Pullerits: Miks on suusatalve tulekule panustada mõttetu?
Jüri Saar, kolleeg Tartu Postimehe toimetuses, küsis paar päeva tagasi, kas ma ei taha minna Tehvandile suusatama. Teatas, et Jaak Mae (fotol vasakul) on viiesajameetrise ringi valmis saanud.
Ütlesin, et ei taha. Teate, miks?Sest plusskraadidega tehtud kunstlumi saab olla ainult jäine kunstlumi. Mis tähendab, et kui kukud, saad peaaegu samasuguse vopsu, nagu jalgrattalt lennates. Saad naha marraskile. Teiseks, Saar tunnistas, et Mae olla talle öelnud, et seal on laskumise järgne kurv, kus hoog läheb suureks ning vähekogenud võivad kurvist välja lennata. Mis iseenesest pole paha, sest kindlasti on pehmem maanduda märjale mullapinnasele kui jäisele kunstlumele. Ja kolmandaks: miks sõita autoga üle 40 km kodunt eemale, et poolekilomeetrisel ringil tiirutada? Saadav kasu on igal juhul väiksem, kui selleks kulutatud aeg ja raha.
Tagatipuks on küsimus, kui tõsiselt tasub üldse suusatamisse panustada. Eelmisel aastal samal ajal käisin juba sisetrennis, kogusin ülekehajõudu ja lihvisin suusaergomeetril paaristõuketööd. Ja mis oli tulemus – lund peaaegu ei tulnudki ning võistlustel jäi osalemata. Toimus ju üksainus, poolpidune Tallinna maraton, eks ju?Ma ei näe märke, et suusavõistlusi soosiv tali võiks tänavu tulla. Ilm on jätkuvalt soe, kuigi praegu, reede hommikupoolikul, siin seda kirjutades, puistab Tartus Tähtveres akna taga lörtsilärtsakaid (fotol all paremal), ning parajasti möödus Vaksali tänaval sinna värskelt rajatud kergliiklusteel üks uisutehnikat viljelev asfalditoksija. Aga paksu ja püsiva lumekatte tekkeni on siit oi kui palju muutusi vaja! Isegi kui järgmisel nädalal tulevad külmakraadid, mis võib-olla lubavad ka Tähtvere spordipargis lumekahurid veidikeseks tööle panna, ei ole see kahtlemata piisav, et toota nii palju lund, millega annaks katta vähemalt 850-meetrise minunimelise ovaali.Ja ega kunstlumest piisa, et maratone korraldada. Selleks on vaja looduslikku lund. Loodusliku püsilumekatte teket takistab tõsiasi, et ilmaolud on viimasel ajal väga kõikuvad. Isegi kui paar-kolm päeva tuleb miinuskraade, järgneb sellele, nagu küllap möödunud «talvest» mäletate, mitu päeva plusskraade, mis vahepeal sadanud lume halastamatult hävitavad.
Praegu «suusatama» asumine on äärmiselt ennatlik, kõrge riskiastmega tegevus, mis oletatavasti ei vii järgnevatel kuudel mitte millenigi. Palju olulisem küsimus on see, kas juhuslikku lund ei puista vahel nii palju, et see võiks segada rattasõitu. Aga rattaga sõita tasub. Sest erinevalt küsitavast talvest – millele nüüd lisandub oht, et valitsus keerab koroonaviiruse leviku takistamiseks suurüritustele veelgi karmimad piirangud peale – on kindel see, et kevad ja suvi tulevad ning rattahooaeg ei kao kusagile. Meenutage äsjast suve – oli ju nii!
Nüüd, mil selle sissekande siin lõpetasin, lõppes ka lörtsisadu akna taga. Kümneks minutiks seda jätkuski. Jääb vaid loota, et tuul asfaldi kuivatab – saaks pärastlõunal rattaga sõitma minna.
*
Muide, võtke teadmiseks, et Eesti on palju parem maa kui USA. Nüüd on see faktidega tõestatud!
Foto 2: Henrik Bogdanov (vasakul) ja SA Tehvandi Spordikeskus juhatuse liige Jaak Mae parandavad kunstkunstlume tootmise torustikku. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/ Scanpix
Foto 3: Emajõgi novembri lõpus vaadatuna Kroonuaia sillalt. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Vähene lumesadu reede hommikul Tartus Tähtvere linnaosas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Priit Pulleritsu võidusõiduratas eelmise nädala laupäeval Luunja sadamakail. Foto autor: Priit Pullerits