Pullerits: Mida võtta ette jalgratturite süüdimatute ohustajatega?

Kergliiklusteed on ohtlikud. Tartust Ilmatsalu poole vändates nägin ees elektritõuksiga sõitvat last, pakuks pikkuse ja kehaehituse järgi, et umbes 12-aastast, suur mootorratturi kiiver peas. Selliste kohta ei tea eales, mida nad teevad. Ja ta hakkaski ees vänderdama, keskjoonel slaalomit sõitma.

Jõudsin talle järele ja märkasin, et ta aeglustab kiirust. Sisetunne ütles, et ta võib keerata minu ees vasakule, just sinna, kust poolt olin otsustanud temast mööduda. Hüüdsin kaks korda kõvasti „Hei!”, „Hei!” - ei tea ju, kui hea on kiivri all kuuldavus. Õnneks ta vist kuulis, heitis pilgu üle vasaku õla, jäi seisma. Pääsesin mööda.

Ilmatsalust tagasiteel, enne Rahinget nägin, et vastu tuleb Tartu rendirattal sõitev noor. Ja ühtäkki kaldus ta vastassuunda, minu teepoolele. Kui talle lähemale jõudsin, sain aru, miks. Ta vaatas ja näppis sõidu ajal mobiiltelefoni.

Õnneks ta märkas, et on sattunud tee valele poolele ja korrigeeris kohe oma trajektoori. Aga kas ta lasi end sellest kõrvalekaldest häirida? Ega vist, sest kui kohakuti jõudsime, nägin, et ta jätkas rahumeeli mobiili vahtimist. Mõtlesin hetke, kas peaks talle midagi ütlema, et näiteks pangu mobiil sõidu ajal käest, aga olen neid märkusi varasematel aegadel juba üksjagu teinud – ei need ilmselt mõju. Või oleksin pidanud ikkagi noomima?

Poolel teel Rahinge ja Tartu vahel silmasin juba kaugelt, et vastu tuleb kaks ratturit. Nad sõitsid kõrvuti. Kui nood lähemale jõudsid, nägin, et nad ei ole treenijad, vaid rendiratastel väntajad. Sellele osutas ka kiivri puudumine. Seesugused on ohtlikud, sest nad ei taha või oska teistega arvestada, on tavaliselt kogenematud ja hooletud. Panin näpud piduritel valmis ja alandasin kiirust, hakates kergemini pedaalima.

Kui vastutulevate ratturiteni jäi veel umbes meetrit 20 kuni 25, ei olnud see, kes sõitis mulle otse vastu minu rajal, mind ikka veel tõenäoliselt märganud. Ta liikus kokkupõrkekursil. Noormehed näisid ajavat omavahel juttu. Siis vist ilmselt silmas mind ja keeras järsku eest ära, kaaslase selja taha.

Nüüd, tunnistan, sai mõõt täis. Eelmised kaks olukorda olid juba piisavalt adrenaliini tekitanud. Kui noormehed, vilksamisi hinnates umbes 16-17-aastased, minuga kohakuti jõudsid, käratasin tollele, kes oli äsja liikunud mulle vastu: „Vaata ette, kurat!”

Pärast mõtlesin, kas läksin liiale. Et kas oli vaja sinna lisada kurjalt „kurat!”. Kirjeldasin olukorda kodus ja sain vastuse, et ei läinud liiale, sest kui oleksin öelnud neutraalselt, poleks see kinldasti mõju avaldanud. Nüüd, karmilt öelduna, oli vähemalt lootust, et noormehel käis jõnks südme alt läbi ja võib-olla on ta järgmine kord ettevaatlikum. Kuid ega kunagi tea...

Foto 1: Vaksali tänava äärne jalakäijate ja rattatee Tartu servas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Vaksali tänava pikendus Gardesti kaupluse suunas koos kergliiklusteega selle ääres. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Tartu ja Ilmatsalu vaheline kergliiklustee veebruaris. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu Ringtee äärne kergliiklustee. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks Eesti rekordi teinud mitmevõistleja saab nadimat toetust, kui temast kehvemad sportlased?

