Pullerits: Gedly Tugi vajab abi - aga kellelt ja millist?

Nüüd peame rääkima ka odaviskaja Gedly Tugist (fotodel). Miks? Sellepärast, et aasta tagasi siin rääkisime ja nüüd on paras aeg vaadata, mis on muutunud, et mitte teha ajakirjanduse sagedast tüüpviga, kus unustatakse jälgida, mis on teemast, mis sai tõstatatud, edasi saanud.

Tugi (23) on olnud viimaste aastate Eesti naiskergejõustiklaste seas suuremaid lootusi, pakun, et Karmen Bruusi ja Elisabeth Pihela järel ses arvestuses kolmandal kohal. Seitse aastat tagasi saavutas ta noorte olümpiamängudel Buenos Aireses 6. koha. Aasta hiljem võitis Euroopa U18 meistrivõistlustel Ungaris 55.28ga (500-grammine oda) pronksmedali ning sellest omakorda veel aasta hiljem Euroopa U20 meistrivõistluste Rootsis 54.52ga samuti pronksmedali.

Tunamullu juunis viskas Tugi Krakówis Euroopa mängudel isikliku rekordi 60.19 ning juulis Pärnus 60.65, millega tõusis Eesti läbi aegade edetabelis kolmandaks ja mis andis hooaja kokkuvõttes maailmas 36. koha. Kaks nädalat hiljem võitis ta Soomes Espoos U23 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlustel 57.62ga hõbemedali. Kuldmedali võitmiseks tulnuks parandada isiklikku rekordit üheksa sentimeetriga. Igatahes tolle ajani näis areng üldjoontes paljulubav. 

Aga eelmisel hooajal tulemused enam ei paranenud. Parimana jäi kirja hooaja lõpus, septembris Tartus visatud 59.64. (Maailma mulluses edetabelis seda tulemust kirjas pole, seal oli ta 58.19ga 71.) Tänavust Eesti edetabelit juhib ta maikuus Tšehhis visatud 58.96ga, mis andis eelmise nädala lõpus hooaja edetabelis 50. koha. 

Ent nagu teame, siis sportlase taset ei näita üks-kaks sähvatust, vaid paremate tulemuste keskmine. Vaatasin Tugi viimase nelja hooaja viie parema võistluse keskmist tulemust:

2022 – 57.44
2023 – 60.14
2024 – 56.89
2025 – 57.06

Siin on vastuvaidlematult näha, et Tugi saavutas tipptaseme üle-eelmisel hooajal. Kaks järgmist hooaega, millest tänavune, tunnistagem, on alles poole peal, on tal olnud nõrgemad. Siin, pange tähele, pole tegemist paari-kolme võistlustel altminekuga, siin on tegemist ilmselge tagasiminekuga. 

Milles probleem? 

Tean ja saan öelda ühte: probleem ei ole Magnus Kirdis, kes on Tugi treener. Probleem on Tugi peas, kahe kõrva vahel. Ei saa sporti teha ja minna võistlema niimoodi, et mõtled kogu aeg Eesti rekordist, mis kuulub 63.65ga Liina Laasmale. Vaja on maa peale tulla, mitte hõljuda mõtetega pilvedes. Sest mis juhtub, kui tegelikkus soovidele järele ei tule? Siis juhtubki see, et kui mõni vise või võistlus suurest tahtmisest välja ei tule, kipub kõik koost lagunema. Ja odavise on hirmus tehniline ala, kus on kümneid nüansse, ja kui mõni neist logisema hakkab, lendabki oda mitu meetrit vähem. 

Kes Tugi viskamas näinud, teab, et ega tema tehnikal viga ole, ehkki viske lõppfaasis leidub ka mõningaid apse, aga kellel neid poleks. Tõenäoliselt on Kirt temaga head tööd teinud, sest jalad on tal märksa tugevamaks muutunud. Kui nüüd veidi spetsiifilisemaks minna, siis häda tikub olema selles, et viimasel ajal viskab ta liiga palju käega. Tõsi, ega ta käed halvad ole, juba nooruses viskas palli nii, et vähe pole – siiski, Laasmal olnud vise Tugi omast pisut parem –, aga ta peaks viskama rohkem jalgadega (mis ma just äsja ütlesin: Kirt on tal jalad tugevamaks treeninud), sest hoojooks on tal hea. 

Mis nüüd teha tuleb? Psühholoogia tuleb ennekõike korda saada. Aga see ei ole midagi sellist, mida saaks Kirt ainuisikuliselt teha. Siin on abi vaja. Spetsialistide abi. Muidu, senisel moel jätkates, jääbki unistus Eesti rekordist Tugi kammitsema ja rikkuma. Ja ta hakkab Eesti kergejõustikuloos täiendama nende sportlaste ridu, kes nooruses näisid andekad ja paljulubavad, aga täiskasvanuna ei suutnud end realiseerida ja kadusid midagi saavutamata areenilt.

Foto 1: Gedly Tugi mullu 10. juunil Roomas EM-võistlustel. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Fotod 2-4: Gedly Tugi tänavu 15. juunil Tartus Tamme staadionil Eesti karikavõistlustel kergejõustikus. Fotode autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix 

Pullerits: Kas Elisabeth Pihela on Eesti kergejõustiku allakäigu ohver?

Midagi pole parata, aga me peame rääkima Elisabeth Pihelast (fotodel). Sellepärast, et ta on viimastel aastatel ainus rahvusvaheliselt arvestatav Eesti naiskergejõustiklane. Või oli?

Eelmisel nädalalõpul Sloveenias Euroopa võistkondlike meistrivõistluste teises liigas (kohad 17.-32.) sai ta kõigest 1.83ga alles 7. koha. Ja sellegi kõrguse ületas ta viimasel katsel. Isikliku rekordi 1.92 püstitamisest möödus tal eelmisel kuul kaks aastat. Tänavu on ta kahel korral ületanud 1.89, seda sise-EMil, nii kvalifikatsioonis kui finaalis, kus sai igati tubli 6. koha. Aga isiklikku rekordit korrates oleks võinud võita pronksmedali. Mullu ületas ta korra 1.90 ja samuti kahel korral 1.89. Eelmisel aastal oli tema viie parema võistluse keskmine 1.88,8.

Kaks hooaega tagasi hüppas Pihela märksa paremini. Lisaks 1.92-le Pärnus sai ta üle 1.91 Lausanne’is. Tema viie parema võistluse keskmine oli 1.89,8 ehk sentimeeter rohkem kui mullu. Tänavu on tema viie parima võistluse keskmine 1.88,2 ja seda mööndusega, et sise-EMi kvalifikatsioon ja finaal lugeda kaheks eraldi võistluseks. Ilma selleta oleks viie parema keskmine 187,2 ehk 2,6 sentimeetrit kehvem kui tunamullusel, parimal hooajal. Muidugi tuleb lisada, et tänavusest hooajast on pool veel ees. Aga samamoodi ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et tänavusel välishooajal on ta parim tulemus kõigest 1.84.

Tean, et paljudel on kombeks asju ilustada ja faktidest mööda vaadata või tõlgendada neid meelevaldselt ning lajatada viimases meeleheites lauale argument, et Karmen Bruus on hüpanud veelgi vähem. Aga Bruus ei ole ka Eesti koondislane. Ükskõik mis hookus-pookusi vastuväitjad nüüd teevad, üritades tõestada, et olen asjatundmatu ja eksin kõiges, siis faktide eest pääsu pole. Pihela areng ei ole peatunud. Pihela puhul on tegemist taandarenguga. 

See ei peaks nii olema. Ta on noor sportlane, sai kevadel alles 21. Seega parimas eas, et tulemusi parandada. Muidugi ei saa välistada, et tunamullune 1.92 ongi tema lagi. Igal sportlasel tuleb võimete piir kunagi ette. Ent ta võiks oma noores eas taset vähemasti säilitada. Paraku pole see õnnestunud. Mis toob mind tagasi selle juurde, millest kirjutasin siin eelmise aasta augustis: kas Elisabeth Pihela peab andma treenerile hundipassi? 

Ja siin läheb nüüd teema Pihela pealt palju ja olulisemalt laiemaks. Nimelt: kas meil on kergejõustikutreenereid, kes üldse suudavad viia sportlasi rahvusvahelisse konkrentsi? Eriti juhul, kui tegemist ei ole ürgandega, mida Pihela ilmsesti ei ole. Selleks ei piisa sellest, et oled ise olnud tippsportlane ja lõpetanud näiteks Tartu Ülikoolis kehakultuuriõpingud. Kui see nii lihtne oleks, siis võiks ju kõigist endistest tippsportlastest, kes on saanud treeneri kõrghariduse, tulla tipptreenerid. Aga ei tule. Selleks on vaja teha pidevalt tööd, palju lugeda, uurida, hankida kogemusi, orienteeruda teaduses, suhelda välismaa kolleegidega – ja mitte põgusalt how are you?, vaid süvitsi.

Kui ei ole piisavalt häid treenereid, ei saa olla ka heade tulemustega sportlasi. Kas me saame välistada selle, et Pihela ei ole antud olukorras hoopis süütu ohver?

Fotod 1 ja 3: Elisabeth Pihela Pariisi olümpial naiste kõrgushüppe kvalifikatsioonivõistlusel. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Elisabeth Pihela hüppamas tänavu 26. aprillil Hiinas Xiamenis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Elisabeth Pihela tänavu 9. märtsil Hollandis Apeldoornis sise-EMil. Foto autor: Reuters/Scanpix