esmaspäev, mai 29, 2023

Pullerits: Miks ma Tartu rattarallil endale antud lubadust murdsin? (Lisaks: ühe kukkumise anatoomia)

LISATUD VIDEO!

Seda, mida tegin pärast Aovere ristmikku, polnud mul Tartu rattarallil plaanis. Kõhklesin isegi minuti-poolteist, kas tasub seda teha.

Aga olukord sundis.

Algne plaan oli võtta 60 kilomeetri sõitu rahulikult. Seepärast ei läinudki ma starti eeldatavate kiireimate, kell 10:00 alustanutega, vaid viis minutit hiljem startijatega (fotol all vasakul), kes pidid raja läbima 1:45 kuni 2:00 vahel. Ja ka nonde seas ei pressinud ma end ette, vaid kui stardialasse kogunemine algas, jäin värava taha (fotol ülal paremal). Teadlikult hoidsin tahapoole, et esiotsa kukkedega mitte pusklema minna. Sisetunne üritas sosistada, et midagi ebameeldivat võib juhtuda, ent püüdsin sellele mitte mõelda.

Ja juba kostiski Kõrvekülas, kui ratturite mass liikus veel saateauto taga, eespoolt hüüatus «Kukkumine!». Keegi oli peatanud oma maasturi ristmikul nii, et takistas kurvi otseseks lõigata. (Ajakirjas Ma Olen Jalgrattur avaldatud juhendis pole vastassuuna sõiduvööndis liikumine keelatud, sest nagu siin blogis aastaid tagasi fotodega tõestasin, rikutakse seda keeldu massiliselt). Nii oligi keegi põrutanud kuuldavasti – ise ei näinud, pärast räägiti, et nii oli – vastu ohutussaart ja kukkunud.

Tagaotsast alustanuna ei saanud ma seekord isegi aru, kui Kõrveküla piiril kiirendas saatemasin eest ja algas võidusõit. Seal, kus kulgesin, ei ajanud keegi tagumikku sadulast püsti. Peagi nägin, et rivi oli veninud kohutavalt pikaks ning esimesed kadunud juba silmapiirilt. Nihkusin vasakule ning võtsin kogukama Mart Linsi (nr 5553) tuulde, et kasutada teda vedurina eesmistele lähemale saamiseks. Pärast, Vasula pärnaallee eel, kasutasin ära Jaan Lutsu (nr 5549). «Tark ja tugev võid olla, aga kaval pead olema» – umbes nii kõlab Art Soonetsi ütlemine aju kasutamise kohta. (Soonets sõitis pikka, 128 km distantsi ning sai 1160. koha ajaga 4:48.07.)

Kaheksandal kilomeetril nägin esimest kukkumist. Enne pärnaallee algust lendas minust mõned meetrid eespool üks võistleja keset asfalti pikali. Põhjust ei jõudnud fikseerida. Ent tundus, et juhtunu kainestas, sest allee lõpus alanud pikale laskumisele ei kihutanud keegi mõõdutundetu hurraaga.

Järgnenud pikal tõusul Lähtele väntasin taas teistest vasakult mööda, tasapisi ettepoole. Tuul, nagu tundus, ka vist soosis – igatahes ei puhunud see vastu ja ei surunud liiga ka külje pealt.

Järgmine suurem möödumisaktsioon toimus pärast Lähte orgu, kui algas tõus Kukulinna suunas. Hakkasin juba imestama, et kuidas küll keegi mu sappa ei haagi, et mind vedurina kasutada. Ja siis järgnes kiire laskumine Saadjärve äärde...

Teadsin, et seal tõuseb kiirus kergesti 60 km/h-ni. See, tunnistan, tegi veidi ettevaatlikuks ning sundis hoidma teistega distantsi. Ja siis see, mida sisimas pelgasin, et võib juhtuda, juhtuski.

Vaatame järgnevat aegluubis. Seda kõike saate oma silmaga näha ka videos. (Filmirežissöör Peeter Simm kiidab mu videot Youtube'is.)

Umbes 20 meetrit eespool kaldus laskumise viimasel veerandil heledas vormis Vooremaa Centrumi/Rattabaasi 2008. aastal sündinud M16 klassi sõitja paremale suurema, sinimustas vormis sõitja külje alla. Kaldus sellepärast, et üks sõitja lõikas heledes vormis võistleja vasaku külje alt läbi ning kiirendas tema ette. Sinimustas vormis sõitja pani enda kaitsmiseks vasaku õla heledas vormis noorsõitjale vastu, mistõttu tollel lõi ratta paaril korral vasakule-paremale vibama. Ilmselgelt osutus inerts nii suureks, et heledas vormis sõitja kaotas ratta üle kontrolli ning maandus paremale õlale ning libises siis vasakule, otse mulle ette.

Minu ees sõitis Robert Laht (nr 5758), kes pidurdas tagumise ratta blokki, keeras lohisedes oma parema külje ette nagu söerajasõitja, vabastas siis piduri ja põikas kukkunud sõitjast vasakult mööda. See oli manööver, mida võiks minu meelest kadestada isegi profiratturid. 

Mida mina eelnenud sekundite jooksul mõtlesin? Mäletan, et tõdesin selgelt, et kukkuja libiseb mulle otse ette. Sekundi murdosa kaalusin, kas ta libiseb mul eest läbi, et saaksin mööduda temast paremalt. Kuid nii kaugele ta ei libisenud. Edasi jäi kaks varianti: kas püüda seisma pidurdada või üritada samuti vasakult mööduda. Seisma pidurdamisel olnuks suur oht, et sõidan talle otse sisse ja lendan üle pea, sest pidurdusmaad ei jagunud. Vasakule keerates oli oht, et keeran kellelegi ette ja põhjustan omakorda kukkumise. Kahest kahtlasest variandist tuli kibekähku valida vasakule keeramise variant. Sest otse sõidu korral olnuks kukkumine kindel.

Just enne vasakule rihtimist sööstis minu ja teepeenra vahelt läbi Indrek Peterson (nr 5396). Õnneks oli tal minust suurem kiirus, nii et mul jätkus suuna muutmiseks ruumi. Sellegipoolest lipsasin kukkunud Kaur Raudsepa (nr 5984) ratta esijooksust vaid mõne sentimeetri kauguselt mööda. Olin pääsenud.

See õnnetus oli tõenäoliselt paljudele šokk. Edasi sõideti mitu kilomeetrit vaikselt ja rahulikult, keegi mingeid manöövreid ei teinud. Võtsin positsiooni umbes poolesajapealise grupi lõpus ning hoidsin viimastegagi distantsi. Tegelesin aja täiteks sellega, et vedasin ühte rohekas vormi maha jäävat noorsõitjat mitu korda gruppi järele. Kavatsesin selle pundiga lõpuni sõita.

Järgmised rohkem kui kümmekond kilomeetrit kuni Aovereni ei toimunud midagi. Liikusin kaasa kõige taga, sest seal tundus ohutum. Siiski nii palju märkasin, et vastutuuleotsal Aovere poole hakkas vahe eesmise grupiga vähenema. Tunda oli, et minu grupi peas võis mõnel mehel tekkida motivatsioon. Kuid seda ei jätkunud kauaks. Aovere tõusu võeti lausa matkates. 

Kuna teadsin, et Aovere ja Luunja vahelisel umbes tosina kilomeetri pikkusel lõigul ootab ees algul külje- ja seejärel vastutuul, liikusin Aovere tõusul grupi kõrvalt vasakult, tuulevarjus ettepoole. Tagamõte seisnes selles, et mitte jääda taha, sest küljetuule käes võib rivi venida pikaks ja rebeneda.

Aga ma ei tundnud grupis kellegi initsiatiivi. Noori mehi kui palju, aga peaaegu kõik löövad luuslanki. Mõtlesin, et äkki väntaks ette ja aktiveeriks mehi rohkem pingutama. Ent siis meenus, et olin ju endale lubanud, et ma ei tule siia võidu ponnistama. (Selleks olid omad põhjused, mis ei kuulu praegu avaldamisele.) Hoidsin end tagasi. 

Kuid nii läks sõit hirmus igavaks. Võtsin vasakule ja alustasin möödasõitu. Mul ei olnud mingit plaani, et nüüd korraldan kiirenduse. Ei olnud isegi plaani, et lähen kõige ette. Kuid õige pea ma end kõige eest just leidsingi. Milline imeline vaade: keegi ei silberda ees!

Ent ma ei mõelnudki kogu koormat enda vedada võtta. Tahtsin lihtsalt gruppi kiiremini sõitma ärgitada. Mõne aja pärast näitasin vasaku käega, et võtan kõrvale – ja andsin juhtimise üle. Kuid selja tagant ei tulnud näljast huntide karja, kes oleks hooga mööda sööstnud. Oli näha, et kolm, neli, võib-olla viis meest on pingutuseks häälestunud, ülejäänud veavad villast ja hoiavad nahka. Sedasi olin varsti jälle kõige ees.

Kuskil Pilka küla kandis tuvastasin pilku üle vasaku õla heites, et olin kahe mehega saanud eest. Vahe järgmistega oli ligi 20 meetrit. Ja ma polnud õieti pingutanudki! Imestasin, kuidas küll nii kerge vaevaga vahe sisse saab. Küsisin kaaslastelt, kas proovime minema sõita. Nad avaldasid arvamust, et ega me vist kaugele jõua – sest algas vastutuuleosa. Ei hakanud neile vastu vaidlema. Kuigi nüüd, tagantjärele, mõtlen ja kahetsen, et oleks võinud kolmekesi organiseeruda ja siiski proovida. Sest näha oli, et tagapool innukust üleliia pole.

Sõitsin enamiku teest Luunjani grupi peas, justkui sisimas lootes, et kes teab, äkki vastutuule käes venib kett pikaks, eesotsas tekib organiseeritud töömeeleolu ja kuskilt läheb tagapool asi katki. Seda siiski ei juhtunud. Mis tegi ühtlasi selgeks, et ees midagi üritada pole mõtet. Lasin Pärast Luunjat grupi aegamööda endast mööda ning võtsin taas rahumeelse koha kõige sabas, ikka paar meetrit eemal, et oleks ohutum. Olin näinud juba küllaga kukkumisi. Ei soovinud ise mõnes osaleda.

Viimased kilomeetrid Ihastes kontrollisin koos sinises vormis tugeva kehaehitusega sõitjaga grupi tagaotsa. Tunnistasime vastastikku, et lõpuheitlusse me ei sekku, sest see ei pruugi lõppeda heaga. Nii jäigi minu grupis vaid mõni sõitja minust tahapoole. Aeg 1:39.56 andis 1035 lõpetaja seas 166. koha. Rattaspordis pole ajad küll objektiivselt võrreldavad, kuid sedapuhku olin täpselt 9 minutit kiirem kui eelmisel aastal. Kuid koht oli mullu parem, 119.

Aga rattaralli oli tänavu tunduvalt õnnetusterohkem kui mullu. Ses suhtes mu sisetunne, mis hoiatas ettevaatlikkusele, ei petnud. Sellest ka teisipäevase Tartu Postimehe esiküljelugu "Suur rattapidu läbi, aga mitmed peavad luid ja haavu ravima".

Fotod 1 ja 2: Tartu rattaralli 60 km sõidu startijad grupis 1:45-2:00. Fotode autor: Priit Pullerits
Fotod 3-10: Tartu rattaralliks valmistujad Eesti rahva muuseumi tagusel suurel parkimisalal. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 11: Tartu rattaralli võitja Norman Vahtra. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 12 ja 14: Tartu rattaralli finišiheitlusi. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 13: Tartu rattaralli lõpetajaile pakkusid korraldajad ka lihata toitu. Foto autor: Priit Pullerits

pühapäev, mai 28, 2023

Pullerits: Verivärske võistlusvideo Tartu rattarallist koos verdtarretava intsidendiga

Sain valmis tänase Tartu rattaralli 60 km sõidu video. Seal on üks koht, mida nõrganärvilistel ei soovita vaadata. Lähiajal avan ka sõidu neid tagamaid, mida videos näha ei ole. Enamik olulisi asju jäi siiski kaadri taha ning nõuavad professionaalset analüüsi. Seniks head vaatamist!

Foto: Norman Vahtra võidab Tartu rattaralli pika sõidu. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

laupäev, mai 27, 2023

Pullerits: Kuidas ma pidin presidendi ees vabandama, kui tahtsin proffidega võidu sõita

Läksin täna Tour of Estonia Tartu GP-le videoreportaaži tegema, aga vaat, keda kohtasin - president Kersti Kaljulaidi. Ta on kirjas ju pühapäevasel Tartu rattaralli pikal, 128 km sõidul, stardinumber 1573. See on avalik info. Paraku ei saa ma rääkida sõnagi sellest, millest ta minuga Lossi tänava munakivitõusu all (fotol all paremal) vestlema tuli. Sest kui ma kõik, mis mulle räägitakse, avalikuks teen, ei taha varsti enam mitte keegi minuga rääkida.

Millegipärast, kui tagant järele vaagin, on mul tunne, et tal on hea meel, et ta enam Kadrioru esindaja ei pea olema. Puuduvad kammitsad. Siis saab jälle end inimesena tunda. Seljas oli tal halli värvi lühikeste varrukatega spordisärk. Arvan, et kui ta tänaval reakodanikuna inimestele vastu astub, ei paneks enamik teda tähelegi ega tunneks äragi. Uskuge mind, pole sugugi kerge elada, kui enamik sind teab.

Paraku ei saanud ma Kaljulaidiga liiga kauaks keskustellu jääda, sest Ülikooli tänavalt (fotol vasakul) tulid signaalitades ja mürinaga mootorrattad, mis tähendas, et kohe on Lossi tõusu alla saabumas võistlejad. Vabandasin Kaljulaidi ees, et pean vestluse lõpetama, sest tahtsin ratturitega võidu Lossi mäest üles sõita.

Kuidas võidsõit läks ja kes oli kiirem, kas mina või nemad, selle kohta koostasin videoaruande.

Foto 1: Priit Pullerits Tartu kaubamaja kõrval Vabaduse puiesteel otsimas Tartu GP filmimiseks sobivat kohta. Foto autor: Aivar Veri
Foto 2: Lossi tänava tõusu algus Tartu raekoja taga. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Ukraina lipp Tartu Ülikooli peahoone ees Ülikooli tänaval. Foto autor: Priit Pullerits

reede, mai 26, 2023

Pullerits: Mida ütles Kaia Kanepi mulle Vene sportlasega koos mängimise põhjenduseks?

Tänaseks pole enam mingi saladus, et eile tegelesin terve päeva Kaia Kanepi (fotol paremal) teemaga. Sain tema emalt teada, et Kaia sõidab hommikul rongiga Pariisi, ning helistasin talle eeldusel, et kui üldse, siis rongisõidu ajal on tal aega minuga rääkida. Ta ei vastanud mu kahele kõnele. Siis saatsin keskpäeval sõnumi:

«Tere, soovin rääkida venelannaga paarismängu teemal. Tahan anda võimalust asja seletada, sest praegu käib Eestis arutelu, aga teie põhjendused pole üldse saanud kõlada. Palun helistage tagasi. Priit Pullerits, Postimees»

Ma saan meie vestlusest edastada siin ainult oma osa ja sedagi teen nii, et see oleks võimalikult neutraalne. Mitte et see vestlus pikk oleks olnud. Aga vestelda tuli, sest kui seni oli Kanepi saanud ajakirjanduse vahendusel ainult kriitikat, siis on ju vajalik, et keegi tema ka ära kuulaks ja talle sõna annaks. Igatahes jõudsime nii kaugele, et saatsin talle oma küsimusel e-kirjaga:

Praegu on kuulda enamasti hukkamõistu – nii EOKst, Eesti tenniseliidust ajakirjandusest –, et mängisite paarismängu koos venelanna Anželina Gabujeva. Mida neile omalt poolt ütlete?

Palun seletage, kuidas sündis otsus mängida paarismängu koos Gabujevaga!

Kas oli ka teisi võimalikke paarismängupartnereid?

Kui palju mõtlesite sellele, millist vastukaja võib Eestis tekitada see, kui mängite koos venelannaga?

Kas olete otsust koos venelannaga paarismängu mängida ka kahetsenud?

Milline on teie suhtumine sellesse, et rahvusvahelises tennises on saanud osaleda Venemaa ja Valgevene sportlased, olgugi neutraalsetena, arvestades samas, et seniajani on enamik rahvusvahelisi alaliite Venemaa ja Valgevene sportlased võistlustelt eemaldanud?

Milline on teie suhtumine Venemaa algatatud sõtta Ukraina vastu, mis on tekitanud ka spordis palju pingeid (sh teie nüüdne juhtum)?

Te olete öelnud, et pooldate spordi lahus hoidmist poliitikast. Mis moodi peate seda võimalikuks?

Mida Kanepi vastas ja milline lugu valmis eilse reporteritöö tulemusena, seda saate lugeda siit.

Fotod 1 ja 3: Kaia Kanepi mängimas Strasbourgis. Fotode autor: IMAGO/Panoramic/Scanpix
Foto 2: Venemaa sportlane Anželina Gabujeva mängimas teisipäeval Strasbourgis paarismängu koos Kaia Kanepiga. Foto autor: IMAGO/Panoramic/Scanpix

kolmapäev, mai 24, 2023

Pullerits: Üks väga hull ja traagiline lugu

Ilmselt mõned küsivad, miks siin ühtäkki ühe mureliku isa kiri teemal, mida ühed vähemused on tema lapsega teinud. Aga selgub, et ses kõiges on mõningane roll ka mu spordiblogil. Soovitan nüüdse nn abieluvõrdsuse teema taustal see kiri kindlasti läbi lugeda, et saaksite aru, millega mingi osa vähemustest tegeleb ning miks teatud teemaga ei maksa flirtida, sest tegemist, nagu allpool näete, ei ole noori inimesi mitte ainult vaimselt, vaid ka füüsiliselt sandistava ajupesutunnustega liikumisega.

Teavitasin sellest juhtumist mureliku isa nõusolekul ka peaminister Kaja Kallast, sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo (fotol paremal), terviseminister Riina Sikkutit, võrdse kohtlemise volinikku Christian Vesket ja eelmist volinikku Liisa-Ly Pakostat ning ka ühte soovahetuskomisjoni liiget. Saatsin neile kõik allpool esitatud materjalid edasi. Nii et ka nemad on sellest juhtumist informeeritud.
*
Olen 48-aastane tavaline eestlane, mees, abikaasa ja isa. Olen kõrgema haridusega insener ja väikeettevõtja. Olen eluaeg olnud üldiselt liberaalse maailmavaatega ja arvanud, et igal inimesel on õigus elada nii, kuidas ise soovib, kui ta sellega teisi ei sega. Pooldasin nn LGBT liikumist ja samasooliste seadustatud kooselu. Poliitikat väga tähelepanelikult ei jälgi. Valimas olen küll alati käinud. Kuni saabus, nagu öeldakse, pauk luuavarrest.

Umbes 3–4 aastat tagasi tekkis tollal 12–13-aastasel tütrel tohutu LGBT vaimustus. Ei pööranud sellele eriti tähelepanu, kuna see vaimustus oli/on noorte tüdrukute seas väga levinud. Arvasime abikaasaga, et kui laps küpseb, siis hakkab maailma asjadest paremini aru saama. Tegemist oli ränga eksiarvamusega.

Juba aasta pärast teatas tüdruk, kes on kogu elu olnud väga tüdrukulik ja naiselik, et tema on hoops poiss! Enne seda oli talle tekkinud klassiõde, kes samuti n-ö identifitseeris ennast poisina. Edasine elu on olnud suhteliselt põrgu eeskoja moodi. Laps on sellest ideoloogiast selliselt pimestatud, et ta hakkab üle keha värisema vihast, kui antud teemal rääkida: vanemad on transfoobid, homofoobid, heteronormaalse maailma pooldajad jne. Juuksed lõigati maha, kantakse meeste riideid, rindasid seotakse nn binderiga, mis tekitab pea- ja kaelavalusid. Tütre «suur unistus» on ära lõigata rinnad ja hakata tarvitama testosterooni. Tuba ehib vikerkaare- ja translipp. Varasemalt väga suur sõpruskond (teised tüdrukud) on kuivandud täielikult kokku. Enamus aega veedetakse internetis, suheldes sama ideoloogiat toetava seltskonnaga, kust siis ilmselt ammutatakse ideid. Õnneks ta otseselt nende Eesti LGBT aktivistidega veel ei suhtle, kes suunaskid teda sinna, kuhu «vaja»... ehk Eestiski on olemas arstid, nimetaks neid küll pigem lihunikeks, kes lõikavad ära täiesti tervete noorte naiste rindasid.

Olen suhelnud ka teiste lapsevanematega, kelle perekonda on sama probleem mõjutamas. Kõik need lood on nagu üks ühele koopia, kus tublist, rõõmsast ja rahulolevast tüdrukust saab üpris kiiresti tige, ennast võimalikult koledaks tegev, oma vanemaid ja kõiki seda ideoloogiat mitte toetavaid inimesi vihkav kibestunud noor.

Olude sunnil olen viinud ennast antud ideoloogiaga ka kurssi. Põhimõtteliselt meenutab see teatud määral kommunismi. Gender-ideoloogia eesmärk on luua n-ö uus inimene, kes on vabastatud soo ja rahvuse taagast. Sugu ei ole mitte bioloogiline fakt, vaid sotsiaalne konstruktsioon, mida luuakse inimeste omavahelise suhtlemise käigus üha uuesti ja uuesti, kuni kinnistuvad soorollid. Kõige kurvem on, et antud jura (seda see ideoloogia on kahtluseta) tungib vaikselt ka igapäevaellu. Päevalehe veebi tellimust tehes või teatud veebiküsitlusi tehes pakutakse soo kohta variante mees, naine ja muu. E-koolis ei ole lapsevanemad enam ema ja isa, vaid vanem 1 ja vanem 2.

Minu suur palve oleks, et antud teemal ei lastaks nii-öelda vaibuda. See ideoloogia lõhub meie ühiskonna alustala, perekonda, ja on hävitava mõjuga eelkõige just naistele. Näiteks Kanadas võivad osadel spordialadel (näiteks jõutõstmine!) mehed minna naistega võistlema ainult teatades, et nemad idenitifitserivad ennast nüüd naisena. Isegi habet ei pea ära ajama! Rääkimata naiste WC-sse ja riietusruumidesse sisenemisest. Meie meedia on need teemad lükanud kuidagi kuhugi kõrvale, aga oleme maas «progresiivsematest» riikidest võibolla ainult 3–5 aastat ja see vahe väheneb.

