Pullerits: Mis oli aasta spordielamus ja kuidas parandada Eesti parima sportlase valimise süsteemi?
Siin on küsitud, mis oli mulle aasta spordihetk ja -elamus. Aga palun: siin see on! Jätsin selle nimme aasta lõpuks, kui on joone alla tõmbamise ja kokkuvõtete tegemise aeg. See oli parim sõit, mis terves aastas leidus, isegi parem kui Elva rattamaratoni ajalukku jäädvustunud treeningsõit. Kiirus läks kohati päris suureks, siis anti ette pikad-pikad tõusud ning seejärel tuli käänuline ja ohtlikki laskumine, ainuüksi mida vaadates, tuleb tunnistada, tikkus peapööritus tekkima. Nii et olge hoiatatud: pea võib hakata ringi käima!
Teine küsimus on see, kuidas lüüa kord majja Eesti aasta sportlaste valimisel. Seal valitseb tõesti tohuvabohu! Igasuguse valimise aluseks on see, et on kokku lepitud, mille alusel valitakse. Kui üks valib selle järgi, et keegi talle lihtsalt meeldib, aga teine selle järgi, kui palju keegi medaleid on võitnud, siis ongi tulemuseks selline segadus, nagu lõppeval nädalal Saku suurhallis nägime.
Siin tuleb teha kolm muudatust. Esiteks tuleb selgemini öelda, mis tiitel see on, mida välja jagatakse. Väljend aasta sportlane on nii ebamäärane, et sellele võiks isegi mina kandideerida. (Kuigi Elva rattamaratoni treeningsõidu lõpetamine esimesena pole ju mingi teab mis saavutus.) Peaks ütlema selgelt: Eesti parimate sportlaste valimine.
Teiseks tuleks valijate seast välja jätta rahvas. Sest näeme, et just rahvas oli see, kes asja ei jaga, kui paigutas Katrina Lehise alles neljandale kohale. Rahva asemel tuleks lisaks spordiajakirjanikele ja spordialaliitudele kutsuda valima endised ja praegused tippsportlased ning samuti treenerid. Aga keda neist valima kutsuda ja mille alusel, see oleks juba edasise arutelu küsimus. Igatahes lisanduks nendega valimisprotsessi hulk kompetentsi ja usaldusväärsust.
Mida siis teha rahvaga? Kas rahvale ei jää üldse enam sõnaõigust? Jääb küll - ja seda kolmandaks. Rahvahääletusel valitagu Eesti rahva aasta lemmiksportlane, ja valitagu kelle hulgast tahes, nii jalgpallimeeskondadest kui ralliekipaažidest, kust iganes - nii saaksid absoluutselt kõik võrdsetele alustel kandideerida. Nii saame juurde veel ühe kategooria, aga miks ka mitte?
Minu arvates on mul väga arukas ettepanek, mida kaalumata ja arutamata jättes teeks EOK suure vea. Sest sama süsteemiga edasi minnes on kindel, et varem või hiljem tekib taas segadus ja rahulolematus, nagu tekkis tänavu ja samuti kaks aastat tagasi, kui EOK jättis Kelly Sildaru kandidaatide hulka nimetamata.
Aga kõige tähtsam muidugi: ärge unustage vaadata minu aasta spordielamust! Ja mõelge ja öelge, mis on teil kõrvale ja vastu panna.
Foto 1: Eesti 2018. aasta parimad sportlased Magnus Kirt ja Saskia Alusalu. Foto autor: Konstantin Sednev, Eesti Meedia / Scanpix
Foto 2: Katrina Lehis pojaga Eesti vehklemise ajalooraamatu esitlusel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kaardilugeja Martin Järveoja aasta sportlaste galal. Ta on lubanud anda Priit Pulleritsule pika intervjuu kohe pärast seda, kui on tulnud maailmameistriks. Foto autor: Konstantin Sednev, Eesti Meedia / Scanpix
Foto 4: Kelly Sildaru vend Henryga aasta sportlaste galal. Foto autor: Konstantin Sednev, Eesti Meedia / Scanpix