Pullerits: Mida Viru maratonil peale hakata?

Pühapäeval, kui ma ikka üldse Viru maratonile välja tulen, ei hakka ma mingit lahingut küll korraldama. Ei ole selleks mingit jaksu ega motivatsiooni. Eks eelmine postitus seleta, miks. Aga mõnikord võib asja ka rahulikult võtta, eks ju?

Vahepeal on energiavarud hirmsal kombel kokku kuivanud. Mis parata, elu teeb oma korrektiive. Näiteks püksid, mis nädala teisel poolel tööle minnes jalga tõmbasin, istusid üllatavalt lõdvalt ümber keskkoha. Vaata, et kukuvad lausa maha. Nii hull asi siiski ei olnud nagu pärast Salt Lake City taliolümpiat, kus sain külge mingi kurnava viiruse, nii et ühe päeva lamasin lausa voodis ja olin seejärel mitu päeva põdur ja nõrk. Kui Eestisse tagasi jõudsin, kukkusid püksid küll lausa rebadele.

Sellises seisus võib end ainult auku sõita. Seda enam, et tänavu tuleb Viru maratoni ränke tõuse võtta küll mitte kolm korda nagu mullu, aga ka mitte korra, nagu varasematel võistlustel. Neid tuleb võtta kaks korda, esmalt 25- ja seejärel 17-kilomeetrise ringi lõpus. Tõsi, üks karm tõus on peakorraldaja Anu Kilki kinnitusel välja jäetud.

Kilki kinnitas, et rajad on korralikud. Eile tuli lumesegust sadu, täna on püsinud ses osas vaikus, temperatuur seisab nulli lähedal. Aga lund on palju, lisas Kilki, ja rajad on valmis. Rajameistri sõnul olla need korralikult kinni pressitud. Kõige alumine kiht on jääs, aga sellele on piisavalt lund peale tulnud, nii et kui nüüd järelejäänud kahe päevaga peaks külma tulema, võiks oodata mõnusat rada.

Saan aru, et uisutehnika, milles Viru maraton tuleb läbida, pole mul suurem asi. Õigupoolest valitseb mul selle tehnika asjus segadus. Soovitusi on jagatud nii- ja naasuguseid, mille peale Margus Ader lõpuks kostis, et ega uisus olegi teab mis ühtseid kindlaid reegeleid, et eks seda sõida igaüks nii, nagu talle paremini sobib. Võrdlesin siis oma liigutusi ässadega, nagu Johan Kjoelstad ja Axel Teichmann (vt pildid), aga teab mis suuri erinevusi ei leidnudki, kui jätta arvestamata see, et minu pilt on tehtud maratonil, kus väsimus (vt nägu!) nagunii tehnikat lammutab, aga Kjoelstadi ja Teichmanni fotod pärinevad kiirusvõistluselt. Oskab keegi nõu anda, mida ma valesti teen ja kust asja sättida võiksin? Oleks äkki sellegi võrra Viru maratonil lihtsam.

Olgu teil kõigil Viru maratonil jalg kerge ja tunne lennukas. Ja andke siis mulle ka üks sõbralik ja ergutav laks, kui mööda tuiskate.
******Hidden Valley, Joshua Tree National Park, California. 10. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Priit Pulleritsu uisutehnikanäide Tallinna maratonil. Foto autor: Kaarel Zilmer
Foto 2: Norra sprinteri Johan Kjoelstadi uisutehnikanäide Libereci MMi eelsõidus. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 3: Sakslase Axel Teichmanni uisutehnikanäide Tour de Ski proloogil. Foto autor: AFP / Scanpix

Pullerits: Üks väga kurb teade

Eile pärastlõunal lakkas ootamatult tuksumast meie pere väikseima liikme kääbusšnautser Morgensilber Cherry Blossomi süda. Ta oli meie arvates maailma kõige parem koer: elav, kiire, tark, suhtlev, osav, armas. Ta oli meile justkui kolmanda lapse eest. Tema surm on šokk, mille järel on mul ükskama kõik, millega lõpeb mingi suusa- või muu võistlus. Ausalt öeldes arvan, et ei suudagi ülejäänud hooajal end enam kokku võtta.

Cherry oli vilgas jooksja. Naine käis temaga agility trennis, kus Cherryl õnnestus võita oma ainus individuaalne võistlus, kus ta osales. Need pildid jäävad siin teda igavesti mäletama. Ta ei olnud veel kahe ja poole aastanegi.
Fotod Morgensilber Cherry Blossomist on teinud Priit Pullerits.

Pullerits: Miks Tallinna maratonil tehti kummalist sõitu?

See, et suusatamine on ebaloogiline ala, sai eilsel Tallinna maratonil taas kinnitust. Tähtvere spordipargi siledal maal treeninuna ei ole üksnes mina, vaid teisedki pidanud mind lausikusõitjaks, kes tõusudel peaks hävima. Eile läks hoopis vastupidi.

Kui esimesel ringil algasid tõusud, panin tähele, et kõige pikemast sõitsin rohkem kui poole üles nn tempovarianti, samas kui ülejäänud raiusid iga kepitõuke kohta kaks sammu. Igatahes ilmnes, et niiviisi, pikema libistamisega, sai üles kiiremini ja ka energiasäästlikumalt. Teisel või kolmandal tõusul tegin nr 50 all startinud Emeri Lepaga tasa 15-20-meetrise vahe, läksin väliskurvis mööda ja oletatavasti rühkisin mõnevõrra eeski. Enne esimest joogipunkti loeti mulle kohaks 66.

Sedasi sattusin ühe suusarongi etteotsa. Ees on hea sõita, sest ei pea teiste järgi tempot sättima, lisaks on laskumistel kindlam tunne, sest eks see ole taganttulija mure, kuidas ta su järel hakkama saab. Aga samas on ees veidi vastik sõita, sest kui pikk rong on tihedalt hagijana taga, tekib paratamatult tunne, et kõik tahavad sinust üle sõita ja see sunnib kohati paratamatult liiga tõmblema - sest kui üks mööda hakkab minema, surub ta sind enamasti niivõrd kõrvale, et tema kannul läheb kogu rong mööda.

Just see 4-5 km enne esimese ringi lõppu juhtuma hakkaski. Kui algul olid mu suusad libisenud enda meelest suurepäraselt, siis mida rohkem sõidetud sai, seda nätskemalt hakkasid nad liikuma. Taavi Palo oli eelmisel päeval Tartu Silja Spordis andnud küll endast parima, isegi vanem vend Timo, kes sõitis eile kaheks kuuks Teravmägedele - ja kes rääkis mulle lehe tarvis kaks tundi oma varasematest külma maa ja jää seiklustest, sellal kui ta noorem veli suuskade kallal mässas -, andis talle nõu. Aga tulemus oli ikkagi see, et laskumistel sõitsid kõik mööda. Laskusin jäljes, aga teised hüppasid lahtisele lumele ja kihutasid... Mis siis, et olin Taavi Palole öelnud, et tehku mulle samasuguse põhjaga suusad, nagu ta teeb endale, et kui siis oma suusad ei libise, teab ta omal nahal, et keegi teine piinleb veel. Ju tal siis libisesid, sest ta sai 31. koha. Aga see minu suuskade laskumistel mittelibisemine hakkab juba legendiks muutuma. Mitte ei saa aru, milles asi. Näiteks Emeri Lepp, kellest tõusul uljalt mööda läksin, sõitis laskumistel lihtsalt mööda ja eest - ei mingi pingutuseta.

Esimese ringi lõpuni hoidsin oma rongi lõpust kinni ja teisele ringile minnes nihkusin isegi ettepoole, sest kõik jäid jooki haarama, aga ma ei saanud ühelegi jootjale ligi ja jätsin seega peatuse tegemata. Peagi suruti mind taas rongi tagavagunisse. Ja enamgi veel: tagant tuli veel mehi, kes minust mööda tuiskasid ja paarikümnemeetrise vahe sisse tõmbasid. Üksi ongi parem ja rahulikum, lohutasin end.

Siiski pudenes eesmisest rongist pärast tõuse mehi välja ning sain isegi mõnest mööda ja võtsin vedamise enda kanda. Teisel ringil oli rada kohati juba jäiseks kanditud, nii et kogu aeg tuli vaadata, kuhu suusa paned. Aga 4-5 km enne lõppu hakkas jälle juhtuma see, mis eelmiselgi ringil: tagumised mehed hakkasid mööda minema.

Viimasele neljale kilomeetrile jäime kahekesi Ivar Heinolaga. Joogipunkti järel tõmbasin ette, aga peagi libises ta uuesti mööda. Tõusudel sain tema tempo järgi aimu, et jaksu peaks mul sutsu rohkem olema. Ta võttis neid üksjagu rahulikult. Viimasel tõusul küsis, kui talle liiga kandadele sattusin, kas tahan mööda minna. Kuid polnud mõtet hakata kitsastel radadel rabelema. Liiati liugles ta järgneval laugel laskumisel taas 10-15-meetrise vahe sisse.

Finišisirgel jõudsin talle peaaegu järele, kuid minu arust tuli lõpujoon enne vastu, kui mööda sain. Paarkümmend sentimeetrit jäi ehk vahe. Üllataval kombel on aga protokollis minu nimi eespool: 73. koht Priit Pullerits 2:25.47,4 (M40-17.); 74. koht Ivar Heinola 2:25.48,0.

Ei olnud kuigi kerge sõit. Üksvahe tekkisid kõhtu koguni kerged pisted. Teise ringi järsematel tõusudel läksid reielihased justkui tina täis. Teadustaja Riho Järveläinen nentis, et juba esimese ringi järel oli näha, et mu minek on pisut vaevaline. Kuid ta lisas, et täheldas rasket minekut nii mitmegi minust üksjagu eespool sõitnud mehe puhul, kes Tartu maratonil tugeva sõidu tegid. Ka suusaõppejõud Kaarel Zilmer ütles pärast, et mu liigutused olid üksjagu kõikuvad ja ebakindlad ning koordinatsioon polnud kõige parem. Aga vähemasti ei saanud ma haamrit, mille eest Margus Ader oli kahel korral hoiatanud.

Võrdlusi. Emeri Lepp, kes Tartu maratonil kaotas mulle kümme ja pool minutit, edestas nüüd mind üle kahe ja poole minuti ning oli 63. Raul Arula, kes Tartu maratonil kaotas mulle viie minutiga, edestas mind nelja minuti ja 20 sekundiga ning oli 56. Andrus Lein, kes Tartu sõidul kaotas kuus ja pool minutit, oli nüüd 65. Aivar Käesel, kes Tartu maratonil lõpetas otse minu järel, edestas mind nüüd kahe minutiga ja oli 68. Indrek Pak, kes Tartu maratonil kaotas kaks ja pool minutit, võitis mind poole minutiga ja oli 71. Aga Kunnar Vahi, kes Tartu sõidu lõpetas vahetult minu ees, lõi mind nüüd koguni kümne minuti ja 20 sekundiga ning oli 43.

Tubli sõit neilt kõigilt. Aga kas peaks maha vaikima selle, et Estoloppeti sarjas on vaid üks maraton, mille tulemus tõeliselt loeb? See on mõistagi Tartu maraton. Kõik muu on teisejärguline. Näiteks, keda teil õnnestuks oma headuses veenda, kui ütleksite, et olite Tamsalu maratonil 72.? See ei ütle enamikule mitte midagi. Aga kui ütlete, et olite Tartu maratonil 189., siis saavad isegi koduperenaised aru, et see on vist kõva tulemus.

Väike pilk ka selja taha. Indrek Kelk kaotas mulle minuti ja kolmveerand ning oli 79. Markko Abel, kellega tükk aega Tartu maratonil koos sõitsime, kuni ta kõvema käigu sisse pani ja lõpuks minust 10 kohta eespool lõpetas, oli sedapuhku minust kolm minutit aeglasem ja sai 83. koha. Indrek Karolin, kes Tartu maratonil sai 115. koha, kaotas nüüd mulle samuti kolm minutit ja oli 86. Veteran Kaarel Toss, kes Alutagusel mulle halastamatult kandu näitas (41. koht!), jäi nüüd maha ligi neli minutit ja oli 92. Ja asi seegi, et sai edestatud endist Eesti jalgpallikoondise liiget Marek Lemsalu, kes kaotas üle tosina minuti ja oli 143.

Kummaline ala see suusatamine, kas pole? Ebastabiilne ju! Vaadake Libereci MMil meeste 15 km võitjaid ja näete, et selle distantsi parimatel polnud eile samuti paremate kohtade lähedalegi asja.
******Jumbo Rocks, Joshua Tree National Park, California. 9. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits Tallinna maratoni esimese ringi lõpus, tema kannul 66. koha saanud Alar Just (nr 38). Foto autor: Kaarel Zilmer
Foto 2. Priit Pullerits on lõpetanud Tallinna maratoni 73. kohaga. Suusaõppejõud Kaarel Zilmer ütles selle foto kohta: "Eks kommentaarid võib ise lisada. Aga mulle tundub, et uisk andis oodatava haamri ja seda vähekene teise kõlksuga, kui teeb seda klassika. Aga tehnika osas - asi areneb ja jääbki arenema..." Foto autor: Kaarel Zilmer

Pullerits: Andrus Veerpalu maailmameister - hurraaa!

Andrus Veerpalu möödub MMil sakslasest Franz Göringust. Foto autor: AFP / Scanpix

Andrus Veerpalu on möödunud MMil Algo Kärbist. Foto autor: AFP / Scanpix

Pullerits: Kas Tallinna maratonil ähvardab haamer?

Ei hakka miskit salgama, aga kaks päeva on olek olnud loid. Lähed suusatama, lükkad end rahulikult minema, aga juba paari kilomeetri järel tunned, et akud on tühjad. Suusatamine tekitab pigem tüdimust, kui annab energiat. Küsisin Margus Aderilt Koreast, mis teha. Ta ütles, et ma ainult taastuksin, venitaksin ja võimleksin.

"Kui ära ei taastu, võid saada Tallinna maratonil haamri," hoiatas ta üleeile.

Eile lisas: "Vaata ainult enesetunnet! Fakt: kui taastunud pole, saad haamri."

Aga ärge hõisake enne Tallinna maratoni. Kaldun arvama, et need hoiatused ei pruugi käia ainult minu kohta.

Uurisin Tallinna maratoni peakorraldajalt Jüri Voodlalt, mis siis pühapäeval ees ootab. Alguskilomeetrid pidi olema võrdlemisi laial rajal ja siledal reljeefil, nii et varustuse lõhkumiseks ja rabistamiseks pole loodetavasti suurt põhjust. Aga alates 6. kilomeetrist tulevad kolm korralikku tõusu, mis võivad liigselt tormates hinge kinni lüüa. Laskumistel, muide, tasub hästi ettevaatlik olla. Seda eriti teisel 24 km ringil, mil Voodla sõnul valitseb oht, et kui vahepealse ajaga palju lund juurde ei tule ja temperatuur võistluspäeval püsib -1 ja -5 kraadi vahel, siis võib uisutehnika teiseks ringiks raja ära lõhkuda. Lumi võib minna sõredaks nagu suhkur ja suusad ei pruugi enam hästi kantida.

Kui miski muu Tallinna maratonil ei aita, tuleb kasutada ansipilikku salarelva. Kui stardikoridor on avatud, tuleb oma väravast sisse minna ja siis rahulikult, ettevaatlikult teiste vahelt kõige ette kulgeda. (Näiteks Alutaguse maratonil ei olnud mu mälu järgi isegi mingeid stardigruppe eraldavaid linte.) Kuna kaks võistlejat, Estoloppeti liidrid, saavad startida eraldi kõige eest, siis see peaks tähendama, et formaalset stardijoont kui sellist pole. Kui õigesti mäletan, siis Alutaguse maratonil polnud stardikangastki, nii et lihtsalt silma järgi seati suusad paika. Aga ütleme, et mõnel mehel oli suusk kaks sentimeetrit üle imaginaarse stardijoone. Kui selle eest ei diskvalifitseerita, siis ei peaks diskvalifitseerima ka seda, kelle suusad on 2 km või koguni 12 km üle imaginaarse stardijoone, senikaua kui ta sisenes ikka õigest stardiväravast. Sest millise punkti järgi saab väita, et 2 cm "varastamise" eest ei diskvalifitseerita, aga 2 või 12 km pikkuse "varastamise" eest küll? Panite tähele, mõlemal puhul on juttu ühest ja samast asjast - stardis varastamisest.

Niisiis, et alguses asja rahulikult saaks võtta, tasub Tallinna maratonil teha nagu Murmanskis Põhja mängudel - millest kirjutas hiljuti dr Holden ehk Ivar Tupp -, et lihtsalt pool tundi enne stardipauku rahulikult minema hakata. Pärast saab rahulikult öelda, et sisenesin ju oma stardikoridorist ja läksin lihtsalt kõige ette, aga ei teadnud, kuna kinni pidama peab, sest stardijoont ju maas polnud (ja eriti hull, kui jämedat stardikangast ka ees pole).

Igatahes on Tartu maraton andnud juurde palju loomingulist ruumi võistlusreeglite tõlgendamiseks. Suusatamine oligi juba liiga konservatiivseks muutunud. Nüüd on paras ports kreatiivsust juures.
******
Hidden Valley, Joshua Tree National Park, California. 9. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits Tartu maratoni finišis. Foto autor: Rainer Rannala, Scanpix
Foto 2: Olümpiavõitja Erki Nool (vasakul) perega Tartu maratoni finišis Elvas, nr 212 Priit Pullerits. Foto autor: Rainer Rannala, Scanpix
Foto 3: Spordiarst ja ortopeed Mihkel Mardna (vasakul) Tartu maratoni finišis Elvas, nr 212 Priit Pullerits. Foto autor: Rainer Rannala, Scanpix

Pullerits: Kust sai Ansip ebaloogilise stardinumbri?

Kus on uuriv ajakirjandus, on mõned lugejad aru nõudnud. Watch out what you wish for ehk vaadake ette, mida te soovite. Tõde võib olla üpris hämmastav.

Vaatame näiteks tänavuse Tartu maratoni stardinumbreid. Numbri 999 all läks rajale peaminister Andrus Ansip. Vaatame siis, kust ta selle numbri võis saada.

Tartu maratoni juhendis on kirjas: "Maratoni (63km) stardigruppide moodustamisel arvestatakse 2007. a. maratonil (koef 1) või selle puudumisel 2006.a. maratonil (koef 1,2) saavutatud kohti ainult registreerumisel enne 12.12.2008.a. ning teistel Worldloppeti maratonidel sõidetud tulemusi, kuid ei garanteerita sama stardinumbrit ega kohta vastavas stardigrupis."

Ansipi koht 2007. aasta maratonil oli 1272. ajaga 4:39.16,3. Lihtne loogika ütleb, et need, kes lõpetasid eelmise maratoni temast eespool, pidid saama temast väiksema stardinumbri. Aga vaatame, kuidas see loogika tegelikkuses toimib.