Nädalavahetusel ei saanud jääda märkamata, et seitsmevõistleja Pippi Lotta Enok (fotodel) ei võitnud ainult USA üliõpilaste meistrivõistlusi, vaid püstitas ka Eesti rekordi 6285 punkti, millega tõusis maailma tänavuses edetabelis 11. kohale, kuid vähesed panid tähele - kui üldse keegi pani peale minu -, et teda ei leia Team Estonia toetatavate sportlaste esiküljelt, vaid tema nime tuleb otsida noorsportlaste hulgast, mis tähendab, et ta saab Team Estonialt kolm korda väiksemat ettevalmistustoetust kui ülejäänud Eesti paremad naiskergejõustiklased, kes kõik jäid juba mullu temast maailma edetabelis tahapoole.

Sport olgu ikka tulemuspõhine. Vaatame siis tulemusi. Enok lõpetas eelmise hooaja maailma pingereas 6057 punktiga 45. kohal. Äsjane võidusumma USA üliõpilasmeistrivõistlustel andnuks talle mulluses maailma edetabelis 19. koha.

Ent Eesti Olümpiakomitee tippspordikomisjon määras Enokile eelmise aasta tulemuste põhjal toetuse 500 eurot kuus.

Sama komisjon määras määras mullu sügisel kolm korda suurema, C-kategooria sportlase 1500-eurose kuutoetuse naiskergejõustiklastest kõrgushüppaja Elisabeth Pihelale, teivashüppaja Marleen Müllale ja osaviskaja Gedly Tugile, kes kõik lõpetasid hooaja maailmas kehvemal kohal, kui Enok.

Pihela jagas 1.90ga 53. kohta, Mülla oli 4.45ga 58. kohal ning Tugi 58.19ga 71. kohal. B- ja A-kategooriani ükski Eesti naiskergejõustiklane ei küüni.

Huvitav, miks on Enok noorsportlane ja peab rahulduma noorsportlase toetusega, kui on aasta võrra vanem kui Pihela, kaks aastat vanem kui Niina Petrõkina, aasta vanem kui Madis Mihkels, neli aastat vanem kui Eneli Jefimova ja Henry Sildaru?

Asi on selles, et saamaks C-kategooria toetust, peab ette näitama tulemuse täiskasvanute tiitlivõistlusel. Enokil seda ette näidata pole. Erinevalt Pihelast, Müllast ja Tugist on ta võistelnud ainult noorte ja juunioride rahvusvahelistel jõuproovidel.

Küsimus: miks on Mülla 16. koht mullusel EMil, Tugi 18 ja 15. koht üle-eelmisel ja eelmisel EMil ning Pihela 26. koht Pariisi olümpial ja 16. koht MM-il 2023 ja 19. koht EM-il 2024 paremad tulemused, kui Enoki 2021. aasta juunioride MMil võidetud hõbemedal ja 2023. aastal Euroopa U23 meistrivõistlustel võidetud pronksmedal, lisaks USA üliõpilaste meistritiitel ka 2023. aastal? Kergejõustikus ei näita taset niivõrd üksikutel võistlustel saavutatud koht, vaid sekundites ja sentimeetrites ning mitmevõistluses punktides väljendatud resultaat.

Asi ei ole õiglane. Aga ebaõiglust parandab EOK tippspordikomisjon alles oktoobris, ja sedagi juhul, kui Enok septembri keskel Tokyo täiskasvanute MMil kaasa teeb - ja lõpuni teeb. Teema on igati õigustatud ja asjakohane, sest seda võimendab ka Postimees.

*

Muide, saatsin esmaspäeva hommikul kell 11:11 päringu, miks Eesti Kergejõutikuliit pole esitanud Enokit C-kategooria sportlase kandidaadiks, nimeliselt EKJLi presidendile Madis Kallasele, peasekretärile Sirje Lippele, saavutusspordi juhile Kristel Berendsenile ja kommunikatsioonijuhile Mariliis Merisalule (ei tea ju, kes neist võiks võtta vastutuse vastata), aga kella 19-ks ehk ligi kaheksa tunniga polnud üheltki neist neljast vastust tulnud.

Madis Kallas vastas neljapäeva, 19. juuni pärastlõunal järgmist:

"Meie toetame EOK poolt Teile saadetud selgitusi.

Eesti Kergejõustikuliit esitas Pippi Lotta Enoki nime ja saavutused EOK Team Estonia C-toetuse kandidaadiks koos Rasmus Rooslehega. Mõlemad osutusid EOK komisjoni poolt noorte toetuse vääriliseks.

Eesti Kergejõustikuliidu poolt saame aga kinnitada, et arutame sportlastega seotud teemasid alaliidus ning suhtleme EOKga tegulaarselt, et kõigi otsuste puhul arvestataks maksimaalselt meie ala spetsiifikaga ja ettepanekutega."

Fotod 1-5: Pippi Lotta Enok mullu juuni lõpus Tallinnas Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas Mehis Viru kahtlustatava dopingukuriteo uurimine kokku kukkus

Siin mu värske põhjalik lugu sellest, kuidas EADSE ja politsei uurisid vähemalt poolteist aastat kahtlusi, mis tuginesid alusetuks osutunud vihjetele ja naised-saunas-rääkisid-juttudele, et Mehis Viru on andnud oma õpilastele pikka aega dopingut, kuid mis hoolimata uurijate pingutustest ei toonud mingeid tulemusi.

Mis mulje teile see uurimine jätab?

Foto: U20 MMil kõrgushüppes kuldmedali võitnud Karmen Bruus ja kolmikhüppes pronksmedali saanud Viktor Morozov saabuvad 9. augustil 2022 Tallinna lennujaama. Vasakul treener Mehis Viru. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix

Pullerits: Lõpetage jahumine taktikast! Hakake jooksma!

Eesti koondise ründaja Rauno Sappinen ütles pärast eilset 0:1 kaotust Norrale, et „on vaja veel natuke kannatlikkust, et astuda samm edasi ja võtta järgmine kord siit punkt või kolm”. Ma arvan, et kannatlikkusest ei piisa. Jooksma tuleb hakata.

Millegipärast vaatasin eile üle tüki aja jalgpalli. Me kõik nägime, et norrakad olid võimsamad. Seda tasa ei tee, kui oled sündinud lühemana ja kergema kondiga. Aga me nägime ka, et norrakad on kiiremad. Ja see on midagi, mida saab järele aidata. Kui maast madalast töö teha. Kas tehakse?

Ajakirjanik Marko Susi tõdes Postimehes eilse mängu analüüsis, et palliga mängus jäid Eesti jalgpallurid tihtipeale tempoga hätta. Jah, seda oli selgelt näha. Sellele, et jooksusuutlikkusega on probleeme, juhtisin tähelepanu juba kuraditosin aastat tagasi, kui Eesti jalgpallurid olid saanud järjekordse koslepi, mille peale esitas aga Mart Poom noortele oma kuulsa manitsuse: „Ärge kuulake Priit Pulleritsu!” 

Aga ärge siis ka imestage, et norralased teid üle jooksevad. Ja norralastest on Euroopas ikkagi hulk palju kõvemaid koondisi.

Jalgpall on jooksumäng. Ilma jooksmata ei saa seal midagi. Joosta tuleb palju ja kiiresti. Joosta tuleb jaksata. Mäng kestab ju poolteist tundi, olgugi veerandtunnise taastumisajaga.

Kui Eesti kaotas 2019 septembris Hollandile 0:4, rääkis nende peatreener Ronald Koeman: «Esimene poolaeg oli raskem. Eesti kaitses hästi, aga me ei suutnud palli päris soovitult liigutada. Jäime kannatlikeks, sest võis eeldada, et teisel poolajal ei jagu Eestil enam nii palju jooksurammu.» 

Kust tekivad Eesti vastu väravaohtlikud olukorrad? Kiiretest rünnakutest, nagu eilses mängus Norraga esimese poolaja lõpus, kui Erling Haaland palli paraku ebaprofessionaalselt Karl Jakob Heinale sisuliselt sülle lõi. Või trahvikasti ümber hoogsalt kombineerides. Aga miks vastane teeb Eesti trahvikasti ümber, mida vaid tahab? Miks on pall enamiku ajast, eile esimesel poolajal 65%, vastaste käes? Miks teevad vastased rohkem pealelööke, eile esimesel poolajal kümme Eesti ühe vastu? Miks teevad vastased rohkem sööte kui Eesti – eile esimesel poolajal kaks korda rohkem? Miks pall on enne ära söödetud, kui Eesti kaitsja jaole jõuab? Miks pall ei jõua enamasti Eesti ründajateni? Nende kõigi küsimuste vastuste oluline ühisosa on see, et joosta ei jaksata. Või nagu ütles Koeman: ei jagu jooksurammu.

Ma tahan näha, mis on Eesti jalgpallikoondislaste jooksutulemused! Kui paljud ei jookse 100 meetrit alla 11,5 sekundi? Kui paljud ei jookse 400 meetrit alla 50 sekundi? Kui paljudele käib 800 meetris üle jõu aeg alla kahe minuti? Kui paljud suudavad joosta 3000 meetrit alla kümne minuti?

Vaadake, kuidas jookseb jalgpallimängu ajal Kylian Mbappe! Palun Eesti jalgpallurite andmeid võrdluseks!

Kuni meil neid andmeid ja näitajaid ei ole, ei ole mõtet targutada tahvli ees või laua ääres mingitest taktikatest, sest lihtsalt ei jätku jooksukiirust ja vastupidavust treeneri hiilgavate taktikate elluviimiseks.

Lauri Birkan meenutab Jaanus Kriiski FB küljel kommentaariumis: „Mäletan hästi, et olin ise kehakultuuri esimesel või teisel kursusel (1996 või 1997), kui Teitur meie jalgpallikoondist tüürima hakkas. (See oli ajal, kui Poom oli koondise kapten. – P.P.) Ühe esimese asjana tõi ta kõik mehed Piritale TPÜ laborisse koormustestile. Nägin oma silmaga nii testimist jooksulindil kui ka saadud tulemusi. Eriti huvitas Teiturit meeste VO2max ehk maksimaalse hapnikutarbimise suhtnäitaja kilogrammi kehakaalu kohta. Võib öelda, et islandlane tabas kohe naelapea pihta, sest uuring näitas selgelt, et valdaval enamusel olid võhmaga kehvad lood (vaid ühel mängijal oli see näitaja üle 60, enamusel heal juhul 50 piirimail) ning pärast seda pandi mehed korralikult jooksma. Tulemused ei lasknud end kaua oodata ja vaikselt hakkas ka võite kogunema. Näib, et Arno, Jelle, Viggo ja Tarmo jätkasid seda, millega Teitur algust tegi, sest mingi aeg oli meeste mängu juba lust vaadata. Võideldi viimse sekundini. Meenutagem kasvõi neid kordi, kui Eesti kodus Hollandile korralikult vastu hakkas.”

Ma pidin kreepsu saama, kui Birkani järgi oli ainult ühe jalgpalluri VO2max üle 60. Mäletan, et käisin 37- või 38-aastasena, kui olin taas üle pika vaheaja paar kuud jooksutrenni teinud, samuti VO2max-i mõõtmas ja sain tulemuseks 62. Meenub, et testi läbiviijad rääkisid, et kõvematel tippsportlastel küünib see üle 80 ja eriti kõvadel 90 kanti.

Seega, esitagu Eesti jalgpallikoondis ka praeguste koondislaste VO2max näitajad! Vaatame esmalt, milline on nende jooksusuutlikkus. Sest jooksmisest algab jalgpallis kõik.

Huvitav, et ükski Eesti jalgpalli kajastav ajakirjanik pole seda teemat korralikult üles võtnud. Selle asemel, millele jalgpall tegelikult tugineb, nämmutatakse pigem targutavalt taktikaskeemidest, eriti telestuudios.

Mis kuradi taktika?! Hakake jooksma!

Fotod 1-6: Eesti-Norra 0:1 eile Tallinnas. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks jääb sportlikel nädalalõppudel puudu erilistest elamustest?

LISATUD VIDEO.

Üks probleem on meil Eestis sportlike radadega, aga selle-eest suur. Kes piisavalt kaua elanud ja küllalt palju liikunud, sel on kõik kohad – no olgu, peaaegu kõik kohad – juba mitu korda läbi käidud. Ja need, mis käimata, jäävad kodust üha kaugemale, nagu Seljamäe loodusrada (fotol paremal), kus käisin möödunud pühapäeval. Sinna on Tartust autoga üle kahe tunni sõitu.

Võib ju öelda, et pole palju, aga seda on üle nelja tunni edasi-tagasi. Ja mis sa vastu saad? 6,7-kilomeetrise matkaringi piki seljandikku ümber tükikese Punasood (kõige alumisel fotol). Lisaks tegin pooleteisekilomeetrise edasi-tagasi retke seal lähedal Järvesoo keskel Tudu järveni. Sinna viib ilmselt Eestimaa parim laudtee (fotol vasakul). Aga kokkuvõttes jäi ikkagi väheks.

Väheks ei jäänud kilomeetreid, vaid elamusi. Kui poleks elus esimest korda kohtunud metsisega (fotol paremal), siis vist polekski midagi erilist meenutada. Mis tekitas paraku taas kord vastuseta küsimuse, miks meil on loodusradadel nii vähe erilist, võimsat, põnevat, pingelist, rasket, kordumatut jne?

Nüüd muidugi pahandate, et millest ma jälle räägin ja mida kurdan. Aga palun võrrelge ükskõik millist Eestimaa matkarada näiteks selle suvalise, Seljamäe loodusrajast ainult poolteist kilomeetrit pikema rajaga, mida läbisin hiljuti, ja siis saate küllap aru, kui ütlen, et meil jääb puudu erilisusest, võimsusest, põnevusest, pingest, raskustest, kordumatusest. Kusjuures see rada, mida näete, pole mingi globaalne hittrada, vaid lihtsalt üks koht, kus veeta aktiivselt emotsionaalset nädalalõppu.

Kuidas tundub?

Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Miks Strava ei kõlba enam kassi saba allagi?

„Nii ei saa ju rallit sõita!”

Kreisiraadiol oli tuline õigus. Käisin eile pärastlõunal Otepääl, et kohtuda Tehvandi staadioni tribüünil (fotol paremal), kuhu võõrad pilgud ei ulatu, salaallikaga ning koguda komprat ehk avalikkusele korda minevat materjali, mida teatud jõud üritavad kalevi alla suruda, ning suundusin õhtupoolikul väiksele rattaringile, kus otsustasin pärast veidi enam kui kuraditosina kilomeetri läbimist, et teen Ilmatsalu tee äärsel kergliiklusteel tugeva sõidu Tartu piirini nägemaks, milline on hiliskevadine võimekus.

Keelt vestile ei ajanud, hoidsin väikest varu, aga jalga sirgeks ka ei lasknud, nii et enamasti püsis kiirus spidomeetri järgi üle 40 km/h. Oli väljavaade, et äkki tuleb sel lõigul rekord – või vähemalt enda paremustabelis teine või kolmas aeg.

Ja mida ma nägin, kui koduukse ees telefonis Strava rakenduse kinni lülitasin?

Nägin, et maksimumkiirus tol lõigul oli 91,9 km/h, aga lõigu koguaega polnud Strava fikseerinudki.

„Nii ei saa ju rallit sõita!”

Ja see pole esimene kord, kui Strava on käru keeranud. Kogu aeg keerab. Juba mitu kuud. On teil ka sama juhtunud? Igatahes hingusele läinud Endomondo oli palju usaldusväärsem.

Strava on üks igavene käkerdis. Esiteks, pidevalt näitab, et olen läbinud umbes 20 km kohta, mida näitab rattakompuuter, ühe kilomeetri vähem. Kui uurin, miks, tuleb välja, et Strava on pöördekohtades paljud nurgad maha lõiganud, vedanud ringteel joone otse, isegi Tartus läbi Toomemäe Näituse tänava otsast kuni Vallikraavi tänava alguseni kesklinnas suudab Strava tekitada sirgjoonelise liikumise.

Teiseks, sageli näitab Strava imelisi kiirusi. Eilne 91,9 km/h on isegi tagasihoidlik. Alatasa avastan hiljem, et olen sõitnud mingeid lõike isegi kiiremini kui 100 km/h.

Kolmandaks, rakendusse mahamärgitud lõike, kus saab aega mõõta ja teistega võrrelda, Strava alatasa ignoreerib. Ma ju tean, kus need ajavõrdluslõigud asuvad, aga hiljem kodus avastan, et mingit aega seal fikseeritud pole. Eile jäi näiteks mõõtmata ka tulemus Tallinna maantee alguse Olerexi tankla juurest läbi Vorbuse Tiksoja taha Tallinna maanteele tagasi, kus mullu, kui mälu ei peta, olin ligikaudu 3,5 km lõigul kümnesekundilise kaotusega otse Rein Taaramäe kannul. Millisel kohal püsin Rahinge järve äärsel laugel tõusul ja kas Madis Mihkels, kes seni mulle selgelt alla jäänud, on seal oma aega parandanud, on mul teadmata, sest vaatamata korduvatele sõitudele tol lõigul pole Strava reageerinud.

Olen alati pannud telefoni rattasärgi seljataskusse nagu varemgi, mil Strava töötas sealsamas laitmatult. Nõuannete kohaselt olen keeranud ekraani n-ö taeva poole (versus vastu selga), aga ei midagi – ei mingit funktsioneerimise paranemist. Asi läheb ainult hullemaks.

Milles asi? Kas tõesti GPS-side segamine?

Foto 1: Tehvandi staadion. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2 ja 5: Tuglase tänava rekonstrueerimine Tartus. Mis toimub? Fotode autor: Priit Pullerits
Fotod 3 ja 4: Vaksali tänav Tartus. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kust saab palju võimsama elamuse kui Tartu rattarallilt või Tartu GP-lt?

UNIKAALNE VIDEO.

Tartu rattaralli on äge võistlus, kuigi ohtlik ka; Tour of Estonia Tartu GP üle Toomemäe on põnev ja ettearvamatu võistlus, aga karm samuti. Kuid mõlemad neist on ju tuttavad - teada-tuntud teedel ja tänavail. On üks koht, mis on emmast-kummast palju ägedam, palju põnevam, ühtlasi karmim - eks katsuge sinna üldse pärale jõuda. Enamik ei ürita proovidagi, sest liiga raske ja riskantne. Aga kes kohale jõuab - arvan, et peale minu ja mu naise pole Eestist sinna jõudnud keegi (või on kellelgi esitada tõendeid, et eksin?) -, see saab sellise emotsionaalse litaka, millist ei anna ükski rattavõistlus. Eks veenduge ise, eriti teisest kolmandikust alates, kui värvid lähevad eriti kirkaks.

Foto: Mulluse Tour of Estonia Tartu GP sõit Tartu Ülikooli peahoone ees. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix