Pullerits: Kui palju raha põletab Eesti spordi aasta suursündmus? Lugu sellest, millest Rally Estoniaga seoses ei räägita

Täiesti juhuslikult nägin kitsa ja käänulise, üles ja alla kulgeva kruusatee servas, rohkem kui 190 meetri kõrgusel merepinnast, kaugel Eestimaa elutähtsatest keskustest umbrohu ja muude metsikute taimede vahel sellist silti, mida näete fotol vasakul.

Päev hiljem, juba hommikust saadik seisis sildi ees, sellest vaevalt 20 meetri kaugusel kiirabiauto. Ja sildi juurest teisel pool teed valge Toyota Land Cruiseri maastur, kust astus mu lähenedes välja kollases vestis minust mõned aastad vanem mees (fotol all paremal). Ütlesin: „Tere!”

Ma ei arvanud, et see kõik, milleks seal valmis oli pandud, on seotud Eesti selle suve suurima spordisündmuse, Rally Estoniaga. Olin kaks päeva varem rääkinud pikalt, rohkem kui tunni Rally Estonia peakorraldaja Urmo Aavaga ja kordagi ei tulnud jutuks, et ralli võiks ulatuda mingil moel Kagu-Eestisse.

Ma ei räägiks siin sellest, kui oma silmaga nähtu põhjal poleks välja tulnud, kui röögatult kallis sport on autoralli – ja seda juba päevi enne, kui ralli üldse pihta hakkab. Kes arvab, et Klubi Tartu Maraton üritused või mingid iluuisutamise EM-võistlused või suusatamise MK-etapid Tallinna lauluväljakul või kettagolfi radade rajamised sinna on kallid – mõelge ümber!

Sain teada, et Boliivia ekipaaž (fotol ülal vasakul) – jeerum, ma ei teadnudki, et Lõuna-Ameerikast ka rallimehed kohale tulevad! – on pannud nädalavahetusel kahel päeval kaheksaks tunniks Riia-Pihkva maantee äärde jääva veidi pikema kui kuuekilomeetrise kruusatee kinni, et seal trenni teha ja autot katsetada. Ainult see ekipaaž, mitte kedagi teist (fotol ülal paremal). Tõsijutt, kogu lõik kuulus möödunud laupäeval ja pühapäeval 19-aastasele Boliivia noormehele Nataniel Bruunile, tema kaardilugejale Pablo Olmosele Argentinast ja nende Ford Fiestale, mis võistleb Rally3 arvestuses – ehk otse öeldes valgusaasta kaugusel Ott Tänakust ja Martin Järveojast.

Toyotaga julgestaja ütles, et sel lõigul on – kui ma nüüd õigesti mäletan – kokku vähemalt seitse julgestajat. Nad peavad olema trennilõigu alguses ja lõpus ja iga teeotsa juures. Järgmisel päeval kuulsin ühelt teiselt julgestajalt Kiviora kandis, kus tegi trenni Poola ekipaaž, et julgestaja saab päeva eest 80 eurot. Vähe? Paljud kisavad, et 80 eurot automaksu lööb neil elu uppi.

Võib vaid arvata, mida maksab kiirabi päev, mis siis, et kiirabitöötajad passisid kogu aja masinas ja midagi neil teha ei tulnud. Mäletan, kuidas aastaid tagasi kurtis Filtri maanteerattasarja korraldaja, et ka üheainsa kiirabiauto võistlusele kaasamine maksab nii suure summa, et ta satub olukorda, kas suudab kokkuvõttes rahalist miinust vältida.

Samal ajal tegid mõned ekipaažid trenni kilomeetreid eemal põhja pool Tsiistre kandis, kuhu oli samuti vaja julgestajaid, kiirabi.

Ja ma ei ole veel midagi jõudnud iitsatada hooldetiimist. Boliivia-Argentina meeskond ja selle taustajõud (fotol ülal vasakul) majutusid Pööni kõrts-külalistemajas. Neil oli kaasas hiiglaslik treiler (fotol paremal), mille lahtisest uksest nägin virnade viisi igasugust varustust ja varuosi, näiteks tuttuusi musti velgi, erinevaid keredetaile. Treileri teisel korrusel oli koguni teine ralliauto.

Mehed tegid laupäeva hommikul kaks sõitu, kolmandal lõhkusid teeäärse kivi vastu rehvi. Siis läksid service’isse (fotol vasakul). Seal askeldas masina ümber rohkem kui pool tundi umbes kuus-seitse tegelast, igaüks näis täpselt teadvat, mida ta tegema peab. Vahepeal saabus halli sedaaniga eesti mees, kes tõi neile süüa.

Vaatasin ja mõtlesin, mida see kõik küll maksab. Arvutama ei hakanud, sest summa tuleks nii suur, et nagunii sellest tavamõistusega jagu ei saaks. Imestasin, milleks see kõik. See ekipaaž ei konkureeri ju isegi WRC sarjas. Nad on Rally Estonial täielikud statistid. Mitte keegi ei pane seda tähele, kas nad osalevad – või ei osale.

Aga kui raha on, ju siis saab seda põletada.

Kuid ei maksa arvata, et ma olnuks nende kõrval ise täielik statist ja veelgi mõttetum mees. Pühapäeval sõitsin rattaga sealkandis, kus Siksälä ja Kiviora vahel harjutas Poola ekipaaž, kihutas edasi ja tagasi (fotol paremal). Lähenesin sellele lõigule keskkohast, Missokülä poolt. Kui poolakad olid tagasi Siksälässe sõitnud, andis julgestaja raadio teel teistele julgestajatele teada, et nüüd tahab rajale tulla rattur, ja küsis, kas võib läbi lasta. Kiviora poolt tuli raadio teel vastuküsimus, kas rattur kümne minutiga ära sõita jõuab. Sinnani oli kaks ja pool kilomeetrit. „Ta on proff, jõuab küll,” vastas mu lähedal olnud julgestaja. See pani muigama. Sain rajale

Kiviorast sõitsin suure ringiga Siksälässe. Seal oli nooremas vanuses julgestaja ees (fotol vasakul). Ütles, et just läks Poola ralliauto teele, nüüd pean ära ootama, kui ta tagasi tuleb ja teise sõidu ka teeb, sest tavaliselt sõidab ta kaks korda edasi-tagasi, siis läheb service’isse. Hakkas vihma tibutama.

Kui Poola ekipaaž esimeselt sõidult naases, otsustas julgestaja, et paneb ta ootele ja laseb ikkagi minu enne teda läbi. Ega ma teenet võlgu jäänud. Sõitsin kiirelt, neli ja pool minutit hiljem sai Missoküläni viiva teelõigu otsas asuv julgestaja raporteerida, et rattur on kohal, lastagu ralliauto taas rajale.

Laupäeva õhtul kella seitsme ajal, tund pärast seda, kui Boliivia-Argentina ekipaaž oli oma treeningu lõpetanud, läksin rattaga (fotol paremal) vaatama, milliseks sea songermaaks nad olid väikse kruusatee muutnud. Ma ei näinud nende sõidu tagajärgi. Teehöövel oli jõudnud juba tee siledaks lükata.

Ka see töö tuli Lõuna-Ameerika meestel kinni maksta.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits