ehk annab aja 1.47 kanti. Sellise tulemusega ei jõua kusagile. Maailma hooaja 100. tulemus oli 1.45,80. 10%-lisest kaotusest ärme parem räägimegi.

Järeldus: kui kaotad maailma absoluutsele tipule 3-4%, võid soodsal juhul ka medali saada, nagu sai Rasmus Mägi Zürichi EM-il 2014 hõbeda. Esimese kaheksa hulka jõuad peaaegu alati. Aga kui kaotad üle 5%, pole mingit medalilootust.

Kui protsentidega on asi võrdlemisi konkreetne ja selge, siis hoopis teine lugu on hinnangute andmisega. Asi on selles, et Eesti meediaruumis on sportlaste taseme kriteeriumid ebamäärased, n-ö ujuvad, ning sellest tulenevalt ulatuvad ka hinnangud sportlaste tasemele seinast seina. Näiteks laskesuusatamise teleülekannetes on juurdumas uus hinnang «väga sümpaatne sooritus/sõit» ja seda sõltumata tulemusest – olgu see teises või viiendas kümnes.

Nõus, et väga konkreetse kaotusprotsendi absolutiseerimine võib minna riskantseks, näiteks tulenevalt alade spetsiifikast. Kuid laias laastus paremat mõõdupuud pole. Kaotusprotsendi arvestamine eeldaks spordi vahendajate, reporterite, kommentaatorite omavahelist kokkulepet, mida on aga keeruline saavutada olukorras, kus sport ja selle vahendamine liigub tulemuspõhiselt lähenemiselt emotsioone, elamusi, kirgi ja konflikte pakkuvasse meelelahutusmaailma.

Siin on veel üks takistus: arvude keeles vaevalt need rääkida tahaks, kelle asi on spordist rääkida. Näiteks ERRil ongi see keeruline: kui oled meediapartner, olgu ametlik või mitteametlik, ja oled ala tegijatega n-ö vennastunud, siis ongi raske sportlaselt küsida, et kuule, eelmisel aastal kaotasid 8-9%, nüüd 10-11%, milles asi? Siis tuleb sportlasel hakata seletama ja põhjendama ja õigustama ning see on piinlik ja valus. Niisama rääkida, et täna ei olnud tunne hea ja ei ole veel eelmistest trennidest/laagritest taastunud jms, on palju lihtsam.

Seda materjali siin kokku pannes sain teada, et spordijuhtimises on oluline spordiorganisatsioonide tulemuslikkuse hindamine, ja et spordiorganisatsioonide tulemuslikkuse hindamise üks osa on sportlaste tulemuste hindamine. See teema on koguni vastavates õpikutes sees. Mis viib mõttele, et äkki peaksid hinnanguandjad ennast enne hinnangu andmist veidi harima. Et kus ja kuidas? EOK kaudu ROKi solidaarsusfondi vahenditest korraldatavail koolitustel ja õpikutega tutvudes.

Autor tänab sellesse sissekandesse sisendi andjaid!

Foto 1: Regina Ermits tänavu jaanuaris Ruhpoldingi MK-etapil teatesõidus. Foto autor: www.imago-images.de/Scanpix
Foto 2: Susan Külm ja Tuuli Tomingase pressihommikul 5. septembril Tallinnas. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 3: Meeste teatesõit möödunud nädalavahetusel Gällivare MK-etapil. Foto autor: TT News Agency / Scanpix
Foto 4: Suusataja 3. detsembril Münchenis Riemeri pargis. Foto autor: www.imago-images.de/Scanpix
Foto 5: Austerlane Felix Leitner lõpetamas Östersundi MK-etapil 20 km sõitu. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 6: Laskesuusataja Susan Külm. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 7: Rasmus Mägi (paremalt kolmas) tänavuse kergejõustiku MMi 400 m tõkkejooksu finaali lõpusirgel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 8: Susan Külm (vasakult), Hanna-Brita Kaasik ja Tuuli Tomingas pressihommikul 5. septembril Tallinnas. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 9: ERRi laskesuusakommentaator Alvar Tiisler tänavu märtsis Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kes on tõeliselt kõvad mehed?

Rääkisin eelmisel nädalal pikalt noore eesti mehega, kelle kutsung Ukrainas on Skittles. Ta töötas varem kolm aastat vanglaametnikuna. Aga mullu talvel tekkisid tal mõtted, et peaks minema appi ukrainlastele, sest tal oli raske vaadata päevast päeva uudiseid, mis räägivad venelaste korraldatud genotsiidist ja tsiviilelanike tapmisest.

