Pullerits: Miks sportlased on paremad ja õigemad kui kulturnikud?

Ei maksa arvata, et kõik, mis ma kirjutan, pälvib enamasti hukkamõistu. Eelmine nädal üllitasin loo, mille ideest kuuldes ütles tunnustatud ortopeed ja dopinguasjatundja doktor Mihkel Mardna, et väga õige mõte. Ja kui lugu oli järgmisel päeval lehes ilmunud, helistas hommikul olümpiavõitja Erki Nool ja avaldas samuti toetust.

Siin see lugu on, pealkirjaks oli "Väär sallivus". Kes juhtus seda lehest lugema, ärge siit küljelt veel lahkuge - minge kirjutise lõppu, kus arendan mõtet edasi. Kui kultuuriinimesed sellest teada saaksid, saaks nad pehmelt öeldes kreepsu. Aga eks nad vaielgu mu ettepanekule siis vastu. Niisiis, miks spordimehed on paremad ja õigemad kui kultuuriinimesed:

Kultuuriinimsed oma pegasuslikes kõrgsfäärides arvavad, et nemad esindavad üllaid ideaale, aga sportlased, kes vähemasti Eestis nendega samast rahakausist noosi jahivad, on robotlikud põmmpäised pajatsid.

Tegelikult on vastupidi. Vähemasti küsimuses, mis puudutab narkootikume.
Piisas 14-kordsel olümpiavõitjal Michael Phelpsil kanepipiibuga pildile jääda, kui kõik ta miljonidollarilised sponsorlepingud on kokku varisemas ning imemehe maine purunemas kildudeks.

Paneme tema kõrvale näiteks näitleja Robert Downey juuniori, kes möödunud kümnendi lõpus sattus korduvalt kokaiini ja heroiini kasutamise tõttu vahi alla, ent pälvis sellegipoolest seriaaliga «Ally McBeal» nii Kuldgloobuse kui Ameerika filminäitlejate ühingu auhinna.

Seega astuvad narkovastases võitluses higised spordiringkonnad esirinnas, õilsad kultuuritegelased aga passivad tagareas.

Vaadake, kui halastamatust spordis patustajatega ringi käiakse. Šveitsi tennisekaunitar Martina Hingis sai mullu kokaiini tarvitamise eest kaheaastase võistluskeelu ja pidi tagasi maksma ligi 130 000 dollarit auhinnaraha. Belgia tipprattur Tom Boonen jäi kokaiini pruukimise tõttu eelmine aasta eemale nii Šveitsi velotuurist kui Tour de France’ist. Möödunud kümnendi paremaid suusahüppajaid austerlane Andreas Goldberger sai pooleaastase võistluskeelu, kui tunnistas üles, et kasutanud narkootikume. Uimastite tõttu on diskvalifitseeritud ka kõrgushüppe maailmarekordiomanik kuubalane Javier Sotomayor, Prantsusmaa jalgpallikoondise endine väravavaht Bernard Lama ja Läti korvpallihiiglane Kaspars Kambala.

Paraku ei kohta samasugust hukkamõistvat suhtumist maailma kultuuriringkondades. Näitlejatest on olnud narkootikumidega sina peal – kui nimetada ainult tuntumaid – George Clooney ja Colin Farrell, Angelina Jolie ja Drew Barrymore. Popkultuuri tegelaste nimekiri läheks siinkohal hirmus pikale, alates Whitney Houstonist ning lõpetades Courtney Love’i ja Nicole Richie’ga. Mis kutseühing on neid ametlikult põlu alla pannud?

Kõige kujukamalt paistab kultuuriesindajate selgrootu suhtumine uimastitesse silma Kate Mossi juhtumi valguses. 2005. aasta sügisel jäi ta vahele kokaiini ninna tõmmate, aga juba vähem kui aasta pärast paigutas endast väga heal arvamusel suurilmaajakiri Vanity Fair ta uhkelt esikaanele kui maailma ühe stiilseima naise. Nagu poleks narkointsidenti olnudki.

Ilmselt peitub kultuuriringkondade kergesti unustava-andestava suhtumise seletus nende tolerantses eluhoiakus. Paraku tähendab sallivus narkoteemal vaikset heakskiitu. Spordiringkondade printsipiaalsus samas asjas on igatahes elutervem. Ja kindlasti üllam.

