Pullerits: Kes jahib tegelikult spordis komprat?

Mõned arvavad, et ma jahin muudkui komprat. Palun, korrigeerige oma arvamust! Kui arvate, et mina ajan taga kõmumaterjali, siis te ei tea, mis on tegelikult kõmumaterjal. Ja kuidas seda käiku lastakse.

Soovitan hankida endise kümnevõistleja, nüüdse ettevõtja Jaanus Kriiski koostatud ja äsjailmunud 312-leheküljeline raamat «Boss. Mälestusi Fred Kudust» (sh CD «Elu nagu kümnevõistlus», 29 min). See on, muide, uhkeimas pakendis spordiraamat, mis Eestis eales üllitatud. Ja lugege sealt – ei hakka siin kõiki detaile reetma –, kuidas Kudu avastas olümpiahõbeda Rein Auna hommikul riidesse panemas, kaks näitsikut samal ajal tema vannitoas duši all, või kuidas Kudu pidi korduvalt päästma Eesti 400 meetri jooksu rekordimeest Aivar Ojastut Tartu Ülikoolist väljaviskamise eest, sest Ojastul oli kombeks end purju juua ning seejärel skandaalitseda, rääkimata nõukogude noorele poliitiliselt sobimatute lausete ja luuletuste ja loosungite esitamisest.

Pärast raamatusse süüvimist tekkis mul rida küsimusi, mille kohta Kriiskilt aru pärida.

Miks on Fred Kudu raamatus nii palju komprat?

See ei olnud mõeldud komprana. Kui raamatuga alustasin, ei olnud mul eesmärki, et kirjutan seda või toda. Oli 2005, istusin, olin haige, võtsin kätte Kudu «Kümnevõistluse», 1975 kirjutatud – rohkem pole üldse midagi kirjutatud, ka Kudust.
Aasta pärast, kui olin käinud arhiivis ja saanud Kudu perekonnalt õiguse temast kirjutada, tekkis mõte, mille kirjutasin kaustiku peale: kirjuta nii ja sellest, nagu Kudu oleks tahtnud, et temast oleks kirjutatud.
See, mida sa nimetatud kompraks, tuli sisse viimase aasta tööna, kui Kudu ta tütar Reet pani kirja isa kuus reeglit. Teise reegli all on juttu, et tema üheks suureks eeskujuks oli vene pedagoog Anton Makarenko. Kudu alustas treenerina pärast Suurt Isamaasõda ja tema jaoks ei olnud tähtis, kas mõni vend pani pidu või võttis napsi – jah, ta luges moraali, pahandas –, aga kui ta tegi tasemel sporti, siis ta toetas. Ja seepärast paningi need dokumendid sisse.
Selliseid dokumente on veel, aga need olid markantsemad, ja neid kõik teadsid. Teada oli, et Aun oli eluvend, kõva eluvend. Tõin need dokumendid sisse, et näidata, kuidas Kudu viis aastat tiris Ojastut välja jamadest. Täna on Ojastu Eesti ühe tugevama mööblitehase Wermo tegevjuht.

Kas Kudu aja sportlaste pätitempudes on erinevust võrreldes tänaste sportlaste sulitegudega?

See on olukorra küsimus. Täna on kõik avatud. Sa võid elada ka muud elu värvikalt. Siis oli kaks positiivset võimalust – kas lähed poliitikasse või karjääri – ja kolmas võimalus, et lähed kuritegelikule teele, hakkad spekulandiks. Tänapäeval on kümneid muid võimalusi. Siis olid piirid kinni ja inglise keelt oli mõtet õppida vaid selleks, et lugeda Moscow Newsi. Elu oli karm. Pidid seda kompenseerima millegagi. Aga miks peab täna vend, kellel on kõik võimalused, tegema pulli ja sõitma 180ga, et siis öelda «sorri, mul juhtus»? Miks tänapäeval raisata oma elu?
Aga siis polnudki muud elu.

Oled sa suutnud ausalt välja tuua Kudu natuuri keerukuse või on näiteks 15 protsenti jäänud ainult sinu kui autori teada?

Mul oli endale pandud ülesanne, et kui leian dokumentaalselt tõestatuna midagi sellist, mille tõttu oleks mul Kudu pärast piinlik olnud, siis ma poleks seda raamatut kirjutanud. Mind huvitas dokumentaalne tõestus, seda enam, et inimene on surnud. Ma ei saa võtta ühe inimese juttu kuldse tõena, eriti 50 aastat hiljem, kui ma ei leia dokumenti või kellegi teise juttu vastu. Ma olen siin olnud aus.
Mind üllatas tõsiselt positiivselt Kudu kirjavahetus nõukogude ja Eesti parteijuhtide, välismaa ja nõukogude treeneritega: üheski kirjas ei kumanud midagi negatiivset, et oleks kedagi taga räägitud või sõimatud.

Tundub, et Kudu nägi rolli laiemana kui lihtsalt treener, ta oli meestele ka kasvataja, isa. Tegi see tema teistest treeneritest erinevaks?

Ta oli puhas liider. Täna on Eestis üks selline – Aivar Pohlak. Kudu ajal oli neid kaks: Gustav Ernesaks ja tema. Klassikalist liidrit spordis enam ei ole.

Aga Mati Alaver?

Alaveril on nii palju abilisi. Kudul ei olnud. Kui ta küsis abi, siis teda aidati.
Suusatamine on nüüd riiklik ala. Ja vaata, millega Pohlak on pidanud võitlema! Tal pole kunagi olnud poliitilist toetust peale Jüri Mõisa. Mis trikke on ta pidanud tegema, et saada staadion valmis! Ta peaks olema miljardär, aga ta on tagasihoidlik, lükkab lund, käib kampsunis. Jah, ta on vastuoluline. Kudu oli ülikonnas vastuoluline. Aga ta oli puhas liider.

Kuidas suutis Kudu näiteks poisse sõjaväest päästa ja hankida lääne varustust – nagu valge juut?

See oli tal veres. Seda ei saa õppida. Järgmist Kudu enam ei tule. Nagu ei tule uut Erki Noolt kunagi. Nad on unikaalsed omal alal.
Kudu oli ka selline, kel omal alal Euroopas vastast ei olnud. Ta suutis totalitaarses ühiskonnas panna käima suhted Eesti-Soome, Tartu Ülikool-Soome, Eesti-Rootsi maavõistlus, samuti maavõistluse Saksamaaga, mille ta kaks korda kaotas. Ta oleks pidanud olema Gulagis vangis. Aga ta jäi edasi Liidu koondise vanemtreeneriks. Ta jäi edasi, sest teda usuti. Ta rääkis õigeid asju. Selge see, et ta pidi võimlema. See on kunst, mis ta tegi.

Kudu grupi liikmed tegid koguni oma näidendeid ja mängisid pilli. Kuidas ta suutis spordimehi seda tegema panna?

Ta oli eeskuju. Ta tsiteeris luuletusi. Ta laulis korporatsiooni laule. Tal oli absoluutne kuulmine, ta võis mängida lugu järgi. Ta püüdis meid arendada, à la kinkis mõnele vennale kammi, kui ta pead ei kamminud.

Kas nüüd on selliseid treenereid?

Ta ei olnud puhas treener. Ta ei olnud väga nikerdaja tüüpi, kes lähtub igast inimesest ja leiab talle õiged harjutused ja metoodika. Kui tal oleks nikerdushull kõrval olnud, oleks paljud tema poisid võinud teha 8000 punkti alla.

Kui Kudu oli nii kõva liider, siis miks ta ei suutnud luua süsteemi, mis kestnuks pärast tema surma?

Asi kestab. Võib-olla ei suutnud ta endale järglast kasvatada. Aga täna on tema õpilasi palju staadionil, treenerina või funktsionärina. Kuid sellist meest muidugi ei ole, kes võtaks asja nii laialt ette. Aga ei ole ka võimalik võtta.

Kas nüüdisajal saaks Kudu tüüpi mees läbi lüüa või pole praegu enam niimoodi nihverdada võimalik?

Kindlasti saab. Alaveri näide on selles mõttes õige. Kui ta alustas 1990. aastate algul, ei olnud tal midagi ette näidata. Ta ütles, et ma hakkan nüüd minema. Vahe on selles, et kui Kudu aeg kestis neli aastakümmet, siis Alaveril lõpeb esimene kümme, kui lugeda võidetud medalite järgi. Kudu alustas 1948 Lipuga ja lõpetas 1988 Külvetiga.
Alaver on ka liidri tüüpi, aga tal vedas, et ta ei ole pidanud läbi seina minema. Tal on Alar Arukuusk oma tiimiga Otepääl, tal on vedanud valitseva juhtiva jõuga, kes on suusatamisse panustanud. Usun, et Kudu pidi näiteks väga palju loobuma ja sõimata saama Kääriku baasi nimel.

See raamat on põnev, sest elu oli Kudu ajal nagu kino. Kas nüüdisaja spordist saaks sama värvika raamatu?

Arvan, et tänapäeva elu on palju värvirikkam. Küsimus on selles, kas keegi tahab end avada. Nüüdsete spordiraamatute, vähemalt kergejõustikuraamatute põhiprobleem on see, et sa tead, et tegelikult oli elu teistmoodi. See on kõige kurvem asja juures: need on väljapoole kirjutatud või raha nimel tehtud. See on igav.
Selleks tõingi oma raamatusse sisse näited, kuidas tollel ajal elu oli. Ojastu ei ole minu peale kuri. See on tema elu olnud. Ei ole mõtet ütelda, et ma ei teinud midagi, kui kollane ajakirjandus hakkab otsima, mis tegelikult oli. Parem räägi ise ära: see on sinu elu olnud, ega sa ole kedagi maha löönud. Parem rääkida ausalt, kui et pärast terve staadion räägib, et kihvt raamat küll, aga me teame, et elu ei olnud niimoodi.
******Grand View Point, Grand Canyon, Arizona. 7. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Jaanus Kriisk oma koostatud raamatuga treener Fred Kudust. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 2: Rein Auna naelik, millega võisteldes võitis ta Tokyo olümpia hõbemedali.Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 3: Aivar Pohlak mullu märtsis Lilleküla staadionil enne Eesti koondise kohtumist Kanadaga lund lükkamas. Foto autor: Marianne Loorents, Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Mati Alaver Tehvandi keskuses. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix