Pullerits: Kas Elisabeth Pihela on Eesti kergejõustiku allakäigu ohver?
Eelmisel nädalalõpul Sloveenias Euroopa võistkondlike meistrivõistluste teises liigas (kohad 17.-32.) sai ta kõigest 1.83ga alles 7. koha. Ja sellegi kõrguse ületas ta viimasel katsel. Isikliku rekordi 1.92 püstitamisest möödus tal eelmisel kuul kaks aastat. Tänavu on ta kahel korral ületanud 1.89, seda sise-EMil, nii kvalifikatsioonis kui finaalis, kus sai igati tubli 6. koha. Aga isiklikku rekordit korrates oleks võinud võita pronksmedali. Mullu ületas ta korra 1.90 ja samuti kahel korral 1.89. Eelmisel aastal oli tema viie parema võistluse keskmine 1.88,8.
See ei peaks nii olema. Ta on noor sportlane, sai kevadel alles 21. Seega parimas eas, et tulemusi parandada. Muidugi ei saa välistada, et tunamullune 1.92 ongi tema lagi. Igal sportlasel tuleb võimete piir kunagi ette. Ent ta võiks oma noores eas taset vähemasti säilitada. Paraku pole see õnnestunud. Mis toob mind tagasi selle juurde, millest kirjutasin siin eelmise aasta augustis: kas Elisabeth Pihela peab andma treenerile hundipassi?
Ja siin läheb nüüd teema Pihela pealt palju ja olulisemalt laiemaks. Nimelt: kas meil on kergejõustikutreenereid, kes üldse suudavad viia sportlasi rahvusvahelisse konkrentsi? Eriti juhul, kui tegemist ei ole ürgandega, mida Pihela ilmsesti ei ole. Selleks ei piisa sellest, et oled ise olnud tippsportlane ja lõpetanud näiteks Tartu Ülikoolis kehakultuuriõpingud. Kui see nii lihtne oleks, siis võiks ju kõigist endistest tippsportlastest, kes on saanud treeneri kõrghariduse, tulla tipptreenerid. Aga ei tule. Selleks on vaja teha pidevalt tööd, palju lugeda, uurida, hankida kogemusi, orienteeruda teaduses, suhelda välismaa kolleegidega – ja mitte põgusalt how are you?, vaid süvitsi.
Kui ei ole piisavalt häid treenereid, ei saa olla ka heade tulemustega sportlasi. Kas me saame välistada selle, et Pihela ei ole antud olukorras hoopis süütu ohver?
Fotod 1 ja 3: Elisabeth Pihela Pariisi olümpial naiste kõrgushüppe kvalifikatsioonivõistlusel. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Elisabeth Pihela hüppamas tänavu 26. aprillil Hiinas Xiamenis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Elisabeth Pihela tänavu 9. märtsil Hollandis Apeldoornis sise-EMil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 10:14
kommentaare: 46
46 Kommentaarid:
Nii, et Bruus hüppab madalalt, kuna ta ei ole Eesti koondislane. Kas siin pole hr Pulleritsul mitte põhjus ja tagajärg segi läinud? Bruus pole enam koondislane, kuna ta hüppab selleks liiga vähe. Ja kas kogu see lugu ei ole mitte kannustatud Priidu jaoks "püha Viru kiusamisest" ?
Nagu peremehe jutust aru saada, siis Šadeiko ja ilmselt ka noorem R. Mägi treeneriteks ei sobi. Ei sobivat ka M. Kirt.
Aga kes siis sobib? Kes on täna praktiseeriv Eesti treener, kes suudaks meite andekad maailma tippu viia? Suur mõtleja J. Kriisk on treenerikarjääri lõpetas. Virudele tegi kogu maailm ärtust ära.
Hr Pullertis, anna palun teada (sa ju tunned inimesi), kes siis on see, kes peaks meie kergeraksu mudast välja kaevama?
Mis tulemuseni neiu Harvey näpunäidete najal küündiks?
Pihela võiks sokutada Mahutšihhi treeneri hoolde. Pealegi baas on neil kuuldavasti Eestis. Nii nagu on tehtud talialadel, kus Ilves ja Aigro on Norra koondise pervel. Norrakatele nood ohtlikuks ei saa, kuid head treeningkaaslased, sparringpartnerid on nad küll. Kasu on mõlemapoolne. Selge ju, et Pihela Mahutšihhist paremaks ei arene. Kuid ei tea Mahutšihhi lähenemist, võib-olla meeldibki üksi treenida või koos teiste ukrainlannadega. Treener on ka ilmselt nõukogude kooliga, mis võib jällegi meie hüppeneiule olla vastumeelne. Mägide tiimis on Grit ühtlasi sõbranje eest. Kriiski, Viru või Noolt ei tahaks küll kellelegi soovitada erinevail põhjusil.
Me ei tea, kuidas hüppab Mahutšihh. Pihela hüppab n-ö segastiili. Seal, kui te vahet ei tee, on reiselihaste ja pöiaviske tasakaalu mäng, kui vaid mainida ühte nüanssi. Näiteks Martin Kutman treenis ainult ühte stiili (ja ma ei räägi siin flopist ja rullist) ning see stiil Iljuštšenkole sobis. Kui poleks sobinud, siis Iljuštšenko oma tulemusi hüpanud ei oleks. Või siis äratõuke kaugus. Pihela läheb latile liiga alla, peaks tõukama ca 1,20 eemalt. Miks tal lastakse sinna alla ronida? Kas tema treener siis ei näe neid asju? Kas ta teeb vahet neil nüanssidel, mis puudutavad nt lukustatud reit? Või käib trennis lihtsalt kõrguse hüppamine? Kelle juures Pihela treener neid nüansse õppinud on? Kelle juures on näinud, milliseid harjutusi tuleb teha olenevalt sellest, mis stiilis sa hüppad?
Need on elementaarsed asjad, neid peab une pealt teadma. Tulemuste voolimine algab sealt, kui minnakse neist elementaarseist asjust edasi, veelgi spetsiifilisemaks. Kes Pihelale neid teadmisi jagab ja nende soovituste täitmist jälgib?
Või läks teile nüüd asi liiga keeruliseks, aju jooksis kokku?
Ma olen ka vihane, et ERR valis Naiste jalka EMi ja ei näita Ujumise MMi kus meil on medali šansid ja võimas järelkasv nagu Egle Salu kes võitis hõbeda juunioride EMil kus seda saavutanud Kregor Zirk, Triin Aljand, Martin Liivamägi, Jane Trepp, Eneli Jefimova ehk kõik täiskasvanutes läbi löönud. Ujumises OMi finaal või 17.koht on läbi löök . Vähe sellest Tiisler saadeti kohapeale. Tiisler noorem võinuks Tour De France kajastama saata.
Mitte mingil juhul ei tohi lasta nooremat Tiislerit Tour de France juurde. Piisab sellest küll, et talve kihva keeras. Ja üldse on talle paras uudistes monitorilt tekste ette lugeda.
Lihtne targutus ei jooksuta aju kuidagi kokku. Lobisege edasi, Pullerits. Teil endal on koordinatsiooniga probleeme (Vaadake ometi kuidas te suusatate, seda vaatamata arvukatele nõuandjatele), siis te tehnilistest nüanssidest ei saagi aru, selgita või ära selgita.
Pihelal on hoojooksuga probleeme. Kui hoogu üles ei saa, siis hüppa millist stiili tahes. Kehv hoog omakorda viib hüppaja paratamatult latile liiga lähedale.
Pojake oli juba Šveitsis nii et pole kauge minna.
Ei ole märganud, et treenerid Pihelale tormi jookseksid🤣 Hea, et keegi üldse teda treenida võttis
Pihel- Pihlakodu on kui vanurite bordellumaja.
Ekspert on rääkinud! Mees, kes omal ajal pani käsiajaga maha 800 meetrit ajaga 1.55,9 -legendaarne saavutus, mille eest jagati suisa 865 punkti. No mida veel tahta? Sellise taustaga ei jää muud üle, kui ka mütsiga maani kummardada ja vaikselt märkmik välja võtta, sest kui keegi teab, kuidas tippsport käib, siis just tema.
Tänapäeva noored võiksid ikka natuke rohkem austust tunda - inimene, kes peaaegu neljakümne aasta eest jooksis napilt alla kahe minuti, on ju selge mõõdupuu igasugusele sportlikule arengule. Ja ärgem unustagem: kõik see saavutatud ilma Mondo raja, noodsate naelikute ja spordijoogita. Tõeline naturaalne talent, mille najal võib ka 2025. aastal noori hindama tulla. Bravo, maestro.
No mis siin keerulist on, kui asja uurida võtate. Võtke nr Kreete Verlin, vaadake ta jookse. Kas näete, mis juhtub enne teist tõket? Täielik hoo langus. Nägite Mariboris? Miks nii? Sest läheb tõkkele liiga lähedale. See viga krooniline, töö seega tegemata.
Ega ajakirjandus sellest kirjuta, seal aetakse taga emotsiooni ja jäädakse kergejõustikus totaalselt pinnapealseks.
Selle asemel et iroonitseda, mis on tüüpilisi võtteid, kui ma olen jälle valusalt naelapea pihta pannud, võiksite kulutada energiat pärisasjaga tegelemisele, saate ka spordis äkki targemaks.
Priidu 16.22 kommentaar on ilmselgelt copy-paste kellegi asjatundja arvamusest. Huvitav, kes võiks küll olla algallikaks?
Kummaline kommentaar. Siin peab mingi sügavam põhjus olema, miks blogiperemees taob jätkuvalt seda mantrat. Lihtsustatult on vaja Viru kaitsta ja Mägisid maha teha. Jummal küll, las ta olla. Jube tüütu seda jauramist lugeda. Sama on ka selle laskesuusa ja jalgpalliga, kas tõesti midagi paremat pole pakkuda? Pihela on täiskasvanud naine. Ise otsustab kelle juures treenib. Kui tal on hea ja Šadeikol on hea, siis ongi hästi. Keegi on Pihelalt üldse küsinud, kas ta soovib nii palju trenni rügada, et hüpata stabiilselt 7-8cm kõrgemale? Atleedid on erinevad. Risto Lillemetsa taandarengust ei räägi sa midagi. Suures pildis ole ju vahet, kas oled maailma 12nes või 32ne. Gedly Tugi - sama keiss. Las see Pihela nüüd olla. Hakkab kõrgemale hüppama, las hüppab ja tore on, kui ei hakka, siis ei hakka. Ta pole sellise kaliibriga sportlane, et pälviks nii palju tähelepanu! Igav on. Palju põnevam oleks teada, et miks sa seda teed, mis värk nende Virude ja Mägidega on. Miks Tartus teatud treenerid teistega ei suhtle jne. Kõikide treenerite arvates, just teised teevad valesti jne. Nagu juba vehklemine :)
Päris kummastav on see, et Priit teab Pihela hüppeid detailselt - "Pihela hüppab n-ö segastiili. Seal, kui te vahet ei tee, on reielihaste ja pöiaviske tasakaalu mäng, kui vaid mainida ühte nüanssi". Aga MRi naise hüpet pole Priit kunagi näinudki, sest kui oleks korragi näinud, peaks ju suutma sellegi spetsialistina koheselt klassifitseerida.
Kriisk.
PP kommentaarid ongi läbi Viru prisma koostatud. Mägid saavad selle eest, et nad pikaajaliste kaasklubilistena ei teinud Viru kaitsmiseks emmigi, vastupidi, haarasid vaid uusi sportlasi omale treenimiseks. Edasi, Verlin ja teised sprinterid ja tõkkejooksjad saavad selle eest, et need jutud, mis neiud oma tsunftis kõnelevad MV-st, on värvikamadki, mis MV uurimismaterjalides. Lihtne.
No on ikka vandenõuteooriad! Olen öelnud, miks Pihelat olen rohkem jälginud: ta on ikkagi ainus rahvusvahelistel tiitlivõistlustel osalev naiskergejõustiklane, potentsiaali võiks olla, aga on taandareng - see tekitab küsimusi, mis toimub.
Mis siin kummastavat? Mu amet nõuab, et kui midagi kirjutad, siis enne uuri ja lase asjad endale selgeks teha - erinevalt kommentaatoreist, kes räägivad seda, mis pähe tuleb, nägemata kübetki vaeva, et uurida, kui palju sel tõe põhja all võiks olla.
Näiteks eelmine aasta kirjutasin spetsiifiliselt Gedly Tugi treeninguist ja visetest. Olen ma odaviskespetsialist? Ei ole. Aga mul on tohutu allikate võrgustik, kellele saan helistada ja küsida ning kes sageli helistavad ise mulle, sest teavad, et võivad minuga usalduslikult rääkida, ma ei reeda eales oma allikaid, ja teavad, et püüan asjadest aru sada, enne kui midagi avalikult kirja panen.
Pärast Tugi-kriitilist sissekannet võttis minuga ühendust tema treener. Ei olnud rahul sellega, mis kirjutasin. Pakkusin välja, et hüva, teeme siis nii, et ma võtan need teadmised, mis olen kogunud, ja esitan need ning tema saab vastu vaielda ja seletada ja põhjendada. Ettepanek jäi vastu võtmata. Sest mul oli ju tugev seljatagune, sellest sai igaüks aru.
Kui kaasatud on rahvusvahelise haardega spordijuht, on paljud asjad võimalikud. Kui siksid munitsipaaltasemega asjaarmastajatega, siis on valikud teised.
Ja teie treenerina võtnuks ajakirjaniku ettepaneku vastu ja oleks hoolealuse sooritust leheveergudel kritiseerinud?
Vastupidi, ma andsin talle võimaluse seda põhjendada ja õigustada.
Ja veel, et kust ma paljusid asju tean, mis siin mõnele võib tunduda uskumatu - aga ei ole seda tegelikult üldse, kui tööd teha.
Ma ei tea odaviskest midagi. Aga kui Andrus Värnik sai 2003 EMil ootamatult hõbeda, võtsin uurida, mis oli selle kõige taga. Tegin üksjagu kõvasti tööd, lasin asjatundjail asju seletada. Lõpuks tuli selline lugu:
https://sport.postimees.ee/2045865/assad-ahvardasid-rikkuda-varniku-viskevormi
Pärast seda lugu olin Toomas Merila, Eesti suurima odaviskeeksperdi silmis tegija. Iga kord, kui ta mind nägi, tuletas ta meelde seda lugu, mis oli tema sõnul ääretult asjatundlik, ja soovitas mind ka teistele:
https://suusk.blogspot.com/2016/07/pullerits-mida-ullatavat-ja-uskumatut.html
Ja kui odaviskest tõeliselt aru tahate saada, siis lugege mu intervjuud Risto Mätasega:
https://www.postimees.ee/3772975/risto-matas-kui-kardad-valu-siis-eduvarianti-ei-ole
Niisiis, kokkuvõtteks: ma ei ole kaugeltki enamikul aladel ekspert, aga ma tunnen eksperte, kellel lasen asja selgeks teha, enne kui millegi kohta sõna võtan. See on see, mis eristab mind siinseist sõnavõtjaist, nagu Atlandi ookean eraldab Euroopat Ameerikast.
Otsige lolli või Kriiski.
Aga keerake siis hääl maha või vaadake muudelt kanalitelt, kui Alvar ei sobi. Mina tahaks just ainult teda + ühte endist tippratturit Touri kommenteerima. Oleks parasjagu huumorit ja emotsiooni ka millega pikki ülekandeid sisustada. Eesti oma Carlton Kirby. Mina ei suudaks näiteks Helar Osilat 6 tundi raatavõistlust kommenteerimas kuulata. Nagu ma ei tahaks, et kumbki Tiisler tema asemel kergejõustikku selgitaks.
Samuti võiks tema praegusel juhul naiste jalkat kommenteerida. Praegune valik pole ei ülemäära paeluv ega asjatundlik, vaatan hoopis YLE ülekandeid.
See ongi iva, et Priit soovib justkui jätta muljet, et ta jagab kõrgust ja tõkkeid detailideni,kuid tegelikult on see kellegi asjatundja teadmine, mis jõudis Priidu teadvusse eile, üleeile.
Pole seda huumorit küll märganus. Pigem ülepüüdlikkus, mis ülekande kentsakaks teeb.
Eks see huumor on ilmselt samasugune "huumor" nagu seda toodab Tiisleri suur eeskuju Toomas Niinepuu (vms selle hampelmanni nimi oligi).
Hr Pullerits, sa oled nagu funktsionaalse lugemise vastane eksperiment - sõnad on justkui silme ees, aga mõte sõidab neist igakord sujuvalt mööda.
Ühes eelmises postituses kirjutas keegi anonüümne täiesti selgelt:
„Sama nt 400m tõkkejooksus, enne Mägi polnud meil seal ühtegi meest, kes osegi suurvõistlusywle pääseks.“
Ja sina vastad:
„Ärme unusta, et meil oli 400 m tõkkejooksus ka Jagor, kes käis Rio olümpial (...) Aga teie räägite, et peale Mäe pole sel alal kedagi olnud...“
Kui funktsionaalne lugemine oleks kergejõustikuala, saaksid sa seal punktid ainult valel rajal jooksmise eest. Ja see tundubki olevat su lemmikala - kõigepealt moondad teiste mõtte ära, siis astud sellele otsustavalt vastu ja lõpuks pasundad, kui „täpselt jälle naelapea pihta panid“. Ainult et keegi teine polnud üldse mingit naela löömas.
Sama käekiri ka siin teemas. Keegi arutleb sportlase potentsiaali, üldist arengukeskkonda või vaimset valmisolekut ja sa vastad, nagu oleks keegi sulle andnud kõrgushüppe tehnilise eksami. Tood mängu reieasendi, äratõukekauguse ja lukustatud pöia, justkui jutt oleks doktoritööst biomehaanikas, mitte noore sportlase teekonnast.
Sa ei osale arutelus, sa korraldad ettekande. Ja see etendus kordub iga kord: loed, moonutad, vastad omaenda väljamõeldud versioonile ja lõpetad siis isikliku võidutundega.
PS. Teised võivad ühe korra arvata, kes Jagori treener oli ja miks Priiduke selle peale põlema läks, suutmata vahet teha sõnadel "enne" ja "peale".
Ma andsin Sulle võimaluse öelda, kes on see tark treener kes Sulle neid “nippe” annab ja ma olen nõus tegema Sinuga intervjuu. Olen ka sama meelt hetkel, aga Sa ei julgenud seda nime mulle avaldada, sinna jäi ka intervjuu!
Ära palun valeta oma kallidele fännidele siin blogis!
Vaata mees, sina siin diskussiooni suunda ei määra. Sina ei ole siin peremees. Sina oled külaline. Võiksid olla viisakam ja austada, et peremehe kodus sina asju dikteerima ei hakka. See on väga näotu sinust. Ei mingit lastetuba.
Magnus, kas see muudab asja, kes seda ütles? Räägime sellest, miks Su õpilane Tugi ei arene, vaid taandareneb, mitte sellest, kes mind informeerituna hoiavad. Selle spetsialisti nime avaldamine ei aita Tugi tulemusi paremaks teha.
Mu ettepanek, Magnus, et teeme intervjuu, miks Tugi pole aastaid arenenud ja milles on probleem. Saame kõik asjad selgemaks. Kas nõus?
Kōigepealt nimi ja siis lepime intervjuu aja
Ja just nimi aitakski kaasa, mitte intervjuu andmine. Kui teaks nime saaks tipptreeneri käest nõu küsida ja ise ka targemaks saada. Intervjuu kaudu räägiksin ainult ise ja hiljem sportlasele poleks midagi anda.
Jan Železny. Nüüd siis aeg - millal?
Jan arutleb Priiduga Eesti odaviske teemadel? Väga huvitav! Äkki siis Jan tuua Eesti ja võtta minu töö üle?
Aga miks peab sportlane arenema? Või miks on automaatselt eeldus, et peab arenema?
Miks on õigus kellelgi kõrvaltvaatajal öelda, mida ja kuidas peab tegema?
See on umbes sama nagu rahvas oleks nõudnud, et Ott Tänak peab kindasti jääma Toyotasse.
Noorel sportlasel oleks oma teekonnal hädavajalik ka biomehaanikast aimu saada. See lukustatud põlv ja äratõukepäkk ja misasjad veel ongi kogu arengu point. Vaadake suusatajaid: Alev, Himma, Ilves. Järjest kurdavad, et õpivad parimatel aastatel tehnikat ümber, sest muidu oleks lagi käes.
Juhiks härraste tähelepanu sellele, et kui PPle (või ka kellelegi teisele) räägitakse midagi omavahel, konfidentsiaalselt, siis loomulikult ei avalda ta nime. See ei tohiks olla mingi alus pilduda süüdistusi "ei julgenud seda nime mulle avaldada".
Jah, väga õige, see on elementaarne ajakirjanduseetika, et allikaid, kellele on lubatud anonüümsust, kellelegi teisele ei avaldata. Näiteks kevadistes laskesuusatamise peatreeneri lugudes ei tea mitte keegi, kes olid mu allikad; ja ei tea ka need, kes olid mu allikad, kes olid kõik teised allikad. Kui ma selles teemas oma sõna ei peaks, ei usaldaks mitte keegi mulle midagi rääkida ja ajakirjanikuna võid seejärel kotid kokku pakkida.
Ka ei peaks siin mõned eelnevad anonüümsuse sildi taga pugedes püüdma jätta muljet, nagu räägiksid siin anonüümselt Magnus Kirt ja Priit Pullerits. Mina räägin oma nime alt ja usun, et Kirt ka. Kui ta räägiks anonüümse sildi tagant, nagu 12:20 ja 12:41, siis sellele ma ei reageeri, sest pole alust uskuda, et räägib Kirt.
Kõigepealt tuleks valetamise teema ära lahendada, mitte kohe hüpata edasi intervjuu peale, eks? Muidu jätab ikka väga niru mulje.
Miks peaks sportlane aina arenema. Kui koondises olemine on kasulik ja seal saab lihtsamalt läbi, siis miks mitte. Milleks siis rabeleda, kui suuri eesmärke ei ole.
Nagu oli korvpallur, kes oma ande väljaarendamise asemel lohvkat elustiili harrastas. Kuni meeskonda pääses ja selle eest maksti, polnudki enamat tarvis.
Allikad võivad olla aga kas nad ikka räägivad õiget juttu ja kas PP ka sellest aru saab. Siin kunagi kirjutati, et nii ei tohi treenida aga PP aru saanud. Sinna see PP füüsis läks.
Postita kommentaar
<< Esileht