Sooviks, et eesti keelde tõlgitaks Abigail Shiereri raamat «Irreversible Damage». Iga tütre lapsevanem peaks selle tänapäeval läbi lugema.
*
PP: Kirjutasin sellele isale, jagasin oma mõtteid, mis tema kirja lugedes tekkisid, ja ta kirjutas mulle asjast veel lähemalt.
*
Väga meeldiv, et mulle vastasite. Huvitaval kombel on minu nö LGBT ajaloo mõistmisel teiega väga huvitav otsene seos. Olin aastaid tagasi innukas teie spordiblogi lugeja. Kuni juhtus selline asi, et kritiseerisite oma blogis LGBT liikumist mõnedes postitustes. Ja ma tundsin kuidagi isiklikku pettumust teis, et intelligentne inimene ja ütleb sellise puhast «headust» kultiveeriva liikumise kohta midagi halba. Lõpetasin blogi n-ö pideva jälgimise. Kas just selle pärast? Mine tea, aga mingi alge sealt selleks tuli. Selgus, et saatusel oli teine tahtmine ja nüüdseks on minust saanud antud religiooni osas päris ekspert juba. Mitte, et ma selle üle rõõmustaks...

Minu enda arvamus on, et tegemist ongi religioosse liikumisega. Kusjuures seksuaalsusega on seal pistmist pigem suhteliselt vähe. Tegemist on sektiga. Seal on ülitähtis osa semantikal: lipud, erinevad «identiteedid», saatanlikud «vastased», pühakud, preestrid, asesõnad jne. Ohver langeb sinna minu meelest suhteliselt juhuslikult. Kõige suurema protsendi lõikab see liikumine aga kõige haavatavamalt inimgrupilt – teismelised tüdrukud ja noored naised. Mingil põhjusel on ajaloos alati nii olnud, et nemad on kõigi selliste sektide ja n-ö massipsühhoosi tekitavate liikumiste esimesed ja kõige arvukamad ohvrid.

Kuna olen enda tütre kulgemise protsessi jälginud väga lähedalt (ka veebisuhtlust), siis on mul protsessist väga selge arusaam. Riskifaktor on näiteks kunstihuvi. Satud kohe veebis foorumitesse, kus vastav info ja mõjutustegevus käib. Seejärel sõbrannad. Muutumine toimub PÄEVADEGA. Meil hakkas 12-aastaselt lesbiks, aga sellega oli probleem. Probleem oli selles, et temale meeldivad poisid! Tütar kurtis (privaatvestluses), et ükskõik, kuidas ta ei pinguta, temal tüdrukud n-ö seksuaalses mõttes mingit erutust ei tekita, ainult poistele mõeldes tekib n-ö õige tunne. Siis tekkis uus sõbranna, kes oli poiste riietes ja tütar ütles emale (minu abikaasale), et sõbranna tahabki poiss olla. Seejärel umbes poole aasta pärast teatas tütar, et tema on poiss ja nõudis nimevahetust. Tagantjärgi sain kätte vestluse, kus see sõbranna teda veenis, et ega transmehed ei peagi mehelikud olema. Võivad naiselikud olla, kleitegi kanda jne. Nii et meil ei levinud see ideoloogia otseselt organisatsiooni kaudu, vaid põhimõtteliselt hübriidselt internetifoorumite ja sõbranna kaudu.

Tütrel oli suhteliselt vara alanud puberteet. Ta oli pikkuses tublisti kosunud ning klassikaaslastest vahepeal peajagu pikem. Kaal kippus ka lappesse minema (õnneks võttis selle käsile ja sai paari aastaga normkaalu). Ehk füüsilise muutumise ja välimuse pärast oli suur ebakindlus, mis on puberteedi ajal ka loomulik nähtus.

Enamasti tüdrukud «nakatuvadki» sõbrannade kaudu. Siis minnakse LGBT ühingu «transõhtule» ja edasi tuleb allamäge sõit. Teine variant on sotsiaalmeedias transmõjuisikuid jälgides. Vahepeal jälgisin ka ise Youtube’is mõnda säärast isikut ja eelkõige kommentaaride osa. Sellised kommentaarid, et «jälgin sind 5 aastat ja nüüd avastasin ise ka, et olen transsooline», on tavalised. Kui ühel oli topeltmasektoomia video, siis üks fänn ütles, et samas haiglas sündis samal päeval talle õde, kuid teda see ei huvitanud, ta muretses hoopis soovahetaja operatsiooni pärast. Ameerikas ja Suurbritannias tervete klasside kaupa hakkavad tüdrukud «mittebinaarseks» ja «transmeheks».

Mina algselt ka arvasin, et seal on tugev seksuaalne komponent, aga kummalisel kombel on see osa just pigem väiksem. Kõik need lipud, (ase)sõnade mäng, enda sandistamine operatsioonide ja hormoonidega jne on hoopis tähtsam, vähemalt tüdrukute puhul. Olen aru saanud, et seksuaalne pool on tähtis eelkõige meeste puhul. Seal on teatud fetišitega inimestel oma n-ö kinke võimalik nautida. See grupp on hea koht tavalistele heteromeestele, kes on nn seksuaalsed kiskjad, pääseda tüdrukutele lähedale ja neid ära kasutada või pääseda naiste privaatruumidesse.

«Transinimestel» on seksiga pärast operatsioone üldse suht nutune. Suguorganid on ju moondatud, tugevasti kahjustatud. Rahuldust pakkuv seksuaalelu on välistatud. Pigem on antud liikumise puhul tegu sellega, et see annab inimesele mingi kuuluvuse. Sa oled justkui mingi «võitlusgrupi» liige, kuulud poolsalajasse organisatsiooni, kes võitleb halbade cis-inimeste ja heteronormaalse maailma vastu. Nagu Nashville’i koolitulistamisest oli näha, on tekkinud ka vastavateemaline terrorism. Vaadake veebis videosid «trans activists vs TERFs».

Täpselt sama stsenaarium, kui 1847 kirjutati kommunistliku partei manifest ja 1917 toimus ühes suures riigis üks Suur Pööre. Siin võiks öelda, et Judith Butler kirjutas «Gender Trouble». Need teooriad «kosusid« USA ülikoolides ja arenesid. Imbusid ülikoolidest USA poliitikasse, edasi Lääne-Euroopasse jne. Tänapäeval on protsessid kiiremad info leviku tõttu. Meil on ka poliitika ja meedia päris suurelt neid aktiviste täis. Nad ei ole huvitatud diskussioonist, nagu seda ei olnud marksistid-leninistid. Jõuga tuleb asjad lahendada. Sotsiaalmeedias lämmatada. Delfis ja Päevalehes esineda jõuliselt, mitte oma seisukohti kaitstes, vaid «vastaseid» sõimates ja alavääristades.

Ega lapsed ja teismelised seda peent mängu mõista. Nad lähevad vooluga kaasa. Uued Pavlik Morozovid on tekkimas. Lapsed lähevad annavad vanemad koduse «vihakõne» peale võimudele üles.

Tavainimene, kes ise ei ole probleemiga rinda pistnud või lähebki LGBT nõustamisele, tinistatakse nii ära, et ta ei saa midagi aru. Paljud psühholoogid on n-ö seltskonna oma inimesed. Kahtlustan, et ka arstid. Kust muidu testosterooni saadakse. Ega kitsa eriala arstid mõistagi seda teemat. See polegi ju meditsiini probleem, vaid sotsiaalne nähtus. Muideks, Lisa Littman, kes selle sotsiaalse nakkuse hüpoteesi püstitas, tühistati selle peale. Suure pingutusega suutis ta siiski enda teadusöö n-ö tagasi listi saada. Aga sõna ROGD on LGBT transseltskonnas kõige suurem sõimusõna.

Kiri sai pikk, aga tunnen ikkagi mingit teatud kergendust, et ehk on mingi variant, et saab selle teema kodudest n-ö välja. Liiga palju on kannatavaid inimesi ja neid, kes kardavad tühistamist. Mulle abikaasagi ütles, et mind võidakse tühistada. Kuna olen ise enda tööandja, siis mind vallandada ei saa. Ainuke mõjutamisviis on lapse kaudu, mida kardan. Hoolimata kõigest meil on ikkagi enam-vähem normaalne suhe tütrega õnnestunud säilitada. Üks isa, kellega suhtlen, üritab igal pool jääda anonüümseks. Mina arvan, et selliselt ei ole su sõnal ja arvamusel kaalu.

Oleks vajalik, et antud teemal võtaks ühiskonnas sõna näiteks meditsiiniteadlased, arstid, sotsioloogid. Selleks et LGBTQI+ asja absurdsusest aru saada, tuleks lihtsalt kogu see ideoloogia «lahti pakkida». Sinna kuuluvad ju ka sellised asjad, nagu Fat Activism, Ableism jne. Transgenderism on ainult selle «tähestikumaffia» üks paljudest totrustest. Juba Eesti TikTokis olen näinud neid «kehapositiivseid» enda surnuks õgimise protsessi presenteerimas.

Ühe lausega: SEE IDEOLOOGIA ON VÄGA KURITEGELIK. Kas hullem kui kommunism? Ei tea. Ehk saame midagi ära teha, et piduri saaks peale.

PS! Kiri sai, pikk, aga öelda oleks veel väga palju...
*
PP: Edastasin selle isa kirjutatu tema loal ka käsitletava valdkonna tunnustatud tippspetsialistile. Sain teada, et see pole talle kahjuks midagi uut, ta on ka varem saanud lapsevanematelt samasisulisi kirju. Ta ütles, et on kirjades esitatud nägemusega nõus.

Foto 1: Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: LGBT liikumise tegelane Saksamaal. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 3: Soovahetusaktivistid Pakistanis. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix

teisipäev, mai 23, 2023

Pullerits: Kuidas ratta katuseraami talade hind järsku lakke hüppas?

Üks hiljutine teema, milles teie kõigi nõu palusin, vajab lõpule viimist.

Küsisin Autoeksperdi kauplusest Thule katuseraami hinnapakkumise ja lasin selle paberile trükkida. Mulle meeldib, kui asi on päriselt kirjas, mitte kuskil kellegi jutus läbi lipsanud või virtuaalmaailma hulkuma lastud. Sinna läks kirja, et katuseraami talade Thule WingBar Evo 127 hind on 124,92 eurot. Katuseraami jalad Thule Evo Fixpoint maksid samuti 124,92 eurot ning Toyota RAV4-le mõeldud katuseraami paigalduskomplekt 47,42 eurot. Kokku 297,26 eurot ehk pisut rohkem, kui Amservi esinduses pakutud kogu komplekti hind. Ent kuna Thule kaubamärk on tugev, otsustasin selle kasuks.

Läksin siis poodi, et ostan ära. Siis teatati mulle hinnaks ühtäkki 356,71 eurot. Ei saa ju olla, et inflatsioon on kümmekonna päevaga hinna nii järsult üles pumbanud!

Jäin juhmi ja nõutu näoga leti ees vaatama. Ütlesin, et varem oli hind alla kolmesaja euro. Mille peale kosteti, et too hind oli ilma käibemaksuta.

Ma ei saa aru, kust on tulnud ameerikalik komme, et hindu teatatakse ilma lisanduvate maksudeta?! Kas see on müügitrikk, et saada klient hea hinnapakkumisega konksu otsa ja siis loota, et ega ta end konksu otsast enam lahti siputa, kui on ostuotsuse juba teinud ja tasumiseks läheb.

Ma ei soostunud laskma seda trikki endaga teha. Nagu ütlesin, jäin nõutuna vaatama ja andsin kehakeelega ilmselgelt märku, et olen valmis ostust loobuma.

Seepeale sain pakkumise, et kauplus teeb mulle kümneprotsendilise allahindluse. Uueks hinnaks kujunes 321,05 eurot. Võtsin pakkumise vastu.

Sest olin rattaraami pealt juba kokku hoidnud. Autoekspert pakkus esihargi kinnitusega kahte tüüpi Thule rattahoidjaid, ühe hind 249,92 eurot ja teise hind 199,92 eurot. Need, olgu nüüd lisatud, olid hinnad ilma käibemaksuta. Uurisin veidi internetis pakutavat ning sain kaks aastat vana esihargi kinnitusega Thule rattahoidja 100 euro eest.

Möödunud nädalavahetusel panin katuseraami autole peale. Uurisin jooniseid, tegutsesin rahulikult, laupäeva nautides. Kõik detailid «jooksid» kenasti oma kohale. Nüüd jääb vaid vaadata, kuidas rattahoidja katuseraamile saan. Ja siis katsetada, kuidas katusel ratas autosõidu vastu peab.

Igatahes katuseraami talade paigaldamine ei mõjutanud kütusekulu üldse. See oli 120-kilomeetrisel teekonnal 5,5 liitrit bensiini 98 saja kilomeetri kohta.

Fotod 1-4: Möödunud laupäeval Toyota RAV4-le kinnitatud Thule katuseraami talad. Fotode autor: Priit Pullerits

esmaspäev, mai 22, 2023

Pullerits: Eesti on läinud korvpalliskandaali võimendamisega liiale

Eesti ajakirjandus läks noorte korvpalliturniiri poistevahelise paari ütlemise järel liiale. Ma ei kasuta siin nimme sõna ’rassismiskandaal’, sest me ei tea ju siiamaani, mida Kohila poiss Soome esindajale ütles. Me teame ainult sõnale antud iseloomustust, et see olla olnud väidetavalt rassistlik, kuid tänapäeval võib sellise iseloomustuse alla painutada vaat et mida tahes. (Kõik pildid selle sissekande juures on illustratiivsed.)

Mida iganes 11- või 12-aastane Kohila poiss vastasele ütles, käitus ta igati spordimehelikult, kui oli läinud kohe pärast mängu Soome esindaja ees vabandama. Spordis keevadki mõnikord emotsioonid üle; ka täiskasvanute spordis – mis siis veel lastest rääkida.

Kuid soomlased tahtsid verd. Tahtsid näha avalikku hukkamist. Nad edastasid info juhtunust Soome esilehele, kust enamik Eesti ajakirjandusest võimendas kõike takkapihta terve eilse päeva.

Siin ongi esimene punkt, millega Eesti ajakirjandus on läinud liiale. Nüüd teame tänu Ville Arikesele ka väidetava intsidendi eellugu, et kõik algas Soome esindaja tehtud solvavast ütlusest ja provokatsioonist, mis tähendab, et Eesti poisi reageering, milline iganes see oli, oli vastureaktsioon. Ehk teisisõnu: tema väidetav sõnaline solvang Soome esindaja pihta ei tekkinud tühjalt kohalt. Loos on ka teine osapool.

Aga nahutada on saanud ainult Eesti poiss. Noor poiss. Ta ei oleks seda kõike ilmselt teinud, mida ta väidetavalt tegi, kui Soome esindaja poleks teda provotseerinud. Ometi on tema nüüd ainusüüdlane. Mõelge sellele ja pange end ise Eesti poisi olukorda: sa saad igast kanalist tuld, oled põhjustanud mitte üle-eestilise, vaid lausa rahvusvahelise skandaali. Kui paljude närvid – ärme unusta, et tegemist on tõenäoliselt 11–12-aastase poisiga! – ses situatsioonis vastu peaks?

Eesti ajakirjanduse massiivse, suureks puhutud teema valguses väidan, et kannatajaks on saanud juba see 11–12-aastane Eesti poiss, kelle Soome esindaja oli kuuldavasti endast välja viinud. Ajakirjandus peaks siin käituma vastutustundlikumalt ja mõtlema, mis võib olla tema liiale mineku tagajärg! Ehk teisisõnu: tuleb võtta kraade kordades-kordades vähemaks ja kajastada teemat vaiksemalt ja väiksemalt, et Eesti poissi, kellel niigi on väga halb olla, mitte viimse piirini ajada.

Aga mida teeb meie rahvusringhääling!? ERR kutsub pühapäevaõhtusesse spordisaatesse teemat võimendama korvpalliturniiri peakorraldaja, spordiklubi Nord juhatuse esimehe Tarmo Orase (alates 14.25). Puhume asja suureks ja pigistame juhtumist viimast!

See, mis mind Orase esinemises tõsiselt pahandas, oli ühest Soome esindaja provotseeritud konfliktist süü laotamine kogu meie Eesti ühiskonnale. Orase esinemine teleekraanil päädis sellega, et ta kuulutas meid kõiki rassismile kaasaaitajateks. Ta esindas seda tüüpilist läänest tulnud narratiivi, kus valge keskealine mees peab laskma kõigi ees kõrvad lonti ja ütlema süüdlaslikult, et me kõik oleme süüdi rassismis. Oras rääkis nii (spordisaates alates 17.10):

«See ei ole täna ainult ühe poisi eksimus, see ei ole ainult ühe spordiklubi viga, see ei ole ainult ühe turniiri õnnetu seik, see ei ole ühe spordiala... ma ütleks, et ma arvan, et meie ühiskond ei näe veel seda rassismi sügavust. Me oleme suhteliselt noor ühiskond, ja see vast on see põhipõhjus.»

Olen otsustavalt sellise kõiki meid süüdlaseks tembeldava hoiaku kultiveerimise vastu. Mina ei ole Orast volitanud enda nimel ennast süüdi tunnistama ja ma ei tea kedagi teist, kes samuti oleks. Kui Oras tahab, rääkigu enda eest, et tema on süüdi, aga jätku mind ja teisi selle süükoorma alt välja.

Foto 1: Viimsi korvpalliklubi noorte trenn eelmise aasta 26. aprillil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tartu Rocki noorte korvpallitrenn Tartu Kesklinna kooli võimlas 14. veebruaril 2020. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Poiste korvpallivõistlus Lääne-Virumaal Rakveres 25. augustil 2017. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix

reede, mai 19, 2023

Pullerits: Kuidas tublid treenerid taas tühjade pihkudega jäeti - ja keegi ei küsi, miks?

Eesti kogenud, ajaloolise mäluga spordiajakirjanikud jooksid talvel mühinal lati alt läbi. Nad minetasid kriitilise meele. Seda vaatamata sellele, et mängus oli kaks korda 64 000 eurot. Mõelge lihtsalt: kui mitu aastat peate töötama, et selline summa teenida!

Jutt käib spordi elutööpreemia määramisest. Üks 64 000-eurone preemia läks kiiruisutamistreener Väino Treimanile, kes suutis üksiku entusiastina viia ühest väikesest kohast, Adaverest, maailmataseme künnisele kaks sportlast, Saskia Alusalu (fotol ülal paremal) ja Marten Liivi – igati põhjendatud, et teda tunnustada. Aga kes sai teise preemia, mäletate? Tiit Nuudi.

Olgu kohe öeldujd, et mul ei ole Nuudi (73) vastu iseenesest midagi. Kahtlemata tubli mees, omaaegne Eesti tasemel tennisist, kellest sai 1980ndatel spordi- ja riigiametnik. Aastail 1997–2001 oli ta EOK president, enne seda viis aastat asepresident ja aastast 2001 esindajate kogu liige. Ta on juhtinud Albertville'i (1992), Lillehammeri (1994) ja Atlanta (1996) olümpial Eesti delegatsiooni. Rohkem on ta tuntud küllap selle poolest, et juhtis aastail 1993–2012 AS-i Paulig Baltic (fotol ülal vasakul). Esinduslik CV, pole küsimustki.

Küll aga tekivad mul küsimused, miks sai elutööpreemia 64 000 eurot spordiametnik, liiati veel Pauligis kahtlemata äärmiselt tasuval töökohal olnud ametnik, ent samal ajal jäid preemiast ilma – vaatame, kes:

jalgrattatreener Jüri Kalmus
suusatreener Aita Pääsuke
jalgpallitreener Roman Ubakivi
korvpallitreener Andres Sõber
kergejõutikutreener ja endine maailmatasemel odaviskaja Heino Puuste
orienteerumise ja suusaspordi edendaja Arne Kivistik
sõudetreenerid Jaan Tults ja Matti Killing
spordiajaloolane Enn Mainla

On ju, kelle hulgast valida? (Kandidaate oli veel teisigi, ent nemad ei ole üldsusele nii tuntud, nagu need üheksa.)

Väidan, et preemia tulnuks anda ükskõik kellele neist. Igaüks neist väärinuks seda. Aga ei, preemia läks Nuudile (fotol vasakul). (Valitsus tegi otsuse valdkonna komisjoni ettepanekutele tuginedes, teatab ERR.) Ametnikud määrasid preemia ühele enda seast. Ametnikud premeerisid 64 000 euroga teist ametnikku, endist kõrgepalgalist juhti. Treenerid, kes saanud nagunii elu jooksul vaid punaseid krosse, jäid ka seekord tühjade pihkudega (v.a muidugi Treiman).

Ja keegi Eesti kogenud, ajaloolise mäluga spordiajakirjanikest ei küsi, miks nii!

Olgu, ma küsin, kuigi pole spordiajakirjanik. Kas asi on selles, et sisering premeeris lihtsalt ühte omade seast? Kas asi on selles, et Nuudi tütar Maileen Nuudi (22), WTA edetabeli 535., vajab kulukaks harrastuseks rahalist tuge? Või on äkki Tiit Nuudi sattunud finantsilisse kitsikusse? Need, muide, ei ole mul peas suvaliselt valmis mõeldud küsimused, vaid need on küsimused, mis on spordikuluaarides liikunud juba talvest saadik, mil elutööpreemia saajad teatavaks said.

Kogenud ja elunäinud poliitika- või majandusajakirjanikud oleks ammu lamenti löönud, kui midagi sellist, nagu juhtus spordi elutööpreemiatega, oleks aset leidnud poliitikas või majanduses. Pahv & Co – mäletate nõudmist, et kultuuriminister Laine Jänes astugu tagasi? –, kuhu on kadunud teie teravus?

Foto 1: Saskia Alusalu mullu septembris Tartus Raekoja platsi ja Küüni tänavatat läbiva heategevusliku teatejooksu eel. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tiit Nuudi viimast aastat (2012) ASi Paulig Baltic juhina. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Toomas Tõnise (vasakul) ja Tiit Nuudi aastal 2001 Salt Lake City olümpiaraamatu väljaandmiseks lepingu sõlmimise üritusel. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tiit Nuudi saab tänavu veebruaris kätte spordi elutööpreemia. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 5: Eesti Olümpiakomitee president Tiit Nuudi hotelli Olümpia ees sügisel 2000. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

kolmapäev, mai 17, 2023

Pullerits: Siit tuleb valus litakas Eesti spordi juhtimise pihta

Jaanus Kriisk (fotol paremal) on palju rääkinud ja kirjutanud, mis on Eestis spordis mäda. Ta on kergejõustikutreener ja ettevõtja. Ettevõtlus annab talle sõltumatu hääle: ta ei pea mõtlema, kuidas kellelegi meele järele olla või mõnele mitte varba peale astuda. Ta ei ole osa süsteemist, ei sõltu siseringi heakskiidust ja hüvedest.

Nüüd, poolteist nädalat enne Eesti spordikongressi, oli õige aeg lasta tal loom välja lasta. Sest kongressi päevakava ei ole kongressi, vaid pigem koolitus- või seminaripäeva moodi. Keegi võiks ju arutelu ka käivitada. Kes veel, kui mitte Kriisk, sest tema tasapaksu ei harrasta.

Nii võtsin ta oma küsimustega ette ja sealt tuli! Nii otsekohest ja Eesti spordisüsteemi alasti kiskuvat analüüsi pole varem olnudki. See on kohustulik lugemine kõigile, kes tahavad Eesti spordi juhtimisest veidigi aimu saada, et siis osata kaasa rääkida. 

Väike lõik kapitaalsest intervjuust:

Kriisk: «Aga mis kõige tähtsam – aidata EOK presidendiks inimene, kes selle kõige vastu süvitsi väga huvi ei tunne. «Ah, seal midagi tehakse...» Näiteks sobisid nii Neinar Seli kui Urmas Sõõrumaa, kellel on tuhat muud tegevust. Neinar veel natuke toimetas, aga Urmas on kuskil koopas või teeb joogat jne. Tal on EOK-d rohkem vaja enda brändi jaoks. Ta ei tule Tallinnast väljagi.
Usun, et Sõõrumaa saab ise ka aru, et ta teeb asju pealiskaudselt. See ei anna sisemist rahulolu. Siis tahetaksegi ennast näidata suuremana, sest muidu keegi ei mäleta kümne aasta pärast, mida tegi Sõõrumaa. Näiteks müüb ta Team Estoniat. Aga ta võttis lihtsalt ka Pürni käest raha ära ja pani ühte kohta ning ütles, et tegi Team Estonia. Jälle midagi väljapoole näitamiseks, aga sisu seal ei ole. Ma olin pikalt tippspordikomisjoni liige, ma tean, millest räägin.
Muidu on EOK presidendi tüüp õige – jõukas ja vaba –, aga ta peaks andma endast Eesti spordile neli aastat 24/7. See on väärtuste ja pühendumise amet!»

Kogu usutlust Jaanus Kriiskiga saate lugeda siit!

*

Ja siin on mu eilne lugu, kuidas koalitsioonilepingusse kirjutatud punkt saavutada eesmärk, et lapsed liiguksid koolipäeva jooksul vähemalt 60 minutit, ei ole õnnestunult sõnastatud ja kuidas ainuüksi sellise sihi seadmine on eksitavalt kitsas.

reede, mai 12, 2023

Pullerits: Ma ei saa aru, kus ja millega ma intrigeerin

Äsja ilmunud ajakiri Jooksja, mille kaanel jookseb roosas dressipluusis peaminister Kaja Kallas (fotol vasakul valitsuse avaistungil 20. aprillil), irriteerib esiküljel sisu tutvustades sõnadega «Priit Pullerits intrigeerib». See ei ole täpne ega isegi õige.

Vaadake, kolumnisti ülesanne ei ole teha tasapaksu. Tasapaksu tegijaid on niigi palju. Nii nende hulgas, kes peksavad EKRE-t, kui nende seas, kes tümitavad Kallast. See on nii ootuspärane, mugav ja ohutu. Sellega seoses tuleb mulle alatasa meelde üks ammune arvustus ühele Ameerika filmile, mis rääkis noorte väitlusvõistlusest, kus veelahe jooksis nahavärvi järgi, ning arvustaja kirjutas, et olid küll nauditavad debatid, aga veelgi põnevam ja huvitavam olnuks, kui mustanahalised, kes olid filmis positiivsed kangelased, oleks pidanud väitlema oma sisemiste, olgugi välisest ehk nahavärvist tulenevate veendumuste vastu. Mõistate?

Hästi lihtne on karjaga kaasa joosta (näiteks nagu fotol paremal) ja ühendkooris kaagutada. Ainult et see ei ole kolumnistikat ega ka lugejate aja kulutamist väärt. See on puhas konformism. Ajakirjanduslik mõttetus.

Kergejõustikutreener Mehis Viru ümber tekitatud skandaalist on mitu kuud möödas ning aega on olnud lasta asjadel settida. Nende settimise käigus on hea mõelda. Ja kui rahulikult juurelda, siis, kui endale ikka ausalt ja kriitiliselt otsa vaadata, pole pääsu mitmest tõsisest küsimusest ning mõtlemapanevast järeldusest. Neid väljendasingi oma kolumnis, mida Jooksja reklaamib kui intrigeerimist:

Esikaanel reklaamitud kolumni ei leia te ajakirja eesotsast. See on 260-leheküljelise numbri päris lõpus, lehekülgedel 256 ja 257. See on Jooksja kõige viimane lugu. Veelgi huvitavam on aga see, mille toimetus on lisanud mu kolumni lõppu.

Seal on nimelt väikeste tähtedega kirjas: «Artikli autori kõik arvamused ei pruugi ühilduda Jooksja toimetuse seisukohtadega.»

Mis mind huvitab, on see, millised on minu need seisukohad, millega Jooksja toimetus ei pruugi nõus olla. Ausõna, see on mulle täiesti arusaamatu, sest need seisukohad, mida loos väljendan, on igati eluterved ja kaine mõistuse järgi arukad ning edasiviivad seisukohad.

Eks ma muidugi uuri toimetuselt järele, millega nad nõus ei ole. Aga seni saate omalt poolt aidata, mis on need seisukohad, millega teie nõus ei ole ning millega teie arvates ei pruugi Jooksja toimetus nõustuda.

Omalt poolt lisan, et kui kolumni ajakirjas lugesin – selle kirjutamisest on möödas üle kolme nädala –, sain ainult järeldada, et väärt lugu: jõuline, konkreetne, argumenteeritud. Väidan, et see on parimaid spordikolumne, mida olen viimasel ajal kirjutanud – ja Eesti ajakirjanduses lugenud. Olen selle üle uhke. Nagu kirjutas pärast selle lugemist mulle üks Eestis kõigile tuntud tipptreener: «Suurepärane kolumn.»

Foto 1: Peaminister Kaja Kallas valitsuse avaistungil 20. aprillil Stenbocki majas. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Jooksjad 2. mail Pärnu Vallikäärus. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 3: Priit Pulleritsu kolumn ajakirja Jooksja maikuu numbris. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Astana Qazaqstani meeskonna sõitja Mark Cavendish lamab Giro d'Italia kuuendal etapil pärast kukkumist asfaldil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Kukkumised Giro d'Itaalia viienda etapi finišiheitluses. Foto autor: EPA/Scanpix

kolmapäev, mai 10, 2023

Pullerits: Mida teha, kui kahtlete Tartu rattarallile minekus?

Ei tahtnud Triin Kull eelmisel aastal Tartu rattarallile minna. Triin Kull (fotol vasakul keskel nr 886), kolme poja ema, oli siis Tartu ülikooli kliinikumi naistekliiniku arst, tänavusest töötab ta naistearstina Viljandi haiglas. Rattarallile ei tahtnud ta minna sellepärast, et pelgas ühisstardist sõitu. Seal ei tea ju eales, mis juhtuda võib. Aga pikka trenni tahtis samal päeval teha küll. Hea sõber Jannar Tähepõld (vasakpoolsel fotol paremal nr 813) kutsus, et tulgu tema tempogruppi, kus kavandatud sõidukiirus 32–33 kilomeetrit tunnis – seal on küllap ohutu.

Lõpuks, päev enne võistlust, otsustas Kull, et ikkagi osaleb – paljud tuttavad ju startisid –, kuid mitte tempogrupis, vaid koos kõigi tugevamatega. Hiline otsus osaleda läks maksma 80 eurot.

Kõrveküla serval kiirendas saateauto auto eest ning kohe pandi tempo peale. Kui Kull pärast pikka, tuultele avatud tõusu Lähtele jõudis, oli ta enda sõnul täiesti punases. Sinna tuli pressida kitsas reas, kus tuulevarju vähe.