Eesti vangladki on täis Venemaa alustatud sõja toetajaid. Paljud kinnipeetavad on S.-i sõnul riputanud oma kongi Putini pilte, ja vähe sellest – neil on liiga palju õigusi ning nende vastu ei saa teha muud, kui öelda rikkumiste puhul, et «kirjutan teie kohta ettekande», ütleb S. (24).

Ega Ukrainas lihtne ole, sest kogu varustus tuleb soetada endal oma raha eest. Isegi see riietus, mille Ukraina annab, ei ole kuigi kõlbulik. Nii on S. pidanud endasse investeerima ligi 7000 eurot, aga ikkagi on palju olulist puudu, näiteks termooptika relvale ja öövaatlusseadmed. Nende hinnad algavad vastavalt 3500 ja 4500 eurost. Nende puudumine suurendab ohtu elule. S. on laskur.

S. rääkis mulle loo ühest ööst kaevikus kolm nädalat tagasi. Ta ütles, et ööd on seal, kus ta paikneb, kottpimedad, midagi ei näe ja kellegi tulekut ei kuule, sest palju on hiiri, kes teevad kogu aeg krõbinat. Aga venelased, vähemasti nonde luurerühmas, näevad rohkem, sest neil on vastavad seadmed. Nii jõudiski üks luurerühm S.-i kaevikust umbes 20 meetri kaugusele. Ehk väga lähedale.

Üks võitluskaaslane, kel oli teatud asjaoludel, mille jätan siinkohal enda teada, parajasti terav kuulmine, siiski tabas ära venelaste lähenemise. Aga S. ja teised, kes olid kaevikus, ei näinud venelasi – sellepärast, et pole termooptikat ega öövaatlusseadmeid. Nii nad siis hakkasid huupi tulistama ja granaate loopima. Sedasi õnnestus neil vaenlase luurerühm taanduma lüüa.

Neil on selline süsteem, et kolm päeva viibivad mehed liinil ja siis lähevad kolmeks päevaks taastuma. Liini ja taastumiskoha vahe on ligi 15 kilomeetrit. Edasi-tagasi liikumine nende vahel käib bussi või autoga. S. elab ühes korteris, mille andis talle ja teistele kasutada selle omanik, kes ise kolis keldrisse, sest pidevalt käivad õhuhäired ja seiravad muud ohud. Korteris pole aga enamasti elektrit ja kütet ka mitte. Pime ja külm on seal.

S. rääkis, et kõige ohtlikum on tal seni olnud kõige esimene missioon, mis toimus viis kuud tagasi. Ta pidi minema haavatut evakueerima. Sõitsid masinaga sinna lähedale. Kaevikuni jäi umbes 500 meetrit. Vene droonid tiirutasid pea kohal. Seljas ligi 30 kilo varustust, hakkas S. kaeviku poole jooksma. Samal ajal hakkasid venelased miinipildujast tulistama. Mõned miinid plahvatasid S.-st 20–30 meetri kaugusel, mida peetakse nn surmaraadiuseks. Ta jõudis silmata, kuidas miinide killud tabasid puid.

Tagasiteel olnuks vaja kaasvõitlejate abi, sest ärakantav haavatu sai droonilt heidetud granaadist killu jalga ega suutnud enam ise liikuda. Aga S.-i kaasvõitlejad ei julgenud appi tulla, sest pidasid venelaste tuld liiga ohtlikuks. Nii siis upitaski S. 80-kilose mehe endale selga ning jooksis teda ja oma 30-kilost varustust kandes umbes 200 meetrit evakuatsioonimasinani. Päästis haavatu ära. Kogu missioon kestis 30–45 minutit, oletas S.

Ta rääkis, et treeni palju tahad, lahinguolukord jätab ikkagi oma tugeva jälje. Ta ei salga, et värises kogu missiooni aja. Pärast missiooni lõppu värises edasi ja isegi nuttis. Lasi enda sõnul tunded valla. Ta tunnistas, et ei suutnud end pärast missiooni 24 tundi inimesena tunda.

Küsisin S.-lt, kui kaua ta Ukrainasse kavatseb jääda. Ta ütles, et see sõltub palju tema ühest lähedasest inimesest (kellest täpsemalt, pole avalikkuse asi). Kuid ta oletas, et jääb kuni kevadeni. Mida ta seejärel teeb, pärisin, viidates, et läbielatud sõda jätab paljudele valusa jälje. Ta lausus, et Eestis tal ilmselt tulevikku pole, sest on sõdinud võõra riigi sõjaväes. (Ma ei taibanud täpsustada, aga võib oletada, et ta pidas silmas seda, et tal pole tulevikku Eesti kaitseväes.) Ta tunnistas, et on varem soovinud teha riigitööd, sest armastab oma riiki, Eestit. Nüüd on see suure tõenäosusega välistatud. Nii ta siis ütleski, et soovib edasi areneda sõdurina ja aidata neid, kes kannatavad terrori käes.

Foto 1: Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi andmas 30. novembril Harkivis riiklikke autasusid metroojaamas tegutseva klassi õpetajatele. Foto autor: ZUMA Press Wire / Scanpix
Foto 2: Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi 30. novembril Harkivi oblastis Kupjanski lähedal riigi väejuhtidega nõu pidamas. Foto autor: ZUMA Press Wire / Scanpix
Foto 3: Ukrainlaste käsutuses olev Saksamaa õhutõrjemasin Gepard, mis on edukas Vene droonide allatulistamisel. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kes tahab näha, kus ma oleks end rattaga vigaseks kukkunud?

LISATUD VIDEO

Mehed, ärge minge veel suuskadele! Kas teate, miks? Vaadake kalendrisse. On alles detsembri esimene päev. Millal toimub esimene Estoloppeti maraton? Alles 27. jaanuaril Virus. Võite ju mõelda, et sinna pole enam palju aega, vaja on treenida. Aga - pikk plaan peab olema (olgu see viide Pärtel Piirimäe erakonnale; tögav viide, muidugi, sest Eesti 200 vajub varsti läbi lume)!

Pikk plaan näitab meile, et suusahooaeg vältab vähemalt 9. märtsini - siis on kavas Haanja maraton, Jaanus Laidvee lemmik ja leivanumber. Ja pärast seda, kui ilm vähegi lubab, tahate ju hooaega pikendada, eks? Kuid küsin: kas ikka jaksate? Nimelt, kui nüüd, varasemate aastatega võrreldes harjumatult varakult treenima hakkate, on teil hooaja keskpaigaks kopp ees ja suusatamisest siiber. Nii et pidage hoogu! Heaga annan nõu.

Ma kavatsen jätkata veel rattaga sõitmist. Jah, see on võimalik! Vastava häälestuse sain juba sügisel Ameerikas. Näete, millised imetabased olud, kas pole? Peaaegu nagu meie talv - pinnas peaaegu ühtlaselt sile, raja kõrval pehme, ainult värvid on teistsugused kui meil. (Nooh, kas tekkis isu?) Aga ettevaatlik peab seal olema, et ei kukuks. Ma kukkusin slaalomist sõites - see ehmatas kohe ära. Maandusin paremale õlale. Kontrollisin: õnneks käsi jäi liikvele.

Aga kui rajalt (läbitud marsruut vasakul) ära tulin - siin nüüd isehakanud liiklusinspektorid kindlasti kisavad, et rikun laskudes liiklusreeglit -, läksin kempsu (see on ka videoloos näha, kui oskate märgata), kus pesin vere reielt, puusalt, õlalt ja küljelt maha. Aga öösel, lausa mitmel ööl, tuli voodis end ettevaatlikult ja rahulikult keerata, et roietel valus poleks. Kui Eestisse tagasi jõudsin, läksin Margus Mustimetsa juurde füsioteraapiasse (Postimees maksab selle Stebby kaudu kinni), et ta aitaks välistada selle, et mul tekib ajapikku nn külmunud õlg.

Kummaline ja ebamaine koht rattaga sõitmiseks, kas pole?

Foto 1: Suusatajad Reiu-Raeküla terviserajal Pärnu lähedal 27. novembril. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 2: Suusataja Tartus Tähtvere spordipargis 27. novembril. Foto autor:  Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Jaan Kristjan Kaasik oli 24. novembril Tähtvere spordipargis tänavu talvel väidetavalt esimene täisringi teinud suusataja. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 4: Priit Pullritsu läbitud Wild Horse'i rattarajad Goblin Valley State Parkis. Kuvatõmmis Priit Pulleritsu Strava rakendusest