Selle nädala algul, pärast Tartu laupäevaseid jookse, tirisid mõned
Jooksupartneri esindajad - ja eile ka mu blogi kommentaatorid (vt eelmine sissekanne!) - mind järjekordse diskussiooni keskmesse. Keskkonnainvesteeringute keskuse krediidianalüütik
Tauno Tanilas, kes läbis laupäeval Tartus 10 km 45.38ga – ehk tempoga, millisega ma ei teinud kunagi isegi trenni mitte, nii aeglane oli see – ning kes septembris läbis Tallinna maratoni nelja ja poole minutiga alla nelja tunni, tundis ilmselgelt ärritust, et olin toonud ajakirjas Jooksja IAAFi erinevaid alasid võrdlevale punktitabelile toetudes välja, et maratoni aeg kolm tundi on võrdne 800 meetri jooksu ajaga 2.14,85 ja 1000 meetri ajaga 2.55,99 ning et need on ajad, millest jooksin juba koolipoisina absoluutselt igasuguse trennita paremini, ja seda koguni sisetingimustes.
Nagu tuleb välja, on neile, kes maratoni jooksevad, selline karm ja aus ja rahvusvaheliste spetsialistide koostatud ning rahvusvahelise alaliidu rakendatud võrdlustabelile toetuv tõdemus löök allapoole vööd. Veel kord: mina ei ole selles löögis süüdi, tabeli on koostanud ja heaks kiitnud IAAF, rahvusvaheline kergejõustikuliit.
Kui maratoni jooksjaile seda tõsiasja mainida, lähevad nad ilmselgelt endast välja ning asuvad sind ründama küsimusega, mis on sinu enda maratonirekord. Vastasin Jooksupartneri portaalis ausalt ja otsekoheselt: «Pole jooksnud, pole huvitanud. Mulle meeldivad kiiremad distantsid, 800 oli ideaalseim, seda jooksin 1.55,9ga pärast kahte aastat trenni.»
Juba selles küsimuses, et mis on sinu enda maratonirekord, peegeldub veendumus, et maratonijooksu aeg on kõigi jooksmiste kvintessents ja mõõdupuu. Kust selline arvamus – eksiarvamus! – küll tuleb?
Maratoni jooksjad (siinkohal on oluline kirjutada see sõna lahku, eristades neid maratonijooksjatest) usuvad, et ainuüksi tõsiasi, et nende distants on üle 42 km pikk, peab tekitama nende vastu aukartust. Kindlasti ei ole 42 km jooksmine kerge, seda ma ei väidagi. Aga kindlasti ei vääri 42 km jooks mingit jooksmise apoteoosiks kuulutamist. Sest, pange tähele, kui võtta aluseks ainult distantsi pikkus, siis 100 km ja 100 miili ja 200 km ja mis iganes ülipikamaajooksude harrastajad võiks hakata kuulutama, et maraton on käkitegu, et õige jooksmine algab alles sajast või kahesajast kilomeetrist. Mis on ju nonsens.
See, mis paneb maratoni jooksjaid veendunult nõudma, et maraton tuleb kuulutada ülimuslikuks, on puhas ja pelk massiefekt ja karjainstinkt. Kuna nad on suurte kampadega rajal tundide kaupa, paneb see kauane kestus neid uskuma, et maraton on järelikult midagi oi kui üliinimlikku ja imetlusväärset. Ja kuna neid uskujaid on rajal sadu, on tuhandeid, ja mõned neist on rajal viis, isegi kuus tundi, siis see justkui olekski neile kinnitus, et maraton on kõige A ja O ning see, kes pole maratoni jooksnud, pole õige jooksmisega tegelenudki.
See on suuremat sorti petlik enesesugestsioon.
Lihtsalt öeldes: 800 meetri jooks, kuigi kestab vaevalt alla kahe minuti (erinevalt maratonijooksust, mis kestab üle kahe tunni), võib olla palju rängem, kui on maraton. Ja nüüd räägin enda kogemusest. Kui sa oled läbinud esimese ringi 54,5ga ehk tempoga, millega maratoni jooksjad ei suuda enamasti läbida puhast 200 meetritki (see teeb ajaks 27,2, olgu mainitud), ja siis jõuad teisel ringil tagakurvi algusse ning tunned, kuidas kogu keha on piimhappest kangestumas, ent pead selle tunde maha suruma, edasi pressima, ja lõpusirge algul isegi kiirendada suutma, kuigi tundub, et miski ei liigu, ning siis jõuad üle lõpujoone 1.55,9ga ning sul hakkab pärast lõpetamist järjest rohkem halb, sest oled pingutanud üle igasuguste piiride, hakkab koguni nii halb, et lebad kolmveerand tundi oimetuna puu all, lisaks oksendad, siis on see midagi sellist, mida ilmselt enamik maratoni jooksjaid ei ole kogenudki, ja kui mõni ongi, siis mitte sellest, et ta oleks suutnud piimhappebarjäärid, mis on oi-oi-oi kui kõvad, kõrged ja tugevad, purustada ning neist läbi murda, mis on tegelikult kõige raskem ja ennastületavam tegevus üldse, sest enesealalhoiuinstinktid hakkavad sulle vastu ja aju ei suuda enam käsklusi lihastesse edasi anda.
Ega ilmaaegu öelnud Tartu Ülikooli kehakultuuriõppejõud mulle omal ajal, kui veidi 800 meetri jooksu harrastasin, et 800 meetrit on kõige raskem jooksuala, millega saab võrrelda vaid 400 meetri tõkkejooksu. Ei keegi neist pidanud sama raskeks 5000 ega 10 000 meetri jooksu ega ka maratoni mitte.
Ja kõige krooniks: kuidas saab maratoni jooksmine olla mingi eriline ja heroiseeritav ja üliinimlik tegu, kui Eestiski jooksevad maratoni sajad ja sajad ja sajad. See näitab, et maratonijooks on muutunud rahvaharrastuseks ehk tavaliseks. Vaadake parem võrdluseks, kui vähesed jooksevad Eestis 800 meetrit!
Nii et maratoni paadunud apologeedid võiks võtta rahulikult hea mitu sammu oma väljamõeldud «kõrgustest» tagasi ja leppida sellega, mida ütleb IAAFi punktitabel neile mustvalgel: et maratoni aeg kolm tundi on võrdne 800 meetri jooksu ajaga 2.14,85 ja 1000 meetri ajaga 2.55,99. Need on ajad, mida iga vähegi end jooksjaks pidav jooksuharrastaja peaks saavutama möödaminnes. Mis ei ole tühjad sõnad. Sest 37-aastasena, kui olin pärast ligi pooleteise kümnendi pikkust spordipausi hakanud taas jooksma ja talvel kaheksa-üheksa kuud pisut harjutanud, jooksin 800 meetrit 2.07 kanti. Tehke nüüd veidi ise ka tööd ja minge vaadake järele, millega on too keskeas möödaminnes saavutatud 800 meetri aeg IAAFi punktitabeli järgi võrdne maratonis.
Ja veel kokkuvõtteks, kui ikka on raskusi asja tuuma mõistmisega: see, et keegi on jooksnud läbi maratoni, olgu 3:28 või 3:55ga või isegi 3:05ga, ei ole midagi muud, kui lihtsalt maratoni läbi jooksmine. Ja sellest ei maksa teha erilist numbrit. Nagu ei tee mina numbrit oma 37-aastasena möödaminnes joostud 800 meetri ajast 2.07 kanti.
Peace! (Kuigi meelis Atonenilt sain Jooksupartneri küljel juba tutaka...)
Kõik fotod laupäevase Tartu linnamaratoni ürituselt. Kõigi fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
