Pullerits: Miks Eesti suusatajad ei suuda võita?
Laupäevasesse treeningplaani oli Margus Ader märkinud: MK-start Otepääl või kui starti ei pääse, siis intervalltreening.Vähemasti tegin selle lõigutreeningu samal ajal Otepää MK-etapi võistlustega – ja sellel, olgu ette öeldud, on siin väga suur tähendus.
Kui olin treeningut lõpetamas, tuli Tähtvere rajale ka Eesti paremaid onkoarste Ain Kaare, kellelt küsisin, kuidas MK-võistlus lõppes. Ta keeras mõlema käe pöidlad allapoole. Siis ütles, et oli mõelnud, kas vaatab meeste 15 km sõitu või läheb Käärikule suusatama. Ja nentis, et oli teinud hirmus vale valiku.
Tuli tõdeda, et taas oli juhtunud see, mis kinnitab seaduspärasust: kui mind Otepää võistlustel kohal pole, olgu talvel või suvel, siis läheb Eesti suusatajatel kehvasti. See näib nagu ümberlükkamatu seaduspärasus. Nüüd saan aru, miks Õhtulehe esisuusaajakirjanik Jaan Martinson mind eelmisel nädalal palus, et ma ikka Otepääle kohale tuleks – et põnevam oleks, lausus ta. Aga kes siis minu eest treeningu ära teeb, kui ma päeva valgeima, parima aja teiste tegemiste seiramiseks kulutan?
Selle kohaloleku/puudumise seaduspäraga läheb asi vaid hullemaks. Nimelt olen käinud kahtedel taliolümpiamängudel, Salt Lake Citys ja Torinos. Mõlemalt tuli kolm medalit. Nii palju kui olen kuulnud, siis Vancouveri olümpiale lähevad seekord teised, mis tähendab, et Kanadast pole tuleval talvel paraku medaleid loota.
Hüva, selle kõik võib kirjutada ebausu arvele – ehkki faktid on senimaani ebausu-loogikat kinnitanud –, aga see ei tühista küsimust, miks Eesti suusatajad ei küüni enam kõrgete kohtadeni, isegi kodupubliku ees. Peatreener Mati Alaver ütles, et Jaak Mae läheb võitlema kõige (ülivõrre!) kõrgemate kohtade eest. 9. koht ei ole kuigi kõrge. Teleintervjuus loetles ta, kui paljud meie suustajad, eriti sprinterid, on olnud haiged. Aga mööngem, et ei Kein Einastelt ega Vahur Teppanilt ega tänavuste tulemuste põhjal ka Timo Simonlatserilt oodanuks ke
egi pääsu poolfinaali, kust võiks alata mingisugunegi jutt kordaminekutest. Ja kas panite tähele, et nii Mae kui Peeter Kümmel, meie paremad (lisaks Veerpalule), ütlesid, et seisund oli täitsa hea, aga kuidas nii meeste kui naiste sprindi võitja tunnistasid, et seisund oli kehvapoolne ja väsimus oli peal – ent sellele vaatamata suutsid nad platsi puhtaks lüüa.Kui see on õige, et Alaver olla ühes intervjuus märkinud, et ta jääb tulemustega rahule, siis ma ei saa aru, mis paralleelmaailmas ta elab. (Loodan, et ta seda siiski ei öelnud.)
Miks siis tulemusi ei tule? Siin tuleb nüüd see, millele soovitan kaasa mõelda.
Ilmselt on Eesti suusakoondis on oma mõtlemisega kinni jooksnud. Kõik on hirmus teaduspõhine, uuritakse ja töödeldakse andmeid, lahatakse ja kalkuleeritakse nii- ja naapidi. Kogu iva otsitakse üksnes ratsionaalsel teel. Mõistus, faktid, külmad arvud – see on kõige vundament ja nurgakivi. Aga see on siiski ainult osa elust.
Arenenumad inimesed on aru saanud, et teadus pole kaugeltki kõik. Toon siin vaid ühe lihtlabase (rõhutan: lihtlabase) võrdluse. Isegi Ameerika suurte ja kuulsate ülikoolide medit
siinikeskused on mõistnud, et teadus pole kõikvõimas ja lõplike lahenduste andja. Üha rohkem sealseid keskusi tunnistab, et meditsiinis on veel midagi, mingi salapärane miski, mis otsustab, miks näiteks ühed inimesed paranevad paremini kui teised, ja selle tee uurimiseks on õppekavadesse ja raviprotseduuridesse lülitatud üha rohkem seesuguseid asju, mis populaarses käsitluses koondatakse sellise mõiste alla nagu alternatiivmeditsiin.Ärge ajage seda segamini mingi suvalise posimisega. Asi on nimelt hoopis mõtlemises! Küllap olete kõik kuulnud, et sageli annab platseebo ehk suhkrutablett sama tõhusaid tulemusi nagu kõige parem ravim. Kuidas see on võimalik? Tänu patsiendi usule ja mõtlemisele.
