Pullerits: Mis saab Veerpalust ja mida teha spordis roppsuudega?

Loogiliselt võttes tundub, et rahvusvahelise spordiarbitraažikohtu soov saada Andrus Veerpalu positiivse dopinguproovi asjus otsuse langetamiseks Eesti suusataja kaitsemeeskonnalt täiendavaid selgitusi on märk sellest, et kohtul on tekkinud seoses kasvuhormooni testi ja Veerpalult võetud prooviga tõsised küsimused.

Eelmises lauses on rõhk sõnal «tundub».

Uurisin kahelt antud kaasuses erapooletult juristilt, mida lisaselgituste nõudmine tähendab.

Nad tunnistasid, et protsessides, kus nemad on osalenud, on samuti kohtunik nõudnud mõnikord lisaselgitusi, mis on neis tekitanud tunde – taas, rõhk on sõnal «tunde» –, et nüüd paistab võit. Ometi on see nii mitmelgi korral üksnes tundeks jäänudki. Ehk teisisõnu: lisaselgituste palumine ei ole mingi näitaja, nagu kalduks kohus süüdistatava/kaitsealuse poole.

Kohus teeb lihtsalt oma tööd ja soovib asjades põhjalikult selgusele jõuda enne, kui otsuse langetab.

Sellegipoolest möönsid mind konsulteerinud juristid, et lisaselgituste nõutamine on igal juhul märk sellest, et kohtul on tõsiseid küsimusi ning et otsus ei tule kergelt, vaid raskelt. Mis suunas aga otsus kaldub, seda on kõrvalseisjail raske prognoosida.

Järeldus: igasugused arutelud, kelle poole kohus kaldub, on absoluutne spekulatsioon, mille peale ei maksa aega raisata, kui selle asemel on midagi targemat teha. Seepärast seda teemat siin pikemalt lahata pole mõtetki ning selle asemel olgu tõstatatud üks teine küsimus, mille lahendamisse saab peaaegu igaüks meist panuse anda.

Suur küsimus: miks kostab noorte rattavõistlustel nii palju vängete sõnadega ropendamist?

Tean juhtumist, kus üks pealtvaataja ei kannatanud seda enam välja ning kutsus noori poisse avalikult korrale. Ja tean hiljutisest juhtumist, kus ühe Eestis tuntud klubi treener tegi noortele märkuse, et nood oma ropendamise lõpetaksid.

Kiitus tollele pealtvaatajale ja kiitus tollele treenerile!

Minu tõsine ettepanek: lapsevanemad, kel lapsed trennis käivad, andke neile veenev õppetund, et õige spordimees ei ropenda; treenerid, ärge lubage oma noortel sportlastel ropendada, vaid tehke neile märkus, ja kui nad pärast esimest märkust ikka veel ropendavad, kõrvaldage nad nädalaks trennist ja võtke ühendust nende vanematega ning öelge neile, miks te tema lapse nädalaks eemaldasite – sest tal on nii ropp suuvärk ning sellise ropu suuvärgiga ei saa lasta treeningul õhkkonda saastada. Mis viib loodetavasti tagasi selleni, millest selle lõigu alguses rääkisin – ehk lapsevanemad peavad hakkama oma lapse kasvatamisega tõepoolest tegelema.

Spordi juurde on alati kuulunud heas mõttes ka kasvatus, aga nüüdisajal ei näi keegi sellele kahjuks enam tähelepanu pööravat. Ent ropu suuvärgiga mehepojad teevad täis kogu spordi maine.
******

Blue Hills Road & GMC Terrain, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Veerpalu on saabunud 14. juunil kaaskonnaga tagasi rahvusvahelisest spordikohtust. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Vandeadvokaat Aivar Pilv ja tõlk Karin Keerdo-Massa on saabunud 14. juunil tagasi rahvusvahelisest spordikohtust. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Tartu rattamaratoni juhtgrupp. Foto edastaja pressile: Klubi  Tartu Maraton

Pullerits: Elu parim tulemus - aga mis saab edasi?

Tartu nelikürituselt tänavu 26. koht – selle üle võib rõõmu ja uhkust tunda, eriti arvestades vanust, 47, ja samuti seda, et mitte kunagi ei ole ma veel nii kõrgele kohale küündinud. Taas ei jõudnud ükski minust vanem mees minust ettepoole. Terve rida mulle ja küllap ka teistele tuntud nimesid jäi minust tahapoole: Kunnar Zirk (31.), Sulev Lokk (32.), Ahto Vink (33.), Tarvo Kiudma (35.), Henno Haava (36.), Andre Pukk (40.), Andres Pae (45.), Signe Parm (47., naiste 1.), Olavi Mõts (72.) ja loomulikult Art Soonets (111.).

Siin ülevaade viimaste aastate tulemustest:

2012 – 26. koht, punkte 4,798
2011 – 32. koht, punkte 4,824
2010 – 31. koht, punkte 4,889
2009 – (vigastus)
2008 – 39. koht, punkte 3,727 (suusamaratoni ei toimunud)
2007 ja varasemaid kohti Klubi Tartu Maraton kodulehel vastava lingi alt ei avanenud.

Nelikürituse tabelist on selgelt näha, et minu ahhilleuse kand on rattamaraton – 788. koht andis tervelt 1,34 nn karistuspunkti. Võrdluseks: jooksus, kus sain 70. koha, teenisin nn karistuspunkte 1,13 (ümardan parema ülevaate huvides tuhanike kohad), rattarallil 1,15 ja suusmaratonil 1,18. Oleksin (oleksin...), õigemini, suutnuksin ma rattamaratoni sõita nii, et saanuks 1,2 karistuspunkti, saanuksin kokkuvõttes Raido Kodaniporgi järel 13. koha.

Kuhu siit edasi minna? Mitte kuhugi!

Olgu see siin ametlikult teatatud: minust enam jooksjat ei ole, mistõttu jooksukarjääriga on nüüdsest lõpp. Kolm kuud suvist, Tartu nn jooksumaratoni järgset jooksupausi ei aidanud paremat põlve paremaks. Poolteist nädalat tagasi Tartu Ülikooli kergejõustikuhallis koos kenyalase Hillary Boniga rahulikult joostud 5-6 korda 100 meetrit muutsid põlve taas valulikuks ning see läks paiste. Hea, et Tartu rattamaratoniks õnnestus paistetus maha saada. Ortopeed-traumatoloog Leho Rips on röntgenipilti uurides kinnitanud, et tegemist on vanusest tingitud kõhrede kulumisega. See häda iseenesest ei parane, sest kõhred iseenesest ei taastu.

Niisiis, need, kes unistasid jooksurajal minu alistamisest, kuid seda veel teha ei suutnud – neil tuleb leppida tõsiasjaga, et jäingi neile jooksurajal püüdmatuks. Ma ei näe mingit võimalust, et põlvetrauma lubaks mul ühelgi jooksuvõistlusel enam kunagi osaleda.

Mis saab järgmise aasta Tartu neliküritusest? Võib-olla, kui viitsin, ja kui hea seltskonna leian, läbin need 24 km kõndides, sest mul peaks jääma veel üks või kaks korda kaasa lüüa, et saada kokku kümme osaluskorda. Aga ma pole päris kindel, et see vääriks olema eesmärk, mille poole püüelda.

