Pullerits: Lihtsurelik olümpiavõitja vastu - mis on tulemus?

Kui jõululaupäeva hommikul naiselt küsisin, kumma poolt ta 800 meetri jooksus on, ka minu või olümpiavõitja Erki Noole, vastas ta, et Noole, sest on alati võitja poolt. Ei tea, kas see oli naiselik kavalus anda oma mehele viimane motivatsioonisüst, sest kui ta tuleb võitjaks, tekib järgmine kord lootus, et naine on tema poolt.

Igatahes ei olnud mul kavatsustki minna olümpiavõitjale kaotama. Selle nimel ei oleks ma küll suusatreeningutesse vahet sisse löönud. Tegelikult uskusin viimase (ja ainsa) lõigutrenni põhjal (vt eelmine postitus), et võidušansid on rohkem minu poolel, vähemalt 60:40, kui mitte 70:30.

Seda usku süvendas veelgi tähelepanek, mille tegin koos olümpiavõitjaga enne starti sörkides. Samal ajal kui minu hingamine erines vaevalt tavaolekus tehtavast, oli olümpiavõitjal keel täiesti vesti peal. Selge märk, et ta aeroobne baas on nõrk. Tõsi, sellele ma too hetk eriti ei mõelnud - et 800 meetrit pole ju mingi aeroobne jalutamine.

Jalust olime mõlemad kergelt lombakad. Mul jäid lõigutrennist (ja sellele järgnenud pühapäevasest rohkem kui kahetunnisest suusatrennist) sääremarjalihased nii kangeks ja valusaks, et ei saanud õieti käiagi. Määrisin neid Diclaciga, tegin soojaveevanne, venitasin, masseerisin, ei treeninud, enne starti võtsin valu vaigistamiseks ühe Ibuprofeni. Olümpiavõitja oli seevastu oma reielihase tennist mängides nii ära venitanud, et pidi viimase trenni, 2x400 meetrit võistlustempos ära jätma.

Stardist andis olümpiavõitja mulle lahkelt rohelise tule. Kuid liidriks läks hoopis teibas vähemalt 4.80 ületanud Kristo Kallavus, kelle juhtimisel läbisime esimese ringi 32,3ga. See oli paras tempo. Teise ringi teises kurvis jäi ta juba ette pidurdama ning pidin hüüdma, et ta juurde paneks. Ta otsustas kõrvale võtta ja nii läksin enne 400 meetri märki vedama. Pärast selgus, et teine ring sai läbitud 34,6ga. Enesetunne oli täitsa normaalne, ei midagi rasket.

Juba enne starti oli selge see, et mu peamine šanss olümpiavõitja vastu on üritada eest ära joosta. Samuti oli selge see, et 400 meetrit suudab olümpiavõitja ära kannatada, et raske punkt saabub mul umbes 500 meetri kohal - seal ei tohi alla anda. Aga kui võistluskogemus puudub, kui põhitrenn on olnud suusatamises mahu kogumine, siis on ikka hirmus raske aru saada, kui kiiresti või aeglaselt sa liigud. Ja see, kes kogu aeg kuklasse hingas ega tahtnud kuidagi maha jääda, sai olla ei keegi muu kui olümpiavõitja.

Nii tuli kolmas ring kõigest 35,3ga, ehkki püüdsin teha kõik, et tempo ei vajuks. Ent see tunne oli petlik. Sest enne viimasele ringile minekut tuli olümpiavõitja mu õla kõrvale. Korraks mõtlesin, kas kiirendan vastu ja püüan teda väliskurvi suruda, aga millegipärast otsustasin, et las läheb mööda - et äkki pingutab ta liiga vara. Ta sai küll umbes kahemeetrise vahe sisse - kurvijooks on tal selgelt minust parem -, aga tagasirgel võtsin selle peaaegu kinni ja sättisin end olümpiavõitja sappa.

