Pullerits: Kes kõlbab Eestit esindama?
Siin on üks kauge Aafrika väike mure, mis võiks puudutada ka tillukest Eestit, kes ihkab maailmas silma paista. Mustal mandril elab ja harjutab Nigeerias 24-aastane must mees Olusoji Adetokunbo Fasuba. Probleem on selles, nagu selgus hiljuti Rootsis jooksuseminaril, et treener otsib talle uut kodumaad. Nigeeria kergejõustikuliit ei suuda teda piisavalt toetada.
Samal ajal kui Fasuba peab juhendajaga aru, mis riiki esindama siirduda, ootab Venemaal Brjanskis Eesti valitsuse otsust 24-aastane Tatjana Kivimägi (neiupõlvenimega Novoseltseva), kes on võtnud nõuks taotleda Eesti kodakondsust. Talle kuulub ka Eesti Kergejõustikuliidu juhatuse toetus.
Kui aga kergejõustikuliidu juhatuse üks liikmeid kergitas Kivimäe teema arutelu aegu küsimuse, miks mitte võtta Eesti lipu alla ka Fasuba, kostus selle peale üleüldine naer. Keegi ei võtnud vedu. Miks?
Jah, mõistagi sellepärast, et Tatjana Kivimäe abikaasa on Setumaa juurtega Eesti passiga Mihhail, kuid Fasubat, kes ju samasugune kauge ja võõras nagu Tatjana Kivimägigi, ei seo Eestiga mitte miski. (Aga küll ta siit kähku ka naise leiaks, kui vaid võimaluse saaks.) Kivimäe võimete najal, mis on küündinud 1.98ni, loodab Eesti Kergejõustikuliit, et üks medalinõudleja tekib sinimustvalge värves automaatselt juurde.
Ent ega Fasuba ole samuti papist poiss. Tema 100 meetri jooksu isiklik rekord on ühtlasi, muide, Aafrika rekord – 9,85.
Ütlete «ohhooo!»? Aga enne, kui Fasuba Eesti sprindilootused taevasse võiks tõsta, toob ühe teise lootustandva välejala kodakondsuse saatus meid valusalt maa peale.
Tunamullusest Eesti edetabelist leiab 110 meetri tõkkejooksus 14. realt ajaga 14,98 Konstantin Šabanovi. Pole just teab mis sädelev tulemus. Aga heidame pilgu lõppenud hooajale – ja mis me näeme: 19-aastane Šabanov on tulnud 13,27ga juunioride maailmameistriks. Kuid miks keegi tema hiilgavast võidust kuulnud pole?
Sellepärast, et Šabanov, kes seni esindas Pirita spordiklubi, ei tulnud maailmameistriks Eesti, vaid Venemaa lipu all.
Niisiis oleme kentsakas olukorras, kus Eesti on lasknud ühe siin kasvanud venelase minna Venemaa lipu alla ja üritab Eesti lipu alla tuua Venemaal kasvanud venelase ning teist värvi, mustast mehest ei hooli mitte üks raas. Millest selline vahe tegemine? Miks ühed mitte-eestlased kõlbavad Eestit esindama, aga teised mitte?
Vastus peitub selles, mida sportlane teeb, et end Eesti patrioodina näidata. Šabanovi isa oli pärit Pihkvast, kuulus tõkkejooksus NSV Liidu paremikku, seadis end hiljem Eestis sisse, soetas Maardus järve äärde maja ja kasvatas Konstantinist viisaka noormehe, kes oskas eesti keeltki.
Kuid tema tegevuste registris on ka tumedam pool. Ärimehena oli ta olnud aferistlik, tõmmanud tuttavailgi nahka üle kõrvade. Tagatipuks hankis ta kodakondsuse näidates, nagu oleks ta esivanemad pärit Põlvamailt. Vale tuli välja, kui tema noorem poeg, lootustandev peotantsija, vajas kodakondsustunnistust, et välismaale võistlema sõita. Eelmise aasta kevadeks olid Šabanovid sunnitud siinse vara maha müüma ning Eestist lahkuma. Poeg kannatas isa pattude pärast.