Või on kellelgi paremaid ideid?
******

Kuumaastik White Wash Sand Dunesi tee ääres ja GMC Terrain, Utah. 16. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits maikuu lõpus Tartu GP raja ääres võistlust jälgimas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits tänavuse Tartu rattamaratoni stardi eel grupi 501-700 esireas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits proovimas Tartu Ülikooli kergejõustikuhallis enne ühisjooksmist koos kenyalase Hillary Boniga, kuidas põlved koormusele vastu peavad. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks ma olen parem kui Eesti võistlusjooksjad?

Mõne Eesti inimese aju on kahetsusväärselt komposteeritud. Üheksa päeva tagasi avaldasin Postimehe Arteris loo, milles võrdlesin valge ja musta, täpsemini Eesti ja Kenya mehe kehalisi näitajaid, et pisutki selgitada, mille poolest mustad on kesk- ja pikamaajooksus valgetest paremad – kui üldse on. Ja kujutage ette, loo kommentaariumis võtsid sõna mõned inimesed, kes kisasid, et selline kirjutis on puhas rassism.

Sellistele inimestele ei jää üle öelda muud, kui et nad on poliitkorrektsusest muutunud lausidiootseks. Kuidas saab olla Tartu Ülikooli liikumis- ja sporditeaduste doktorandi Martin Moosese, nelja aasta taguse Eesti takistusjooksu meistri kogutud andmete võrdlemine rassism? Ma ei suuda aru saada, mis organiga nood rassismisüüdistust pilduvad inimesed mõtlevad, ja kas neil üldse mingi mõtlemisorgan olemas on. Esileedi, olen äärmiselt usaldusväärsest allikast kuulnud, kasutanud vähemalt mõni aeg tagasi rumalate ja lollide inimeste kohta sõna «värdjad».

Moosese andmed on huvitavad. Esimeses tulbas: Kenya keskmaajooksjad, teises: Kenya pikamaajooksjad; kolmandas: Eesti võistlusjooksjad*.

Kehakaal (kg) 60 - 54 - 70
Pikkus (cm) 174 - 171 - 181
Kehamassiindeks** 19,8 - 18,4 - 21,4
Sääre ümbermõõt 35,1 - 32,5 - 36,8
Hüppeliigese ümbermõõt 21,2- 19,6 - 23,7
Jalgade pikkus 90,3 - 89,5 - 90,5
VO2max*** 70,0 - 68,3 - 67,1

*Eesti jooksjate puhul pole eristatud kesk- (800 ja 1500 m) ning pikamaajooksjaid.
**kehakaal jagatud pikkuse ruuduga.
***maksimaalne hapniku tarbimise võime (ml/min/kg).
Aga kõik väärt kraam ei mahtunud loosse ega tabelisse. Üht-teist huvitavat jäi üle – ja selle paljastan siin.

Kõige üllatavam oli tulemus, mille Mooses saavutas minu jalgade mõõtmisel. Minu sääre ümbermõõt kõige jämedamas kohas on 36,0 cm ehk 0,8 cm vähem kui Eesti keskmisel võistlusjooksjal ja tervelt 1,2 cm vähem kui Eesti keskmisel harrastusjooksjal. Ometi tundub mulle, et just säärelihas on mul veidi jämedam, kui võiks olla. Teiseks, minu hüppeliigese (ehk kitsaim koht sääre alaosas) ümbermõõt 21,0 cm on kogunisti 2,7 cm väiksem kui Eesti keskmisel võistlusjooksjal. Ja arvestades, et pluss/miinus vahemik võistlusjooksjate puhul Moosese andmebaasis on 2,6, tähendab see, nii palju kui aru saan, et Eestis ei ole mitte ühtegi võistlusjooksjat, kellel on sama sale sääre alaosa nagu mul. Sellegipoolest tuleb meelde, kuidas endine kümnevõistleja Jaanus Kriisk, Valter Külveti ja Fred Kudu elulooraamatu autor, mainis umbes viis aastat tagasi, kui tegin Tartu Ülikooli kergejõustikuhallis lõigutrenni, et võtta jõululaupäeval 800 meetri jooksus mõõtu olümpiavõitja Erki Noolega (kaotasin), et võrreldes noorusajaga on mu sääred ja sääremarjad ikka jämedamaks muutunud. Aga kui ma olen selliste väidetavalt jämedate jalgadega ikkagi peenem kui Eesti keskmised võistlusjooksjad, kas siis äkki ei maksa imestada, miks Eesti jooksjad Euroopa tipptasemenigi ei küüni?

Oojaa, unustasin mainida, et Moosese mõõdetud Kenya keskmaajooksjate sääre alaosa keskmine ümbermõõt on samuti suurem kui mul – 21,2 cm.

Aga veel huvitavat! Kehamassiindeksi osatähtsust ei maksa spordis, erinevalt argielust, ületähtsustada, kinnitas Mooses. Nii nagu kulturist, kelle KMI võib olla 26-28, pole ülekaaluline, nõnda ei maksa ka jooksjat, kelle KMI jääb alla 20, pidada alakaaluliseks. (Minu näitaja: 20,5.)

Lähtudes eeldusest, et mida peenemad ja kergemad sääred, seda kergem on joosta, küsisin Mooseselt, kas seepärast võivadki mõned ümara keskkohaga naised suuta hämmastavalt hästi joosta, kui vaid sääred on saledad. Mooses möönis, et põhimõtteliselt küll. Nii et paks tagumik, paljude inimeste mure, ei ole jooksus sugugi kõige suurem takistus.

Mooses rääkis, et enamik Kenya jooksjaid mitte ainult ei kasuta pulsikella – selle asemel hindavad nad treeningut kolmes järgus, kas easy, moderate või fast –, ei kasuta nad ka jõutreeningut. Ta rääkis mulle ühest 1.47 tasemega 800 meetri jooksjast, kes oli alles Kip Keino laagrisse sattudes näinud elus esimest korda jõusaali. Moosese sõnul asendavad kenyalastele jõutrenni 1-2 minuti pikkused mäkkejooksud.

Moosese tähelepanekuil aitab kenyalasi ka – see tuleb nüüd paljudele ilmselt üllatusena! – parem toitumine. Parem selle poolest, et nad söövad rasvavaest ja süsivesikuterikast toitu, samas kui Eesti toidulaud on võrdlemisi rasvarohke. Näiteks minuga koos jooksnud Hillary Boni rasvaprotsent on kõigest 6,4, Eesti võistlusjooksjatel keskmiselt 7,8 ja harrastajatel koguni 10,2. (Paraku pole Moosesel andmeid kõigi kenyalaste rasvaprotsendi kohta.)

Veel üks oluline komponent tippu pürgimisel on taastumine. Mooses näitas mulle ühe teadusuuringu andmeid, kust tuleb välja, et Hispaania jooksjad magavad ööpäevas 8,5 ja Eritrea tipud koguni 11 tundi. Eesti jooksjate kohta andmed seni puuduvad.

