Pullerits: Miks ma Tartu rattarallil endale antud lubadust murdsin? (Lisaks: ühe kukkumise anatoomia)
Seda, mida tegin pärast Aovere ristmikku, polnud mul Tartu rattarallil plaanis. Kõhklesin isegi minuti-poolteist, kas tasub seda teha.
Aga olukord sundis.
Algne plaan oli võtta 60 kilomeetri sõitu rahulikult. Seepärast ei läinudki ma starti eeldatavate kiireimate, kell 10:00 alustanutega, vaid viis minutit hiljem startijatega (fotol all vasakul), kes pidid raja läbima 1:45 kuni 2:00 vahel. Ja ka nonde seas ei pressinud ma end ette, vaid kui stardialasse kogunemine algas, jäin värava taha (fotol ülal paremal). Teadlikult hoidsin tahapoole, et esiotsa kukkedega mitte pusklema minna. Sisetunne üritas sosistada, et midagi ebameeldivat võib juhtuda, ent püüdsin sellele mitte mõelda.
Järgnenud pikal tõusul Lähtele väntasin taas teistest vasakult mööda, tasapisi ettepoole. Tuul, nagu tundus, ka vist soosis – igatahes ei puhunud see vastu ja ei surunud liiga ka külje pealt.Järgmine suurem möödumisaktsioon toimus pärast Lähte orgu, kui algas tõus Kukulinna suunas. Hakkasin juba imestama, et kuidas küll keegi mu sappa ei haagi, et mind vedurina kasutada. Ja siis järgnes kiire laskumine Saadjärve äärde...
Teadsin, et seal tõuseb kiirus kergesti 60 km/h-ni. See, tunnistan, tegi veidi ettevaatlikuks ning sundis hoidma teistega distantsi. Ja siis see, mida sisimas pelgasin, et võib juhtuda, juhtuski.
Vaatame järgnevat aegluubis. Seda kõike saate oma silmaga näha ka videos. (Filmirežissöör Peeter Simm kiidab mu videot Youtube'is.)
Umbes 20 meetrit eespool kaldus laskumise viimasel veerandil heledas vormis Vooremaa Centrumi/Rattabaasi 2008. aastal sündinud M16 klassi sõitja paremale suurema, sinimustas vormis sõitja külje alla. Kaldus sellepärast, et üks sõitja lõikas heledes vormis võistleja vasaku külje alt läbi ning kiirendas tema ette. Sinimustas vormis sõitja pani enda kaitsmiseks vasaku õla heledas vormis noorsõitjale vastu, mistõttu tollel lõi ratta paaril korral vasakule-paremale vibama. Ilmselgelt osutus inerts nii suureks, et heledas vormis sõitja kaotas ratta üle kontrolli ning maandus paremale õlale ning libises siis vasakule, otse mulle ette.
Minu ees sõitis Robert Laht (nr 5758), kes pidurdas tagumise ratta blokki, keeras lohisedes oma parema külje ette nagu söerajasõitja, vabastas siis piduri ja põikas kukkunud sõitjast vasakult mööda. See oli manööver, mida võiks minu meelest kadestada isegi profiratturid. Mida mina eelnenud sekundite jooksul mõtlesin? Mäletan, et tõdesin selgelt, et kukkuja libiseb mulle otse ette. Sekundi murdosa kaalusin, kas ta libiseb mul eest läbi, et saaksin mööduda temast paremalt. Kuid nii kaugele ta ei libisenud. Edasi jäi kaks varianti: kas püüda seisma pidurdada või üritada samuti vasakult mööduda. Seisma pidurdamisel olnuks suur oht, et sõidan talle otse sisse ja lendan üle pea, sest pidurdusmaad ei jagunud. Vasakule keerates oli oht, et keeran kellelegi ette ja põhjustan omakorda kukkumise. Kahest kahtlasest variandist tuli kibekähku valida vasakule keeramise variant. Sest otse sõidu korral olnuks kukkumine kindel.Just enne vasakule rihtimist sööstis minu ja teepeenra vahelt läbi Indrek Peterson (nr 5396). Õnneks oli tal minust suurem kiirus, nii et mul jätkus suuna muutmiseks ruumi. Sellegipoolest lipsasin kukkunud Kaur Raudsepa (nr 5984) ratta esijooksust vaid mõne sentimeetri kauguselt mööda. Olin pääsenud.
See õnnetus oli tõenäoliselt paljudele šokk. Edasi sõideti mitu kilomeetrit vaikselt ja rahulikult, keegi mingeid manöövreid ei teinud. Võtsin positsiooni umbes poolesajapealise grupi lõpus ning hoidsin viimastegagi distantsi. Tegelesin aja täiteks sellega, et vedasin ühte rohekas vormi maha jäävat noorsõitjat mitu korda gruppi järele. Kavatsesin selle pundiga lõpuni sõita.Järgmised rohkem kui kümmekond kilomeetrit kuni Aovereni ei toimunud midagi. Liikusin kaasa kõige taga, sest seal tundus ohutum. Siiski nii palju märkasin, et vastutuuleotsal Aovere poole hakkas vahe eesmise grupiga vähenema. Tunda oli, et minu grupi peas võis mõnel mehel tekkida motivatsioon. Kuid seda ei jätkunud kauaks. Aovere tõusu võeti lausa matkates. Kuna teadsin, et Aovere ja Luunja vahelisel umbes tosina kilomeetri pikkusel lõigul ootab ees algul külje- ja seejärel vastutuul, liikusin Aovere tõusul grupi kõrvalt vasakult, tuulevarjus ettepoole. Tagamõte seisnes selles, et mitte jääda taha, sest küljetuule käes võib rivi venida pikaks ja rebeneda.
Aga ma ei tundnud grupis kellegi initsiatiivi. Noori mehi kui palju, aga peaaegu kõik löövad luuslanki. Mõtlesin, et äkki väntaks ette ja aktiveeriks mehi rohkem pingutama. Ent siis meenus, et olin ju endale lubanud, et ma ei tule siia võidu ponnistama. (Selleks olid omad põhjused, mis ei kuulu praegu avaldamisele.) Hoidsin end tagasi. Kuid nii läks sõit hirmus igavaks. Võtsin vasakule ja alustasin möödasõitu. Mul ei olnud mingit plaani, et nüüd korraldan kiirenduse. Ei olnud isegi plaani, et lähen kõige ette. Kuid õige pea ma end kõige eest just leidsingi. Milline imeline vaade: keegi ei silberda ees!
Ent ma ei mõelnudki kogu koormat enda vedada võtta. Tahtsin lihtsalt gruppi kiiremini sõitma ärgitada. Mõne aja pärast näitasin vasaku käega, et võtan kõrvale – ja andsin juhtimise üle. Kuid selja tagant ei tulnud näljast huntide karja, kes oleks hooga mööda sööstnud. Oli näha, et kolm, neli, võib-olla viis meest on pingutuseks häälestunud, ülejäänud veavad villast ja hoiavad nahka. Sedasi olin varsti jälle kõige ees.Kuskil Pilka küla kandis tuvastasin pilku üle vasaku õla heites, et olin kahe mehega saanud eest. Vahe järgmistega oli ligi 20 meetrit. Ja ma polnud õieti pingutanudki! Imestasin, kuidas küll nii kerge vaevaga vahe sisse saab. Küsisin kaaslastelt, kas proovime minema sõita. Nad avaldasid arvamust, et ega me vist kaugele jõua – sest algas vastutuuleosa. Ei hakanud neile vastu vaidlema. Kuigi nüüd, tagantjärele, mõtlen ja kahetsen, et oleks võinud kolmekesi organiseeruda ja siiski proovida. Sest näha oli, et tagapool innukust üleliia pole.Sõitsin enamiku teest Luunjani grupi peas, justkui sisimas lootes, et kes teab, äkki vastutuule käes venib kett pikaks, eesotsas tekib organiseeritud töömeeleolu ja kuskilt läheb tagapool asi katki. Seda siiski ei juhtunud. Mis tegi ühtlasi selgeks, et ees midagi üritada pole mõtet. Lasin Pärast Luunjat grupi aegamööda endast mööda ning võtsin taas rahumeelse koha kõige sabas, ikka paar meetrit eemal, et oleks ohutum. Olin näinud juba küllaga kukkumisi. Ei soovinud ise mõnes osaleda.Viimased kilomeetrid Ihastes kontrollisin koos sinises vormis tugeva kehaehitusega sõitjaga grupi tagaotsa. Tunnistasime vastastikku, et lõpuheitlusse me ei sekku, sest see ei pruugi lõppeda heaga. Nii jäigi minu grupis vaid mõni sõitja minust tahapoole. Aeg 1:39.56 andis 1035 lõpetaja seas 166. koha. Rattaspordis pole ajad küll objektiivselt võrreldavad, kuid sedapuhku olin täpselt 9 minutit kiirem kui eelmisel aastal. Kuid koht oli mullu parem, 119.
Aga rattaralli oli tänavu tunduvalt õnnetusterohkem kui mullu. Ses suhtes mu sisetunne, mis hoiatas ettevaatlikkusele, ei petnud. Sellest ka teisipäevase Tartu Postimehe esiküljelugu "Suur rattapidu läbi, aga mitmed peavad luid ja haavu ravima".
Fotod 1 ja 2: Tartu rattaralli 60 km sõidu startijad grupis 1:45-2:00. Fotode autor: Priit Pullerits
Fotod 3-10: Tartu rattaralliks valmistujad Eesti rahva muuseumi tagusel suurel parkimisalal. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 11: Tartu rattaralli võitja Norman Vahtra. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 12 ja 14: Tartu rattaralli finišiheitlusi. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 13: Tartu rattaralli lõpetajaile pakkusid korraldajad ka lihata toitu. Foto autor: Priit Pullerits