Pullerits: Avastus - jooksus polegi rassismi!

Enne, kui valge lumi musta maa lõplikult katab, tuleb üks rassiprobleem lõplikult ikka selgeks rääkida. Ei saa ühe hooaja lõppedes lahtisi otsi üles jätta.

Kas mäletate Ateena olümpia 800 meetri jooksu finaali? Kui venelane Juri Borzakovski lõpukurvi neljandana läbis, polnud mul usku, et ta mustadele meestele finišisirgel vastu saab. Liiga hästi oli meeles, kuidas ta aasta eest MMi medaliheitluses lõpumeetreil kangestus ja kulla maha mängis. Ent imelisel kombel leidus Borzakovskil sedapuhku varuks veel üks käik ning üksteise järel jättis ta mustad mehed selja taha.

«Hurraa! Valge mehe võit!» hüüdsin teleri eest, nii et naine ei saanud jätta halvustavalt torkamata: «Sa oled nagu rassist.»

Õnneks pole meil siin Ameerika, kus nahavärvi mainimine kohe kohtukutse kaela toob. Aga arvestades, et kergejõustikus, eeskätt jooksualadel, on jäme ots juba ammu tumedanahaliste käes, on iga europiide rassi esindaja kordaminek hõiskamist väärt. Et spordis püsiks mitmekesisus. Et valgetel, sealhulgas meiesugustel eestlastel, säiliks ka lootus punasel tartaanil millegagi hakkama saada.

See lootus väärib ellu äratamist, sest Ateenas seitse Aafrika poega alistanud Borzakovski polnud tookord sugugi ainus valge, kes mustadele kandu välgutas. Meeste 400 meetrit võitis valge ameeriklane Jeremy Wariner. 1500 meetris pressis end kolmandaks Portugali mees Rui Silva, kokku mahtus sel alal esikaheksasse koguni viis eurooplast. Kui vaadata 800 meetri lähiminevikku, siis enne Borzakovskit triumfeerisid eelmistel mängudel sakslane Nils Schumann ja norralane Vebjørn Rodal. 2001. aastal tuli maailmameistriks šveitslane André Bucher.

Kas valged mehed suudavad ka ikka järelikult joosta?

Analüüsides tiitlivõistluste protokolle on selgelt näha, et pärast Sebastian Coe, Steve Ovetti ja Steve Crami hiilgeaegu 1980. aastate algupoolel tabas kahvanägusid jooksurajal pesuehtne vähikäik. Souli ja Atlanta olümpia vahelisel perioodil oli nende jõudmine pjedestaalile pea sama harukordne nagu neegri sattumine NHLi hokimeeskonda.

Kummaline on see, et europiidset rassi jooksjate taandumine eelkõige keskmaa-aladel pole sugugi seletatav sellega, nagu oleks mustanahalised teinud hiiglasliku arenguhüppe. Raske öelda, kas Coe, Ovett ja Cram kruvisid Vana Maailma taseme omavahel konkureerides liiga kõrgele, kuid igatahes kukkusid pärast nende loobumist nobedamate valgete meeste tulemused sinna, millega olnuks raske läbi lüüa isegi 1970ndatel. Samal ajal ei küündinud kiiremate tumedanahaliste parimad ajad laias laastus põrmugi briti kuulsa kolmiku ja nende valgete kaasaegsete kõvemate markideni. Näiteks Coe 800 ja 1500 meetri maailmarekord jäid mustadele pikka aega ligipääsmatuks.

Miks valged allamäge veeresid? Miks on Euroopa rekord 3000 meetri jooksus paranenud viimase 28 aastaga vaevalt sekundi? Hullem veel: miks on püsinud 27 aastat Coe’ 1000 meetri, 23 aastat Crami 1 miili ja 2000 meetri ning 21 aastat Thomas Schönlebe 400 meetri eurorekord? Kas eurooplased on heaoluühiskonnast mugavaks ja paksuks läinud? Või maandunud in corpore arvuti taha?

Unustades valgete pikaaegse edu jooksualadel, hakkas spordimaailm jutlustama mustade eripärasest jooksuandest. Selle tõenduseks kiideti Keenia meeste edu juba Souli olümpial, kus nad võitsid kõik distantsid 800st 5000 meetrini. Menumüüdid põhjendasid keenialaste edu muu seas pika kooliteega maast madalast, ehkki ühel nende nimekamal pikamaamehel Paul Tergatil polnud kodulävelt koolimajani kilomeetritki.

Minust kümneid kordi targemad mehed on oma teadustöödes jõudnud järeldusele, et kestvusjooksualadel sõltub läbilöögivõime ennekõike maksimaalsest hapniku tarbimise võimest, jooksuliigutuste ökonoomsusest (mis sõltub paljus saledast figuurist ja peenikestest jalgadest) ning lihaskonna füsioloogiast (mis määrab anaeroobse läve ehk millal koguneb pingutuse korral verre nii palju piimhapet, et see hakkab takistama lihastööd).

Kui uurida maailmas tehtud teadustöid, tuleb välja, et ei keenialastel ega etiooplastel ega lõuna-aafriklastel, kes on viimastel aegadel valitsenud kesk- ja pikamaajooksu, pole korraga üheski kolmes võtmekomponendis selgeid eeliseid. Rootsi teadlane Bengt Saltin on näiteks leidnud, et keenialaste ja taanlaste lihaskonna suuruses ja koosseisus puuduvad märkimisväärsed erinevused. Ka maksimaalses hapniku tarbimise võimes on vahed tühised. Küll aga on keenialased taanlastest silmanähtavalt kergemad, väiksemad ja peenemad ning pikemate jalgadega. Seetõttu on nende jooksusamm tunduvalt ökonoomsem.

Ka lõuna-aafrika mustad jooksjad näivad valgete kõrval palju õblukesemad ja lennukamad, kuid nende maksimaalne hapniku tarbimise võime jääb valgetele tuntavalt alla. Ent lõuna-aafrika neegrite edu pant jooksurajal peitub väidetavalt erilises lihaskonnas, kus kiirete lihaskiudude hulk küünib ligi 50 protsendini, mis on kestvusala harrastaja kohta üllatavalt hea näitaja.

Isegi teaduskraadiga mehed pole kindlad, mida neist osati vastukäivaist andmeist järeldada ja millisena defineerida jooksualade edu täpset valemit. Ilmselt tuleb peale füsioloogiliste tegurite arvesse võtta ka psühholoogilisi. Nende sekka kuulub ka möödunud kümnendil käestlastud eneseusk, et valgest mehest võiks mustale nobeduselt üldse vastast olla.

Ometi tähistasid norralase Rodali tugevad tempojooksud aastal 1996, mis tipnes talle võiduga Atlanta olümpial, justkui valge rassi comebacki maailma jooksuareenidele. Kuid oh häda: just sellal, kui europiidne rass sai taas liikuma, lisasid Aafrika päritolu mehed tempot ja nihutasid medaliläve varasemast kõrgemale.

Võitluses Musta Mandri ülemvõimu vastu pole vahet, kas valge mehe au päästab norralane või šveitslane, sakslane või venelane. Igatahes rassisimiga ei ole sel kõigel mitte vähimatki pistmist. Siin pole juttu millestki muust kui spordi globaalsest arengust.
******Shafer Trail, Canyonlands National Park, Utah. 1. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Juri Borzakovski võidab Venemaa meistrivõistlustel Kaasanis 800 meetri jooksu. Foto autor: RIA Novosti / TopFoto / Scanpix
Foto 2: Wilfred Bungei Keeniast triumfeerib teiste Aafrika mustade ees Pekingi olümpia 800 meetri jooksus. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 3: Sebastian Coe võidab Moskva olümpial 1500 meetri jooksu. Foto autor: Topham Picturepoint / Scanpix
Foto 4: Aafrika mustad mehed dikteerivad Pekingi olümpia 1500 meetri jooksu finaalis tempot. Foto autor: AP / Scanpix