2007. aastal oli Ansipi ees 1271. kohal Märt Volmer. Aga tänavu oli ta stardinumber 1041. Tunamullu sai 1269. koha Mart Ilves, kelle seekordne stardinumber oli 1040, ja 1268. koha sai Raivo Külaviir, kelle stardinumber oli pühapäeval 1039. (Tunamullu 1270. koha saanud Aare Lapõnin seekord ei startinud.) Kaks aastat tagasi Ansipist kolm kohta tagapool lõpetanud Ahto Matvejev sai stardinumbri 1043. (Tookord 1273. olnud Ilmar Kokk seekord ei startinud.) Ansipi turvamees Alar Ridamäe, 2007. aasta 1274., sai stardinumbri 1000.

Seega oleks pidanud Ansipi stardinumber olema loogiliselt võttes 1042. ja tema stardigrupp 1001-1500. Kuidas ta aga ühtäkki ettepoole sai?

Ei, siin ei loe Ansipi 865. koht 2006. aasta Tartu maratonil, sest juhend ütleb selgesõnaliselt, et seda arvestatakse vaid 2007. aasta tulemuse puudumisel. Isegi kui arvesta juhendi sõnastusest mööda minnes tema 2006. aasta tulemust, siis koefitsiendiga 1,2 korrutades saame tulemuseks ikkagi koha üle tuhande, 1038.

Siin võib ju vastu väita, et see nüüd mingi küsimus, millest probleemi tekitada. Aga ei saa niiviisi, et asjast mööda vaadata. Sest mida peaks ütlema soliidses eas, 1943. aastal sündinud norralane Kjell Langesather ja Valga mees Kaido Ladva, kelle stardinumber oli vastavalt 1001 ja 1002? Nemad olid need, kelle stardigrupp seepärast kannatas, et kaks meest said nn soodusnumbri. Ja niimoodi kannatasid ka kõigi järgmiste stardigruppide kaks esimest, kes pidid seetõttu startima grupi jagu tagantpoolt. Neid oli kokku kuus kord kaks inimest ehk tosin startijat - seda pole sugugi vähe.

Aga peamine küsimus on siit vastu vaatav ebaõiglus. Olen nõus onkoarst Ain Kaarega, kes siin kommentaarides kirjutas, et tema pärast startigu peaminister või kõige esimesest reast, kui reeglid seda ette kirjutavad. Tõepoolest, pandagu siis juhendisse punkt, et Eesti Vabariigi peaminister võib startida Tartu maratonil sealt, kus ta heaks arvab või soovib. Ega see muidugi mõistlik ole, aga on korraldajate otsustada, kuidas nad juhendi koostavad - ses osas võib nendega nõustuda või mitte, aga vähemasti on kõik üheselt ja must valgel selge. Praegu, oletan, käis asi nii, et Ansip või keegi tema lähikondseist võttis korraldajatega ühendust ja palus, et kas saaks ühe stardigrupi jagu ettepoole, ja nii siis eraldatigi talle ja ta turvamehel eespool oleva stardigrupi nn imaginaarsest reservfondist kaks kõige (!) viimast (!) numbrit, mis ju andis võimaluse saada ühele joonele 700-ndatelt kohtadelt startijatega. See on ju nii läbipaistev, kas pole?

Ent ärgem tõmmakem veel teemale joont alla, sest seal, kus leidub tõlgendamisruumi, tasub alati vaadata, mis moodi jokk-võttega piinlikust olukorrast ikka puhtalt välja rabeldakse. Juhendis on lauseosa, et arvestatakse ka "teistel Worldloppeti maratonidel sõidetud tulemusi". See on lausejupp, mis aitab neil, kes siin end plindris peaks tundma, efektselt välja tulla. Nimelt on see Worldloppeti kohti arvestav lause sõnastatud nii üldiselt, et pole kirjas, millal need tulemused teistel maratonidel peaks olema saavutatud, et need arvesse läheks. Kas 2007 või 2006 või ükskõik millal varem? Ansip on Worldloppeti maratone sõitnud küll ja küll. Tõsi, seal on tal 2006. aastast Vasaloppetil meeste arvestuses kirjas 3638. koht ja enne seda 2002. aastal La Transjurassienne'i maratonil üldarvestuses 1496. koht, Marcialongal 1395. koht, Jizerska Padesatkal 891. koht ja Kangaroo Hoppetil 172. koht. Võib-olla mõni neist tulemustest aitas tal saada stardinumbrit 999? Ei tea, sest korraldajad ei ole juhendis Worldloppeti tulemuste arvestamist lahti kirjutanud.

Kui mõni arvab, et see on väiklane või mis iganes, millest ma siin faktide valguses kirjutan, siis eks minge ja püüdke endale mõnel suurüritusel parem stardinumber välja kaubelda. "Eks tõestage seda rajal, et olete seda numbrit väärt!" - vaat, mida te vastuseks kuulete.
******Roy's Motel & Cafe, Amboy, Route 66, California. 9. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Ansip lähenemas Tartu maratoni finišijoonele. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Andrus Ansip (nr 999) Tartu maratoni finišis. Foto autor: Rainer Rannala, Scanpix
Foto 3: Andrus Ansip (nr 999) ja tema turvamees Alar Ridamäe (nr 1000) Tartu maratoni lõpetamise järel. Foto autor: Rainer Rannala, Scanpix

Pullerits: Kuidas jalad uuesti alla saada?

Eile kohtasin Klubi Tartu Maraton peakorteri ees Veikko Tääri, hunnik puusuuski kaenla all. On tal ikka amet. Küsisin, kas ta Tallinna maratonile tuleb. Ta ütles, et ei saa, sest peab näitlema. Aga ta lubas tulla 27. veebruaril Haanjasse laskesuusavõistlusele. Margus Ader on mind ka sinna starti palunud. Eelmine aasta startis Täär seal nagu rakett. Seekord ei kavatse ma ta pöörase tempoga kaasa minna. Püüan pigem püssi õiget pidi palgesse saada.

Üks asi on küll imelik. Kui Tamsalu ja Alutaguse maraton ei jätnud organismi mingit jälge, siis Tartu maraton osutus ikkagi vaks kangemaks pingutuseks. Nii mitugi kohta, näiteks sisemised reielihased, annavad tänini tunda, et on kõvasti vatti saanud. Õlgade krigin-kragin hakkab õnneks vähemaks jääma ning vasak ranne ei tee ka enam liigestest valu.

Esmaspäeval puhkasin, teisipäeva õhtupoolikul panin taas suusad alla. Sõna otseses mõttes uimerdasin Tähtvere spordipargi ovaalil vabatehnikas 17 ringi ehk 14,5 km tunni ja ühe minutiga ning pidin üksjagu vaeva nägema, et üldse püsti püsida. Tasakaal läks täiesti käest ära, nii kui valvsuse kaotasin. Nagu olnuks esimest korda talvel suuskadel. Tasakaalu tagasi saamiseks sõitsin ligi pool aega üksnes jalgadega. Olek ja minek olid võrdlemisi ebakindlad. Õhtul tuli hirmus uni peale, nii et magama heites sain totaalse haamri. Nagu oleks mingi kahetunnise kõva trenni teinud.

Treenida nüüd küll ei tohi. Margus Ader saatis ka Koreast juhised, et üle pooleteise tunni ei maksa suuskadel päevas olla, tempo olgu maksimaalselt PV1 ning enne Tallinna maratoni võtku ma sel nädalal kuni kaks puhkepäeva. Neljapäeval-reedel lubas ta siiski mõned kiirendused sekka teha.

Niisiis, vaadake, et teiegi nüüd harjutama ei hakka, tundugu seisund kui hea tahes - see võib olla petlik. Sest fakt on see, et enam treeningutega mitte midagi parandada ei anna. Edasiste võistluste saatuse otsustavad eeskätt taastumisvõime ning võistluse enda ajal enesesund ja tahtejõud. On mul õigus?

Foto 1: Priit Pullerits üritab Kuutse TPs rinnanumbri taha kinnitatud Dexali geeli kätte saada, rebib numbri katki ja kukub peaaegu külili. Foto autor: Rainer Rannala, Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits lõpetamas Kunnar Vahi järel ja Aivar Käeseli ees Tartu maratoni 155. kohaga. Foto autor: Rainer Rannala, Scanpix
Fot0 3: Andrus Ansip lõpetab Tartu marationi 594. kohaga, aeg 4:04.42. Tema järel Meelis Meringo. Foto autor: Rainer Rannala, Scanpix
******Amboy, Route 66, California. 9. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits.

Pullerits: Millega ravida maratonipohmelust?

Püüdes nüüd olla objektiivne, nagu vahel on soovitatud, siis kas teile ei tundu, et selle Tartu maratoniga on liiale mindud? Vähemasti minu asjus. Juba paar nädalat tagasi helistas mingi naisteajakiri ja küsis, kuidas mul harjutamine läheb. Möödunud neljapäeval helistas Marko Reikop ja kutsus mind oma ettevalmistusest rääkima saatesse "Paar", kuhu ma pingsa töö tõttu ei saanud siiski minna ja saatsin enda asemel Kanal 2e esindaja Olaf Suuderi. Laupäevases Postimehe AK Juurikas kirjutas minule pandud lootustest kolleeg Mart Juur (tsiteerisin seda eilses postituses). Nädal enne maratoni pistis Eesti Päevalehes mind oma maratoniteemalisse loosse Andrus Nilk, kus rääkis mu konkurentsist spordiarsti-ortopeedi Mihkel Mardnaga. Reedel tahtis minult oma maratonimatti võtta ka töö- ja leivaandja Postimees, paludes mul Arteris täita tervelt kaks lehekülge maratoni teemal - nagu neljaleheküljelisest Olari Taali intervjuust ja kaheleheküljelisest Odüsseia-põlvkonna loost veel lugejaile vähe olnuks. Olgem realistid: pärast seesugust üledoosi ei oleks ükski normaalne inimene tahtnud lugeda enam ühtki minu maratoniteemalist sõnavõttu, mistõttu arranžeerisin oma õpetlikust maratonikogemusest kirjutama haanjamatkad.ee matkajuhi Ivar Tupi (esineb dr Holdenina) ja jagama distantsil ellujäämisõpetusi maratoni medteenistuse juhi Andras Laugametsa ning ise koostasin väikse maratonispikri Eesti naiste suusakoondise treeneri Kalmer Trammi tunamulluste nõuannete põhjal, nii et kaks lehekülge sai kokku ilma, et mu nimi oleks kusagilt silma paistnud. Taevale tänu, hingasid paljud lugejad kindlasti kergendatult.

Aga Tartu maraton polnud veel lõppenud, kui triagel läks otsast uuesti lahti. Pühapäeval kell 13:24, vähem kui tund pärast minu finišeerimist, teatas Postimees Online pealkirjaga, et "Priit Pullerits oli maratonil 155". 57 lugejat pidasid vajalikuks seepeale sõna võtta. Selle pealkirja alla mahutati väikses kirjas isegi peaminister Andrus Ansipi tulemus. Tartu Postimees oli mult tellinud lehekülje jagu maratonimuljeid, mille pealkirjastasin "Kuidas võita maratonirajal Ansipit ja "Reporterit"". Kuna nii pikk pealkiri ei mahtunud ära, lendas Ansipi nimi pealkirjast välja. Sellega vaevalt poole viieks valmis saanud, tuli Tallinna peatoimetusest tellimus, et teeksin maratoni teemal arvamuskülje juhtkirja või repliigi. Juhtkiri olnuks liiga suur suutäis, valisin repliigi, ja sellegi idee leidmiseks tuli ajusid üksjagu väänata, mille eest paljudelt lugejatelt ka võtta sain. (49 inimest avaldasid selle kohta arvamust - aitäh neile!) Ometi oli too väike looke "Karm tõde maratoni taustal" eilse Postimehe kõigist lugudest klikkide arvu järgi loetavuselt teine, mis on fenomenaalne tulemus tillukese sporditeemalise tüki kohta. Võrdluseks: Peep Pahvi ja Ann Hiiemaa suur kergejõustikulugu "Võitja silmis helkisid pettumuspisarad" kogus kolm korda vähem klikke ja oli Postimehe loetavuse eilses edetabelis alles üheksas. (Võitis lugu "Reisist ilmajäänud sõdivad raha nimel".)

Tagatipuks pühendas Peeter Oja õhtuses "Ärapanijas" Tartu maratonile pika-pika lõigu, kus ei saanud jätta korduvalt mainimata, kuidas ta võitis nii mind kui Jaak Mae naist. Eile päeval helistas ema ja ütles, et "Terevisioonis" oli Toomas Luhats ka mulle üksjagu eetriaega pühendanud.

Johhaidii, see läheb ju liiale! Ega ma olnud Tartu maratoni ainus osavõtja. Loomulikult, parem olla tuntud püüdliku suusatajana, kui "Tõehetke" (anti)kangelase või riidest lahti võtjana. Aga see pole kuigi aus teiste osavõtjate suhtes, kellest pealekauba olid 154 minust kiiremad. Ja kelle hulgas oli kindlasti ka minust tagapool küllaga neid, kes pingutasid märksa rohkem.

Kõige suurem heameel oli sellest, et ma ei vedanud alt oma treenerit. Oli ju Margus Ader pakkunud mulle kohta napilt 170-200 sisse ja vaid superõnnestumise korral pidas võimalikuks rünnata 150. koha piiri. Saanud Koreas mult teate, et õnnestus tulla 155. kohale, kirjutas ta: "On vähe asju, mis toovad naeratuse ja õnnetunde näole! Hea töö! Ma teadsin, et oled selleks õnnestumise korral võimeline! Tubli töö, sa oled seda väärt!"

Loodan väga, et igaühel, kes maratoni läbi sõitis, leidus keegi, kelle arvamus talle tõeliselt korda läheb, ja kes talle samalaadseid tunnustavaid sõnu ütles.

Ent jäägem realistiks: paljud kiristavad siinkirjutatu peale kindlasti juba hambaid ja ütlevad, et mis sa hüppad, ega sa ju võitnud. Õige! Lubasin olla objektiivne ja nüüd tuleb siin karm analüüs, kuhu igaüks on teretulnud oma sõna sekka ütlema.

Niisiis, 155. koht; oma vanuseklassis M40 28. koht; eespool oli 23 minust vanemas vanuseklassis võistlejat, nende seas ka üks naine, Hilde Pedersen; Eesti naistest keegi minust ette ei jõudnud, kuid ega naiskoondislastest ka keegi startinud. Minust ettepoole jõudis 60 välismaalast, nii et Eesti võitlejatest olin napilt saja sees, 95.

Järgneva eest läheb eriline tänu Markko Abelile ja Sulli-nimelisele, kes on vist Võru mees Sulev Kraam (maratonil nr 666; palun parandada, kui eksin), kes koostasid vaheaegade tabeli. (You, guys, are fucking geniuses, ütleksid neile kiituseks vist ameeriklased.) Tabel on kõnekas.

Mäletan, kuidas peakorraldaja Indrek Kelk oli mulle mõni aeg enne maratoni maininud, et algus saab olema nagunii kiire, et esimeses vaheajapunktis kaotan liidrile vaid kolm-neli minutit. Hakkasin selle peale laginal naerma - tosina kilomeetriga teevad esimesed minusugusega ikka palju suurema vahe sisse. Aga võtke näpust - Kelgu kogemus ei valetanud. Matul oli kaotust liidrile 3.49 ja koht koguni 129. (Veikko Täär oli otse mu selja taga.) Ilmselt tänu õnnestunud rajavalikule stardikoridoris. Mardna kaotas vaatamata oma 81. stardinumbrile mulle selleks ajaks ligi minuti ja oli 182.

See oli paraku ka mu kõige kõrgem fikseeritud koht Tartu maratonil. Mis samas näitab seda, et algustaktika oli valitud igati soodne - mitte passima jääda.

Järgmise lõigu Matult Andele, mille sisse jäi Harimäe tõus ja sealt laskumine, läbisin 140. ajaga ja langesin 137. kohale. Näiteks Täär oli sel lõigul minust üle minuti aeglasem ja langes 229. kohale. Vahe Mardnaga oli kärisenud pooleteisele minutile. Minu kaotus liidrile oli 8.10, mis ausalt öeldes pole ligi kahe tosina kilomeetri peale ju sugugi katastroofiline.

Edasi, Ande ja Kuutse vahel, kukkus aga tempo alla - sain alles 190. lõiguaja ning langesin 142. kohale. Täär sai 9 sekundit kiirema aja ning oli sel distantsilõigul 170. (mis näitab, kui tihe on tegelikult eesotsas konkurents), kaotades mulle kokkuvõttes täpselt minuti. Mardna lasi minust tempot veelgi rohkem alla, olles must 17 sekundit aeglasema ajaga lõigul 218. ja kokkuvõttes 189. Kogukaotus kasvas tal 1.45-le.

Kuutse ja Peebu vahel sain 175. aja ja kukkusin veel kaks kohta, 144ndaks. Täär pani siin kiirust juurde, edestades mind 31 sekundiga ja tõusis 150ndaks, kaotades mulle vaid 29 sekundit. Mardna võttis samuti mult 9 sekundit tagasi, kerkides 179ndaks.

Peebu-Palu lõigul jätkas Täär tugevat tööd, edestades mind 29 sekundiga ning jäi kokkuvõttes maha vaid kaks sekundit, tema 150., mina 147. kohal. Mardna jätkas minu tempos, jäi maha pisut üle pooleteise minuti ja oli 175.

Palu ja Hellenurme vahel tuli sirge maa lõik, kus tundsin, et õlad ja ranne teevad valu (veel tänagi käib paremast õlast liigutades ragin ja krõgin läbi, eile ei läinud seepärast suusatamagi) ja suusk ei taha värske lumekihi peal libiseda. Tunne ei petnud. Sel lõigul sain kõigest 210. tulemuse, andsin Tääri vastu ära 34 sekundit (tema oli lõigul 152.) ja pudenesin 155. kohale. Ometi oli Mardna minust 18 sekundit veelgi aeglasem ja kaotas mulle kokkuvõttes juba ligi kaks minutit.

Hellenurmest edasi Elvasse sõites suutsin end siiski kätte võtta - kui nägin TPs silti, et finiš on 9,5 km kaugusel, andis see hoogu juurde, ja loomulikult mõjus eriti hoogustavalt "Reporteri" erisõitja Reporter Hugo alias Pavo Raudsepa kannule jõudmine 4 km enne lõppu. Finišilõigul olin pisut üle minuti kiirem kui Mardna (ta tunnistas, et kui kuulis raja kõrvalt, et kaotab mulle kaks minutit, oli ta lõpus selga sirgemaks lasknud) ja sain 152. lõiguaja. Ometi oli Täär minust sel etapil ligi pool minutit veelgi kiirem, saades 125. aja. Nii et tema vastu polnud mul mingit šanssi.

Nagu näha, ei ole need arvud sugugi hõiskamist väärt. Tunnistan ausalt, et kui neid esimest korda nägin, siis olin mõnel lõigul ärakukkumisest suisa jahmunud, ehkki, jah, ei saa jätta märkimata, et lõikude kohad on üksjagu petlikud, sest sekundilised vahed on seejuures sageli marginaalsed.

Eile õhtul rääkisin taas Vahur Kersnaga, kes tundis kaasa, et nüüd on mul ilmselt hirmus suur motivatsiooniprobleem. Jah, ega see väike ole. See Tartu maraton on nüüd möödanik, meedia on oma pasundamised sellest ära pasundanud ja mida päev edasi, seda kaalukamaks hakkab muutuma hoopis küsimus, kes lööb keda Tallinna maratonil. Eks pea siis sellega end motiveerima.

Foto 1: Tartu maratonist osavõtjad koridoris 501-700 stardi ootel Otepääl. Teiste seas on keskel näha võitlejat numbriga 1724. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Tartu maratoni stardipauk on kõlanud! Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Suusatajate mass on läinud Otepäält liikvele. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Fotod 4 ja 5: Tartu maratonist osavõtjad Matul. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht / Scanpix
Foto 6: 13. koha saanud norralane Anders Myrland Kuutses. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 7: Reporter Hugo alias Pavo Raudsepp (vasakul) Tartu maratonil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht / Scanpix
Foto 8: Tartu maratonist osavõtjad finišeerimas Elvas. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht / Scanpix

Pullerits: Kas Tartu maratoni saab sõita õpiku järgi?

Varasematest prohmakatest õppust võtnuna püüdsin eile teha kõik õpiku järgi. Uurisin oma suusatreenerilt Margus Aderilt ja hiljutiselt jooksutreenerilt Meelis Minnilt, mida teha, et öösel ikka uni tuleks. Minn soovitas juua paar tundi enne magama heitmist kakaod, mida tegingi, ja Ader ütles, et viiksin mõtted maratonilt mujale, mida püüdsin samuti teha. Öösel ärkasin kella kahe ajal ja enda rahustamiseks sisendasin, et olen juba niigi küllaga saanud magada, neli tundi. Tunni aja pärast õnnestus taas uinuda.

Kahe eelmise aasta suusatreener Kalmer Tramm oli õpetanud, et võistlushommikul tuleb kõigepealt teha väljas 10-minutiline sörgiring, et organism tööle hakkaks ja söögiisu tekiks. Pärast kella kuue ajal ärkamist ajasin ka kääbusšnautseri Morgensilber Cherry Blossomi üles ja tegime õues väikse tiiru.

Ader oli soovitanud süüa eelnevatel päevadel taldrikute kaupa pastat. Ka seda tegin. Mõistagi oli ta soovitanud maratoninädalal tõsiseid trenne mitte teha. Ei teinudki. Nelja päevaga sõitsin kokku umbes 35 km, korraga kuni 40 minutit, mitte rohkem.

Oma Fischeri RCSid olin juba aegsasti Otepääle ettevalmistamiseks saatnud. A&T Sport nägi seekord hirmus kõvasti vaeva, et mu suuskade määrimise õigus Silja Spordilt endale saada, tegi mulle mitu telefonikõnet, esitas oma pakkumisi, kruttis neid üha soodsamaks - kuni võitles selle õiguse lõpuks endale. Hommikul ulatas A&T Spordi peamäärdemees, kunagine Eesti juunioride hõbemedalimees suusatamises Jaanus Kunts isiklikult mulle mu suusad, andis kaasa õpetussõnad, kuidas nendega enne starti veel ringi käia, ja ütles, et kui pärast proovimist miski pole päris hea, tulgu ma aga nende juurde ja nad katsuvad asja parandada.

20 minutit enne starti sõin ühe Borni batooni ja jõin peale mingi spetsiaalse joogi, mille nime enam ei mäleta - aga kõik sai tehtud nii, nagu õpikus kirjas.

Ja ometi, kõigest hoolimata, oleksin ühe asjaga oluliselt puusse pannud.

Loomulikult olin ühe esimesena stardiruumis, et saada koht grupis 201-300 võimalikult ette, ja panin oma vesti koha märkimiseks maha vasakpoolsesse serva lootuses, et pärast lähet tropi tekkides õnnestub ehk vasakult kõrvale hüpata ja massist hooga mööda saada.

Taevale tänu, et läksin tegema raja esimesele kilomeetrile eelluuret - ja mis ma nägin! Vasakul pool olid kõik täissadanud rajad. Soojendusel lahtiaetud radu paistis keskel vaid kolm. Mõistagi tõstsin seejärel suusad äärest keskele, sain oma grupi teise ritta.

Ootused olid kõrged. Mart Juur kirjutas laupäevases Postimehes nii: "Homme läheb lahti Tartu maraton, mille võitja saab auhinnaks vaiba ja 5000 eurot. Registreerunud on ligi 5000 võistlejat, nende hulgas ka meie toimetuse esindaja Priit Pullerits. Ma hoian pöialt, et Priit võidaks, sest siis on teada, kelle käest saab teha väikse laenu enne palgapäeva. Priit seletab küll, et kui ta hakkab kõigile raha laenama, ei jätku 5000 eurost kuigi kauaks. Küll aga lubas ta võidu korral igale mehele liitri viina ja karbonaadi välja teha. Raskel ajal asi seegi. Ja vast annab paarsada eurot Priidu käest ikka välja kaubelda."

Mu stardigruppi ilmus enne stardipauku, pärast eralduslintide allalaskmist, prominentne konkurent. Suusatajate vahelt murdis läbi võitleja number 999. See oli peaminister Andrus Ansip, kellele turvamees teed rajas. Just siis, kui valitsusjuht minu kõrvale jõudis, käiski kõmakas ja algas minek. Soovisin peaministrile jõudu. Ta oli paaristõugetega juba niivõrd ametis, et ei vaadanud kõrvalegi, aga soovis siiski jõudu vastu.

Finišis kuulsin tulist arutelu, kas peaks võitleja number 999 vastu valest koridorist startimise tõttu protesti sisse andma. Arvan, et see protest jääks rahuldamata. Ei, mitte seetõttu, et 999 oli Ansip, vaid seetõttu, et kõik, mis ta tegi, oli jokk. Scnapixi pildiarhiivis on näha, et Ansip on sisenenud oma stardikoridori ja seisab seal lindi taga. Asi on selles, et kui lindid alla ja grupid kokku lasti, kasutas ta turvamehe eestvedamisel võimuvaakumit ja läks nagu läbi rukki ettepoole. Elva välisööklas ütlesid mehed sellise käitumise kohta, et Ansip tegi lätlast.

Rivi tõmmati sõidetavate radade vähesuse tõttu ruttu pikaks. Sisenesin alles vana lasketiiru juurde, kui nobedamad mehed juba silmapiiril väiksel kõrgendikul esimese laskumise poole hoogu andsid. Õnneks sain avatõusust kiiresti üles, enne, kui selle alla ummik jõudis moodustuda.

Aga juba andis radade nappus tunda. Kahes sõidetavas jäljes minejate tempo polnud eriti rahuldav. Otsustasin enne maanteeületust, kus olümpiavõitja Erki Nool oli lubanud mind tervitada ja ergutada, vasakult lahtises lumes ettepoole tõugata. Sest kuigi rusikareegel ütles, et algtempoga ei maksa üle pakkuda, siis neile, kes koha ja aja peale sõidavad, on samavõrd oluline reegel see, et eesmistest gruppidest ei tohi maha jääda, sest pärast ei õnnestu neid muidu kinni püüda, kui pead peajagu üle olema.

Rollerirajale jõudes oli tunda, et tempo tikub tõusul langema. Ju siis mõnel ees ei pidanud. A&T Sport oli aga, nagu mulle tundus, teinud määrdetööd täie vastutusega ja kogu raha eest. Terve distantsi vältel ei saanud pidamisele midagi ette heita. Ent juba tekkis hanerivi, mis tähendas, et möödumiseks tuli otsida suusatajatest vähe sissesõidetud jälg, kus aga laskumistel polnud kiirus nii hea nagu siledaks hõõrutud rajal.

Metsasihil ning järgnenud põllu ja võsa vahelisel sirgel sai sõita ainult üksteiste taga. Olin sellises tropis, kus tundsin, et tempot peaks tõstma, sest eespool paistis tasapisi eemalduvat pisut kiiremini liikuv grupp. Otsustasin rajast välja hüpata ja juurde vajutada, mille peale keegi hüüdis, et lähen nagu tank. 10. kilomeetri tõusu eel teenisin kõrvalt mööda rabeldes ka oma esimese ja ainsa noomituse, et kuhu ma trügin. Aga vähemasti ei astunud ma kellegi suusale ega kepile ega tõuganud kedagi külili. Näiteks tunnustatud onkoarst Ain Kaare kurtis pärast, et tal astuti kõigepealt ühe suusakepi kulp ja veidi hiljem ka teise suusakepi kulp otsast ära.

Püütav grupp liikus umbes sadakond meetrit eespool. Koos minuga hakkasid seda taga ajama veel paar suusatajat. Seal, kus algas sügavast orust pikk tõus Harimäele, sain oma rongi etteotsa. Vahe grupiga püsis, ikka 50-100 meetrit. Kuidagi ei õnnestunud seda vähemaks saada.

Harimäelt laskudes oli rada eest päris tühi. Ühel hetkel kaotasin hooletusest tasakaalu ja oleksin peaaegu kukkunud. Siis pääses tagant mööda Tartu Suusaklubi sõitja Janek Truu, kes on mind Tartu kolmapäevastel võistlustel alati võitnud, ja hüüdis, et oleme saanud jälitajatest lahti, ning kutsus gruppi püüdma. Aga paraku libises ta aegamisi eest. Kas suuskade libisemisomadustes oli taas väike reserv või sai määravaks mu kaal, mis 70 kg? Igatahes nägin kaugelt, kuidas Truu laskumise lõpuks grupi sappa jõudis. Andsin ka pärast laskumise lõppu kätele ja jalgadele valu ning sain grupi saba peaaegu kätte - aga sama kiiresti libises see taas käest.

Tunnistan ausalt: kaine mõistus sundis esitama küsimust, et nüüd, mil kolmandik distantsist läbitud, kas ma pole mitte kergelt üle võimete piiri läinud? Sisetunne ütles, et võta pisut vaiksemaks, ei maksa hakata kangelast mängima. Tosina kilomeetri järel olin näinud, kuidas võistleja nr 41, Ranno Aun, kõrvale astus ja kurnatuna keppidele toetas. Ilmselgelt, paistis, pidi ta liigsele kiirusele lõivu maksma.

Aga eessõitva grupi saba nägin veel tükk aega. Poolel maal loeti mulle kohaks 140, mis tundus uskumatult hea. Tegin kiire arvutuse, et isegi juhul, kui nüüd iga järgneva kilomeetriga kaks võistlejat mööda lasen, tulen ikka 200 sekka ehk saan miinimumeesmärgi täidetud.

Eks aeg-ajalt sealt tagantpoolt mõni tuligi ja kihutas mööda. Tavaliselt olid need tulijad sellised, et mul polnud neile midagi vastu panna. Nad sõitsid ikka hoopis teisel tasemel. Näiteks omaaegne koolivend Miina Härma gümnaasiumist Aivar Veri, kes lükkas nii uljalt, et isegi mütsi polnud peas. Hõikas mulle vaid möödudes, et näe, oligi õigesti arvanud, et see eessõitja olen mina.

Aegamööda moodustasin vahelduvrakendi otse enda ees startinud Markko Abeliga (nr 251) - kord tõmbas ette tema, siis läksin jälle juhtima mina. Mõnikord liitus meiega mõneks ajaks veel keegi, kes siis peagi oma teed läks.

Aga ühest ma küll aru ei saanud: kunas see Kuutsemägi tuli. Ootasin ja ootasin, et millal selle otsa tuleb hakata ronima - aga ei saanudki sellest aru, kui tuli äkki Kuutse TP.

TPdes ei tohtinud seisma jääda. Mu taktika oli järgmine: olin rinnanumbri alla kinnitanud kleeplindiga kolm Dexali geeli, mida otsustasin võtma hakata alates teisest TPst igas TPs. Lisaks üritasin haarata vähemalt kaks joogitopsi, sest igaühest loksus niikuinii muist maha või rinnale. Häda oli selles, et kleeplint oli liiga tugev ja Dexaleid ei saanud kuidagi kätte. Neist ühte lahti rebides käristasin isegi numbri eest lõhki ja ainsat tagumisele numbriküljele pandud geeli ei hakanudki seetõttu hiljem koukima. Nii et sõitsin raja läbi kahe geeli ja igas TPs võetud ühe-kahe joogitopsi abil.

Viimasel 17 km-l, kui algas paaristõuketöö osa, lootsin tänu siledal maal treenimisele oma väikse trumbi välja käia. Aga üllataval kombel polnud seda trumpi võttagi. Õigemini, teiste paaristõuketöö oli veelgi tugevam. Minu ees läks viiene grupp, kuhu kuulus ka Abel, ja mitte ei saanud nendega vahet vähendatud. Eks see libisemine oli ka kohati väga tatine (eriti seal, kus peal oli värskemat lund), aga küllap kõigil, sest ega muidu polnud kahe raja vahel näha pideva siia-sinna seebeldamise jälgi.

Kuraditosin kilomeetrit enne lõppu möödus minust Kunnar Vahi, kes küsis, kas mu algus oli liiga kiire. Ei, ei olnud kiire, vastasin. Aga ei saanud ennast nii liikuma, nagu tahtnuks. Ei, väsimust erilist polnud. Aga ei saanud kuidagi hoogu üles. Üks asi häiris ka, kuid ei taha seda ülevõimendada, sest ma ei soovi seda mingi vabandusena esitada: juba poole distantsi ajal hakkas vasak ranne valu tegema ja paaristõukeosa alates tundsin valu ka õlgades. Ei, see ei olnud lihasväsimus, vaid liigeste ja luude valu. Ma ei kavatse siin väita, et seetõttu kehvemini sõitsin, aga iga tõukega kaasnes valu küll. Kuid sellest tuli üle olla.

Tühja sellest valust, aga kümmekond kilomeetrit enne lõppu tuli selle maratoni kõige ebameeldivam üllatus. Siis tuli tagant nagu soomusmasin nt 308, Tiit Tali, mees, kellele olin ühel viimatisel treeningul Tähtvere spordipargis hüüdnud, et mis ta treenib kogu aeg ühesuguse suure kiirusega, et sel pole ju mõtet, et vaadaku ise, tulemust ju ei ole. Tõepoolest, Tartu kolmapäevastel võistlustel olin teda 5-8 km võistlustel võitnud katastroofilise vahega, hea mitme minutiga. Ja kujutage ette, nüüd tuli seesama Tiit Tali ja läks minust mööda seesuguse jõu ja lennuga, et oli varsti silmapiirilt kadunud.

Ma ei saa öelda, et oleksin jalutanud. Kui keegi küsiks minult Tartu maratoni iseloomustust, ütleksin, et see oli pikk, hirmus pikk sprint. Kogu aeg käis täie jõuga kihutamine. Viimasest TPst oleksin sellise hooga läbi sõitnud, et peaaegu poleks topsi kättegi saanud. Õnneks sain kõige viimasena pakutavast teetopsist servapidi kinni. Edasine oli põhimõtteliselt ainult üks suur spurtimine.

Kunnar Vahi sain peagi uuesti kätte ning tükk aega jagasin maid nr 187ga, Priit Videvikuga. Kuni 5 km enne lõppu jäi ühel tõusul ette mees, kellel oli peas pruun kuradi või Batmani müts, mis varjas silmnägu, ja kellel oli nii tagumikul kui numbril punane "Reporteri" silt. See mees lisas mulle motivatsiooni. See pidi olema too tegelane, kelle kohta Kanal 2e "Reporteri" produtsent Ivar Vigla oli kuus päeva varem mulle kavalal ja uhkel ilmel öelnud, et saadab tulle mehe, kellele ma vastu ei saa. Nüüd tuli Viglaga arved klaariks teha.

4 km enne lõppu ühel tõusunukil otsustasin käiku lisada ja tõmbasin "Reporteri" mehest, kelle võistlejanimi oli Reporter Hugo, võimalikult imposantse sammuga mööda. Kuulsin, kuidas ta järele hüüdis, et ei noh, nüüd lõpus on ikka eriti kõvad mehed rajale lastud. Kihutasin mäest alla üle Elva jõe, Videvikust mööda, ja läksin viimast tõusu ründama. Kummalisel kombel avastasin distantsi viimasel kolmandikul, et mu trump pole mitte sileda maa paaristõuge, vaid hoopis tõusude võtmine. Neil tegin enamikuga lähikondseist kas vahe sisse või sõitsin vahe kinni.

Loomulikult haarasin 3 km enne lõppu ka kohvitopsi. Ega see sinna niisama pole pandud - ikka kofeiiniga ergutamiseks. Kõik tuli teha ju õpiku järgi. 2 km lükkasin metsasihil kõige ees, siis läksid kaks meest kõrvalt mööda, aga polnud aega vaadata, kes, sest järgi minna nendega ei jaksanud. Metsast välja tulles, kus libisemine läks taas värskemal lumel hulluks, lükkas minust uuesti mööda ka Kunnar Vahi. Ehkki finišisirgel tundsin, et võinuks talle konkurentsi pakkuda, polnud selleks ruumi, sest silmaga oli näha, et kõrvalrajal on lumekiht paksem ja sinna hüpates naguni möödumisest midagi välja ei tule.

Arvasin, et koht tuleb 170-180 vahele. Aga ei tulnud. Ju olid vabatahtlikud kohalugejad kusagil eksinud. Diplomil on kirjas 155. koht ajaga 3:34.08. Kaotust võitjale Anders Auklandile Norrast 37 ja pool minutit, Eesti parimale Priit Naruskile pisut üle 30 minuti.

Kolm minutit pärast mind saabus 184. kohaga spordiarst Mihkel Mardna, kellega olime juba suvel enne Pekingi olümpiat kokku leppinud, et sõidame Tartu maratonil võidu, ja kes oli hankinud endale aegsasti stardikoha eliitgrupis. Aga näitleja Veikko Täär, kelle kohta viimasel kümnel kilomeetril mulle mitu korda teavet hüüti, et ta ei ole üldse kaugel, jäi minuti jagu ettepoole ja sai 143. koha. Temast vaid kaks kohta eespool lõpetas olümpiasõudja Allar Raja.

Vähemasti õnnestus võita olümpiahõbedat. Sõudja Tõnu Endrekson küsis, kuidas mul läks, ja kuulnud tulemust, ütles, et oli tagapool. Ta kaotas mulle ligi 19 minutit ja oli 372. Lohutasin teda - kuigi ega ta lohutust vajanud -, et eks tal pidigi ju tänavune aasta vaheaasta tulema.

Aga "Reporteri" salasõitja? Tuli välja, et tegu oli mu enda õpilasega, hiljutise Eesti sprindikoondislase Pavo Raudsepaga. Reporter Hugo nime all rajal tola tehes kaotas ta mulle kaks ja veerand minutit ja sai 176. koha. Ärge arvake, et Raudsepa edestamist ületähtsustaksin. Aga see on küll tähtis, et Ivar Vigla enesekindel avaldus õnnestus uppi lüüa.

Vaatame, kes ettepoole jõudsid:

Marko Albert, olümpiatriatleet, 38. koht, minu kaotus talle 19 minutit;
Hilde Pedersen, medalitega olümpiasuusataja, 39. koht, -19 min;
Taavi Palo, mu sagedane suusamäärija Silja Spordis, 61. koht, -13 min;
Rait Pallo, Tartu nelikürituse sage võitja Hansapangast, 67. koht, -12,5 min;
Jaak Teppan, Tartu Suusaklubi treener Teppanite suusasuguvõsast, 70. koht, -11,5 min;
Eero Antons, siinse blogi sage kommenteerija, 75. koht, -10 min;
Allan Oras, profirattur, 92. koht, -6,5 min;
Aivar Veri, endine koolivend MHGst, 99. koht, -6 min;
Janek Truu, Tartu Suusaklubi esindaja, 106. koht, -5 min;
Tarmo Mõttus, Vigurivänt Haanja Rattaklubist, 108. koht, -5 min;
Olle Kärner, Eesti parim orienteeruja, 113. koht, -4 min;
Rannar Raantse, sitke harrastaja Jõgevamaalt, 121. koht, -3 min;
Tiit Tali, hullumeelselt kõvas tempos treenija, 132. koht, -1,3 min;
Allar Raja, olümpiasõudja, 141. koht, -1,2 min;
Veikko Täär, suusatav näitleja / näitlev suusataja, 143. koht, -1 min;

Enda lohutuseks tuleb vaadata, kes jäid tahapoole:

Riho Mõtlep, Saaremaa mees, kes eelmisel maratonil mind lõpuga võitis, 160. koht, +20sek;
Liis Kalda, parim Eesti naine maratonil, 163. koht, +36 sek;
Teet Jagomägi, Regio juht, keda ma veel kordagi edestanud polnud, 167. koht, +59 sek;
Reporter Hugo ehk Pavo Raudsepp, endine Eesti koondislane, 176. koht, +2.17;
Mihkel Mardna, tuntud spordiarst ja ortopeed, 184. koht, +2.58;
Kalev Vunk, Tartu harrastaja, kes mind Alutaguse maratonil edestas, 200. koht, +4.36;
Raul Arula, tartlane, kes on Tartu võistlustel alati minust kiirem olnud, 204. koht, +4.57;
Ats Uiboupin, Eesti eest võistlenud suusataja, 214. koht, +5.57;
Rein Kullamaa, kellega oleme Tartu võistlustel pidevalt maid jaganud, 233. koht, +7,5 min;
Madis Tiik, tuntud perearst, endine kõva keskmaajooksja, 236. koht, +7,5 min;
Ain-Ivar Tupp, tuntud ka doktor Holdenina, Haanja Rattaklubi liige, 241. koht, +8,5 min;
Indrek Ümarik, endine orienteeruja, 254. koht, +9,5 min;
Emeri Lepp, kes võitis mind Alutaguse maratonil, 264. koht, +10,5 min;
Ain-Alar Juhanson, Eesti Ironman, 279. koht, +11,5 min;
Eino Karvak, kes lõpetas minu ees Tamsalu maratoni, 289. koht, +12 min;
Art Soonets, igipõline konkurent, minu autojuht, Scanpixi fotoagentuuri pealik, jne, jne, 306. koht, +13,5 min;
Andre Laine, Võrumaa mees, kes alati minusse soojalt ja sõbralikult suhtub, 307. koht, +13,5 min;
Raul Kinks, endine Eesti Suusaliidu peasekretär, 316. koht, +14,5 min;
Kalle Kiiranen, Tartu Ülikooli teadusmees, kaasharrastaja Tähtvere spordipargis, 337. koht, +16 min;
Aivo Pärn, sponsor (ostis mulle Swenori rullikud) ja koolikaaslane MHGst, 348. koht, +17,5 min;
Janek Bahovki, Tartu Suusaklubi juhatuse liige, kes on alati mind Tartu võistlustel edestanud, 357. koht, +18 min:
Tõnu Endrekson, olümpiahõbe sõudmises, 372. koht, +19 min;
Sten Weidebaum, koolitaja, 386. koht, +19,5 min.

Kokkuvõttes: seekord püüdsin teha kõik õpiku järgi ja kurta ei ole mitte millegi üle. Miinimumeesmärk pääseda 200 sekka sai täidetud, maksimumeesmärgist jõuda 150. koha kanti ei jäänud ka palju puudu.

Õhtul saatis telemees Vahur Kersna telefonisõnumi: "Kas nüüd elutöö tehtud? :-) Väga tubli!" Ei, see pole mingi elutöö. Küsimus on pigem selles, et kas siit on võimalik veel paremaks saada. Ega vist. See sõit oli niigi lähedane 100-protsendilisele õnnestumisele.

Foto 1: Priit Pullerits enne Tartu maratoni starti energiavarusid täiendamas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: Tartu maratonil osalejad on kogunenud stardikoridoridesse. All paremal Priit Pulleritsu stardikoridor 201-300. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Scanpixi fotoagentuuri juht Art Soonets (paremal) pakub Priit Pulleritsule enne starti kaitsvaid prille pähe. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 4: Fotodokument, et peaminister Andrus Ansip (keskel valges) startis õigest stardikoridorist. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 5: Tartu maratoni start on antud! Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht / Scanpix
Foto 6: Suusatajate rivi rolleriraja tõusul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 7: Välismaalased vedamas Tartu maratoni liidergruppi. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht / Scanpix
Foto 8: Priit Pullerits läbimas ühesammulise paaristõukega Kuutse toitlustuspunkti. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 9: Anders Aukland Norrast (pärjaga) võitmas Tartu maratoni. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht / Scanpix
Foto 10: Priit Pullerits on ületanud Tartu maratoni lõpujoone. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 11: Reporter Hugo alias Pavo Raudsepp ja Priit Pullerits sõbralikult Tartu maratoni finiši järel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 12: Priit Pullerits ja spordiarst Mihkel Mardna sõbralikult pärast Tartu maratoni lõpetamist. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 13: Olümpiavõitja Erki Nool (paremal) näitamas äsja Tartu maratoni lõpetanud Priit Pulleritsule oma fotokaamerat. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 14: Priit Pullerits ja perearst Madis Tiik Tartu maratoni lõpetamise järel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix

Pullerits: Milline koht oleks Tartu maratonil reaalne?

Reedel küsisin Lõuna-Koreas laskesuusatamise MM-võistlustel viibivalt Margus Aderilt, mitmendat kohta ta mulle Tartu maratonil prognoosib.

Ader vastas: "Kui saad väga hea suusa, siis sõidad napilt 170-200 sisse. Kui ei, siis saad 220.-280. koha." Ent lisas: "Kuid võid teha ka kõige hea kokkulangemisel supersõidu. Koht 150."

Üritasin pealt 200. koha üle protestida: "Kui ma kaks aastat tagasi palju vähem treeninuna sõitsin 700. kohalt 213. kohale, kusjuures sõitma hakkasin alles 10. km-st, sest algul sõideti minust ainult mööda, kuna enne starti oli soojendusel pilt peaaegu eest läinud ja ei julgenud pulssi üles ajadagi, siis miks peaks nüüd kehvemini minema? Kus on loogika?"

Ader vastas: "Spordis pole loogikat! Vähemalt tihti ei ole." Ta tõi võrdluse, kuidas sõitis juuniorina 30 km Elmo Kassiniga sekund sekundis, kuidas ta isegi täiskasvanuna aastal 1997 kaotas kord Poireele ja Grossile 20 km distantsil vaid 1.45-ga - aga järgmine aasta juba 4-5 minutiga. "Loogikat saan otsida ainult iseenda kulgemisest," lisas ta, "kus suurim osa on (valel) treeningul ja psühholoogilises seisundis, mis lõi kõikuma peale kaotusi. Enesekindlust on tarvis hoida ja ei saa teha suuri eksimusi."

Ader, muidu optimist ja suur motiveerija, ütles, et vaadates minu treeninguvõimalusi ei saagi olla suurt arengut: olen küll mahte suurendanud, kuid pole muutnud näiteks treeningu keskkonda, mis on ülivajalik. Lisaks ei unustanud ta mainimast, et need, kellega vahetult võistlen, on samuti harjutanud hästi ja omavad head varustust. "1-200 on kõva tase," nentis ta. "Ja ära unusta, et maratoni tase on tõusnud, umbes 50 meest on ette juurde tulnud."

Reede õhtul viisin oma Fischeri RCSid A&T Sporti määrida (nad tegid sedapuhku parema pakkumise kui Silja Sport - alustavad suuskade määrimist võistluspäeva hommikul kell neli stardipaigas), ütles sealne määrdemees Jaanus Kunts, et koht võiks tulla saja sisse. Hakkasin seepeale suure häälega naerma.

Kui seejärel maratoni staabist numbri 212 ära tõin, trehvasin maratoni teadustaja Riho Järveläineniga, kes ütles samuti, et tulemus võiks tulla saja sisse. Vastasin, et ei pea seda kuigi võimalikuks. Aga ta tuletas meelde, et töö, suur töö on ju ära tehtud ja see peab andma vilju.

Olgu siis siin kirjas: miinimumeesmärk on jõuda 200 sekka, hea õnnestumine on siis, kui jõuan 150. koha kanti. Saja sekka tulek on ikka utoopia. Selleks peab mul kõik ideaalselt klappima - mida spordis ei juhtu kunagi - ja põhikonkurentidel miski totaalselt aia taha minema - mille tõenäosus on veelgi väiksem.

Foto: Tartu maraton aastal 2007. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht / Scanpix

Pullerits: Milles paljud maratonisõitjad mulle alla jäävad?

Juhtusin mõni aeg tagasi treeningu ajal seisatama koos endise laskesuusataja Margus Aderiga Tähtvere spordipargi sprindiringi künka otsas, kust ümberkaudetel radadel kulgev tegevus hästi silma paistab. Ja mida me seal nägime?

Aderi kogenud silm nägi, kuidas inimesed rajal piinlevad. «Näe,» ütles ta ühele harkisjalgsele mehele osutades. «Ta ei püsi püstigi, kukub kohe pikali. Kepid ju lausa segavad teda.»

Kui vaid enamik inimesi end kõrvalt näeks, küllap nad imestaks isegi, kui õudsal moel nad sportides liiguvad. Eriti sellisel tehnilisel alal nagu suusatamine.

Aga inimeste õnneks – pigem küll õnnetuseks – ei näe nad seda kohutavat vaatepilti kõrvalt. Ja jätkavad ajuvaba rabelemist, muutes liikumise kui tervise pandi enesepiinamiseks, kus naudingut asendab kurnav kannatus.

Lühidalt: selleks, et sportimisest mõnu tunda, rääkimata sportlikust arenemisest, tasub nõu küsida asjatundjailt või palgata suisa treener. Päris ilma ei saa. «Minu arvates on iga erialase töö jaoks oma spetsialist, eriti, kui tahad head ja korralikku töötulemust saada,» lausub jooksutreener Meelis Minn, kes üle-eemisel suvel juhendas mu jooksutreeninguid ja on väärt nõu jaganud paljudele töö kõrvalt sporti harrastavaiile tuntud inimestele. «Huvitav, et muudel elualadel ei teki sellist küsimust, et tean ja teen kõik ise.»

Ometi tikuvad paljud spordihuvilised mõtlema, et arengu tagab nn viimase-peal-varustus, mille nimel pole ükski kulutatud kroon liiast. Kokku hoitakse hoopis pädeva nõuandja arvelt, lähtudes motost, et sportimine – see on ju imelihtne. Ent unustatakse, et inimene on neetult keeruline organism, mille arendamine nõuab professionaalset oskusteavet.

Igale sportima asujale on juhendajat vaja ennekõike seetõttu, et nad suurest püüdmisest endale liiga ei teeks. «See kehtib eriti nende kohta,» hoiatab Eesti tippjooksjaid Pavel Loskutovi ja Tiidrek Nurmet nõustav Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi juhatuse liige Harry Lemberg, «kel viimane sportlik kogemus pärineb koolipõlvest, mil tervist oli maa ja ilm. Arvatakse, et mida tugevamini ja kauem harjutada, seda rohkem arenetakse. Aga 40-aastase tervis on [noorega võrreldes] hoopis teine.»

Ent miks palgata treener, kui treeningnõu internetist ka tasuta? Need treeningplaanid, kus lubatakse igaühest teha nelja nädalaga maratonijooksja, on ohtlikult lihtsustatud, manitseb Urmo Raiend, peamiselt pikamaajooksjaid koondava Stamina spordiklubi juhataja. Neid plaane kasutades keerataksegi tervis tuksi, nendib ta ning tuletab meelde vastupidavusalade ühe põhitõe: tark ei torma.

Tartu Suusaklubi treener Jaak Teppan on Taaralinna suusaradadel näinud aastaid, kuidas tavainimesed harjutavad täiesti valesti. Esiteks treenitakse liiga intensiivselt ja teiseks liiga lühiajaliselt, kui kasulikum oleks harjutada hoopis rahulikumalt ja pikemalt.

Selleks, et lihtkodanikke õigele rajale juhtida, lõi Teppan ülemöödunud talve eel neile treeninggrupi. Mullu lisandus sellele teinegi. Kokku käib nüüd tema näpunäidete järgi nädalas kaks korda harjutamas üle poolesaja suusahullu (just nii nad ennast kutsuvad). Kuna suusatamine on tehniline ala, pühendab Teppan ühistrennides suure aja osavuse ja tehnika lihvimisele ning koostab lisaks ühisplaanile innukamatele harjutajatele ka eraplaane.

Treeneri käe all ja professionaalse plaani järgi harjutamine tagavad süsteemsuse, ilma milleta pole erilist arengut loota. «Tulemuslik treening algab õigest mõtlemisest,» märgib Minn. «Treener peab kõigepealt õpetama sportlase-harrastaja kaasa ja järele mõtlema. Ta aitab harjutajal kergemalt ja vigadeta läbida treeningprotsessi ning jõuda püstitatud eesmärkideni. Hea treener on universaal – ta motiveerib, toetab, analüüsib ja näeb tervikut ning oskab seda kõike ka tavaeluga siduda ja tasakaalus hoida.»

Tagatipuks mõjub juhendaja olemasolu distsiplineerivalt, tõdeb olümpiavõitja Erki Nool, kes ise oma sportlaskarjääri lõpuaastail treenerit nii väga enam ei vajanudki. Sellepärast, et suutis raskematelgi harjutuskordadel valuläve ületada ilma, et keegi takka piitsutaks. Aga harrastajale, kel võib sageli tekkida viitsimatusest, mugavusest või tüdimusest tahtmine püss põõsasse visata, kulub Noole väitel hirmsasti ära, et keegi nõrkushetkil tagant utsitaks.

Lõppeks on oluline, et treeneri nõuanded ei tuleks kaugjuhtimise teel – telefonitsi või meilitsi –, vaid otse harjutaja kõrvalt, lausub Margus Ader, minu tänavuse talve suusanõustaja. Vastasel korral ei õpi juhendaja hoolealust tundma ega teki teineteisemõistmist. «Treeneri kõige tähtsam ülesanne on olla treeningul kaasas,» väidab ta. «Ma pean teadma, kes õpilane on ja mida ta teeb. Muidu võib ta treenida ennast haigeks.»

Tõsi, Aderi sõnad lähevad meie koostöös üksjagu lahku tegudest, mistõttu ta ei olegi endale ametlikult juhendatavaid võtnud. Mind nõustab ta hobi korras oma muude asjaajamiste kõrvalt. Aga need korrad, kui olen tema silma all trenni teinud, on toonud silmanähtavat kasu.
Ja mis kõige tähtsam, ehkki see kõlab lihtlabaselt: ta on teinud mulle selgeks, et tark ei torma.

Aga kust leida juhendaja?

Sel talvel pole möödunud nädalatki, kui keegi ei pöörduks Aderi poole palvega saada treeningnõu. Sama tihti, vähemalt korra nädalas, saab mõne e-kirja Lemberg, kus päritakse näiteks, millest alustada, kui tahta suvel joosta maratoni. Ja Teppan, kel niigi juhendada kaks harrastajate gruppi, kohtab jätkuvalt huvilisi, kes küsivad, kas tema suusahullude pundiga liituda saaks.

Niisiis: kõige lihtsam tee treeneri leidmiseks on otsida üles need, kes juba harrastajaid juhendavad. Nende kohta saab teavet spordialaliitudest. Samuti tasub nendega kontakti otsida suurtel spordiüritustel. Isegi juhul, kui neil käed-jalad juba tööd täis, oskavad nad juhatada mõne kolleegi juurde, kel töökoormus ehk väiksem.

Mida harrastaja treenimine maksab, selles ühtne palgaskaala puudub. Lemberg pole siiamaani näiteks kelleltki raha küsinud. Tartu Suusaklubi harrastajate grupi kuumaks on 500 krooni. Enamasti, kui tegemist on eraviisilise nõustamisega, sõltub tasu suurus poolte kokkeleppest.

Lõpuks, millised on harrastajate tüüpilised prohmakad?

Isehakanud spordisõbrad teevad Meelis Minni tähelepanekuil omast tarkusest treenides enamasti selliseid vigu:
võimete ja võimaluste ülehindamine;
eesmärgini kiirustades unustatakse treeningu põhialused;
süsteemitu harjutamine (treeningute vale ülesehitus);
treeningu ja puhkuse õige vahekorra puudumine;
monotoonne ja ühelaadne sportimine nn mugavas tsoonis;
soojenduse ja lõdvestuse (sh venitused) alahindamine;
vale tehnika kasutamine;
otstarbeka varustuse mittekasutamine;
oma saavutusvõime liiga varane võrdlemine teistega;
õige toitumisrežiimi puudumine;
harjutamine haiguse või trauma kiuste.
******
Seligman, Route 66, Arizona. 8. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Suusatreenerid Anatoli Šmigun ja Mati Alaver Otepää MK-etapi eel. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 2: TÜ Akadeemilise Spordiklubi juhatuse liige Harry Lemberg (paremal) annab poksis õppetundi TÜ haldusdirektorile Riho Illakule. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Scanpix
Foto 3: Urmo Raiend, Stamina spordiklubi juhataja. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 4: Tartu Suusaklubi treener Jaak Teppan, Teppanite spordiperekonna esindaja, jagab Tartus Tähtvere spordipargi kunstlumerajal juhiseid oma hoolealusele Valmar Simsonile. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 5: Erki Nool (vasakul) jagab Reval Cupil õpetust Andres Rajale. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht / Scanpix
Foto 6: Tiidrek Nurme (paremal) koos treeneri Harry Lembergi (vasakul) ja Keenia parima naistakistusjooksja Ruth Bosibori Nyangauga Eldoreti linnas. Foto autor: Aivar Tuulberg