Aga mis toimub Eesti suusatamises? Pime ja jäägitu teaduse kummardamine. Ent see on nii eilne päev! See on nii kitsas tee! Vaadake, mis ümberringi toimub. 21. sajandi algul on paljud asjad võrreldes 20. sajandi lõpuga nii palju muutunud. Üles on tõusnud hoopis uued, teistsugused paradigmad. Otsitaks
e ja ka nähakse uusi vaatenurki, lähenemisteid, tunnetustasandeid. See, kes tahab tavaliselt healt tasemelt (kuhu on jõudnud ka Eesti suusatajad) jõuda väga heale tasemele, millest õigupoolest lahutab teinekord ju üksnes kukesamm, peab nägema ja tajuma ja arvestama tegureid, mida peer review’ga teadusajakirjadest enamasti ei leia. Sinna tasemele jõudmiseks tuleb lugeda sootuks teistsugust kirjandust.Kõik ei tugine elus ainult mõõdetavale, ratsionaalsele, teaduslikule. Need, kes on tõusnud elus kõrgemale tasandile ja näevad asju kogu nende komplekssuses, kindlatesse piiridesse raamistamata, avaralt ja avatult, on sootuks teistmoodi inimesed, teistmoodi silmavaatega – kammitsemata, valmis «õhku tõusma», «lendu minema», kergelt eesmärgile jõudma. (Kas Eesti sportlaste silmavaade pole sageli liiga tuim ja tuhm, nüri ja kurnatud?) Aga need, kes jälgivad endistviisi vanu malle, mis on kõik ju ajapikku ammendunud, proovides sealt kangekaelselt ikka veel välja väänata 0,2 lisaprotsenti, mis justkui peaks kätte tooma kauaoodatud edu – need tegelevad ponnistamisega, ponnistamisega ja veel kord ponnistamisega. Niiviisi võib edu saavutada mõned üksikud korrad, nagu on näidanud Eesti suusatajad, kuid niiviisi ei jõua kunagi kogu süsteemiga ja tulemuste keskmise nivooga uuele tasandile, nagu on samuti kinnitanud Eesti suusatajad.
Mõelge selle üle! See siin on nii oluline sõnum, et ma ei hakka seda risustama oma eelmise nädala treeningute aruandega.
******
Grand Canyon, Arizona. 6. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)Foto 1: Jaak Mae paaristõuketöö stardist väljumisel Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Andrus Veerpalu paaristõuketöö Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Peeter Kümmeli (tagumine) laskumistehnika näide Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Peeter Kümmeli vahelduvtõukelise sõidustiili näide Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht / Scanpix
Foto 5: Jaak Mae finišiponnistus Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 11:40
kommentaare: 14
14 Kommentaarid:
No nüüd ei tekki küll kellelgi vähimatki kahtlust, et selle kõik kirjutas tulevane suusakoondise peatreener, või äärmisel juhul selle parem käsi. Teisiti poleks see enam mõeldav ja võimalik.
jajah, kõrvaltvaataja jaoks on alati kõik väga lihtne.
j.
Samas ,arvan ,et ega Priidul kõik väga vale kah ei ole. Tegelikult ongi asjad nii ,et suusatajad on meil kaks eraldi klassi_ need kes on "Alaveri mehed" (nimetame neid siis A,B või teabmis koondiseks) ja kõik ülejäänud.Esimesel pundil on kõik: tingimused,raha ja ka võimalused võistlusi ,etteasteid valida - sest nemad on ju väljavalitud. teised rabavad eestikatel ja ikka ei saa kuhugi,sest kui on minek taas Eestist välja laagrisse või võistlustele (nt . kohe taas DAVOSI laagrisse Shveitsi,oleks ju mõnus) ,lähevad sinna taas need "valitud mehed" Ja nii ongi,miks ei pea õigel oksal olevad suuskurid enam pingutama. See on fakt ,sest pühapäeval kuulsin ühe sellise suusamehe enda käest : olin jah natuke haige, MK-ei jõudnud üldse, aga mul savi- MM koht niikuinii olemas,nüüd lähme DAVOsi jne.blablabla...
Noh, lahe jutt siin küll aga kus on lahendused, alternatiivsed meetodid? Millegipärast puudub Priidul täna igaesmaspäevane kohustuslik treeningplaani aruanne. Nagu näha pole see nädal enam millestki aru anda, sest tulemust ei tule ka kodukamaral eratreeneri näpujuhiste järgi alternatiivseid treeningmeetode kasutades. Ainult mõttetööga suusavõistlusteks ei valmistuta! Seega Eesti suusatamine on ummikus, noori andekaid ei ole, vanad on väsinud ja alternatiivtreeninggruppidest ei tule kah tulemust :(
kõigile suusatajatele kohustuslikuks mõnda ususekti kuulumine! siis meid abistamas kõrgemad jõud!
Siinkohal tundub mulle, et PP peaks ise proovina natuke treeneritööd või juhendamist!
Õppejõuna võiksid sa ka teada, et kui tahes nõudlik või kõiki võimalusi pakkuv sa ka ei ole leidub ikka terve ports inimesi, kes asjast samamoodi või siis vähemalt "positiivse" tulemusega aru saa.
PP kuidas on lood treeneritööga? Kas iga tehnika kohendus jääb esimese korraga kohe külge? Võistlusteks ettevalmistamisel vigu pole teinud?
See Pulleritsu kirjaneitsilik hala on JAMA. Kõik mida saab teaduslikult vaadelda saab ka ratsionaalselt (muide see tähendab mõistuslikult) lahendada ja parandada.
Kõik mittemõistuslik ja metafüüsiline jäägu Pulleritsu, ennustussaates osalejate ja USA ebateadlaste lõbuks.
Muideks, liiga paljude ringide sõitmine + lagendiku tugev tuul võivad peatööle halvasti mõjuda.
sain Tamsalu maratoni korraldajalt infot, et maraton toimub, seega on kõigil kes vähegi tahavad ja väge täis, tõmmata Ringraja-Priidule kott pähe, sest minu info järgi on püstolreporter seal stardis(vähemalt ise on ta nii maininud), koti pähetõmbamine ei tohiks minule teadaoleva info järgi olla raske, sest on ta ju isegi öelnud et uisus on tal vajakajäämisi küllaga. :)
Pole mõtet Priitu sõimata ja sildistada ("Kirjaneitsi", "Ringraja-Priit").
Probleem meie suusatajate, eriti kehvemate, loodetust kehvemate tulemuste näol on olemas. Priit arvas, et põhjuseks on liialt teaduspõhiseks muutunud lähenemine.
Küsimus hoopis: kas Lauri Rannamaa kondiväänamine põhineb vaid peavoolumeditsiinil või on selles ka müstilist "energiakanalite vabastamist" vms, mida teadusajakirjad ei tunnista?
tuisk
Hea point, tuisk, väga hea point! Olen kaks korda selle mehe käte all olnud, tean mida tähendab profi töö, ja tean, et seal ei ole ainult ülikooli- ja raamatuteadmine, vaid seal on palju tunnetust. Ja kas te olete pannud tähele, kui helge silmavaatega on alati Lauri Rannama - see mees tunnetab midagi sellist, mida tavalised lihtsurelikud ei teagi üritada tunnetada.
Aga ülejäänud sõnavõtjates - ja neis ka, kes võtmata jätsid - olen siinkohal küll pettunud. Ma ei taha halvasti öelda, aga paistab, et enamiku hulgas valitseb sportlik-primitiivne lähenemine. Miks muidu keegi seda teemat üles ei oska noppida ja edasi arendada, vaid selle asemel tuleb lapsikuid remarke usuõpetuse kohta.
Tippspordis on alati tähtis koht ka inimeste mõtlemises, kuid selge on see, et võitjaks saavad vaid vähesed. Neil peab olema see seletamatu miski, mis eristab neid teistest.
Veerpalu ja Maed ma veel maha ei kannaks ja usun, et nad võivad veel nii mõndagi saavutada. Nad on ju ikkagi oma parimad aastad juba minetanud ja neil ei ole sugugi kerge endast nooremate meestega rinda pista. Iseasi on see, kas nooremad mehed toovad kastanid tulest välja. Eks seda ole näha juba Liberecis.
Paar küsimust: kas keegi teab, kas Jaak ja Andrus on kunagi psühholoogi abi kasutanud ja kuidas on lood teistes suusakoondistes nende "alternatiivsete meetoditega"?
Kel infot, palun jagage.
Väga asjalik kirjatükk. Kahtlemata nõustun ideega, et me ei oska veel ära kasutada seda "müstilist" jõudu, mis kaasneb õige mõtteviisiga. Teadus peab tõesti rohkem avarduma selles suunas, et mõista, mis on kõik need tegurid, mis mõjutavad ühe inimese füüsilist/vaimset võimekust. Inimene pole lihtsalt need aatomid ja molekulid, millest ta koosneb, vaid tema puhul kehtib võrrand, et tervik on suurem, kui osade summa.
Näituseks vaadake järgmise artikli juures olevat Šmiguni pilti ja saate aru, et temas on rohkem kui te näha oskate.
Jeerum, selle Kiku järeldus on sama hea klassikaline statistika: kui emajões on vesi kõrge, sajab palju vihma. ehk eeldus ja järeldus on sassi läinud. Loogiline on pigem niipidi, et kui Kiku võidab, siis ta on rõõmus, mitte et kui ta rõõmus on, siis võidab
Viitaks Šmiguni pildi tegemise ajale. Pärineb see ju 2009 aasta Otepää MK etapilt. Mäletan, et Kristina tegeles sellel ajal rohkem teiste suusatajate sõidu kommenteerimise kui sõitmise endaga. Seega ei ole see ilmselt võidujoovastus, mis tema näost peegeldub.
Kui Kristinal noore pere kõrvalt tõesti nii palju aega jagub, et ta saaks uuesti suusarajale naasta, siis oleks Eesti rahvas temale väga tanulik.
Pärast lapse sündi suudaks ta meile pakkuda tõenäoliselt uskumatumaid suusaelamusi kui kunagi varem. Või vähemalt kordaks Torino etteastet.
Postita kommentaar
<< Esileht