Siin on teile ülesanne: vaja on rattal läbida ligi 5000 kilomeetrit ja aega selleks on 12 ööpäeva – mida teete?
Rait Ratasepp (fotodel) rääkis mulle, et seadis eesmärgiks läbida igas ööpäevas 500 kilomeetrit. Kui sõita keskmise kiirusega 30 km/h, tuleb ööpäevas vändata 16 tundi ja 40 minutit. Seega jääb pisut üle seitsme tunni puhkamiseks.
Aga te ei sõida ööpäevas nii kaua sellise kiirusega, isegi Ratasepp ei sõida. Või kui tahta 500 kilomeetri eesmärgist kinni pidada, tuleb lühendada puhkamise aega.
Ja keegi ei jaksa vändata ligi 17 tundi vahet pidamata. Tuleb teha pause, kas või selja sirutamiseks ja jalalihaste venitamiseks. Mis kokkuvõttes tähendab, et ülesande täitmine, sõita üksinda rattaga Ameerika läänerannikult tosina ööpäevaga idarannikule, näib võimatu, kas pole nii?
Ahjaa, unustasin mainida, et esimestel sõidupäevadel läbi California, Arizona ja Utah – jah, Utah! – tuleb vastu pidada ligi 40-kraadises kuumuses, mis asendub keset Ameerikat Suurel tasandikul 30-kraadise äärmiselt niiske palavusega.
Ometi sai
Ratasepp võimatuna näiva ülesandega hakkama. Mis moodi, sellest kirjutan ma Postimehes siin.
Rattasepa koguaeg RAAMil (Race Across America), mil pikkust 4938 kilomeetrit ja tõusumeetreid 37 479 (ehk neli korda rohkem, kui merepinnalt Mount Everesti otsa) oli 11 ööpäeva 3 tundi ja 22 minutit, mis andis 25 startinust 13 lõpetanu hulgas 4. koha. (Võitja, austerlase Philipp Kaideri koguaeg oli 8 ööpäeva 22 tundi ja 32 minutit.)
Ratasepa liikumisaeg oli 8 ööpäeva 11 tundi ja 22 minutit ning puhkeaeg 2 ööpäeva ja 16 tundi. Ta magas tavaliselt öösel kella kahe ja viie vahel kolm tundi. Viis tundi röövis tema aega käik EMOsse, kus tal diagnoositi Kaljumäestikus saadud kõrgushaigus, ja igal hommikul kaotas ta enda hinnangul asjatoimetustega umbes tunni, sest oleks pidanud saama palju kiiremini liikuma.
Ratasepa keskmine sõidukiirus oli 24,3 km/h (võitjal 25,9 km/h). Pulsisagedus oli esimesel sõidupäeval 121 lööki minutis, järgmistel päevadel jäi see näitaja 101 ja 110 vahele. (Võistluse teise poole kohta pulsiandmed puuduvad, sest Ratasepa vasaku käe sõrmedesse hakkas sundasendi tõttu tekkima tasapisi närvisurin, misjärel ta võttis kella käe pealt ära välistamaks, et kellarihm seda muret võimendaks.)
Keskmine vändapöörete arv minutis oli 79, keskmine
power 161 vatti. Käiku vahetas ta rattal 25 456 korda.
Energiat kulus Ratasepal 101 868 kilokalorit. Võistluse jooksul kaotas ta kehakaalust kolm kilo.
Ratasepa võistluse eelarve oli 27 000 eurot, sh üle 4000 dollari osavõtutasu, viie meeskonnaliikme lennupiletid, kahe saateauto rent, ööbimised jne.
Karm värk. Nii karm, et üks India mees diskvalifitseeriti, sest ta tegi suure tõenäosusega sohki. Ratasepp möödus temast kaks päeva enne finišeerimist. India mees oli liikunud üliaeglaselt, nii et Ratasepp imestas, kuidas ta sai temast üldse eespool olla. Pärast oli indialase andmeid uurides ilmnenud, et tema liikumist jälginud andur oli mõnes kohas näidanud ebaharilikult ühtlaselt kiiret liikumist, umbes 44 km/h. See viitas, et ta oli osa maast läbinud arvatavsti saateautos.
Fotodel: Rait Ratasepp sõitmas rattaga Edela-Ameerika kõrbealadel, sh Monument Valleys (fotod 1 ja 3). Fotode autor: Jakob Meier
10 Kommentaarid:
Kõva poiss, seekord vähemalt võistles tugevatega. Aga mis nipiga see esikoha saanu raja läbis? Magas sadulas, või paremad geelid, pulbrid füsiod jajahutuskotid?
Jah, vahe võitjaga on ikka müstiliselt suur, ca 2,5 ööpäeva. Aga kas sellisel võistlusel üldse mingi dopingukontroll on olemas?
Miks sellisest kõrbesõidust üldse loo peaks tegema?! 25 sportlast lähevad starti, neistki mõni valemängur ja 13 lõpetaja seas saada 4. koht, mis on teatavasti jama. Ühe inimese egotrippi ja hullust peavad saatma ka veel mitmed abistajad.
Olles isegi nii mõnegi ultravõistluse teinud elasin Ratasepa võistlusele suure põnevusega kaasa. Varasemast tema tegemiste jälgimisest oli veendumus, et tegemist on kõva sportlasega ja hakkab konkureerima esikoha peale. Kahjuks nii ei läinud. 2,5 päeva kaotust oli kõva pettumus. Suht selline kõvema harrastussportlase tase.
Aga anname andeks, esimene sarnane võistlus ja vast jäi parem tulemus kogemus taha. Loodetavasti nüüd kogemuse võrra rikkamana proovib ka mõnda päris ultravõsitlust. Sellist, kus sul toetustiimi kaetud lauaga pole ja hakkama pead ise saama.
Kui läheneda matialaverilikult, ehk kaotuse protsent võitjale tuli tubli 31%. Ei oskagi nagu midagi kosta.
Jah dopingu teema oli esimene mis meelde tuli, kuid nüüd on ju norm kasutada modafiniili. Võimekus nagu sellel millega fritzud läbi võsade Saksast prantslaste tagalasse marssisid nädalaga,II MS ajal, kordagi magamata või puhkamata. See esikohamees kas tarbis seda või miskit veelgi vingemat ja võimalik, et väiksemate kõrvalnähtudega pilli.
Ratasepp ei saanud antud võistlusel hakkama, kas tuleb ultras distantsi suurendada, et edu võiks uuesti paistma hakata või minna tootvale tööle, juura kompetents on ju juba läinud?
Miks tuuakse esile Raitu pidevalt stiilis, et isegi Ratasepp ei suuda...aga jäetakae maunimata et teised suudavad!? Suurendatakse tegevusi ega pöörata tähelepanu et tegelikult mees ju hoopis kaotas parimatele ja mitte vähe! Ajalugu tegi? Kui regada nii kallile võistlusele rahva raha eest, mida teised lubada ei saagi...siis see osalemine nimetada ajaloo tegemiseks on liiast.
Temaat kirjutada on puhas reklaam...sedagi ei oleks vaja teha!
Kirjutage parem sportlastest kes osalevad MM-il, või noortest kell potensiaali.
Rait sportlasena ei ole kaugeltki nii võimekas kui meedia teeb...
Miks kaotas võitjale mitu ööpäeva? See on võrdluseks parim, sest tegu oligi võitja osas ühe parimaga maailmas, kuid valdav enamus lihtsalt rahakad vanad peerud...
31! Võitjale kaotada 31% tähendab seda, et see uudis ei peaks siin olema! Tegu on ülemakstud amatööriga. Priit, miks sa üldse kajastad tegevust mille sa ise ka teeks üle kui pisut ettevalmistuksid...?
Ott
Ütleme otse, Rait magas sõna otseses mõttes oma võimalused maha. Võitja magas ööpäevas 2h. Rait aga käis motellides kõvatamas. Ilmselgelt on vanust liiga palju ja lihtsalt ei jaksa. Kiirus jäi ka lahjaks. Miski ülekaalu mure äkki. Priit võinuks ju meid oma lugudes valgustada, mis rasvapross meie ultramehel on. Ajakirjanikul on tähtis lugu purki saada aga analüütiline vaatenurk on täiesti puudu. Miks ma ei imesta, et sisulist inffi meie lehtedes vähe on kui mentor nii üle jala artikleid vorbib mahtu teha.
Postita kommentaar
<< Esileht