Tatjana Kivimäega on teistsugune lugu. Võib küll kahtlustada, et teda meelitab Eesti värvesse lootus tõusta Venemaa neljanda-viienda numbri ebakindlalt kohalt uue riigi esihüppajaks, kellele tee tiitlivõistlustele kergemini valla. Aga ta on näidanud, et teda ei tõmba Eestisse ainult sportlik pragmatism. Eesti Kergejõustikuliidu presidendi Erich Teigamäe andmeil on Tatjana Kivimägi käinud abikaasaga Eestis juba neli-viis korda, mis veenab vähemasti teda, et vene piigal on tõsine plaan end Eestiga siduda. Mitte nagu Poola käijad, kes on Teigamäele helistanud sooviga Eesti särgis võistelda, kuid ise Poolas edasi elada. Sedasi pole Teigamägi nende soove kuulda võtnud.
Ka õnnetu Fasuba, Eestiga mitte-seotu, jääb Poola käijate kategooriasse. Nii et asi pole põrmugi tema nahavärvis. Või äkki on? Kujutage ette, kui telepilt näitaks, et 100 meetris stardib Olusoji Adetokunbo Fasuba, Estonia. Pool maailma arvaks seepeale, et Estonia asub Aafrikas. Samas kui Kivimäega tuleks kaasa lugu, kuidas Vene kõrgushüppaja valis uueks kodumaaks Venemaa vihatud Eesti. Milline propagandavõit, kas pole, isegi kui Kivimägi staadionil võitjaks ei tule?
(Kirjutise originaal ilmus tänases Tartu Postimehes minu traditsioonilise kuukommentaarina pealkirja alla "Milleks meile võõrad?")
******Owachomo Bridge, Natural Bridges National Monument, Utah. 3. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)
Foto 1: Tatjana Kivimägi möödunud suvel Tallinna lennujaamas. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Olusoji Adetokunbo Fasuba Nigeeriast (vasakul) võitlemas Pekingi olümpial 200 meetri eeljooksus ameeriklase Tyson Gayga. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 3: Olusoji Adetokunbo Fasuba on võitnud Valencias sise-MMil 60 meetri jooksu finaali. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 4: Tatjana Kivimägi möödunud suvel abikaasa Mihhailiga Tallinna lennujaamas. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht / Scanpix
4 Kommentaarid:
seda, et Estonia asub Aafrikas arvab näiteks keskmine ameeriklane nii kui nii. See kui kuskil jooksus astuks Eesti värvides üles neeger, ei muudaks küll asja. Või arvab keegi tõesti, et Prantsusmaa asub Aafrikas, vähemalt sporti vaadates peaks kindlasi sellele tulemusele jõudma. Muidugi Fasuba juhtum on selline halvamaiguline, sest tundub, et sportlane võtab need värvid, kes talle rohkem maksab.
Muide, miks kasutab Eesti oma dressidel Estonia kirja? Soomlastel on ju näiteks Suomi mitte Finland (vähemalt suusatajatel on nii).
Sest sport on enamike eestlaste jaoks alaväärsuskompleksi välja elamine. Eesti tippsport on suuantud välismaale. Inimeste jaoks on väga tähtis mida välismaalased meist arvavad.
Ma kohe mõtlesin selle teema üle. Rohkem kui kehavärv on minu jaoks siiski oluline inimese meelsus, kas ta tahab ikka päriselt olla selle riigi kodanik, mida ta esindab (nii nagu PP kirjutas, et ei tule sellepärast ära, et mitte olla lihtsalt 4-5 number vaid kasutab võimalust olla esimene). Kui pr. Kivimägi elab eestis, kelleks ta siis end peab? Eestlaseks? Kas siis kui karjäär läbi, kas siis ka eestlaseks...või...?. Ja eesti keelt võiks ikka osata, vot see keele oskus kindlasti on üks näitaja inimese tõsisest soovist teise riiki päriselt sulanduda. Kas ta juba õpib keelt? Vaevalt... Samas on ju eestiski sportlasi, kes riigikeelt ei räägi,vähemalt avalikkuse ees mitte (Inešin, Budõlin), neid peame ju ikkagi eesti sportlasteks. Siin tegelt on hea näide Anna Levandi. Ma nii mäletan, kuidas ma uskumatult pead raputasin kui kuulsin, et "meie Allar:)" abiellub venalannaga. Praegu pean Annat väga meeldivaks ja targaks eestlaseks. Piinlik kohe vanade mõtete pärast... Loodame siis, et kui saame endale uue kõrgushüppaja siis temast saab selline eestlane nagu Anna Levandi.
Postita kommentaar
<< Esileht