Pullerits: Miks te lasete end spordis lollitada?

Paljudel, väga paljudel puudub kriitiline mõtlemine, sest mille muuga seletada, et nii paljud on lasknud harrastus-sportlasena endale pähe istuda. Isegi end lüpsta.

Tegelikult ei ole teile üldse seda vaja, mida teile ennastunustavalt sugereeritakse ja mille eest lisaks ka raha kasseeritakse.

Vaatasin viimast ajakirja Jooksja, kaanel Nikolai Novosjolov. Juba ajakirja teises loos tehakse teile justkui möödaminnes selgeks, kui kõvasti tuleb trenni teha: pühapäev – aeglane jooks 30 km. See on suur koormus. Ja et seda ära kannatada, järgneb mõned küljed hiljem soovitus: «Sinu jooksupartner mineraalainete ja vitamiinidega tervislik jook harrastussportlasele». (Tunnistan, et ei saa sellest sõnastusest eriti aru, aga loo iva on selles, miks peate ostma Vitamin Welli jooke.) Aga loomulikult ainult joogist ei piisa. Keerame lehekülgi edasi ja tulebki uus nõuanne: «Sooja ja külma abi lihaste sooritusvõime parandamisel ja taastumisel». Asja iva: ostke Ice Power Hot geele! Kuid ka see ei ole veel kõik. Kolm külge hiljem saab veel väärt nõu: «Survepõlvikute kandmine vähendab jooksmisel lihaspinget». Selle kõrvalküljel on meeldetuletus, et «üks inimene viiest vajab jalaravispetsialisti nõu». Peagi järgneb kaks külge värviliste purkide ja batoonide piltidega, kuidas kasutada toidulisandeid nii jooksmise kui rattasõidu ajal. Uhh, ja me pole Jooksja lappamisega veel poole pealegi jõudnud...

Las ma ütlen teile veel üks kord ja hästi selgelt: te ei vaja seda kõike. Teie edu võti peitub hoopis milleski muus – teis endis. Otsige seda endast, mitte kõigest ostetavast. Välised abivahendid on kosmeetika, ja kosmeetika, teadagi, on esiteks kallis ja teiseks petlik.

Kui lugeda väidetavalt tarku üllitisi ja kuulata väidetavalt kogenute juttu, teen ma ju kõik valesti. Näiteks reedel. Tulin kella viieks töölt. See oli pikk ja pingeline päev: esimeses pooles Tartu Ülikoolis tudengitega kaks ja pool tundi seminari, siis Postimehe töö. Isegi lõunat polnud aega süüa (viga nr 1). Kui koju jõudsin, parkisin kõhu täis ja lükkasin seejärel kohe ratta välja (viga nr 2). Istusin kodu ukse ees ratta selga ja võtsin jalamaid, ilma soojenduseta, sisse kiiruse üle 30 km/h (viga nr 3). Ma ei võtnud kaasa batooni, geeli ega isegi mitte joogipudelit (viga nr 4). Olin eelmine nädal teinud neli temposõitu ja mõtlesin, et ega nüüdki sadulas uimerdama hakka (viga nr 5).

Sõitsin oma sügisese traditsioonilise 33,5 km pikkuse ringi, sest väljas oli ikkagi ju külm, umbes 5 kraadi, ja tagasiteel mööda Valga maanteed Tartusse puhus vastutuul. Ei, ei vändanud sugugi elu eest ega täiest jõust. Vaid mõõduka mõnuga. Kodu ukse ees panin kella seisma – 58.05. Keskmine kiirus 34,6 km/h. Sügisese kergelt tuulise ja külma ilma kohta pika töönädala lõpus pole ju üldse paha aeg.

Pühapäeva õhtupoolikul, olles veetnud päeva maal mõõdukal määral füüsilist tööd tehes, läbisin sama ringi 58.20ga. Keskmine kiirus 34,5 km/h.

Muidugi ei ole sellise kiirusega Vueltal ega MMil eraldistardist sõidus mitte midagi teha. Aga samas ei ole need ka kiirused, mida isegi kõik regulaarselt rattasõitu treenijad mängeldes ja muigega näol suudavad arendada.

Kuid mis peamine: sellise harrastaja jaoks korraliku stabiilse taseme saavutamiseks ei ole absoluutselt vaja kõike seda, mille vajalikkuses igasugused erialaväljaanded ja asjatundjaid teid veenda üritavad. Kuid mis teha, enamik inimesi on nõrgad, eeskätt vaimselt nõrgad, ning lasevad endale igasugust tarbetust «pähe määrida», uskudes, et sedasi saavutavad nad edu.

Ütlen teile veel kord: edu ei peitu ajakirjades ega raamatutes ega kauplustes, edu peitub teie enda sees – see on sihikindlus, tahtejõud, vaimujõud, mobiliseerimisvõime, eneseületamine, distsipliin, eneseusk, raskustele mitte allavandumine. Otsige edu võtit enda sisimast ning ärge raisake aega ja raha ja energiat ennast teisejärguliste asjadega lollitades.

(Ja et mõni ei kahtlustaks mind trenni tegemises, siis olgu lisatud, et 38. nädalal sõitsin rattaga 4:04 [147,8 km] ja 39. nädalal 2:53 [95,6 km]. Midagi muud peale rattasõidu ei ole teinud. Need näitajad, mõistate isegi. ei ole kuskilt otsast trenni tegemise moodi.)
******

Descending Spring Canyon road, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Kukkumine Hiina velotuuril. Fotode autor: Chine Nouvelle / Sipa / Scanpix
Foto 3: NIi tehakse rahvasporti Venemaal. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix

Pullerits: Kuidas juuditar üritas mu jalgu murda?

Mõnikord ei ole lihtne olla pikk. Olen 187 cm. Jalad on mul inimkeha proportsioone arvestades kindlasti pikemad, kui keskmisel minupikkusel. Ja see tekitab teatud olukordades probleeme.

Lendasin suvel päise päeva ajal Helsingist New Yorki. Lennuk oli just enam-vähem vajaliku kõrguse kogunud, kui mu ees istunud umbes 60-aastane Kesk-Euroopa juuditar lasi istme seljatoe hooga alla. Mulle sülle. Selliste vastu olin jätnud ühest Ameerika ajakirjast meelde väärt soovituse.

Nimelt on iga reisija kohal laes reguleeritav külma õhku puhuv ava. Talitasin nii, nagu Ameerika ajakiri oli soovitanud: suunasin külma õhujoa eesistuja peale. Ja keskendusin ajakirja lugemisele.

Aga nii ma ei märganudki, kui ta minu õhujoa vargsi kinni keeras. Ent siis toodi süüa ja ta viis istme tavaasendisse. Kuna külma õhujoa trikk läbi ei läinud, otsustasin edaspidi targu kasutada jõulisemat võtet.

Surusin nimelt oma põlved vastu eesmise istme seljatuge. Juuditar, pealtnäha igati haritud inimene, proovis pärast söömist seljatuge alla suruda, aga ei saanud ega saanud. Muudkui rammis minu põlvi. Lausa valus kohe. Kusjuures üks põlv on ju mul opereeritud. Kurat, kui ta sellele liiga oleks teinud, kas siis oleks saanud tema vastu kohtusse minna?

Kuna rammimised tulemust ei andnud, vaatas eesistuja viimaks selja taha, milles asi. Nägi, et olen oma põlved vastu tema seljatuge surunud. Ütles mulle in broken English, et tahab seljatuge alla lasta, võtku ma oma jalad eest ära.

Ütlesin, et ei võta. Sest see on minu koht (my seat and my space), ma olen selle eest maksnud, ja ma ei lase tal oma koha peal ruumi võtta. Arvate, et ta sellest aru sai?

Ei, ta keeras ringi ja jätkas minu põlvede agressiivset ründamist. Aga jõuvahekorrad olid selgelt minu kasuks, mistõttu juuditari ponnistused ei viinud mitte kusagile. Ja teate, mis ta seepeale tegi?

Ta läks stjuardessidele kaebama. Tuli siis üks noist minu juurde asja arutama. Seletasin stjuardessile viisakalt ja rahulikult, et mul on pikad jalad, see siin on minu koht, mille eest ma olen maksnud, ja mitte vähe, ja mulle ei meeldi, kui keegi end minu koha peale sisuliselt minu sülle langetab. Ehk nagu mõistate, olin otsustanud, nagu Ameerikas saadud kogemused olid õpetanud, et stand your ground, firmly. St seisa enda eest, kindlalt. Ja lisasin, et selline käitumine eesistujalt on minu hinnangul rude, impolite and inconsiderate of others. Ehk jäme, ebaviisakas ja teisi mittearvestav. Mille peale stjuardess ütles mu ees istujale, et katsub talle leida teise koha. (Ehk teise ohvri, kes laseb jäärapäisel reisijal end mürraki enda sülle langetada.)

Loomulikult ta ei leidnud, sest lennukis polnud ühtegi vaba kohta.

Aga stjuardess selgitas välja, et mingitest reeglitest tulenevalt on eesistujal siiski õigus oma istme seljatugi alla lasta. Olgu, ütlesin seepeale, kui reeglid nii ütlevad, siis nende vastu ma vaidlema ei hakka. Kuid lisasin, et ka eesistuv juuditar kuuleks, et sellegipoolest jään endale kindlaks, et selline tagapool istujat mittearvestav ja häiriv käitumine on eesistuja poolt rude, impolite and inconsiderate of others.

Võtsin jalad eest ja mürraki lasi juuditar oma istme seljatoe mulle sülle. (Spordipublitsistikast sobiks siinkohal tsiteerida sellist lauset: siis mindi ja polnud enam tagasi vaatamist.)

Stjuardess püüdis mind lohutada, et ka mul on õigus oma istme seljatugi alla lasta. Aga pika inimesena, kes teab, kui ääretult ebamugav see on, kui keegi oma istmega su ruumi tungib, ütlesin, et tänan, ei, ma ei tee seda, sest see on tagapool istujale ebamugav.

Muidugi oleks ma võinud külma õhujoa eesistujale uuesti pähe suunata. Ma ei tea, kas stjuardess oleks leidnud kuskilt reegli, mis keelab minu istme kohal olevat õhupuhujat teatud suunas sättida. Aga see oleks juba olnud tõlgendatav minupoolse selge pahatahtlikkusena. (Ja tagantjärele mõeldes olnuks ju huvitav, kui oleksin pärast seda, kui juuditar viimaks seljatoe mürtsti alla lasi, röögatanud: "Fuck, you broke my leg!!" Et näis, mida siis stjuardessid ja trauma tekitaja oleks öelnud.)

Teie seas on kindlasti palju pikki ja pikkade jalgadega vastupidavussportlasi – millised on teie kogemused ja nõksud seesuguste teisi mittearvestavate inimeste ohjeldamisel lennukis või bussis?
******

Descending Spring Canyon road, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Finnairi lennuk liinil New York-Helsingi. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Tüüpiline turistiklass. Foto autor: The Image Works / TopFoto / Scanpix
Foto 3: Korean Airi stjuardessid. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Vene stjuardess. Foto autor: ITAR-TASS/Scanpix

Pullerits: Kuidas kiiver minu elu päästis?

Kaks nädalat tagasi ajas Tartus paljudel inimestel harja punaseks politsei, kes karistas Tamme gümnaasiumi läheduses kuut jalgrattal kooli saabunud õpilast kiivri mittekandmise eest. Politsei on kiuslik ja lolliks läinud, võis kokku võtta paljude suhtumise. Ehk jätkuvalt leidub inimesi, kes arvavad, et kiivri kandmine on ebavajalik.

Kui teate niimoodi arvajaid, kupatage nad lugema järgnevat lugu, mis tõestab, et kiiver võib ka kõige süütumana näivas olukorras osutuda elupäästjaks.

Pühapäeva varasel pärastlõunal lõpetasin Steve Astokiga 40 km pikkust Tallinna mnt-Kärevere-Kärkna-Jõgeva mnt ringi (keskmine kiirus 38 km/h; vt eelmine sissekanne). Võtsime Jakobi mäe tõusu, Astok ees ja mina järel. Kasutasin kerget ülekannet, et mitte kangutada. Kui jõudsin Jakobi mäe tippu, otsustasin Astoki sabast välja tulla ning algaval laugel lõigul kiiruse üles võtta. Ent niipea, kui hakkasin vasakult tõmbama Astoki kõrvale, kiilus vasaku jala vändaga alla surumise ajal kett järsku tagumise hammasratta ja kodarate vahele kinni.

Kiirus ei saanud olla suur, vaevalt rohkem kui 20 km/h. Muidugi oli see minu viga, et olin keti sättinud liiga risti, eest suurele ja ka tagant ilmselt suurimale hammasrattale (täpselt ei tea, ma ei vaata hammasrattaid, sätin ketti taga tunde järgi). Olen oma Scotti võidusõidurattaga aastaid nii toiminud ja mitte kunagi varem polnud kett seepärast veel maha tulnud ega kinni kiilunud. Aga seekord läks teisiti.

Pedaalid jäid järsku justkui lukku. Kuna see toimus vasaku jalaga allasurumise ajal, viskas jalgratta minu all kohe vasakule, aga kuna edasiliikumise suund oli otse, siis saate isegi aru, et rullusin parema küljega mürtsti maha, keset sõiduteed.

Kukkusin paremalt küljelt seljale ja mis edasi toimus, seda oskavad paljukogenud mehed tõenäoliselt juba aimata. Mis on sellise liikumise ajal kõige nõrgem koht? Muidugi kael. Mida kael hoiab? Pead. Kas ta jõuab seda hoida? Ega hästi mitte.

Järgmiseks sain aru ja jõudsin isegi mõelda, et nii, nüüd lendab pea kuklapool vastu asfalti. Jõudsin isegi mõelda, et nüüd käib hirmus kolks ja arvatavasti viskab silme eest mustaks. Hirmu sel hetkel tunda ei jõua, sest kõik käib liiga kiiresti – aga huvitav, et aju jõuab ikkagi kiiremini raalida, kiiremini mõelda, kui kõik toimub.

Niisiis, sel hetkel, kui olin valmis, et nüüd lendan peaga valusalt vastu asfalti ja olin psühholoogiliselt selleks mõnel määral koguni valmis, tundsin, kuidas kiivri tagaots löögi vapralt vastu võtab. Pehmalt, valutult. Vist pigem psühholoogilisest «ettevalmistusest» tulenevalt tundsin, et õrnalt, murdosasekundiks, üritas silme eest visata pisut-pisut hallimaks, aga koheselt oli kõik jälle korras, värviline.

Ajasin end istuli. Selleks ajaks oli Astok jõudnud ringi pöörata ja valmis minu ratast kähku tee pealt eest koristama. Ütlesin, et ärgu tormaku, võtku rahulikult. Sest paremalt silmanurgast nägin, et minu taga sõitnud auto oli peatunud ja ootas kannatlikult.

Istusin paar sekundit maas. Miski ütles, et ei maksa end koheselt püsti ajada, esmalt tuleb paugust toibuda, endasse tulla, ennast korralikult tunnetama hakata. Sest kes teab, mis tegelikult võis juhtuda. Esimese šokiga ei pruugi ju kõigest arugi saada.

Enda arvates umbes viie sekundi pärast ajasin end püsti, astusin kõnniteele, kuhu Astok oli mu ratta plangu najale tõstnud, ja vajutasin esimese asjana Suunto käekellal jooksva aja kinni. Siis vaatasin, mis on juhtunud.

Parem, opereeritud põlv oli marraskil. Painutasin seda. Liikus, valu ei olnud. Vähemalt jäi põlv terveks, nentisin. Küünarnukk oli samuti kergelt marraskil ja läks paiste. Seejärel juhtis Astok mu tähelepanu pükstele, et need on puusa juurest verised. Tõmbasin püksisääre üles – oligi suur marrastus. Kuid peamine oli, et pea oli selge, ei valutanud.

Kiiver oli mu päästnud. Ilma kiivrita, ma ei tea... ei taha kohe mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda. Kolju mõra? ... Igatahes oleks olnud vaja kiirabi, fakt.

Ja näete, millisest süütust olukorrast see kõik juhtus: kiirus väike, keegi teine ei olnud süüdi – ehk kriitiline, kiivrit vajav situatsioon tekkis sama hästi kui mitte millestki.

Kas kellelegi on vaja veel rõhutada, et kandke igas olukorras alati kiivrit, kui rattaga sõitma lähete?

Kodus avastasin, et rattakindad olid päästnud parema käe sõrmenukid. Need olid vaid õrnalt marraskil. Aga kui kindaid poleks olnud, oleks raspeldus väga valusaks kujunenud.

Tõsi, õnnetusejärgsel kolmel ööl olen külje keeramiseks pidanud kätega pead toetama. Ei, pea ei valuta, aga valulikud ja tundlikud – mitte argiolukorras, vaid just lamades puhkeasendis – on kaela külgedel eespool ülalt alla ilmselt mingid kõõlused. Tõenäoliselt said need venitada või põrutada. Usun, et see häda läheb ajapikku mööda.

Olen sel hooajal kukkunud rattaga neli korda. Üks kord MTBga Suure-Jaani lähedal metsas Sakala teel libedal palksillal külili. Sain korraks ai-ai, muud ei midagi. Teine kord Hiiumaal MTBga Tahkuna poolsaare kruusateel, kui hakkasin eessõitjast mööduma, sattusin pehmele teepervele, kus esiratas sattus vastu kändu ja lendasin üle pea sadulast. Reis sai marrastuse ja püksid väikse augu. Kolmas kord kukkusin hiljuti Ilmatalu-Tartu teel kurvis, kui otse vastusõitva veoauto eest pidin kraavi suunduma ning seal libisesin ja küljega asfaldile prantsatasin. Taas mõned marrastused. Ja nüüd neljas kord siis Jakobi mäel.

Neli kukkumist suve jooksul – ei teagi, mis sellest järeldada. On seda palju? On see paratamatu? Kas neid on olnud võimalik vältida?

Jah, on küll. Kindlasti siis, kui üldse rattaga ei sõida.
******

GMC Terrain descending Spring Canyon road, Moab, Utah. Leia pildilt lennuk! 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Christopher Froome'i kiiver ootab kandjat. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Rootslane Fredrik Kessiakoff on kukkunud mulluse Tour de France'i 13. etapil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Andrew Talansky (vasakul) ja Svein Tuft toibuvad tänavusel Tour de France'il kukkumisest. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Prantslane Anthony Geslin ootab 2010. aasta Tour de France'i 2. etapil pärast kukkumist uut ratast. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Rein Taaramäe (keskel punases nr 81) vaatab mulluse Tour de France'i 4. etapil üle õla, mis on kukkujatest saanud. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kuidas rünnata unelmate kiirust?

Mäletate ikka, mis tulemused olid nädala algusest all? Teisipäeval, kaks päeva pärast Tartu rattamaratoni, ja neljapäeval Tartu-lähedane 33,5 km pikkune ring vastavalt 34,3 ja 34,4 km/h. Mis see on? Märk stabiilsusest. Kas selle pealt võiks midagi enamat üritada? Loomulikult võib.

Laupäeva pärastlõunal lükkasime Paralepa klubi sõitja, Tartu Ülikooli teise aasta arstitudengi Steve Astokiga rattaile Tähtvere linnaosas Tuglase tänaval hoo sisse. Plaanis oli 40 km pikkune paarissõit tartlastele hästi tuntud ringil mööda Tallinna maanteed üle Kärevere silla, siis paremale Kärkna peale ja sealt mööda Jõgeva maanteed tagasi. Eelmisel sügisel sõitsime Astokiga seda ringi keskmise kiirusega 36,8 km/h. Eesmärk oli too tulemus üle lüüa.

Alustasime rahulikult-mõõdukalt, hoidsime keskmist kiirust 37-38 km/h. Tegime teineteise alla 600-800 meetri pikkuseid vahetusi. Tallinna maanteel hakkasime kiirust veidi tõstma, kuid kergelt see ei läinud. Nimelt sõitis pidevalt vastu suuri veo- ja kaubaautosid, üksvahe lausa pikas kolonnis, mis keerutasid üles vastikult tugevaid vastutuulelaineid.

Pärast Käreverest Kärkna poole keeramist läks liiklus vaiksemaks. Tegin oma vahetusi tempoga 40-41 km/h, Astok kui üksjagu noorem ja mõnevõrra kõvem sõitja vedas 41-42 km/h-ga. Paar korda olin pisut hooletu ning lasin pärast oma vedamiskorra lõppu kiiruse liiga alla, mistõttu tekkis kahe-kolme-meetrine vahe, mida pidin siis kõvasti surudes tasa tegema. Säh sulle puhkamist ja taastumist! Aga nii need kogemused tulevadki – et enne ei tohi pressimist lõpetada, kui oled ilusasti eessõitja tuulde saanud.

Poolele maale ehk 20 km märki jõudsime 30.30ga. Ajapikku sai selgeks, et vähese tuulega ilm on tegelikult petlik: kui kiirus küünib 40 km/h kanti, hakkab tekkima tunne, justkui puhuks kogu aeg vastu. Ehk mida kiiremini sõita, seda raskemaks läheb isegi minimaalse tuule takistuse ületamine.

Kui Jõgeva maanteele keerasime, sain korraks teise hingamise – Astok oli vedanud minu jaoks kõige ebamugavamal lõigul, krobelisel asfaldil läbi Kärkna – ning suutsin isegi kergel vastumäge lõigul pedaalida 41 km/h. «Sul on oma vanuse kohta ikka metsikult jõudu,» ütles Astok. Aitäh! Aga tõde on see, et tema tegi veelgi valusamaid vahetusi. Ja mis seal salata, ka pikemaid. Pakuks, et 4/7 distantsist vedas tema ja 3/7 mina. Aga eks ta ole ka üle kahe korra noorem, ja noortele tuleb teed anda.

Tartu linnas ootas umbes 2 km enne sõidu lõppu «maiuspala», Jakobi mäe tõus. Seda peavad vastikuks isegi elukutselised sõitjad – nad on mulle seda tunnistanud. Kuna üle Emajõe oli vedanud Astok, läksin enne tõusu ise ette ning kangutasin üles välja. Siis proovisin tempot uuesti üles saada, et Astok saaks minna hooga vedama. Tallinna maantee lõigu piki Tähtvere parki sõitsime taas umbes 40 km/h-ga, kuid maaülikooli tornühiselamu ristmiku juures jäime valgusfoori taha kinni.

Kui lõpuks 40 km läbitud sai, näitas mu Suunto kell, et kulunud oli 1:00.25. Mullune rekordaeg sai küll kõvasti löödud, kuid 40 km/h keskmise kiiruse barjäär jäi sedapuhku siiski napilt alistamata. Keskmiseks kujunes 39,7 km/h. See on täpselt sama keskmine tempo, mille saavutasin Tartu rattarallil hiigelsuures pundis, aga märksa kiirem kui mu tempo Võru rattarallil (38,7 km/h), rääkimata Jõgeva rattarallist (36,2 km/h).

Ja kohe kindlasti on 1:00.25 ehk 39,7 km/h Tähtvere-Kärevere-Kärkna-Tähtvere 40 km ringi paarissõidu uus maailmarekord.

Muide, pühapäeval näitas hommikupoolikul taas ilusat ilma ning keskpäeval tegime Astokiga sama ringi uuesti. Leppisime kokku, et seekord ei kihuta, alustame rahulikult. Tallinna maanteed mööda läksimegi 32-36 km/h. Aga Käreverest Kärkna peale keerates läks kiirus üles. Vedasin ise algul 42-43 km/h, seejärel vedas Astok mõned lõigud koguni tempoga 47-48 km/h. Ta ütles, et Kärevere ja Kärkna vahel on talle sobivaid kohti, kus saab panna rauad paremale ja rahulikult jõuga minna. Tagasiteel mööda Jõgeva maanteed Tartu poole jäime ebameeldiva küljetuule kätte, nii et kohati oli mul tegu isegi 37-38 km/h hoidmisega. Sellegipoolest läbisime 40 km pikkuse ringi 1:05.15ga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 36,8 km/h.

Kokku tuli mul sel nädalal nelja rattasõidukorraga 147,8 km, millele kulus aega 4:04.15, mis teeb nädala keskmiseks kiiruseks 36,3 km/h. Puhas mõnu!
******

GMC Terrain descending Spring Canyon road, Moab, Utah. Leia pildilt lennuk! 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Austraallane Michael Matthews võidab Vuelta viimase etapi. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Alejandro Valverde (ees) ja Vincenzo Nibali Vuelta 20. etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Vuelta võitja Chris Horner (paremal) ja Alejandro Valverde Hispaania velotuuri 19. etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: 40 km pikkuse Tähtvere-Kärevere-Kärkna-Tähtvere rattaringi algus ja lõpp Tartus Vaksali tänaval. Leia pildilt kass! Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Mis nipiga saab hoo üles tõmmata?

Nii palju olen tarkade inimestega suheldes aru saanud, et on kaks põhimõttelist võimalust oma sportliku suutlikkuse arendamiseks. Esiteks, kui teil on nädalas vähemalt neli-viis-kuus päeva aega laialt käes, siis võite teha pikki ja aeglasi nn mahutrenne, ikka vähemalt kaks-kolm tundi, olgu suusatades või rattaga sõites. Teiseks, kui nii palju aega kulutada pole, vaid peate piirduma kahe-kolme harjutuskorraga nädalas, siis, piltlikult, ent otse öeldes, ei vii uimerdamine kusagile, vaid tuleb lapatsit anda.

Esimest võimalust on väga vähestel, kes elavad mitmekülgset ja tegusat tavalise tubli eesti inimese elu. Mis tähendab, et üle jääb teine variant.

Mõned mehed väljendasid eelmiste sissekannete kommentaarides imestust, kuidas suutsin Tartu rattamaratonil kolm ja veerand tundi tempos järele andmata sadulas püsida ilma, et energiavarud ning jõud ja jaks oleks kahanenud – kusjuures distantsi vältel söömata ja paljus ka joomata -, kui terve suve alates juunikuust olen teinud ratta seljas vaid tunniajalisi nn sutsakaid.

Aga mis seal imestada! Vaadake veel kord teist varianti.

Arvate, et see on kurnav ja raske, kui teete nädalas kolm-neli tugevat temposõitu? (Ei, ärge arvake, et tegemist on trenniga! Need on mõnusõidud, milles puudub igasugune süsteem, läbimõeldus, eesmärgistatus jms.)

Ei, ei ole kurnav ega väsitav! Küsin teilt nüüd nii: kas teil ei teki tahtmine kohe niipea, kui olete ratta seljas kodu eest eemaldunud, kiirust juurde kerida?

Mul küll tekib – ja selles asja trump seisnebki. Las ma räägin lühidalt, mis toimus teisipäeva õhtul, ülejärgmisel päeval pärast Tartu rattamaratoni.

Esmaspäev kulus puhkamiseks, aga teisipäeva õhtul istusin pärast tööpäeva kella poole seitsme ajal kodu ees sadulasse. Mul polnud absoluutselt muud plaani, kui et teen umbes tunnise sõidu – rohkem tõesti ei taha, tüütuks läheb. Aga niipea, kui Vaksali tänavalt Betooni ülesõidu juures Tuglase tänavale Tallinna maantee poole pöörasin, nägin nina eest läbi lipsamas musta Jeep Grand Cherokeed (kunagi mulle Jeep väga meeldis, nüüd tundub see autotüüp pigem kast [box]), ja kuna Alexela bensiinijaama kõrval läheb Tuglase tänav poolsada meetrit üks-kaks kraadi allamäge, sain Cherokee tuulelaine jäänustes kiiruse üles, 36-38 km/h lõdvalt, ja kui pärast Tallinna maanteele pööramist sain nn solgioja nõos maaülikooli ühiselamu ees mängeldes sisse 41 km/h, oli edaspidi juba raske jalga sirgu lasta. Kiirus on ju nauding! Ja kui oled istunud maastikurattalt, mis, mööngem, on ju tõeline traktor, maanteeratta selga, siis tunned, kuidas minek on sootuks teine – kerge, lihtne, voolujooneline, sujuv.

Niisiis, saate isegi aru, ei olnud mul edaspidi vaja muud teha kui – nagu kõvad mehed ütlevad – kiirust lihtsalt hoida. Tallinna maanteelt Ilmatsalu poole, sealt Rahinge järvest ja ekstreempargist mööda korraks Viljandi maanteele ning edasi Külitsesse, kust Valga maanteed pidi Tartusse tagasi ning Lõunakeskuse eest mööda Ringteed üle Betooni ülesõidu koju. Ai, küll see oli vahva ja tore – puhas nauding.

33,5 km pikkusele ringile kulus ukselt ukseni 58.33, mis teeb keskmiseks kiiruseks 34,3 km/h. Ei, ma ei ajanud keelt vesti peale, üldse mitte. Sõitsin parajasti nii tugevalt, et oleks mõnus. Tund aega puhast lõbu, enda suutlikkuse tunnetamist – mis võib veel parem olla?! Kaks või kolm tundi tuima uimerdamist? Tänan, ei.

Nagu näete, on väga lihtne viljeleda seda algul nimetatud teist varianti. Hoog üles ja hoida – ei midagi keerulist! Kusjuures, nagu aru saite, see hoog tuleb iseenesest. Uskuge, kiire sõit on mõnus. Õppige seda nautima – ja te elu pole enam endine.
******

Descending Spring Canyon road, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jalgratturite kolonn Vuelta 19. etapi. Foto autor: EFE/Scanpix 
Foto 2: Joaquin Rodriguez pingutamas Vuelta 19. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits sõitmas mõnuga Tartus Vabaduse sillal. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Jalgrattur maastikurattaga Vuelta 20. etapi rajal. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Tosin soovitust enda võimete realiseerimiseks!

Rahva tungival soovil avaldan analüüsi selle kohta, mida on vaja, et saavutada vastupidavusaladel nii häid tulemusi, nagu mul on vähese, ehk isegi olematu trenni pealt õnnestunud saavutada.

1. Pole vahet, kas olete mees või naine. Tartu rattamaratonil said tosin naist minust parema tulemuse (olgu, üks ei lähe arvesse – tema oli lätlane), kusjuures kaasa ei löönud Grete Treier ega Maaris Meier. Feministid, rõõmustage: sugu ei ole tänapäeval enam takistuseks!

2. Pole vahet, kui vana te olete. Tartu rattamaratonil olin M45 vanuseklassis alles 72. M40 vanuseklassis olid minust kiiremad 157 ja M35 klassis 172 meest. Tõsi, kui olete minust vanem ja minust kiiremini lõpetasite (rattamaratoni, ma mõtlen), siis peate küll arvestama, et ega teiesuguseid väga palju ole. M50 klassis olid minust nobedamad veerandsada ja M55 klassis ainult kaheksa meest. Aga olgem ausad, ega nii auväärses eas meestel sobigi eriti poisikestega võidu kihutada, seda enam, et tänapäeva noorsool pole sageli elementaarsetki viisakust endast vanemate vastu (vt Võru rattaralli).

3. Pole vahet, kui raske te olete. Art Soonets kaalub minust vähemalt 20 kilo rohkem, aga alistas mind rattamaratonil pisut rohkem kui tosina minutiga. Arvatavasti oli neid ligi sajakiloseid (tervitused Võrumaale Barutole!) ja raskemaid, kes enne mind finišeerisid, veel teisigi. Jah, jooksjaid nii jändrikest meestest tavaliselt ei saa, aga rattaspordis, mis on mugavusala – Toomas Kirsipuu, kes võitis Tartu rattamaratonil oma venda Jaani, küsis pärast VIP-telgis, kas ma ütlen endiselt, et rattasport on mugavusala, mille peale vastasin, et loomulikult on, mille peale tema omakorda suured silmad tegi -, ja on mugavusala seepärast, et seda tehakse ikkagi istudes, saavad need suured mehed küll edukalt oma võimu näidata. (Vabandust, see viimane lause läks pikale, kuid püsis grammatiliselt siiski sadulas ehk on korrektne.)

 4. Pole mõtet röögatult kallisse võistlusrattasse investeerida. Pärast rattamaratoni nägin rattapesulas meest, kellel oli poole esikahvliga Cannondale. Ma ei tea, mis see maksis, aga kihla võib vedada, et vähemalt poole rohkem, kui minu Ameerikast toodud Trek, mille eest maksin umbes 660 dollarit ja mis kaalub, usun, et 13-14 kilo vähemalt. Kui palju ta tänu tollele ultrarattale mind võitis? Ei tea, aga ei usu, et märkimisväärselt. Ehk siis: gramme võib ajada taga, kui pedaalimine on teie elukutse ja sissetuleku allikas. Aga kui olete harrastaja nagu minagi, siis piisab täiesti tavalisest rattast nagu minu oma, mil on alumiiniumraam, rasked amordid, mida sõidu ajal lahti-kinni keerata ei saa jne. Muide, isegi mu naise Optima, millega jätkuvalt tööl käin, jookseb teinekord paremini kui kallid võistlusrattad – tean, sest olen võrrelnud. Ehk siis: kes loodab olulist võitu kallist varustusest, alustab tulemuse jahtimist küll valest otsast.

5. Kohe kindlasti ei ole mõtet kohutavalt palju treenida. Ma ei ole kilometraaži kokku löönud, aga ei usu, et mul tuleb tänavu ratta seljas üle 3000 km, kui sedagi. Ja ei ole varasematel aastatel ka rohkem tulnud. Asi on selles, et kui olete saavutanud oma potentsiaalse taseme, on edasine trenni tegemine – selleks loen eesmärgistatud ja läbimõeldud regulaarset sportlikku tegevust – täiesti mõttetu ja tulutu. Piisab, kui toonust hoida.

6. Maht ei maksa, loeb intensiivsus. (Kehtib neile, kes on paar aastat ennast enam-vähem regulaarselt liigutanud; algajaile eluohtlik!) Aga mida tehakse?! Mahtu! Aetakse taga kilomeetreid, kulutatakse maanteel ja metsas rehve – aga tulemuseks on vaid tuimad lihased ja närtsinud vaim. Monotoonsus tapab. Sportimine peab pakkuma emotsiooni, ja ükski monotoonne üksluine tegevus seda teile küll ei anna.

7. Kui harjutate kolm-neli korda nädalas, nagu olen terve hooaja sõitnud, siis tasub igast sõidukorrast teha endale elamus. See tähendab, et annate hoo ja lõbuga minna, ei uimerda. Siis tunnete, kuidas suudate oma sisemise energiavedru kogu aeg vinnas hoida, olete valmis heitlema, ennast tõeliselt realiseerima. Ja tekib usk endasse – see on peamine!

8. Ärge kartke puhata! Mul oli suvel küll ja küll perioode, kus kaks või kolm päeva ei teinud mitte midagi. Rõhutan: mitte midagi. No ja siis? Kas sellest läks midagi halvemaks? Ei läinud. Ega treenitus niisama kusagile kao. Võib-olla oleks pidanud veelgi rohkem puhkama? Sest Soonets ei harjutanud peaaegu üldse, ei puutunud pikka aega üldse ratast, aga kui oli vaja kihutada, siis näitas rattamaratonil oi kui paljudele oma laia turja. See on suurimaid vigu, mis tehakse, kui mõeldakse, et oi, mis küll saab, mul jääb täna trenn vahele, eile juba jäi – ja hakatakse seda paaniliselt tasa tegema.

9. Visake see pulsikell ükskord juba minema! Pulsikell on nõrkadele ja memmekatele, pulsikell on piduriks. Mõelge nii: kas te oskate rattaga sõites oma kiirust hinnata? Kas te tunnete ära, kas sõidate 28 või 31 või 34 km/h? Usun, et tunnete küll, ja isegi kui eksite 1-2 km/h siia-sinna, ei oma see mingit tähtsust. Samamoodi peate tunnetama iseenda seisundit – kuulake iseennast! Pulss, pidage meeles, on vaid üks näitaja – ei maksa sellest jumalust teha. On ka teisi näitajaid, alates vere suhkru sisaldusest, hemoglobiini tasemest, lõpetades muude tervislikust seisundist tulenevate teguritega (magamatus, peavalu, põletik kuskil organismis, kulunud liigesed, venitatud lihased...). Lisaks, ega võistlusel keegi pulssi küsi. Kui seal läheb paugutamiseks, aga te olete kogu aeg harjunud sõitma pulsiga nn mugavustsoonis (ei pea siin silmas mugavustsooni, vaid ühtset tempovahemikku), siis ei pruugigi te suuta end vajaduse korral ebameeldivasse seisundisse ajada ja kiirendusega kaasa minna.

10. Toitumine ja joomine ja geelindus-batoonindus on ületähtsustatud. Siiski: hommikul tuleb korralikult süüa, nii et kõht saaks täis, järgmised toidukorrad on vähemolulised. Mäletate seda hüüdlauset: hommikusöök söö ise, lõunasöök jaga sõbraga, õhtusöök anna vaenlasele? Okei, tegelikult kahman ka õhtusöögi ahnelt endale, aga see-eest lõunasöögile... – vaat sellele ei tähi sageli aega kulutada. Ja kestsin rohkem kui kolm tundi rattamaratonil ikkagi ilusasti ära, isegi sel ajal ühtekokku mitte rohkem kui pool liitrit juues (ilm ei olnud ju palav).

11. Edu trump peitub peas, mitte jalgades. Miks käia avatud rada sõitmas? Selleks, et tunda ja teada, kus on märjad, libedad, liivased, raputavad kohad. Miks tuleb silmad lahti hoida ja ajuga raalida? Sest rattasõidus on kasulik teada ja arvestada, kus võidakse kiirendada, kus tuleb heal positsioonil olla, et mitte maha pudeneda, kus tasub targu tuulde hoida ja taastuda selle asemel, et ette lahmima minna.

12. Kõike tuleb mõnu ja hea tujuga võtta. Need, kes tulevad starti, silmad adrenaliinist juba pahupidi peas ja kõht erutusest lahti, põlevad kas läbi (kõrvetavad end alguses ära) või kustuvad kiirelt (sest on kehvasti maganud, ülemõelnud, ülenärveerinud). Kui tulla starti positiivse hoiakuga, et ees ootab tore jõuproov, proovin seda mängeldes läbida, siis ei tule tulemus põrmugi halvem, kui hambad ristis võisteldes – ja emotsioon jääb ka pärast ilusam, sest läbikukkumist ju ei juhtu.

Kõigi nende tähelepanekute ja soovituste juures olen kasutanud enda kogemusi, sealhulgas enda vigu.
******

Descending Spring Canyon road, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-7: Ilusaid hetki Tartu rattamaratonilt. Fotode autor: Mari Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas läks lõbusõit rattamaratonil?

Amort lahti ja sadul enne stardipauku tunde järgi umbes sentimeetri jagu allapoole – ja olingi Tartu rattamaratoniks valmis. Mida seal oligi rohkem valmistuda, kui eesmärk ei ole võidu sõita, vaid loosungiks on Carpe diem.

Võidu sõitmine oli pühapäeval ju naeruväärne. Kui jõudsin stardisirge järel oma neljandast stardigrupist (701-1000) esimese künka otsa, nägin, kuidas liidrid läksid vana lasketiiru tõusu otsast juba laskumisele. Nii et poole kilomeetriga olid esimesed saavutanud tervelt poolekilomeetrise edumaa.

Tegelikult oli vahva pingevabalt sõita: kui pole sportlikku eesmärki, kui ei pea teistega trügima, kui ei pea sõeluma, vaid vaatad rahulikult kõrvalt, kuidas enamik ponnistab ja pongestab, ähib ja puhib, pressib ja kangutab, hambad ristis ja silmad punnis, kummargil agressiivselt leistangi kohal – nagu oleks neil midagi võita... Uskuge, kui suudate ka ükskord end lõdvaks lasta, siis taipate samuti, kui totralt arulage see võiduajamine on. Te tulete Eestimaa kaugetest nurkadest kohale ja peamine, mis te sellelt pühapäevalt saate, on arulage hingeldav pingutus tegelikult ju mitte millegi nimel. Nautige pigem päeva! Carpe diem!

Eriti reljeefselt tuli see olen-küll-alles-seitsmesajandal-kohal-kuid-pean-täiega-panema suhtumine välja distantsi teise poole algul metsa sees raja kõige järsemal tõusul. Minu ees sõitjad tulid seal kõik targu sadulast maha, sest mehi oli tihedalt ning seal sadulas ukerdamine oleks tekitanud nii endale kui teistele ohtlikke olukordi, aga üks mees ei talitanud nii, nagu teised, ja kukkuski kõmaki! külili. Küll ta vandus, ja kui püsti sai, siis vandus edasi – selleks, et teised eest võtaksid, sest temal on nii pagana kiire, nagu oleks olümpiamedal mängus. See pani muigama.

Kruusalõikudel sättisin end rahumeeli teiste sekka ega üritanudki tempot tegema minna, ehkki mitmel korral tundsin, et võiks. Aga siis tuletasin endale meelde, et ma pole siia ju võistlema tulnud, ning sõitsin rahulikult koos ülejäänutega. Ja kui mõni pressis mööda, siis palun väga – minge aga!

Üllatas see, et tõusudel jäi enamik minu kandis sõitjaid jalgu. Kõrvalt oli näha, milles ilmselt asi: nad läksid liiga raske rauaga. Ma panin aegsasti ees keti keskmisele hammasrattale ja taga suurtele ning sedasi sain rahulikult sadulas istudes kerge vaevaga kerides mägedest üles ja teistest mööda. Ehk nagu öeldakse: ega rattasõidus saada edu neid, kellel on kõige tugevamad jalad, vaid pigem neid, kes kasutavad pead.

Ühel korral siiski, tunnistan ausalt, tegin väikse kiirenduse. See oli pärast Palu TPd. Sinna lähenedes tajusin, et selja taha on kogunenud päris suur punt. Avatud raja sõidust teadsin, et pärast TPd metsa vahele laskudes saab sisse hea hoo, ning toda kiirenduskohta ära kasutades tempot juurde paningi. Saingi teistest lahti ning hakkasin isegi eestpoolt mehi kinni püüdma. Ühel neist oli eriti vahva kirjaga särk, «Vahel veab». Veidi vedaski, siis tundsin, et jaksan kiiremini sõita, ja läksin mööda.

Aga peagi kogusid ka mahajäänud end ning Elva jõe silla ületuse ajaks, kus lõpuni jääb 16 km, said mu kätte. Arvate, et olin pettunud ja löödud? Oh ei, üldsegi mitte. See oli lihtsalt väike eksperiment, millega sõitu elavdada. Edasi võtsin taas rahulikumalt. Veendusin, et ei üksinda ikka massi vastu saa.

Aga energiat jagus piisavalt. Kogu sõidu vältel võtsin kaasa võetud kahest liitrisest pudelist juua vaid kaks korda. Tõsi, kolmes TPs sain haaratud kollasest joogipudelist ka üks-kaks lonksu. Aga oma pudelid tõin peaaegu puutumatuna finišisse. Väiksest geelipudelist võtsin kogu sõidu jooksul ühe sõõmu. Rohkem lihtsalt ei tundnud, et oleks vaja. Ilm ei olnud ju palav, samuti mitte külm. Sõitsin nagu südasuvel õhukese rattavormiga, rattapüksid ja rattasärk, muud ei midagi. Stardis ei jõudnud ära imestada, kuidas nii paljud tulid joonele, kiivri all pearätt, käsivarte otsas pikad kätised, keha katmas vest või koguni dressipluus, lisaks rattaretuusid. Huvitav, et spordimeeste hulgas leidub nii palju külmavareseid. Kui mul rahuliku sõiduga külm ei hakanud, kas siis noil kihutades palavaks ei läinud?

Ootamatu oli see, et ei kunagi varasemast mäleta – ja see oli mulle juba kümnes Tartu rattamaraton, mille eest sain lõpus kuldmärgi – nii pikki ja tihedaid sõitjate kolonne. Alles viimastel kilomeetritel läks pisut hõredamaks. Pärast Elva jõe teistkordset ületamist sain kokku Valga mehe Rinaldo Tederiga, ja kuna tema on minust klass kõvem sõitja (stardinumber 446), siis ütlesin, et võtan tema sappa, kulgeme koos rahulikult lõpuni. Poolteist kilomeetrit enne lõppu kihutasid meist mööda kaks meest, kes tegid kilomeeter enne lõppu huvitava manöövri. Üks neist keeras enne silda vasakule ja teine, nähes, et kaaslane keeras ära, pööras sillal ringi, et talle metsa vahele järele sõita. Algul ma ei saanud arugi, mis toimub, aga pärast protokollist uurides nägin, et üks neist oli lätlane ja teine venelane. See seletab kõik.

Viimase kilomeetri kuni lõpusirgeni sõitsin ise kõige ees, aga lõpus lasin Tederi enne finišisse – aumeeste asi ikkagi: kes lõpus kauem ees sõitnud, seda ei ole lihtsalt viisakas lõpuspurdiga alistama hakata.

Nii kerget ja mõnusat sõitu ei mäletagi. Vaat, mis saab, kui asja mõnuga võtta. Seni oli Tartu rattamaraton olnud mulle alati üks tüütu võistlus. Aga kui loobud võistlemast, võib sõidust isegi naudingu saada. Protokolli läks kirja 690. koht. Eelmine aasta olin ligi sada kohta tagapool, 788. Aega kulus pühapäeval 3:16.12 ehk ligi pool tundi vähem kui mullu (3:45.52). Ehk teisisõnu: seekordne tulemus moodustab 86,85 protsenti mullusest. Võrdluseks: võitja Erki Pütsep sõitis mullu 2:38.54, tänavu 2:32.26 ehk eilne tulemus on tal 95,9 protsenti eelmise aasta omast. Art Soonets, kes sai 350. koha ajaga 3:03.48, lõpetas eelmine kord ajaga 3:28.41 ehk seekordne aeg on tal 88,1 protsenti mullusest.

Oli lahe matkapäev.
******

Descending Spring Canyon road, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-6: Saatuslikke ja dramaatilisi hetki Tartu rattamaratonilt. Fotode autor: Mari Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 7: Erki Pütsep (nr 1) kihutamas Tartu rattamaratoni võidu poole. Foto autor: Mari Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Keda soosivad rattamaratoni olud?

Pühapäeval tõotab Tartu rattamaratonil tulla kiire sõit. Praegune ilmaprognoos näitab vähemalt stardipäeva hommikuni, et vihma ei tule. Ja see on peamine.

Kuid mida see tähendab?

Ilmselt tähendab soe ja kuiv ilm, et tehniliste ja hulljulgete ja jõuliste sõitjate eelised kahanevad. Need on kõik sellised sõitjad, kellele porine ja libe rada peaks andma nende kogemustest ja uljusest tulenevalt eelise.

Kas äkki seetõttu, et ka möödunud pühapäeval oli soe ja kuiv ilm, tunduski Tartu rattamaratoni rada inimlik ja sõidetav, isegi täiesti üksinda, ise endale tempot tehes? Ei ühtki mudast kohta, kus eelmine aasta sai võitluse ajal ukerdatud, pahkluudeni mütatud, isegi kukutud.

See-eest olid mõned liivased kohad. Kõige mällusööbivamalt seal, kus Harimäele tõusult keerab rada paremale, järgneb kiire laskumine ning selle all vasakpööre metsavahelisele kahe sõiduroopaga rajale – vaat seal on palju paksu liiva, mis võib ratta alt viia.

Kuna hoog ähvardab kuival rajal suureks minna, tulebki just kurvides ettevaatlik olla. Avatud raja sõidul kihutasin vähemalt kahest metsavahelisest kurvist välja.

Kindlasti muutub ka tõusude võtmine lihtsamaks. Näiteks metsavahelisest pikast, üksjagu järsust tõusust umbes 27-28 km enne lõppu läksin eelmisel pühapäeval mängeldes üles. Vihmastes oludes olen seal alati ratast käe kõrval lükanud, ja paljud teised ka.

Ainus tõus, millest möödunud pühapäeval üles ei sõitnud, oli distantsi teise poole algul esimese pikema metsavahelise lõigu algul too kurikuulus lühike seinatõus. Otsustasin, et ei hakka sealt üles pressima, sest kui hoog või jaks peaks poolel mäel otsa saama, siis tekib probleem, et jalg pedaali küljest lahti saada ja mitte tagasi langeda ehk ei pruugi suuta kukkumist vältida. Aga Art Soonets ütles, et tema oli sealt seni samuti alati ratast üles lükanud, kuid seekord sai too tõus vändates alistatud.

Niisiis tuleb tõenäoliselt mõnus sõit. Ei muda, pori ega libedust. Kuid arvestada tuleb suure tolmuga. Avatud raja sõidul suutsid juba kolm-neli ratturit tekitada enda järel märgatava tolmupilve. Kui aga ees kihutab kümneid rattureid ning tuul on mahe, võib olla kindel, et lõpetades on nina ja kõrvad tolmu täis.

Ja üks nõuanne veel: üheksandal kilomeetril hoidke vasakule metsa, mitte paremale põllu äärde!

Mind tunnete ära numbri 741 järgi. Soonetsi number on 444 ja kui rajal haiget saate, siis otsige silmadega numbrit, millise all võistles Moskva olümpial Sebastian Coe. Mis number see oli ja kes sõidab selle all Tartu rattamaratonil?

Lisainspiratsiooni saab siit!

Ja kui keegi küsib, miks mulle Rootsi ei meeldi ja miks ma Rootsist halvasti olen kirjutanud, siis vastuse saate siit: "Ma olen rootslane, aga elan Absurdistanis"!
******

Spring Canyon road, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Erki Pütsep sõitmas mullusel Tartu rattamaratonil võidu poole. Tema aeg 2:38.54. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Rattur, ratas käes, mullu Tartu rattamaratonil Astuvere toitlustuspunktis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix 
Foto 3: Ratturid mullusel Tartu rattamaratonil maanteealusest tunnelist väljumas. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kas sportides saab võita naiste tähelepanu?

Võrumaa mees Baruto (mitte täna hommikul tippspordist loobunud Kaido Höövelson!) esines eelmise sissekande järel võistlemise intrigeeriva definitsiooni ehk määratlusega: võistlemine on üritamine emastele meeldida.

Tal on õigus. Aga see õigus on konksuga.

Lugege tähelepanelikult: üritamine (!) meeldida. See ei tähenda, et tubli võistleja naistele meeldibki. Seega on Võrumaa mees Baruto andnud vägagi nüansirikka definitsiooni.

Vaatame nüüd seda asja taas rahulikult ja ratsionaalselt, üleliigsete emotsioonideta.

Jah, kahtlemata mõtleb märkimisväärne osa mehi – ja usun, et oma elu jooksul, vähemasti nooruses, on seda mingil ajal mõelnud peaaegu kõik mehed -, et mida kõvem spordimees ta on, seda rohkem ta naistele meeldib. See on loomulik, sest meestes on ürgne, ütleks koguni, et lausa geneetiline vajadus omavaheline hierarhia paika panna, ja seda hierarhiat on aegade jooksul vaja olnud selleks, et määratleda, kes on tugevam ja kellel on rohkem õigust – ja sel on ka rohkem õigust naistele. (Siin peitub ka, muide, põhjus, miks homod on meeste omavahelises hierarhias ühel kõige madalamal pulgal.)

Aga pange nüüd tähele: kas keegi naiste käest ka midagi kunagi on küsinud? Kas naised ka nii arvavad, et mida kõvem spordimees, seda parem ja ihaldusväärsem mees? Ehk ümbersõnastades: kas te tõesti arvate, et naised valivad meeste vahel nonde sportlikest tulemustest lähtudes?

Sel juhul oleks ju asi lihtne. Eestis peaks kõige rohkem naisi olema Andrus Veerpalul ja Gerd Kanteril. Pole küll kunagi kuulnud, et naised nende järele ummisjalu tormi oleks jooksnud.

Tavaliselt tuuakse neil puhkudel näiteks jalgpallureid – et just nemad on naistemagnetid. Aga pange taas tähele: millistest jalgpalluritest sel juhul räägitakse? Ikka superstaaridest, mitte näiteks Sergei Zenjovist või Raio Piirojast. Ehk teisisõnu: vaevalt tõmbab teatud naisi jalgpalluri löödud väravate arv, vaid pigem tõmbavad naisi ligi need hiigelsummad, mida mõned jalgpallurid teenivad.

Kui mõnel mehel on endiselt illusioonid, et Tartu rattamaratonil või rattarallil või suusamaratonil kõva sõitu tehes teenib ta naiste ihaldavaid pilke, siis soovitaks neil enda ümber rohkem lahtiste silmadega ringi vaadata. Ma ei ole aastate jooksul küll näinud kunagi Klubi Tartu Maratoni ega teistel üritustel raja ääres naiste horde, kes hindava pilguga mööduvaid mehi takseerivad ning pärast finišis end noile ligi litsuvad.

Pigem paistab asi niimoodi, et enamikku naisi jätavad meeste sportlikud tulemused täiesti ükskõikseks. Ja raske on välistada, et suure osa naiste silmis on meeste spordihullus hoopis peletav. Naised on ju instinktiivselt väga targad: nad saavad sisimas aru, et mida rohkem tähelepanu ja aega pühendab mees spordile, seda vähem jääb tal üle tähelepanu ja aega, mida pühendada naisele ja lastele, ja enamikul normaalseil naistel on mehe tähelepanu ja aja järele lausa kompromissitu vajadus – sest milleks muuks neil mehi vaja ongi, kui nad kõige ülejäänuga ise suurepäraselt hakkama saavad.

Kuid see kõik ei tähenda, et Võrumaa mehe Baruto võistlemise määratlus oleks puudulik või vildakas. Ei, vastupidi – see on ääretult terane määratlus. See, et mehed naiste silmis sportimisega plusspunkte ei teeni, ei tähenda sugugi, et mehed sportides naistele meeldida ei üritaks. Ainult et üritamiseks see jääbki.
***
Materjali mõtiskluseks: kes on nii kirjutanud? "Nüüd ma vähemalt tean, et elus on valet suurusjärk rohkem kui kõige suuremas väljamõeldises. Väljamõeldis tundub ebausutav, sest seal on liiga palju tõtt. Keegi ei taha tõtt teada. Elu on usutavam, sest seal ei olegi muud kui ainult pettus, teesklus ja vale."
(Mart Kadastik. "Kevad saabub sügisel", lk 220.)
******

A jeep climbing up Spring Canyon road, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 3: Miss Worldi iludusvõistlusest osavõtjad elamas Indoneesias Bali rannas kaasa spordivõistlusele. Tähelepanu: tegemist on pseudosündmusega ehk lavastatud sündmusega! Fotode autor: AP/Scanpix
Foto 2: Leedu naisfänn korvpalli EM-võistlustel. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Intrigeeriv pilt Seattle Marinersi ja Boston Red Soxi pesapallimängult, mis ähvardab torpedeerida kogu minu siinse kirjutise. Aga ei torpedeeri. Esiteks on naiste näost näha, et nad teevad nalja, ja teiseks on teada, et pesapallurid on Ameerikas hiigelpaksu rahakotiga. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Miss Worldi iludusvõistlusest osavõtjad Indoneesias Bali rannas köit vedamas. Tähelepanu: tegemist on pseudosündmusega ehk lavastatud sündmusega! Foto autor: AP/Scanpix