«Selge, et algul läheb andmiseks, et saada õigesse punti – teadsin, sest teoorias olen tugev,» ütleb ta muigega. «Kõik andsid minna, mina ka, et saada-jääda endasugustega kokku.»

Sealt edasi sai hakata mõistlikumalt sõitma ega pidanud enam pingutama, veri ninast väljas. Kull lõpetas 40-liikmelise grupi keskel, sai kokkuvõttes 311. ja naistest 17. koha. Oma vanuseklassis tuli ta esimeseks, mis tagas koha UCI Gran Fondo MMile Itaalias. Kuna ta polnud mullu mägedes sõitu harjutanud, tundus rohkem kui 3000 tõusumeetriga võistlusel osalemine hullumeelsus. Lõpliku otsuse aitas langetada ka enne võistlust koroonaviirusesse haigustumine.

Tema õppetund: «Just do it!» ehk isegi kui kahtled, võta end kokku, mine starti ja tee ära!

Seda õppetundi ajakirja Ma Olen Jalgrattur värskes numbris minu kirjutatud loos ei ilmunud. Sellepärast, et ei mahtunud ära. Triin Kulli kogemustest rääkivasse lukku minu endanimelises rubriigis «Pullerits tutvustab harrastajate õppetunde» jäid õppetunnid, mis on märksa teravamad. Näiteks see, kuidas ta sattus Vooremäel õnnetusse, mille juhtumise põhjust ta ei mäletagi – see on üks jubedamaid lugusid rattasõidus kukkumisest, mida olen kuulnud. 

Millest siis veel uues ajakirjas (fotol paremal) juttu?

*Mis tunne oli Madis Mihkelsil Pariis-Roubaix’l?

*Oma hooajast räägivad Tšehhi profitiimi mehed Mihkel Räim ja Gert Kivistik.

*Rene Mandri räägib oma esimestest kuudest Israel – Premier Techi tiimi spordidirektorina

*Ka harrastajad saavad tunda Strade Bianche valgeid teid. Kaks meest jagavad muljeid.

*Eesti ratturid lähevad augustis sõitma Pariisist Bresti ja tagasi.

*Lugu kevadisest rattasõidust Saaremaal ja Muhumaal.

*Võistluste korraldajatest pajatavas rubriigis on juttu Allar Tõnissaarest.

*Mida on vaja teha, et lapsed rattaga kooli sõidaks?

*Eesti rikas folkloor on kokku kogutud jalgratastega.

*Mis sõit on FNLD GRVL, Pöörirando ja KõKõva?

*Mina ja jalgratas – räägib mototraieli kaskadöör Keity Meier.

*Mis asi on rattarikas reede?

*Ühe Gravel Grinderi asemel tuleb nüüd kolm.

*Ladies Tour of Estonia ja Tour of Estonia info ühest kohast.

Foto 1: Triin Kull (keskel) vestlemas enne mulluse Tartu rattaralli starti Kurmo Neemelaga (paremal). Ääres paremal Jannar Tähepõld. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Giro d'Italia eilne, neljas etapp, roosas särgis tuuri liider Remco Evenepoel meeskonnast Soudal Quick-Step. Foto autor: ZUMAPRESS.com/Scanpix
Foto 3: Punane Toyota RAV4 saatmas Giro d'Italia eilsel, neljandal etapil prantslast Aurelien Paret-Peintre'd meeskonnast AG2R Citroen. Foto autor: ZUMAPRESS.com/Scanpix
Foto 4: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värske, 37. number. Esikaane pildi edastas ajakirja toimetaja Vahur Kalmre
Foto 5: Giro d'Italia eilne, neljas etapp. Foto autor: ZUMAPRESS.com/Scanpix

reede, mai 05, 2023

Pullerits: Jalgrattaliidu šokeeriv otsus paneb Tartu rattaralli korraldajad valiku ette

Eile langes siis rahvusvaheline jalgrattaliit. UCI lubab vastavalt rahvusvahelise olümpiakomitee juhistele Venemaa ja Valgevene sportlased neutraalse lipu all tagasi võistlustele.

Ma ei saa aru, kas neil otsustajatel rattaliidus ja teistes alaliitudes, kes venelasi tagasi lubavad, on tõesti moraalne kompass puudu. Kas nad sõjauudiseid üldse ei jälgi? Kas nad ei tea, mida Venemaa ja venelased Ukrainas teevad? Kuidas saab moraalselt nii üdini laostunud otsuseid langetada?

Siin tekib paar väga-väga olulist küsimust seoses mai lõpus toimuva Tartu rattaralliga.

Esiteks, rattaralli kuulub UCI Gran Fondo sarja. Teiseks, rattaralli korraldatakse vastavalt UCI määrustele. Niisiis, kuna Tartu rattaralli on seotud kahes olulises aspektis venelasi tagasi lubava ehk moraalselt süüdimatu UCI-ga, siis on vajalik, et Tartu rattaralli korraldajad teeks minimaalselt – minimaalselt, rõhutan – poliitilise avalduse, kus nad väljendavad oma seisukohta UCI äsjase otsuse teemal, et osalejad, kes ei ole moraalselt värdjad, vaid toetavad Ukrainat ja on vastu Venemaa agressioonile, saaks rattarallil osaleda ilma, et nad peaks tundma süümepiinu või kas või ainult kõhklusi, et on seotud venelasi aktsepteeriva ühendusega.

Sellise avalduse tegemine on seda enam vajalik, et eelmisel aastal, nagu mullu suvel paljastasin, lubas rattarallit korraldav Klubi Tartu Maraton starti ka mitu Venemaalt pärit võistlejat – ja mitte ainult rattarallile, vaid ka mai alguse jooksumaratonile –, kuigi sõda oli selleks ajaks kestnud juba üle kolme kuu ning enamik spordivõistluste korraldajaid kogu maailmas oli seks ajaks Venemaa sportlaste osalemise välistanud ja keelustanud. Eesti spordiavalikkus, spordisõbrad ja -harrastajad vajavad rattaralli korraldajailt kinnitust, et nad ei satu kuidagi vaikimisi Venemaa agressiooni kas või kaudseks toetajaks, milline oht on tekkinud praegu seoses UCI otsusega.

Samuti, olen kindel, soovivad rattarallil osalejad saada korraldajailt kinnitust, et UCI otsus ei too kaasa seda, et Tartu rattarallile saabuvad osalema Venemaa esindajad, mis on nüüd ju täiesti võimalik, kuna rattaralli, olgu meelde tuletatud, toimub ju ikkagi lähtudes UCI määrustest. Rattarallil kaasa tegijail peab olema selge informatsioon selle kohta, kas nad võivad sattuda sõitma külg külje kõrval agressiivse Venemaa inimestega, mida, olen kindel, enamik mitte mingil juhul ei soovi.

Klubil Tartu Maraton on võimalus teha väike, kui äärmiselt kaalukas avaldus, millega ta saaks rehabiliteerida oma mulluse fopaa, kui lubas oma kahel võistlusel osalema mitu Venemaa inimest, ning võtta süümepiinakoorem osalejailt, kel võib tekkida kahtlus, kas nende kaasa löömine agressiivse Venemaa sportlasi taas starti lubava UCI määruste järgi peetaval ja UCI-ga koostööd tegeval üritusel pole mitte Ukraina vabaduse eest võitlejate ja Eesti julgeolekuhuvide reetmine.

Foto 1: 2019. aasta Tartu rattaralli. Foto autor: Adam Illingworth / Klubi Tartu Maraton
Fotod 2 ja 4: 2022. aasta Tartu rattaralli. Fotode autor: Adam Illingworth / Klubi Tartu Maraton
Foto 3: 2022. aasta Tartu rattaralli start. Foto autor: Aldis Toome / Klubi Tartu Maraton
Foto 5: 2019. aasta Tartu rattaralli. Foto autor: Kiur Kaasik / Klubi Tartu Maraton