Siin lõppes originaalkirjutis, aga siit lähme nüüd edasi.

Kas panite tähele, mis karistuse teenis Phelps, kes, muide, tõmbas oma tobedat piipu täiesti võistlusvälisel ajal, nii et tulemusi ei saanud ta nõme tegu kuidagi positiivses mõttes mõjutada? USA ujumisliit määras talle kolm kuud võistluskeeldu ja peatas kõik stipendiumid.

Ja siit tuleb minu ettepanek: kui kultuuriinimesed tahavad ka saada samast riigipajast raha kust sportlasedki ehk kultuuriministeeriumi kaudu, siis nii, nagu sportlased peavad olema puhtad, et üldse oma ala viljelda, peaks seda olema ka kultuuriinimesed. Ehk teisisõnu: kõigile kultuuritegelastele, kes tahavad riigilt Kultuurkapitali kaudu või ükskõik kust mujalt, kas või teatri palkadena raha saada, tuleks korraldada narkotest. Kui test on positiivne - siis palgalt ja stipilt maha! Sest miks peab riigi ehk maksumaksja raha kulutama sellele, et osa sellest võib minna kas või teoreetilises plaanis narkootikumide ostmisele.

Kindlasti üritab mõni vastu väita, et narkootikumid on kultuuritegelastele vajalikud, sest siis tuleb erakordne ja vapustav loome. See ka mõni vastuväide! Seda hullem, kui tänu uimastitele tuleb vapustavam loome. Järelikult on tegemist tulemust parandavate ainetega, mille kasutamine tuleb keelata.

Siit tuleb ilmselt kohe veel üks vastuväide: et kultuur pole sport ja siin paremaid ei määrata. Jällegi, ka see on tühine vastuväide. Oi, kuidas kultuur on tänapäeval tegelikult võistlus! Väidan koguni, et ühed, kes raha pärast kindlati rohkem kisa tõstavad kui sportlased - miks tema saab nii palju, aga mina mitte! -, on kultuuritegelased. Lisaks, arvestage, et kultuuritegelased võitlevad omavahel samamoodi, et silma paista ja võimalikult kõrgele jõuda, sest siis on lootust uusi ja paremaid rolle saada, on lootust, et kutsutakse sagedamini õhtuid juhtima, kus saab lisa teenida, kutsutakse reklaamidesse esinema, mis samuti korralikult sisse toob. Lühidalt: kultuuris käib samasugune rebimine nagu spordis, ja seda just eriti tugevasti raha nimel, samas kui spordis käib rebimine rohkem selle nimel, et olla esimene, saada mingi medal, millel õieti turuväärtust polegi, ja täita norm, et pääseda võistlustele, kus kehva esinemise eest saab pigem piki pead.

Niisiis, kokkuvõtvalt: spordiinimesed on ausamad ja õilsamad ja paremad kui kultuuriinimesed, kellele on viimane aeg hakata korraldama enne raha jagamist narkoteste. Ja ma ei hakka siin pigem pikalt rääkima, kui suur üldkasvatuslik väärtus sel ühiskonnas oleks, kui algaks seesugune halastamatu võitlus uimastite vastu.

Ma arvan, et see on kõige tummisem ettepanek, millega ma viimasel ajal välja olen tulnud. Mis te arvate sellest?
******
Ed's Camp, Route 66, Arizona. 9. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Michael Phelps valmistumas 13. jaanuaril Hiinas Mazda reklaami filmimiseks. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 2: Martina Hingis 2007. aasta sügisel Zürichis pärast pressikonverentsi, kus ta teatas suurest spordist loobumisest. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 3: Angelina Jolie 30. jaanuaril Tokyos. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 4: Kate Moss Longchampi reklaamis. Foto autor: Planet Photos, Scanpix
Foto 5: Albert Watsoni foto Kate Mossist aastal 1993 hinnati eelmisel aastal 5000-7000 naelsterlingile. Foto autor: National Pictures / TopFoto / Scanpix
Foto 6: Michael Phelps valmistumas 13. jaanuaril Hiinas Mazda reklaami filmimiseks. Foto autor: Reuters / Scanpix