Pullerits: Kuidas ma leiutasin uue spordifenomeni?

Mis te arvate sellisest väitest: Eestist saab arvestatav spordimaa siis, kui Jaanus Teppani fenomen laieneb ja tõuseb veelgi kõrgemale tasemele.

Et mis asi on Jaanus Teppani fenomen? See on minu leiutis, millega tahan illustreerida väidet, et alles siis, kui Eesti hakkab eksportima treenereid ehk know-howd ehk spordimetoodilist ja -pedagoogilist oskusteavet - ja mitte Türgi-sugusesse (suusatamise) arenguriiki, vaid ikka mõnda Kesk-Euroopa kantsi -, et alles siis saab rääkida Eestist kui tõsiseltvõetavast spordiriigist, kel on ka teistele midagi pakkuda. Seni mitte.

Mõtte arenduseks lugege seda, mida vaevalt te tänasest Tartu Postimehest märkasite. Pealkiri oli "Võõramaised päästeinglid".

Raul Rebasel oli üks kinnisidee, kui ta Gerd Kanterile Sydney olümpia päevil juhendajat otsis. Nimelt: treener tuli leida välismaalt. Vahet polnud, mis riigist, peaasi et ta oleks mujalt. Miks? «Kuidas nüüd öelda…» otsis Rebane eile sõnu. «Et verd värskendada.»

Lõpuks leidis ta Islandilt pärit Vésteinn Hafsteinssoni, kes viis Kanteri Pekingis olümpiavõiduni. Lisaks harjutavad tema juhendamisel teine kettamees Märt Israel ja kuulitõukaja Raigo Toompuu. Kui meenutada, et kettaheite olümpiapronksi Aleksander Tammerti viis tippu ameeriklane Dave Wollman, kelle juhendada on nüüd kettaheite ja kuulitõuke juunioride maailmameister Margus Hunt, siis paistab siit oluline järeldus, mis moodi Eesti sportlased võiks maailmas läbi lüüa.

Niisiis, selleks, et pääseda rahvusvahelisel areenil medaliriikide hulka, ei tule välismaalt importida sportlasi, nagu teevad sageli paljud arenenud maad, vaid sisse tuleb tuua hoopis treenerid. Ilma nende know-how ehk oskusteabeta pole võimalik suures mängus sõna sekka öelda. Eesti piires pole seda teadmist aga paraku kuskilt võtta.

Seda tõde tunnistavad teisedki riigid, kes medaleid ihkavad. Vaatame murdmaasuusatamist. Šveitsi mehi – nende seas Tour de Ski võitjat Dario Colognat – juhendab norralane Frederik Aukland. Ka Kanada koondise eesotsas seisab norrakas, Arild Monsen. Isegi soomlased palkasid kolm aastat tagasi peatreeneriks norralase, Magnar Daleni. Austria koondist veab kolmandat aastat sakslane Bernd Raupach, Saksa naisi treenib samast ajast soomlane Ismo Hämäläinen. Ei saa eestlasedki läbi välismaalaseta – sprindikoondist juhendab norralane Bjørn Kristiansen. Ja ega peatreener Mati Alaverigi treeneritarkus ole eestimaine. Oma teadmistepagasi on ta juba nõukogude aja lõpust saadik ammutanud piiritagustelt kolleegidelt.

Eriti hästi paistab välistreenerite väärtus välja palliplatsidel. Eesti jalgpalli suurimad arengusammud on seotud islandlase Teitur Thordarsoni ja hollandlase Arno Pijpersiga. Nagu koondise kauane raudvara Martin Reimgi Pijpersi perioodi kohta on öelnud: see oli aeg, kui Eesti jooksis väljakule kõiki võitma. Tõsi, Pijpersi kaasmaalasest mantlipärija Jelle Goesi ja temalt tüüri üle võtnud taanlase Viggo Jenseni ajal polnud resultaadid just säravad. Aga vähemasti panustas Goes ründavale stiilile ja pälvis sellega mängijate poolehoiu, Jenseni töö jäi aga tegemata, sest Goesi leeri kuulunud koondislased hakkasid talle vastu töötama.

Korvpallikoondis, keda on juhendanud Eesti mehed (v.a eelmisel kümnendil hollandlane Maarten van Gent), on pidanud aga kodumaisele tarkusele lootes juba aastaid muretsema, ega mudaliiga neid endasse ime. Võrdlus jalgpalliga on veelgi drastilisem, kui arvestada, mis moodi jalgpalli liit on palganud siinset noortetööd edendama kaks sakslast ning toob peagi naiste koondist juhendama inglase. Just nii jõuab Eestisse ka euroopalik know-how, mille siia jätmiseks on alaliit pannud võõrtreeneri kõrvale alati assistendiks kohaliku esindaja.

Välistreener ei too laiast ilmast siia ainult eesrindlikku tarkust ja kogemust. Ta on vabam ja sõltumatum ka oma otsustes, sest teda ei piira kitsa konnatiigi ja ühise möödanikuga kaasnevad kammitsad. Mis aga peamine: välistreenerid teavad, mida on vaja tippu jõudmiseks, ja ihkavad just sinna viia hoolealuseid. Nad ei rahuldu Eesti meistrikulla või Balti liiga võitmisega.

Kes ses kahtleb, lugegu ridamisi välistreenereid kasutanud Erki Noole raamatut «Autogramm». Ta meenutab, kuidas ameeriklane Dan O’Brien lubas Sydney olümpial koguda maailmarekordilised 9020 punkti. Mille peale tema Inglismaalt pärit treener Daley Thompson kuulutas, et sel juhul võtab Nool plaaniks koguda 9040 punkti. «Kes Eesti treeneritest võinuks öelda sellise lause?» küsib Nool.

Samas meenutab ta, kuidas Tammerti treener Wollman oli tollele sisendanud, et suudab heita üle 70 meetri. Ja väidab: «Eesti treeneritest poleks ükski suutnud Tammertit või ka Kanterit praegusele tasemel viia, sest neil puuduvad kaks kõige tähtsamat – teadmised ja eneseusk.»

Mis muud kui osta need sisse välismaalt.
******
John Ford Point, Monument Valley, Utah-Arizona. 4. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Mati Alaver mullu detsembris MK-etapil Davosis. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Suusatreener Jaanus Teppan (keskel) kolm aastat tagasi Eesti meistrivõistlustel suusasprindis Tartus Tähtvere suusapargis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Tour de Ski võitja Dario Cologna (Šveits) klassikastiili näide. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 4: Eesti jalgpallikoondise juhendaja hollandlane Jelle Goes. Aga kas teate, kes on see naine kolm aastat tagasi Palmse mõisas tehtud pildil? (Mina tean. Pakkuge!) Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht / Scanpix