See oli muidugi lootusetu üritus. Lõpusirgel vajutas olümpiavõitja sisse sellise käigu, et mul jäi vaid tõdeda, milline suur vahe on olümpiavõitja ja lihtsureliku vahel. Ta läbis viimase ringi alla 30 sekundi ja sai ajaks 2.11,8. Tallinnast kohtunikuks kohale sõitnud endine tippkümnevõistleja Tõnu Kaukis mõõtis mulle 2.14,78. Kolmas oli Kristo Kallavus 2.36,8ga, neljas Harry Lemberg 2.58ga, viiendat ja kuuendat kohta jagasid külalisesineja LAVist ja ehitusärimees Aivar Tuulberg 3.32ga.

Muidugi olin kaotusest olümpiavõitjale pettunud. Aga midagi polnud parata - suusatamise aeroobse mahutreeningu pealt ei olnud mul lootustki tema eest ära joosta. Olümpiavõitja hoidis kindlalt minu selja taha, kontrollis sündmuste käiku ja tegi seda, mida ta tegema pidi - tulistas lõpus nagu rakett. Mul pole teadagi tema vastu kiirusega lootust, aga häda on selles, et nii jooksu- kui jooksuerialase treeningu puuduse tõttu jäi selgelt vajaka ka kiiruslikust vastupidavusest. Ja mis siin minust rääkida - olümpiavõitja pajatas, kuidas ta oli kord samasugusel jõuproovil teinud viimase 250 meetriga tasa 20-meetrise kaotuse Rainer Nõlvakule (ja Nõlvak oli omal ajal minust ikka klass kõvem jooksumees). Lohutuseks: kui siia juurde arvestada, et olümpiavõitja on minust üle viie aasta noorem, siis võiks võrdluseks seada, et viis aastat tagasi jooksin ma 800 meetrit pärast kuraditosina aasta pikkust pausi 2.07,3ga - see on aeg, milleni isegi olümpiavõitjal annab püüelda.

Kas see tähendab, et nüüd nii jääbki? Ei pruugi. Üldvastupidavuse vundament tundub mul parem kui eales varem, sest läbi see jooks küll ei tõmmanud. Jah, minuti olin muserdatud, et olümpiavõitjale kaotasin (ükski õige spordimees ei tohi kaotust kergelt võtta), aga ei midagi sellist, et nõrkus võtaks võimust või süda läheks pahaks. Järelikult tuleb lihtsalt rohkem spetsiaaltrenni teha ja küll siis läheb olümpiavõitjal ka kord elu taas kibedamaks.

Nool korraldas pärast veel teisegi võistluse: rinnalt surumise. Kui küsisin temalt, miks on saanud rinnalt surumisest kultusala, et miks nii paljud sellega tegelevad, vastas ta (ja pange seda vastust nüüd kõvasti tähele!): sest seda on mugav teha, lamad selili pingi peal. Ta küsis: kui paljudel meestel on üldse spordijalatsid jalas, kes rinnalt surumist teevad? Ja väitis: mitte käsi ei pea treenima, sest elu treenib käsi nii või naa - kas või poest kotte koju tassides -, vaid hoopis jalgu. Tõsi, ma ei ole ka kuskilt lugenud, et tervise nimel oleks soovitatud rinnalt surumist; ikka soovitatakse liikumist.

Niisiis, jätke meelde: rinnalt surumine on järjekordne mugavusala! Seda ütles olümpiavõitja Erki Nool, kes ise surub 130-140 kilo (ehk üle kahe korra rohkem kui mina). Aga ta kaalub ka 85,7 kilo minu 70,2 vastu. Mis omakorda näitab, et mul on jooksus tema vastu palju kasutamata reserve.

Head jõuluaega!
******Raingod Mesa, Monument Valley, Utah-Arizona. 4. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Erki Nool, Sydney olümpiavõitja Tallinnas. Foto autor: Jarek Jõepera, Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Erki Nool (vasakul) 2001. aastal Reval Cupil 1000 meetri jooksu stardis. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits Tallinna sügisjooksu 10 km finišis. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix