Eile keskpäeval, kui trehvasin Tartu ülikooli spordihoones Tiidrek Nurmega ja kasutasin juhust, et paluda Tokyo olümpiaraamatusse tema autogramm – kusjuures ta ei olnud raamatu üle sugugi õnnelik, heites ette, et see on suuresti artiklite kogumik, sest näiteks temaga polnud raamatu tarbeks keegi midagi rääkinud –, nägin läbi jõusaali klaasseina, et seal teevad taevasinises lühikeses vormis pikad mehed oma keha ja raskustega tööd. Lugesin, et seljale oli valgete tähtedega kirjutatud «Zenit Kazan». Sellest võis kohe aru saada, et tegemist on maailma ühe tugevaima võrkpalliklubiga.
Ega ma võrkpallist suurt ei tea ja võrkpallureid samuti mitte, kuid ühe tundsin nende seast siiski kohe ära. Ta näeb teismoodi välja, sellepärast: piklik nägu, lühike tume soeng, lõug kergelt habetunud. See oli kahtlemata Maksim Mihhailov (kõigil piltidel), Londoni olümpiavõitja 2012, Tokyo olümpia hõbe 2021 ja Pekingi olümpia pronks 2008, kahekordne Euroopa meister, maailma üks paremaid, väidetavalt lausa kõige parem võrkpallur, sest kurikuulus segavereline Prantsusmaa esindaja Earvin N'Gapeth on isikuomadustelt selline, et teda ei tahaks enda sõnul oma meeskonda isegi Tartu Bigbanki peatreener Alar Rikberg.
Rikbergilt sain kaasa soovituse, et võiksin teha Mihhailoviga intervjuu. Ja ta lisas, et pidades silmas teisipäevast ja kolmapäevast mängu Bigbankiga oleks eriti kasulik, kui hoiaksin teda hästi pikalt kinni.
Aga see ei ole nii, et marsid trenni sisse ja kukud küsima. Läksin Zeniti meeskonna mänedžeri juurde ja küsisin intervjueerimiseks luba. Ta oli nõus, kuid palus, et ma väga kaua Mihhailovi aega ei võtaks.
Muidugi oli ETV oma kaameraga kohal ja Johannes Vedrul oli Mihhailoviga ilmselt mingi varasem kokkulepe. Ta saigi pärast treeningu lõppu Mihhailovi kaheks minutiks mikrofoni ette. Kui 203 cm pikkune Mihhailov ühe viimasena riietusruumi sammus, astusin tema suunas – ja ta jäi väga mõistvalt minu suunas vaatama, ilmselt aimates, milles asi – ning ütlesin selges vene keeles, kes olen ja mida soovin. Ta vastas, et neil läheb buss peagi Dorpati hotelli, kus neil on kell kaks, seega 20 minuti pärast lõunasöök, ja tegi ettepaneku, et tuleksin sinna ja ta pärast lõunat räägib minuga.
Äraütlematagi selge, et jõudsin Salt Lake Cityst üheksa aastat tagasi ostetud Treki maastikurattaga hotelli ette kiiremini, kui Zenit bussiga.
Mihhailov pidas sõna. Astus pärast lõunasööki otsejoones minu juurde. Tegin ettepaneku, et võtame laua taga istet. (Tagamõte: kui inimene on saadud istuma, tunneb ta end mugavalt ega kibele ära minema.) Ütlesin, et ei taha kulutada tema aega rohkem kui kümmekond minutit, ja küsisin, kas võin selgema vestluse nimel maski näo eest ära võtta. Ta oli sellega lahkelt päri.
Ja siis me rääkisime. Ja rääkisime. Õigemini, rääkis Mihhailov, mina ainult küsisin. Ta rääkis kiiresti ja ladusalt, kordagi sõnu otsimata, kordagi mõttega takerdumata, hoidis kogu aeg silmsidet.
Näiteks küsisin:
Olete mänginud kümme aastat Kaasani Zeniidi meeskonnas. Miks te pole kordagi klubi vahetanud?
«Kui inimene kasvab ja areneb ja tunneb end seejuures hästi, on rumal tingimusi muuta. Kui ma olen klubiga rahul ja klubi on rahul minuga, meil on ühised kõrged eesmärgid, ma näen võimalusi areneda, siis edeneb kõik hästi. Alles juhul, kui mõni asi enam ei õnnestu, tuleb aeg, kui on vaja midagi muuta, mugavustsoonist välja tulla – siis tasub vana tolmu endalt maha raputada ja siis on klubivahetusel mõtet.
Ma ei näe praegu mõtet sõita kuskile mujale ja saada sellest lisastress.»
Küsisin ka valusa kogemuse kohta:
Tokyo olümpial, kus Venemaa oli favoriit, jäite finaalis Prantsusmaa vastu kaotusseisu 0:2, viigistasite 2:2, aga lõpuks ikkagi kaotasite. Olete nüüd aru saanud, mille pärast?
«Jah, mõned arvavad, et oleks me siis kaotanud Brasiiliale või USA-le, aga Prantsusmaale... Kuid nagu ütlesin: võrkpallis on palju tugevaid koondisi. Kui varem oli maailmas neli-viis meeskonda, kes pretendeerisid võidule, siis nüüd on neid meeskondi ligi kümme.
Prantsusmaa on selle poolest eriline, et nad mängivad väga kaasaegset võrkpalli. Nad on väga tehnilised. Nad ei ole pikad, aga suudavad väljakul teha kõike – nad on universaalid. Neis on sellist ainest, mis võimaldab stressiolukorras võita. Meil sellist ainest kahjuks ei olnud.
Me ei olnud finaalmänguks ilmselt päris valmis. Andsime mängu algul initsiatiivi käest. Kuid tippmeeskondade vastu on oluline mängida tugevasti kohe esimesest pallingust, et neil ei tekiks isegi mõtet, et nad suudaksid meiega võidelda. Kui annad neile võimaluse tunda, et nad suudavad võidelda, läheb initsiatiiv kohe vastase kätte. Eriti hull, kui see on kokkumänginud koosseisuga vastane, kes on võidu järele näljane, kellele see võib olla ainus šanss võita olümpiamängud.
Arvatavasti oli see meie peamine viga: mitte et me oleks vastast alahinnanud, aga me ei läinud väljakule õige häälestatusega. Panime end psühholoogiliselt arütmiasse, et oleme kohustatud võitma. Šansid olid 50:50. Me oleks pidanud aru saama, et me ei mängi mitte ainult tugeva vastasega, vaid vastasega, kes tahab väga võita.»
Kui lõpetasime, vaatasin kella: olime rääkinud pool tundi!
Tänasin teda ja soovisin edu.
Suure ja tugeva mehe kohta oli tema käepigistus üllatavalt pehme.
Ju ta pelgas, et võib muidu mu sõrmed äkki katki vajutada.
Kogu intervjuud sellise kaliibriga sportlaselt, kes on korvpallis võrreldav LeBron Jamesiga ja jalgpallis Ronaldoga (sellepärast panigi sporditoimetus veebis sellise pealkirja – vt!) saate lugeda tänasest Postimehest.
Kõik fotod: 9. ja 10. novembril CEV Cupi sarjas Tartu Bigbanki võrkpalliklubiga kohtuva viimase kümnendi maailma ühe parima võrkpalliklubi Kaasani Zenit kapten Maksim Mihhailov esmaspäeva keskpäeval Tartu ülikooli spordihoones jõutreeningul. Fotode autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