Ja mõned, kujutage ette, peavad selliste endmete kogumist ja käsitlemist meedias rassismiks. Kuidas esileedi niisuguste ogarate inimeste kohta ütelnuvatki?
******

White Wash Sand Dunes, Utah. 16. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits ja Hillary Bon, Kenya keskmaajooksja, vestlemas Tartu Ülikooli kergejõustikuhallis enne seda, kui Kenya jooksja alustab hapniku tarbimise testi. Mõlemad on sündinud 30. juulil, Pullerits aastal 1965 ja Bon 1981. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits ja Hillary Bon jooksmas Tartu Ülikooli kergejõustikuhallis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Hillary Boni ja Priit Pulleritsu jalgade võrdlus. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu Ülikooli doktorand Martin Mooses sättimas Hillary Bonile testimiseks aparatuuri külge. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Komissar Kelk: Pullerits on üks väheseid kõvasid tegijaid

Jah, just nii komissar Kelk eelmise reede õhtul televiisoris ütles: «Pullerits on üks väheseid kõvasid tegijaid, kes veel üldse alles on jäänud. Ja minu meeskonnas töötavad ainult parimad. Ma usaldan Pullerits[u] ja tema valikuid 100 protsenti.»

Valisin teile välja paar pala, millel on sedapuhku laiemat, globaalset kaalu, kuid mis peaks siinmailgi mõtteainet pakkuma, et mitte konnatiiki sulguda.

Juba siis, kui oli noor ja New Yorgis elasin, tundus mulle kentsakas, et seal läksid inimesed suurte akendega spordiklubisse, kus jooksulindil joosta ja vahtida samal ajal telekat. Miks nad ei jookse Central Parkis, kus on vaba loodus, pehmed puudealused ning muruplatsidel kulgevad rajad? Miks nad maksavad spordiklubis kümneid dollareid, et seal koha peal silgata nagu orav rattas, selle asemel et joosta pargis tasuta?

Just lugesin Vanity Fairist Ameerika eriti nooblist ja šikist veloklubist SoulCycle. See, nagu väidab kirjutise autor, on ilmselt kõige kallim grupi-fitnessi klubi terves riigis. Kujutage ette: selle eest, et teistega koos 45 minutit ratta seljas vändata, tuleb maksta 32 dollarit! Haige värk, ütlen ma, haige värk, kohe täiega! Kusjuures, nagu loost selgub, pidi seal ukse taga olema koguni saba neist, kes tahavad väntamisklassiga ühineda.

Olgu, eks igaüks kuluta raha sellele, millele tahab – ja lollidelt tulebki raha ära võtta. Aga ma ei näe ühtegi põhjust, et käia raha eest – ja veel millise raha eest! – suletud ruumis koha peal pedaalimas.

Ameerikalikul lollusel ei ole muidugi piire. Vanity Fairi peatoimetaja Graydon Carter, tüüpiline New Yorgi vasakliberaal (aga eks ta ole ju ka pärit Kanadast...), proovib Lance Armstrongi oletatavat dopingu tarvitamist õigustada argumendiga, et kes meist ei võtaks mingit ainet, et olla oma tööl parem, et olla elus, ka isiklikus, mitte ainult töises elus, edukam. (Oletan, et ta võis mõelda ka Viagrale.) Ta toob näiteks kirjanikud ja kunstnikud ja heliloojad, kes on läbi ajaloo otsinud abi alkoholist, kohvist ja sigarettidest. Iseenesest õige mõte – isegi kirjutasin aastaid tagasi, et kui sportlane diskvalifitseeritakse ja temalt võetakse toetused ära dopingu tarvitamise eest, siis oleks mõistlik, kui toetusest, näiteks Kultuurkapitalilt, jääksid ilma ka kultuuritegelased, kes kasutavad narkootilisi aineid, mis on samamoodi keelatud, nagu dopingki. (Pange tähele: Carter narkootikume ei maini!) Kuid Carteri loogika – õigustada alkoholi, kohvi ja sigarettide näitega sportlaste dopingu pruukimist – jookseb rappa, sest kultuuriinimesi ei seata tulemuste järgi ritta, ent sportlasi küll. Vaat, mis juhtub, kui Lääne vasakpoolsed valgekraed hakkavad spordi kohta sõna võtma!

Veel üks Armstrongi õigustaja on Newsweekis ajakirjanik Buzz Bissinger, kes on varem kirjutanud mitu head spordilugu ja -raamatut. Tema loogikaga võib teataval määral isegi nõustuda – ehkki see tuletab meelde väga «Usume Andrus Veerpalu!»-toetajaskonna kisakoori –, aga lõpus paneb ta ikka täiega bambusesse. Ta kirjutab, et las USA Antidopingu Agentuuri juht Travis Tygart «ajab oma perse kontoritoolist välja ja püüab ise [läbi sõita Tour de France’i]. Isegi kui ta dopingut paneks, ei peaks ta miiligi vastu».

See on idiootne loogika. Õigemini, siin pole mingit loogikat. Bissingeri järgi tähendab, et mitte keegi ei tohi mitte kedagi kritiseerida enne, kui ta ei suuda ise hakkama saada sellega, millega on hakkama saanud kritiseeritav. Seda ebaloogikat edasi arnedades: mitte keegi ei tohi kritiseerida Andrus Ansipit ega Edgar Savisaart enne, kui ta ei ole paar aastat olnud vastavalt vabariigi peaminister või pealinna linnapea. Ja seda ebaloogikat võib kohaldada ka Bissingerile endale, et ärgu ta ise samuti Armstrongi kohta enne sõna võtku, ei poolt ega vastu, kui ta ise ka ei suuda Tour de France’i läbi sõita.

No ja muidugi ei öelnud komissar Kelk noid sõnu minu kohta. Aga ilusasti kõlavad nood sõnad sellegipoolest.
******

Kuumaastik White Wash Sand Dunesi tee ääres, Utah. 16. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Modellid Arlenis Sosa, Lindsay Ellingson, Doutzen Kroes, Behati Prinsloo ja Erin Heatherton SoulCycle'i klubis New Yorgis. Foto autor: Abacausa.com/Scanpix
Foto 2: SoulCycle'i klubi New Yorgis. Foto autor: NYT/Scanpix
Foto 3: Modell: Doutzen Kroes SoulCycle'i klubis New Yorgis. Foto autor: Abacausa.com/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Louise Gassman viib SoulCycle'i klubis New Yorgis läbi treeningtundi. Fotode autor: NYT/Scanpix

Peip Reedi: Pidurid on kiiruse surm!

TÄIENDATUD LÕPUS VÕRDLUSTABELIGA!
Kes Tartu rattamaratoni tulemuste protokolli uurinud, sellele pole saanud jääda märkamatuks Peip Reedi, suusatamise meistersportlase sitke sõit - ta jõudis esisaja hulka! Mulle oli see rattamaratoni suurim üllatus. Kohe tekkis tahtmine teada saada, kuidas ta seda suutis.

Peip, vaatan su tulemusi rattamaratonil: 2010 - 721., 2011- 245. ja tänavu koguni 98. Millest kahe aastaga nii suur arenguhüpe?
2010 ei võistelnud, vaid läksin rada läbima. Seega ka ei pingutanud. 2011 olin enam-vähem hästi harjutanud ja lootsin ise paremat tulemust, ent tõenäoliselt tingitult vähesest praktikast MTB-l võitlesin pool sõitu krampide piiril – niimoodi (korralikku) tulemust ei tee.
Sel aastal olen saanud korralikult, eelkõige regulaarselt harjutada. Haiguseid ja laiskuse perioode pole sisse tulnud.

Uus klubi Peloton – tore, kokkuhoidev ja innustav seltskond. Lisaks on sel aastal uues klubis harjutamine muutunud rohkem treeningutele sarnaseks – tegevus on mõtestatum. Meil ju kaks suurepärast eestvedajat Kaspar Kokk ja Rene Mandri, kelle kogemustest, edust ja tagasilöökidest võiks vabalt õppematerjali koostada ja kes on seda know-how'd lahkesti jaganud kuni treeninguplaanide koostamiseni välja.
Sel hooajal olen väga vähe käinud niisama sõitmas, enamjaolt on olnud teada, mida, kuidas, kui palju ja milleks!
Ja loomulikult tuli ka sõit hästi välja. Stardist sain OK minema, igal hetkel oli rajal kõrval keegi, kes tahtis ka kimada, kellega koostööd teha jne.
Tegelikult arvan, et arenguhüppest selle sõna otseses tähenduses rääkida ei saa. Paljud asjad langesid kokku.

Mis on sind motiveerinud nii soliidses eas - oled ju 44 - nii tõsiselt taas pingutama hakkama? See ei saa ju olla näiteks mure kehakaalu pärast, sest kehakaalu saaks kontrolli all hoida ka väiksema aja- ja eneregiakuluga.

No võib-olla on tegemist keskea kriisiga? Sooviga lapsepõlve pikendada?
Tore on ju ennast liigutada ja kui liigutad, siis tahaks ju ka joonele minna. Ja kui juba oled ennast joonele ajanud, siis tahaks ju ka võidusõidus osaleda, mitte ainult kuidagiviisi grupiga kaasa imeda. Ja kui jaksad juba võistluses kaasa rääkida, võib juhtuda, et tuleb ka rahuldustpakkuv resultaat. Rattasõit on ju tore meeskondlik spordiala, kus ühine mõtestatud töö viib tihti rahuldustpakkuva resultaadini, kusjuures alati ei pea sa ise realiseerija olema. Ja tore tulemus annab indu ja motivatsiooni harjutada.
Kokkuvõttes üks paras nõiaring.

Enamik selle blogi lugejaist ei kujuta ettegi, kuidas esisaja piiril maratoni sõidetakse. Palun selgita ja kirjelda meile! Sina oskad seda kogemust ilmselt edasi anda, sest alles kaks aastat tagasi sõitsid sa isegi minust aeglasemalt.
Tegelikult pole vahet, sõidad ikka nii kiiresti, kui jaksad. Tõusud tunduvad kergemad ja lühemad. Vähemalt tundus mulle nii sel aastal.

Mis on rattamaratonil peamised tegurid ja millises järjekorras, et saavutada arenguhüpe?
Loeksin eeldusteks head rattavalitsemist ja normaalse, tehniliselt korras sõiduvahendi olemasolu.
Rehvid – eelistan vähem karvaseid ja sellevõrra paremini veerevaid, ent on minust palju kiiremaid, kelle valik on vastupidine, nii et reeglit pole.
Julgust peab loomulikult olema, ent hulljulgusele minu arvates rattaspordis küll kohta pole. Kainelt kalkuleeriv pea peab samuti otsas olema.

Kui sul esineb rajal väga raskeid hetki, isegi poolsurnud punkte, siis kuidas neid ületad?

Metsasõitudel selliseid hetki eriti ei esine – liigud ju nagunii omas tempos. Maanteel tuleb neid ette ja see on tegelikult jubedalt raske: pead iseendaga võitlust ja kui endale alla jääd, oledki grupi tagauksest välja lennanud. Võib-olla see teadmine, et alla andes on hiljem üksi sõites veelgi raskem, aitabki?

Allan Oras ütles mulle paar aastat tagasi, et rattamaratonil on oluline osata ökonoomitada. Kas sina ka seda teed – ja kuidas?
Arvan, et Allan pidas silmas ökonoomselt takistuste, nagu mättad, muda, kurvid jms, ületamist ja maastiku läbimist. Mina teen seda oma parimate oskuste järgi – proovin mitte rapsida, kasutada võimalikult palju inertsi, vältida mõttetut positsioonivõitlust jne. Ja loomulikult – pidurid on kiiruse surm

Kui palju on su tulemuste arengule aidanud kaasa see, et olid nooruses, umbes 20 aastat tagasi, Eesti koondise tasemel suusataja?
Nooruses tehtu on hindamatu. Kunagise sooritusvõime kas või osaline taastamine on minu arvates oluliselt lihtsam, kui keskealisena oma sooritusvõime arendamine.
*
Kui teil tekib küsimusi lisaks, siis jätke need kommentaaride rubriiki, usun, et küllap leiab Peip Reedi mahti teile vastata.
*
Lahkeid abilisi lisaks Peip Reedile leidub teisigi. Gaspar Sukk klubist TriSmile pani kokku huvitava ja kõneka graafiku minu ja endise jalgpallikoondislase Marek Lemsalu sõidust Tartu rattamaratonil. Startisime kõrvuti grupi 501-700 esireast. Graafikust on näha, et Lemsalu suutis algul oma kohta hoida, sellal kui mina järjest tahapoole vajusin. Aga distantsil teisel poolel hakkas temagi kohti loovutama, ja seda lausa kohutava kiirusega, nii et lõpus jäi ta minust napi 2.14ga ette. Veel Palu TPs küündis ta edu minu ees tervelt seitsme minutini. Helistasin Lemsalule, et uurida, milles asi. Ta tunnistas, et ju ta pingutas algul üle, eriti mudakohtades joostes, ja et rehvivalik polnud ka kõige õnnestunum, nii et viimaks sai ta vaat et poolkangi ja sõitis lihtsalt lõpuni.

******

White Wash Sand Dunes, Utah. 16. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits

Foto 1: Peip Reedi. Foto auto: Mihkel Jüri, Rattaprofid.ee
Foto 2: Peip Reedi tänavusel Viljandi kriteeriumisõidul. Foto autor: Sander Maasing, Rattaprofid.ee
Foto 3: Peip Reedi finišeerimas tänavusel Tartu rattamaratonil. Foto autor: Sportfoto (foto Peip Reedi erakogust)
Foto 4: Peip Reedi mullusel Tartu rattamaratonil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix Baltics
Foto 5: Peip Reedi on lõpetanud tänavuse Tartu rattamaratoni 98. kohaga. Foto autor: Sportfoto (foto Peip Reedi erakogust)

Pullerits: Kolm matsu ja nahaalne lätlane

TÄIENDATUD VAHEAJAPUNKTIDE KOHTADEGA!
Alustasin Tartu rattamaratoni külg külje kõrval stardigrupi 501-700 esimesest reast endise jalgpallikoondislase Marek Lemsaluga, kellega mullu olime finišeerinud kõrvuti. Ütlesin talle, et ärgu pangu pahaks, aga ma tõesti ei hooli jalgpallist ega vaata seda. Lemsalu, kes minu silma järgi on tuntavalt salenenud, ütles, et ei pane pahaks. Võistlus võis alata.

Enda arust tegin trajektoori valides talutava alguse. Vanale lasketiirule lähenedes leidsin möödumisteks vaba ruumi paremalt. Paremalt, väheummistunud küljelt, võtsin ka esimese tõusu. Arvestades eelmiste päevade vihma, ei hakanud sealt üles rassima, vaid hüppasin, nagu seal tavaks saanud, sadulast. Vähemasti pole nii kukkumise ohtu. Ka järgnenud laskumisel leidus rohkem ruumi paremal. Lühidalt: oma arvates tegin peaga head tööd. Aga tulemus?

Sain küll paljudest mööda, kuid mullusega võrreldes jõudsin Matule (12,3 km) ligi kaks minutit hiljem (30.04 versus 28.20) – kusjuures eelmine aasta kulus vähemalt pool minutit maha tulnud keti sättimiseks.

Kuid ärge tehke ennatlikke järeldusi! Tanel Kangert jõudis mullu Matule 20.44ga, eilne peagrupp aga 22.30ga (tõsi, Erki Pütsepa aeg Matul oli 21.49). Arvestades, et alguses on rada ju õige lihtne, siis nende aegade võrdlus kinnitab, et tegelikult olid tänavused olud mullustega siiski võrreldamatud.

Pärast Matut sattusin hea kiirusega liikuvasse gruppi. Ei tundnud end seal sugugi kõige viletsama pedaalijana. Kui tehtud sai terav vasakpööre Harimäele viivale kruusateele, sõitis keegi alanud tõusul minu ees vändanud Eesti Posti särgis mehele küljelt sisse, nood kukkusid mõlemad minu ees külili, ja kuna olin neil tihedalt sabas, siis prantsatasin samuti kruusale. Sain paremale küljele päris kõva paugu. Hiljem kodus vaatasin, et külg oli pikalt punane ja kergelt marraskil. Samuti sain löögi küünarnukile ning vasakule põlvele, mis oli hetkega verine. Grupp läks oma teed ja jäin üksinda tilpnema. Selliste matsude järel võtab ikka aega, enne kui toibud.

Metsavahelisel tõusul Harimäele moodustus mu ees ja ümber uus grupp. Tagantpoolt tuli Lemsalu, kes hõikas, et väntaksin hooga, sest millegipärast arvas ta, et tulenevalt oma 71-72 kilost võiksin just tõusul kõvemini tööd teha. Tema hõige innustas, tõepoolest, ja hakkasin kõvemini tööle ning sain tõusu lõpuks peaaegu kätte viie-kuue-mehelise grupi – see mu eesmärk oligi, et õnnestuks nendega koos laskumisele minna. Tegin laskumise alguses tööd edasi ja saingi tuulde. Pärast teravat parempööret laskumise lõpus püüdsid kaaslased Ande TPks (22,9 km) kinni ees liikuva grupi.

Mullu jõudsin Andele 50.32ga, tänavu läks üle kolme minuti kauem – 53.40. Kuid koha poolest, kujutan ette, et olin paremal positsioonil kui aasta tagasi. (Võrdluseks: peagrupp jõudis mullu Andele 38.19ga, nüüd 41.00ga [Pütsep 39.45ga]).

Järgneval kruusalõigul püsisin kenasti grupis, ent selle lõpus. Samas andsin aru, et kui tulevad metsavahelised ja põllupealsed lõigud, siis ilmselt pudenen, sest nikerdamine pole minu leib. Ja ega mu käerandmed noid põrutamisi talu. Vasaku randme kui tundlikuma olin elastiksidemega toestanud. Sellegipoolest hakkas see võistluse teises pooles tunda andma, nii et isegi käike oli raske vahetada – sõrmedes kadus jõud ja paindlikkus.

Sõidu keskosast, tunnistan, et ei mäleta suurt midagi peale selle, et kogu aeg sõideti mööda. Suur aitäh neile, kes ei pidanud paljuks mind tervitada ja jõudu soovida. Ühe mehega jõudsime isegi siinsest blogist vestelda. Umbes poolal maal jõudis tagant järele vintske rulluisutaja Sulev Lokk, kes küsis, kas põlvedega on olukord endiselt kehv. Ta ütles, et oli näinud mind enne stati kergelt lonkamas. Ütlesin, et jah, viimasel nädalal läks parem põlv tõesti halvaks, põlveõnnal on kange, külgedel tuikab, jalga maha asetades pean hästi hoolega jälgima, kuidas seda teen, et mitte tahtmatult valu tekitada. Ortopeed-traumatoloog Leho Rips, kes mind Tartust Otepääle starti sõidutas, ütles, et peame uuesti uurima ja aru pidama, mida põlvedega ette võtta.

Distantsi keskel lasin hoo alla. Ei hakanud üle võimete kangutama. Hoidsin tempot, mis oleks talutav. Andsin aru, et tegelikult pole ju kuskile väga kiiret. Võib ju ennast poolkoomasse pingutada, aga ma ei suutnud leida argumenti, miks seda iga hinna eest tegema peaks. Seda enam, et mitukümmend kilomeetrit oli veel ees.

Just siis, kui 48. kilomeetril hakkasid metsavahelised sopalõigud, kukkusin ühe mudavälja servas pläraki – ütlen otse – suure pasa sisse. Ei saanud jalga pedaali küljest lahti, seepärast. Nii et nüüd oli see pool, mis niigi veritses, haisva halli mudaga ka sisse määritud. (Vaevalt see nüüd ravimuda oli...) Peaaegu esimese asjana mõtlesin, et ega kaks kukkumist kolmandata jää – olin kolm korda kukkunud tunamullusel vihmasel sõidul –, kui mõned kilomeetrid hiljem prantsatasingi järjekordsel libedaks sõidetud kallakul teisele, paremale küljele muda sisse – ratas libises lihtsalt alt.

Ent ei tahaks öelda, et ma endasuguste seas kõige saamatum olnuks. Seal, kus olid pikad mudaväljad, lükkasid kõik ratast käe kõrval. Aga kui umbes 30 km enne lõppu tuli lai roheline rööbastega metsasiht, märkasin juba kaugelt, et tuleb hoida hästi paremale, ja sealt sain pedaalides küllap nii mõnestki mööda, kes keskel või vasakul ukerdas. Mis seal salata, eks sellised õnnestunud manöövrid lisavad indu, ja edaspidi minust enam massiliselt ei möödutud. Arvatavasti olid kõik, kes võimetelt mööduma pidid, selleks ajaks ka juba mööda saanud.

Umbes 25 km enne lõppu, eriti pärast seda, kui kivisest ja veeuhtmetega parasjagu pikast tõusust võrreldes teistega kergemini üles sain, leidsin, et nüüd võiks tasapisi jalad kõhu alt välja võtta. Seda enam, et raja vastikumad osad said läbi.

Palu TPsse (66,3 km) jõudsin mullusega võrreldes rohkem kui 20 minutit aeglasemalt – 2:31.14 versus 2:52.07. (Võrdluseks: mullu Tanel Kangert 1:53.03 ja eile Erki Pütsep 1:59.10.) Veel kilomeeter edasi – ja siis alustasin möödasõite. Sain vähemalt kümne mehe pikkusest rivist mööda. Samas kuulsin häälte järgi, et minu selja taha kogunes mingi grupp. Järgneval kitsal metsavahelisel kruusateel, 16-13 km enne lõppu, mõtlesin, et nüüd on küll olukord rumal, sest olen sattunud vedama, mida pidasin rumalaks jõuvarude kulutamiseks. Kui paremale laiemale kruusateele keerasime, näitasingi käega tagumistele, et mingu mööda. Mida nood ka tegid.

Pärast viimase, Hellenurme TP (77,2 km) järgset tõusu moodustus ligi kümnemeheline grupp. Meenus, et nii mitmelgi varasemal korral olin just viimasel kümnel kilomeetril palju kohti loovutanud, kuid seekord ei paistnud asjalood nii kujunevat. Jõudsin sõita küll. Ühtlasi püüdsin tegutseda targalt, eessõitjate tekitatud tuuleefekti kasutades. 6 km enne lõppu said kolm meest küll eest – ei hakanud neile targu järele pongestama, sest hoidsin jõuvarusid viimaseks kolmeks kilomeetriks –, kuid ülejäänutega püsisin ilusasti koos. 4 km enne lõppu, enne laskumist Elva jõe orgu, sain tagant hooga tulles veel paljudest mööda. Orust välja väntasin teisena, võtsin ühe sinises vormis mehe tuulde, et korra hinge tõmmata, nägin ligi saja meetri kaugusel ühte kümnemehelist punti, tulin siis tuulest välja ning püüdsin kilomeetriga tolle pundi üksinda kinni. Edasi hoidsin nende tuulde, sest viimasel kilomeetril panin nad samuti kõik mängu.

Jõudsin finišisse 3:45.52ga, mis andis 785. koha. See on viimaste aastate kehvem tulemusi. Eks vanus tee oma töö, ja ega ma maastikusõitu terve suve harjutanud ka ole, v.a üle-eelmise pühapäeva avatud raja sõit. M45 klassis olin 62. Mullu, kui tegin elu parima sõidu, sain 3:23.25ga 635. koha (M45 klassis 40.).

Gaspar Sukk klubist Trismile pani mu koha muutused tabelisse:
Matu - 608.
Ande - 643.
Puka - 727.
Astuvere - 805.
Palu - 814.
Hellenurme - 792.
Elva - 785.

Pärast finišeerimist läksin joonelt ratast pesema. Järjekord ei olnud iseenesest pikk, aga ootasin ligi pool tundi. Ja siis nägin, kuidas järjekorra ette imbus ühe noormehe juurde Läti kirjadega umbes 50-aastane paljaks raseeritud peaga lätlane. Vaatasin, et kas ta püüabki end ette nihverdada. Nihverdaski. Olen seda meelt, et kui näed sellist nahaalset käitumist, tuleb kõva häält teha. Läksin ja ütlesin talle vene keeles, et ärgu trügigu vahele, järjekorra ots on, näete, seal kaugemal. Tema vastu, et ta on selle noormehega koos. Mina: koos või mitte, aga siin on inimesed seisnud kannatlikult tükk aega sabas ja nii need asjad ei käi, et tutvuste kaudu vahele trügitakse. See jutt oli lätlasele nagu hane selga vesi.

Mõtlesin, et niisama kergelt ei tohi ta siit minema saada. Kui ta oli lasknud oma ratta puhtaks pesta, astusin talle uuesti ligi ja ütlesin talle silma sisse vaadates kõva häälega – generaatorid ju mürisesid –, et ta käitus ääretult ebaviisakalt ja ebasportlikult. Ta kuulatas – ja mis tal oligi vastu öelda. Rehmas siis käega. Lisasin talle – osutades ääretult pikaks veninud järjekorrale –, et näete, kõigi nende inimeste silmis langes tänu teile lätlaste maine – osutasin pöidlaga allapoole – ääretult madalale. Siis ta läks ja tegi terve järjekorra ees oma perp walki. Ma ei tea, kas sellisele jõmmile miski üldse mõjub, aga ma oleksin enda peale pärast hirmus pahane olnud, kui oleksin käitunud argpüksina ja poleks tema käitumise vastu avalikult sõna võtnud.

Seejärel lasin oma põlve ja küünarnukki finišialas medpunktis tohterdada, siis istusin taas ratta selga ja väntasin Tartusse koju. 30 km läbimiseks kulus 1:06.35.
******

White Wash Sand Dunes, Utah. 16. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits

Foto 1: Priit Pullerits Tartu rattamaratoni stardi eel, seni veel soojendusdressis. Foto autor: Kristjan Teedema, Scanpix Baltics
Foto 2: Tartu rattamaratoni start, paremal valges särgis ja heleda kiivriga Priit Pullerits. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Jalgratturid lähenemas Matu TP-le. Foto autor: Kristjan Teedema, Scanpix Baltics
Foto 4: Järsk pööre kruusale. Foto autor: Kristjan Teedema, Scanpix Baltics
Foto 5: Ratturid põllul, vasakul veab tagumist gruppi Priit Pullerits (nr 573). Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Tihe võistlejate rivi. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 7: Viimane tõus, üles Elva jõe orust. Foto autor: Kristjan Teedema, Scanpix Baltics
Foto 8: Erki Pütsep lõpetab Tartu rattamaratoni võitjana. Foto autor: Kristjan Teedema, Scanpix Baltics
Foto 9: Priit Pullerits pärast Tartu rattamaratoni lõpetamist rattapesu järjekorras. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas tipptegija mind rattamaratoniks aitas?

Fakt on see, et enam pole Tartu rattamaratoniks enda reservidest midagi võtta. Seda enam, et parem, traumeeritud põlv oli juba avatud raja sõidul kange ja tuim. Nii et lisakäiku tuleb otsida mujalt.

Kust?

Rajaluure sai möödunud pühapäeval tehtud. Kuid olulist eelist see vaevalt annab. Liiati võivad rajaolud veel muutuda. Vaevalt küll paremuse poole, sest peakorraldaja Indrek Kelk kinnitas, et pehmetesse kohtadesse metsade vahele saepuru ega kruusa juurde ei veeta, sest veoautodega sinna minek võiks pinnase vaid hullemaks muuta.

Mis siis üle jääb?

Siis jääb üle vaid sõiduvahendit timmida. Loomulikult ei hakka ma seda ise tegema. Miks? Sest kui mõneks tööks on leida parimad spetsialistid, tuleb usaldada neid.

Viisin täna oma Ameerikast toodud 29-tolliste jooksudega Treki Tartu A&T Spordi kauplusesse 2004. aasta Tartu rattamaratoni võitjale ja mullu Tanel Kangerti järel teiseks jäänud Caspar Austale sättida. See, millise vilumuse ja asjatundlikkusega ta mu ratta korda seadis, oli puhas nauding kõrvalt vaadata.

Ta võttis maha tagumise jooksu, tunnetas käte vahel, et see ei veere kõige paremini – minu arust polnud seal küll miskit häda (aga Austa ütles: «Mina küll sellise jooksuga starti ei läheks.») – ning sättis koonuse korda. Samuti timmis ta peenelt paika nii esimese kui tagumise ketaspiduri, loomulikult käiguvahetajad, pingutas siit-sealt trosse ja polte, keeras kõik kohad tugevasti kinni, puhastas põhjalikult hammasrattad ja käigumehhanismid – abiks terav silm, professionaali tunnetus, pikaajaline kogemus. Lõpuks vaatas üle, kas mu asend sadulas on sobiv ja õige. On.

Olles näinud, kui põhjaliku ülevaatuse ja hoolduse mu ratas sai – loomulikult lasin ka seletada, mida ja miks Austa parajasti teeb –, sai enesekindlus piisavalt tuge. Suur aitäh Caspar Austale!

Ratta taha, nagu öeldakse, ei tohi nüüd rattamaratonil küll miski kinni jääda.

Hoian Austale pöialt, et tal pühapäeval kõik klapiks. Seda enam, et ega ta salanud: ta läheb võidu peale välja.
******

White Wash Sand Dunes, Utah. 16. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits

Foto 1: Caspar Austa oma rattaga kevadel Tartus Raadi krossirajal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pulleritsu jalgratas Trek toetumas kivile Mill Canyon Roadi ääres Tusher Tunneli taustal (ülemine pilt) ja Bull Canyonis Moabi lähedal Utah's. Ülemise foto autor Jaanus Laidvee, alumise foto autor Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas hoiduda spordis mustast masendusest?

Lülitasin eile õhtul teleri korraks ETV teisele kanalile. Käis Türgi-Eesti jalgpallimängu 41. minut. Vaatasin minut-kaks toda palliveeretamist, siis mõtlesin: huvitav, miks küll peaks oma aega selle peale raiskama? Mul oleks ju palju targemat teha – teha seda, mida ise tahan, mitte et lasen mingil kohati väga korrumpeerunud alaliidul (tuletage meelde neid rahvusvahelise jalgpallielu kulissidetaguseid mahhinatsioone!) endale dikteerida, mida ma õhtul tegema peaksin. Tegelikult leiaks igaüks kodus n+1 tegevust, mis oleks talle palju arendavam – aga areng ollagi siinilmas inimlooma üks eesmärke – kui jalgpalli vahtimine. Ja siis, kui türklased kolme mehe kahe söödu lihtlabasest kombinatsioonist keskelt (sic!) läbi murdsid ja Eestile värava lõid – elukogenumad mehed kindlasti mäletavad, kuidas juba vanad nõukogude aja kommentaatorid, nagu Maslatšenko ja Ozerov (kellest noored ehk lühikese mäluga mehehakatised pole kuulnudki) kinnitasid, et po tsentru ne probjoš (millest noored ehk vähese elukogemusega mehepojad arugi ei saa) –, siis see oli nagu tempel peas küpsenud otsusele, et mees, pane see teler kinni.

Täna hommikul Postimehe veebist vaatasin – 0:3. Niisiis, kahe mänguga null punkti ja null väravat. Aga ikka jätkub sinisilmseid optimiste. Tarmo Tiisler, minu arvates ERRi parim spordikommentaator, seda alusetut optimismi takka utsitamas, kui kaamera läks staadionil korraks Eesti fännidele ja ta kuulutas oma kergelt põriseval heal häälel: «Nemad usuvad ja toetavad!» Nagu ka ilmselt Tiisler. Soovitaksin siiski veidi kainemat meelt hoida, sest tõenäosus, et Eesti kaotab, on kokkuvõttes alati suurem, kui tõenäosus, et Eesti võidab, ja siis, kui see võit tuleb, oleks rõõm seda suurem, kui et ülesköetud optimismist järjekordselt põrmu langeda. Või väidab keegi, et ERR ei kloppinud taas vahtu üles? Juba kaks päeva enne eilset mängu oli Eesti-Türgi kohtumine spordiuudiste peateemasid, Marko Kaljuveer, ERRi spordipealik, pidas koguni ise vajalikuks naerusuiselt ekraanile tulla, lausa mere taustal... 

Jalgpallifännide häda, õnnetus ja viletsus seisneb selles, et nad tikuvad üksikuid võite, millest suurem jagu saadud sõprusmängudes ehk üksjagu ebaolulistes kohtumistes, ületähtsustama. Ja arvama, et kui Eesti sai jagu Poolast või Uruguaist, siis peaks kõik meid kartma ja siis võime saada kõigile vastu. Aga mäletate, mis juhtus sellesuvise jalgpalli EM-turniiri eel? Eesti rõõmustas, et mitu finaalturniirile pääsenud meeskonda valis ta oma kontrollmängude vastaseks. Esiteks, need ei olnud Euroopa tippmeeskonnad, vaid heal juhul tugevad keskmikud. Teiseks, Eesti valisid nad just seetõttu, et see on meeskond, kellele saab enesekindluse tõstmiseks enne EM-turniiri mänge värava palle täis taguda – mida nad ka tegid. Aga mida tegid Eesti jalgpallifännid? Nemad pidasid seda auasjaks, et Eesti koondis peksupoisiks valiti.

Ärge saage minust valesti aru: mul oleks väga hea meel, kui Eesti tuleks maailma või Euroopa meistriks, kui Eesti suudaks võita isegi Fääri saari. Ma rõõmustaksin koos jalgpallihaigetega. Aga ma keeldun kaasa kisamast nendega, kes kaotavad oma jalgpallihulluses kaine meele ning lasevad emotsioonidel kasvada üle pea. Täiskasvanud ja arukad mehed ei peaks nii käituma.

Ja nüüd tuleb jalgpallifännidelt kindlasti taas igivana kontraküsimus, et mida siis Eesti jalgratturid on võitnud. Palun väga: kolm olümpiakulda, mitu maailmameistritiitlit, olulised etapivõidud maailma eliitvõistlustel (Tour de France, Vuelta) jne. Veel üks võrdlus: Rein Taaramäe sai tänavusel Tour de France’il 36. koha ja seda pidas ta ise, pidasid ka jalgrattasõbrad, ebaõnnestumiseks. Eesti jalgpallikoondis on FIFA edetabelis 55. kohal ja seda peavad jalgpallisõbrad heaks tulemuseks. Või mõni arvab, et need kohad ei kannata võrdlemist? No kuulge, Taaramäel oli Touril vastas üle kahesaja ratturi maailma absoluutsest tipust, samas kui Eestile pakuvad FIFA tabelis konkurentsi ka koondised, kes on seal tabelis ainuüksi seepärast, et selline riik on olemas.
******

Floy, Exit 175, Highway 70, Utah, 16. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Aitab toorutsemisest! Poola kohtunik Marcin Borski näitab Enar Jäägerile Eesti kohtumises Türgiga punast kaarti ja saadab ta platsilt minema. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Türklased (punastes särkides) on läinud Eesti vastu juhtima 1:0. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Türklased rõõmustavad Eesti alistamise üle. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Järjekordne kaotus on tõsiasi. Eesti lahkub platsilt, olles kaotanud Türgile kuivalt 0:3. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Millega üllatas Tartu rattamaratoni rada?

Kui sa just Eesti kõige kiirem rattasõitja pole, siis millegagi tuleb ikka teisi üllatada – ja iseennast ka. Tartu rattamaratoni avatud raja sõidul olin kahtlemata eriline seetõttu, et sõitsin pool maad täiesti lahtise tagarattaga. Juba sõidu ajal tundus asi kahtlane, sest tagumine ratas tegi teatud hetkedel kolksti!, nagu oleks mu jalgrattal ka tagaamordid. Avastasin lahtise ratta ehk jooksu alles siis, kui oma sõiduvahendit küürida viisin – tõstsin jalgratta üles ja tagaratas tuli plõksti alt ära.

Kes julge on, tehku järgi.

Kuidas selline asi juhtuda sai? Arvan, et süüdi on üks jäme oks, mis tagumiste hammasrataste ja  käiguvahetaja juurde kiilus ning sealt kuidagi lahti ei tahtnud tulla. Pidin viimaks peatuse tegema ja oksa sealt ära kiskuma.

Seekord, erinevalt mullusest avatud raja sõidust, läksin rahulikumalt pedaalima. Eelmine aasta läks liiga kõvaks kihutamiseks, nagu olnuks võistlus – sõitsin, kui mälu ei peta, koguni isikliku rekordi. Nüüd jälgisin, et jääks mõõdukalt varu. Ja õppisin oma Ameerikast toodud 29-tolliste jooksude ja ketaspiduritega Treki Eesti oludes tundma.

Kõiki huvitab kindlasti raja seisukord. Laupäeval ju sadas. Stardisirge oli kohati lirtsuv, aga lompideta. Sellegipoolest soovitan sõita vasakult, kõrgemalt. Vana lasketiiru tõusu ei hakanud sadulas ponnistama – vaatasin, et pooled tõukasid ratast käe kõrval, pooled aga väntasid üles. Järgnevast laskumisest saab suure hooga alla sõita, sügavaid mudaauke pole.

Edasine on valdavalt kruus. 10. km tõusust sain ilusasti ja kergelt sadulas üles. Harimäe tõus metsa vahel oli tugeva pinnasega. Harimäelt laskumine läheb mööda tugevat kruusa, lahtist liiva karta pole. Pärast teravnurkset parempööret laskumise lõpus hakkas tuul tugevasti vastu puhuma, nii et seal oli sel pühapäeval mõttekas teiste selja taha hoida. Siiski läksin ka korra vedama, sest minu arust polnud see härras- ega spordimehelik, kui meie viiene rivi lasi ainult ühel mehel tuult murda.

Põllumaad ja tehnilised lõigud on jätkuvalt minu ahhilleuse kand. Taas jäin teistest maha, kuid kruusal sain vahe uuesti kinni. Muda ja pori oli vähe, enamik rada oli hoolimata eelmise päeva vihmast üllatavalt tahe.

Kõige hullem lõik algab 48. kilomeetril ja kestab 54. kilomeetrini. Seal on mitu suurt mudavälja, kus tuli korduvalt sadulast ronida, ja libedat tõusu. Ei mina ega mu kaassõitjad näinud mõtet neist läbi ega üles pressida. Kuid kes teab, äkki lasevad korraldajad osa neist mudaaukudest saepuru või kruusaga täita – usun, et enamik osalejaid oleks neile selle eest tänulikud.

Vähemasti mulle hästi tuntud metsavaheline pikk tõus umbes 35 km enne lõppu oli üllatavalt tugeva pinnasega, nii et sain sellest kergesti üles. Laiad tõusvad metsasihid umbes 30 km (?) enne lõppu olid küll märjad ja mudaroobastega, ent sellegipoolest sõidetavad. Edasine on taas valdavalt korralik kruus.

Pärast Palu toitlustuspunkti, kus kummutasin kaks topsi teed, sõitsin kolm kilomeetrit üheskoos sinistes Cofidise pükstes mehega, aga tema keeras seejärel ära otse Elva peale ning viimased 18 km sõitsin ihuüksinda. Hellenurmes jõudsin järele ühele seljakotiga mehele ja läksin järgneval pikal tõusul temast mööda – rohkem kedagi teist ei ees ega taga näinud. Oligi hea, sai rahulikult omas tempos kulgeda, katsetada erinevaid ülekandeid. Tundub, et leidsin sobiva variandi, mis aitas mind mitmest tõusust hea hooga ja võimalikult vähese vaevaga üles (kuid kes teab, äkki oli mulje petlik, sest kellegagi võrrelda ju polnud).

Kruusakarjääri ääres laskumine 6 km enne lõppu ja järgnev vasakkurv kannatavad täie hooga sõita, sest lahtist liiva pole. Elva jõe sillale eelnev traditsiooniline mudane koht oli üllatavalt heas seisus, paremalt sai sealt päris tubli hooga läbi. Ka viimane mudaväli poolteist kilomeetrit enne lõppu oli saepuruga tugevasti täidetud, nii et kui seda jõuga rünnata, pole erilist läbivajumist peljata.

Ratta kompuuter näitas 87,9 km läbimiseks kulunud puhast sõiduaega mõnekümned sekundid üle 4:02.

Kuna Art Soonets Scanpixist oli jäänud rajale juttu ajama ja mõned teised mehed Haanja  Rattaklubist, kellest transpordi liikuma hakkamine sõltus, olid samuti saabumata, otsustasin, et sõidan rattaga Elvast Tartusse. Teadjad mehed väitsid, et igal juhul saab nii kiiremini, kui oodata kõigi kohale jõudmist, sõita siis autoga Otepääle Soonetsi valge Fordi juurde ja sealt Tartusse. Viskasin üleõlakoti riiete ja vahetusjalatsitega selga ja asusin teele. Üks pudel jooki oli alles, sest nelja tunni peale olin ära tarvitanud vaid liitri jõujooki (segatuna punase sõstra mahlaga). Rattamaratoni rajal sõin tüki kaupa ka ühe Dexali energiabatooni ning võtsin viis korda taskupudelist Dexali veega lahjendatud geeli. Tartusse koduukse ette jõudsin alla 1:12, ja kuna seejärel pidin ka tööl kiiresti ära käima, sai päeva peale kokku 122,7 km ja rattasõidu puhast aega 5:30.55.

Vist päris hea tühjendussõit enne järgmise pühapäeva Tartu rattamaratoni?
******

Main Street, Helper, Utah. 16. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Kaunis hetk mulluselt Tartu rattamaratonilt. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jaan Kirsipuu koos isa Reinuga mulluse Tartu rattamaratoni finišis. Jaan Kirsipuu lõi kaasa ka sel pühapäeval avatud raja sõidul. Tema isa oli samuti kohal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 3: Haanja Rattaklubi sõitjaid (esiplaanil) oli pühapäevasel avatud raja sõidul palju. See pilt on mulluselt Tartu rattamaratonilt. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Mulluse Tartu rattamaratoni lõpetanu sügisese lombi taustal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix